18 detsember 2017

Kakleja ja ema - Pöffi filmides

"Kakleja" - Kuidas vaadata inimesele silma, kes ei ole samast kastist kus mina? Mõnikord ma kohtun selliste inimestega ka ise. Näiteks kohtusin ühe küllaltki vastiku tüübiga. Mõnikord inimesed teevad seda, mis nad teevad - mõnikord hästi, mõnikord halvasti. Nende lähedus tekitab ebamugavustunnet. Mingit steriilset vastikust. Ainult, et niipea, kui tunnetad vastikust, tunnetad ka omaenda piiratust. Lõhkusin peaaegu selles tunnetuses oma kaardimasina ära. Oli olukord, kus sai lõhkuda kaardimasinat. Seest keeras vastikult, sest inimesed suudavad öelda ebameeldivaid asju nii antsakalt, et jalad ja käed ja kere hakkab värisema. Siiani on meeles üks proua, kes oli loodud otsekui minu ebamugavustunde kasvatamiseks kui Apollos töötasin. Pärast temaga suhtlemist tahtsin ennast puhtaks pesta või kuhugi kaugele ära sõita või töökohta vahetada. Üldiselt see käibki niimoodi - on teatud inimesed, kellel võib-olla on isegi teatud psüühilised võimed, kellega tuleb toime tulla, kes närivad hinge seest, sest nende kasvav õiglustunne on mõnikord lihtsalt absurdne. Midagi sellist on ka Anuryak Kashyaki filmis "Kakleja". Seal on täpselt samasugune õigluse tagaajajast kõrgemast kastist tohlakas, kellele tahaks kogu filmi vältel selga joosta ja karjuda, et niimoodi ei ole ilus või hea või õige. Aga sellised inimesed pööravad ümber - vaatavad sulle ebamugavust tekitavalt silma ja sa tajud, kuidas pind jalge alt kaob. Siis nad kordavad vähemalt kümme korda oma mõttes, aga üks kord ja tungivalt kõva häälega, et sa oled ei keegi. Et sa võid nende kust juua. Et tal on rohkem õigust, kui sinul kunagi olema saab. Kui Shravan Kumar unistab saada poksijaks, siis juhtub ta soovidele vastu seisma just selline kusepakkuja. Äärmiselt lihtne süžee on väga kaasahaarav ja üldse mitte magus. Isegi india filmi süžeesse lükatud laulu ja tantsunumbrid mõjuvad autentsena.

"Kord tuleb meie aeg" - Fang Lan on tavaline õpetajanna, täiesti tavalises Hongkongi koolis. Ta on ilus, väike, nii nagu need ilusad ja väiksed naised on. Ta elab emaga Hongkongis ja neil on jänes, keda Fang Lan süüa ei taha. Fang Lanil on kaaslane, kes tahab teda naiseks võtta. Fang ei saa aru miks - on sõda ja mingisugune kõikehaarav julmus, mida ei ole kohe kuulda, sest režissöör Ann Hui on loonud filmi naistest ja meestest, kes otseselt ei sõdi, aga kaude seisavad vastu Jaapanile ja tolle terrorile. Pauku, nagu väidetakse, on vähe, kuigi on ikka. Mind isiklikult võlub selles filmis mingi kergus, mis tuleneb ilmselt režissööri suutlikkusest tekitada inimestes, kellega ta koos töötab kergust. Teema on raske, aga ekraanilt sirab vastu mingi inimlik soojus ja mänglev lihtsus, mis läbistab nii mõndagi tegelast. Hea on ka see, et filmis puudub seks kui selline. Ei mingit lääget heroismi ja lihtsustatud - need inimesed on jubetoredad ja jubevõimsad, nemad seisavad oma hiina kultuuri ja keele eest. Oh ei! Ei midagi niisugust. Fang Lan satub mingis mõttes täiesti juhuslikult ja just tänu oma lemmikkirjaniku kaitsmisoperatsioonil vastupanuliikumisse. Just nende sekka, kelle suult langeb lause: "Kord tuleb meie aeg". Selles on ütlemises endas on mingi krõõdalik (mina tahaks öelda ka, et minu vanaemalik) visadus. See kõlab nagu see lause, et ma siis hiljem küsin veel kord, et kas ma tohin abielluda tolle külapoisiga, kel jalg haige, aga süda hell. See Maret seal oma isa Andrese juures, seisab ja seletab ja siis korraga ütleb isa, et oh sa oled nagu Krõõt. Järjekindel. Midagi on Fang Lanis kah krõõdalikku ja meridalikku. Kõige ilusam suhe selles filmis ongi ema-tütre suhe, mis on nii õrn ja hell, et jahmatab. Ema, kes saab alatihti oma tütrekese peale kurjaks, on kogu filmis üks ilusamaid karaktereid, mis loodud.

"Neurootiliselt meelerahu otsides"

"Salajane koostisosa"

"Teejuhised" 

"Halastamatu"

"Armastuseta"

Pisut allesjäänud Pöffi ja selle meenutamist

Palju roppu tööd.
Natuke magamata öid.
Ikka tahaks mingit kokkuvõtet Pöffist teha.
Raskevõitu ta on, aga ega ma sellest üle ega ümbert küll ei saa. Lihtsalt tekib selline paindumatu vanainimese tunne, kes ei tea kuhupoole pöörduda, kui pole korralikult tol laupäeval mehe haual lilli kastmas käinud või rohimas.

"Ma ei ole nõid" - Aafrika oma mitmekesisuses ja ilus on võimas. Sinna tahaks tagasi sõita. Aga just sellised lood, nagu juhtuvad Shulaga ehmatavad ja tekitavad kahtepidist emotsiooni. On inimesi, kes kasutavad ära teisi inimesi selleks, et saada soovitu. Ja on inimesi, kes kasutavad konteksti, et saada soovitu. Kui väike tüdruk tembeldatakse nõiaks, siis algab tema jaoks eriline ajajärk. Kuigi suuremas plaanis - ei ole see kellegi jaoks eriline. Valged käivad nõidasid passimas, koguni maksavad rahagi selle eest, et näha valgete triipudega märgistatud mustanahalisi naisi, kes on valgete lintidega. Pildistavad noid ja räägivad inimestega otsekui lastega. Rungano Nyoni on tabanud otse naelapea pihta - nii pildikeele kui ka muusika valikuga. Ega see Aafrika ju muud teegi, kui imeteeri vähemal-suuremal määral Euroopat. Nõidu kasutatakse erinevatel põllutöödel ära kui ka rahvustelevisioonis oma kanamunade müügiks, rääkimata ennustamisest või vihmategemisest. Nende mitmetahuline funktsioon jahmatab ja tekitab segadust. Põnev on selle filmi juures aga hoopis muu - ülimalt Aafrika-keskne maailm on üles võetud väga euroopaliselt. Kui ikka Bach plagab muusikaga kohale, siis ei saa vaadata filmi enam üldse kohalikkusekeskset - tekib lisamõõde, see tähendab, et nii ruum kui ka tegevus laieneb kaugemale. Vahet ju ei ole, kas see on MMSi müümine Eestis või Trump Usas või Brexit Suurbritannias. Ikka käitutakse olukorda ja rumalust ära kasutades.  Väike Shula satub nõidade kolooniasse hirmujutuga, et kui ta lõikab ära valge lindi, millega ta on seotud lindipooliga maa külge, siis muutub ta kitseks. Ilma lindita lendavad nõiad ringi ja teevad kurja  külarahvale. Ja nõiaks saab Shula, sest ühel õnnetul külatädil kukub kaevust vett tuues ja Shulat nähes ämber ümber.

"Pall" järjekordne Itaalia film, mille käigus saame natuke rohkem ligi aafriklastele, kes on otsustanud liikuda oma kodusõdadest ja küladest ära. Õigemini küll õest ja vennast, kes pärast küla mahapõletamist otsustavad Rootsi minna. Ja nad lähevadki. Filmi linastumise ajal olid kohal peaosatäitjad David Koroma ja Fatmata Fabia, kes muide nägid päris esimest korda filmi kui sellist novembrikuises Tallinnas, iseendaga peaosas. Kuidagi nii harras oli neid kahte seal ees näha ja tunda seda veidrat ebalust, millele ei tule ju niisama heast peast. Ma olen elanud kinos käimise igapäises maailmas ligi 14 aastat. Coca Cola Plaza on otsekui kodukino, kuhu iga kell võiks sisse astuda ja vaadata filmi. Muide seda filmi vaatasime tõenäoliselt meie nö lemmiksaalist, neljandast saalist. Imelik on niimoodi kinos istuda ja mõelda, et kaua meile seda antud on. Rahuaega - põnevust - emotsioone - kõige kallima inimese kätt meie pihku, sõpru, rõõmu, naeru ja nii edasi. Seda ei pruugi aga igal pool olla. Ja see igapäevasus, see turvalisus tekitab mõnikord topeltmõtteid. Arvestagem sellega, et 9. märtsil 1944 pommitati põrmuks Harju tänaval asunud kino Amor, mis oli pilgeni täis rahvast. Alles jäi tollest rahvahulgast sadu käsi ja jalgu. Need, kes ellu jäid, pidid lahkuma või hirmus elama - umbes nagu Davidi ja Fatmata kehastatud lapsed.


"Kakleja" -

"Kord tuleb meie aeg"

"Neurootiliselt meelerahu otsides"

"Salajane koostisosa"

"Teejuhised" 

"Halastamatu"

02 detsember 2017

Kolm osa

Põhimõtteliselt koosneb mu töö kolmest osast:

1) et raamatud jõuaksid poodidesse, pisikestesse müügipunktidesse ja inimesteni - logistiku amet, eksole (et see ära ostetud raamat oleks arve kujul olemas meie süsteemis)
2) et raamatud jõuaksid inimeste teadvusteni - turundaja poolikult amet eksole
3) et inimesed, kes sisse helistaksid ja saaksid kurta oma raamatute kättesaamist või kättesaamatust

Ja need kolm osa on äärmiselt olulised.  Kaks esimest kajastuvad ka minu lepingus, kolmas tuli nüüd täielikult minu sülle. See on imelik ja see on sealjuures ka jube, kuidas ma ei jõua puhtfüüsiliselt asjadega ühele poole, kuidas mul hakkab mõnikord lausa paha, kuidas ma mõni päev ei jõua isegi sööma, kuidas asjad lihtsalt kuhjuvad ja mul hakkab paha. Pinge on muidugi kole asi, aga mõnikord on seda kõike liiga palju. Sest kõik need asjad jagunevad omakorda kolmeks-neljaks eraldi kohustuseks, mõnel päeval on siis kohustusi kokku 12. Ei jõua. Detsember - loomulikult ei jõua.

25 november 2017

Pöffi filmid 2017 pisut vaatamisi

Halastushukkaja Soome, Teemu Nikki. Perioodiliselt tasub heita pilk tänavatele ja passida pinevalt kauneid koeradaame ja koerahärrasid. Meil siin Henrykuga on see täiesti kombeks. Viimasel ajal näeb ka kauneid oravaid. Ilmselgelt on oravad paremas positsioonis. Nad liiguvad. Neil on sabad. Mis teeb koera haavatavamaks kui näiteks kassi? Või orava? See inimfaktor, kes ta juhuslikult või vähemjuhuslikult ära suutis omastada. Imelikul põhjusel: naine käskis, tundub, et kõikidel endast lugupidavatel inimestel on oma tõukoer, meil võiks ju ka koer olla. Jne. Jne. Väga omanäoline ja kohati julm musta huumoriga vürtsitatud lugu eutaneerijast, kelle sisse on raske näha. Motivatsioon on pidevalt ootel. Matti Onnismaa tolle rollis mõjub - intrigeerivalt, karmilt ja karismaatiliselt. Mida ilusat on loomade tapmises, keda keegi tegelikult enam ei vaja? Ega olegi. Lihtsalt kui sellele lisada soome ossid, kes ajavad toda tapjat nende ossilikel põhjustel taga, siis niisama lihtsalt ongi valmis - seiklusfilm, triller, must-must-must-must komöödia ja veel midagi. Halastushukkaja mõjub kainestavalt ja judinaid tekitavalt. Ahjaa lisaliiniks saab surev isa ja eutaneerijasse (Veijo, eksole) armunud medõde, kes oma veidruses mõjub sama intrigeerivalt ja nohikkarismaatiliselt kui Veijogi. Ühesõnaga paras paar. Ja loomulikult kemplemine prouade veterinaaridega, kellel pole muud tarvis kui veel kallimat autot.  9/10

Kentaur Kõrgõstan, Aktan Arym Kubat. Adidase dressid ja poksikott, hobused, noor kurttumm naine, väike poiss, hallikate juustega vene ja kirgiisi keelt kõnelev meeldiv mõnus mees, kellele meeldib vabadus. Kõike seda suuremal või vähemal määral võib Kõrgõstani loodust taustaks võttes näha "Kentauri" filmis. Igal juhul midagi selles filmis on iseseisvuspäevalikku, luuserlikku. Justkui Karl ja Marx kõmmutaks päris teadlikult maha inimlikkust - ainult, et palju peenekoelisemalt, esialgu ikka kõmmutatakse lihtsalt õhku, tekitatakse ebamugavustunne ja siis iga mõne aja pärast läheneb kuul prügikasti lähedal asuvale inimesele. Centaur on muidu täitsa korralik perepea - kasvatab oma viieaastast poega endast päris mitu aastat noorema ilusa naisega, käib korralikult ehitamas, flirdib kirgiisi rahvusjoogi müüjannaga ja on üldse üks üsna antsakas inimene. Tema sees on aga saladus, mille jälile ei saa paljud külamehed enne, kui nad ta vahele võtavad. See on lugu metsikuse taltsutamisest. Vastuoludest inimeste vahel, kelle motiivid ongi lihtsalt algusest peale väga erinevad, kes ei suuda mõelda ühes suunas. 7/10

