30 november 2012

Kodu

Maha müüa. Maha jätta. Maha matta. Kuidas? Kellega? Mismoodi? Keegi mind sinna ju eriti enam ei oota. Tulen jälle ei kuskilt, et vaadata seda, kuidas ma kardan öösiti und saada pimedas. Vend ütleb, et ma ise ei suuda mehi välja kannatada. Noh. Ei suuda? Ei tea, mis ma suudan või ei suuda. Kui mul on hambad katki, ei julge ma isa käest raha paluda, et need korda teha, kui mul pole raha, et süüa osta oma kodus, ei julge ma seda kellegi käest küsida. Kui mul on midagi valesti, on tunne, et ei ole kedagi kelle poole pöörduda. Ei, ma ei ole üksi, aga ma ei usalda kedagi, sest see on tunduvalt raskem, kui armastus inimeste vastu üldse. Kasulik olla. Tee ennast kasulikuks, nii nagu selles loos:

Sõit

Minu käsi peitus alati hõlmade alla, ma pole kunagi armastanud käsivarsi näidata. Töö juures, leti taga pidi seda nii tihti tegema, et hirmus hakkas. Ei, ma ei ole moslem. Ma olen tavaline eesti naine. Ja mul ei ole inetud käed. Nad lihtsalt oskavad teha seda, mida mu nägu ei tee tavaliselt. Nad oskavad näidata mu tundeid. Elviira surus oma väikse käe minu sõrmedesse ja teise käe vammusesse. Oliver, kes istus auto juhiroolis, võis tagantvaatepeeglis näha minu laiusesse kasvavat keha pisikeste sõrmedega vammuses, mis justkui ei sobitunuks üldpildiga. 

Oliver oli meile teki ostnud, et kui me sõidame, siis oleksime kolmekesti soojas mina, mu kolmeaastane tütar ja mu sündimata laps. Kuulasin meie kolme hingamist, hääl heljus mööda autosisemust. Kuhu me lähme? 

Soome. 

Soome

Soome. 

Oliver oli seal juba ammu töötanud. Miks? Kuidas? Kellele seda vaja on? Mis mu ülikoolidiplomist saab? Millal mina töötada saan? Lõpuks. 

Elviira tuksus. 

“Sa ei pea ju niimoodi.”

Pidin küll.

Oliver ei saanud aru. Ma olin rahulik ainult Elviira pärast. 

“Ära palun ole nüüd nii õnnetu.”'

“Ei ole.”

Aga pisarad tulid ikkagi. Tulid kõigest hoolimata. Ema oli kolm vastamata kõnet teinud. Ma ei tahtnud talle tagasi helistada ja öelda et, ta teadis ju. Ma ei tahtnud küsida, et mida mulle veel kaasa vaja pakkida on. Ma ei tahtnud, et ta tuleks ja kallistaks mind, et öelda, et kõik on korras. Ei olnud korras. Elviira oli praktiliselt iga kuu haige ja mul polnud aega, et tööd teha ehk raha teenida. Poejuhataja vaatas mind aina kalgima pilguga. Enamasti oli ta inimestega kena. Hoidis neid tähelepanu ja huviga, mida minu vastu aina vähem tundis. 

Peale viimast korda Oliveriga, see oli imeline, see oli ilus. See oli see, mida ma nii kaua oodanud olin, ootasin ma last. Uut last, kes tuksles mu põues koos Elviiraga. 

Ma tahtsin last. 

Ma tahtsin oma keelt, ma tahtsin oma maad, aga ma ei tulnud sellega toime. 

Vastik. 

Oliver tõmbas mind endale sülle. Tasa. Tasa. Tasa. Midagi temas oli, mis pani mu jalad maha, meeled paika ja sõnad kurku kinni. Ma tulin toime: temaga koos olin võimas, isegi siis kui olin võimetu, sest keegi teine peale Oliveri ja ema ei tundnud minu vastu huvi või armastust. 

Mis mind ees ootab? 

Kes?

Isa oli enne surma öelnud, et tehku ma ennast kasulikuks. Isa, kes suutis end surnuks juua. Kuidas? Millises riigis? Milliste inimeste keskel?

28 november 2012

Hommikud ja lõunad ja õhtud

Hommikud, mis ei saagi otsa. Leban voodis, et tõusta, pesta nõud, vaadata oma vanemat venda. Natuke suur on ta. Palju suurem kui mina. Tema naine on tööl, tütar lasteaias, poeg koolis, mina olen jäänud. Ja telefon, millele ta järjepidevalt vastab, on ka jäänud. Mõtlen, et kuidas ma sulle helistan. Käsi ei tõuse toru tõstma kõrva äärde. Hing keerab end kinni ja avatuks korraga. Sõbrad. Neid on nii palju. Mõni kirjutab. Mina vastan. Vastan vahel iseendale ka valesti, et tahtsin täna ka olla, aga ei olnud. Tegin Tamulale järjekordse tiiru. Külm oli lõpuks. Käed olid kõndimisest punased ja beež palitu tõmbas enda külmana üll. Üllatust ei tulnud, tuli ainult mingi ebamaine rahu. Selline, mida koged, kui kõnnid, teades, et kõnnil pole muud eesmärki kui olla kõnd sinnasamma, sellesse esimesse kohta, kust sa hommikul lahkusid. Vanasti oli see põgenemine, nüüd on see saanud stressirohuks. Nii palju oled harjunud endast eemale minema ja hingama õhku, mis sest et külma ja lootma, et homme äkki on kõik korras. Inimesi sa ei karda. Ennast ka mitte, aga ometi midagi kardad. Ja see tekitabki taktitundelise ärevuse, mida ikka alla surud.

Albert Gulgi pilte käisin vaatamas. Oli kah. Mõni tahtis endale tema joonistustest tapeeti koju. Oligi niimoodi raamatusse kirjutanud, et tahab tapeeti. Minu jaoks olid need pildid natuke nagu lubatud elektrilise muusika pintslilöögid. Kummaline ja tore oli vaadata. Natuke nagu Diego Rievera või kuidagi. Luuleõhtu pärast pabistan. Pabistan kohe palju. Aga pole hullu. Mis seal ikka. Teeme hullu. Kui pole.

27 november 2012

Jõudnud kohale

Sinisilmadest tuli rukkililli meisterdada või vastupidi rukkililledest sinisilmi. Krepppaberist ikka saab kõike meisterdada. Iseenda eesnime ka kui tunne on. Tunnet ei olnud. Kell oli juba palju. Mari oli kurb. Nahaalselt ja banaalselt. Krepppaber kõrgus üle toa värviliselt ja närviliselt - andes kogu maailmale mõista oma kurbust. Miks see paganama kurbus nüüd oli? Kust ta nüüd nii kiiresti kohale oli jõudnud? Mari ei teadnud.

26 november 2012

Endast mööda

Näe - Sophia Memphis - tagasi poognas. Ilus, kui keegi nii hea on tagasi. Meeled kõrvetavad pilte mälust välja. Uued jalanõud. Pesemata nõud. Saladini luuleteedel kümblen natuke. Keelemeele paradiisis. Mõni inimene ongi üks suur sõnagurmaan. Naudib iga viimast kui sekundit sõna seltsis. Hea on. Ilus on. Härra Niiberg kirjutab oma uues raamatus sõprusest: üksilduse eest põgenemise põhjus on soovimatus millestki huvituda.

Ilus ja banaalne. Nii nagu ongi vist.

Renate Valme kirjutas LÕPUKS mulle natuke vastuseid. Ei tea, kuidas see kõik nüüd välja kukub. Loodan, et kukub ja huvitavalt.

