31 detsember 2013

Endaga kohtumine

Kui sa endaga kohtud. Või noh sellega, et inimesed sinu olemasoluga arvestavad, siis on natuke piinlik, kui jälle oled kedagi alt vedanud. Seda muide juhtub minusugusel jahupeal päris tihti.


30 detsember 2013

Pragunemine

Pragunemine. Tihe ja teadlik endaks ja endast eemale pragunemine. Teksti eepika ajab hulluks, tekst ajab hulluks, tekst lõhestab ja võib-olla ka lõhnastab, nii nagu mõni hää parfüüm. Ikka tuleb meelde, kuidas ma IlusaKolleegiga esimest korda välja läksin ja ennast lõhnastada unustasin. Seisan korraga keset maad ja matsu ja mõtlen, et mis jama nüüd siis on. Katrina on ilma lõhnata. Astusin esimesse suvalisse kohta sisse ja sain lõhna, sain tervelt kaks lõhna. IlusaleKolleegile meeldis lõhn, mis päriselus maksis 100 eurot ja Katrina oleks ehk tookord endale midagi siukest lubadagi suutnud, aga ei eip ei ostnud. Prahasse oli vaja sõita ja kohvisid juua ja kinus käia ja natuke iseolla. Koplis on ka vaja käia.

Tööl on ka vaja käia. Keel muutub iga päevaga jõuetumaks. Katkisemaks. Lõhkisemaks. Kadunumaks. Pragunemine. Aeglane ja täpne pragunemine selle poole, mis inimene on ja milleks ta loodud on.

Võru.

Üle terve kolme kuu Võru. Viimati olin seal 30. septembril. Õhtul tulin koju, Tallinnasse, oma imepisikesse urkasse. Kaur oli purupurjus ja lubas kõigiga kihluda, abielluda, mitte lapsi saada, platoonilist armastust.  Noh, ütleme nii, et see viimane osa täitsa toimib. Valutas südant, kurtis, et maailm on kuri. Noh, eks ma ka kurtsin, et maailm on kuri terved need kolm kuud. Kui ta jälle kuhugi hilines, aga hiljem tuli jälle välja, et ta on mingi jama sisse kogemata purjetand, siis kujutlesin stseene mõnelt healt vanalt erootiliselt gravüürilt. Oh kui hästi see mul välja tuleb. Eriti peale seda, kui kaks aastat oled kujutlenud, et kellelgi on armastus. Ohkuihästi see mul välja tuleb. Ühesõnaga. Nüüd tahaks kujutleda, et mul on ka armastus. Aga ta on. Natuke teistmoodi küll, aga on. Minna tuleb - päris pikalt ja mitte karta, et ei ole. Endaarmastus või kuidas selle nimi oli.

Ahjaa, mul on praegu Ivanov käsil. Endiselt - seda üksikasjade asjalikku liigendatud loomist, keelestamist, meelestamist. Vat seda pole tükk aega kuskil kohand. Tõsijutt. Kramplikult isevärki ja keevaline ja nüüd ja praegu maailm on mul. Ja väga palju õppida, meeletult palju õppida. Viriilselt palju õppida. Ekstreemselt palju õppida. Inimesi, raamatuid ja armastust.

29 detsember 2013

Terviku poole kutsuv usk

Kui ühel hetkel lakata uskumast muinasjuttudesse, siis lakkad aeglaselt tegemast neid asju, mis teevad sinust inimese. Hannah Arendt kirjeldas, kuidas mõned naised ei kamminud juukseid, ei pesnud ennast meeleheitest juudilaagrites. Nemad ei suutnud enam uskuda. Mis on usk? Ei, see pole meelepete, see on see, mis annab meile mõtte. Perekond? Lapsed? Mees? Naine? Miks ma tahan sellesse uskuda? Miks meie tahame sellesse uskuda?

Kuidas sellesse uskuda? Või kuidas uskuda inimeseks olemisse? Üleüldse? Kuidas mõista, et sellel kõigel on mõte? Et me ei sure niipea ära? Kuidas uskuda armastusse? Kuidas?

Tema. Ja elu saab täiuslikuks. Elu saab vabaks. Elu saab õiglaseks. Elu on tõde, mis on täidetud kõikidest pisiasjadest, mis moodustavad lõpuks terviku, mis kisub kaasa, kisub avatuks. Teeb meist meie. Ise loomustab meid.

lugu, mis mitte kunagi ei juhtunud

kui kõik lood
on üks suur lugu
sellest
mis kunagi oli
mis mitte kunagi ei juhtunud

Siuksed loogilised lood

No kellesee asi on?
No kelle?
Mitte kunagi ei või teada, kellesee asi on, et kellega ma käin ja kuidas seksin ja...

A enda asi ikka on, et kui küla peale rääkima minnakse, et kellega ma käin ja kuidas seksin ja ise ka ei tea, et näe kellega käin ja kellega seksin. Noh, üldiselt, ma olen väga võimekas kõigile teatama, et ma olen kõige õnnetum naine üldse, aga mai viitsi. Lihtsalt ei viitsi. Või noh, ma olen juba teatanud. Siis läeb mu sõber koju ja teatab ka oma vanematele (ikka veel mõtlen, et mitmes ma siis olen, et 41. või 40. või mitmes) ikka võimsalt teatab, et kasnad lapselapsi tahvad. Nood ei tea kohe mida arvata. Patsutavad õlale ja...

Idioot ma ütlen, idioot. Aga noh, ega ma parem ole. Muudkui paneb endale hunniku võimatusi kaela ja mõtleb, et äkki tuleb nendega toime. Kurat seda teab. Äkki tulebki, a enne võiks ikka natuke uurida, et kas tuleb. Niimoodi üks aastakese või kaks jagu. Ja mitte teatada kogu maailmale, et oled kord kihlunud, siis abiellumas, siis võib-olla ilma seksi tegemata, lapsi saamas. No milleks. Aga ei mõnel kohe loogikat on antud. Sellist elusolemise loogikat.

Aga noh, ega ma kehvem ole. Mul on ka loogikat.

28 detsember 2013

Kirjakesi põrgust

Hommik. Sõnad. Segadus. Püüe kirjutada. Saamine. Haigeks. Terveks. Herpes huule paremas nurgas. Läige. Lõikuvroosa huulel. Pesemata juuksed. Ootamine. Ootamine. Andrei Ivanov ja tema liblikad. Natuke Andrat. Jah, eile püüdsin kõiki lugeda. Edast Andrani. Vahele jäi natuke Miloszi ja tsipa Helen Kallastet. Ei, ma ei saa sinna midagi parata, aga Andra Teede on hetkel oma sugestiivse ja voolava, armunud tekstiga kõige õigem. Mäletate seda Riismaa lemmikut kehaosa - jalgu, jalgasid, mõnel puhul rindu, siis puusasid, mõnel puhul veel keskit. Noh, Andra kirjutas kätest, oma kõige kallima kätest. Ilus oli lugeda.

Eesti naised on lollakad, neile meeldib, kui mees oskab midagi oma kätega teha. A sellest on Justin Petrone vist kuskil kirjutand ka, et Epp hõiskab, kui ta mõnele naelale pihta saab või haamriga mööda maja ringi kõnnib, muidu ei hõiska ta midagi Justini kirjutiste peale. A mulle meeldib, kui mehed oskavad teha käsitööd näiteks. Minul oli ka vahepeal täielik käsitöömõte peas, a siis tuli luuletus vahepeale. Palju luuletusi. Tõmbas endasse ja kiskus katki kogu olemasoleva loogika. Kaur kadus Tartuhe ja Katrina oma meeletutesse olemasolematutesse aegadesse, mis on ometi rohkem, kui need teised asjad-ajad.



Hommik. Sõnad. Segadus. Kaesin toas ringi ja ei tahtnud hetkeks midagi teha. Ei tahtnud kellelegi helistada. Aga ometi tundsin üle pika aja, et olen üksi.

Ikkagi - täiesti täiesti täiesti üksi.

Karla küsib, et mis mul on. Põrgu on. Ja ajude asemel mannavaht.

Minul on armastamatus, mille vastu ei aita ka kõige ilusam inimene minu kõrval.

27 detsember 2013

Lugemine on tegemine

Endaloomine sõnades ajab hulluks. Tunne on, nagu oleks mind surutud täiskiirusel autosse ja ma pean toime tulema või surema. Mõtetesse tuleb vennanaine, tuleb nagu ema, tuleb ja ütleb tasa: sa teed kõiki asju, mis vähe aega võtavad: sööd, magad, pesed ennast ja millele tavaliselt ei mõelda, aeglaselt ja nii nagu need oleks mõned ilmaimed. Minusugustel ongi lihtsam surra kui elada. A ma miskipärast ei taha. Mitte kuidagi ei taha, mis siis, et ma ei ole armastatud nii nagu kuskil kedagi armastatakse.