Meremadu Filipiinid, Joseph Laban. Pahad poisid on igal pool pahad. Liikumine läbi leina ja kurnatuse, tumedate värvidega maal, tumedal aastaajal, veripunaste õunte taustal. Nii Kõrgõstani filmis kui ka Filipiinide filmis on tajuda üsna tugevat kohaliku kultuuri mõju. Mõnikord on väga raske mõista leina - sest see on ka mingil määral kultuuriselt determineeritud käitumuslike iseärasuste kokkupanek. Inimesed käituvad erinevates riikides erineval moel leina puhul. Kolm last leinavad oma kadunud isa, kes on tõenäoliselt jäänud Meremao ehk Baconaua kätte. Kõige vanem muutub muretsevaks ja emalikuks, keskmine tahab ruttu mehele saada, noorim otsib endale mehe eeskuju, sest tema vanematest õdedest pole tolku. Kaadrid on kõik ühtlaselt hallid. Tuleb välja, et see oligi eesmärk omaette. Ja ausalt öeldes kohati mõjub see süütu saar ebamugavalt. Tegelasedki sellel on natuke tüübilised omamata oma isiklikke eesmärke - ehk see kõige noorem perepoeg on kõige rohkem isiksust täis. Võimas on näha, kuidas tüdruk ujub vee alla, et kätte saada mõni kala, sest enam pole isa, kes neile kala tooks. Teatud dokumentalistlikkus kangastubki silme ette. Aeglus, tähelepanelikkus ümbruse ja inimeste elude suhtes. Samas iseloomu puudumine - karakterite laialivalguvus, teadmine, õigemini küll tundmine, et see on külaühiskond, kus on teatud viisid ja mõtted aktsepteeritud, teised aga mitte. Selles osas sarnaneb see film kahtlemata Kõrgõstani filmiga. Meie linnast rikutud multidimensionaalsed postpostmodernistid hargutame ikka aegajalt käsi mõistmata, et miks tuleb kõige vanemal teha ühte või teist asja, miks satub noor poiss teiste poistega lihtsalt punaseid (vereõunu) mitte sööma? Miks nii palju üksüheselt mõistetavaid käike. Aga nähes Joseph Labanit filmi lahti seletamas, siis tõenäoliselt oli tegu omamoodi antropoloogilise uurimusega uskumustest, mis tagaloge Filipiinidel piiravad. Ja sealt ka see ümbruse põhjalik näitamine. 6/10

Esmasündinu, Läti, Aik Karapetian. Macho-probleemides vaevlev mees, kes peab leidma endale viisi, kuidas ellu jääda omaenda paanikahoogudes. Eks iga naine on korra või kaks oma elus mõelnud, et kui tal oleks: päriselt pikad jalad, päriselt blondid juuksed, päriselt suured tissid. Mina olen seda vähemasti mingi periood oma elus väga tähtsaks pidanud. Olen kuulnud ka, et mõnele mehele on väga oluline olnud näiteks pärast "Rannavalve" filmi nägemist tema kõhu piitsepsid. Ilmselt on see probleem ka "Esmasünni" peategelasel Francisel, kes tuleb õhtuselt istumiselt oma kauni naise Katrinaga kodu poole. Francis kannab endas potentsiaalselt teadmist, et ta on prillidega nohik, kõhn kui pilbas ja äärmiselt mittemehelik. Katrina on suutnud õhtusel koosviibimisel tõde või vale mängus rääkida lugu väljamõeldud või päris armukesest. Francis on ebamugavusest ümber kukkumas. Kõigele sellele lisandub ülimaskuliinne tänavarööv, millega insenerist intellektuaal toime ei tule, ta saab kriimu näkku ja Katrinalt varastatakse suvaline kott. Politseisse minek päädib Francise jaoks veelgi hullema ebamugavustundega. Seal ta siis on - tema ees istub veelgi mehisem Gustavs, kes tundub, et teab Katrinast nii mõndagi. Pinged kerivad ennast aina üles. Et oma mehisuses ja kangelaslikkuses kindlamaks saada hakkab Francis otsima röövlit. Sellest saabki filmi põhiliin: oma mehelikkuse tagaotsimine, kus nagu muuseas vaatab läbi erinevate hetkede sisse peaaegu mõrtsuklik loom, kellest me ei tea, kas ta on tegelikult mõrtsuklik või mitte.  7/10

Metsikud poisid, Prantsusmaa, Bertnard Mandico. Selle Pöffi kõige vingem elamus on minu jaoks siiski seotud Jean Cocteauga ja Jean Marais´ga. On räägitud, et see armumine, mis mehi omavahel sidus, tegigi Jean Marais´st prantsuse filmiikooni. Cocteau püüdis pingsalt Marais´d imeilusana kaadrisse saada. Ja need, kes on näinud "Kaunitari ja Koletist" (1946) või "Orpheust" (1950), teavad, millest ma räägin. Tegelikult kui vaadata Mandico filmi metsikutest poistest, siis võib juhtuda, et tajume sedasama - cocteaulikku iluarmastust, millesse enese mässimine on peaaegu, et hävitav. Viis teismelist poissi, kes alkoholiuimas vägistavad oma lemmikõpetajanna, viiakse kummalisele saarele. Ebamugavustunne ja põnevus käsikäes, vastikus ja mingi metsik vajadus mõista, mis toimub - iseloomustab minu meelest kogu filmi kõige paremini. Pinev tunne, et äkki võiks nüüd leiduda kuskil see pahade poiste lahendus. Ja kuskil ta on. Just sellel saarel. Just selles kaptenis, kes viib viis poissi saarele, mis peaks neid justkui inimesteks kasvatama. Ahjaa. See peaks olema lemmikfilm igale inimesele, keda huvitab sugu ja selle üle mõtisklemine. 9/10

Autojuht, Iisrael, Yehonatan Indursky. Mis tunne oleks kasvada tüdrukuna piirkonnas, kus naised istuvad köögis ja mehed ainsana võivad ringi liikuda? Või mis tunne on olla sellises piirkonnas väike tüdruk, kes  oma isaga püüab ellu jääda? Igal juhul Nachman Rosumani ja tema kooliealine tütar Chani elavad vaikselt juutide ultraortodoksses piirkonnas, kus on kombeks rikastelt raha küsimine. Nachman töötab autojuhina, kelle põhitöö on oma märkmikust rikkaid inimesi ja nende aadresse otsida ja vaeseid inimesi koos nende hädaga, mis tuleb paremini lahti mõtestada ja ilusamaks looks teha, rikaste uste taha viia. Lugu on kõige alus. Kui on hea lugu, on ka hea raha. Eks ta kehti ka kirjastustes niimoodi. Lugu. Nachmani elu iseloomustab rahatus, naisetus ja talleke ehk tema armas tütar Chani. Aga kõik see, mis selle ümber jääb, on ka omamoodi ooper. Kolm kummalist sõpra ja kurbus. Eilsel seansil viibis kohal ka Chani osatäitja Manuel Elkaslassy koos oma emaga. Väike tüdruk, kes iga mõne aja tagant oma ema kaissu ronis, et mitte vastata liiga keerulistele küsimustele. Tuli välja, et Indursky on hetkel ülipopp Iisraeli režissöör, kelle filmi oleks tahtnud kõik armsad juuditüdrukud osalema saada. Tuli välja ka, et piirkond, kus oli otsustatud filmida, oligi üliortodoksne ja suurem osa filmimeeskonnast (kes olidki naised) pidid kodurahu huvides viibima filmibussis, et mitte riivata liigselt kohalike inimeste komblusnõudeid. Igal juhul huvitav sissevaade kultuuriliselt meile siiski väga kaugesse piirkonda. Ja mis seal salata isadusse.  8/10

Logistiku keelebarjäär ehk kas sa tahad raamatut kätte saada

Tekstide määratlemine võtab aega. Minu määratlemine ka. Saavutada vaikus on suur asi. Saavutada rahu on veel suurem. Selja taga on hullumeelne nädal, mille sisse on õnneks mässitud mõned Pöffi filmid. Üks reklamatsioon. Kindlasti olete olnud olukorras, kus keegi teatab teile nagu muuseas, et reklamatsiooni palun esitada läbi vastava webi-segmendi. Mina nüüd olen olnud. Ja ma ei ole vist nii kurjaks tükk aega saanud. Minu eesti filoloogsus lööb haruharva välja. See on nagu niitidega kinnitatud mu vaikuse ja ebaluse külge. Jah, ma ei ole suurem osa ajast kindel, et kõik, mis ma kirjutan - toimib. Aga igal juhul on mind ilmselt suurest bürokraatiast eemale hoitud. Ilmselt. Ja ma ei ole päris reklamatsiooni kaebuse asemele kirjutanud. Ühelt poolt sellepärast, et ma ei tunne majandustermineid nagu oma paremat kätt (anglitsism, eksole), teisalt poolt ma tean, et ka teisel pool arvutit on inimene, mitte prõmmiv mootorpaat või kassikaka.

Aga jah. Sellised emotsioonid logistiku töösfäärist, millega poleks kohe kuidagi osanud arvestada, ütleme aasta tagasi, sest eraisikud võivad olla meilis äärmiselt väheinformatiivsed, aga miskipärast eeldavad nemad ka, et mina olen inimene. Kuigi mõnikord võib see osutuda umbes selliseks inimeseks nagu oleksin endiselt Apollos klienditeenindaja ja keegi tegelikult täiesti tundmatu inimene tuleks ja ostaks minult enda valitud raamatut. Aga olukord on tsipa teine. Tavaliselt olen ma teisel pool arvutit ja saan kogu informatsiooni kätte tükikaupa. Teate, kui nõme on saada kirja Alinalt, kellel ongi üksainuke nimi, ja kes tahabki tellida raamatuid, või Piret Piretilt või Silvi Sahvrilt, kes iga mõne aja tagant teatab, et see ei ole ta pärisnimi. No ma saan aru, et ennast tuleb ikka internetiliselt kaitsta, aga ma äkki tahaks aru saada ka seda, et kellele ja kuidas ma ühe või teise raamatu saadan. Minul on kah oma kohustused täita.

09 november 2017

Põhimõtteid Agur Karukäpa ehk Maniakkide Tänava ja Tuuli Tolmovi õppetoast Tammelinnas

* Ikka Eesti oludest saab kirjutada. Ikka Marist ja Matist ja Ahtist. Kuigi minu meelest - kui ma lugesin Ülelahe pumpernikkelit, siis võis täitsa kirjutada 1990ndatel eriti veidrate ja keeruliste nimedega eesti noortest ka kirjutada. Dšonni või Ällen või veel midagi sama jubedat, mis määratleb ära, mis ajastust inimene on pärit. Näiteks Marie Ermeliine võiks täitsa vabalt olla 1910ndate väljalask ja eestlanna. Aga noh jah.
* Tegelaste motivatsioon on äärmiselt tähtis - sellepärast on mõistlik avada võimalikult vikerkaareline tegelase taust.
* Peab piisavalt konteksti teadma, et tunda oma loo kangelasele kaasa. See kaastunne ongi see, millel püsib lugu.
* Fakte ei tohi ühte tompu panna, nad tuleb mööda teksti laiali jaotada, et tekiks kude, mille seest näeks tervikut, nagu vaip. Sõnavaip.
* Värvikad detailid on hea, aga nad ei tohi põhitegelasteks muutuda. Või nad tuleb põhitegelasteks teha.
* Ära iseloomusta sõnadega hubane kool, näita, mida tehakse selle tunde tarvis, et oleks hubane.
*Olulist detaili tuleb korrata kolm korda, et inimesele jõuaks kohale, et see on oluline detail.







Tutvumine

"Teate, ma olen teid märganud. Te libisete mu majast mööda nii kiiresti ja vaikselt - nagu hiiliksite enda eest ära," ütles mulle pikkade ripsmetega, lokkis tulipunaste juustega naine sealt keldriaknast. Ta ütles seda minu vaikuses, tollel kuumast leemendava asfaldi lähedal asuvast aknast. Ma ehmatasin - nii nagu ikka, kui kuskilt jala kõrguselt hakkab miski kiiresti liikuma ja pöördub minu poole. Umbes nagu mõnes muinasjutus annab mõni hiir mõnele kenale vaeslapsele nõu.

Mis vaeslaps ma olla sain? 

Minagi olin teda märganud. Olin näinud tema õhtuseid telekavaatamisi selles kuuekümnendatel ehitatud maja keldris, kus ta istus oma erepunasel diivanil mürkrohelises kleidis, käe all paks kollane kass oranžide triipudega. 

Ehmunult. Teadmata, mida talle kosta, vaatasin üksiti oma jalgade vahele. Alustasin aeglaselt: "Jah..." Ma ei tahtnud öelda, et olen tedagi märganud. Võib-olla saab ta must valesti aru.

"Jah?" sõnas ta mulle lõbustatult. 

"Jah!"

