31 jaanuar 2013

Kaugel kaugel kaugel

Üle-eile sotstöötaja kaugel kaugel Hiinamaal või siis Kehras. Nii vinget kogemust pole tükk aega olnud ja nii väsinud, pole ma ka olnud mitte ühegi päeva lõpuks. Emotsioonid laes, hing kripeldamas. Mõte jooksmas. Midagi selles kõiges oli - sellist, millega tahaks pikemalt ja sügavamalt tegelda. Loodan, et Ilus Kolleeg võtab ennast kokku ja kobib kontorisse paremale palgale, kuigi Kristiine jääks ilma poisist, kelle pärast nii mõnigi siia sisse astuda tahab, aga noh kõik ilusad mehed lähevad varem või hiljem kontorisse tööle. Mina ilmselt ei lähe. Sest esiteks ma ei ole mees, teiseks ma otsin muud tööd. Ajakirjandus kõlab hästi, aga on raske. 

Härra M või ma i tea, kuidas teda nimetada. Selliste inimestega juhtub vahel kokku mingites kummalistes situatsioonides, kus äsja äsja on selgunud kogu tõde sellest, kes oled. Kõige hirmsam on minu puhul alati see, et enamus mehi ju hakkavad suhtlema minuga seetõttu, et ma olen ilus. Et saaks ainult paraja lehtsabaga ringi tolgendada mööda maad ja ilma. Noh, õnneks pole ma kunagi liiga ilus. Pigem olen ekstsentrik, keda väga paljud siiski kardavad. 

Oh. 

Süüa mul on. 
Mul on isegi netipulk - rõhutan. 

Siis on mul tuttavad teemeistrid ja üks teedeehitaja. Paras Teevärk igal pool mööda maad ja ilma laiali. 

Eile oli Laulasmaa kool - koos lastega, kelle tähelepanu tuli hoida, nii oma kleidi peal, kui slaididel. Päris huvitav oli hoida. Loodan, et ma nüüd Aafrikast mingi eriti tropi mandri muljet ei jätnud, seda võin ma oma egotsemises aegajalt teha. 

Jaa. 

Siis seisin Väikse Printsiga marsruuttakso ees ja ei saanud tükk aega aru, et uks tuleb ise lahti teha, sest see ei lähe lahti. Jeesus Maria. 

Ma olen paras napakas. 

29 jaanuar 2013

Ära kunagi arva, et...

su sõnu mõistetakse õigesti.

Lause "Olukorrast riigis": "Keskne küsimus: justkui eeldaksid, et hariduse omandamisega, et koos selle diplomiga peaks tulema töö." Ei usugi, omast arust töötan isegi erialasel tööl. Lõpuks taandub kõik kirjandusteadusmagistrile ja see on natuke napakas. Minu meelest.

Ja ma ei vingu oma töö pärast, vingun raha pärast, mis ma selle eest saan. Me kõik peaks vinguma.

Mul on töö juures supermeeskond.

28 jaanuar 2013

Mõtteid ja sõnu

 Ma ei ole sageli kindel, et kas see, mis teen, on ennast õigustanud - suures plaanis. Inimesi on palju. Kõik on erinevate nägemustega asjadest ja elust. Ma ei tea alati, kus see kõige õigem asi on. Tegin Helena Krinaliga artikli ja oi oli jama. Ma kuidagi ei tunnetanud teda ära. Muidugi kaks ööd-päeva magamata ja kogu aeg tunne, et tahaks midagi asjast arvata, aga lõpuks oskasin arvata midagi ainult oma asjadest.

Tööl on kõik super. Inimesed super ja mina olen super.


27 jaanuar 2013

Tea palju sa väärt oled ja austa ennast

Melu mu kirjutisest vaibub vist üsna pea. Eile oli suurepärane luuleõhtu. Inimesed luuletamas, mõtlemas, tegutsemas. Minu meelest on kõrgharidusega selline lugu, et see on hädavajalik, aga lisaks oma erialale, milleks võib päriselt ka olla kirjandusteadus, bioloogia, keskkonnateadus või veel midagi, sellist mittekontorilist. Lisaks sellele peaks olema ka konkreetsed loengud - raamatupidamisegi kohta, selle kohta, kui palju tohib-julgeb-tahab inimene oma töö eest küsida. Muidugi minusugune humanitaar ei julgegi eriti küsida midagi.

Just praegu astus kauplusest läbi üks mu lemmikõppejõude ja rääkis Edvin Hiedelist, kellele kirjastaja maksis nii õudset palka, et keegi poleks arvanud, et nii hea toimetaja saab nii vähe raha. Ilmselt tuleb selgeks teha paljust me elame ja miks me elame. 

Inimesed ja ka tööandjad peaks aru saama, et puhanum ja rõõmsam inimene ükskõik mis ametis - toob palju rohkem tulu, kui väsinud, kümnel töökohal rügav inimene. Nii on ühiskond meie ümber tervem ja me ise ka. 

