31 juuli 2012

koonsi jänku olen

jürka pluss katrina ja kõige ilusamad või sis igavamad kaadrid Nigeeriast
see teeb kokku kummaliselt hää tunde

keset lekit otsustab j-k klt küsida metsaintervjuud.

Tere, kus me oleme

seitsme maa ja mere taga

(k süveneb tugevalt oma fotikasse, millest ta on avastanud videotegemise võimaluse ja ta on supersillas, seega ta hääles on ühteaegu sarkasmi, kui ka suhtlemisest vabanemise vajadust)

mmmm... see ongi kogu intervjuu

jah

*
vahel
jaa vahel on tunne, et ma armastan sind
just sind
ja just niimoodi
nagu peab armastama
kahe käe ja kolme südamega
pidevalt kartes
et äkki
see ei sobi kuhugi
ega kellegi ega millegi juurde
vahel
jaa vahel  on tunne, et ma armastan sind
ja sina tunned sama
vahel
jaa  vahel on tunne, et see kõik on järjekordne mäng
priviligeeritud
igavuse vastu
et sis tasubki ainult armastada
ja sis ma saan aru, et mina olengi
igavesti teismeline mõnes loos
kus ei tule laiali vedada pea peal kraami
ega võidelda ellujäämise nimel
ega tööd teha
ega midagi

ja siis

*

olen ma nagu jeff koonsi jänku, et interpreteerigem mind sis selle fallilise asjaga, mida ma suhu topin, et sugu teha või ärge interpreteerige.

*
me kahvatud koledad naised
silmadeks silgud
rindu ei ole
või vinduvad maa poole
nad lõikavalt kära
tule mu poole
mine must ära
kaunis ei ole
vaid ilu printsiipidest
lokiliseks naiseks järat

tema
madonna
see jumalaema
kui tahad

ole

*
tolmuimejad on hingavad masinad
hingega tõmbad sisse terve maailma
vahel vaatan kodus ringi
ei ole ringi, millesse ma ei kuuluks
igal asjal on hing ja maitse ja minul
on maitse sees lõhn ja lõhna sees hädatarvilik
olemine

ongi mu asjade ja elu ring

30 juuli 2012

haarata

ebakriimud
minu silme all
öösel ärkasin üles ja lebasin ja lebasin ja lebasin
ennast otsides kesk tuba ega teadnud ega teadnud
kust tulevad need kuumad kiired
minu sisse ja sinu sisse ja maailma sisse
päeval olin kogemata raadio lahti unustanud
naine käskis mediteerida

teerida teerida
astud muudku kuhugi suunas, äkki jõuad ka
sõbranna joodab koolat ja viina täis
ise ei jää kuidagi
minul valutab hommikul pea
mis kuradi naine ma olen
isegi juua ei oska

lähen kenasti klubisse
seljas on ülivana kleit
ja meel on avatud
see ilus poiss
jaa neid on nii palju viimasel ajal sigima hakand
justkui oleks õunapuu alla sattunud
aga tegelikult ilusate poiste puu
täis ebakriime ja ebarõõmu
ja lihtsalt rõõmu
ja lihtsalt veel midagi

isa viib ehitusplatsile oma töömehega intervjuud tegema, isa on minust pea neligend aastat vanem, tugeva kondiga, alati hästi riides, alati targa ja tugeva sõnaga, (võibolla vahel on tal neid sõnu nii palju suust välja tulemas, et see kõige tähtsam jääb tulemata, erinevalt kõigist minu kallimatest, kes enamasti ei ole kõvad jutustajad, või jäävad jutustamises mulle alati alla, ikkagi geneetika, tee kurat, mis tahad, ikkagi eeskuju, kuigi vahel tahaks minagi vait olla ja mitte rääkida tobedaid lugusid sellest, kuidas ma jumaldan ühe oma sõbra miimikat (sõbranna ütleb, et sis peaks poisi endale meheks ära võtma, milleks, vaevalt et ma kedagi päevade viisi viitsiks vaadata, ehk siis ainult pildistada, tema kulmukortsu, tema naeratust ja tema vaikust, aga jah...) ja artikkel jääbki sel kuul kirjutamata, sest ma pean  aeglaselt ja rahulikult vaatama, kuidas ja miks ma olukordi ei viitsi (vist on õige sõna!) interpreteerida natuke liiga otsekoheselt ehk, panna inimest julgemalt rääkima asjadest, mis hinge peal) või ei taha, aga taat tahab, et tema tüteri oleks ikka korralik ajakirjanikutar, muidu pole sobilik)