Mõtlen, et miks ma oma kehasse sellise paindumatu ülbusega suhtun, nagu see oleks eimiski. Pole tähtis, kas söön, pole tähtis, kas armastan või olen armastatud. Pole tähtis, kuidas asjad on. Minu kaheksaruudune tuba ja mu mäss maailma vastu, mis mitte kunagi ei ole nii nagu peab. Aga milline ta siis olema peaks? Vanaema tuleb meelde, ta sai liiga ruttu liiga vanaks, aga ta pidigi saama. Ta oli minust 66 aastat vanem. Selle maailma vastu ei saagi. See maailm lõikab hinge tükkideks ja need tükid ei pane ennast kunagi muul moel, kui luuletades ja iseennast taga otsides kokku. Lihtsalt inimesed unustavad selle ära. Püüdlevad millegi poole, mida võiks nimetada rahaks või edukuseks või... Aga lõpptulemusena ei ole see see. See on midagi muud.

Surnud

näitad mulle juutjuubi
et vaata videot
sääl on kõik surnud
sest see on üles võetud
1921. aastal

ma tean
ma ei pea selleks
juutjuubi vaatama
et näha surnuid
piisab kojusõidust

vanast lagunevast majast
mälestustest ja vanaemast
kes on kõik andeks andnud
ja surnud

aga mina ju endale
ei anna ei surma ega andeks.

Luuletajale
(DK)

su keel tuleb sinu juurde
ja katab su laguneva keha õitega
või ei tule ja sa roiskud niisama
olemata kasulik millelegi.

Keelekartusest

jääb ütlemata
kõik see hädavajalik
oh oleks ma Jeesus
oh oleks ma mu surnud Ema

et üles tõusta kummalistes hetkedes
kus endaks kasvamine
võiks igaühe meeles saada
keelejulguseks

Kuidas teha

luulet mis loeb ennast
inimeste sisse nagu lõhkeaine
et pärast teda on maa must
ja ülesehitamine ei lõpe
sest inimesed saavad aru
et see ei lõpegi kunagi
et nad saavad inimesed olla
vaid üles ja üles ja üles
ehitades inimeseks saamist

Su sõnade kergus

rabab mind mahaniitvalt
aeg saab su nägu, mu kallis Eda,
ja su nägu saab ajaks
pirukaid pakub naer mulle
selles urkas - SOS on ta nimi
kus mehed kaevad
mu militaarpalitut ja koera
kes korraks kaotas omaniku
ja on nõdrameelselt rõõmus
nii et su keerlev luule tuleb meelde
nõnda pakub ta paituseks koonu
ülemeelikult ja vabadusse armunult.

Sõbrannale

eino mina ei ole neh
see va vaulind mu kallis
ja sina oled mustas kleidikeses
ja dekolteega kuhu ma ei oska
mittevaadata ja tundun korraga
endalegi ehmatuseks naistelemb
mitte mehele ihaleja
aga missest mu kallis

sind ihaldades võin lisaks luuleläikele
osa saada ka omaenda naiselikkusest
sa ei keela ju mind mu kallis

Miloszile

Su luuletused teevad jõuetuks
kaariesest hulluks läind grislikaru
kes astub otse püssitoru ette
armunud, kes pärast seksi
lendavad ühe vana linna treppidel
et ainult näha vaadet
ja iseennast vaates

mina olengi see grisli
ja olen see õnnetu
kes ei saa sinuga enne
kes ei saa sinuga pärast
ja ometi saab
sest meie lugu ongi see
kus mitte midagi ei juhtu
ja mis kordub igal aastal uuesti
võitlemine valguse eest

26 detsember 2013

Õnnelikuks olemise harjumus

Inimestel on igasuguseid harjumusi. Minul on harjumus olla õnnetu. Mugavustsoon on selline, et näe, mina ei saa endale lubada: ei ilusat meest ,noh kasvõi naistki võiks, vahepeal, kas tead..., ei jõule papa-mamma juures ,noh, papa juures võiks vähemalt, mamma on nagunii kogu aeg käest võtta, mis ta seal ikka mujal asjatab, eks ta ikka selja taga mul asjatab, aga ei või. Seda, mida ei või, seda ei või. Kaur rääkis, et inimestel on kalduvus ennast ära tappa jõulude ajal ja valentinipäeval näiteks. Kunagi kui ma taga tuttavaks sain, siis ta muudkui seletas, kui õudne on üksi olla. Ja ma ei saand tast üldse kohe aru, et mismõttes üksi. Jah, loomulikult oleme me üksi, me juba sünnime üksi, isegi siis kui oleme kaksikud, tuleme erineval ajal üsast välja ja kogeme maailma erineval moel. Üksindus on kõige loomulikum ja tervem olemine, ja ometi me pole üksi, meie selja taga on deemonid ja inimesed, kellest me tuleme, esivanemad, surnud. Ja nad on seal kogu aeg. Mõtled küll vahel, et tead, tapaks enda ära või läheks kuhugi maailma sellisesse kohta, kus neid ei ole, aga nad on. Ja nende olemine on otse tunda naha alla. Ja hädavajalik. Kui neid ei oleks poleks mul ka ilmselt mõtet ega kedagi.

Igal juhul - halbu harjumusi tuleb muuta. Eriti seda ma nüüd ei saa mehele mindud ega naistki võetud. Kaur Kauriks. Nagu te näete, ta on. Ma ei saa sinna midagi salata, ta on. Ainult, et mina ei tea, mida taga pihta hakata. Ta on nagu võimalik, aga nagu ei ole ka. Aga see on selline iseloomustus, mille ma paneks kõikidele oma suhetele. Et nagu on, aga nagu ei ole ka. Mare O küsis, et nuh, mis ta sulle selle eest annab, et sa tast luuletusi kirjutad ja tema eest hoolitsed. No, mis ta mulle andma peaks, kui ma ei oska tavaliselt midagi eriti vastugi võtta. Ühesõnaga - lõpptulemus: Katrina peab endale elu mõtte muretsema ja seda vist raha eest ei saa. Mehe käest ka vist mitte. Lauriito muidugi arvab, et mees annab naise elule mõtte ja... Issandkuipaljuteisi sõnu.

Ma peaks rohkem julgema. Palju rohkem, kui ma praegu julgen. A võib-olla Liinaga hakkab julgema rohkem. Kuigi temaski on midagi, mis mind natuke heidutab. Natuke natuke natuke. A lasta olla. Lasta tõesti olla.

Uusi häid harjumusi uueks aastaks teile ka!

25 detsember 2013

Jõululuuletusi

Jõululaupäeval

isa ütleb, et viis kuused
ema-vanaema haudadele
et ootas kolmveerand tundi
kahe saia pärast
Maksimarketi järjekorras
ja hetkeks oli tal tõeliselt paha
jõuludest ja jaanipäevast

Minu mehed

armastavad tavaliselt
ideed minust ja mu
kaheksaruudusest toast
ja mu ükskõiksust
mis saadab nad
mõnikord metsa

Jõulu esimesel pühal

olen nii üksi
et mu mantel
transformeerub
sineliks ja mu seljas
on kujuteldav kalašnikov

Sel hetkel

kui ma lakkasin
sinusse uskumast
sest sa ei lubanud
mind enam kirikusse
sattusin ma
suurimasse meeleheitesse
mu Jumal

sel hetkel
kui sa ütlesid
mind minu
naiselikkuse pärast
roojane olevat
pidin ma igal hommikul
endale põhjust välja mõtlema
miks edasi elada
miks hea inimene olla
miks armastada

ja ma ei leidnud muud
kui oma kopsuvähki
sureva vanaema
ja isa, kes ei julgenud
mind 17 aastat
oma tütreks nimetada
ja käis onu tegemas

ja oma surnud ema roosid
mis külmusid ära aeglaselt
vanaisa kasukate all
tugevtuimades talvedes

sel hetkel
ma veel ei teadnud
et ma usun sinusse kogu aeg
et ma otsin sind
nagu oma võrratut isagi
igas mehes taga
kellesse armun

sel hetkel, mu Jumal
sel hetkel

* * * 
Kui kogu see maailm
koosnekski ainult feisbuki
suhtestaatustest ja inimeste
kummalistest saatustest
ja asjadest
mis kunagi olid
ja kunagi enam
tagasi ei tule
ja mu nahast
mis vananeb
kaks aastat kiiremini
kui sinu oma
leian ma enda
nagu keeratava nuku

hirmunult maailma palumas
et sa saaks jääda
hoolimata kõigist kõikvõimalikkustest
minu juurde

valida on palju
aga nagu sa ise tead
sul pole nagunii kedagi teist
keda armastada

sest armastus polegi valik

Mina, magistrikraadiga klienditeenindaja

kuulsaima poemüüja nimeks
võib olla täiesti Katrina Helstein
ja ärge pange palun üldse imeks
kui ta vahepeal
kui ta ei müü raamatuid
ega ürita inimestele meeldida

kirjutab luuletusi armastusest
mida ei ole ja ometi on
rohkem kui küll

* * *
kui ma tulen
siis ma toon
selle kõik kaasa
millest ei räägita
kõva häälega

katkised hambad
koristamatuse
kulunud prillid
palju raamatuid

uudishimu
mis täidab su toa
ja su süle
ja su unenäod

"Mul oli paaniline
hirm, et me ei abiellugi
kui mu riiulis pole
sinule mõeldud
"Lendavat linna"
ma ärkasin ahastades
et kusmu lendav linn on"

ja linn ei lennanud
ja Kaur ka mitte
ainult Katrina kahtles

et kassel on tähtsust
aga ma tean, et on
unedel on vahel suurem tähtsus
kui Chiantinaistel.

