31 mai 2013

ei ole ajakirjanik ehk luuletaja

lootusetu ebamugavustunne
lootusetu asi
lootusrikkalt tuleviku poole

30 mai 2013

kui keegi küsib, miks ma ei suuda

kuidas ma selle ära teen
selle sinu
kessa ei armastagi mind
muul moel
kui nii nagu sa armastad
ja seegi armastus on alati
natuke meelevastane
natuke tige
natuke arusaamatu
ja ometi
midagi
kuidagi
annad TEADA
mulle enda kohta kogu aeg midagi

*
kui keegi küsib, miks ma ei suuda
siis sellepärast ei suudagi, et ma tahan nii paljusid asju korraga

28 mai 2013

vana

ruudulised püksid suvest
neli paari ruudulisi pükse
neli poissi
kui vana ma olengi
neid-poisse-ei-tohi-mina-mitte-vaadata-vana
nii vana olengi

26 mai 2013

valetada

vana tisside ja vituga naine olen
pole keskit siin valetada
jaa
aga kesse püüdiski valetada

kirrrJAtaja

sõna sisse on juba a priori peidetud vastutustunne
minu-sinu-meie-sõnasse
aja sõnasse
neljandasse võimu
ehk just sellepärast ma keeldungi sellest juba ette
tahtes võimu jaotada erinevate keelekuste vahel
ilukirjanduses tuleb tabada hääl ja hääle sees erilisus
ajakirjanduses tuleb tabada norm normatiivses keeles ja see
NORM häiribki mind

AJAkirrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr


*
kassa tead mis tunne on mitte kirja panna soome-eestit eesti-soomet seda kerkivat sõna sõnade sees, mis ei kuulu normile, korrale, korrastatusele, kui ainult sinu sõnastudes, sinu saades selleks, mis on?
hirmus tunne on
hirmsam, kui sa arvata oskad
kerkib ei kuskilt ja lööb kõik pahviks
unustades KOHA, AJA ja VALU ENDA KÄTESSE

25 mai 2013

kuuluda kuhugi, kus on inimene

kas te olete kunagi püüdnud oma sugulastelt karjäärinõu saada
mitte liivakarjääri või põlevkivikarjääri
vaid selle teise
asi lõpeb sinna, kuhu kõik need karjäärid lõpevad
paanikaahelaseisundisse
ja naljakas on kuulda, kuidas noor luuletajanna võrdsustab minu raamatupoemüüjaameti maasikakorjaja ametiga
üldiselt
ma ei tea sellele kosta midagi
raske? veel raskem? ilmselt kõige raskem on kõigile selgeks teha elementaarsemadki põhitõed
pole kaupa, pole müüjat, pole ostjat, pole lugejat, pole kaupa
ja raamat pole üleüldiselt midagi muud kui kaup
kui sõna, millesse hetkeks jalgu ja muid mõtteid puhkama minna
nii hea on
kui see on olemas
aga samas nii õudne kui sõnastajad ei näe, mille keskel see sõna asub
võib-olla ei pea nägema ka
ma ei tea ju
ma olen rumal inimene, ma usun täiesti hirmsalt, täiesti alasti, nii nagu kõige nooremad ja tihkemate rindadega tütarlapsed, mitte naised, nagu ma juba tegelikult olen, usun idealistlikult, et me peaks teadma
kellega me koos elame
kellele me kirjutame
a võib-olla ei pea
võib-olla see mingi trotslik lollakas ebainimlikult valus enesessevaatamine, tabamine, et ma olengi distsiplineerimatu, ogar, vale inimene üldse
et
et ma ei sobitu

kuhu?

ikka tuleb leida see mees
see päris oma mees
kes hoolitseb
aga mul on ausalt öeldes juba kergelt kõrini kõigist neist meestest
kes hoolitsevad
ja kes ometi pole omad

Kus on minu koht? Kas tõesti keset Tallinna tänavat mõtisklemas selle üle, miks see naine sirutub põlvili? miks see mees ei räägi minuga ausalt?