"Ma lihtsalt otsustasin, et räägin teiega täna... On teil kiire? Äkki soovite kohvile tulla? Muudkui lähete siit mööda ja pane mind tähelegi."

Hõõrusin kohmetult oma koti sangasid, mis soonisid mu õlga, mu parem jalg tõusis õhku ja kuumale asfaldile, mis auras päevasest päikesest. Tahtsin tegelikult liikuma hakata. Ta oli mind ehmatanud oma liigse huviga. 

"Mul on kiire," ütlesin ruttu. 

"Ei-ei... Teil on ju tööpäeva lõpp."

"Me saame täna. Mina saan täna... Mind ootab ees... Meil tuleb külla... Me..." puterdasin omaette, sõnad said otsa, vaatasin naise kassilikke silmi oma jalgade ees. Ta oli ilus. 

"Te kardate mind?"

"Ei!"

"No päriselt! Te kardate mind? Või Melindat?" ta osutas kassile, kes ei pööranud meile mitte mingitki tähelepanu. 

"Ei!" ütlesin päris kõva häälega, "Ma lihtsalt ei taha praegu..." 

"Millal te tahate?"

Ohkasin. Ma ei saanud aru, mida ta minust tahtis. 

"Millal te sooviksite minuga kohvi jooma tulla?" kordas ta peaaegu, et nõudlikul toonil mulle lauset, mis kõlas otsekui ähvardus. 

"Ma ei taha," kordasin mina omakorda otsekui omaette, otsekui ninasse. Ta oli liiga ilus naine, et temaga kohvile minna. Mina olin lihtsalt üks ametnik, ühes ettevõttes, mind ei näinud keegi kunagi. Ma kandsin sama halli kleiti, kui mu vanaema, kes oli kunagi töötanud masinakirjutajana ühe kuulsa kirjaniku juures, kes viitsinud, elu lõpuni ei viitsinud kirjutama õppida, masinaga, sest see polnud see. Ja minu vanaema tippis masinal tema oode üha ümber ja ümber ja ümber. Ka siis kui tuli päris arvuti, ka siis kui kõik oli võimalik ära kustutada ainsa delete nupuga, istus ta kirjutusmasina taga ja toksis kirjaniku sõnu. Mina olin täpselt sama hädavajalik oma firmale, kui minu vanaema tollele vanale rumalale mehele, kes oli otsustanud olla gei. 

Me ei olnud sama masti. Me olime liiga erinevad. See punaste juuste ja ilusa kassiga naine ei olnud hallides kontorirõivastes, põhjaliku krunniga, mis tõmmanuks juuksed kuklasse. Ta oli lihtne, vaikne ja vahetu. Ta meeldis mulle. Aga mina ju ei pruukinud talle meeldida.

"Ma tean, et ma kõlan pealetükkivalt, aga te olete armas, kui te siit mööda lähete. Ma näen teid. Ma näen teid hommikuti, ma näen teid õhtuti," ütles ta mulle naeratades, "Te oleksite nagu õnnelik. Teid justkui kannaks kuhugi mingi suurem jõud."

"Õnnelik? Suurem jõud?" kordasin endamisi tema lauseid, teda ennast, üldse kogu olukorda. 

"Mina olen Lotta," ütles ta korraga sealt alt, "Kes teie olete?"

"Emmmm..." Tahtsin talle päris ausalt öelda, et minu meelest oma nime nimetamine ei ole õige. Et ma ei tundnud ennast hästi ennast nimetades Kiiriks, nii nagu see mu passis oli. Samuti ei tundnud ma, et see üldse minu kohta midagi oleks öelnud. Seega - tema arvas, et ma olen õnnelik ja mind justkui kannaks mingi suurem jõud. Oli see meelitus? Oli see midagi muud? Mis see oli? Mul oli hirm. Mida ta minust tahtis? Kes ta oli, et minust midagi tahta? 

"Andke andeks, ma lihtsalt ei saa. Ma lihtsalt ei tule sellega praegu toime," ütlesin talle ja läksin koju. Enam ma Lottat ei näinud. Tema kass, kes oli harjunud minu kortermaja katusel kräunumas käima, lakkas seda tegemast. 

Ka see punaste juustega naine minu magamistoas hämaruse saabumisel, mu unesegaduses ärkamises, ei tulnud enam mind minu koju kummitama. Aga see tunne jäi. See teatud sorti abituse tunne, et me ei ole alati kõiki inimesi väärt, kes meiega suhelda püüavad, et me ei suuda. Ja mina ei suutnud. Aga kuhu Lotta kadus oma kassiga? Minu suutmatusse.

03 november 2017

Hullumaja rahmeldus sellel nädalal

Nädal rahmeldab hullumajalikult. Noor poolalasti naine. Silmini raksakust täis. Otsekui surmale asetatud võimalikkus, millest me ei tea, kuidas ta lõhnab. Aga seks on selle nimi. Mul on peaaegu, et see lõhn sõõrmetes, kui ma näen, kuidas noor naine oma vaginasse küünla torkab. Ja selles on tohutult palju kitši ja hullumeelsust. Segadust. Pärast väljatõmbamist tunnen tupevedeliku lõhna, mis minustki eraldub. Ainus, mis mind mõtlema paneb on tüdruku vanus, ta on kakskümmend seitse, ja tema viis vaikida. Pärast küsitakse talt, et mida ta teeb ja ta vastab poolinglisekeelselt, see Treffneri kooli kasvandik, asju, mida ma ei hooma ega mõista. Maria Metsalu rahmeldab raksakusest õieli mööda Kanuti gildi ringi ja tekitab mõtteid. Ma ei oska oletada, kes või kuidas oli niimoodi mõeldud. Vaikselt oma tihkust ja naiselikkust näitama.

Mind on sel nädalal vist paar korda selliselt välja kutsutud. Et olgem naiselikumad. Olgem ilusamad. Olgem hoolitsetumad. Miskipärast tuleb mul alati midagi sellist kuuldes mu isa meelde. Ma armastan oma isa. Lihtsalt, labaselt nii nagu tütred ikka oma isa armastavad. Ja natuke vihkan ka. Lihtsalt, labaselt nii nagu tütred ikka. Mulle meeldib näiteks see, et ta on kirglik kirjutaja. Võrumaa Teataja arvamusteveerg on täis tema sõnumist. Samuti meeldib talle maju ehitada - ta on seda teinud vist kuueteistkümneaastasest nolgist saadik, võib-olla isegi juba varem. Teda haarab põnevus, kui ta kuuleb, et ta saab välja mõelda uue ehituskonstruktsiooni. Papi on mul ju imeline insener. Ja on asju, mis mind absoluutselt alati hulluks ajavad. Nii nagu kõikides inimestes on mõned asjad, mis hulluks ajavad.

Ja isa on üks nendest inimestest, kelle järgi ma kaldun joonduma. Muidugi on ta ka inimene, kelle vastu ma mässan. Minu jaoks tähendab suurem osa füüsilisest ilust midagi mannetut ja tobedat. Liigne puhtus ja kord - häirib mind. Ma tahaks sisulisi läbilõikavaid, mõnikord ka haigeks tegevaid sõnastusi, kuskilt sügavalt seest enda poole tulemas. Tahaks.  Tahaks. Tahaks, et midagi oleks nii valus, et selles seisnekski kogu maailm, kogu minu mõtlemise tihedus või kadumine.

Jah. Eile, kui kuulasin hra Kaintsi esinemas seal Rahva Raamatu neljandal korrusel - tajusin ma midagi veidrat ja valusat. Seda kui mage on tegelikult rääkida raamatutest. Just niimoodi, just sellises lootuses, et nad on kuidagi lõplikult hoomatavad. Et nad loovad justkui sildasid ja teevad midagi omavahel  öeldes mõistetavaks. Ma olen kasvanud üles Toomas Liivi ja Piret Viirese saatel. Ma ei usu klassikasse - ei riietumises, kirjanduses ega mitte elus. Ma usun, et mingil tasandil on kõik meie elatu, kogetu, hoomatu - alati mitteklassikaline. Alati on olemas murdepunkte, kus kohtume võõra, veidra, meie jaoks arusaamatuga. On kaks võimalust, kas me tunneme selle vastu piinlikku, lapsemeelset huvi, nagu seal filmis "Kolmanda astme lähikontakt" või me kardame, nagu me kardame immigrante, homosid.

Kardame kohtuda omaenese higihaisu või ebapuhtusega. Oma hullumeelsusega. Ja siis keset kõige ontlikumat suhet või abielu - kohtume kõige imelisema inimesega, kes toob kõik selle meis esile. Ma ei taha olla ei üks ega ka mitte teine. Pole kunagi tahtnud olla ei puhtusefriik ehk klassikaline kontoritibi. Minus puudub see - armastan lühikesi seelikuid ja olla ilus. On alati puudunud. Võib-olla siis kui olin viieteistaastane suutsin kanda pliiatsseelikut ja meenutada hajevil sekretäripreilit oma kuklasse tõmmatud pika patsiga. Elu lihtsalt oli selline. Mina olin selline. Ühel hetkel kandsin julgelt hipipatsi, mis sõbranna mulle punus, ja lootsin mitte kunagi suureks kasvada. Loodan siiani. Aga eks ma pean leidma selle kesktee - suureks kasvamise ja inimeseks olemise vahepeal. See on kindlasti olemas.

Aga mu kallis kaasa viibis Sinilinnu filmiviktoriinil, samal ajal kui mina passisin poolpaljast aga kummastavat Maria Metsalu Kanuti gildis. Teolt tabamise hetk.


26 oktoober 2017

Seeditav bipolaarne

Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“ on luuleraamat, mida ma enamasti olen näinud proosariiulis. Alati, kui ma seda silmasin Rahva Raamatu eesti kirjanduse (loe: proosa) riiulis (pangem tähele luule riiul on lihtsalt luule riiul üldmõistena, ei mingeid eristusi, et tõlkeluule ja eesti luule), kergitasin kulmu. Ahhaa, seda raamatut peaks lugema! Sest nii põnev oleks ju teada saada, et miks kink ja miks psühholoogile. Ühel hetkel see muidugi kadus eesti kirjanduse riiulist ja läks luulesse. Siis kaotasin mõneks ajaks Tõnis Vilu jäljed.

Kuskilt kuulsin veel, et raamat oli bipolaarsusest. Ausalt öeldes – ja see võib kõlada äärmiselt tundetult – aga pärast selle raamatu läbi lugemist on mul endal ka tunne, et ma olen bipolaarne, keda arst vaatab pasliku meditsiinilise pilguga, rahulikult, kaugelt, objektiivselt. Umbes niimoodi vaatab kokk poeletis erinevaid toiduaineid: kaalikat, kõrvitsat, kapsast, lihatükki – teadmisega, et sellest tuleb midagi korralikku söögiks teha. Nii on ilmselt ühe bipolaarse, skisofreeniku või jumal teab kellega, kes kogemata või tahtlikult või sõprade toel on sattunud psühholoogi või hiljem ka psühhiaatri juurde. Siin kirjutatakse talle välja tabletid. Mina näiteks kardan paaniliselt tablette, aga arstid on rääkinud, et neist on kasu, et minust saab kas supp või praad – ühiskonna mõttes. Midagi kasulikku – midagi seeditavat. Muidu on see ju toores – liha või kapsas või kaalikas. Teda on vaja prepareerida. Tabletiseerida. Muidu läheb ju kapsas halvaks, kui teda ei hapendata.

Lugedes Tõnis Vilu raamatut – kerkib tihtipeale silme ette eneseotsinguis mitte intellektuaal, vaid inimene. Sest minategelane on ennast intellektuaalina juba ära tundnud, ta on esinenud Kirjandusministeeriumis. Tegelikult pole tal ju enda sotsiaalse staatusega probleeme, selmet on tal muresid rumalate, enesekesksete ja väiklaste arstidega. Mõnikord on ehk inimestega raske. Aga just see inimlik osa minategelasest, millel pole mitte midagi pistmist kirjandusinimesega, kes teab, mida ta kirjutab ja miks, kipub kappama omadel radadel. Mida aga teha oma kontrollimatu tungiga inimestele kõik välja öelda?  Ja pärast kohe vabandada?

Ühesõnaga midagi hirmus proosalist on selles raamatus küll. Täpselt sellist, et oootoootoot, millist suppi me täna õhtul siis keedame. Miskipärast on mul silme ees Kaur Riismaa, kellel õnnestus ühepajatoidu tegemisest kirjutada naljakas Michelangelo Antonioni filmivihjetega luuletus. Kuidagi pidulikult. Tõnis Vilu tekst aga on asine, irooniline. Ei mingit pidulikkust. Probleem on püstitatud ja seda on hakatud lahendama, kuigi teatavasti luule enamasti ei anna lahendusi. Tunde annab.

Tõnis Vilu proosaluule narratiiv võngub. Me loemegi kohati üht lugu – sellest, mis juhtub, kellegagi, kes on edukas luuletaja ja bipolaarne. Ega midagi tegelikult ei juhtugi. Tabletid mõjuvad erinevat moodi. Inimene nende mõju all tunneb ennast kord mugavalt, siis ebamugavalt. Aga seda mugavust või ebamugavust olen lugenud paljude kaasaegsete noorte luuletajate tekstides.