Väärtustage oma tööd ja aega. Ei taha me ju kõik lõpuks surnult maha variseda teadmata, miks me üldse terve see elu jumal teab mille või kelle poole rügasime. 

26 jaanuar 2013

Nurisünnitised

Korraga kistakse mind lolliks humanitaariks - väike punajuukseline Müü istub mu vastas ja teavitab nagu nad kõik kunagi, et nüüd, kallis Katrina, anna raamat välja, teed siin ülikooli margi maha ja isegi raamatut ei anna selle kõige peale välja. Kus see kõlbab? Ah? Ega ma ka ei tea.

Ma olen kõige ebakindlam ja hirmunum inimene, keda ma tean, sellepärast ei olegi ma eriti mingit raamatut välja andnud, rääkimata kriitika kirjutamisest või lugude kirjutamisest - nad on kõik olemas, kuueteistkümne aasta päevikutes, laiali, toimetamata, unustatud, nürisünnitatud, kadunud, kaotatud.

Ju siis tuleb nad välja otsida ja ellu äratada. Kõik mu nurisünnitised.

25 jaanuar 2013

Elu on mitme inimese vaheline lugu

Tuleb vist kogu see asi ära unustada, ei oska. Mitte kunagi ei oska. Kuidas kasutada väärikalt ära oma võimeid ja oskusi? Kuidas mitte tahta olla rikas - sellisel banaalsel moel, nagu meid on õpetatud vanusest viis? Noh, mind ei ole õpetatud. Minu vanaema otsis mulle riideid igatepidi. Küll andis mõnele joodikale puskarit selle eest, et kõrgetest paneelmajadest välja visatud riided prügikastidest jõuaks memmeni ja minuni, küll kanamune tädile kõrvalmajadest, et saaks aga endale riideid ja minule välimuse ja hoolitsetuse. Memm pesi neid suures vannis, käsitsi, ise. Oma pesumasina, talongiaegse, andis ta minu isale ja tolle perele kasutada, memm lihtsalt oli selline. Kõik minu riiklikud toestused läksid teisele pangaarvele.

Ma olen olnud väga armastatud laps. Ma tahan, et kõikidel eestlastel oleks armastatud lapsed. Et emadel ja isadel oleks aega oma väikse maimukesega tegelda nii kaua, kui see olemas on. Seda aega aga ei ole, kui sa pead käima kuuel töökohal, et ainult pereeelarve natukegi plussis oleks. Seda aega ei ole ka nendel, kes järjepidevalt Kanaaridele sõidavad ega viitsi vaadata aknast välja, et näha, mis tegelikult toimub.

Elu on dialoog.

Mul juhtus detsembris mure: mu sõber, keda ma armastan, teavitas mulle, et ta ei jõua mu sünnipäevale põhimõtteliselt samal päeval, kui ta pidi jõudma. Mu üliarmas sõber, kellega ma olen igasugu asju läbi teinud, sai minult kurja kirja, kus ma ütlesin talle, et ma ei saa aru, miks ta minuga sõber olla tahab või üldse. Elu on dialoog, kahe või enama inimese kohalolek. Jah, vahel võid eralduda oma mulli. Istuda mediteerides keset tuba ja küsida endalt, kuidas efektiivsemalt oma aega planeerida, aga enamasti peab rahmeldama, kohal olema, armastama, sest mitte keegi ei anna sulle ühtki sekundit lihtsalt olemisest tagasi. Ja kui sinule loodetakse, siis sa pead vastu lootma. Ja kui sa ei suuda, siis pead sa seda välja ütlema, et sa ei suuda. Loota, armastada - ja vastaskandidaadil tuleb sellega leppida. Minu sõber muidugimõista ei oska minuga kunagi kuidagi olla, kui ma olen ennast jälle tema peale välja vihastanud. Nii nagu kõik need antsvillid, kes kirjeldavad võimekalt seda, et inimene, kes töötab klienditeenindajana, ei peakski üldse sööma, teatris käima, olema. Ja kui ma tahan ristostelda, siis mingu ma kiiremas korras oma ilusa näolapiga mehele, siis saab. Aga ma ei taha ju. Ehk siis antsvill on natuke nagu mu väike prints, ta ei saa aru, mida ma tegelikult tahan.

*
Aitäh kõigile, kes on mulle teatripileteid toonud. Tooge palun Evele. Tooge talle kohe tohutus koguses ooperi ja balletipileteid. Ta on suur fänn. Ja aitäh Madisele, et ma võin nüüd mõnda aega kodus internetiseeritud olla. Suur Suur Suur Aitäh!

*
Me ei ole orjad. Me peame endast lugu. Me peame oma ajast lugu.

*
Laenuaeg tegi meid kõiki rikkaks - materiaalselt. Aga siis saime korraga aru, kui vaesed me oleme vaimselt. Et me ei oska luua enda ümber suhteid, et me ei oska näha inimesi enda ümber, et me ei oska suhelda. Et me ei oska öelda oma ülemusele, et me oleme näljased. Ja ülemusel on ükskõik, et kas me oleme või mitte. See kõik on nõukaaja taak.