Tegelikult tahtsin teha luule ja kirjandusõhtu. Kukkus nagu alati. Natuke endast mööda. Aga pole hullu. Kuhugi peab ju kukkuma.

25 november 2012

puhtaks linnaõhust

Päev otsa kodus. Hea on olla. Päriskodus. Isa on vist natuke solvunud, et ma tema juurde ei tahtnud tulla. Ah, mis ma sinna ikka niiväga kipun. Ma ei kipu eriti kellegi koju. Peale Väikse Printsi kodu, aga seegi on minu jaoks vahel nii kaugel, et paratamatult hakkab kurb ja valus. Noh, oma kodu tuleb teha. Päris oma kodu, siis on hea elada ja olla. Ja eelistatavalt tuleks leida pärismuusik, kes viitsib tinistada igal õhtul serenaadi või siis kõige tavalisemaid asju ja arvata, et kõik mehed oskavad erilist riisi teha ja pilli mängida.

23 november 2012

Paljusõnaline ootuskära

Friigid. Eile Sõltumatu Tantsu Ühendus. Paanikaosakond. Liiga palju arvutikribamist. Veidrused. Halleluuja. Aga kõige parem oli ikkagi LuuleVuudiga kokku koperdada keset teadatuntud netiosakonda - noh, vestlused teemal pitsasöömine, surm ja nummid väiksed poisid. Jeesusmaria. Ma vist lauriitostun. Mis ei ole sugugi mitte halb perspektiiv, aga kohutavalt naljakas.

Kuidagi viis LuuleVuudi mind kolmanda mõttega kokku, et mina olengi see kolmekümne seitsme aastane nekrofiil, üksildase eluviisiga naine Rootsi väikelinnas, keda keegi peale tema kahekümne skeleti ei armasta. Ja kas noodki. See on eraldi küsimus.

Noh ja intervjuu tantsijaga lõppes niimoodi (ma ikka veel loodan, et ta lõpuks võtab ennast kokku ja vastab midagi) - et ta sattus haiglasse ja ei vastanud midagi. Lõppkokkuvõttes sai kogu STÜ osakond naerda, et Katrina on paanikas, aga mängutoosi tantsija ei viitsi lihtsalt vastata, noh umbes selline kooliõpetaja tunne tekkis, ja kogu tantsija värk muutus natike teiseks minu silmis. Kurat nendega on raske. Aga ma ikkagi loodan, et ma panen nad endast niimoodi rääkima, et kõik tahavad tulla vaatama kaasaegset tantsu.

22 november 2012

Feisbuki laikimine

Mehele minna Juhan ei saanud, sest ta oli mees. Naist võtta ta ka enam ei tahtnud, sest mis neist naistest ikka on. Üks oli selleine, kellega ehk kuidagi oleks saand kah, aga läks, nagu läks. Enamasti oli nendega viletsus ja häda.

No, mis head selles oli, kui terve tuba oli koristamata ja naine muudkui kamandas ja karjus. Noh, enamasti küll täiesti teistel põhjustel kui koristamata tuba. Juhanil oli nimelt komme inimestega hästi läbi saada, paljude inimestega. Naine aga eeldas, et mees on kodus. Aitab teda, kui tal on abi ja toetust tarvis. Mees on hea. Mees on hell. Samas, kui mees kõike eelöeldut oli, siis naine karjus, et miks need sokid seal kapi vahel on. Juhan jällegi ei teadnud, et miks need seal on, ja kas selles käitumises  või vähemalt käitumise tagamail võinuks olla tahtmatu naise solvamise motiiv. Ei olnud, vist. Hajameelsus. See polnud ju suur viga ega väike, vaid lihtsalt oli. Aga selle alla läks tavaliselt või näiliselt kogu harmoonia, mis esialgu oli loodud kitarri tinistades, kenasti muinasjutte ümber rääkides. Naine oli vihane, väga vihane ja ühel hetkel kraamis oma asjad kokku ja läks minema.

Ei, ega nad kõik koristamismaniakid olnud. Üks oli veel hullem räpakoll kui tema. Ja Juhan oli selle veel hullemaga veelgi hullemini kimpus. Armas oli see veel hullem kõige hullemini ega muidu see pesemata padade või nõude otsimine duši alt, nii umbes aasta otsa, polekski kestnud.

Jah, aga kuhu sa sellise võtad või mis sa temaga üldse teed. Ei midagi, selge see oli ja mitte nagu seebivesi, mis on sogane, vaid selge, päris päris selge.

Hilda oli ebanormaalne, ta armastas endaga kõvahäälselt rääkida, vahel kohe nii, et Juhan jättis kogu oma muusikamängimise pooleli elutoas ja jooksis vaatama, et mida see tema naine seal õiendab. Hilda vaidles vaimusilmas kellegagi. Oli see jälle keegi lapsevanem, kes oli unustanud lapse liiga kauaks lasteaeda või mõni vabatahtlik, kes ei võtnud telefonitoru. Hilda töötas lasteaias. Hilda ei kurtnud kunagi päris otse, et näe see mees unustas jälle lapse peaaegu kella kaheksani õhtul lasteaeda ja siis kui kohale jõudis, tuli lõhnadega. Ta kujutles, kuidas ta selle mehega vaidleb, kuidas ta pühib tolle peast tahtmise igavesti juua, igavesti tunda ennast halvasti, sest naine oli surnud või ära läinud, sest tal oli nii suurepärane väike ilus tütar. Sel hetkel, kui ta seda kõike kujuteldavale mehele rääkis, ta säras, ta tundis, et oli lahendanud maailmasõdade allika, põhiprobleemi. Et ta on andnud kellelegi põhjuse armastada enesehaletsemise asemel.

Juhani meelest oli Hilda kohati lapsik ja tobe oma naeruväärses infantiilsuses ja siiras kujuteldavas lootustuhinas. Peale kogu pika tiraadi kujuteldavale mehele, kes nüüdsest tuli kella kuueks lapsele järele, järgnes ohe, kerge ja rõõmus. Ta oli sellega hakkama saanud. Ta oli inimesest inimese teinud - vähemasti nii väljamõeldult. Siis tuli Hildast naer, see viimane naer, mis tuleb inimese seest, kes ei oska regulaarselt nõusid pesta, kelle jaoks on pesumasin imeloom, mida ta regulaarselt katki suutis teha, kes küll tegi vahet Rummo ja Runneli luuletustel, aga eluliselt ootas ta samuti kirgastushetke, nagu luuletustes, püänti ja lahendust, nagu raamatutes, ja et see tuleks kuidagi niisama. See oli nagu inimestega muidu, nagu Juhaniga. Eluaeg uskus, et keegi lihtsalt tuleb ja teeb ta õnnelikuks.

Ei tulnud.

Hilda tegi ainult põnevaks. Eriti põnev oli hommiku-, lõuna- ja õhtusöök - olgu see ülepipardatud, vähesoolatud või pannipõhja praetud, sest oli ju nii retseptis kirjas, et viisteist minutit järjest, aga kui suure tule peal, seda vist ei olnud.

"Miks sa talle seda päriselt ei ütle?" küsis kord Juhan, kui ta järjekordset kujuteldavat vaidlust kuulanud oli.

"Aga - see ei pruugi talle meeldida."

"Nojah. Sulle ka ei meeldi, kui ma toitu kritiseerin, aga tead, vahel peale seda sa tõesti paned soola kas natuke rohkem või vähem, ja parem on, palju parem on süüa."