Ainus, mis on pisut teistmoodi ja mis tekitab võõristust ja põnevust korraga on see, mismoodi on presenteeritud tõenäoliselt minategelane raamatu kaanel. Raamatu kujundust kaedes kerkib silme ette Martin Helme või Varro Vooglaid või Jaak Madisson. Ilmselt nad manustaksid kaanel olevale noormehele mingit sorti tablette või keedaksid teda või praeksid, et oleks inimene ikka seeditavam, arusaadavam. Mis see siis olgu värvitud huultega ja puha? Kuidas see üldse võimalik on, et selliseid mehi eksisteerib?


Õnneks nad ei loe seda luulekogu, sest neid ei huvita. Või kahjuks, sest nad saaksid ehk paremini aru, mis tunne on olla häiritud oma psüühikast. Et mõnikord ei seedi inimene ennast isegi ära, et  tema sotsiaalne staatus ei aita tal toime tulla bipolaarsusega. Kuigi mis seal salata – see kaitseb  nii mõneski olukorras. 

16 oktoober 2017

Tol korral

Kuidas määratleda oma rumalust, kaduvust, epileptilist lahkumist otsekui ajast ja kohast? Kuidas tabada end otsekui ülesärkamiselt igal jumala päeval, kui kohtud sellega, kes oled kunagi olnud? Ja kes osaliselt oled edasi. See pisike plika pikkade mustade juuste ja paksude prilliklaasidega. Otsekui Väike Preili Päiksepaiste tollest filmist, mis võib-olla ajab naerma. Tol ajal olid tal kaks rastapatsi ja pikemaks veninud juuksed ja kulunud mustad prillid, mis peaaegu, et ninalgi ei püsinud. Tol korral oli ta armunud elusse. Tol korral lubas ta saada luuletajaks, aga sai täitsa tavaliseks tüdrukuks. Tol korral kui ta sai esimest korda elus teada, mis on siis, kui kõik unistused muutuvad väljakannatamatuks reaalsuseks.

Tol korral käis ta kaksteist tundi kord kolm päeva järjest korda tööl. Tal olid imelised töökaaslased ja viis olla vajalik. Tol korral kolis ta eraldi väiksesse tuppa ja tal polnud mõnikord süüa, siis jällegi sukkpükste tarvis raha ja siis teatergi oli liigkauge meelelahutus. Ah teater. Teater. Teater. Mida kõike ei taha üks väike vastik plika teatri nimel teha. Kõike. Teha. Kuigi elu oligi üks teater. Üks kummaline  viis ennast igapäevaselt erevärviliselt riietada. Tol korral oli ta liiga üksi, et olla kellegagi koos.

Tol korral kohtus ta paljude inimestega, kes olid liiga üksi, et olla kellegagi koos. Üks neist oli muusik, teine luuletaja, kolmas lihttööline, neljas raamatukoguhoidja, viies doktorant, kuues vana väike mees raamatukogust, neid oli rohkem kui teda ja mõnikord vastupidi. Tol ajal pidi ta päevast päeva korralikult naeratama. Õigeid riideid kandma. Aga tol korral ei teinud ta seda mitte. Võib-olla ei tee tänase päevani. Ei korralikku seongut pähe ega häid riideid selga. Milleks. Ja mis see tänapäeval korralik on? See matusematja näoga elu eest kõnelev vanamees üle Atlandi? Või ta ise? See noor naine. Noor - ta teadis kui vanaks võib saada.

Ja ta teadis, et hoolimata oma suurtest kannatustest,või ohkuipisikesed need tundusid võrreldes ema või vanaema või vanavanaema või vanavanavanaema või kasuemagi omadega. Tol korral, kui ta luges igapäevaselt kriitilispiksenoolelisi luuletusi blogidest ja poognast, kui polnud veel olemas feisbukki ega sõbralaadseid ega sõpru ega kindlaid inimesi, keda kindlasti jälgima, jagama, armastama pidi.

Tol korral, kui maailm oli rohkem süütu, kui hommikuid ei saanud alustada sellest, et tõmmates üle ekraani teadvustada tolle või teise olemasolu, jõuab teadvusse, et kes käis puhkusel, sünnitas lapse, leidis armsama. Tol korral, kui olidki üksi oma pisikeses Internetita toas ja kuulasid seda, mida elu sulle kuulata andis raadiost. Tol korral, kui maailm oli liigilus, et seda ilu mõista, sest see polnud fotografeeritud.

Tol korral, kui ta ei tahtnud saada maailmakuulsaks, kui ta tahtis vastutuseta töökohal teha ära seda, mida vastutusega töökohad ei suuda teha ära. Muuta maailma lihtsamaks ja paremaks kohaks, kus keegi hoolis väiksest lapsest raamatupoes või vanatädist või onust või sellest, et Juku-Kalle Raid oleks võinud luuletajaks hakata, aga tema näed hakkas Keskusi välja andma ja poliitikuks ja millekskõigeksveel.

14 oktoober 2017

Varjud

Mõnikord tuleb otsida lahendust oma kohalolule. Mitte nii nagu selle "Keti lõpu" küsimuses. Mitte nii nagu intellektuaalses soovis eemalduda pärisprobleemidest. Me endiselt pole endale leidnud ühtki mõistetavat puidufirmat, kes meie ahjud soojaks kütaks. Me endiselt teeme aknaid. Aga sest kõigest pole hullu, sest meil on natuke puid, millega kütta ja veel pole talv, et ei saaks aknaid teha. Aga ma räägin sellest ebamugavast, emata-isata, taustaloota kohalejõudmisest.

Inimene, kas jääb paigale ja vingub, või liigub edasi. Ehk saab mugavuspagulaseks, kes seda siin näiteks 2013. aastal kõvahäälselt pasundas? Mul ei olegi see enam meeles. Muide Birgit Püvel on põnev näitus Kunstihoones, "Varjupaik" või siis lihtsalt öeldes varju paik. Kirjastus Hea Lugu on välja andnud päris palju raamatuid sellel samal teemal - varju paik. Inimesed ongi võõrsil nagu iseenda varjud - ajaloota kohas, kuhu nad saabuvad, selleks et olla varjul, varjus ja varjuks. Olgu see Rootsi või Eesti või Soome. Meil ilmus kevadel Jörn Donneri "Rootsi. Rännakud võõral maal" - võimas ja kohati ebamugav raamat, sellest, kuidas inimesed kohtuvad omaenda varjupoolega, sisserännanuga, ja mis seal salata too, kes sisse rändab, kohtub iseenda varjupoolega sisserännanuna.

Nahavärv on midagi, mida ei muuda. Ka aktsent on midagi, mis jääb kurku krampi tõmbama. Huuled on harjunud kuidagi liikuma. Lihtsalt on harjunud. Kersti Salulaid, meie Soome-raamatu autor, käis hra Reikopile ette kandmas, mismoodi nad seal elavad. Aga teate, mõistlikum on võtta ette tema raamat "Ülelahe pumpernikkel. Soome tööle". Mingisugune vastik maitse tuleb suhu - ebamugavustunne. Kunagi oli mul sõber, kes ütles, et ta ei saa oma homoseksuaalusest muidu rääkida kui pilgeni purjus olles, sest see lihtsalt ongi see midagi, mis kannad kuskilt väga väga väga kaugel põhjas kaasas. Võib-olla teed teist nägu ka vahepeal, aga üldiselt see on see kahtlane nägu.

Ilusad inimesed muutuvad kuidagi hapunägudeks, kui nad ei tea, kuidas käituda omaenda veidrustega, rääkimata teiste inimeste veidrustest. Igal juhul mõjuvad nii Donner kui ka Salulaid üsna vastikult. Seda kõike pehmelt öeldes. Vastikult just sellepärast, et nad näitavad neid kihte, millest ei räägita. Mõnikord püütakse rääkida. Noh - üürihinnad Helsingis või Turus. Mitu keskealist jagamas ühikataolist korterit. Me ju nägime sedasama Ilmar Taska "Sangarites". Kuidagi imelik on. Kuidagi vastik on. Kogu selles - vabaduspüüus ja uhkes olemises on midagi väga ebamugavat ja imelikku. Miskipärast tuleb ühel hetkel lihtsalt suureks kasvada. Ja see on raske. Raske nii varjupaigale (Vao, millest muide Birgit Püve näituski räägib) kui ka varjuotsijale. Põnev ongi vaadata - immigrantide varje piltidel või minna puude varju tuppa. Korraga end mõttelt tabades. Jah, see ongi ju varju paik.

Näiteks Salulaidi raamatus on üsna palju varju otsivaid inimesi, kes ei oska käituda ega olla ühiskondlikus mõttes targad või tublid. Nad on ebamugavad. Nad ajavad hulluks. Mida sa teed ühe teismelise plikaga, kes ei tee vahet diabeedil ja deebetil või naisega, kes väidab, et jälestab joodikutest mehi ja alkoholi, aga enda kapis hoiab likööri? Või mehega, kes ei suuda alimente maksta, ja pageb Eestist eemale, et ainult mustalt tööd teha? See on keeruline lugu. Me ei suuda ennast kunagi täielikult kellegi olukorda panna.

Üks mu sugulane suutis maha mängida kasiinos kolmetoalise korteri. Ja mina võin ju vangutada oma peenikese kaela otsas rippuvat pead. Võin-võin. See käib minu eluga kaasas. Aga ma ei tea, kuidas see tegelikult juhtus. Me keegi ei tea. Ja mu sugulane ei sõitnud selle eest Soome. Mõned sõidavad päris-sõja eest. Mõned sõidavad väiksema sõja eest - pakku. Puupakku. Maapakku. Ära.

Donneri sõnum on, et me ei ole võrdsed. Ja tal on õigus - mõned meist on lollimad kui teised. Mõned suudavad ära kasutada kõiki oma võimalusi, mõned vaid osasid. Just need mõned satuvad silmitsi elu varjupoolega, nagu klišeeliselt ja tabavalt öelda võib. Nagu ühes vanas loos oli, kus vaenelaps sai endale uhked riided Vanakuradi käest, aga Talutütar viidi otse põrgu. Nii see käib. Nii on alati olnud. Mõni kuulab hiirt, teine oma ahnust, kolmas oma surnud ema, neljas teab, kuidas toime tulla teisiti, missiis, et kõige lõpuks oleme kõik vaid kellegi mälus pesitsevad varjud.


Lotta

See kohatine keeleline üksindus, kuhu ta mõnikord täiesti alateadlikult sattus. Ta vanaema ja ema rääkisid temaga ainult vene keelt või midagi sarnast. Mida rohkem lõpu poole, mida jõuetumaks muutus vanaema, seda vähem rääkis ta temaga puhast vene keelt. Nüüd kui ta mõnikord oma vanatädile Lasnamäel külla satub, ei mõista ta seda tema jaoks jõhkrat temperamenti. Vanaema polnud selline. Temas oli püsiv tragidus, mis kulmineerus diskreetsuse ja tähelepanelikkusega, millist Lotta kuskil mujal kohanud polnud. Vähemasti mitte venekeelses keeleruumis või kui siis ehk ühe oma lapsepõlvesõbra emas, kes oli samasugune väga hoolitsev, väga tähelepanelik ja väga diskreetne. Lotta vajas seda teatud sorti suutmatust küsida valesid küsimusi, vajas ettevaatlikkust, mida ta nii tihti enam ümber kohtas.
Teda ärritas ülevoolavus, mis kaotas oma piirid, mis lõhkus tema piiridesse sisse ja vihastas teda kõige enneolematumal moel mõnikord. Kuidas sa julged? Oli sageli Lotta küsimus tollele kujuteldavale tädile Lasnamäel. Mõned küsimused ja neid tekkis mõnikord juurde ja nad ilmusid eikuskilt kohale ja ärritasid. Nagu näiteks see küsimus, et mis siis ikkagi juhtus - vanaemaga või vanatädiga või Lotta emaga.
(kõigiti hädavajalik pooldiskreetne pildike inimesest tänaval, umbes nagu Lotta) 

Keegi ei teadnud. Lottast sai tänu eestikeelsele ümbrusele eestlane. Juba lapsest saati - sest ta oli sündinud kaheksakümnendate keskpaigas ja Nõukogude liit hakkas mõranema päris kõvahäälselt ka eestikeelses lasteaias kaheksakümendate lõpus. Ta kuulis, kuidas väikesed lapsed jälestasid kõvahäälselt punast värvi ja vene keelt. Tema esindas ühte neist pingsamalt, kui teisi. Lotta oli väike tüdruk, kes tükk aega ei julgenud kellegagi lasteaias suhelda. Vanaema tõi ta kohale ja Lotta nuttis alati hirmuäratavalt kaua, sest ta ei kuulnud vanaema häält, ka tema  keelt mitte kuskil. Kõikjal räägiti eesti keeles. Lõpuks ta loobus otsimast. Lapsed vaatasid teda alati imelikult - sest tal olid kõige tumedamad juuksed kogu lasteaias ja kõige teistsugusem ema-isa (vanaema). Mõnikord mõtles Lotta, et ta ei saa täpselt aru nendest ema-isa kontseptsioonidest. Tõenäoliselt ei mõelnud ta veel päris nii keeruliselt. Nagu ta ei saa ka vene või punasefoobiast aru.
Ema oli lihtsalt ühel hetkel lakanud olemast. Sellest ta sai aru. Teismeliseeas haaras ta sellest ema mitteolemasolust nii tugevasti kinni, et Lotta tundis end kuidagi eriti palju kannatanuna. Hiljem haaras ta veel paljudest rasketest probleemidest kinni ja tundis end veel rohkem ohvrina. Tegelikult oli ta üsna heal järjel isa tütar, kes oskas põngerjast saati kahte keelt, käis vanaemaga pühapäeviti kirikus. Tal oli tõesti väga äge vanaema. Ja hiljem õppis kõrgkoolis, sest see oli ainuke asi, mis ta teadis, et tuleb teha õppida, magistrikraadini tähtsaid aineid.
Igal juhul - tema küsimishirmust - mis võis kohati areneda puhtaks lolluseks - tulid ka Lotta probleemid. Näiteks ta ei julgenud sageli inimestelt küsida, kas nad saaks talle vastu tulla. Kas nad saaks teda aidata? Kas nad saaks ühte või teist asja? Temas tekitas see alati väga mitmetahulisi ennastõhkavaid ebamugavaid tundeid. Näiteks üritas Lotta viimased pool aastat rääkida oma töökaaslasega tolle ärritavast kombest tulla tööle, nende kenasse kabinetti ja teha suurpuhastus mitte ainult enda vaid ka tema laual. Kõik need nimekirjad tegevustest, mida tuli teha, kadusid, sest need olid valgetel lipikutel mööda lauda laiali. Aga töökaaslasel oli häire, millest oli ka Lotta häiritud. Aga kuidas tulla selle lausega välja, et ärgu tõstku tema laual asju ümber. Diskreetsus lükkas Lotta tavaliselt oma kohale vaikselt istuma.