*
Seljad sirgu!

Kui minu vanaema julges käia kirikus ja pidada kodus ikoone viiekümndatel. Siis pean mina julgema olla klienditeenindaja ja nõuda selle eest väärilist palka nüüd.

23 jaanuar 2013

Seljad sirgu!

Naine, mõtle oma peaga, viloloog.
Keegi peab ju mõtlema.

Seisan keset tänavat ja tunnen end liikuvana. Jalad, keha, kõik minus kasvab ja kasvatab mind. Ma tean, et ma pole kõigi jaoks arusaadav. Ei oma sõprade ega õppejõudude, rääkimata vanemate jaoks. See polegi oluline. Ma kirjutan. Olen terve elu kirjutanud. Mind on kasvatanud inimene, kes on mind terve elu õpetanud hoolima ja armastama kõike ja kõiki minu ümber. Ma mäletan, kuidas mu vanaema pahandas minuga, kui mina pahandasin meie tänava joodikuga. Ma mäletan, kuidas ta vihastas ennast roheliseks, kui ma ei aidanud klassi kõige ulakamat poissi, kui too palus minult inglise keele vihikuid, kust ta saaks järgi õppida tervet aastat. Praegu elan riigis, kus kõigil on kõigest ükskõik.

Minu küsimus on alati olnud: miks me tahame ära. Miks me ei tule toime selle kohaga, kuhu me sündinud oleme, miks me ei tule toime iseendaga selles riigis. Vastutusega, et oleme selle koha loojad? Miks?

Mu isa jällegi kasvatas mind alati probleemidest rääkima. Ära kuulama vastase ja mõtlema, et mida mina valesti teen või kuidas ma võin asjadest valesti aru saada.

Oleme riigis, kus inimesed ei viitsi oma probleemidest rääkida, ei viitsi hoolida kohast, kuhu nad sündinud on. Ei viitsi mõelda, et nad on selle loojad.

Ajagem oma seljad sirgu! Nõudkem elamisväärsemat elu! Teie kõik!

22 jaanuar 2013

Rohkem hoolida - mõista teise vajalikkust

Nii - suur paganama arvamine ja võib-olla nüüd lõpeb see otsa ka. Igasugune arvamine - ma ei tea ju. Lasin vennanaisel endale näidata, kuidas palku tehakse. Tehaksegi niimoodi, nagu www.kalkulaator.ee ette näeb. Siiralt vastik hakkab ja ebameeldiv kõikidest nendest paganama maksudest ja nii edasi. Aga vähemasti nüüd olen ma rääkinud ja mis seal salata - on natuke kuuldud.

Minu edevus on saanud mõned lisapunktid.

Peale minu artiklit on väga paljud küsinud, et mida ma siis tegelikult oma eluga pihta tahaks hakata. Kui ma vastan, et tahan teha mingit konkreetset tööd, olgu või klienditeenindaja oma, et hiljem sellest kirjutada, siis kõlab see ilmselt natuke narrilt, aga nii see paraku on. Ja näitusi tahaks teha ja luuleõhtuid - kohta, kus inimesed päriselt näevad teisi inimesi ja hoolivad, seda, mis mulle on õpetanud vanaema, see vene naine, kes suri nüüd juba varsti 11 aastat tagasi. Olla kohal ja hoolida ja panna iseennast ja teisi nägema, et oleks rohkem hoolimist.

*
Inimene kasvab, kasvab, kasvab ja nii edasi.

*
Ma olen  poole kohaga orb (või noh, vanaema mõtles vahel, et päriselt orb, aga kahtles selles ka aegajalt). Mu ema suri, kui olin kolmeaastane, teda igatsetakse taga. Vanaema igatses. Isa igatseb. Ma olen olemas, aga ma ei korva kunagi seda, et teda pole olemas. Ja see on väga valus. See pidev palumine, et ta astuks sellest uksest sisse, et ta kädistaks oma kummalist naeru, et ta vaataks silma, et ta kasvataks roose aias. Eesti ühiskonnas ei saa inimesed aru, kui palju nad tegelikult üksteist vajavad. Lihtsalt, emotsionaalselt, kohalolevana. Kui palju nad tegelikult vajavad lugusid, mis loovad maailma, mis loovad neid endid, mis teevad elu ja olemise vabaks ja ilusaks.

Mitte Kanaaridel pole elu, vaid siinsamas Uue Maailma tänavas, Lasnamäel, minu Väikse Printsi kaheksandal korrusel asuvas korteris. Minu enda pisikeses kodus, Võrus, ümber Tamula jalutades.

Isegi raamatupoes, kui pole kuhugi minna.

Täna sain üle pika aja lapsepõlvesõbrannaga kokku, ta on kunstnik, tee temaga läbi Tartu linna allee oli hoopis teistsugune, kui see tee, mis ma temata oleks kõndinud. Inimene on teisele vajalik, sest ta näitab oma silmade ja sõnadega maailma, mis meid ümbritseb, uuel, paremal moel, kui see eelmine maailm, ilma temata.