No, natuke ta nüüd liialdas. Üldiselt väga palju parem ei olnud, aga sel polnudki tähtsust. Hilda vaatas asjalikult Juhanit. See oli tõepoolest tõsi. Äkki ta peaks tõepoolest ütlema, mida ta asjast arvab tegelikult. Sellele mehele, sellele ilusa väikse tüdruku tegelikult heale isale. Aga ikkagi kuidas. Kas see polnud otsene vägivald inimese isiksuse kallal? Hilda tundis ennast ebakindlalt. Veidralt. Valusalt. Juhan aga puudutatuna: Hilda hoolis rohkem joodikisast ja tolle lapsest, kohe palju rohkem kui Juhanist või supist. Juhanil oli imelik, Juhan oli kurb.

Selle joodikisa juurde, kes lõppkokkuvõttes osutus väga asjalikuks ärimeheks, kelle naine tema töö tõttu maha oli jätnud, Hilda lõpuks läkski. Võttis oma väikse kohvri, palus vabandust, sugugi mitte nii bravuurikalt ja kõvahäälselt, nagu ta oma vaimusilmas seda tegi või oli etendanud Juhanile tolle vaimusilmas, lubas helistada, aga ei teinud seda kunagi, laikis feisbukis Juhani postitusi, mitte kõiki, mõndasid. Näiteks laikis ta Juhani pilti koerast, kelle ta endale oli võtnud varjupaigast. Kas Hilda tahtis koera või last? Või mida ta tahtis?

Olgu, jah, koera võtmine oligi lahendus. Mehele minna ei saa, naist võtta pole.

*

paaniline turvamees, kes ei oska inimestes varast näha
üksildast elu elav naine, kellel on seksiks 20 skeletti
jumalat pole olemas, lugu kaheksakümnendate alguse Eestis


21 november 2012

Miks sa laulad, tantsid, kirjutad?

Godin sai läbi. Mees mu kõrval pobiseb arvutisse ja  vaatab mu poole, nagu ma teaksin vastust. Kurat ei tea. Inimelu müstilised aspektid jäävad minust puutumata. Jaques Maritain räägib minule kunstist ja ma ei suuda sellele piisava täpsusega vastata. Vaikus lõikub mu hinge nii nagu Pauligi kohvi tooteesitlus Pöffil, samamoodi kui pobisemine, mis mõjub segadusseajavalt.

Kunst pidi looma kogukonda ja kogukond omakorda väärtusi. Hra Godini mõte. Tundub, et need äripäeva raamatud eriti palju Avatud Eesti Fondi raamatutest ei erine. Maritain kirjeldab ka kunstniku vastutust. Mis on sinu jaoks oluline mu sõber? Surm? Sünd? Reinkarnatsioon? Edvistav ausus või selle puudumine. Hingamine. Hingematmine, noh et kõik paneks tähele, et oled öelnud või kirjutanud. Miks sa kirjutad mu sõber? Miks sa tantsid? Miks laulad? Suudad sa seda mulle öelda. Mis on sinu motivatsioon, et laulda, et tantsida, et kirjutada. Mida sa kannad lisaks riietele seljas, millist koormat sa kannad? Millest pead sa lahti saama tantsides, kirjutades, lauldes? Millest mina? Mis on enne, kas kogukond, kunst või väärtused? Või õigem oleks küsida, kes oli enne?

*
Neruda kirjeldas üksikasjalikult kolme prantsuse daami Tšiili metsas, kes hoidsid väärtusi, hoidsid kulinaariat ja eelkõige omaenda rahvust kaoses. Miks? Sest see oli nende jaoks tähtis. See tekitas tunde, et nad on kodus, et miski nende elus on nii püha, et nad ei saa selleta olla.

*
Tegelikult küsiks ma esimest küsimust kõikide luuletajate-kirjanike-tantsijate käest, küsin iseenda käest ka vahel. Miks ma seda teen?



20 november 2012

Hinga

"Hinga," ütles Adolf. Regina hingas. Aeglaselt. Täpisteaduslikult. Ta ei saanud üldse aru, miks ta siin oli. Tuba oli kilekotikollane, rõve. Adolfil oli suits paremas suunurgas. Nad ei olnud päev otsa midagi muud teinud kui lakke vaadanud. Regina oli tükk aega maganud ja siis tõusnud, et midagi süüa. Ta ei mäletanud enam mida, aga see kleepus kurgulakke nii võimsalt kinni, et ta oleks lihtsalt nutma tahtnud hakata. Ja siis hakkas Adolf selga kloppima ja nõudma hingamist umbses toas. Tühjuse ootevalmis kurgus.

Regina tahtis karjuda, aga ta oli vait. Homme tuli nagunii midagi mõistlikumat teha. Homme tuli tööle minna. Olla. Inimeste keskel. Hingata. Vähemumbset inimeste õhku. Adolf sirvis järjekordset igivana Meie Meelt. Milleks? Nende kodu oli täis vanu ajalehti, siidsukkasid, mida mees ära visata ei lubanud. Palus ainult, et oleks kollased-kilekotikollased seinad, uni, hingamine, vanad ajalehed ja siidsukad. Miks? Miks nad kahekesti ei elanud, mis nendega viimasel kahel aastal saanud oli.  Ei midagi. Isegi lapsi nad ei teinud. Polnud huvitav.


19 november 2012

Lugusid inimestest, kellega on nii hea, et valus hakkab või lihtsalt kurb

Ma püüan seda jälle sõnadesse panna. Seda, kuidas ma sinuga olla tahan. Ei kuku välja, sisse kukub. Nii hea on lihtsalt. Rääkimata. Teades, et sa oled. Sa ei taha ju nii kiiresti suureks kasvada. Su vanaema ütleb, et reisimiseks peab raha olema. Ma tean, et sa mõtled teisiti. Sul peab reisimiseks õppelaen olema. Ja vahel, kui ma seda su mõtet kuulen, sa ei ütle ju seda välja, vaid ma kuulen seda, kui ma su pead paitan või hommikul selmet sind päriselt üles äratada sinu kõrvale heidan ja lakke vaatan, siis ma tean, et ükski asi siin maailmas pole antud niisama. Sind pole ka mulle niisama antud, aga ma võin sinuga halvasti käituda, sest sinuga on see lihtne. Sina usud õppelaenu. Mina sinusse. Tobe on uskuda sinusse. Tobe. Tobe. Tobe. Nagu oleksingi pank. Aga ma ei ole. Ma olen lihtsalt kaks jalga maa peal tüdruk. Sul on neid vist rohkem kui mina. Ma ei julge pärida kui palju ja milleks. See tundub liiga isiklik küsimus. Ma ei tea, kui isiklik mina sulle tegelikult olen või kui oma.

Ja see hirmutab.

Natuke.

Jah.

18 november 2012

Kirjutamisnaks ja pontu

Oo, teil on pontu, ütlen ma naisele, kes koeraga poodi tuli ja minult Krossi "Kaasteelisi" palus. On küll pontu, vastab ta. Mina ei tee pontule muud, kui annan oma sõrme nuusutada, pontu on rahumeelne. Küsin, et kuidas pontu elab. Perenaine vastab pontu eest, et hästi elab.

Minu Kaunis Kolleeg avastas, et ta lisaks kaunidusele on tark. See on ju hea avastus. Vähemasti meeldib talle tagantjärele õppida. Poognas mõtisklevad tegelased, et äkki saaks poogent paremaks teha kuidagi. A kuidagi ei tehta. Vaikitakse. Rääkimise asemele tuleks teha. Mina vist ka ei viitsi eriti teha. Vaikin. Kuigi vaikima peab ju ka vahel. 