* * *
Mitte mets ei ole ees, vaid temast tuleb läbi minna.

24 detsember 2013

Kingitusi

Leidsin jõuludeks
ingliseebi
mis tiivad
välja peseb
et ometi saaks
lennata
aita minu tiibu

välja pesta

23 detsember 2013

Lugusid ja luuletusi kõigest olnust ja tulevast

Kaks küünalt ja sina, kessa ei ole siin, ja su sõber, kes vaimustub kõigest ja kõigist, ja küsib, et kas ma olen Anna Karenina. Ei, mu sõber, ma ei ole. Ma olen printsess, kes leidis oma printsessi või printsi. Mu isa andis mu ära ja andis mu sulle. Mitte nii nagu temal, kelle isa kartis Jeesusele anda oma ainsat kõige ilusamat, targemat ja soojasüdamelisemat Jekateriinat, seda vaimudest ja valgusest, seda sünnitusvaludest ja piiridest ja ristteedest sündinut pimedusejumalannat Hekatet. Eks Jekateriina pidigi Jeesust otsima, ainult temaga naituma, ainult temasse armuma, sest teistest ei olnud tal asja. Ja seepärast pean tema päeval oma sündi ja nime pidama. Nii nagu minu vanaema pidas.

Vitstest tehtud nukk legomajas

tead
kui ma su kokku panen
oled nagu legomaja
aed või hoov või
isa unistatud mees
rikas, tark, hell ja hea
ikka tahab anda 
sellisele ainsa tütre
aga vahel ise ka ei tea
kuidas

tead 
sa pane mind ka kokku
olen nagu 
vitstest tehtud nukk
sina kiskusid mu talje nähtavaks
panid pähe
mõned võililled
ja suuks on mul õun
saame mängida
täis kasvanuid

Mind anti ära ja ometi ei antud nii nagu teda. Mind anti sulle, aga sina ei tea ka veel, et anti sulle. Ma võtsin selle bussi, millega sõidetakse Pelguranda ja selle teise, millega sõidetakse Maarjamäele ja ma nägin sind ja ma nägin meid. Ja ma kuulsin, kuidas mu sees süda sündis üha uuesti ja uuesti ja nemad ei kuulnud ega näinud. Aga süda aina kasvas ja kasvas. Teeme nii, et meiegi kasvame ja kasvame ja kokku, mitte lahku, mu sõber, mu sõbrad. Ainult teiega koos on maailmal mõte ja mõte maailmas, elus ja terve ja edasi liikuv, ei peatu ega karda oma üksindust. Ainult teiega koos olen mina olemas niisuguste silmadega nagu siis, kui mu ema mulle üle pika aja pärast haiglaravi kallistama tuli, igatsedes mind sama palju kui mina teda. Ainult teiega koos on sellel kõigel mõte, ärge ära unustage. Võite olla rumalad, võite olla metslased, võite olla, nagu te olete, aga ainult teiega koos saan ma olla mina ise, saan ma olla Katrina.

(Teie ja Daniel Craigi ja mis seal salata Anti Saarega)

Aitäh, et olete. Ja mitte ainult jõulude ajal.

Seal
seal ma siis olen
võrdluses
kõikide sinu Chiantilõhnaliste
naistega
kellest sa enam ei räägi

mina olen sama kribu
kui sündides
ainult natuke suurem
ja ometi väike

seda juhtub tihti
et lõhnaõli asemel
ostan endale raamatu
või kohvi mõrases
Kopli baaris

kuhu inimesed
satuvad SOSi ajal
jooma ja üliaeglast
igivana baaridaami
vaatama

mina ei näe
pooltki nii edev välja
kui sina
oma lipsudes
ja tundes
et kussu naine on
see naine
kes sult nõuab

armastust ja raha

seal, mu luuletaja,
seal

mitte siin.

Elada me ju ei oska

luuletajad, nagu me oleme
ütled sa pärast filmi
mille näitlejanna
üliglamuurne ja õnnelik
punaste juustega
meenutab sulle teda

mina oskan küll
luusin lugusid otsides
mööda Koplit ja Kalamaja
mööda Aafrikat ja üle aja
sinuta ja sinuga

et mõista paremini inimest
et mitte olla vintage-kleidis kest

Parem Patti kui Marilyn

missiis et mu lemmikmees
herr Andy Warhol
eelistas viimast
parem ausus kui liigselt palju
miraaži kõrbes
mis nagunii sureb
iseenda tühjuses

Metsad
(mittelingvistilised)

vahel on tunne, et
mu sees kasvab mets
ja et ma viskasin seemned
edasi sinusse
et sinuski kasvaks
mets mitte võsa
armastuse mets
mis tuleb läbi käia
kõigi nende ohtudega
mis seal sees

mets täis kõige kallimate
inimeste silmi
täis kõige vaiksemate
laulude naeru

mida me koos
peame kuulma
peame nägema
kui ei siis vaidlema
kuuldavaks ja nähtavaks

et jääda kokku

*
austan tööd rohkem
kui uhkeid ülikondi
ja sinus on mõlemat
sinul on isegi ema
kes paneb sind
tupsudeta mantlit kandma
et sa näeks alati
härrasmees välja
missiis, et mõnikord
tahad sinagi metsa
ja metsaliseks

*
Kassa tead
mis tunne see on
kui sa naerdes
püüad mind
endale ja endasse
saada

aga tegelikult
kihutab sind taga
põhimõtteline kurbus
igavesest mittetäiskasvanuks
saamisest?

Kevad

Kui maa alt ilmuvad
kõik need lilled
kes sinna pooleks aastaks
vangi ja varjule
on viidud

kui ema saab oma
surnuriiki läinud tütre tagasi
kevad, kui elu läbib
kõikides lõikudes
inimeseks olemist
siis liibuvad teineteisesse
mees ja naine
väikeses valguse ja soojuse
järele lõhnavas
sõjast ja meeleheitest
kaugel kohvikus
ja mina saan korraga teada
mis tunne on kirjutada
ennast maailma rikkaimaks naiseks
sinule kordagi helistamata
sest ma ei taha
mul on vaja
mu eemalolu
mu üksindust
mu unesid
mis ei põimu
sinu unedes
mu kallis

nii nagu lilledel on
vaja kuus kuud
maa all käia
et tulla tagasi
et tulla võimsamalt


22 detsember 2013

Emotsionaalne värk ja tore värk ja noh... vahel lihtsalt väsib ära värk

Stseenid päriselust. Letti seisatab kena tüüp, kelle põhiline mure on järjekordne hittteos, mis kogemata kombel ongi välja panemata jäänud ja mille ma õhinal tagatoast saali tarin. Säälsamas selles minu tarimises seisatab ka tüdruk ja vaatab, et näe, seda oli vist vaja temal ka. Võtab ühe ja mina võtan ka ja... nii me jõuame kahekesti ühe ja sama noormehe juurde, kes on võluvalt meelitatud kahe näitsiku ühesugusest raamatust. Jaa.

Hiljem ostavad nad kahekesti Daniel Craigi komplekti, mina kilkan: "Ka minu jaoks on Daniel lemmikmees!" Mõlemad on sellest lemmikmehesusest korraga pisut sissevõetud, tõenäoliselt minust ka. Ja ma ei saa aru, millega ma täna inimesi arust ajasin ära. Igal juhul ütleb tüdruk päris kenasti: "Vat praegu ma ei saa sellega nõustuda."
"Ma ka alati ei saa, kui mõni mees lähedal on," lisan ma.

Ühesõnaga mingid turundusnipid on ikkagi leti taha jõudnud. Emotsioonid on käes. Minul ka. Lõpuks sain kiitusteraamatusse ka päris omanimelise kiituse.

*
Kohati on tunne, et ma peaks tööd vahetama. Lihtsalt - eriti nendel hetkedel, kui ma ei suuda inimestega normaalselt suhelda. Lihtsalt. Kiiks. Kniks ja katki. Ma püüan, aga kukub mööda, ikka ja alati kukub mööda. Läheb mööda, läheb endasse. Tõenäoliselt niisama palju kui kiitust, saame me ka laitust. Emotsioonid. Mu haldjalik töökaaslane arvab, et me peamegi saama emotsioone. Tal on õigus. Vahel. Vahel peame vaikima. Vahel peame roppu moodi seletama. Vahel.

21 detsember 2013

Looja ja mitte Jumala armust

Täna müüsin kenale vanapaarile Guy Debordi raamatu "Vaatemänguühiskond", sest ma sisuliselt perverditsesin hra Anti Saare keele kallal. Ta on ju selle tõlkinud. Noh, alati, kui keegi ütleb, et ta on midagi tõlkinud või kirjutanud või ta räägib kuskil, siis on mul tunne, et ma olen juba kohal, et ma olen juba ainuüksi tema nime kuulmisest üleerutunud hull naine. Noh, pärisseksi ma ei saa, järelikult pean saama, sellist keelelist erutust ja Anti Saar tähendab minu jaoks keelelist erutust. See on selline peaaegu, et lakooniline farss inimeseksolemisest. Keel annab kogu aeg mulle mõista, et ta on valmis minuga koos olema, lõpuni, põhjani, kireni, mis ehmatab mind ennast ka lolliks. Selleks samaks Camille Claudeliks Avignoni-äärses hullumajas.