10 oktoober 2017

Igihaljas daam ja mees

Haldjad juhtusid temaga keskpäeval. Ta oli pikk, sihvakas, üdini klõbinkergeid luigeluid täis - nii et haldjate jaoks piisavalt põnev. Ta ise oli ka parajalt haljas ja parajalt parimais aastais. Peaaegu nagu see poetess, keda kõik mehed kartsid, sest ta kirjutas neist peaaegu raporteerivaid luuletusi.

A too mees mitte, sest ta oli parajalt parimais aastais daamist sisse võetud. Too oli otsustanud jahti pidama hakata haljale daamile, kes viinuks mehe haljale oksale, aga ei...

Daam jalutas kodu ja tänava vahet, sest haldjad käsutasid teda päris kõvahäälselt.

"Sa võiksid lõpuks mehe minna! Sa võiksid lõpuks mehele minna! Sa võiksid lõpuks mehele minna! Mehele minna! Mehele minna!" kajas haldjate jutt daami kõrvus.

"Tere!" ütles mees.

"Tereta vastu! Tereta vastu! Tereta vastu!" kisasid haldjad.

Daam oma suures sihvakuses kummardus, et meest vaadata. Tal oli raske mõista, miks see temast poolteist pead lühem vanamees - isegi mitte psühhiaater, kes katsub igaks juhuks naiste tisse, et selgeks teha oma seksikust - tema vastu huvi tunneb. See pisike enesekindel mees, kelle ümber tiirlesid pisikesed enesekindlad haldjad.

"Tere!" kostis daam, see igihaljas.

"Kas te ei tahaks jalutada?"

Daam vaatas teda pisut imestunult.

"Ma juba jalutan."

"Mõistan. Mõistan. Äkki soovite minuga jalutada?"

"Ettepanek on ahvatlev, aga mul on üks vajalik asi teha."

"Asi teha?"

"Tähtis asi!"

"Kas ma ei saaks teid selles asjas aidata?"

"Ma olen igihaljas daam. Mind aitab ainult vikat, kas teate? Ma olen igivana daam."

"Ei tea, ei tea... Minule paistate väga noor ja väga ilus," arvas vanamees, lühikest, peaaegu kääbuslikku kasvu.

"Ehk olete te nii lühike ja lühinägelik, et te ei näegi minu kortsusid."

Mees seisatab natuke daami ees ja pingutab, et endast poolteist pead pikema naise silmadesse vaadata. Otse silmadesse.

"Teate olen jah, lühike lühinägelik mees, aga ma kuulen ju teie tragisid samme ja kerget häält. Selle omanik ei saa olla vana."

"Aga igivana saab olla."

"Mis vahet sel on: vana? igivana?"

"Igivana tuleb kõigega toime. Tal pole kedagi vaja. Ainult fantaasiat."

"Siis on teil küll hirmus üksildane elu, igivana daam."



"On küll. Tüütu on see vahetevahel ka."

07 oktoober 2017

Madli

Mõned inimesed on lihtsalt targemad. Ja niisama jõhkralt see kõlaski. Madli kippus pahatihti kandma valesid riideid, ütlema valesid asju - see tõi alati endaga kaasa probleemid, millega kaklemine kippus küllaltki ebameeldivalt lõppema. Inimesed olid. Jah, ütleme ausalt küllaltki nõmedad. Nad kasutasid Madlit ära. Tema lolluses.
Üks tema endiseid austajaid oli tema nimel laenu teinud. Seda oli nii lihtne teha, et kohutav. Klõps ja raha tuleb. Kiirlaenu raha. Teine oli vedanud pandimajja raske raha eest (Madli töötas kontoris sekretärina) 32tollise televiisori. Ja telekat polnud Madlil isiklikult isegi vaja olnud, aga ta oli ostnud selle, sest esimene, see kes laenu oli teinud, oli hirmsasti tahtnud just nii suurt. Madli oli. Madli tegi. Kõikide meeste eest. Ja printsi ei tulnud ühegi nurga tagant. Tulid mehejurakad, kes ei teadnud, kuidas toime tulla eluga, tööga, asjadega, mida oli vaja teha. Tulid luhtunud suhetest, alimentidest hullunud ja hirmunud endised pereisad, kelle naine oli lihtsalt välja visanud. Ei olnudki enam selge mispärast. Viinahäda? Vägivalla? Rumaluse? Halvasti raha teenimise pärast? Madli leidis nad üles ja sai selle leidmise eest endale probleeme, millega silmitsi seista. Endised abikaasad, kes tõrksa ja kurja pilguga teda jälgisid, põlastava ja jõhkra tähelepanuga oma mannetuid mehi vahtisid. Lootsid, et äkki on nad sama kohutavad koos Madliga. Ja olid ka. Hea veel, et keegi talle last ei teinud. Hea veel. Madli oli selle eest tänulik. Sest siis ei oleks tema teadnud, kuidas toime tulla eluga, tööga, asjadega.
Kedagi ei huvitanud. Töö juures vaatas ülemus Maanus teda karmilt, justkui oleks tegu targa naisega, justkui. Aga tal ei olnud seda - mida mees ootas. Madlil ei olnud karismat ega ka mitte aju. Ta oli naise tööle võtnud, sest kõikide eelduste kohaselt pidi naine just siia tooma kaasa oma kõikvõimalikud anded. Annete hulka kuulusid kirjutamisoskus. Räägiti, et naisel olid ilmunud kuskil kümme aastat tagasi luuletused noortekirjandusajakirjas Turske Lohk ja siis veel, et tal olid põnevad suhted ilmtarkade ja ilmilusate meestega. Maanus ei mõiganud, et mis kuradi pärast need suhted korraga nii elututeks osutusid, kui Madli tema turundus- ja reklaamiosakonda sekretääriust mängima tuli.
Feisbukk oli paksult täis neid jõhkraid ja põnevaid mehi, kes kõik Madli ümber olid tiirelnud. Ja Maanus ei saanud aru. Keegi ei saanud aru, kuidas Madli ikkagi ei suutnud loobuda vanadest riietest, kuidas ta ikka veel elas väikeses üürikorteris ja sõi õhtusöögiks kiirnuudleid. Maanus ei saanud aru. Ja ta ei teadnud ka, milliseid pikema perspektiivi plaane ta temaga teha võis. Nüüd tuli see tööleping lõpetada. Lihtsalt. Loogiliselt. Täpselt. Nii nagu neid ikka lõpetatakse.
Alustuseks tuli öelda, et oli väga tore koostöö. Ei, ei, ei, ei, ei! Maanus kortsutas kulmu. Ta oli tahtnud seda juba pikemat aega öelda, et... Ta kortsutas ikka veel kulmu. Maanuse naine Aida oli öelnud, et seda tuleb teha, sest mis mulje see nendest jätab. Ja Maanus mõistis, et mingi mulje pidi Madli igal juhul neist jätma. Olid nad ju võimas firma. Olid nad ju isegi Kuldmuna kord saanud. Olid! Olid! Seda kõike muidugi enne Madlit. Madli oli tulnud hiljem, sest Hilda oli ära läinud. Mingi karvaeemadlusfirma oli ta endale palganud poole suurema palga eest - inimesi ripsmetetegemisele, maniküürile, pediküürile ja karvaeemaldusele registreerima. Seda oli Hildast oodata. Ei mingit truudust turundusele või reklaamile. Nendele. Aga Hilda oligi Hilda. Madli oli turundusest ja sõnadest ja üldse väga sissevõetud. Madli oli seda algusest peale. Entusiastlik kutsikas, kes mõnikord kartis trepist alla joosta, sest ta oli siiski nii väike, et hirmus.

Ja keda tal Madli asemele panna oleks? Mirandat? Toda uhket naisterahvast, kes väiksema palga eest vaevalt töötab. Miriamit? Toda veelgi uhkemat naisterahvast. Valvet? Lisbett Lottat? Pagan. Kõik nad tahavad nii palju palka, et see on hirmus. Sellega Maanus ei lepi. Juba kaks aastat oli Madli töötanud rahuga selle palga eest. Ei olnud eriti esinduslik, aga ega ta nüüd nii hull ka ei olnud. Need teised - ohjah - need teised tahavad ju nii palju saada. Oi-oi, kui palju!

30 september 2017

Kont

Loodetavasti jõuame lõpuks endasse. Nii ta lootis - istus oma plaanilises üksinduses, tõttas mööda vanu kalmistuid, ilusaid tänavaid - sees tuksumas see ideeline igatsus millegi järele, mida võiks nimetada inimeseks olemise elementaarsuseks. Lihtsalt nii oli. Keegi polnud sel teemal sõna võtnud, et teda pole, et ta on kodust pidevalt eemal, et ta on endast pidevalt eemal. Ja nüüd korraga oli kõigil selle küsimusega oma kont, mida närida. Harras - suur kont, mille olemasolu teda paiguti häiris ja tekitas temas ebamugavust.

Mängud ja mõttepausid


Mõttepaus 

Minusugusele on see lihtsalt üks veinijärgne hommik, mil kondan mööda Veerenni kvartalit ringi ja jõuan lõpuks surnuaeda. Aju on nii kange, et ehmatan end ära. Niimoodi võivad veel Poskad ja Arderid viirastuda, kahasse Severjaniniga. Isegi Peeter Süda võib vastu jalutada. Rääkimata Nikolai Tarankovist, kes muide on minuga samal päeval sündinud. Puhta jimmorrisonilik käik see 8. detsember. Muudan kurssi ja väljun, kuigi surnuaia rahu on mind alati peibutanud. Nii hea on siselinna kalmistu juures elada. Kuidagi väga kodulik. Vanaemaga käisime Võrus igal nädalal surnuaias ema kaemas. Kirik ja surnuaed - minu aamenid, minu kirikus, minu elus.

Eile rääkisime kuidagi palju Henryku õega. Jõudsime sinnasamasse surnuaiale. Kaksikuteni, kes kunagi olid. Cornelius ja Erasmus Wittowiteni, kes on Henryku vanavanaonud. Aga väga mõnusad ja bravuurikad nägid nad välja, nagu allpool näha. Flöödimängija ja tšellist. Vist. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see neil käis, aga kuidagi ikka. Pillirahvas olid nad. Aga jah. Kuidagi jõudsime oma jutus tiiruga Raadi surnuaiale - nende haudadeni, kus kaksikud lamasid. Need uhked ja võimsad Wittowid, kes käisid eelmise sajandi alguses Haapsalus suviti orkestrit tegemas. Nagu vennad Novodid nüüd Haapsalus aprilli lõpus Hõffi teevad. Kummalised geneetilised ringkäigud, mille sisse me mõnikord astume. Esivanemad tegid niimoodi, meie ka, väikeste variatsioonidega.

Miks mulle meeldivad elevandid? Sest nemad on minu esivanemad. Nendele on nende surnud sõber või kaasteeline kuskil sügavuti kaasas - nemad käivad samuti surnuaial iga mõne aja tagant toda kaemas. Kummarduvad ja teavad - et ahah, siin, siin olen mina, sinu sees minu surnud sõber. Eks meiegi lähe Henrykuga varsti kaksikuid kaema Raadile. Sinna Hugo Treffneri juurde. Et võib-olla teha sedasama, mida vanaema tegi, kui oma tütart Helenat vaatamas käis. Et vaata, siin sa oled, sina, kes sa tead, kes mina olen. 


 Kuhjad ja kirjandusteadlased

Aga jah. Raamatutekuhjad kasvavad, mina nende kõrval jään aina väiksemaks. Loen Äripäeva ja raha - mõnikord vaatan kiirkorras detektiivsarju ja näiteks müstilisi lugusid. Kuulan "Tarabellat", vahin taevast nagu napakas, sest pilved on kui maalid, sest pole tükk aega kunstisaali jõudnud. Kiire inimese värk. Ahjaa. Sattusin rahvusraamatukokku kirjandusteadlastega suhtlema. Imelik oli. Korraga sain aru, et ma olen päris kõvasti oma sidemeid enda selja taga ja ees lõhkunud. Suuremalt jaolt ei oska ma nendega isegi enam rääkida - viisakusest kaugemale minnes. Kuuled kõrval siis vestlust, mida tahaks ise rääkida, aga ei oska. Kuidagi ruum oleks nagu teistsugune. Inimesed oleks nagu mingite teiste ruumide ja suhtlemistega päris ära läinud, muutunud millekski muuks ja kaugeks.