Laulusid saab kirjutada ainult armastusest, ka lugusid. Armastuslugusid asjade, teiste inimeste ja maailma vastu, mis meid ümbritseb.

19 jaanuar 2013

Kiiluheite probleem

Kõrvakiil-etteheide Ilusa Kolleegi poolt, et minu jaoks on raha liiga oluline. Mitte rahas pole küsimus, vaid põhimõttes. Minu puhul loevad põhimõtted alati natuke rohkem, kui nad võib-olla peaks lugema. Isiklik elu hakkab kuskil mujal mängima, aga mitte seal - selles minu isiklikus vihases närvilisuses, kus ma keen üle igasuguste võimaluste ja võimete, et öelda lihtsalt, et niimoodi ei saa. Ja äkki tõepoolest ei saa, ma ei tea. Loomulikult tuleb kedagi-midagi armastada, aga mitte ainult see ei loe, veel miski loeb. Jah, võib-olla iseloomustab mindki härra Rosewateri kõikehõlmav armastus, kuhu sisse kuulub midagi enamat kui lihtsalt üks inimene, kuigi kui see üks inimene on see tugi, millele võib kindel olla, kust saada seda inimlikku julgust ja energiat uskuda teistesse inimestesse ka.

Mõtlema paneb härra Kolleeg kindlasti. Varsti leian end jälle tagumisest letist seletamas, et miks minu jaoks raha ikkagi NII oluline ka ei ole. Jah, sõbrad, kes viitsivad mulle oma vanu kampsuneid kinkida ja mind ilusaks teha ja mulle soovitada, et küsigu ma otse mõne mehe käest, et kas ma olen sellele mehele ka oluline, on vist märksa olulisemad kui raha.

17 jaanuar 2013

Plaksutamisvõitlus

Noja ega see ajakirjaniku elukutse kah mõni meelakkumine ole. Teelakkumine ehk küll. Mõtlema paneb. Rääkima ka.

Ja meil valiti üle-poe-müüja.

Ja minu peas keerleb küsimus, et kuidas  teha klienditeenindajatest Kristiines fotonäitus.

16 jaanuar 2013

Kasutad sa ju neid lõpeks ise

Ülikool annab sulle küll riistad, mida kasutada, aga kasutad sa neid ju lõpeks ise. Nii on vist eluga ka. Antakse võimalused, mida sina pead kasutama. Silmad, kõrvad, juuksed, naeratused ja kõik muu.

Õpime siis kasutama.

Kultuur kui koosolemise kunst

Tundub, et mu üldiselt armastatud kodu on üsna mittekülmakindel. Keha on nagu verd ja vilet täis topitud madrats. Iga kord kui paremale või vasemale pöörata, hakkab sees keerama. Valu jõuab jugadena mööda selga kõrri ja kõrist voolab kollast vedelikku, mis on maomahl segatud veel millegagi, millel on kindlasti nimi, aga üldiselt on tegu külmetatud munasarjade ja seljaga.

Härra Lang ja tema trikid ja imenipid seoses eee raamatutega - ajab mind ühteaegu marru kui ka mõtlema. Paljud meist suudavad endale lahti mõtestada olukorda, kus inimesed ei saa endale lubada omaenda kodu, see buumi ajal endale lubatud, pangalaenuga soetatud asi, millest pidid loobuma 4000 inimest. Õnn pöördus. Vonneguti lugemine tekitab tahtmise veel kõvemini oksendada, kui valuaistingutega alakehas, viimased paisuvad, aga ka lõpevad iga kord, kui ma olen olnud piisavalt mõistlik, et mitte valutada. Või lihtsalt lõpeb see esialgne naiseks olemise viirus, mis iga kuu läbi tuleb teha.

Tsükkel, kus pea, silmad ja keha näevad igal pool mõrvareid ja julmureid. Ülemus arvas kah heaks seda mulle meelde tuletada enne kui mind letti lasi, et klientidele ära näita välja, et nad võivad sinuga nõmedad olla. Ega ei näitagi, iseendalegi ei näita.

Mäletan siiamaani, kuidas mu kaaskassapidaja oli lõunaks kõrvalasuvasse Rimisse süüa ostma läinud ja tema ees müksles noor kodanik, ülbust ja uhkust täis. Kui minu kolleeg teavitas noorhärrat, kes oli muide temast ette trüginud, et ta oli siin enne ja tal on vaja lõunat osta, sest tema lõunaaeg kestab kõigest pool tundi, siis vastas see peale poiss üsna julmalt: "Ise pole koolis käinud, järelikult võid oma kehva lõunat kah süüa, nii kehvalt kui kukub."

No, kukkus nagu kukkus. Mu töökaaslane avastati kolm-neli aastat hiljem raha varastamas. Poiss tungleb ilmselt siiamaani kuskil Tallinna ülikooli magistratuuris või juba doktorantuuris ja ülbitseb edasi klienditeenindajatega, kes on nii mõttetud.