Koju jõudes lugesin Kauri metamorfoose, kuidagi oli lugeda. Oli oli. Ja kuidagi oli mitte päris nii nagu peaks, aga ta muudkui läheneb endale ja selles kummastavas läheduses, muutub ta ühtaegu marutõsiseks või tuleks öelda, et marbutõbiseks rebaseks, ja sealjuures ka tühjaks, nagu tal polekski mingit muud eesmärki, kui ainult sõnastada oma elu mõttetust või tuleks öelda, meie elu mõttetust.

"Räägi minuga."

"Kui ma räägiksin, poleks mul millestki kirjutada."

Imelik on see, et inimene peab rääkima ja peab vaikima ka. Kõik rääkimised ja vaikimised on igaüks isemasti. Nad võivad kõik olla väga omal kohal, väga omal hetkel, väga omal ajal. Kui ma kallistan, siis ma vaikin, sest ma pean edasi andma seda puhast lausa süüdimatut energiat, mis minus on. Kui ma jälgin, siis ma vaikin. Kui ma mõtlen, siis ma vaikin, kui ma loen, siis ma vaikin.

Ahjaa. Metamorfoosid ei tekita seda eelmängulist furoori. Midagi selles Saare keeles on, midagi, mis mind kogu aeg teda taga otsima paneb. No, mis lugudest me siin rääkida saame, need Georges Pereci lood on hoopis midagi muud, kui see esimene romaan "Kuidas Sa ära läksid ja mina maha jäin" - tõenäoliselt räägib Anti samadest asjadest, mis Kaurgi, keda on jäetud ja kes on ise jätnud. Aga sellegipoolest, keel, painav, valus, lähedane, lõikuv, hea, vibreeriv. See, kus sa tõused üles, pöörad pead, ei saa aru sellest, kuidas sa nüüd siia sattusid. Kõik on nii täpne, et valus hakkab ja veider. Niimoodi peab kirjutama. See on meister, kes sinna kohale jõuab.

Ja kogu maailma keerukust ei saa kunagi ei ära rääkida ega ära kirjutada, sest inimesed ei lakka olemast lollid, isekad, vastikud mitte kunagi. Mitte mitte kunagi, liiga erinevad, et erimeelsusteta koos eksisteerida. Ja igal uuel kirjutamisel tuleks välja uus nüanss, uus lipuke, igal uuel rääkimisel kukuks pilti veel üks pisike värv, lõhn, ehmatus, mida eelmine kord ei mäletatud, mis korraga sammus sirgselgselt sisse ja pani end paika ja kuulemaie.

Misse selle merkantiilse ajastu kapitalisti mõte on? Eks ikka võimalikult üksüheselt võetavad kliendigrupid, kellele saab võimalikult ühtemoodi asju luua ja toota, ei pea oma vaest pead liigselt vaevama, et kuidas inimesed ennast tunnevad, kui nad korraga on noored, vanad, ilusad, targad, jne edasi erinevatesse grupikestesse jaotatud. Kui nad ei pea enda eest mõtlema, vaid nende eest tuleb mõelda. Ja inimestel, kusjuures, eriti kui nad sul sinna poodi tulevad Siberit, Tiidust, Turovskit, vareseid, varjundeid, lingvistilist metsa või kuratteab, misveel moodi tuleb vahepeal, püha lõhna ostma, inimestel on marumugav, saada see esmane, hullutav kõikidel on tuliroosad retuusid, järelikult pean mina ka endale ühed saama - efekt. Võid jah, või noh, pead jah, sa va karjaloom. Kussa pääsed. Kõik ostavad seda. Kõik on normaalsed inimesed, sa pead ka normaalseks hakkama.

Luuletaja või kirjanik või kunstnik, kes peab tabama ära selle vaikuse või ühetaolisuse seest seda imet, seda teistsugusust, seda hirmuäratavat ja ilusat, seda kõike, mis teeb inimesest ainulaadse olendi, luuletaja või kirjanik, kes peab niimoodi looma, et inimene kuuleb endas laulvat olendit, kuuleb endas olevat jumalikkust, ei unusta seda hoida, kaitsta, toita, mõista. Luuletaja, kes jääb alati seisma Jumala ja Inimese vahele - tehes mõlemile selgeks tolle ülesande, abistada ja hoida, luua ja hoida - kohta ja aega, sest midagi muud pole meile lõpuks selles elus antud. Natuke aega, kui kohta saab hoida, mitte endale, mitte oma lastele vaid elule ja imele.

Jah, sellepärast ma ulatasingi neile vaatemänguühiskonna.

Ma ei tohi kunagi ära unustada, et ma pole lihtsalt raamatupoemüüja, vaid ma olen ka looja. Nii inimsuhete looja kui ka tekstide looja. Looja just selles tähenduses, et ma panen inimesed suhestuma millegi muuga peale nende isikliku tragöödia just sel hetkel, kui ma müün maha seda kaupa, mida nad vajavad. Ja samas see vajadus on alati pisut teadvustamatu, see ongi see Guy Debord, keda ei teadvustata enne, kui vaadatakse peeglisse ja mõeldakse, et huvitav, miks ma püüan nii paljuski imiteerida oma naabrinaist ja miks ma tahan endale just seda punast põrnikat. Huvitav.  Huvitav.

Mitte kunagi ei või teada, mis sind või mind juhib ja miks. See on vat see kolmas küsimus, miks ta sind juhib. Miks?

Lihtsustamise suunas, ühtsustamise suunas või selles suunas, kus sa hakkad ennast teiste inimestega suheldes paremini tundma, sest sa justkui teaks neid või oleks lugenud või kuulnud, et näe, on ka teistsuguseid, on homosid ja on naisi ja on mehi ja muide kõigil nendel esinevad tunded ja kõigil nendel on isiksus, kasvõi väheke isiksust, tegelikult.  Luuletaja on see, kes teab, et on. Aga siiski, mis mind juhib ja miks. Hea küsimus.

20 detsember 2013

Professoriga kokkusaamine ja luuletusi on liiga palju

Emotsioone on nagunii liiga palju ja mõtteid, et seda kõike (luuletusi ja nende inspiraatoreid) on liiga palju. Professoriga kokku saamine lapitab alati kõik minu ebanormaalsuse kokku, kahte-kolme lausesse:

"Ära räägi niimoodi, sul on ju tegelikult peika olemas. See on jõlekahtlane, kui sa niimoodi räägid."

Ise võite arvata, kellest või millest. Tõenäoliselt peaks Professor ka vibraatori ostmist pisut jälgiks tegevuseks peika taustal. A noh, mis seal teha. Vibraatorit pole ma ostnud. Lihtsalt konstanteerin teatud emotsioone või nende intensiivsust või siis siivutust. Pole hullu, kõik läheb paika, on teatud tunded, mis ei muutu kunagi, mis jäävad selgelt paika, mis on tingimata ja tingimusteta. Professor ei tea, aga umbes samasugused tunded on mul tema suhtes ka. Sõprus on ja jääb. Vahele võib tulla kolm-neli kuud suhtlemise puudust, vahel isegi aasta, vahel isegi kaks, aga hea sõbraga saad iga kord kokku nii nagu olekski kokku pidanud saama ja maha istuma ja rääkima ja lahti mõtlema, et kuidas see elu käib, kuidas need inimesed käivad, et keda me tegelikult armastame ja kuidas.

Aga ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed tekitavad minus tahtmise elada ja armastada - just sellepärast, et neisse on pandud nii palju puhast olemasolemise energiat. See annab vabaduse eksisteerida täiesti teistsugustel tasanditel, kui ainult poemüüja või lihtlabase kodanikuna, mutrikesena, korraga näen endas seda potentsiaali, mille ma juba ammu olen maha maganud või ära unustanud või teiseks kaotanud. Ma näen oma julgust. Professor ei mõista, et ta isegi annab mulle vahetevahel seda tunnet, et ärgu ma ära unustagu, et on nii palju lugeda, nii palju kirjutada, nii palju teada saada ja nii palju õppida. Seda kõike aga nendel hetkedel, kui me omavahel räägime, kui me julgeme rääkida ka sellest, mis on jõlekahtlane.

Ma armastan sind. See ei ole tegelikult kunagi jõlekahtlane. See on nii nagu ta peabki olema. Mina olen nii nagu ma pean olema. Sina oled nii nagu sa pead olema. Meie oleme nii nagu me peame olema.