Umbes sama tunne tekkis ka selle Värske Rõhu koondkogu sirvides. Jan Kaus justkui viitas, et mina olen ka seal sees. Aga loomulikult ei olnud. Ja ma ei osanud arvata ka, et ma peaks seal olema. Ma ei ole kirjanik ega luuletaja. Ma olen vahendaja. Piirirahvas lihtinimese ja kirjaniku-luuletaja vahel. Ja see on imelik tunne. Kas neid on üldse vaja?

Kirjandusteadlane on  kirjandusteose konteksti panija. Meid justkui ümbritseks pusle, kuhu sisse tuleb lükata üks või teine lugu. Ma ei ole tükk aega ühtegi teost ühtegi pusletükki lükanud õigesse kohta. Ja see on olnud, kuidagi vaevaline ja hirmus asi. Maia andis mulle raamatu arvustada. Vaevaline on seda isegi lugeda. Ja kummaliselt armas ja ergastav on lugeda seda, kuidas inimesed kirjutavad mõnuga - intervjuusid või arvustusi - loomulikult nende feisbukis. Imelik. Ja veider, kuidas asjad on läinud. Ma leian ennast lugemas - võib isegi öelda, et täiesti valesid asju, sest ma ei oska enam füüsilise ja kirjandusliku maailma ja kirjandusteose vahelisi seoseid kirjeldada. Sest mul pole lihtsalt selleks aega. Ja see teeb mind tegelikult kurvaks.

Ma oleks justkui mingist ringmängust välja lükatud. Või hoopistükkis ise ennast välja lükanud.

06 september 2017

Priviligeeritud valge naine

Ajaliselt koperdas ta päris tihti enda otsa. Kaes oma üksiklust kui osa millestki suuremast - vapramast, õilsamast. Ta lihtsalt oli. Keevaline valge naine, kelle sõlmpunktilisteks naerupausideks olid vaikused. Mis kell ja mismoodi ta koju läheb? Kellega? Kui kauaks? Ega ta seda ei teadnudki! Kujutas endale plaaniliselt ja mõnikord ka paaniliselt ette. Vaikusest tuli riivava olendi - ehk eneseanalüüsi kõrk mask ette. Inimesed ei mõistnud teda - seda keevalist valget naist, kellel justkui olid privileegid, aga tegelikult ta lihtsalt ootas oma inimeseks saamise privileege. Enne seda oli ta lihtsalt keegi kuskil.

29 august 2017

Ei oska kommentaari

"Võimalik. Võimalik," kordab Joonas pilku Minnale pöörates, silmad sihivad naise pupille, mis on suuremaks läinud lihtsalt sellepärast, et kuidagi on nad sattunud suuremasse varju külapoe kõrval, kui see kevadeti tavaliselt on. "Verhtina on selline küla, kus on ikka kombeks olnud inimesi põletada. Teate küll, meil on siin isegi mälestusmärk..."
"Joonas, te ei vastanud mu küsimusele... Kas Helena pandi põlema? Või mis on teie arvamus? See, et Verhtinas on kiriku kõrval mälestusmärk 1567. aastal põletatud nõiale, ei tähenda seda, et Helena oleks põlema pandud. Te väitsite, et tundsite teda."
Kõhn, tubakast ja alkoholist läbiimbunud, päikesest parkunud, kartulivagudest mustaks läinud riietega vanamees vastas noore naisele.
"Einoh... Tundsin - ma olen külajoodik. Ma ei tunne kedagi või siis kõiki pealispindsel kombel. Teate küll. Detektiiv, ma ei oska teid aidata. Ta elas seal - külapoe taga, väikses majakeses, kuhu kutsus inimesi külla. Mind ka. Kellelgi polnud põhjust talle kallale minna. Ta oli võib-olla liiga ilus, aga me oleme siin kõik mulla poole. Ilu häirib harva meie suhteid. Ja need, keda häirib, käivad kümme tundi päevas linnas tööd tegemas, neil pole aega kellegi ilu passida. Aga sellelt Tiganiku talu proualt võite ikka küsida, äkki teda häiris Helena ilu."
"Kas see võis olla põhjuseks, et ta põlema pandi..."
"Endiselt. Ma elan siin, aga kui te arvate, et ma tohin inimeste ellu ronida ja teha, mis ma iganes tahan nendega, siis te eksite. Mul pole olnud seda õigust kunagi. Ta tuli - tegi tolle väikse uberiku ilusaks ja kutsus inimesi sinna kord tantsima, siis luuletusi lugema, siis laulma. Püüdis korraga - siin nõidade külas kultuurimaja korraldama hakata. Ja see oli armas. See liigutas. Sellepärast ei oleks teda nagunii maha tapetud. Teate küll... Aga see Tiganiku proua, see.. Nimi ei tule meelde... See... No minge sinna Tiganikule."
"Tiganikule?"
"Minge poodi, küsige kus see täpsemalt asub. Tiganikul on sääne proua, kes käib kah kümme tundi linnas tööd tegemas.Kaitseb kurjategijaid ja häid inimesi seaduse ees. On selline - advukaat. Mindki on korra kaitsenud. Aga ta on... Ta oli kuidagi Helena vastu. Mitte nähtavalt. Lihtsalt Helena pani ta aednikust mehe luuletusi kirjutama. Omamoodi tragöödia tekkis sinna majja. Mees ei tahtnudki enam erinevatesse aedadesse hostasid ja maranaid planeerida ja... Istus hoopistükkis kodus ja kirjutas luuletusi, siis aga jooksis Helena juurde, et vaadaku... Kas see nüüd ta prouale meeldis... Teate! Ei oska kommentaari, nagu nad linnas kostavad sellepääle."

25 august 2017

Humans Against Machine

Ma armastan must-valgeid teooriaid. Need on fantastilised, eriti olukorras, kus inimesed usuvad nii kindlalt, et nad teavad, kuidas asjad käivad. Lugude seisukohalt on muidugi mõistlik, kui on head ja halvad inimesed-tegelased. Aga ausalt öeldes, maailmas, kus enamus tegevusi toimub/toimib läbi arvuti ja läbi tehnoloogia, isegi iseliikuvad bussid purjetasid kuu aega Merepuiesteel edasi ja tagasi, edasi ja tagasi. Ise istusin ühes. Maailmas, kus omamoodi superstaariks on Mark Zuckerberg (uskuge mind soetasin isegi tänu Business Insiderile tema lemmikraamatu), on kuidagi päriselt imelik vaadata "Terminaator 2". Äge on kah!

Aga kui me kalliga koju sõitsime, siis täitis mind kummaline äratundmine ja eemaletõukamine Linda Hamiltoni Sarah Connoris. On jah üks vihane naine, kes kõmmutab inimesi maha ja on üldse - hull. Kaitseb omast arust tsivilisatsiooni, kus inimesed on peremehed, ja masinad mingid imelikud jublakad, mida saab kasutada ainult tapmiseks või ringi sõitmiseks. Aga päriselt ka - imelik on. Ja veel imelikum on, kui tahetakse tappa, inimest, kes tegeleb nendesamade masinate arendamisega. Et see inimene on nn creative , kusjuures, kui minna nüüd mistahes ärifoorumisse või teha lahti Äripäev, leiab selle suurepärase loomingulise töö üles. Tehnilisi vidinaid müüa.



Nii nagu mu eelmises jutus, kus ma põhjalikult kirjeldasin õnnetut ema, kes sattus oma lapsele pornograafilisi termineid seletama, sest noh - oli teine Jänku-Jussi multikate asemel pornot passinud youtube´ist - nendin ka seekord, et tulge olukorraga toime. Minu meelest - ja see osa minust on kohutav, üle, kõikenudiv - tuleb armastada lõpptulemusena ikkagi neid võimalusi, mis tehnoloogia meile pakub. Ja kui tundub, et neid võimalusi on liiga palju, need on liiga olulised asjad saavad selle poolt tehtud, inimene ei oska nende võimaluste piiramisoskusega arvestada, siis on ta lihtsalt loll. Ja see on niisama päevselge kui paljud teisedki asjad.

Alati võib ära anda nii teenijale kui ka masinale oma nõudepesuoskuse, koristamisoskuse, liiklemisoskuse, kui ka muud asjad. Lõpptulemus on see, et varem või hiljem tuleb ju oskusest puudus, siis kui ise peaks midagi teha suutma. Ilma masina või teenijata, süüa näiteks teha.

Üks asi on loomulikult - inimeste loomuomane vajadus - osata erinevaid asju teha. Teine asi on loomuomane laiskus, mis muide tekitab meis natuke teisi olukordi. Minu meelest see imeline lõik filmis "Terminaator 2" - see maagiline ohkuiloomingulised süsinikupommi leiutajad te olete, näitab mingisugust tuima ja täiuslikku nõdrameelsust. Seda teatud hoolimatust, mis kipub asju korrastama siis kui kellegi aju on midagi loonud, kes süüdistab loojaid masinate tegemises, mõistmata, et enamus inimesi loomuomases laiskuses vajavad-tahavad enda ümber võimalikult palju masinaid. Seda mõtteviisi, et tehnoloogia peatugu ja terminaator sulagu sulatusahjus, seda iseloomustab eelkõige teatud sorti lühinägelikkus, ehk kiviajalik arvamine, et rohkem pole inimene võimeline välja mõtlema, et rohkem inimesi ei suuda luua masinaid. Ja ma ei räägi humanitaaridest, keda olevat liiga palju! Räägin sellest, et (see mu loomuomane optimistlikkus, eksole) me mõtleme välja veel hullemaid, veel veidramaid, veel paremaid masinaid ja süsteeme. Ainus, mis nendele süsteemidele kõige paremini vastu hakkab, on veel teravam mõistus, veel täpsem ettekujutlus meid ümbritsevast. Kindlasti mitte sulatusahi.

Aga muidu ju täitsa tore märul, mis paneb mõtlema tehnoloogiale ja selle mõjule inimajule ja üldse.

18 august 2017

Nooruslikkusest ja asjadest, millest ei räägita

Aasta siis oli 1934, kuupäev 23. mai, kui kuus politseinikku tulistasid surnuks Bonnie ja Clyde´i. Aasta siis oli 1967, kui Arthur Penn ja Warren Beatty said valmis filmi sellest omamoodi paarist. Tõsijutt, ma ei ole sugugi mitte kindel, et räägin õiget lugu, sest võib-olla olid nad kuulsusaltitena päris tavalised. Päris nagu teismelised, kes katsuvad piire ja ennast, lihtsalt kogemata, enesekeskselt ja uhkelt - saavad nad millekski enamaks. Noor olla on hea. Lihtsalt sellepärast, et ebakindlus raiub nii kõvasti sisse, et inimesed kipuvad kohati isegi täitsa normaalselt käituma hakkama või suruvad teistele oma niinimetatud normaalsust peale - ja nii sünnivad eksalteeritud maailmad. Jack Keruacid, seitsmeteistaastaselt geeniusteks tituleeritud Kadri Kõusaared, umbes samasse vanusesse ja ilusse jõudnud Artur Rimbaud.

Muidugi on vaja ka teatud kauboi-mentaliteeti, usku, et noorus on kõikvõimas. Ja eks minuski ole peidus see jõhker arvamine, et kui ainult oleks võimalik saavutada igavene noorus. No vaadake kasvõi seda imelist 94aastast prouat. Imeline ta on. Nii nagu ka see kaklusklubi stseen, kus teatatakse, et seepi võib teha ka inimrasvast, võib-olla tehaksegi. Igal juhul - see 1967. aasta film oli stiliseeritud viiekümnendate rõivaisse lükatud Faye Dunnaway üle ja üliblondeeritud sirgete valgete juustega - teatud sorti romantiseerimise ülevõimendus. Nagu keegi oleks täiest kõrist karjunud - me oleme hipid (kuigi mis hipid need praegusajal hipsterlikult riides noored ikka on) - lihtsalt püssidega. Midagi kogu filmis meenutas puukaitsjaid Õismäel. Seal nad siis on. Päriselt seadusega pahuksis ja üldse, aga mõned on nende poolt. Ilmselt vihkasid inimesed sama südamest ja sama julmalt pankasid - üks esimesi köitvamaid ja valusamaid stseene, poisist-tüdrukust ja maamehest, kelle kodu on pank ära võtnud. Bonnie ja Clyde magavad kahekesti mahajäetud majas, mida tuleb uudistama selle endine omanik. Aial on kleepitud suur silt - panga oma. Lõpuks seisab mees omaenda endise kodu ees ja kõmmutab Clyde´i püssiga aknaid. Viljatu, tühi, rusuv, jõhker maa, mis sööb iseennast. Muidugi oli sinna vaja Bonniet ja Clyde´i, kes tunduvad otsekui eellased "Klaasmaja" Rex Wallsile.

