31 detsember 2015

Mitte midagi erilist ei juhtunud

Midagi erilist pole juhtunud. Võru. Vanemad. Jalutuskäik ümber Tamula. Minu vana ja lagunev majake. Ja mingi kummaline tunne, et mulle on ikka väga palju antud, mille pärast õnnelik olla. Praegu. Eks see kõik muutu aja jooksul. Ma ise ka - muutu. Surun oma silmakesed kinni ja mõtlen, et äkki on kuskil keegi või miski, mis oleks veel parem.
Sellel nädalal olen lugenud Ulitskaja "Daniel Stein, tõlkija" ja tunnen, kuidas mu aju natuke targemaks saab. Üldiselt ma ei viitsi seda juudivärki - kõikvõimalikes variantides lugeda. Aga seal on see kuidagi inimeseks olemisega seotud. Vaimse teekonnaga enda poole. Ja vaimne teekond kõlab omakorda nagu mingi halb new age loba ja ega ta ongi. Ma ei ütle, et ta pole seda. Lihtsalt mõnikord on see lausa hirmuäratav, kui kummaline on elu lihtsus. Need tekstid on nii hämmastavalt lihtsalt kokku pandud (tegu on kiriromaaniga), et mu pea hakkab ringi käima. Astuks nagu otseselt suhetekeeristesse, mis tegelikult pole pooltki keerised. Armastatakse, vihatakse, loobutakse oma vanematest, loobutakse oma kõigekallimatest sõpradest, sest elu kisub eemale. Nii nagu päriselt. Nii minulgi. Lihtsalt - kõike juhtub. Kõike on.
Hirm on. Vahel on see nii suur, et tahaks võtta telefoni ja öelda, et ära tule, et mina ei tule, et mina ei taha, et ma enam ei ole see, et lõpetame ära, et võib-olla sina võtad kolm asja kokku ja siis me enam ei ole koos ja siis on valus. Hirm on. Ja siis ma hingan sisse ja välja. Võib-olla otsin mõttelise paberkoti, millega oma paanikat ohjata ja lasen asjadel olla.

21 detsember 2015

Kumu on nii nii nii nii tore

Hullumeelselt hea tunne on - täna käisime Kumus Ryoji Ikedat vaatamas ja hullumeelselt hea oli. Siis muidugi härra Laipman, Hans ehk Ants Laikmaa taluinimestega Vigalas ja Capri noortega, liivasussidega kõlaluulet kuulamas ja vaatamas. Picassost sissevõetud Gertrude Stein ja muud toredad tegelased. Aga kõige toredam oli ikkagi Islandi näitus - seal tõmbas ikka kõik närvid korralikult krussi ja meeled sirgeks. Olgu see siis Hulda Hakon või Helgi Thorgils Fridjonsson, kes oma pildikeelelt meenutab Jüri Arrakut ja noh tema süütuid paljaste nokudega islandimehi on päris naljakas vaadata. Selline kuruaasne hullumaja tekib pähe.

19 detsember 2015

Krampus ja inimesed, kelles tunnen ära karakterid

Ma ei oleks elu sees arvanud, et õudukad võivad nii naljakad olla. Ja inspireerivad. Täna tekkis pärast "Krampuse" filmi vaatamist tahtmine kirjutada. See süvenes, kui me kambakesti Postimaja Rimisse sattusime ja mulle kõikvõimalikke erinevaid inimesi vastu jalutas. Siuhke tunne oli, et kõigist neist võinuks kirjutada põhjaliku loo, eriti hirmus oli see olukorras, kus ma tundsin ära ühe müüja ja teatasin talle hästi rahulikult, et tore Teid näha. Ja mul tõesti oli tore teda näha. Abielusõrmusega meesklienditeenindaja tekitab alateadlikku respekti. Murrab neid tavalisi teadaolevaid piire ja olemisi. Ja just sellisel veidral moel jõudsime täna ka Micheal Cooney "Jack Frosti" vaadata. Filmis oli lisaks mõrtsukalikule lumememmele palju koomilisi karaktereid. Ja mis seal salata kolme juhmi politseinikku, nende alalõuga fikseeriv kaamera. mis passis filmi veel muudki põnevat lisaks kunstlumele ja veidratele tegelastele.