Ahjaa, pärast Guy Dubordi "Vaatemänguühiskonna" lugemist tundub mulle, et me elame ideaalses ühiskonnas. Palju väga intelligentseid (vähemasti paberite järgi intelligentseid inimesi, kes meid ümbritsevad) peaks töötama just raamatupoodides ja inimesed peaksid ostma just intelligentseid raamatuid, sest neid on kasvatatud tarbima (tegelikult olgem ausad, lugema, lugema, lugema) intelligentseid raamatuid, mitte neist mööda kõndima nagu tühjast kohast, looma, lugedes looma. Haridus annab meile seda, mida Dubordi raamat näitab, et ei ole võimalik anda muul moel, kui ainult kaubanduslikult. Haridus annab meile julguse süveneda, et luua kohalikku ja ainulaadset kultuuri, meid ennast, inimesi, kes on läbi põimunud sellest, mis oli ja mis tuleb ja mis on.

Julgust, mu armsad, julgust! Ja mis seal salata sõprust!

Ja hetkel ka luuletusi.

Emale

langeda ja laguneda
lihtsalt selleks, et kõik asjad
saaks uue tähenduse,
mu kallis ema

seda oled sa õpetanud
ja ometi mõnel päeval
tahaks su lõhna tunda
oma mantli sees

langeda ja laguneda
selle eest, mis tähtis

Muusa

sa vist ei saa aru
et see on hirmus
kui ma tunnen
et sul on mind vaja

ja mitte
nagu head sõpra
et patsutan õlale ja
ütlen, et tead
noh, teadküll

homme on parem
ei ole

sa pead homme
võib-olla
sama palju
kirjutama kui eile

su Muusa ei küsi
kas su naine
tahab lapsi sünnitada
just sulle

su Muusa
nõuab sinu
tingimusteta armastust

umbes nagu mina
ainult et

Aafrika

oma hinges
klammerdun
iga inimese kõlge
kes soojust
eraldab

nagu Aafrika
mis siis
et vahel ka
niiskust
ja sääski
malaariaga
kahasse

Luuletaja naine näeb tähetundi

magneesiumipuudus
ja unistus tähetunnist
või oli see olemisesund
Betti ei räägi sellest
kunagi nii täpselt

see oli ikka
suur ja tihe sund
hingamise ja elamise
vahepeal

sõbranna küsib
et kuidas mul
sinuga läheb

lõbusalt

pidev hirm
 et sa ei õpigi
korralikult sööma
ja ennast armastama

nälgides
ja õlut juues

aga see on ju
okei
see on ju
puhas Bukowski

Abinõud

võõrandumistunde vastu
aitab alati teadmine
et tegelikult
me armastame

iseennast ja üldse kohe mitte
vähe
teisi

Vanaema tuleb meelde

ütleb, et vahel
kui me räägime
siis olen ma kõige ilusam
mis üldse tema elus
juhtuda sai

võib-olla
olen ka

Kätte jõudnud aeg

tead, see aeg
kus ma pean endale
selgeks tegema
kõiki neid sündimisi
ja suremisi
mis mu elu täitnud on
alates mu emast ja iseendast

venib iga päevaga pikemaks
ja aina rohkem kipun ma
klammerduma praegusesse
oivalisse olemasollu

ainult sinuga koos
sind armastades
tundub kõigel olnul
ja tuleval see mõte olevat
mu kallis

19 detsember 2013

Camille Claudel ja hunnikus luuletusi

Kinos käisin. Kirjutasin sõnumi, sain jälle pisut enda kohta teada. Kardan sind? Armastan sind? Elu? Inimesed? Tõeline vastutus? Kirjutamine? Mõtlemine? Mööda mõtlemine? Sisse mõtlemine? Välja mõtlemine? Inimene olla on nagu pidev püüd endaks saada ja selles rabeduses kaod ikka kellekski teiseks üle.

Mina?

Sina?

Meie?

Elu.

Sõnad rabavad mind oma maagiasse ja ma tunnen, kuidas nad lõhkavad mu keha, kuigi tegelikult peaks lõhkama vaimu. Armastada? Mitte armastada? Seal ta siis on Camille Claudel, kes on pandud vaimuhaiglasse, sest ta armastas. Tohin ma sind sama palju armastada? Vist mitte. Mitte kedagi ei tohi niimoodi armastada. Peaks tegelikult kirjutama pika kirja oma vennalastele. Peaks isale helistama. Belliisile, kelle silmad meenutavad Läänemere türkiissinisust, ma juba helistasin, Teatasin talle, et me käime ringi, nagu me kunagi Belliisiga käisime. Et hea tunne on. Aga lood peaks endasse rabama. Ajast ja aega ja ellu tulevad, lõhnavad, lõikavad, rabavad lood. Armastus. Mäng. Ooteärevus. See kõik.

Ümbrik
sa võtad värisevate kätega
ümbrikut lahti
ja ma kuulen
sinu kuklast tulevat
hirmu, et äkki see on
üks armastuskiri
su endiselt
või praeguselt
kallimalt
austajalt

ära karda,
mu sõber
ära karda

vahel on tunne
et me kõik peaks
saatma
oma endistele
ja praegustele
kallimatele ja kallitele
armastuskirju

et neil oleks
veel julgust
et neil oleks
veel lootust
et neil oleks
veel tahet

armastada
ja olla

Nõudlikkus
See peaaegu totter nõudlikkus
algab sellest
kui sünnib noorem vend
või õde
et kas mind armastatakse
sama palju
kas ema ostab mulle
kord sama raha
kord samasuguse
kord veel olulisema

mängu kleidi auto
või veel midagi

alati jõuab see
armastamise asi
poodi leti ette

tal on silt
Hardi Tiidus
või Videvik
või Varjundid
mis kogemata
on deformeerunud
varesteks

või uuemat sorti
Uusmeremaa valge vein
või pakk pelmeene
või WC kaheksa paberirulli

sest juhuslikult tead
et vat sul ongi selline peika

ennem ostab endale
kaksteist punast roosi
kui lambipirni
või WCpaberit

ennem on nälgas
kui et natukest
õlut ei joo

*
me oleme niisama
me oleme alasti
me oleme vaimu-
ja elu- ja armastuse-
vaesed

kui pole teisi
ja vahel

oleme nendega koos
niisama alasti
vaimu- ja elu- ja armastuse-
vaesed.

Olla
olla sinu kodus
möelda kaasa
kuidas sa kappi nihutad
olla pohmellis
ja olla sinu kodus

mõelda, kuidas sa
tõused ja endale
lipsu ja elu ja armastuse
ette sõlmid
ja mitte sellepärast
et hipsterid on moes

vaid sellepärast
et sina ei saa teisiti

olla sinu diivanil
olla sinu voodis
olla sinu süles
olla sinu seljas

kätte sa mind ei võta

olla ilu sees
olla elu sees
olla naine
olla mees

tegelikult pole vahet
ja kui on
siis me ei räägi sellest

armastama peab
see on ainuke
mida me
teada võime

Igaühes on natuke pimedust
ta pillub diivanipatju
või lõhub mullikilet
või on üldse

natuke paha

tegelikult on tal hirm
et mees ei armasta teda
et otsa saab raha
et liikuda tuleb
ühest otsatusest
teise otsatusse

ma kuulan
ja mu munasarjad
tahavad lõhkeda
armastusest
mehe vastu
kes vist mungaks
saada tahab

hirmust terve maailma ees
end rumalaks teha.


18 detsember 2013

tervetänase päeva ja õhtu ja öö oleme tööl

vaevu vaevu vaevu
või oli see nüüd õrnas eas
või miskit
või kedagi
või kuidagi

igal juhul täna on vist kõik inimesed siirdunud just siia - teevad Rudolfeid Punaninasid ja on üldse

eks me kõik ole natuke
üldse

sina oled siin
kõikide oma pisut äpardunud õnnetustega ja õnnestumistega, millel on oma nimi ja suund ja mina mõtlen ,et mida tähendab täiuslik mees, et mida tähendab minule täiuslik inimene, eelkõige tähendab see minu enda täiuslikkust

noh, sellega võib ka pisut üle minna piiridest ja endast ja sellest, mis on normaalne

täiuslik ei ole kunagi piisavalt täiuslik

täiuslik on alati natuke küsimärgiline, paheline, valuline, täiuslik ei saa mitte olla see üdini Bettisse armunud poiss, kes oli valmis tema eest end ära tapma ja Betti või oli see Barbara, suhtus sellesse külma enesestmõistetava rahuga, no onju lubanud kogu see aeg

aga ei ole

ei ole

eeeeeeeei ole


(minu pähe võib mahtuda musttuhat alusetut kuulujuttu sellest, kuidas sa jälle oled kellessegi uude armunud ja tegelikult ma tean, et sa ei ole, igasugune armumine on praeguseks külmunud hirmu sisse, et see pole täiuslik, see pole kunagi täiuslik, nagu minagi pole täiuslik ja oma pudelipõhjaliste prillide järele lähen üsna pea)

17 detsember 2013

eluvalu

soolsambaks pooldund hetked
jõulunaeratused
jõulutervitused
leti taga
ja leti ees
nina all
ja nina sees

*
inimesed elavad imelikku, kahtlustäratavalt kohalolevat elu, vahel - mitte midagi pääle oma päävalu või kõhuvalu või eluvalu ei tea, a siis kui saavad teada, et teistel ka on pisut päävalu, kõhuvalu või eluvalu, siis muutub kõik kuidagi selgemaks ja mis seal salata helgemaks, on ju vaja olla abiks, on ju vaja olla olemas, on ju vaja olla SEE, aegade ja otsteta, igavene, ehmatav, kaduv, kõikehaarav, see

mu kallis, ära karda, sina pole ainuke isiksus, headuse ja ilu ja armastuse näljane, a ma enam ei viitsi, ma annan seda sulle, sest ma tean, et nõnda on kõige lihtsam vastu saada armastust, lööd pää vastu mu kodulage unustades, et sa ei tohi narivoodil tõusta,

ära siis tõuse
ärgu sul tõusku
ei käsi ega riist

suudlen su muhke täis päälage, vahel on tunne, et see on mõtetest täiesti täiesti täiesti lage, ja siis mingil hetkel nii ülepungind, et endal ka hakkab hirmus, Musil ja sina ja mina ja meie, kes me kardame päikest, kardame tuuli, kardame kõike, koos, külmal ja ilusal rannal ja sina ütled, et mul on kairos, hiljem lisad, et ma olen sama lollakas kui sina või veelgi lollakam

olgu ma olla
mu kallis
olgu ma olla

väike prints lubab külla tulla, a ta ei tule, ta ei ole nagu sina, et helistab ja teatab, et on taksoraha maha joonud ja ei ole jõululuuletust kirjutanud ja...