17 november 2012

Niimoodi

Kooliõe ilmunud raamat. Palju, sõgedalt, rõvedalt palju inimesi. Vähe aega. Keel kleepub sõnadesse. Poisid räägivad juttu. Pikajalgsed ja head ja tublid ja nii edasi. Räägivad, räägivad, räägivad. Mina mõtlen, et kus see on. See hetk, kus aru saada, et ma ei tee kellelegi liiga lihtsalt sellepärast, et ma ei saa aru, kuidas olla. Olemises toimimine ongi kõige keerulisem. Tee lihtsalt ära või tuleks teha kära, et kõik näeks, et olen kohal.

16 november 2012

Heakskiidu pälvimise osakond, kus ollakse õnnetud

Seth Godin on kiilakas onu, kellelt on eesti keeli ilmunud raamat: "Asendamatu asjapulk". Natuke veider, natuke kummaline, aga samas täiesti arusaadav, miks ma selliseid raamatuid viimasel ajal loen. Ennast tuleb ju motiveerida. Töö on mul tegelikult tore, kellel meist poleks väikest palka või üsna kallist üürituba Eesti pealinna kesklinnas. Kui nüüd päris aus olla, siis ei olegi kõigil. Ei olegi vaja, et oleks kõigil. Erinevatel inimestel erinevad vajadused. Ometi on vahel endale koleraske selgeks teha, mida mul tegelikult vaja oleks, on. Ja siis hakkab teiste süüdistamine. Eks ju. Vahel ongi teised süüdi. Nad lihtsalt ei anna aega, et otsustada.

Eile käisin vennaga "Seenelkäiku" vaatamas. Mul on vennast luuletus, mis on üsna sotsiaalkriitiline. Tegelikult ma häbenen sotsiaalkriitikat, sest see kõlab vingumisena. See kõlab lausumisena, et ma ei oska, ei taha, ei saa. Peab ju saama. Alati peab. Aga vat peale seda filmi. Noh polnud ta midagi NII erilist. Aga sellegipoolest, kui härra Aadu, kes ajabki kägu, sest ta pole muud oma elu jooksul suutnud ajada, kui demagoogitsedes välja tulla omaenda sopa seest, olles kord Siim Kallas siis veel keegi. Siis kui metsas olev härra istub laua taha, et lahendada Machu Picchu mõistatust, on ta lasknud juba kilekeelsel meesabal endast võitu võtta ja unustanud korrumpeerunud poliitiku sootuks.

Eile olin koolitusel, mis kestis terve päev. Erinevad tootegrupid said esindatud. Kontoris töötav endine töökaaslane, kes mängib nädalavahetuseti klubides reggea't, teavitas kõigile, kuidas me saamegi müüa ainult Universali ja veel kolme suurima plaadifirma tooteid. Turg on nii väike ja nii mõttetu. Miks on meie edetabelis täispuberteetide muusikamaitsed? Justkui ainult seksinäljas teismelistel oleks õigus muusikale, raamatutele, elule. Kõikidel muudel seda nagu ei olegi. Lapsed peavad saama raamatuid, mitte täiskasvanud. Nemad võivad juba lolliks minna, ennast lolliks töötada.

Loen siis kogu selle asja peale Seth Godinit, kes kirjutab kooli kohta nii: me õpetame tarbimist, kui sotsiaalse heakskiidu pälvimise vahendit. 

Me ei õpeta oma tooteid või siis antud juhul teiste tooteid edasi müües inimestele maitset ja eksklusiivsust. Me ei õpeta, et seks ja hirm pole ainsad, mis panevad inimese liikuma. Ja siis me imestame, miks meile kõigile ei jätku õnne. Olles ise järjepidevalt hirmul, et mida teised meist arvavad. Kes need teised on? Õppejõud? Kaasõpilased? Kes nad on? Minu puhul luuletajad või kirjanikud? Miks on mulle nende arvamus nii oluline? Kui minust aru ei saada, siis ei peaks see ju minu probleem olema. Või peaks?


15 november 2012

Numbrid kalestavad

Noh, hea naine, mitu raha sa teenid kuu jooksul? Minu septembrikuu palk oli 355 eurot, pluss sendid peale. Ma mõtlen brutos. Selle sain loomulikult oktoobriks kätte. 31 päeva mitte eriti palju süüa. Tunde oli lihtsalt nii vähe. Õpetajana teeniks ma ilmselt kaks korda nii palju. Õpetajaks ma ei kõlba. Kui üks poe juhataja minu töökoha juhtkonnale teavitas, et tüdrukud on viimasel nädalal näljas, siis ei osand nood jutule kuidagi reageerida. Viis aastat pole palka tõstetud. Räägitakse teenindajate palgast, mis on muide Robert Kitti meelest tavaliselt 450 kuni 600 eurot. Netos jah. Aga vahel on minulgi netos ainult 420 eurot.

Persse ütlen ma selle peale.

Sest paremini ma ennast praegu magistrikraadiga müüjannana sõnastada ei oska. Muide 66% meie poe müügist sõltub tegelikult ütleme otse raamatutest. Ei, ma ei ole kõikide raamatute ekspert, aga siiski. Kui härra M ühel ilusal päeval ütles, et keegi ju ei loe neid, siis ma mõtlesin, et ma lähen talle järgmine kord kallale, kui ta midagi sellist ütleb.Võib-olla olen ise süüdi. Laisk. Loll. Lohe, midaiganes. Aga praegu ma ei viitsi sel teemal isegi jaurata.

Saarikoskil oli kuskil kirjas:

paremradikaalid saavad sünnipäevaks auto,
vasakradikaalid peavad selle jaoks raha koguma,

ja see, kes auto ostmiseks raha kogub,
on juba oma hingele häda teinud. 

(lk 280)

14 november 2012

Millist fuuriat mängida? Milliseks printsessiks saada?

Reaalused tõlked iseenda otsimise sündroomile. Tegelikult soovitaks kõigil "Punga" vaatama minna Okasroosikesse. Õhtul on küll Pen-klubi, aga sinna ma jõuan võib-olla ainult mõneks ajaks ja siis tuleb edasi joosta. Kuhu? See on juba eraldi küsimus.

Eile saime Erinoore organisatsioonis kokku. Hea oli saada. Iga päevaga lähemale sellele inimesele, kes justkui peaks eksisteerima. Fuller räägib sellest, kuidas me oleme otsekui müütide taaskehastajad. Olemegi. Mina olen hetkel faasis - ilus noor naine - ei tea mitte, mida selle kõigega pihta hakata.

13 november 2012

Sõlmed kaelas

No päris alati mind head naised ümbritsenud pole. Pole midagi öelda, eks. Head naised, head inimesed. Isa käsib alati endas vigu otsida, kui inimesed sinuga imelikult käituvad. Vahel ongi see nii, et oled kellegi kogemata endast  välja viinud või midagi. Või midagi. Praegu loen Meredith Fullerit. Kirjutada on raske. Isegi lugusid, rääkimata luuletustest, sest psühholoogia tekitab keerdkäike ajus.

Tantsija ei saanud lihtsalt vastata. Tööd on palju. Mina olin paanikas. Kipun piire ületama. See on natuke häiriv. Vähemasti mu enda meelest. Ebakindlus.

Jaa.

Meredith Fuller on muide kirjutanud sellise raamatu "Õelad tüdrukud". Seal on lause: Naised võivad olla iseenda kõige suuremad vaenlased, sest aegajalt suunavad nad oma ebakindluse teistele, ning see ei lõpe töökollektiivis kunagi hästi.
(lk 102)

Pisut hea ja pisut õõvastav lause. Pisut nagu peab paika. Või veab paika.