16 detsember 2015

Drakadeemia

Mõnikord on paanikatunne. Istud keset tuba ja tahad täiest kõrist karjuda, et minge ära, ärge olge minuga, ma ei taha, ma ei saa ega hakka teist kunagi aru saama. Ei taha saada. Ja siis toimub mingi kummaline nõksatus - ei, ei, ei ärge minge. Jääge minuga - olge minuga, ma ei taha üksi surra, ma ei taha üksi elada. Te peate minust aru saama või te ei taha või te ei ole kunagi tahtnud. Ühesõnaga vastuolulised tunded, mida läbi elades tunnen, et ma olen natuke suuremaks saanud või emotsionaalselt targemaks - jah, ma olen täis kõikvõimalikke komplekse, hirme, ahastusi - just selliseid emotsionaalseid. Ma olen teistmoodi - mõnikord ma tean seda, mõnikord läheb see mul natukeseks meelest ära. Mõnikord see püsib väga kaua aega niimoodi ja midagi ei juhtu - ja ometi ma kardan, kardan vahel kohutavalt, et ma teen kellelegi oma teistsugususega haiget. Jahp, ma ei ole Sheldon. Aga mul on tema tükikesi sees - neid kummalisi hetki, kus mu enda tunded ajavad mind segadusse.

*
Papi käis töö juures külas. Libises viieks minutiks sisse. Ja ma olin õnnelik. Nagu siis kui ma olin viis või kaheksa või kolmteist või kakskümmend üheksa ja ta lubas minu poodi külla tulla. Mõnikord on elu imelik - kasvasin suureks, aga sisimas ei ole ikka veel vanemaks saanud, kui see väike väike väike tüdruk, kes ootab oma isa koju.

*
Drakadeemiaga jõudsime täna lõpuni. Miskipärast tekkis tahtmine nutta. Täpselt nagu eile. Ma tahan kirjutada - aga mitte päris enda lugu. Kellegi teise oma ja ometi seda lugu, mis on tähtis.


13 detsember 2015

Valuovatsioonid hambas - hiigelpõse kummituslikkus

Minu hambavalust on saanud ülespaistetanud põsk. Viis päeva valutas. Kuues päev kasvas mädahunnikuks põses. Hambaarst teatas, et see valu tuleb välja kannatada. Ja ma olengi siin kannatanud - eile ei saanud korralikult "Kaarti ja territooriumigi" vaadatud. Ehkki olmelised kokkupõrkumised inimestega olid igati ontlikud, sest hiigelpõsk, mille ma täna öösel kestvate valuovatsioonidega endale sain, polnud veel üles kerkinud ja näidanud mulle, et hambavalu on õudus - füüsiline õudus.
Kuidas ma nüüd lisaks kodu koristamisele õue jalutama lähen? Näiteks Kummu? Põsk punnis ja tunne, et selle paganama kolme juurega hamba kohal on hunnik mäda, mis tuleks kiiresti likvideerida. Mädausski vihiseb põses.

05 detsember 2015

Ärakadumiseluulud


ärevAdressaat: Katrina Helstein

 Üle pika aja tunnen, et oleks nagu ära kadunud. See on see imelik tunne, kui tahad, et keegi oleks ja kogu aeg - muudkui tahad ja tahad ja tahad - kuni kõik asjad omandavad täiesti uue mõõtme. Õhust tuleb puudu. Vanaema nägin unes. Sellest piisas - vaatasin teda ja teatasin hästi rahulikult, et ta on ju surnud. Ta teatas vastu, et jah - ta on surnud. Ta teab seda väga hästi, hea oleks kui mulle ka juba selgeks saaks, et ta on surnud. Kümme aastat, seitse aastat, kolmteist aastat, järgmisel aastal saab neliteist aastat. Mitte midagi ei muutu. Elu läheb ikka omasoodu. Ärkan ikka kiiruga. Riided panen selga samasuguse veatu hullumeelse kiirusega - nagu igivanasti. Nii on. Meel on ärev. Jah, nagu vanaema unes ütles, et ta teab, et ta on surnud, aga kas mina seda tean. Inimese sees on ärevuste kuulid, mis lähevad lendu ja teevad muid imelikke asju ja midagi jääb seisma ja midagi liigub ja midagi muutub.

04 detsember 2015

Minu Van Goghi papud

Kui ma nüüd oma papudele mõtlen, siis nad on erilised. Nad on minuga läbi teinud kõikvõimalikke nalju ja vastuseta olekut ja hirmu ja olemist erinevate inimestega, kellest ma tundsin, et nad hoolivad ja ka nendega, kes ei hoolinud.