ja ehk polegi

kuidas sind maailmale haarata
töömees või mu kallis
nüüd juba kaugetest aegadest
kessa ei räägi
sest sa tead
kuidas sind maailmale haarata
ja öelda kõigile neile
kes räägivad aina
et vaikida võib meisterlikult
iga tõeline meister

28 juuli 2012

Hea

vahel on tunne
et kogu minu egoism napsab ära
mu õnnehetked
ja sis on mul tunne
et mul polegi midagi eriti mida napsata

nii hea on, kui lihtsalt on
kumu on hea
krõbedahääleline
eha komissarov on hea

rohelised põõsad
pisut paaniline
pilk noorele poetessile
et nagu et nagu
et nagu ei saagi nüüd
aru, millest see tuleb
ja miks

kõik on hea

joonistama tahaks õppida
kohe
evi tihemetsa näituse avamine
jäigi vein joomata
inimesi oli paganama palju
liiga palju ehk

liiga liiga liiga
tegevalt palju

Markus Miessen nightmare of participation

menchen haben füse, um sich zu bewegen und nicht um stehenzubleiben. sonst wären wir bäume.

mul on praegu puu faas.

27 juuli 2012

lugusid meist

http://heli.er.ee/helid/1826581.mp3

meie elu Nigeeriamaal, et kui keegi ei kuulnud saadet, sis kuulake
Krista Taim pani kokku ja ma ei arva, et eriti koledasti

*
väljas, sees, hinges
mees istub mu ees, ta ei ole eriti ilus, aga ta naeratab nii palju, et ma mõtlen, et kui teda kodus ei ootaks naine, hoolimata sellest lihavast kerest, oleks ta mulle täitsa hea mees, paksu kõhuga ja venekeelne ja absoluutselt iga mõne aja tagant naeratav, närviliselt kiiresti ja nii edasi, parm plõksub tema ees karjuda ja ringi lennata, mina ei oska kuidagi tunda parmu, meeled on kuidagi avatud kõigele ja ei millelegi, ma tahaks proovida teisiti, olla teisiti, olla inimestega ka teisiti

tegin raadio lahti
kuulan oma häält, ilus hääl on, närviline, neeh, aga ilus, nagu ma isegi

see parm on hetkeks meie muige põhjustajaks, ongi meie muie, meie naer, meie saamatus, meie saadus, meie, kõikse meie ja veel enamgi

seni kuni ta selle parmu lömastab
sis ma vihkan seda meest
korraga on ta korpulentne ja kole

umbes nagu mõned minu võõrsõnad raadios
korpulentsed ja koledad, lõpu poole on neid üha vähem ja vähem
aitäh kõigile

24 juuli 2012

Paus

terve öö olin üleval
hea oli olla
kuigi nüüd
tahaks lihtsalt koju minna
ja magama

aga tegelikult ootavad mustsõstrad korjamist
vennanaine ütleb, et olen alfaemane
eriti väikse printsiga raadios rääkides
võib-olla tõesti
ei tea ise öelda
mustsõstrad maitsevad hea