Langi käest tahaks lihtsalt küsida, et kui tema plaan tööle läheb ja enamus inimesi maal, kus on nagunii väikesed palgad, ei jõua osta endale e-lugerit, siis mis saab olema üleüldine koosolemise tase. Kultuur on oskus jagada ruumi, huvi ja iseennast kogukonnaga. Kultuur on juba see, kui sa saad aru, et teisel on valus ja oskad vastavalt tema valule reageerida, mitte soola peale puistata. See on kultuur.

Mitte ainult eesti keel ja kirjandus, mitte ainult poliitika, mitte ainult tehnoloogia, vaid see, kui valitsevad jõud saavad aru, et riik, eriti Eesti riik, on varsti inimestest tühi, sest mitte keegi ei hoolitse koosolemise ega koos töötamise eest.

Hoolitsetakse ainult selle eest, et suurettevõtetel oleks kust, mida ja keda endale alluvusse võtta. See on jõhker. Sellest ei tule muud head kui võõrandumine. Kui esialgu oli kaks eestit, siis korraga saab neid olema väga palju ja kõik nad hakkavad toimima ühe eesti vastu. Selle Eesti vastu, mis on senimaani müünud meid vähepalgalisteks orjadeks.





14 jaanuar 2013

Mängureeglid on ikka kellegi kasuks

Vist mingi hetk tuleb lihtsalt ära minna. Tasku tühi ja pea tühi. Lihtsalt minna, minna, minna seni kuni kõik saab selgeks. Jah.

13 jaanuar 2013

Plaanid

Nii - luuleõhtu, mille kava on mu pähe raiumisel ja natuke kõvahäälselt mööda keret laiali. Pogenistid ei suhtle vist minuga enam või noh, need teised pogenistid, kellega ma olen sõbraks saanud, need ikka suhtlevad, aga need kellele  ma kallale kargan ,et kas te tulete minu ümarlauale, need ei suhtle. Ju siis olen halb inimene.
Esimene luuleümarlaud 7. detsembril 2012

26. jaanuar 2013 kell 18.00
Tallinnas, Roosikrantsi 4

Esinevad:

Katrina Helstein alias LizaCatt
Lauri Leet alias mikromegas

nii oma kui ka teiste pogenistide luuletustega

arutlevad:
Kirjanduslik ja Antikirjanduslik Gäng

Maret Vaher
Ivo Heinloo
Lauri Frei
Rolf Liiv

Kes tahab esinema tulla oma luulega, andku teada minule või mikromegasele. Võtke ühendust FBs või telefonitsi 53 423292
või helstein.katrina@gmail.com

Pilet: 2 eurot

Jah. Selline lugu.

Kirjandusliku ja Antikirjandusliku gängi - kirjanduslik pool

12 jaanuar 2013

Kevadeks saab jõululaen makstud

Aga ei saa ju. Vaikimine hõbe, rääkimine kuld - kui just enne aega julged olla muld. Selles mõttes tundus Updike'i "Brasiilia" minu jaoks üsnagi hämmastav oma täiuslikkuses. Kui Isabel ja Tristo töötasid kullakaevuritena, siis neil ei olnud plaanis ka võidelda selle nimel, et palk võiks suurem olla. Tulid ise kaevama, kaeva oma kuld välja nüüd.  Mõtlen, et ma ei suuda elu seeski nii palju teha, kui tahaks teha. Ja ometi tahaks ma kõigele lisaks ka kirjutada ja mitte halvasti. Kui ühe paberipataka juurdehind on kaks korda nii suur, kui pataka alghind, siis miks ei saa ükski sent sellest juurdehindlusest tulema müüja-klienditeenindaja taskusse?

Kõige jaburam laen, mida mulle on pakutud, on jõululaen, et kevadeks saad makstud kogu kupatuse, mis sa eile ostsid suure hinna eest. Vahel on mul tunne, et tööandjad võiks lihtsalt anda igale töötajale 800 eurot raha kätte, et too saaks enamuse asjadest, mis tal vaja on kätte ja võiks kõigele lisaks veel poodigi minna, et endale kuus vähemasti üks raamat osta, teatris või kontserdil käia. Ja oma ainukest beebimammutit, kes ühel hetkel suureks kasvab pidada.

Eilne tööpäev oli üsna jabur ja muutus aina jaburamaks. Kiirelt telefonivadistav kõhn ja treenitud umbes minuvanune, minust mõned aastad noorem naine jõudis letti mõnede raamatutega, ta ei vaevunud telefonikõnet lõpetada, ta ei vaevunud mulle isegi tere ütlema, ta ei vaevunud vastama küsimusele, kas ta on valmis maksma kümme senti kilekoti eest, ta lihtsalt lobises, siiralt kõva kõlava häälega üle leti mitteminuga, mittekellegagi - ja nii kui ta turvaväravatesse kinni jäi häälitseva raamatuga jooksis ta tagasi, karjus esiteks telefoni kui kohutav on teenindus, teiseks karjus mulle, et mina vastik laisk edvik võtku tema raamatuga midagi ette, sest ta peab poest välja saama. Muidugi peab, et teise poodi minna telefoniga lobisema ja jõhkrutsema ja pidama seda normaalseks, kultuurseks, igatepidi mõistetavaks käitumiseks.

