Võru imelised hetked

 Polegi kaua siia südant puistanud. Meil on kiire. Tohvril, Henrykul ja minul. Viimased 7-8 kuud on läinud haavade ravimiseks ja uue tee leidmiseks. Ma ei tea, kuidas järgmised kuud lähevad.

Ravisime Henryku lojaalsusest tekkinud haavu. Eriala, ruumi ja aja haavu. Eks mulgi neid olnud. Loen Kristi Saare finantsvabaduse raamatut ja seal räägitakse, et unustage ära see kuradi missioonitöö, et hirmsasti usute millessegi, aga raha ei saa sittagi selle eest. No okei. Mina ütlen seda. Seepärast muide tulebki osaliselt kinni maksta meie kultuur: kirjandus, sport, muusika, kunst, tants, teater. See on ruumi loomise ja hoidmise seisukohalt oluline. Et oleks võimalik eestikeelselt seda uurida teatrites, kinodes, kohvikutes, lokaalides jne jne. Et see oleks jätkusuutlik, et oleks võimalik teha lugusid, et need peegeldasid meie aega ja ruumi ja samas suudaksid maailmast kinni võtta need kunstivõtted, kuidas maailma peegeldada. 

Igatahes siin me oleme oma peaaegu 2 nädalat Võrus aju ja keha puhanud. Ehkki mul oli kodukontor ja tegelikult mingil hetkel rohkem tööd kui tahaks, aga Munamäel käidud, Võrumaa muuseumis käidud ja kohtutud 18aastase noormehe  6000 aastat vana skeletiga. Ja see naljakas asi ka, et tegelikult olen ma aastakümneid käinud Krümmeri kooli aladel, ilma et ma selle peale üldse oleks tulnud, sest 1995. aastal sai sellele kohale ehitatud Võrumaa muuseum. Isegi kooli ajal sai siin käidud ja isamaa sõjast kuuldud. Hoeh. Jällegi aeg, ruum, mis tegelikult mõneski mõttes erineb sellest, mis mulle või Henrykule koolis õpetatud. Mine tea, kuidas Tohver veel neid asju õppima hakkab.

Tore oli käia ka Kubija spaas elus esimest korda Tohvrikesega, sest see kõik on meid kogu aeg ümbritsenud. Minu laps on vajanud ruumi ja aega kasvamiseks ja maailma nägemiseks. Oleks tahtnud Tamulale tiiru teha... Aga noh, järgmine kord.

Sääsed sõid meid nagu jaksasid, vennanaine tegi mulle imelist kukeseenekastet. Elu lõhnas väga hästi nii Viitinal kui ka mujal. Meie olime rõõmsad. Vahepeal pahandas Tohvrike, sest jälle pidi minema minema onu Rommi ja imelise onutütre Beti juurest.

Viib ja toob

Asjad, millest meile ei räägita, kui keegi annab meile raha. Lapsevanemad ei teata oma lapsele sageli, et tavaliselt ei tule raha niisama, no minul ei olnud niimoodi, et keegi oleks sellest rääkind nõnda. Vanaema pingutas, rabas, rahmeldas - sai pisikest pensioni ja oli õnnelik? Kas oli? Isa on eluaeg rabanud tööd teha ja kui ta pole tööd teinud, siis on ta lihtsalt nautinud ilusate inimestega jutustamist, olgu ta kuitahes vana, see on siiani üks ta lemmikhobisid. Elu. 

Igatahes mina sain oma raha viite eest põhikoolis. Ja mingit raha sain ka pärast vanaema surma ütleme nii, et toitjakaotuspensioni taolist raha. Sellega ma elasin. Tegelikult liiga kaua. Säilis selline peaaegu võigas arvamine, et kuskilt see raha ikka tuleb Praeguseks ma juba enam-vähem tean, et ei tule kuskilt ja kuidagi. Mõnele on antud seda rahategemise annet rohkem, teisele vähem. Ja mina sain sellest teada alles 28aastaselt, et mul toda rahategemise annet polnud ja ma olin suht kogu oma elu omamoodi ära raisanud otsides ikka paremat ja uuemat kohta, kus olla, lihtsalt olla ilus, väga harva ka tark. Kirjutamisega ma ju ka otseselt raha ei teeninud, pigem etenduskunsti ja teatrikunsti, sain selle eest tasuta etendustel käia. Seegi suur pluss täiesti väikese palga juures, millega tuli hakkama saada. Ja siis toimus väike muutus. Ma sain elama kuhugi, kus tuli maksta vaid pisikeste kommunaalide eest ja elasingi siin nagu mõni miška. Siiani elan. Praegu on lihtsalt see minu kodu ja näiteks hetkel see natuke hallitab ja natuke teeb veel trikke, millega järgmised pool aastat oma tegevust väljaspool tööaega sisustada. 

Elu on selline eksole. 

Mida rohkem sa millessegi investeerid, olgu see suhted, kodu või mistahes muu asi, seda rohkem see sulle varem või hiljem tagasi toob ja mis seal salata ka viib. Igatahes alguses kindlasti viib ja siis ühel hetkel hakkab tagasi tooma või kui oled kogemata halvasti valinud, siis viib kohe topelt. Loodetavasti ma siis õigesti ja õige asja nimel pingutanud kogu oma elu.