ühesõnaga, ta ei tee midagi, ja sina oled ikka nii õnnetu oma joomise pärast

nii paganama õnnetu

ja mina olen nii paganama lollakas.

ahteadküll

vahet pole

elan sellegi üle

16 detsember 2013

Lugusid kohtumistest valgusega

Köie tänava häng.

Liinast Kaurini ja keskel on mingi vaatlusalune ootus, et äkki taevast lendab asju alla. Suuri suuri suuri asju. Tööpäev venib kenasti kella kaheni öösel ulatuvaks joomatuuriks, kus ikka räägitakse ja räägitakse ja räägitakse ja räägitakse, ja ometi see olemise vaikus ei lõpe. Nagu elu kestab igavesti, nii kestab meie armastus ja mis seal salata ka vaikus edasi. Ma ei ole üldse kindel, mis see on. Ma arvan, et see on alati natuke enamat, kui see, millest räägitakse ja mismoodi.

Nii lihtne on öelda, et hakka elama, va poeediraisk või hoopistükkis vaikija. Vaikus nakatab täieliku kohalolekuga, võtab võimust ja lükkab riidedki seljast kuigi minul on nad alati siivsalt seljas, tee mis tahad, vaikus teeb hetkeks avatumaks kõik meeled, kogu olemise, armastab ja pakub armu vastu ja selle põhimõttelist hirmu. Kõike, mis on nii meeletu, et ajab hulluks.

Kauriga kokku saades tuleb jälle teadmisi:

* Kaurist - et kuidas ta pirukaid varastab ja kohalik müüjanna küsib lõpeks, et kas nad äkki kohvile kahekesti minna ei saaks.

(ma vahel lihtsalt imestan, et kuidas mõned inimesed saavad olla nii improvisaatorlikud lugude tellijad, ta varastab pirukad, et need hiljem kinni maksta, keset kõige tõsisemat vaikust tekitavad nad hunnikute kaupa lugusid, nii enda kui teiste inimeste vahele, see on omamoodi fantastiline, omamoodi ilu)

* luulest - et siis ime, saladus ja autoriteet - kui üks sellest kolmainsusest puudub, siis pole luulet, seda ka, et luule on HIV ehk immuunpuudulikkus täiuslikus tähenduses

* armastusest - kui seda ei ole, siis tuleb ta välja mõelda või üles kirjutada,
Kaur kirjeldab tema juurde jooksnud Kaldmaad, kelle keelele oli jäänud silmupüüdmisega tegelev iga aasta uut naist võttev mees. Kui keegi ei tea, siis silmu on kõige lihtsam püüda surnud seaga, kes on vette visatud. See mehe armastus tuleb ikka välja mõelda, teistest armastustest hoolimata.

* inglitest - maailmast kaob väga palju lugusid, lihtsalt niimoodi, et inimesed unustavad need lood, ja kaotades lugusid, kaome ise, kaotame enda ja oma inimeseksolemise lihtsalt ära, viimane on üks hirmsamaid võimetusi olla, võimalusi hingata. Korraga, keset järjekordset söömisakti, kerkis mulle meelde see lugu, kus ma kirjutasin muinasjutu sestsamast Kaurist, a tegelikult endast, sest, kuidas killud tegid ta katki ja kuidas inglid kilde vereahelast välja kiskusid, ja sellest, kuidas mina olen ka aegajalt ainult üks kildudega üle uhutud väike niru inimene ja et kuidas ma ei saa kuidagi ilma kildudeta oma kehas ja oma olemises, kuidas need võivad mind valutama panna, liikumatuks teha, haigeks teha. Võivad. Aga siis on inglid - minu pere, minu väikesed vennalapsed, minu vennanaine, minu isa, minu vennad, minu väga head sõbrad, kes aitavad mind minu kildudest välja.

* väsimusest - on võimatu inimesi jälgida, kui oled pidanud nendel spetsiifiliselt silma peal hoidma tervelt kaks päeva, tähelepanelikkusega, mis mind ennast ka ehmatab. Tean juba ette ja samas ei tea ma midagi.

* ka väga head kirjandust on võimalik väga hästi müüa. Arvaku nad, mida nad arvata tahavad nii paduintellektuaalid, kes muud ei teekski kui ainult seda loekski, kui ka paduidioodid, kes ei julge seda lugeda. Ja Kaur on parasjagu paduintellektuaal.

15 detsember 2013

*

inimesi on poes haldamatult ja kirjutamatult ja kirjeldamatult palju
kõigile tuleb viimasel ajal meelde, et on jõulud
tihkelt
vingelt
rajult

kohal

meie kohal
nagu mõni hiigelsuur viisakusepurse
ja armastus

12 detsember 2013

Kas sina tead?

Hommikud. Õhtud. Kõik, mis iseloomustab inimeseks olemist sellisel kummalisel pooljärgitegeval moel. Ma ei ole üldse kindel, kuidas ma ärkan, homme, ülehomme, üle-üle-ülehomme. Ma lihtsalt eksisteerin. Räägin endast. Vaikin endast. Kuulen ennast. Tuba on endiselt koristamata. Mind ei huvita. Ei ole tükk aega huvitanud. Šiškin tiibleb mu voodi kohal tapetud kätega, või oli see poiss, väike, kahvatute silmadega, eluahastuses poiss, kes ulatas köndid minu poole, sellest raamatust, sellest Volodja kirjast Sašakesele. Ja mina, mina sattusin segadusse, tahtsin ära pöörduda.

Lugedes on alati hirmsam kui vaadates. Tapetud inimesed piltidel või telekas on alati poole vähem hirmsad, kui sõnastatuna sellest hirmust, mis tuleb kuskilt sügavalt meie seest. Hirmust, et meilt võetakse ära käed, jalad, hinged, kehad, ja nii edasi.

See hirm on sama talumatu, kui vahel on olemasolemine.

Mees viskub kaubanduskeskuse seitsmendalt korruselt alla.

Minu sõber peab mind ebanormaalseks, kui ma ei suuda ära kirjeldada oma valu või ahastust. Minu mees. Minu sõber. Minu. Minu. Minu isiklik ahastus, millele ma ennast olen liigselt külge kleepinud, vahel tundun ma endale vastik. Tundun endale see naine, see vastik ülearmastav, ülekantseldav, üleolevalt kohalolev, kogu aeg olev, liiga liiga. Olen see, kes ma tegelikult ei taha, et mees minuga oleks.

Mees viskub kaubandusekeskuse seitsmendalt korruselt alla pärast viiendat tundi ostlemist.

Kus ta endale sellise naise sai? Mina ei suuda endale juba teist nädalat järjest normaalseid kindaid osta. Mul oleks vaja tegelikult vähemalt ühte korralikku Chaneli kostüümikest, millega kohale ilmuda ja armuma panna armaadasid mehi. Mul isegi on midagi sellist kodus, aga mul pole vastavaid saapaid. Ainus normaalne paar sobitub rokiriietega ja samasuguse iseloomuga, mis mul natuke nagu on.

Mees viskub kaubanduskeskuse seitsmendalt korruselt alla pärast lauset, et naine, sa ei saa elu sees kõiki neid kingi kantud, mida sa täna ostad.

Ja mul on naisest rohkem kahju, kui mehest, sest ma tean... Mina tean, mis tunne on jääda, kui kõik aina surevad, kõikide nende totakate kleitide, vanade majade,
nukkude, lillede, lindude keskele, mina tean... Kas sina tead?