või miks ma ise ei julge olla päris aus enda vastu

24 mai 2013

Jäämise pärast tuleb minna

disainigaleriis läheb mul korraga meelest
et villast tehtud näituseset
ei tohi puudutada
sest see on villast tehtud
ja ma unustan korraga iseenda seda puudutama
sest ma olen ka villast tehtud
tunnen tädi vihast pilku
kergitan kulmu
ta korrigeerib ja lisandab sõnadega oma
viha: see on NÄITUS
mitte pood

seda nüüd küll jah
nii on vist kõikide kultuuriliselt oluliste fenomenidega, ära tule ligi, eemaldu
sa pole selleks piisavalt hea, sa pole piisavalt tark, sa ei tea ju
see on sakraalne, see noh teadküll luuletus või muusika või pilt
see ei ole mõeldud tavalisele inimesele
see on mõeldud EBAtavalisele inimesele

tõttöelda
jahmatab mind selline suhtumine
ja mind ei pane absoluutselt imestama
miks umbes Anija valla suurune hulk inimesi 6000 oli see arv
lahkub eestist paanikahooge alla surudes

pisike klähviv peni hõikab pilguga mind enda poole
jaa maailm lappab end lahti
hobuse pea galeriis küsib Lilli-Krõõt Repnau
et kes me oleme
irooniat täis kiitjad
leian end pelguranna korteris
mis on nii kummaliselt ilus ja kodune
et ma ei saa sinna midagi parata
ma lihtsalt pean ütlema
et olen sattunud otsekui muinasjuttu
hommikusest udusest Tallinnast
mis isegi on muinasjutt
leekivate fortsüütiate kõrvalt
siitsamast Otsakooli lähedalt
kääbuslikust mehest mööda kõndides taban end küsimas küsimusi
mida Pelguranna korterti omanik peab irooniaks
eestlased ju ei kiida niisama
ikka väikse vindiga välja naerdes
aga mina
mina
ma
olen tõesti hetkeks tema muinasjutu sees
ja armunud teadmisse

et mis ka ei oleks
me elame selle üle
et me oleme eestlased, kellele meeldib eesti keel
et me ei saa siit ära minna
isegi kui me väga tahaksime
isegi kui hoolimata rahvastiku vähenemisest
pole meil kellelgi selles kummalises jõhkras
talumatult rumalaski vahel
riigis

ruumi








oleme eestlased
selle sõna kõige valusamas
ja tihedamas tähenduses
isegi need soomlased ja venelased
ja nigeerlased ja britid
ja ameeriklased
kes meil siin elavad

isegi nemad
on eestlased
kui nad lubavad ennast minna sellesse keelde
ja jääda

MIKS SA SIIT ÄRA EI SÕIDA?

ikka sõidaks
lihtsalt niisama Aafrikasse, Hiinasse, Iirimaale
aga mitte kauaks
keele  võtaks kaasa
sõbra näol













jäämise pärast
tuleb minna

22 mai 2013

Olulistest küsimustest

Sõnad saavad endaks alles siis kui tüdruk on vaba sõnastades, kui ei ole pidevalt tunnet, et midagi jääb ütlemata, kuskil on kõhklus, et... Kõhklusi on palju, aga lisaks kõhklustele on veel midagi, mida muidu olla ei saa. Selgroog.

Kas te oskate minule rääkida prügilatest?

Ei?

Kurb lugu.

*
Tead, mis ma kõige rohkem kardan
seda, et ma ei kuulu lõpuks kuhugi ei kirjanike, luuletajate, müüjannade, ajakirjanike ega kurat teab veel kelle hulka, et ma olengi juba algusest peale eikeegi
see juhtub nüüd
juhtub ja jahmatab mind
see juhtub inimesena, kes ma praegu olen

kui ma su luulekogu esitlusel käisin
näost hall
ja ometi jumekas
võib-olla juhmakas ka
see juhtub alati meiega koos olles
meieks saades
see juhtub kohe
kui me uksest välja jookseme ja endale silma vaatame
meie

ma püüan hoolida
aga ei suuda
mitte mingitki pidi
mitte kuidagi
hing kriibib sees
veri käib ja jõhkrutseb
kuidas see tegelikult oli
kuidas

kes ma olin
kelleks ma saada tahtsin
luuletajaks? luuletajaks
kirjanikuks? kirjanikuks
aja luuletajaks aja kirjanikuks

kõik eelöeldu eeldab hoolimist
aja maha võtmist
sisse võtmist
nagu oleks see mõni tablett
ei ole ju
aeg on ajast aega niimoodi olnud
et sa ei tea
enne kui ta on läinud
et ta on olnud

paaniline hirm tookord, kui su luulekogu esitlusel käisin, kui kõik inimesed rääkisid tarka juttu, või seda ,et valdur mikita on ilus ja veelgi targem mees, siis mina tahtsin rääkida greiderdamisest

võib-olla oleks nad ümber pöörand
ja öelnud, et ma olen ära pööranud
ja võib-olla ma olen ka
kesse kurat seda teab
midagi ma kindlasti olen