Ma ei osanud temaga kuidagi käituda. Kobasin öelda, et vist ei saagi maha seda häält võtta. Siis tõstis naisisik veelgi enam oma häält, et mismõttes ei saa. Kleepisin teise turvakleepsu peale ja kontrollisin ise turvaväravates, et kas ta saab nüüd välja või mitte. Kohmasin, et aitäh, kuigi pidin ütlema palun vabandust, noh, siis kohmasin, et palun vabandust kah.

Vahel mind hämmastab, kui palju inimesed tegelikult ei näe ega taha näha enda ümber olevaid inimesi ja siis küsitakse, et miks tahetakse Eestist ära. Muidugi ei taha ära näitlejad, sest tsirkust on praegusel ajal kõige rohkem vaja ja selle eest õnneks makstakse, aga sellise röökimise eest saan ma närused rahad kätte ja mulle lubatakse veel kümme protsenti palgakõrgendust. Samas kui inimene, kes peaks olema tegevjuht saab arvatavasti minust kas kuus korda või kümme korda rohkem palka ja tänu oma nutikale mõistusele teenib veel pokkeriga lisa. Tubli mees, ei saa ju salata, et ta seda on.

Sellegipoolest.

Natuke peaks kultuursust lihvima ja mõistma, et igal pool meie ümber on inimesed. Me kõik oleme ainult inimesed.

11 jaanuar 2013

Palju - vähe

No vihastamine vist eriti ei aita. Kassi ma ka võtta ei saa. Midagi ei saa. Täna oli selline tunne, et ma olen väga väga kuri inimene. Võib-olla olen ka. Seesama zombi, kes arvab, et kõik inimesed peaks nagu K.H. mõtlema. Vist ei pea. Mõned naised abiellugu rikka mehega, teised olgu lõbusad, kolmandad olgu... Üksikemad?

Kas see on minu tegelik probleem või on probleem selles, et ma ei tea oma kohta ja ma ei tea, mida ma oma ajaga teen? Lisaks kirjutamisele, mida ma nagunii teen, ja see häirib mind, et ma ei tea.

Palju, vähe. Raha - süüa - riideid. Ma ei tea. Rahulikumalt peaks võtma. Vaikimagi ehk.

10 jaanuar 2013

Kuidas?

Vihastamine. Vihastamine. Vihastamine. Targalt vihastamine. Mismoodi käib targalt vihastamine? Teadlikult oma mõtte põhjendamine. Kuidas tulla toime sellega, et inimesed ei saa endale isegi süüa lubada?

Vaesete perekondadega, iseendaga, kes võib jääda/saada vaeseks perekonnaks?

09 jaanuar 2013

Kümme minutit vingumist ja pursui

Mõningatest hetkedest kooruvad teised hetked. Just need, mida häbened maailma põhja ja maailma põhjast tagasi maailma algusse, taevasse, maailma taevasse. Eile sis ilmus mul jälle Värskes Rõhus "Vikatkass ja Voldemar". Pursuilugu, tahaks juurde lisada. Pole midagi ennastunustavalt head ega halba, aga kirjutatud on naudinguga, mida ma ei oska sõnadesse panna. Või noh, oskan. Sõnanaudinguga.

Istusime kolmekesti Kukus. Juurde liipas Lapin, vahtis ühele meist kõrgilt silma. Noh, just seda tahtis öelda, et tema teeb seal Kukus ainukesena ju ilma. Võis ju teha. Igal juhul hakkas Kuku mulle kohutavalt meeldima, kõigega, mis temas on.

Töökaaslane ei saa aru, miks kõik Solarise Apollo töötajad lahkuvad töökohalt ja kuhu. Mina jällegi ei tea, kuidas seda uut ja paremat tööd leida ja kas üldse leida.

*
Kukkusin korraga MOga lobisema. Ta on selline üdini aus ja hea inimene. Hakkasin isast rääkima ja sellest, miks ma siiani mehele pole läinud või rikkale mehele. Tundub, et ma ei usalda neid mitte üks raas. Ei tea miks küll ja kas sellest vägikaika veost on kellelegi kasu. Seda ma ka kurat ei tea.

Andeks anda.

Mida täpsemalt?

Kellele ja kuidas?

Endale?

Kellega ma sellel teemal üldse räägin?

Psühholoogiga?

Vaat kus nabaväät.
Jõudsimegi haletsusväärse enesepaljastuseni, K.H ei taha rikkale mehele, sest too võib käituda naistega, nagu kõik rikkad mehed naistega käituvad, kaabaklikult. Või mehed üldse. Kaabaklikult.