neljapäev tuleb ka hea
väga väga hea
ma loodan
poognapaus

23 juuli 2012

the battlefield of your choice

Markeeritud valge

nägin varest

kelle seljast

lendas tuvisid välja

tegelikult

kitkus valge värv

musta alt nähtavale

nii häbi polnud ta

millegi pärast tundnud

kui oma tõelise karva pärast

ja kõigil oli naljakas

ja kõigil oli õudne

***
süütunne ja süütaolek
ja mingi paaniline püüd teha neid otsuseid, mis on kõigile kõige paremad, lõpuks lihtsalt ootad, ootad, ootad, kuni elu muutub selgemaks, lapsed naeratavad suurema naeratusega, emad meigivad end vähem (sest nad teavad et nad on niigi ilusad) ja ise usud ka ilusse, mis on igavene vähemasti teise inimese ajus, mis lubab olla, mis teeb vabaks ja võimsaks
 
enamasti
 muidugi
 
ei ole
midagi
 
kõik

21 juuli 2012

piss peas

a mul on poognapiss pähe löönud
nagu mõni  välk
selgest taevast
üldse ei oodand

jaa

võtmistest
enne naisevõttu
mõni armastusluuletus
mõnele mehele
et ta teaks
mida võtta
mida jätta

kuidas seda hinge võtta
või jätta või midagi
naeratust
noh

ma ikka ei lubaks
kellelgi omastada oma naeratust
või suud

käsi ehk mõneks hetkeks
lihtne küll
aga

veel võiks olla midagi
mis ajab palve kuulaja
segadusse

võta mu parem jalg
ja kuula talla alt
südame muusikat


et saada aru
milleks?


ma alatihti küsin
kus on see piir
kus inimene ei saa 
aru teisest inimesest

endast ka mitte
ja sis kui ma sellele lõpuks
vastuse leian
siis on nad kõik 
kas läinud 
või surnud

ja sis on mul endast kahju
aga mitte kunagi liiga palju
me armastame lugusid

selliseid
olen ohver lugusid
armastame kogu aeg
endast välja peksta
keegi oli meiega halb lugusid

aga kes ja miks ja kus
ei ma arvan, et viha on alati
mitme otsaga küsimus

ja luuletada tuleb ikka
aga küsimus on
kuidas

ja kuidas lõpuks saavutada
see leppimine
või rahu või õilsus
see on küsimus

andestada? miks?


ilus ja tõsi


ta meeldib kõigile
on selliseid
ta on liiga hea
et olla tõsi
ja liiga tõsi
et olla hea

ülbitsesin ühe sellisega
karp jäi lahti
loomulikult oli ta palju parem
ja tõesti
kõigele lisaks
tõsi

20 juuli 2012

keelebarjäärist

ma astusin keelekarjääri
oli selline 
nimisõnu 
omadussõnu
ja muid sõnu
ja sõnamõnu
täis
nagu mõni
täitand mina
kümme aastat
tagasi
enne ülikooli

olin unustanud
et väikelaste koppadega
pole siin midagi teha
kui tahad endale superakent
supekodule
või tahad
endale kodu
üleni klaasist
seal põõsaste vahel 
ja ometi kõrgemal kõigist
keeletükid teevad end
kuuldavaks
nähtavaks
ei lase endast läbi vaadata
ega näha ega kuulda
kui sa
oled unustanud
enda vale keelt
kasutama
või lihtsamalt
väljendudes
oled piisavalt loll
sis ei näegi 
oma kodust välja
ega kaugemale


vahel on rumalusest kahju
vahel mitte
vahel võib koguni õnnelik olla
et näe
eksisteerin 
siin ja praegu 
erinevalt väga tarkadest

19 juuli 2012

niimoodi lätted ja filigraanne armastusstseenide tundmine

mul on uus lemmikmees
kõik teavad teda
ja kui ei tea,
sis saage teadma

Jacques Rivette

(sündind 1928)

ma nagu armastan rivette´i
ma kohe väga armastan
nii ropult palju, et hing

kurat
väga väga väga väga väga
eile nägin dont touch the axe
ta on draamade kuningas

või lihtsalt jumal, ma ei ole enam absoluutselt kindel, kuidas saab nii üksikasjalikult inimese kehaliigutustest teha selle närveldava kurameerimismustri, millest loodusfilmid lindude ja loomade puhul räägivad, nii et usud ka ja elad ka ja vihkad ka ja armastad ka

ja sis

kõige keerulisem asi siin maailmas
on loomulikult armastamine
aga kuidas kurat keegi suudab 
nii üksikasjalikult teada
inimeste kulmutõstmisi
ahastusi
pitsitusi

riideid, 

ja pilti võtta

kuidas?

