Uus töökoht. Natuke raske on. Natuke elevil olen. Natuke närvis olen. Natuke solvunud olen. Kõike natuke. Enda peale, oma ajakasutuse peale, kõige peale. Elu on selline. Lihtsalt on. Minu eelmisel töökohal oli kõige raskem see, et keegi täpselt ei teadnud, mida inimene tegi enne mind. Ja temal oli juba uus töökoht ja kuna ta oli niivõrd spetsiifiliste oskustega tegelane, siis ei teadnud ka mina täpselt, kust alata. Mul läks vist poolteist aastat, et mõista oma funktsiooni piisavalt, siis valasin ma selle muidugi omakorda üle kõikide teadmistega, mis ma olin kogunud varem kuskilt, ja saingi sisuliselt veelgi tublimaks raamatumüüjaks, kui ma enne seda olin olnud. Ja kui ma lapsepuhkusele läksin, siis kirjutasin lahti kõik oma tegevused, nii hästi kui see minusugusel võimalik oli, üles. Loomulikult tuli tööle uus inimene, kellel on minust hoopis teistsugused oskused ja kes lihtsalt mõjubki üliefektiivse ja ägedana. Minust noorem, uljam jne. Ja ta ütles mulle, et sellest nimekirjast oli tal kohe palju kasu.
Nüüd on mul tegelikult umbes samasugune olukord. Ainult et see töö, mida hetkel teen, on teistsugune ja eeldab rohkem mind, kui raamatute müümine eeldas mind ja minu sisu. Ikkagi on mingid elementaarsed asjad kuskil õhus rippumas ja ma pean lihtsalt käima kolleege varjutamas. Ütlen ausalt, et iga uus karjäär on selles osas päääris vastik. Või isegi kõrgem ametiaste, pääris ilge. Aga eks tuleb kuskilt alustada, et kuhugi jõuda, eriti oluline on see pisikese lapse kõrvalt. Henryk on ülitubli ja aitab mind igas plaanis. Mina pean ennast aga igas mõttes paremini ajastama. Loomulikult tahaks, et kõik oleks ette ja taha ära tehtud. Et kellelgi oleks mulle mingi nimekiri asjadest, mida pean ära tegema, kaasa antud, aga ei ole. Ja see ei peaks mind tegelikult endast välja viia ega õnnetuks tegema. Nagu see mind tegi õnnetuks tol esimesel mälestusväärsel aastal Heas Loos. Nimekiri inimestest, kes minuga suhtlema pidid/peavad ei olnudki nii pikk, lihtsalt see tegevusrägastike tühjus, ehmatas mind ikkagi ära. Ja pärast muidugi tuleb välja, mida kõike ma ei teinud.
Pole hullu. Kuskilt tuleb alustada ja kuhugi tuleb jõuda.
Ahjaa, see mu tööle minemise bussipeatuse vaade.