08 jaanuar 2013

kui palju on piisavalt palju, kui hirmus on hirmus surm tegelikult

Tegelikult on see mu pea päriselt ka ära vallutanud: kuidas teha nii, et inimestel oleks hea? Parem? Minul endal? No kuulge, minul on tegelikult ikka päris hea. Mul on sõbrad, natuke süüa, arvuti, voodi, millel ma ennast surnuks ja elusaks magan, head raamatud ja mingi veider tunne, et ma tahaks teada, kuidas oleks parem. Mitte ainult minu jaoks. Mitte ainult Katrinale hea, vaid teistele ka, kes seda Katrinat ümbritsevad.

Eile käisin sõbrannal külas. Kukkusin rääkima oma palgast. Noh, kellel meist ei oleks koleväike palk. Kohati on tunne, et me elamegi sellises üleüldises pimeduses. Mis on hea? Mis on halb? Kuidas teha nii, et teisel oleks enam ja mul ka? Kuidas koos rõõmustada ja koos tunda kurbust? Ja just neid päris ehedaid emotsioone, mitte võltsmänge  ja võltsaplausi. Lugesingi siis oma medõest sõbranna romaanihakatise läbi. Oli raamat. Ilus raamat. Mina hakkasin arvutama. Jah, oli mida arvutada ka. Peategelane Saree nimelt armastab kohvi juua neli korda päevas, kaheeurost. Loksub aga oma arvuti taha ja joob. Teatavasti töötavad nad viis päeva nädalas. Järelikult läheb kogu ta raha kohvi joomisele - 40 eurot nädalas. Noh minu söögiraha läheb kohvijoomisele.

Naljakas on see, kuidas mingi probleem õhku paisatuna peksab teised probleemid laiali. Surm pole minu jaoks kunagi probleem olnud. Vanaonu, minu vanaema vend, suri üsna rõvedalt sealsamas diivanil, kus mina hiljem magasin end oimetuks. Ta oli elanud üsna kummalist elu - esialgu mingi naisega, kes ta pikalt saatis, siis teise naisega, kes sõi vanaonu ja vanaema ema tolle kodust välja ja ei lubanud venna juurde elama tulla, sest mis sa kahe perenaisega ikka teed. Vanaonu teine naine jättis onu maha ka mingi aja pärast, nii et onu siis leidis minu vanaema diivani, millel surra. Ja minu ja minu sureva ema teises toas.

Elu on võrratu, eks ole. Lõpuks jõuavad kõik Rooma või Nadežda juurde, sest too on ju lootus, see viimane õlekõrs ei kuhugi, ei kuskilt. Lõpuks jõuavad kõik surema. Meie juurde. Meie väiksesse võimsasse koju, kus vanaema oskuslikult rabarberilehtedest suppi tegi. Oma kodus ei surnud ta õnneks mitte. See oleks olnud minulegi liiga ränk, kes ma võtan surma, kui osa olemisest.

Kedagi peab sööma - kana. Tapetud kana. Minu vanaema tapetud kana.

Ja miks on tapetud kana elu vähem väärt, kui minu elu või minu vanaema elu või minu vanaonu elu või minu ema elu? Lihtsalt sellepärast, et meie mõtestame terve elu oma elu lahti, oleme me justkui paremad surnud loomadest? Võimalik.

Surm ei ole probleem. Surm on toimetulek sellega, et kedagi ei ole. Ja sellega ei saagi toime tulla. See on väljapääsmatu ja valus. Aga see on. Selles ei ole mingitki kahtlust.


06 jaanuar 2013

ilusa mütsi mõte on pead katta

Pea valutab. Jah. Pea valutab. Kaks ööd järjest olen ennast peaaegu kutuks elanud. Noh, sellest see minu räpane realism ka feisbukis.

05 jaanuar 2013

Luulu ja Miimi Kukus

Ropult naljakas on olla tahan-olla-suur-luuletaja staatuses. Istuda Kukus koos Marko Mägiga ja rääkida lugupeetud härra raamatupoodi müüjaks kandideerimisest. Olla piiratud mehhatroonika tudengist, kes tahab minu lugu teada. Udusulgedes habe otsekui põske kleebitud. Minu üsna ebakompetentne ja kogu vestlust täielikult segav küsimus, et miks ta arvab, et ma kavatsen siin endast PowerPoint esitlust teha, et nagu tõesti, kas ma olen seda nägu, ajas ta lõpuks minema.

Mina olen Luulu ja tema on Miimi. Hedda loomulikult. Ja ta meeldib mulle iga kord aina rohkem. Tema ongi see Poetesside tugev seljatagune ja ise ka poetess. Võib-olla on ta isegi selgroog ja klatšimüüri alusepanija. Müür on aga kõrge ja ilus. Ja mina - nagu ma praegu üha sügavamalt ja valusamalt ja nälgivamalt aru saan, olen kahtlemata parajalt müürist sissevõetud.