?????


kavaldusi ja avaldusi lätete teemal ikka veel


Ants

Ilus tüdruklapse nimi - võtan endale, tõesti sobib, et saa või sellega rikkaks, järgmine kord tutvustan ennast Ants Kristjan Andripoegana.

Kärbes

Lendamisest saab halb hobi ja ärritamisest ja võileibade puremisest enne hommikusööki laual ka - keegi võtab lapatsi 
ja lööb su, ära üldse muretse, järgmisse ellu prussakaks.

Veiko Märka

Riietub samades toonides kui mina, armastab ruudulisi pükse, 
on minust kakskend aastat vanem, 
muidu pole tal häda midagi

lubab kogu küla põlema panna
siiani pole õnnestunud
peaaegu sama põlemissooviga kui mina

Endised poisssõbrad

alati
eranditult
kõik väga ilusad
aga kuradi ebausaldusväärsed
ja ega ma ka
parem pole

Meie

Olemegi neegrid, valgendaksime hea meelega naha ära, kanname nagunii troopilises kliimas jõlekuumuses jõleülikondi ja arvame end tsiviliseerituks kartes kasse, tegelikult nonde tarka küünistust, mis tooks meie hinge nähtavale.


Armuhirmu pitsitus


väikesed
paslikud
paanikahood
kallim väänleb mu sees
hing ära kärgi
tunne
tundub lõhkavat tõde

see ebamugavussaladus
ebateadvus, mitteteadvus
lihtsalt teadvus 
kutsuvad esile

hood
tahad, ei taha
armastad, ei armasta
nõnda on kõigega lood

nõnda on kõigiga lood


hädatarvilik jooks


mõtet ei pruugi olla
sõnajooksust rääkimata
peaasi, et esialgu on 

säärejooks

jaa, omast käest tean ütelda
kasulik


Närveldav naeratus


keegi ütles kunagi
et ma naeratan konstantselt
ja kõikidel piltidel minust
on vahel näha

ainult mu hambaplaginaid
tegelikult naeratan närviliselt
sest ma ei ole kunagi kindel
kasse

euromurel on hea kingitus, 
et kuidas see vastu võetakse, 
ja naer tuleb sisse sama kiiresti 
ja sama ebamugavana 
ja sama räigelt, 
nagu lõikaks aeglaselt niite lahti 
ja tegelikkust pooleks, et et et et 

armastage mind
armastage palju
armastage või euromurelite eest
või naeru eest
või naeratuse eest

ja siis äkki
äkki tõesti

17 juuli 2012

neli luuletust surmast või sellest, kuidas kardetakse

lätted
ilusad ilusad ilusad
naised ja mehed ja koerad ja kassid
ja tuhkur

tuhkur on kohe eriti õudne loom
eile sain ühega tuttavaks
villi oli nimi
mina mõtlesin, et tükati karvadest puhtaks tõmmatud rott
ei
ooei

seda looma oli nii jälk vaadata, et hirmus
ja kui ma järgmisel momendil uksele pidin koputama, et väljaspool korterit asuvasse WCsse paberit saada, sis seisis ta mul nina all ja ainus mis ma teha sain oli uks kõvasti kinni lüüa ja karjatada ja loota, et loomake minu karjatuse peale samamoodi ära ei ehmata või ukse vahele kinni ei jää

perenaine ütles, et ta on elu aeg unistanud tuhkrust
(mina ei saa ikka veel aru, kuidas, aga eks need tartlased olegi pisut kummalised)