21 mai 2013

*

Vaikus
Ma laadin ennast
iseendast puhtaks
me ootame jälle kedagi rõõmus kusagil, sõnad tarduvad võrdväärseteks ooteärevusteks
ja meie
meie ei räägi jällegi üksteisega
muul moel kui tasa tasa tasa

kirjutamine

ma olen kirjutamises kinni loksunud
sõnad on sama eelarvamuslikud ja rabedad
nagu oleksin korraga poliitikuks hakanud
ei tea, kuidas võimalikult minemajooksvalt
lubada
et ma ei lubanud ju tegelikult.
aja, elu, maailma kirjad
kõik, mis mulle saadetakse naeratusi ja ohkeid täis
hirmuäratavalt ülesäratavad
-
eile tegime väikest plaani
plaan viis mööda teid
mina pidin kirjutama artikleid
jõudsin alles õhtul
sõnad sundisid ennast välja
tulema

millal ma lõpuks jõuan sinnamaale
et ma saan aru
kuidas aega ja ennast planeerida
nii et töö saaks hästi tehtud

15 mai 2013

Rütmilisest rahust

On teil kunagi seda tunnet olnud, et selle värviga on teil nüüd sedapsi. Minul on. Türkiis ja sügavsinine tekitab totaalselt apaatse emotsiooni. Ma tardun, et seda puutuda, et sellesse minna. Tumesinine lillaka varjundiga, sellesse läheks kinni, lõksu, jääkski. Pastellsinine. Mul on selline raamat, mille muster ja välimus tekitab minus tahtmise ainult kaant vaadata.



Kui see poodi tuli, lihtsalt seisin ja patsutasin seda. Rahustavad mittemidagiütlevad pallikesed ja meeletult vaikne ja lausa ooteärevil kaas. Kas te tunnete, kuidas ta ei tahagi silma paista, ta tahab lihtsalt olla. Mittemidagiütlev, mittekedagisegav, mittekuidagikordaminev, vat selline kaas on. Lähed juurde, nuusutad, plastikust justkui, ei midagi nahkset ega tõelist, võib-olla isegi natuke nagu hotellituba, mis on täpselt sama suur või väike, kui see teine tuba, mille eest makstakse sama palju kui selle eest, kus sa viibid. Mittekedagiarmastav, mittekellekskisaav, mittekuidagimeissepuutuv, mitteessugiarusaav, valusalt avastav. Tühi - otsekui mantra, mida aina korratakse rütmiliselt, aeglaselt, selleks, et endast paremini aru saada ja siis ei saada? Saadakse?

See mulle muide just pastelsetes toonides meeldibki. Neutraalsus, mis ei vii mitte kuhugi peale kõikehõlmava tühjuse, mida saab kohata ainult vahel taevasse vaadates või lilli, nii mõnusalt pastelsed, aga mitte kunagi rütmilised ja rahulikud, nagu see Looduse väljaanne aastast 1936.

Ahjaa, ma sattusin muide Draakonigaleriisse näitusele. Katri Sipiläineni "Tagametsazine"i vaatama. Kummaliselt samasugune tunne tekkis. Lisalood muidugi. Rand. Aasta 2003. Memm on surnud. Üksi oma kodus. Mina. Vanust kaheksateist. Minu parim sõbranna vanust kolmteist. Klassikaline raadio. Joonistame, räägime, unistame. Ahjaa, mul oli lemmikpoiss klassis. Ja siis mul oli veel Simone de Beauvoir. Lebame rannal, vaatame kajakaid, istume kivitrepil ja vaatame meist vanemaid meievanuseid vees, meid vaatab Kreutzwaldi kuju. 