Nii palju kasulikku informatsiooni ühe õhtu jooksul, et nagu Peeter Küntsler, Marko Mägi, mingisugune Raag, järjepidev jura, et ma olen ilus, mis ilmselt tuli sellepärast suust välja, et kõik noored ja ilusad meie ümber olid ennast piisavalt purju joonud. Ja siis see lugupeetud Drink baar, kus me kohtusime Adam Culleniga. Eesti keelest inglise keelde tõlkijaga. Väga tore poiss, ei saa mitte salata. Miimi ajas Adami sassi kellegi teisega Adami kõrval ja kukkus kõva häälega Mati Undist ja tolle keerulisest eesti keelest rääkima. Kukkus on vist tõepoolest kõige paremini välja kukkund sõna. Mees tema kõrval ajas silmad pärani, olles üha enam ja enam segaduses, pöördudes kogu segaduse raames Miimi poole. Ja mina näitasin tema kõrval istuva tegelenski poole, kes oli vaikne ja mis seal salata - ilus. Oligi Adam.


04 jaanuar 2013

Pole hullu, lihtsalt tuumapomm on

On see nüüd mingi märk või asi, aga ma olen alates esimest jaanuarist kuulnud, kuidas eurofmis räägitakse jedernaja orušajast, need kes aru saavad, need teavad, et see on tuumarelv. Ja seda asja olen ma kuulnud vähemalt kolm päeva järjest. Täna sain aru, et ma ei ole näljane, et mu teisel arvel on tervelt kolgend seitse eurot. Ma olen rikas. Või noh mitte päris, aga peaaegu.

Tuumarelva teile sis.

Ja Lõuna-Sudaani ka.

Räpane realism ja pole hullu

Külmkapis on kaalikas,
šokolaad, soolatud seened
aeg on räpast realismi täis

lootusega segi
homsest palgapäevast
isa ütleb, et sööma peaks
mina mõtlen, et hambaarstil
võiks ka kunagi käia
kasvõi selleks, et mitte
kunagi hambaid
söömiseks tarvitada

sõber ütleb, et otsi parem töö
tegelikult olen ma terve
teismeea unistanud mitte kunagi
abielluda ega regulaarselt süüa
noh et peaaegu nälgida

kogu aeg lugeda ja kirjutada
kogu aeg viibida sõnas
ja et sõna viibiks minus
nagu viljastav ja ennastsalgav
lähedus inimeseks olemisest

tegelikult on see kuradi raske
peaaegu anorektiline
maksta oma viimased veeringud
või mis seal salata
isa viimased veeringud
et oma sõbrannat
teises linnas külastada
ja peale seda kaks kuni kolm
päeva rahatult nälgida

pole hullu
kõigest kartul ja tatar
ja hunnikus makarone
ja sibul ja šokolaad
ja mesi ja niisama räpane
niisama kahvatu
ja viljatu endaks olek
on ka - hullu nagu ma ütlesin
pole

03 jaanuar 2013

miks ma kardan vastu võtta ja anda

*
sel hetkel, mil asjad omandavad
oma tegeliku mõõtme
ja mõõde võtab võimust
ma taban karjatades
keset eluliiva õudu

et lähen üha uuesti sust mööda
ja silmist pisaraid ei tule
tahan olla igavesti
ometi mis olen, olen pime

taha olla see, kes kestis
ometi, mis olen, olen muutuv
ja sina oled hoolimata
kadumisest mulle ikka ime

*
ma tahan sõnastada
päevi nagu mõni
arst võib võtta kokku kojuluud
ja teine üksikasjalikult naeratust
et mitu hammast
milline on vahe
kui kollased
kui terav nende tahe
ma pole võimeline
mul puudub sõna
keset hommikut mul puudub tahe
öelda truudus
see ongi minu puudus

kui jahimees
ma jahile ju lähen
et sõnastada koljuluid
ja mõtteid, mis kogemata
kukkusid mu pähe

*
ilma igasuguse halastuseta
kandiliseks kõnnitud
ja mõeldud inimesed
saavad ühes
            sõbrannas kokku
ja paotavad oma
elavad huuled
julmuses veel kord
et kõik teaksid
mis on seks
mis on surm
mis on lein

sa tegelikult ei lepi
kunagi kahe allöelduga
ja see leppimatus
on ühtaegu kangelaslik
kui ka rõve

nõnda näidates et ainult
tugevamad jäävad peale
ja sina oled üks
neist kõige tugevamatest

ma ei ole kade
aga ma ei salli seda
sest see ei luba
maailmal olla
nii nagu maailmal
on olla

su diktatuur on sügav ja valus

nõnda oledki julm
nagu zombi


02 jaanuar 2013

*

Uut aastat siis. Meie poes laulab Sigur Ros oma kuuldamatult helehäälset, lähedal, lähedal, lähedal laulu. Mina unustasin söögi koju ja olen natuke näljane. Kui keegi viitsib poest läbi astuda -  tooge süüa.

Uut. Ilusat. Imelist. Head. Armastust, lugupidamist ja hoolimist täis aastat teile kõigile! Minule ka.

Aitäh!