Me kõik kakleme millegi vastu, me kõik sõidame tühermaale keerutades üles tolmu, kord pageme võlausaldajate, siis politseinike käest, siis... No tegelikult mitte me kõik, aga paljud siiski. Päris paljud stseenid oleks nagu Destin Daniel Crettoni "Klaasmajas". Võib-olla isegi see Rexi sünniaasta, 1934, viitab kergelt Bonniele ja Clyde´ile. Ma ei tea. Ma tõepoolest ei mõista, kuivõrd sarnased saavad olla nii ideeliselt kui ka väliselt ligi 50 aasta vahega tehtud filmid. Jah, 1967. aastal ei saanud keegi kõva häälega välja öelda, et Clyde oli vangis kongikaaslase poolt korduvalt vägistatud. Nii nagu ei saanud Rose Mary seletada, miks tema abikaasa jõi, kuigi vihjeid oli film täis. Imelik ja hirmus ikkagi. Ja vastik. Asjadest ei saa rääkida, aga nagu ikkagi tuleks.

17 august 2017

Tuhkatriinust lapselasteni ja tagasi


Aasta siis võis olla 1993. Ehk olin üheksa-aastane. Detsember, ilmselt pärast kaheksandat, sest see on minu sünnikuupäev, jah olen küll täiesti Jim Morrisoni moega, sest toogi sündis samal päeval. Isa oli vendadega minu sünnipäeval käinud. Memm oli terve nädal otsa mulle kolm napoleoni kooki küpsetanud: üks kooli, teine kirikusse, kolmas koju sugulastele. Kõik isemoodi ja väga ilusad. Meie köögilaud, mis oli algselt mõeldud neljale inimesele, aga igapäevaselt kasutas seda kaks inimest, oli pikalt laiali tõmmatud, nii et kõik külalised - isa ja vennad ja siis veel mõne sugulased - sinna ilusti ära mahuks. Igal juhul tol hommikul - oletame, et see oli detsembri teine nädal, oletame, et see oli laupäev, sest pühapäeviti käisime me memmega nagu aamen kirikus, oletame, et see oligi see hingetõmbamise hetk - tol hommikul istusin ma Evald Okase illustreeritud "Tuhkatriinuga" valgel valgel, sest mingil imelikul põhjusel pidi piduliku päeva laudlina alati valge olema, laual seesama raamat. Minu isa ja minu vennad ja veel mõned sugulased - ei saanud seda lina kuidagi ära määrida, ju nad olid kõik tublid. Istusin ja lugesin vendade Grimmide muinasjuttu Tuhkatriinust. Istusime memmega kahekesti. Memm ei osanud eriti kirjakeelset eesti keelt, ta oli poolsetu ja enamjaolt venekeelne. Nii me istusime ja lugesime. Kahekesti - õigemini mina tõlkisin - oma heale memmele lugu. Miskipärast ajas lugu meid mõlemaid nutma. Vaatasime kahekesti kortsulist "Tuhkatriinut", seda Võru lasteraamatukogust laenutatut ja imestasime ilu üle, mis voogas meisse piltide kaudu. Istusime, imestasime ja nutsime. 

Ja nüüd kui ma loen seda, et enamus lapsi veedabki oma aega Internetis, mitte Tuhkatriinut lugedes, siis on kuidagi imelik, kurb, veider. Et neil polegi kedagi kellega koos kas nutta või imestada ilusate piltide üle, siis on kuidagi arusaamatu olla. Ja ma tegelikult - käinud arvamusfestivalil ja kuulnud, kuidas vanaemadel on joogaks ja tennisetrenniks aega, aga lapselapsed kasvagu ise, siis nii ongi. Mõnikord on see vanavanemate valik, mõnikord on nad sunnitud lapselaste eest hoolitsema. Igal juhul saadetakse mõnikord ehmunud vanavanemale lapselaps kaela. Mida temaga teha, kui ta ei suuda enam imestada "Tuhkatriinu" üle või ei paku talle raamatute lugemine huvi või ta ei oska oma ajaga muud pihta hakata, kui et vaadata youtube`i videosid või mängida mänge? Mida teha loodusest ja keskkonnast võõrdunud lapsega?

Üheksaaastane, kelle lemmiktegevus on videote vaatamine, kelle parim sõber on näiteks kõige hirmsamal juhul juutuuberist hullumeelne natsiradikalist, kes soovitab näiteks tegelda rassipuhastusega? Üldiselt ja ma ei tea, kas see on reaalne, sest mul endal pole lapsi, võiks võtta koos ette retke loodusesse:


Võib-olla tasub isegi võtta šnitti vanavanematest, kes otsivad vastava olukorra jaoks, nagu laps, kellega tuleb tegelda, raamatu. See võib täiesti olla "Sofi loodusraamat". Ei ole "Appi!" tegelikult, on põnev maailm, mida koos on kahtlemata huvitavam avastada kui üksi. Mitte ainult lapselastel või lastel - vaid ka vanematel. Sofi loodusraamatu järgi uurida eesti taimi, seeni, puid ja marju - on kahtlemata üks kihvtimaid seiklusi, mida oma lapsele ja iseendale kinkida. 

Kui tundub, et miski hakkab kuhugi kummalisse käiku keerama, tasub lihtsalt vaadata alguse ja otsaga asju - nagu raamatud tavaliselt kipuvad olema. Alguse ja otsaga. Sest vaevalt, et neisse pornoparoodiaid pannakse või pandud on. Need võib ise otsast alguseni, algusest otsani läbi töötada enne kui lapsele lugeda anda. Need ei tiirle jalututena või hingetutena kuskil Internetiavarustes ringi ja ei ole võib-olla midagi mille otsa laps võib kogemata sattuda. Ja pärast raamatute läbitöötamist - õnneks või õnnetuseks - saada targemaks ka. Teistmoodi küll, kui Evald Okase piltidega Tuhkatriinut lugedes. Ja ma tean, et põlised feministid löövad jalaga vastu maad, et mis eeskuju see Tuhkatriinu on, aga see ei loe. See lihtsalt ei oma tähendust - sest päris tihti inimesed ei mõista, et lood on lood, ja pildid on vahel enamat, kui lihtsalt lood. Evald Okase pildid kindlasti. Ühesõnaga - olgem oma lapsega, andkem talle mõista, et maailm on põnev koht, mida avastada, kui on aega ja võimalust, siis isegi koos. Ja tõenäoliselt - see mu memmekese nutmine tegi mind ka mõnikord vähemtaltsaks, sest Tuhkatriinu oli seda ehk liigpalju, nii nagu Evald Okase peaaegu, et rabedalt pildiks tehtud muinasjutt. 

Vahel tasub mässata tehnoloogia vastu. Vahel tasub vaadata teist, pisut vanemat ja ehk isegi kodustatumat tehnoloogiat - raamatuid. Pilte. Kirja. 











09 august 2017

Raskelt töine värk on

Meil on Henrykuga ulmeliselt tihe suvi olnud. Ehkki tegelikult puhkama me ei ole jõudnudki. Algas see Sõmeru Maaelulaadast - külm jahmatamapanevalt imeline Rakvere ja naljakas Sõmeru.  Või pole lihtsalt jõudnud. Kodu näeb välja nagu hullumaja. Aknad on kevadest saadik pesemata ja otsivad aknategijat kah.

Kõige lõpuks otsustas pesumasin uperkuuti kukkuda ja siin me siis nüüd oleme. Kahekesti. Pesumasinast muserdatud. Homme või ülehomme tuleb uus osta. Lihtsalt tuleb. Akendega sama lugu.

Üle-üle-eelmisel nädalal lebasime kahekesti Kohtla-Nõmmel, siis tuli EstCon Jõgevamaal, pärast Võru, nüüd oli Põlva ja Intsikurmu. Lihtsalt olime. Telkimishimulised ja hullud. Kes oleks arvanud, see suvi on selline, kus ma iga mõne aja tagant telgin ja et mul on pidevalt põnev. Kui ei ole, siis olen soss teises toas näoke padjas kinni ja tukun. Ja niimoodi noh tööpäevadel, mitte tööl muidugimõista.

03 august 2017

Purskkaevust kinno ja sealt tagasi

Täiesti hullumeelne päev - sisuliselt terve linn läbi joostud, hea, et jalad pole villis. Alustasin purskkaevuga, lõpetasin täitsa Kadrioru puu otsas. Jaa. Imelik on see, et ma ei teagi, millega see päev lõpeb. Tegelikult peaksin istuma ikka veel töö juures ja analüseerima andmeid. Huvitav. Huvitav. Kui hästi või siis tuleks öelda, et halvasti, tean ma oma tööd või ei tea. Mõnikord tean seda, et ma ei oska paljusid asju korraldada, ma ei oska inimestele öelda, et ma ei saa teha mingisuguseid asju. Ses mõttes - mitte praegu. Aga noh. Võib-olla ma kunagi jõuan öelda kõvahäälselt, et mitte praegu. Kohe kui kõik aruanded analüseeritud ja tehtud. Tõsijutt. Pärisjutt. Viimane siis palataliseeritud kujul. Jaa-jaa.

Käisime täna üle pika aja kinos. Henryk on kolm päeva järjest päris haige olnud. Voodis lebanud ja täitsa hulluks läinud higistamisest. Ma kah siin kõrval - olen vahelduva eduga linu vahetanud ja märgi külme lappe otsmikul. Täitsa hull värk kohe. Pole midagi öelda. Tegime jalavanne ja sinepiplaastreid, siis läksin apteeki ja proua ütles, et tere-tallinn-selline asi peaks teil ju palaviku puhul puhta keelatud olema. Et hullemaks läheb ju kõik, kui sinepiplaastritega hinge seest välja kütta ja jalavannidega võib ka ju midagi sellist saavutada. Hing jäi sisse, ei jõudnud välja kütta. Täna hommikul sõitsime bussiga niimoodi tööle, et proua potsatas Henrykust ja minust kolm istet ettepoole, kui kuulis gripist. Meie mõtlesime, et jah, vanuigi on seda haigust raske põdeda, lapseigi pole see ka just mõni meelakkumine.

Minul on sellel nädalal mõõdutundetult tööd, natuke seljavalusid, metsikult raamatuid, mida laiali vedada ja siis see elementaarset õhku täis olemine, millega ma kaklen ja millest ma püüan üle olla. Ma ei tea, kas olen või mitte. Vahel, siis kui ma pärast neljatunnist ringijõlkumist ja asjade äraviimist istun oma laua taha ja teen tööd, mis kribiseb-krabiseb adrenaliinina mu veresoontes ringi ja õiendab muga rohkem, kui oleks eeldanud.

Aga päeva roos oli ikkagi see viimane - läksime kinno, et vaadata "Wind Riverit" ja olla kuidagi veidralt tõstetud. Midagi pole teha, kui mu kõrval istub hra stsenarist, siis ma näen ja kuulen asju filmis, mida ma pole harjunud pingsalt jälgima.

Kuulen muusikat, näen lihvimata (või siis lihvitud) dialooge, läbimõeldud (või hoopistükkis läbimõtlemata) kaadreid elust enesest. Kuulen, mõtlen, mõlgutan. Taylor Sheridan ja tema käekiri. Villeneuve ja tema käekiri.

Kuigi ise mõtlen ikka veel pingsalt nendele rahaahnetele turvameestele, kes usuvad siiralt, et neil on õigus. Miskipärast elame maailmas, kus kõigil on õigus kõike ja kõiki tarbida. Teisiti ei tohi. Teisiti on asi kole.

Sul pole naist, no mis mees sa oled, et sul pole naist.
Sul pole meest, no mis naine sa oled, et sul pole meest.
Sul pole head tööd, no mis inimene sa oled, et sul pole head tööd.

Kusjuures tegelikult meil pole seda õigust kunagi. Meil on hunnik kohustusi, hunnik võimalusi, aga me peame metsikult pingutama, et see naine mitte lihtsalt ei oleks, vaid jääks, samamoodi tööga, perega, lastega, sõpradega, armastusega. Me peame endast andma sadamiljon ja mõnikord ei piisa sellestki. Meilt võetakse nad ära. Võetakse mees, võetakse tütar. Võetakse lihtsalt sellepärast, et elu ongi ebaõiglane. Ja sellest tuleb üle olla. Selles tuleb kasvada iseendaks - selleks, kellelt võeti ära, või selleks, kes ise andis ära, või selleks, kellel oli kasvõi see õnn.

28 juuli 2017

6 põhjust, miks osta head ilukirjandust ja seda lugeda

Eriti mõistlikuks ma oma asju ei pea. Ei peagi pidama. Mõnikord läheb rohkem õnneks, vahel vähem. Lihtsalt - tuleb õppida oma vigadest, tuleb uurida kõiki võimalusi ja rünnata. Ma ei ole veel täieliku teadmiseni jõudnud, et mida täpselt. Elu on lihtsalt liiga mitmetahuline ja võib vist öelda ka, et müstiline. Kui ikka piisavalt palju nõiasaateid ja müstilisi lugusid sisse järada, siis võib öelda, et elu on müstiline. Tegelikult see vist pole seda. Me teeme vigu, me teeme õigesti, me oskame mõelda kümme sammu ette, me ei oska mõelda mõnikord isegi taha. Pole lihtsalt see päev mõtlemiseks. Kõige eest tuleb muidugi varem või hiljem maksta. Tuleb.