11 detsember 2013

Sina ja mina ja meie

see inimeseks ja isiksuseks olemise sümptomaatiline liialdus
kus me kohtume
et karta kõike
ennastsalgavalt ja unustavalt

meie kuulume kokku
meie

selle maailma kõige rõhtsematesse asenditesse surutud luuletajad, oma tööst vaimustuses inimesed ja...

sina

sina

kessa mind loed

kuulume ühte
et laulda ühte
et elada ühte
et hingata ühte

rütmistume endaks
saame endaks
laulame endaks

muud pole jäänud
ma ei pea olema
Taarka
ega oma surnud ema

ma pean olema
mina

ja sina
pead jääma sinaks

10 detsember 2013

Rõõm

Tjah.

Kasse on normaalne, et ma mõtlen kellegagi koos olles, et ma olen talle samahea kui vanaema või ema või mingi kantseldav tegelane?

Ei tea.

Vanainimese värk.

Luuletused

Me kohtumine surmaga
ei edene, mu kallis
juba pikemat aega
libiseme sellest
varjudena mööda
ja ometi

mul on mu jalad
ja rinnad
ja koomiline
piruetirefleks
mille käigus
löön käelabasid
vastu su koduseinu
ära

sina armastad
endiselt teda
mitte mind
ja mina
noh mina
püüan endiselt
kinni püüda
seda väikest
talumatult kättesaamatut
ennast tänavanurgale
pilli mängima unustanud
printsi

ahjaa
ühel mu sünnipäeval
tantsis ta draakonit

miks nemad võivad surra
või meid unustada
aga meie

poeedid ja Poe-Eedid
elame igavesti
muinasjuttudes

*
kui me sõbraga
ta on väga ilus mees
peole lähme
siis tõmbab mind
rajalt maha
üks teine mees

lükkab sõna otseses mõttes
taeva niimoodi et ma tunnen
kuidas ma valgun täis
iha ja meeletust

ta on must pea
kümme aastat noorem
ja ohkui enesekindel

ometi jooksen
tagasi kohustuse juurde
olla sõber

hea tüdruku taaka
kanda

on vahel nagu
voorusevööd

09 detsember 2013

Nii eneseabilik: hirmust loobumine

Kirjutada on mõnes mõttes täna täiesti võimatu. Eile ka oli võimatu. Sees hõljub midagi head. Niisiis - reedel oli kriitikaseminar, üleeile oli nimepäev ja eile oli vaikus, tegelikult sünnipäev, selline totakas tunne, kus peas toksib muudkui küsimus, et kas kõik, kes mingis tobedas feisbuki sõbralistis on või üldse, kas kõik, kes sõbrad on, viitsivad mulle tervitusi saata. Tegelikult ei viitsinud. A kuidagi väga halvasti ma sellepärast ei tundnud ka. Selline mõnus ja rahulik olemine oli kokkuvõttes. Süüa sai. Juua sai. Kallistada sai, naerda sai. Noh, ütle nüüd, mida sellelt elult tahta? Suurt ei midagi muud. Süüa. Kallistusi ja võib-olla eenduvat armastusetunnet, mis muide ehk ei tulegi teistest, ehk tuleb minust endast, sai ka.

Lihtsalt loobuda hirmust, et asjad ei läe nii nagu peab.

Igal juhul tuleb isale kiri kirjutada. Vahel on mul tunne, et ma olengi siia ilma saadetud, et oma vaesele papale aegajalt meenutada, et kõik asjad ei ole alati kontrolli, normaalsuse ja nii edasi egiidi all. Nad on teisiti, kui me ootame ja see võib ebamugav olla, aga see on nii ja ei teisiti. Siis tuleb olukord lihtsalt läbi närida ja selles kasvada, mis muide on kõige raskem üldse.




07 detsember 2013

Lühikarvustuste vajalikkus - häda vajalikkus

Ükspäev sattusin Kaurile külla. Noh, misseal salata, ma iga nädal püüan talle külla sattuda, et silma peal hoida, et kas on kõht täis ja kas viitsib mind kallistada ja mis jauramist ta mul seal jaurab. Seletas teine, et ei taha ta miskit Miloszist kirjutada, et see peab nagu ilmselge olema, miks hra Milosz on äge. Ausalt öeldes ei ole ei selge ega kedagi. Inimesed käituvadki nagu Rein Lang, sest nendel ongi ümberringi ennast iseenesestki täiesti normaalseks pidavad inimesed. Normaalsust ei ole enne, kui sa asja normaalseks kirjutad või räägid, lihtsalt ülikoolis õpetatakse teatud asju väärtustama, mitte aga neist tavalisele reakodanikule rääkima nii et too tahaks poodi tulla ja osta.

Lõppkokkuvõttes on ostmine selge ja konkreetne signaal selle kohta, mis on tähtis, mida tuleks juurde luua, toota, anda jne. Kui meil ei ole aga inimesi, kes julgeks kirjutada 2000tähemärgist sisututvustust hra Baturinist, siis ei ole meil põhimõtteliselt võimalik inimesigi raamatut lugema kutsuda, raamatuid ostma panna. Kõik algab väikestest asjadest.

Väga väikestest asjadest.

Ja lõpuks jõuab suurte asjadeni.

Me elame muidugi riigis, kus kõik arvavad, et ainult Ansip loeb. Tegelikult loeb ka enda nutikus ja julgus ja tahe. Ja see on muide meie endi teha, mismoodi.

05 detsember 2013

pärastaegne koos enneaegsega leti taga

tingimusi, kuidas elus olla, on nii mitu, et see ehmatab mind ära
täna seisis ta letis
pooleteistaastane laps kõhu peal
šiškin kirjutab, kuidas last hoitakse seepärast niimoodi kallistades, sest laps sünnib bioloogiliselt nagunii enneaegsena

mis laps ma olen
või meie
või üldse

a mina tahan ka kallistada
vahel ma muidugi unustan
et kui natuke rohkem enneaegsusest välja kasvada
siis võib veel uusi lapsigi teha
mitteenneaegselt

aga inimene on alati enne ja pärastaegne, sest ta on niisugusena loodud

04 detsember 2013

Revolutsioon



Maalilised mängud revolutsiooniga

Istun komponeeritud ja rütmistatud Tiit Ojasoo etendusel "Enesetapja" ja tunnen oma keelega iseenda sees kasvavat valusmagusat kirge - olla seesamune, enesetapja, keda Jörgen Liik mängib. Ei ütleks, et halvasti. Ütleks, et inimlikult, ütleks, et tantsuliselt, ütleks, et ausalt. Umbes samamoodi nagu mina mängiks. Marian Heinat ja Jaanika Arum on talle seltsiks. Miks on nii, et su naine peab sulle ütlema, et sa pead elus olema? Naine on see ainuke, kes seda julgeb öelda, naine ütlebki, naine teatab, et sa pead elus olema. Sina võid paremale ja vasemale vaadates leida kaupmehed, intelligentsi, hooravad näitsikud, kes loodavad sinu surma kaudu veel rohkem elus olla. Elus olla? Veel rohkem elus olla?

Esialgu olen ma šokis, ma ei saa aru, kuhu ma sattunud olen. Ma ei adu täielikult Ojasood, tema etendustele jõudmine on hoopis teine jõudmine, kui mõnele teisele etendusele jõudmine. Aga see teatud maalisus, mis silme ette kerkib, kui terve kamp lavatudengeid tekitavad tunde, teadmise, hingamise ja mis seal salata maali, siis saab kuidagi eriti teadlikuks ja tundlikuks see, mis laval või võib-olla ka väljaspool lava meil Eestis praegu toimub. Abdul Turay on öelnud, et meil Eestis on toimunud viimased kakskümmend aastat revolutsioon - seesama ülima kapitalismi revolutsioon. Eks me kõik usu, et rikkaks saab lihtsalt, niisama, mitte midagi tehes, et meie juhid teevad meid rikkaks, tehes tarku otsuseid. Ja võib-olla annab etendus meile ka mingisuguse pildi sellest, mis meie oleme. Sest ka Nikolai Erdmani näidend on kirjutatud revolutsioonilisest Venemaast, kus üks hull mees ennast ära tappa tahab. Ja tõepoolest - tahabki.

Seal ta siis on Semjon Semjonovitš (Jörgen Ligi) koos oma Mariaga (Marian Heinat). Jalad, käed, silmad, pea, terved, aga hing on haige. Esialgu maksavorstinäljas ja haige, siis enesetapunäljas ja haige. Kõik algab uitmõttest, hullumeelsusest, ebakainusest võib-olla ka ülemõtlemisest, mis tegelikult on omane intelligentsile, mitte töötule või võib neid omakorda võrdsustada meie riigis praegu? Semjon tahab pasunat puhuda raha teenimiseks, ainult pasunat pole. Semjon saabki pasuna, siis on vaja tiibklaverit, et pasunapuhumist õppida. Ämm ja naine on talle igati toeks, aga nende toest ei piisa. Kes on süüdi? Mis on süüdi?