Muide mõrrad jaotas Fuller kaheksaks:

1) Väljatõrjuja

Sisuliselt tsikk, kes ei oska tööd teha ja tõrjub teisi nonde töökohustustelt eemale. Ta on kas haavatud ja vihane just nimelt selle peale, keda ta tõrjub ja kellele ta muide ei räägi, mis too valesti tegi. Kusjuures ma ise olen ka enda juures seda tõrjumise värki täheldanud. Teen näo, nagu probleemi poleks, aga tegelikult olen maruvihane ega suuda seda sõnadessegi panna, seega panen käitumisse. Räägitud on, kuidas vihane ämm soolab kõik üle, kui mini küll tuleb, või teeb muidu jubedusi, lihtsalt selleks, et ei tuleks.

Väljatõrjutu lihtsalt ei meeldi talle. Ei meeldi kohe nii palju, et ta ei oska isegi tere öelda enam.

Väljatõrjutust pole talle kasu. Mooramees on töö teinud, tuleb uus otsida. Sageli pole ka seetõttu kasu, et too võib natuke paremini osata tööd teha, kui preili väljatõrjuja.

Väljatõrjutav on talle ohtlik. 

2) Ebakindel mõrd

Teeb nii palju ületunde, et peale seda ei jää talle ei meest ega lapsi koju. Ei delegeeri kellelegi ülesandeid. Võtab isiklikult kõike. Kontrollifriik.

Ta kardab, et kogu ta autoriteet on ta enda väljamõeldud. Ta eraelu on kontrolli alt väljas ja ta ei tegele millegi muuga, kui teiste paanikasse ajamisega. Ta kannatab "issi väikse tüdruku" sündroomi all ja seetõttu meeldib ta kohutavalt meestele, kellega ta tööd teeb, aga naisi kannatab ainult siis, kui neil on täpselt samasugune arusaam ümbritsevast, nagu temalgi. Nondega vennastub. Uutmoodi lähenemine probleemidele või väljakutsetele tekitab hirmuhoo. Vat selline asi meenutab natuke mind. Kui tema pidi kõvasti vaeva nägema, pead sina ka.

3) Mürgitaja

Ta on see ainuke, kelle kohta võid kindlalt öelda esiteks laisk ja teiseks täiesti aruandmatu - ta süüdistab alati teisi selles, et tal on halvasti läinud, et ta ei oska teha distsiplineeritult tööd. Ta ei tunne iseennast. See võib tähendada seda, et ta võib hakata matkima kellegi riietumisstiili, käitumislaadi, töötamisviisi - lihtsalt selleks, et natuke ennast tunda paremini. Ta on kade ja põlglik. Kusjuures seda ikka juhtub. Ma jälgin iseennast vahel poognas ja see on huvitav, mis ma seal teen. Vahel käitun üsna jõhkralt ja absurdselt. Seal on näiteks üks selline kirjatsutra nagu leetar - tundub, et mingi aeg olin üsna ülbe temaga. Ma ei teagi miks, sest tekstid voolavad tal üsna kenasti ja on väga mõnusad. Omamoodi mõnusad. Kuigi kirjutamisega on see lugu, et mida rohkem ma sellega tegelen, seda keerulisemaks see muutub. Huvitavamaks. Arusaamatumaks. Seda rohkem mõistan ma enda rumalust. Ta tahab inimestele meeldida. Aga ta ei tee vahet meeldimisel ja tähelepanul. Ta võib ronida üsna ligi, rääkida väga isilikel teemadel, sellest, kuidas tal oli raske lapsepõlv või midagi, lihtsalt selleks, et saaks sinust midagi teada ja siis, siis hakkab see pihta.


Ja kui kellelgi on tunne, et te tahate ülejäänut viit tundma õppida käige poes ja ostke Äripäeva raamat "Õelad tüdrukud". 

12 november 2012

lugu loo kirjutamisest

Jama. Jama. Jama. Emotsionaalselt ebastabiilne tundun vahel endale. Mida sellega ette võtta? Pildilooja suutsin endast välja viia. Nüüd vist tantsija ka või ei suutnud. Impulsiivne.

11 november 2012

Eba

Ebakindlus tekitab sisemist kurjust. Sellist lõrisevat, et ei tea, kuidas inimestega kena olla. Nad kõik on justkui palju targemad, ilusamad, andekamad jne kui mina. Ja seetõttu justkui vaenlased. Ja mida teha tundega, et võib-olla pole seetõttu minu  isiklikul olemasolul ka mõtet. Vahel kui ma loen originaalselt eestikeelseid raamatuid, siis tekib selline tunne, et ma suudan mõelda inimestest ainult halvasti. Võib-olla isegi mitte tegelastest, vaid inimestest üldse. Kadedalt.

Eriti hästi tuli see välja, hra Jan Kausi "Koju" lugedes. Kõik edukad inimesed olid justkui süüdi selles, et neil on midagi. Eriti tuli see välja teises loos Asko Oksast. Loll mees teeb reklaami, osaleb telesarjas. Nõme mees. Ei käitu eetiliselt, moraalselt, müüb ennast maha jumal ise teab millele. "Tema" puhul oli see kuidagi mõistetav, see hoolivus rullus lahti. Aga Asko puhul rullub ta teistmoodi lahti. Aga siiski. Kui selliseid tekste lugeda, siis aegajalt on tunda sellist kerget kahjutunnet. Ja siis märkab seda enda juures ka, et ei saagi ausalt suheldud ega oldud.

Ükskõik raha, kuulsust - midaiganes võib olla. Veider süü. Ühelt poolt ei ole hea, kui läheb liiga hästi, teiselt poolt ei ole hea, kui läheb halvasti. See ülbus ja jõhkrus, millega suhestutakse ja millega ma isegi üsna sageli suhestun, kui asi puudutab minust targemaid päid, olgu see Doris Kareva, Jürgen Rooste, ma ei teagi, veel mõni tegija, et hirm on. Hirm, et see teine on parem, et tal läheb paremini, ta on nii palju parem, et temast tuleb hoiduda. See on naljakas ja jõhker hirm, selline, mis ei lase olla ega hingata.

Ise tahaks olla.

Tahaks teistega koos olla. Ei peagi ju alati särama.

Aga ei oska olla.

Nagu kunagi Ülikollitädi ütles, sa ei käi siin enam. Sa oled suur tüdruk. Sa pead nüüd ise hakkama saama. Tegelikult vist ei pea. Või noh ülikoolis ma ei käi, aga ühiskonnas ikka. Hariduse mõte peaks vist olema sidumises teiste inimestega. Kindlustunde loomises erinevate inimeste vahel, aga vahel on tunne, et see ainult eristab inimesed erinevatesse klassidesse.

On see hea?

Eba kindlus

10 november 2012

raamidest teadlikuks

Noh, ma olen nüüd siis homopeol ka käinud. Raamid. Pogenistid süüdistavad mind raamides. Mõned vähemalt. Tore on, kui süüdistatakse ka. Vahel kipungi oma maailma eksistentsiaalselt täiuslikumaks ja paremaks pidama kui teistel. On selline. Lihtne ja turtsakas. Nagu maaeit. Tööd teeb, armastust teeb, noh, mitte päris armastust, lapsi ikka. Võib-olla teeb isegi nii, et ainult korra aastas, siis aga jääb käima peale. Mul on muide üks selline esivanem. Meest lasi ligi ainult lastesaamiseks. Ju siis oli aseksuaal, enese teadmata. Ah mis neist siltidest ikka.

Naljakas on. Kummaline on. Veider on. Käisime Printsessiga peol. Teed oleks kuskil hubases toas toredam juua. Järgmine kord kutsun oma pisikesse koju. Äkki saab järgmine kord teistmoodi. Minu korterikaaslanna kleebib üha huvitavamaid ja naljakamaid pilte ustele. Suur ilvese peaga džentelmen, kes muide vaatab kavalalt otsa ja teavitab, et maheliha on parim liha.