Liivapisarad libisevad "Teise sugupoole" lehtede vahele, aga ma ei suuda seda kõrvale panna. See on see aasta, kui ülikool on ees ja sugupool on sees. See on see hetk, kus pastelsed toonid lõivad mind reaalseks, rand, Simone ja surnud vanaema, kes vahel siiani minusse puutub. Väike vana maja, kus ma olin kasvanud suureks, kanad, õu, õunapuud, ootamine, mädamuna, millesse ma enam ei uskunud, vanaema, keda enam ei olnud. Veel üks aasta üksi. Eemal.
Kui sa nüüd pärid, miks ma just sellest räägin, siis just sellepärast, et ma jäingi neid pilte vaatama. Nad meenutasid minu kogemust. Eriti "Tolmumetsa Sõbralik Vaim" ja "Tagametsazine´i kaanetüdruk" - väiksed vihased naised, kes polegi nii vihased, kes lihtsalt on. Simone, kes räägib rahulikult sellest, kuidas nad panid naised viljapõldudest eemale, kui mens tuli. Mina ei saanud kirikusse minna pühapäeval. Mina, kes ma kunagi tahtsin saada nunnaks, pidin kodus istuma punase jõhkra valusa vere pärast, mis tunnistas mind naiseks, kes ma veel ei olnud. Ka seitsmeteistkümneselt mitte. Rääkimata kaheksateistkümnesest plikast. 

Praegu tunnistan ma end naiseks? Jaa. Ma ei pääse enam oma hormoonidest. Iseendast. Mitte millestki. Ma ei pääse sellest teadmisestki, et ma ei taha armastada, aga tuleb. Et ma ei julge hoolida, aga tuleb. Tuleme nende pallikestega juurde raamatul. Rahu. Rütmiline, mittemidagiütlev, mittekedagisegav. Mina elan sellest rahust. 

Võib-olla on see samasugune rahu, nagu Mari-Liis Eskussoni "Maali!" Kanutis, Kristiina Vilipõllu esituses. Helena Krinal rääkis mulle, kuidas  mõned lavastused tekitavad tahtmise magama jääda. See on justkui üks nendest lavastustest, kui poleks varju ja muusikat, poleks mind vaatajana aina enam ja enam endasse süvenemas.Vari, mis moodustab kandle. Vari, mis moodustab lille. 

Ilu.

Rütmiline ja lähedalekiskuv.

13 mai 2013

hilja öösi helistan endale, et otsida üles see õige algus

kõige raskem on alustada
kõike
tühjus peegeldab mingisugust kummalist ahastust
et millal me ometi täitume
ja kuidas ja kellega ja kellele
ometi sammun endale selles tühjuses
nii lähedale
et valus hakkab
ja hirmus

kirjuta lugu, kirjuta pärislugu teederemondist ja kõigest muust
mis oluline

kellele
tahaks alati üle küsida
on oluline

hilja öösi helistan mehele, kes otsustas, et temast ei saa poliitikut
temast saab

ooteärevil maailmauurija
elu on tõepoolest huvitavam just niimoodi

12 mai 2013

ausalt

kuidas tulla toime rabedusega enda sees
mis lõhub tegelikult mind katki
ma olen
ja ma tõepoolest tean seda midagi enamat kui lihtsalt
ilus ja tark
andekas võiks ka olla
aga ei suuda
mitte mingitki pidi
kuidas alustada otsast peale
nii nagu asjad on

hommikutest, kui mu käes ja jalad ja mõte läheb ausaks ja vabaks.

Kus on ema?


tavaliselt minu papa küsib endalt, et kus on minu ema
ja siis on ta üsna šokis
ja siis kipub ta ise ema mängima
imelik
emadepäeva
minu ema on tegelikult kogu aeg minuga
sealsamas selja taga
ümberpöörd ja ta näeb mind
mittevähe 
palju
kaasas

Eile rääkisin Topofonil Maarja Pärtnaga, väga äge tüdruk on, selline, kellega tahakski rääkida, mind huvitas Lauri, Maarja ütles rahulikult, et saab käe valgeks, siis ei muretse enam nii palju, et kas on head luuletused või mitte, siis lihtsalt kirjutab ja on õnnelik.

Turundus.

Eile tuli see ka kuidagi üle huulte.

Ma ei ole enam üldse kindel, et kas ma võin endale lubada seda, et ma mõtlen, kuidas toime tulla teadmisega, et ei eesti kirjandust ega luulet osta need teised inimesed. Muidugi ka sellega, et ma tegelikult ei tunne ennast kirjandusteadlasena või kriitikuna sugugi mitte hästi, pigem kuidagi veidralt. Ma ei ole seda. Ma ei ole mingi kuiv nurgas istuv ainult e-mailide, veinide ja teoreetikute seltsi nautiv asi või noh inimene. Ma ei ole nelja seina ja ainult kõrgete ideaalide või kunstide inimene, kuigi ma vajan neid seinu ja kunsti ka vahel nagu õhku. Ja loomulikult on need luuletajad-luuletajannad alati kuidagi teistmoodi inimesed, võib-olla isegi rohkem inimesed, kui tavalised inimesed, kes ei julge oma raamidest välja hüpata. Siiski.

