mul on kohvi ja sinu armastusväärsus, minu vääritus

kui ma peaksin kirjutama romaani, sis ilmselt ei räägiks see mitte millestki muust, kui tari põrandal väänlevatest taimedest, keda ma tahaks enda ümber kasvama panna, suures koguses, niimoodi, et lähed uksest välja ja nad kasvavad mehaaniliselt kõigest vähest ja kohe nüüd ja praegu üles, silmnähtavalt, õrritavalt, valusalt, tähelepanelikult, võtavad mind oma õrna ja julma rüppe, selga paneks endale samurai mõõga, otsa ette täksaks risti, kõrva kleebiks elevandikõrvad, et ma ainult kuuleks, silmad kataks kinni, sest nii oleks sellest põõsastikust kergem inimeseks pääseda

*
p nagu te teate ütles, et nüüd on minu kord, aga mina eelistaks ikkagi esialgu ainult luuletusi, mitte romaani

*
professor põleb oma artikulate pärast, preili m sugupuu pärast, mesilane tahaks eestisse jääda kauemaks kui ainult doktorantuur

mina ronin tooli otsa ja räägin vabanki kõrgekontsalistest lugusid

kedagi ei huvita

palju huvitavam on ühine kooliõde ja tema kergelt ja samas valuliselt kujunenud armulugu

ahjeesuss

*
a mu kodus on midagi sama rõvedat kuskil



ja te ei taha seda vaadata