Aga, kui need poisid seal tantsus teineteist kubetpidi katsuvad. Siis on naljakas. Siis on imelik. Võõrastav. Siis ongi raamid.

Aga miks mul raame ei võiks olla? Mul võiks ju olla raamiaeg. Või siis see hetk, kus ma saan aru, et ahhaa, see mulle ei meeldi. Kõik ei pea ju meeldima. Kõik ei pea ju olema hirmusvajalik, kui see ei ole vajalik. Või kuidas?

09 november 2012

Jänesejumalamaal

Kui nüüd päris aus olla, siis meeldivad mulle väga ogarad raamatud. Väga väga väga ogarad. Inimesed meeldivad ka ogaratena, veidratena, naljakatena palju rohkem kui muidu. Karakterpildina. Mõndasid inimesi ma kardan. Nemad pole nii ogarad, nemad on normaalsed, nemad on need, kes jooksevad ilusate asjade järgi. Nemad on natuke nagu mina, kui mul pole midagi teha ja kujutlusvõime on otsas, siis istun toas, voodis ja taon kaarte. Otsin ärtu üheksat taga. Küsin, et kas ma saan rikkaks, kuulsaks, ilusaks. Sisuliselt unistan, reaalselt ei tegutse. Mis seal ikka juhtuda saab, kui saan. Aga kui ma ainult küsin, siis ei saagi. Aga mingi motivatsiooni laksu tekitan endale küll mõneks ajaks, et hirmus palju mööda maad ja ilma ringi joosta ja asju teha. Jah.

Teil on kodus naine, kes ei julge Mercedesega sõita, sest sellisega sõidab keegi Ansip. Tegelikult pole asi julguses. Asi on milleski muus. Milleski, mis tema meelest esindab lollust, nõmedust, jõhkrust, seda, mis ei lase inimestel teiste inimestega hästi käituda. Selline naine on teil kodus. Mida te teete? Korralikule naistemehele sellist pole tegelikult vaja. Minu papale näiteks. Või sis Geeniusele. Paneme talle sellise nime. Mehele, kes arvab, et ta on Geenius, on vaja ainult kõige pringimate pepude ja ilusamate autodega naist, sellist, kes iga päev hoolitseb selle eest, et ta oleks. Lõpptingimuseks on: ei vananeks, ka siis kui ta vananeb. Jah.

Sarah Winmani "Kui Jumal oli jänes" - on just üks nendest raamatutest, kus tahaks ise elada. Seal on kõik kuidagi võrdsed. Kellelgi pole vahet. See on selline Uue Maailma maailm. Aga isegi Uus Maailm pole piisavalt kannatlik, piisavalt rahulik, piisavalt ebaagressiivne, piisavalt alternatiiv enam, et saaks eksisteerida Jänese-Jumala maal.

(Kurat seda Erko Valku teab, äkki talle ei meeldi geipoisid, hoolimata naeratusest, mis ilmselt lendub varsti mõlemat pidi päiksesse, Päikesepoiss, nagu ta meil on, olgu siin blogis kaa siis)

Tolerantsus on alati mitme otsaga asi. Kui Jenny Penny ema joob ennast maani ja oksendab terve trepikoja oma mahlast mittevikerkaarelist okset täis, siis ütleb Elly ema Jennyle, rahulikult, nii nagu ainult tema oskab öelda, otsekui hädavalet, aga sellegipoolest, midagi, mis toimib vist ka Peeter Sauteri maailmas: "Kui suured inimesed on lõbusad, siis võib vahel nii juhtuda, ära muretse, kullake. Ära lihtsalt muretse."

Jah, aga karakterid, need selle täiusliku, mitmetahulise maailma karakterid lendavad paremale ja vasemale, lendavad nagu linnud. Neid on kuidagi parem ette kujutada. Nende maailmas on lihtsam viibida. Neid ei kammitse minu teadmine, et mis mina tegelikult asjast arvan. On ainult Sarah Winman (1964).


08 november 2012

Sõlmpunktid tänases ja eilses

Mõrad minu täiuslikus maailmas. Äärepealt oleks auto alla jäänud.


Tüchtigkeit

Mõned päevad on sellised. Istud. Vaatad aknast välja. Vaatad enda ette. Vaatad maailma. Maailm vaatab vastu. Võib-olla naeratab. Kavalalt, et näe, olengi kohal. Olengi rõõmus. Olengi. Olengi. Tahan sind rõõmsaks teha. Lihtsalt. Usud sa sellesse, et elu on lill. Ei? No ise tead, mina ka ei usu, ma tean, et selleks peab olema pealehakkamist, et ta oleks lill. Aga sinul mu sõber, pole seda vahel. See-eest on sul mõned head sõbrad ja julgus. Kui need kaks asja on olemas. On elu lill. Ja sina Tüchtigheit ehk täiuslikkus.

Eile sattusin BFM tudengite lühifilme kaema. Naljakas oli. Pääru Oja oli igal pool sees. Päriselus nii tagasihoidlik. Nii nähtamatu poiss. Selline, kes volksab sisse ja tükk aega ei ole isegi kindel enam selles, et see on see õige poiss. Õige inimene. See, kellest tema ema selliseid lugusid räägib, et naljakas hakkab. Aga näe filmides mõjub kuidagi päriselt.

Kunagi olin kunstiringis, kus üks poiss joonistas nii ilusti, et korraga seisin seal tema pildi juures ja muudkui vaatasin. Nagu oleks uus aken avanenud uude maailma. Siis ma ütlesin ka: nagu päriselt. Nii mõtlesin ka. Oligi, nagu päriselt. Rohkem päriselt ei saa.

Tuhlakas poiss seal "Teises pirukaröövis", muide see on Haruki Murakami üks novellike, mis toredad noored filmitudengid kuskilt pärapõrgust leidnud on. Kujutate ette, kahte värvilistes mütsides noort (ja ilmselgelt ilusat) püssiga kolmekümmet hamburgerit sisse nõutamas, sest muidu ei lähe neil nälg üle, sest ühe peal on röövi pooleli jätmise needus. Ainult Murakami saab niimoodi mõelda ja meie sellest mõttest vaimustuda. Või siis teine tuhlakas poiss, kes ei osanud filmi teha. Mul on ka vist vahel see tunne, et ei oska kirjutada. Istun siis arvutis ja ootan, et oskaks. Aga ei tule. Meeled tõrguvad. Keel klammerdub suulakke. Hing - kuidas seda endaga seostada, et mul on hing, mis vahel on täiesti elujõuetu.

Mis elu? Miks elu?

Kuidas elu?

Kirjutamine on iga päevaga aina huvitavam ja keerulisem. Aga kirjutanud pole ma tegelikult ju mitte. Krampub see kõik. Sõnad krampuvad ka.

Noored filmitegijad on kas ehedad ja ilusad või õnnetud ja iroonilised. Kõige veidram oli film Marilyn Jurmani ja Hannes Metsaga "Just Another Weekend" - oligi seenetripp. Siim Nurkliku raamatust mõned katked ja dialoogid filmi koondatud. Täielik ahastus, et kuidas üldse suhelda, kuidas armastada. Ei lõpp ei anna lootust. Seisab seal pisut seina poole kaldu Jurman ja tundub, et tal ei ole midagi. Mitte kui sittagi. Mitte kui kedagi. Üksi on. Ühendusteta, iseendata. Vahedalt valus. Ja siin olen mina.

Värviline. Pesemata juustega. Peaks nagu oma õnnejoovastust vaos hoidma. Ei suuda.

Jah, ja isade surmaga tegelevad meil need noored ka. Palju. Emade surmaga vist ka. Kuigi neil pole kalduvust nii tihti surra, kui isadel.