Kas see on minu otsus?

Võib-olla.

Aga jah.

Emale.

11 mai 2013

halvavalt ja otsekoheselt olla sinaise klienditeenindaja või tantsutreener

mismoodi niimoodi kirjutada, et see tegelikult ka
tähendaks midagi
oleks see
ja see ei tähendaks ainult turundust
et kui kirjutad, siis teavad
vaid veel enam

ma ei tea
mismoodi niimoodi kirjutada

täna terve päev
võimas turunduse päev
mulle meeldisid nad mõlemad
nii signe valsberg kui ka kati kreis
mõttekas olemine

klienditeenindus tundub mitte lihtsalt mõttekas vaid eluoluline
rõõmu ja headuse edasi kandmine oma hea olemisega
see on omakorda

ÄGE


jah
lõpuks ometi tuli poe kõige ilusam müüja kah tervelt koolitusele
jess
nii hea oli teda näha ja katsuda
sellised inimesed on erilised, ilma et nad sellest ise aru saaks
sellistest inimestest on kahju, sest nad ei saa aru oma olulisusest
jah


jah
nii nagu minu tantsijatädi keset Kehrat, kuidas ma talle selgeks teen, et ta olemasolu on hädavajalik
jeesus
ma ei kujuta ette

mitte kuidagi
jeesus
kirjutan kirjutan kirjutan kirjutan
ma tean, et kunagi kirjutan end rikkaks ja kuulsaks ja hädavajalikuks
aga ma ei tea, kuna või kuidas

10 mai 2013

kostitan

kirjutamise ja vaikimise retoorika
millest me täna räägime
surnud konnadest, heast halvaast
vaiksest unustusest
mu kallis mind on alati liiga palju
ma olen liiga intensiivne
ma ei saa enam
sina ja su suutmatus mind mõista
või oli see nüüd vastupidi
ma ei kujuta ette
imelik
eksju - ära kirjuta mulle keeles
mis ei kuulu mu juurde
keeles mis nõretab kõikehaaravusest
tead, ma tahaks kunagi raamatu kirjutada
sellest, miks mul on tunne vahel, et Eestist
mujale kolida on võimatu
sest
sa ju tead
sa ju kuuled mind
ma vajan seda keelt, millel on lõhn, maitse
minu maavillane olemine, mis lõikub minuks
jaa
seda keelt vajan

*
eile käisin pesupoodides, naljakas, kuidas üks rinnahoidja võib kunstiteose sarnast tunnet tekitada. jaa, kui ma seda endale lubada saaks
tegelikult on mul riietega nadi
mul on neid palju, aga nad kõik on vanad
kasutatud, kelleltki päritud
isegi aluspesu
nii et selline seismine keset aluspesupoodi on lausa naljakas
vaikne, täpne ja vahe
seda triibulist ja roosat tahaks
jaa
ma näeks selles hea välja
ilmselgelt pole ma kunagi pidanud ennast kellegi ees eriti riidest lahti võtma
see oleks tüütu
ja nõme
sest mul võivad olla küll ilusad tissid, aga kui need on halvasti pakendatud, siis ei taha neid keegi või noh, kui tahab, siis ainult tisse tahabki, kõige muuga on vist sama lugu
imelik

pesupoe esteetika ohver - K.H.

05 mai 2013

tahaks pilte teha

täna tahaks pilti teha KÕIGEST
mis liigub
valgusest näiteks
ja vanadest fotodest
vanaema ja vanaisa pulmapilt on alles
see on nii väike
et selle võib peopessa ära kaotada
memm nooruses
mina

eile sattusin isa juurde
ei saanud öösel und
nohises teine magada
hommikul ütles, et tunneb ennast minu ees halvasti
mis seal ikka
ma ei taha et ta tunneks
aga ometi tekitan neid olukordi
veidraid ja napakaid
selliseid, milliseid inimesed ei taha, et tekitataks
ma olen juba vana

vahur afanasjev ütles, et võin lätete peal luuletusi lugeda või midagi arvata
tegelikult ega ikka ei või küll
kuigi võib-olla
oleks kena
ma ei tea
eelmine aasta ma ei laulnud, tantsinud ega kedagi
kas nad panevad mind tänavu aasta häbiposti
selle va artiklirisu pärast
kurast seda teab
vaevalt - minu paranoiad saavad liigendustega vastu pead
astud sisse ja unustad end kahe maailma vahele ja saad vastu pead
otsustama peab
et kas oled tegija või oled alluja
mõlemat korraga ei saa
kurb lugu