Naabrimees on aga selle enesetapuplaaniga ennast rikkaks otsustanud teha. Raha on see, mis loeb, või õigemini see, mis pärast enesetappu alles jääb. Kiri on see, mis loeb. Alguses oli sõna, või noh, tegelikult olgem ausad - lõpuks oli sõna ja see rääkis algusest, mis tegelikult alati võis olla midagi muud, kui lõpp julgeb arvata. Võitja on see, kelle lugu alles jääb, läbi märtri. Ja kelle lugu siis jääb? See on ühteaegu mõistatus, kui ka vastus sellele, mis toimub väljaspool lava, mis toimub Eestis või võiks toimuda. Ehk see on isegi vastus küsimusele, mida Rein Lang oma aktiivse kultuurilehe muutmisega sellelt etenduselt saaks. Kes on see, kes lõpuks peab ennast ära tapma? Kes on see, kes lõpuks peab ellu jääma? Kelle mure ja valu - osutub selleks, mis maailma liikuma paneb? See on hea küsimus ja tegelikult - pole sellele lihtsat vastust, nagu ka pole kirja, mis oskaks hästi anda vastust küsimusele: kes on süüdi?

Mitte keegi.

Lugude otsimine on omakorda reklaami ja PR-inimeste töö. Ehk siis tegelikult toimubki laval see, mida tehakse pärast kapitalistlikku revolutsiooni Eestis 2013 - otsitakse lugu, mis annaks mõtte, et olla edasi, mis annaks raha või siis kapitali, et olla edasi revolutsiooni teener või sõdur. Minul omakorda tekib küsimus, et kas revolutsiooni teener või sõdur ei peaks läbi tegema seda, mida teeb läbi Semjon. Surema kasvõi kogu kogukonna poolt, et uuesti ellu ärgata ja mõista, et on ilusad inimesed, mitte revolutsioon. On armastus. Mitte revolutsioon. Ja tegelikult kas mitte Semjon ei suregi ära?

30. novembri etenduse "Enesetapja" lõpus Vene teatris toimus laval aga midagi muud. Kõik tudengid välja arvatud üks, seesama enesetapjat mänginud Jörgen Liik, langesid maha. Sest Jörgen Liik sai Panso preemia. Aga just selline etenduse lõpp tundub kuidagi sümboolne just selle olukorra lõikes, mis meid inimestena iseloomustab.

Müü

Kirjutamine, lugemine, olemine, hingamine ja nii edasi.
Töö.

Jah, see on töö.

A minule meeldib inimestega suhelda. Kirjutada ka. Mõelda ka. Olla ka. Libiseda oma hirmudesse ja neist välja, nii nagu oleks tegu mõne kleidiga väljaspool seda maailma. Väljaspool kõiki maailmu.

Müü.

Müü.

Raamatuid, teadmisi, julgust, tahet.

Müü.

Ja ma tean, et see ühel hetkel teeb meid vapramaks, kes me siin elame.

Müü.

Hinga.

Julge.

Taha.

Ära karda või kui kardad, siis...

Võta seda osana kõigest, mis on.

Müü.

Väike My.

The Hon Victoria Mary Sackville-West

03 detsember 2013

Aeg ja meie

Seal ma siis olen NO99 kohvikus. On selline, võib öelda ka kaasaegselt trendika välimusega koht. Ei saa öelda, et mulle ta nüüd hirmsasti meeldiks. Lakoonilisus on tore. Mulle meeldib isegi Kanuti gildi lakoonilisus, rääkimata Okasroosikese lossi lakoonilisusest, a mulle ei meeldi see, kuidas seda kopeeritakse, topitakse igale poole, lõhutakse see iga koha mingi täpisteaduslik mull, mille sisse minna ja jääda.

Igal kohal on see olemas.

Ja mis kõige hullem, igal ajal on see olemas. Aeg on hullem kohast, ta surub ennast sisse ja hingab näkku kõige kangemat: olen kõva mees, ehk olen aeg, ehk olen tähtis. Olen olen olen. Sina tule nüüd minuga toime. See ongi ehk midagi sellist, mida ma ei salli, mille vastu ma tahaks võidelda. Sel hetkel saan aru Kaurist, kes küsib minu käest, et kas ta puhkama võib sõita. Võib ikka. Sinna maailma teise otsa, sinna küngaste vahele, sinna enda sisse peitu, kuhu mina ei saa kaasa minna, sest minu pea valutaks Kauriga kaasas olemisest.

Ometi tundun ka mina endale nendel hirmsatel hetkedel nagu keevaline vana naine, kes on kogemata sattunud tantsima veidraid tantse sureva linnuga. Surm on kõige igavikulisem ja hirmsam ja ühteaegu ilusaim nähtus. Tal pole aega. Ta on Colosseum Roomas, ta on see koopamaal sääl Prantsusmaal, ta on see hää ja ilus tamme Lauri või kuidas teda nimetati Viljandimaal. Ta on see, mis rändab meiega seltsis, sest temaga on segasem. Ta on see, keda sa armastad ka siis, kui sa teda kõige rohkem siin maailmas kardad. Ta on see.

Ja kui aeg tuleb, siis aeg ei peatu pärast surma. Aeg läheb edasi,  nagu mõnel kummalisel konveieril kutsub meid mõtlema ja käituma ja olema ja meie saame endaks ja vabaks. Meie. Aga vahel ka mittemeie, keegi harjumatu hoopis teine tegelane, kui see meie tegelikult on.

02 detsember 2013

Olemas olla, teadlik olla, täpne olla, vajalik olla

Kolm nädalat Pöffi tralli ja noh, mis seal salata, minu jaoks üks järjekordne õppimismast läbitud või sellele üles tõustud ja sealt alla tuldud. Ikkagi iga päev naeratada ja klienditeenindada. Just just kõrvaltkauplusest kuulsin, et mõnel inimesel on kuus neli vaba päeva ja sellegi üle on ta kohutavalt õnnelik. Ma ei tea. Ei oska nendest vabadest või vähem vabadest päevadest midagi arvata. Minu jaoks on füüsiliselt oluline liikuda millegi suunas ja millestki mööda. Saada hetkeks kellekski teiseks kui piletimüüja või raamatumüüja. Ja nii ongi. Ei teisiti.

Müüja roll on olemas olla. Reageerida. Tunda oma kaupa ja mis kõige hullem, tunda oma klienti, vahel mis seal salata, paremini kui klient ennast ise tunneb. Tuua need keerulised kliendid lihtsate lahenduste ehk hääde kaupade juurde. A vat see eeldab veenmisoskust ja olemisoskust, mis aegajalt absoluutselt kõikidel puuduvad. Minul ikka ka. Ausõna. Tekib selline vaikuse vahetund, keset järjekordset jalutuskäiku kuhugi maailma teise otsa ja tagasi. Ja tunne on absoluutne. Tunne on kohutavalt hea. Tunne on valusalt aus, valusalt kohal, valusalt, lausa needvalt oma.

Klienditeeninduse ajastu saab ju ükskord otsa. Inimene ei pruugi inimesele ehk kunagi eriti vajalikuks osutuda. Moondubki selliseks hullumeelseks joodikpoeediks, kes on suuteline ainult juuatäis peaga aus olema ja armastusväärne, muidu on ahastuses ja paanikas iseendast ja teistest inimestest. Kõik inimesed võivad lõpuks sellisteks osutada. Mis me siis teeme? Kuhu me nõnda endaga jõuame? Ma ei tea. Ma kohe üldse ei tea. Ma ei taha sellesse maailma jõuda, kus mul on ükskõik nendest inimestest, kes mind ümbritsevad kolleegidena, naabritena, muidu inimestena. Muidugi pole ma pooltki nii meeldiv suhtleja pärast pikka tööpäeva. Ma ei suuda oma ekstravertsuses vaikida või koonerdan tähelepanuga selle vastu, kes minuga on.

Igal juhul ma püüan.

Igal juhul on mul põhjust loota, et inimesed märkavad inimesi enda ümber ja viitsivad hoolida. Et me ei pea ennast lolliks jooma, et kellegi vastu julgelt viisakas ja kena olla.

01 detsember 2013

Teatrisnäigud

*
mulle heinamaadest
sonisid
suitsetades katkisesse
ahju konisid

*
ma tahan endale
sukki siidiseid
rinnahoidjaid kah
kihlasõrmust
päristeemantiga

kallis vaene luuletaja

*
Jörgenile
me kohtume seal
Pikal tänaval
pärast kuulsa
koreograafi
üsna paljastavat
etendust

tal on blondid lokid
ja silmad
mis on rõõmsad
erinevalt minu
silmadest

ma räägin talle sinust
et sul on juba
viiendat aastat
sarikihlumise hobi
et nüüd siis
oled minuni
jõudnud

tema oli esimene
kes tutvustas
mind sinu naisena
ja mina olin segaduses

nüüd ta siis teab
veel kord.

*
kui su kodu
ribikardinad
pärani ajada
langeb keskpäeva valgus
otse su näkku
ja kui su nägu
minu poole pöörata
langeb koridori vari
ühte poolde
sinu näost

see teeb
suhtlemise raskeks

sa ei saa
kunagi olla
ainult valguses.

*
ära ütle
et nälga ei kartnud
keegi pääle
sureva linnu
südatalvel teist

ära ütle
et elu ei kartnud
keegi pääle
vaese munga
Tarkovski filmis

vaiki
ja mängi
seda uhkuse pilli
siidkinnastega
aegade algusest
rõõmsaks loodud
heaolumaailmas

mu kallis
rändamaläinud
lind
või siis maalane
eestimaalane