Taksojuht ja Jaan Pehk suure pilliga, mida ta ei julge panna pagasnikusse, aga näe taksojuhi Saabi kohta ütleb, et see on lihtsalt asi, nende külge ei tohi ennast panna. Pilli külge ka ei tohi, aga ma ei kujuta ette, et Väike Prints ei mängi enne magama minemist kitarri. Kas see on minu jaoks alati ilus? Või ühel hetkel tundub koormavalt kohal ja vastik olevat? Tüütu? Ma ei kujuta ette.

Praegu on maailm Tüchtigkeit.

Herzlia Medical Center: Perfection has no limits
Et seda ütleb guugel täiuslikkuse peale. Olgu teil ihu täiuslik.

07 november 2012

Töö ja rõõm ja muu käsikäes

Sõnade rahumeelsus või siis nende rahukeelsus. Vahel on tunne, et ma vaikin, selleks et tegelikult karjuda. Väike Prints rääkis Eufooriaga minu mõttest korraldada luuleõhtu. Vahel on tunne, et ta tõesti hoolib. Hoolib isegi rohkem kui teised. See on imelik tunne. Hea tunne ka. Kausi "Koju" sai läbi. Oli ka ilus raamat? Noh oli ka raamat. Kuidagi omamoodi kaunis. Kuigi pean tunnistama, et inimese empaatiavõime, kaasaarvatud minu oma, on alati jõledalt ja piinarikkalt pedagoogiline. Eriti mõnel kirjanikul. Mismõttes alles siis oled sa hea inimene, kui sa käitud reglementeeritud heade inimeste koodeksi järgi. Ja mis see on? Hea küsimus eks ole. Vahel on tunne, et Jan Kaus arvab end seda koodeksit teadvat. Kas ta teab? Jah, mõnes lõplikus loos küll (näiteks spiooniloos), aga päriselus võiks kõigil lootust olla. Noh, eks ta annab neile ka. Asko Oksa ja Kalle mhmhmmmmhhhh mis ta nimi nüüd oligi ja sis Rasmus Susmarile. Annab lootust - siis kui nad on head poisid. Aga poisid ju ongi head poisid. Tüdrukud ka muide.

Pogenistid õiendavad. Ju ma siis ei kõlba enam. Lauriito tuli tagasi. Hakaku uuesti kõike tegema. Noh, tegelikult tahaks ma, et poogen poleks lihtsalt omaenda arvutisse kirjutamise koht, et sellest kohast annaks välja kasvada targemaks, paremaks ja tublimaks. Nagu see Kauril on õnnestunud. Muidugi tema on targem ja töökam, kui nii mõnigi pogenist.  Muide, kaasa arvatud mina. Temal tuleb see, kuidagi loomulikult või noh, mis loomulikult välja, tüüp on järgmisel aastal 27, alustas ta 18aastaselt poogendamist, ja üleüldise melu sisse või siis Jürgen Rooste armastatud luuletajate hulka sattus alles 25selt. Lõppkokkuvõttes - visa hing, mis sa siin ikka kostad. Rabab, rabab, rabab - märki tabab.

Töö.

*

Leni Riefenstahl (1902-2003)

Ahjaa, kõik ilusad ja ägedad naised, kaasaarvatud Leni, on natuke minu isiklikuks motiveerimiseks mõeldud. Teistele ka. Siinsamas. Blogis.


06 november 2012

* * *

Lõhnad, maitsed, hinged, hingamised, ootusärevus. Mõnikord ihaldaks ma teada enda pahupooli paremini, et saaks juba ette ennustada käitumist. Või näitumist. Maailmas, kus kõik virvarritab. Viskab sõlmesid taevasse ja taevast alla, et oleksime vabamad, et teaks, kust uksest sisse joosta, kui hing on täis  või rõõmus või õnnelik. Jalgupidi. Ikka jalgupidi. Kaelapidi on hirmsam. Hing jääb kinni iseenda vaeva  sisse. Nagu mõnes õõvastavas loos, kuskil kaugel kaugel Tuglase novellis. Jalg on valusam, kuid õigem poomispoos.

Nagu poodu Taros.



05 november 2012

tahad sa olla mittesiin? mis su eesmärk siis on?

Naljakas, kuidas mõne inimese stiil jääb naha alla. Tegelased tunduvad kuidagi tobedad, lollakadki ehk, endale seda tunnistamata, sis muutuvad nad veelgi tobedamaks, veel enam voodiallenlikult lollideks, pseudoromantika, pseudo-otsin-sind-igavesti-endale-kaaslaseks, hing haihtub ja haigutab valuks, milleks sa mind otsid, aga tegelikult ka, milleks sulle mind vaja on, kesma sinu meelest olen, kessa ise oled. Need on need Jan Kausi "Koju" tegelased.

Vat see on maindfaking, seda meeldib mulle vahel mõne mehega teha, mõne naisega ka, vaadata sügavalt silma või hinge või neist mõlemast mööda ja seda küsida, et kas on valus, kui sa ei tea, mida sa tahad, või miks sa siin maailmas oled, et kas on piisavalt valus, minul on, vahel, vahel on tunne, et olen enda või oma koha leidnud, inimesed tekitavad selle tunde, lihtsalt, rahulikult, taastumatult kohal olles, kõik need inimesed, kellest ma olen kunagi hoolinud või kellest hoolimata olen püüdnud hoolida mingitest oma isiklikest tahtmistest või soovidest või jumalteab põhimõtetest teades, et lõpuks on maailm ikka nii, nagu mina tahan, kas peab olema, see on eraldi küsimus.

See on nagu venekeelne naine või isegi eestikeelne - selline elus palju kogenud, sa kuuled seda otse hääletoonist, näed pilgu kõrgist jultumusest - nõuab sult midagi, milles sina oled kõige väiksem mutter siinpoes või siinmaailmas, nõuab raamatut, tal on eesmärk, nõuda raamatut, nõuda endale, nõuda kohe. aga seda ei ole, see on läbimüüdud, seda pole üldse kunagi poes olnudki, see pole veel poodi jõudnudki, see on

MITTESIIN

selles KOHAS

Judi Denchi M  James Bondi filmist on minu meelest üks nendest naistest. Aga midagi selles kõiges on ka kohutavalt võluvat. Midagi, mis isegi tahaks olla viiekümne aasta pärast või noh varemgi veel. Rangus. Julgus. Tahe. Elujõud. SIIN, mitte kunagi MITTESIIN.

04 november 2012

sõbasilmel tüdruk

kõige raskem siin maailmas on armastada
veel raskem on armastatud olla
või sis James Bondina Heinekeni juua
aga kui tavalised inimesed seda teevad
sis miks James seda teha ei või

*
lugesin praegu just hra Magnus Kallast poognast. Natuke minu unistuste maailma teema või nii. Jah.

03 november 2012

* ikka veel teel

silmad salgavad vahel maha selle vaikiva vapustuse. javier bardem, daniel graig, judy dench - kõigil on oma maagiline lõhn küljes.

küünik ütleb, et peaksin mehi pidama hakkama, päris isiklikke haaremi mehi. ei ole võimalik. mu tujudes lahustuks nad ebanormaalselt õnnetuteks. ühte tahaks. ühte aga kindlat, sellist, kelle ees ma i teeskle ja kelle sees ma ei eksle ja kes ei pane mind istuma maha ja ootama, millal ma normaalseks osutun, vaid kelle kõrval olengi ma minaise hirmuta, et teen ennast lolliks, igavaks, tobedaks jne. või just hirmuga, mis väljendub selles, et ma saan vaikselt ja vahedalt ennast uuesti riietama, uuesti naeratama, uuesti olema. Peab saama. Saab saama. Nii lihtsalt on.