04 mai 2013

ja üles leida

tegelikult suutsin oma telefoni ära kaotada
ooõudust
ja igasugust pulli
ja mõnusalt rahvaga siidrit juua
ja Kai Ricaga elust-horoskoobist rääkida.
tegelikult istusin hommikul liiga hilja bussi
ja tundsin, kuidas maailm valgub laiali
ja meeled lõikavad mu olemuse alasti
tegelikult mõtlen iga päev
kuidas olla sulle vajalik
kesiganes sa oled
kusiganes sa oled
ootad arvamust maailmast
maailm ootab sinu olemist
muud midagi sinu hommikust tõusu
nii nagu Hannah Arendt tahaks, et inimesed ikka oma juukseid kammiksid
kui nad uksest välja jalutavad
aga ka enne seda
need inimesed  ka, keda ootab kindel holokaust
ainult nii saab surmale vastu
endale vastu kõigele meis vastu
ainult nii võibki olla päriselt olemas
miks ma su silmarõõm ei või olla
kõik ei saagi olla
polegi vaja
ivo ka ei ole minu silmarõõm
ta on alati olemas
alati helge ja alati oma
ka siis kui ma olen sõitnud läbi terve maailma
et lõpuks istuda Kumu raamatukogus ja tunda aega ja inimesi endast läbi minemas
nii hea on olla
et hirmus hakkab
ja inimestel on lihtsam
kui nad ei tea, et Mall Nukke aja portreteering, mida võib Kunstihoones näha, on nii valus, et ma tunnen juba end plaksti vastu aega jooksmas, aga igal juhul püüdes olla enam, kui ma olen
kas ma olen?
kes ma olen?
hommikul teen pilti tuvidest ja oma  varjust ja poisist koeraga sealsamas tühjuses, eikuskil, tundes end häbematu plikana, tegelikult seisin üks päev pimedal tänaval valgustatud akna taga, kaks poissi tegid palja ülakehaga süüa, mina lihtsalt passisin, pea muudkui tühjenes ja nemad rääkisid ja jooksid ringi, summutasid kartulipudruks kartulit, lõikusid lõhet või  heeringat elutoas kenadeks kuubikuteks, olid nii ilusad ja vaikivad, et ma olekski jäänud neid vaatama niimoodi kella üheteistkümneni, tajudes oma vuajerismi kõigest varjundina paljudest inimlikest märkidest, ka sellest, et ma olen naine, ka sellest, et ma ei ole juba pikemat aega tüdruk, ka sellest, et ma ei ole meest näinud eelmise aasta sügisest saati, ma ei taha näha ka, hirmus hakkab, aga tahan näha, vajalik on, seisan ja kuulan ennast tänava sees
kuulan ja mõtlen kõikidele ilusatele naistele
keda on armastatud
ja kes on armastanud ilma ainsagi lootuseta olla vastu armastatud
lihtsalt
ar ma sta sid
mina peaks üheks nendest naistest saama
ma peaks nende poiste eest hoolitsema
ei suuda

üles leida vaprus armastada

*
kuidas elad, Ann? Katrina? Liisa? Emilie?
nagu ikka

03 mai 2013

Telefon on ja paanika on

Külm maapind nõrgub mööda sabakonti kergelt neerudesse ja kõhtu selgroogu ja sealt edasi minusse, kevad on, õnnestunud erialavalik, töö on, mina olen, seiklused on, mehed on mittetõsiseltvõetavad, kõik on täpselt nii nagu peab. Tarkust võimalikult vähe hädavajalikele toimingutele aega raisata võiks ka olla, siis oleks vähem probleeme ja paanikat. Telefon on.