Kohtumine ärimaailmaga - see vist algas mul 2008. aasta 21. augustil. Selle ärimaailmaga, mida võib nimetada raamatupoodnikule kuuluvaks. Enne olin tsipa sugulaste juures taimi müünud, siis vähekest aega pirukaid kohvikus nimega Mademoiselle, Toompuiesteel. Selline ma olen. Ei saa just öelda, et kõige parem või mõistlikum tegelane, laialihajuv ja segaduses - vähemasti alguses. Alati. Ega Allectos pole see asi teisiti olnud ja kohanemine uute ja põnevate ülesannetega kirjastuses - on ka olnud parajalt jõhker suureks kasvamine. Eelkõige on see oma rumaluse igapäevane avastamine. Iseenesest pole see ju sugugi paha. Rumal tasub olla. Eriti hea on, kui inimene sellest ise aru saab, et ta on loll. Päris jõhker on see, kui keegi talle seda vihjab ja vihjab, aga talle ikka ei jõua kohale, et ta lihtsalt ei hooma enda ümber toimuvat. Ainus, mis mind minu praeguses töös häirib, ongi minu kogenematus ja sellest johtuv, tihtilugu, kogematus. Kogemata läheb asi nii või naa - ja ma ei saa aru, miks see läheb nii või naa. Ma kaen seda nagu lehmalaps arvutit, ükshetk oli pilt ees, vist, teine hetk, astusin vist kogemata pildi katki, vist. Kas astusin?

Äri on selles mõttes huvitav, ja seda räägin ma sellepärast, et minu kõrvalolev härra peab äärmiselt tähtsaks seda palju üks või teine film teenib, sellest sõltub, kas kinodesse ilmub veel Transformereid või Loganeid või ehk midagi muud. Noh, tema on ise muidugi hirmus õnnelik Dominic Toretto lugude üle. Ja neid läheks ta kohe veel ja veel ja veel vaatama. Lihtsalt sellepärast, et noh, häbenemistväärt armastus on tal puhtalt ja mõnikord ka ebaloogiliselt kokku pandud autofilmi seeria vastu. Raamatutega, mu head sõbrad, on täpselt samamoodi.

Kui te ei osta raamatupoest ilukirjandust, siis ühel hetkel, lakatakse müümast ilukirjandust. Kui te lakkate ostmast Patti Smithi, siis teda enam ei tõlgita eesti keelde, või kui siis ainult enda lõbuks. Kui te ronite ainult raamatukogusse, et võtta sealt mõni vinge luulekogu, siis ühel hetkel võite lugeda vaid feisbukivoos Jürgen Rooste vinguvaid värsse, Eda Ahi laulvaid lõimi täis rütme. Niisama lihtne see ongi. Seepärast toetagem pisutki põnevat kirjandust - et raamatud ei maksaks 35 eurot tükk - just need head raamatud, need, mille sisse on peidetud elusolemise hingus. Olgu see Anneli Tõevere novellikogu, "Wikmani poisid", "Rehepapp", "Piiririik", Urmas Vadi "Neverland", Umberto Eco "Praha kalmistu" ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Üldiselt tasub kirjastajatel mõnikord teatada, et ohhkuiägeette selle raamatu välja olete andnud. Ja ongi äge!

Ja siis need õnnetud inimesed, kes te veel ei ole avastanud, miks on lugemine äge ja vajalik tegevus. Alustage lihtsamast ja minge keerulisemaks, sest nii nagu iga tehniline oskus, ja olgem ausad, lugemine on tehniline oskus, võimaldab see teil arendada paremaid maailma tunnetamise viise.

Aga lugemine...

1) kasvatab empaatiavõimet. Pole midagi teha, kui vanal heal ajal, ütleksite, et te ei saa aru nii ja nii paljudest inimestest, et nad on nõmedad, ja üldse, siis pärast raamatute lugemist, kogute enda ajju erinevaid tegelasi, kelle elulugu, käitumine, hullumeelsus, tarkus, rumalus, ilu paneb teid täiesti uuel ja erilisel moel inimesi enda ümber kaema. Ja peaaegu et küsima iga veidrama tegelase puhul, et huvitav, mis lugu tema taga on, et ta niimoodi päris paljudele asjadele reageerib.

2) rahustab maha. Pole midagi teha - päev on keeruline, tööl ei lähe ka alati hästi või õigesti, mõnikord läheb isegi õige halvasti, tulla koju, pugeda kiiktooli, voodisse, laua taha silmad peas säramas ja ootevalmis neelama uusi ja uusi seiklusi või mõttelõngu või sõnade rütmi. Olete kunagi lugenud Eda Ahi luulekogusid või Czeslaw Miloszi proosaluuletusi, mõnikord jääb hing kinni, mingi meditatsioonihaare tuleb kuskilt ja samas kriibib ka. Kriibib inimeseks olemist nähtavale.

3) aitab depressioonis olejat, kurba. Elo Viiding on öelnud, et hea luuletus räägib päriselt sellest, mis on, ka kurbusest, ka ebamugavusest. Ja selliselt ta aitabki neid inimesi, kes on kurvad, kes on eemal. Hea romaan võib sama teha. Mäletan, et minu lemmikromaan 17aastaselt oli Hermann Hesse "Stepihunt", see aitas üle elada iseenda erinevuse. Iseendaks olemise painajalikkuse.

4) aitab leinaga olla. Üks võluvamaid ja ilusamaid tekste, mida ma lugesin pärast vanaema surma, hirmuäratava haiguse seest. Eks püüdke ise ka üksi, ilma vanemateta, pisikeses pooleldi lagunevas majas, kanala kõrvalhoones, haige olla. Mina lugesin siis Nick Hornby "Ühest poisist", kes otsis endale aktiivselt isa, sest ema tahtis enesetappu teha. Imelikult kurb ja ilus lugu korraga - midagi umbes sama absurdset ja veidrat, nagu on suureks kasvamine ilma vanemateta ja ometi nende inimestega, keda aktsepteerid oma vanematena kõige lõpuks. Mitte seitsmeteistkümneselt. Ausõna.

5) annab mõista, kust me tuleme, miks me mõtleme nii nagu me mõtleme, miks ümbritseb meie maailma teatud käitumisviis ja loogika. Kui rääkida väga headest filosoofilistest tekstidest, siis üks mind enim mõjutanud tegelikult kaks autorit - vähemasti 19aastaselt - Fridrich Nietzsche ja mis seal salata Simone de Beauvoir. Muidugi tasub selliseid tekste ahmides, kätte võtta ka teisi tekste, et me ei teaks vaid mõnedest nähtustest elus ja mõnedest lähenemisviisidest näiteks naiseks olemisele või iseseisvalt mõtlemisele.

6) teeb nagu muuseas selgeks põnevama ajaloolise tausta, võite täiesti Kaur Riismaa esimest luulekogu lugeda, "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" (2011) või "Saaks veel Eestissegi" (2015, Võrus tehti selle põhjal ka näidend), imevõluvad on ka "Piiririik" või "Iseseisvuspäev" - muidugi erinevates kategooriates, aga siiski. Kõik need raamatud annavad mõista, kes on eestlane, mis aja jälg temasse on settinud, miks ta ühel või teisel moel käitub. Ja see on ilus. Ja see on jahmatav. Või siis mismoodi alustas kommertslennundus? Seda saab täiesti uurida raamatust "Üks suvi. Ameerika 1927" Bill Bryson.

20 juuli 2017

Mida tegi naine Teise maailmasõja ajal?

Eile istusime Christopher Nolani filmi "Dunkirk" vaatama. Henryk on vist juba nädal otsa seda oodanud, sellepärast muretsenud. Muudkui hüpanud ja karanud ja tööd teinud. Lõpuks toimus eile mingi targemat sorti korraldamine sealsamas Coca Cola Plazas.

Aga film ise hoidis hinge kinni algustiitritest lõpuni. Sõna otseses mõttes - surus muusikaga meie mõistlikud ja vähemmõistlikud mölud ennast vaatama ja siis ei olnud võimalik teisiti kui ainult filmi vaadata ja vaadata ja vaadata. Miskipärast, õigemini küll väga loogiliselt võttes, tuli minu vanaema meelde ja teine vanaema ka. Alati, kui ma näen noori mehi, kes on sõjas või keda on viidud sõtta või viiakse, tuleb mu memm meelde. Tema esimene mees Aleksandr viidi sõtta. Ma ei ole üldse kindel, et nende suhted enne seda eriti ilusadki olid, nad olid tülli läinud, vanaema oli tagasi koju kolinud, aga jah, enne seda olid nad abiellunud. Mööda läks vist ikka kõvasti viiskend aastat ja rohkem, kui ta mulle Aleksandrit näitas. Pildi pealt. Ütles, et vaata ilusat meest. Ma üldiselt ei mõistnud vanaema tookordset sissevõetust mingist tüübist, kes võis küll ilus olla, tema mõistes, aga mis seals ikka.

Vanaisa Karl tundus ikka ägedam. Noh, geenid eksole. Vanaisal oli omadus vaadata otse sinust läbi - teravate elunäinud silmadega. See poiss pildil oli lihtsalt keegi, kes viidi sõtta, ja ei tulnud sealt kunagi tagasi. Ta oli ähmane ja kaduv, juba pildil. Vanaisal olid tugevad piirjooned näos kui ka olemuses. Ta oli täis jõudu, isegi siis, kui see jõud kestis minule kaks minu eluaastat, võib-olla isegi vähem, 1986. aastal ta suri, nendesamade läbitungivate hallikasroheliste silmadega, nagu minul ja mu emal, kes kaks aastat hiljem oma taadiohtu isale järgnes. Ometi. Vanaema pidi elama üle. Kõik need oma mehed, oma lapse - talle oli see taak kaasa antud. Tal ei jäänud midagi üle. Ja ta elas. Kõik oma mehed ja oma lapse. Ja mina ei saanud sellest aru.

Sellest meestevärgist ei saagi enne aru, kui ei ole kellegagi kakskend neli seitse koos ja ei saa aru, et mismõttes see minu teatud sorti privaatsus on puudutatud kellegi puudumisest. Aga on. Inimene läheb ära ja siis on - lihtsalt tunne, et ei tea mida oma elu ja iseendaga pihta hakata. Aga hakkab. Ikka hakkab. Muud ei jää üle. Kunagi - see oli vist viis või neli aastat või rohkem tagasi otsustasin, et kuna minu naisliin ei ole just hiilanud armastavate ja õnnelike suhetega, mis kestnuks aastakümneid ja oleks neile rahu toonud, siis tahaks juba lihtsalt emaema ja ema pärast olla õnnelik naine. Ja tahaks. Mis ka ei juhtuks!

Aga kuidas olla õnnelik, kui käib sõda. Pidev ja talumatu - laevas kinni olemine, kas tapmine või tapetud saamine, kas aitamine või abistatuks olemine, kas elu või surm. Ja mida peavad tundma need mehed, kes jäävad ellu? Need, kes isegi sõtta ei läinud? Need noored või vanad, kellel lasub sisuliselt kohustus kõikide allesjäänud naiste kurbust katta oma olemasoluga? Ega see isapoolne taat niisama ei joonud või see teine. Ühelt poolt nõuka ajal ei saanud joomata, pidi veidraid asju tegema, et saada oma tahtmist, teisalt jällegi, mis tunne on olla ainuke kogu linnas, kelle aastakäik on 1919? Kõik ülejäänud viidi kindlasse surma, kas tapatalgutesse või Siberisse. Mismoodi võis tunda ennast mu isaema, kes taadiga üle kuuekümne aasta koos oli?

Aga jah, kuidas mu nüüdseks mõlemad manalateele vanaemad oleksid toda filmi kaenud? Emaema ei talunud sõda. Isaisa ei läinud ühelegi poolele võitlema, põhimõtteliselt, jooksis igalt poolt ära. Mismoodi nad oleksid näinud Dunkirki?

14 juuli 2017

Kes oli Helena?

Kes Helena oli? Keegi ei teadnud seda. Mõnikord tulevad inimesed ruumi ja ainus, mis neist teada on vaja, on see, kuidas nende lähedale pääseda, kuidas saada osa nende ülimuslikkusest, mis tõmbab käima või ligi või ära sellest maapealsest. Joonas ei mõelnud sellele palju. Ta lihtsalt ei jõudnud enam. Ta oli liiga palju mõelnud inimestest, kellele tema tahtis lähedale pääseda, aga kes lükkasid teda eemale. Joonas kartis neid ja vihkas ka. Ta arvas Helenast sedasama. Praegune politseiniku külaskäik, kes küsis tema käest, kuidas oli Joonas seotud surnuks põletatud naisega, mõjus talle üsna üksatapuhalikult. Või pühalikult. Kes oli Joonas, et teada Helenast. Mitte keegi. Kõik inimesed külas. Ehkki Helena lubas enda ligi. Lubas kuulatada, lubas vaikida, lubas rääkida - ainult puutuda ei lubanud. Aga kes oli Helena? Mitte keegi ei teadnud täpselt. Ta oli keegi kuskilt mujalt siin külas. Kõik. Joonase räpased nädal aega pesemata natuke kartulivaosed riided, hommikul kraani alt läbikäinud nägu, mis oma kortsulisuses ja päikesepleekinud juustega mõjus eemaletõukavalt inimesele, kes igal hommikul uusi pestud riideid ja lõhnaõli rutiiniks pidas. Ja just selline hästilõhnav detektiiv Minna oligi. Ja siin ta seisis küsimustega Helenast. Tuli välja, et kahekümne kolme aastasest oma poodi sisse põlenud, äsja Verhtinasse kolinud Helenast.