Ahjaa Lauriito on poognas tagasi! Mõni minu võitlusrinne on paremaks läinud, oskused ka ehk. Suudaks ma nüüd kõige väiksema ja kõige suurema luulekogu kokku kribama panna, Pildilooja kõikide kõige toredamate ja ilusamate inimestega kokku viia, kes kirjanduses. Temagi peaks välja andma kogu, välja andma enda. Seda tema hoolivust, mis minusse kinni köeb, mis minuks saab, mis minus rõõmu välja kutsub. Sellise täiusliku. Ahastamaajavalt ilusa. Ma tahaks, et inimesed julgeks olla. Tahaks olla kirjanikud. Et nad tahaks seda maailma - eestikeelset nii vabaks kirjutada, et mitte ükski Ansip, Savisaar ega keegi teine ei saaks ega julgeks seda juhtida.

Jah, mina tahaks olla see, kes ehitab linna. Ilusaima kõigist. Väikeste Printside, Suitsetavate Poeetide, Kulmukortsutavate Professorite, Võimsate Naiste, Ilusate Naiste, Heade Naiste, Pildiloojate, Kõige Suuremate ja Kõige Väiksemate, Kuningannade, Narride, Kuningate auks. Oh neid on ju nii palju, neid võimatult ilusaid inimesi, Küünikuid, Rõõmu Pilduvaid kodanikke, Väge täis Filosoofe, Kauneid Raamatumüüjaid.

jah

ma tahaks, et see maailm oleks täiuslik.

niisama täiuslik, kui on Skyfall, enne James Bondi vanemate traagilist hukku.

02 november 2012

Kus see on?

juhtub juhtub juhtub
eks ole kõike juhtub

öösel tahtsin tõusta, et kirjutada sellest, kuidas vahel ei juhtu, vahel on vaikus. lugesin oma sünnikuupäeva märkusi ja avastasin, et vahel käitun nagu tüüpiline 8. detsembril sündinud. Praegu mõtlen, et mismoodi, ja samas see rahutus ei lõpe otsa. see annab omamoodi tiivad, lõigub jalad veriseks, sõnad sõnadeks. värske rõhk 31 number, kell tiksub sees, aeg toimetab omi radu, hing lendab, vahel tundub, et õhku. väike prints ei räägi minuga. ei kirjuta sõnumit ka. täitsa selline hu tunne tekib, dolce gabbana või mis asi see oligi, aga pole hullu, küll ma uue printsi leian, uue väikse, kui sellega läheb nihu. kuigi nigeeria filmi tahaks ikka teha ja lollitada, nagu hulluks läinud halloweeni kõrvits.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada Kristiina Ehinist ja Sofia Joonsist. Nii toredat õhtut pole tükk aega olnud. Ja maailma kõige väiksem ja kõige suurem sai sel õhtul vanemaks. Natuke kurb, et ta neid kuulda ei saanud. Aga pole hullu. Pole kohe üldse hullu. Kõike saab. Kõike saab alati, kunagi kusagil. See kummaline lugu mehest, kes kangestunult piltnikku vahtima jäi, või sis lihtsalt naise kõrval puukujustus ja naine muigab, mõnusalt ahastamata, vaatab meisse läbi selle projektori, hääl krõbiseb, heli hingub minusse. see naise heli, kes on surnud, surnud juba päris ammu, tema pärast ei peaks vist isegi enam kurb olema. Noh vähemasti mitte nii nagu ma vanama pärast olen. ema pärast, noh, tema pärast kaa, aga tema pärast ma ei suuda enam. nad kõik on tema pärast liiga kurvad. isa ka on kurb. ema poleks teda nagunii õnnelikuks teha suutnud. mitte ükski naine ei saa teda õnnelikuks teha. ta on nagu mina pidevates paralleelreaalsustes, mitte kunagi kohal, mitte kunagi siin, mitte kunagi praegu.

Ja ometi, ometi on ta omamoodi õnnelik inimene. Pidevas lootusrikkuses ja otsingus. Zeus. Sellepärast ehitabki ta maju, näitab mulle oma suguvõsa kaskesid. Igasugu betoonvaiadele surutud majakesi Lõuna-Eesti sügavuses, ma ei suuda isegi enam päriselt õnnelik olla või uhke. See nagu ei puutukski minusse. Need lambad seal vundamendi kõrval on palju huvitavamad lambad, kui mina ja ilusamad ja võimsamad, kui ükski ehitis.

Miks nad ära surevad? Majad? Inimesed? Miks kõik nii järsult ja ruttu muutub, miks miski pole nii nagu kakskend, kolgend aastat tagasi. Kuidas asjad peaks toimima?

Vanem vend ütleb, et igal pool teenib raha.

Raha tõepoolest.

Aga kohta, seda kohta, kus sa elad, peab teenima. Raha teenimine käib justkui selle juurde. Aga kui inimesed sõidavadki mingisse kohta ainult raha teenima, tundes igatsust sellesse kohta ehk kunagi naasta, kus oli hea. Oli kodu. Oli. Kas inimesed suudavad selle uue koha enda kohalolekuga õnnelikuks teha? Või teebki ainult rahategemine kohtasid õnnelikuks? Äri? Majandus?

Minu meelest kirjandus lõimib kokku, laul põimib üheks, eilse, tänase ja ka homse. Kui aga ühel hetkel on koos liiga erinevad inimesed, liiga järsult, siis on ainult valu. ainult äng. ainult karje, mis karjutakse kümnetes, sadades erinevates keeltes või erinevate aktsentidega.

MIS MEIST SAAB?

Kui keegi ei oska enam lugeda ega kuulata eesti keelt. või üldse lugeda ja kuulata inimeseks olemist, mistahes keeles. Mis meist saab?

01 november 2012

soovimisest ja tahtmisest

ilu jõuab alati pärale
annab päranduseks paar kommi sahtlipõhjast
ja küsib, et kassa täna ka tahad tulla õue
palli mängima

et mädamuna oleks nagu väga vaja mängida
ja sis sa seisad seal - täitsa vaikselt ja rahulikult - mõtled
tahad küll, väga asjalikku palli, sellist, mida võib päikse asemel taevasse visata
kui päike on oma aja ära põlenud

poiss võtab sõnast kinni ja loob
sina võtad hingest kinni ja tantsid
elu on ilus, elu muutub iga päevaga aina ilusamaks
ja paremaks ja õigemaks

hoolimata sellest, et selle ilu nautimiseks tuleb isalt raha paluda
noh, et süüa oleks, ja mõni päev teatrisse kah jõuaks
ja vahel harva võrru või tartusse
või tuleb selgeks õppida see hääletamine

väike prints määrib saiale mett
vaatab minu poole ja küsib, et kasma saia soovin
see kõlab nii naljakalt, see soovima
nagu ma oleks korraga printsessiks hakand

aga ma ju ei ole, no ei ole ju
ja sis ma hakkan seda sõna lahti pakkima
seda soovimist, soovin tegelikult seda
et ta seda veel kord küsiks

ja mõtleks, et mida see tähendab
soovima meesaia, väiksel printsil jookseb juhe kokku
ja ta ulatab mulle automaatselt
minu vastust ootamata saia meega

mina hakkan seda ülima uhkustundega sööma
see ajab väikse printsi naerma
sa otsustasid praegu et ma söön meesaia
ei otsustanud, ei otsustanud, ei otsustanud

no aga otsustas ju, mitte, et mul midagi tema otsuse vastu oleks
kassa tahad meesaia? küsib ta veel kord
kusma pääsen