Poiss pöördub keset jutustamist ümber.
Ta vaatab tüdrukut, vaikselt - nii nagu ainult tema seda suudab.
"Tead, ma armusin sinusse päris ära."
"Tead, see pole üldse oluline."
"Miks?"
"Minusse armub vahel nii palju inimesi, et see väsitab."
"Aga sina?"
"Mina?"
"Kas sina ei armu?"
Tüdruk istub punases sametleentoolis, käed põlvedele surutud, selg nii sirge, et hirmus on vaadata. Tikud otsekui üksteise otsa surutult selga painutatud.
"Sa oled minust kümme aastat noorem. Ilusam. Targem. Tead ilmselt kreeka keelt ka. Aga ometi ei saa sa lihtsatest asjadest aru. See pole see, mis kedagi kellessegi hetkeks meeletult armuma sunnib. Isegi mitte suured tissid, rääkimata mehe puhul veel millestki labasemast ja jõhkramast. See pole see. Tead ju küll."
 "No olgu, ma saan aru, minusse sa armunud ei ole, aga, teistesse?"
"Mida sa aru saad?"
"Teised äkki on ilusad??"
 "Ja ilu pärast peaks ma armunud olema?"
"Mida sa inimestelt ootad?"
 "Mida sina minult ootad?"
"Mitte midagi."
"Justnimelt. Mina ootan sinult kõike. Sellepärast ma ei armastagi kedagi."

02 mai 2013

viia

ma nägin eile Liina Siibi ja Meelis Kodrest
Liinas oli midagi - ta eeldab, et kõikidel inimestel peaks olema püha kohus midagi teha, kuhugi liikuda, kellekski olla. Minul muide ei ole püha kohust, ma tean, et kui ma midagi tegema pean, siis ma teen, ehmatavalt ja energiat närivalt ja söövalt ja valusalt palju. Niimoodi, nagu ma pole kunagi midagi teinud, võib-olla nad ükspäev tapavad mu ära. Ma ei tea ju. Meelises polnud seda midagi. Temaski oli see liikumine tuule suunas või selle suunas, mis tuleb kuskilt. Olgu või tema enda seest. või mingist newagelikust veidrusest, mis mulle selge pole, mida ma võib-olla tahaks isegi eirata. Ma ei tea.

Miks me eeldame. Meie, kunstnikud, et kõik inimesed peaks olema mõtestatud olendid. Ei ole ju. Eile Hannah Arendti filmis mõistsin ma korraga eriti tugevalt, kuidas me ei ole mõtestatud. Me oleme hirmunud, me oleme lollid, me oleme arrogantsed, me oleme kõike, väljaarvatud seda, mis me peaks olema. Ausad. Läbini olukordi tunnetavad, teadvad, teadlikud, et see, mis me teeme omab tagajärgi. Härra Transport paneb 4,5 miljonit rongi, mis viib inimesed kindlasse happesurma, teades ainult seda, et ta on mutter, et ta teeb tööd, et tal kästi niimoodi.

See ongi kõige hirmuäratavam.

Me kõik teeme kõigest tööd. Me kõik tahame teha asju. Meid on võimalik juhtida endast välja. Kuhu?

Surma?

Hukatusse?

Teisi tapma?

Alastusse? Hirmu?

Kuhu meid on võimalik viia? Kutsuda? Panna?

Sinna, kuhu otsustab viia juht?

*
ma ei räägi
ma ei vaiki
ma ei vaata ega kuula ka tõtt
see lihtsalt ei sobi mulle enam
sina oled tõsi
nii nagu tõed
lembid sõnu ja nende kehastamist
müüt müüdis kinni
nii nagu ikka
naeratad
ebaled
vaikid
jälle ma tulen
jälle

ära arva, et ma talle ei räägi sinust ega temast
ega veel kellestki
mul ei ole olnud kunagi elus tunnet
et ma kuuluks kuhugi
ma ei ole kirjanik ega luuletaja
ma lihtsalt kirjutan
ma ei ole oma isa tütar
ta lihtsalt on mu parim sõber

ma ei ole kunagi olnud
kellegi tüdruk
või kui olen
siis on ta ära sõitnud
liiga kaugele

ja ma ei suuda sellepärast enam mitte mingitki pidi õnnetu olla
ei taha ka, milleks, elus on palju parematki teha kui õnnetu olla
et seda ei ole ja teist
see ja see ja see on
tegelikult on väga palju, mida hoides kasvatada oma rikkust
iga jumala päev
ja sealt

kasvad isegi üles
lõpuks



01 mai 2013

Ilu

Hannah Arendti film.
Kõige kurjemad on inimesed, kes ei tea ja ei hooli.
Mutrikesed.
Keskpärased idioodid.
Võib-olla minaise ka.