lätete viimasel õhtul täispimeduses rääkisin Kristel Mägedile, Kaur Riismaale ja Maarja Pärtnale - veekindlast plinkivast käekellast, mis olevat Merca-peika toodud Emajõe põhjast

no
mitte päris põhjast
kui nüüd päris täpne olla

(!)
et käis poiss ujumas, ujumas ja ujumas
ja näeb
ujub kah mees
ujub nagu väga rahulikult
plinkiva käekellaga
tuleb välja, et kõik oma ujumised ära ujunud
plinkiva käekellaga

et sis mis sel ujuval mehel pihta hakata, kes veel omad ujumised päriselt ära pole ujunud
selle plinkiva käekellaga
ikka endale tuleb võtta

(maarja ütles, et siin see kauri luuletus, kaur oli vist nii näost valge, et et ta ei tahtnud enam luuletust, muidu nurus seda kristel käest, nagu mingisugune kolmeaastane laps ja meie maarjaga lõbustasime ennast, kutsusime kassi kah ennast lõbustama, maarja ütles: kaks luuletust, mina ütlesin, et neli, ikka neli, kui meid siin, noorluuletajatena neli kokku)



13 juuli 2012

loe mind

loe mind
palus mu sõber
loe mind palju
palus ta veel
ja ma unustasin ennast lugema
andunult

iga ta kehaliigutust
iga ta naeratust
iga ta möödavaadet
iga ta kokkupuudet
minuga

ja siis - siis olimegi vabad koos
ta luges vastu

iga mu kehaliigutust
iga mu naeratust
iga mu möödavaadet
iga mu kokkupuudet
temaga

loe mind
palusin sõbralt
loe mind palju
palusin veel

12 juuli 2012

ühemustriline tapeetpea


mul on täna lobav mokk
lötendab paremale ja vasemale
kõik muudkui loevad
kuidas kr tekitab kihinaid minu pähe
pea on nagu tapeet
ühemustriline
vähemasti mulle tundub
ja sellepärast on pisut
häbigi ehk

jaa

liiga palju minust endast

*
ananüümsele
et keegi oleks paradiis

ma ei ole ühe inimesega muul moel seotud
kui geneetiliselt
tema lõhn on ilmselt minu lõhn
tema kõnnak on minusse pandud
mul olevat tema hääl

on naljakas
kui see inimene on surnud
juba nii pikka aega
aga läbi minu ilmutab
ta mõnele ennast
iga kord kui

mu isa mind näiteks näeb
ja siis
siis ongi terve tema paradiis
ja see on naljakas
paradiis
minule tundmatu
temale kõikehaarav

inimene olla on saladus
inimene olla on unistus

nii


krile


++++
õnnetunne
joovastav
teadasaamisest
või teadmisest
või millest

kust kurat see ego tuleb
et ta koputab aegajalt julmalt õlale küsides enda järele
et kessa oled
ja sis

lähed ikka
vanade klassikute juurde
et olla rohkem, et olla ilusam, et kanda mantsette ja õiget värvi lipsu
viigipükstega kahasse

koos vestiga
sis tundub nagu rohkem õigust 
neile vestidele ja mantsettidele

11 juuli 2012

ole

inimese keha kogu oma polaarsuses
sa tõmbad mu ligi
ja ma saan aru
kogu aeg saan aru
et kogu aeg olen ma nagu mõni uni
mis ei lõpe

ma ei suuda
ja suudan igal käel
lugeda sõrmi
ja surma

päeva hakul karjub vares ja mehed pidžaamades, kellel pole naisi, kõnnivad mööda hoovi ringi, süda on haige, jalad ka, tööd pole, sellegipoolest kisuvad suitsu, kisuvad elu, kisuvad ennast riidest lahti ja teiste naistega voodi, missis et seda ühte ei ole, ega seda ühte ei peagi, võiks muidugi, aga missis kui õnne ei ole, et oleks see ükski kauem kui soe suvine õhtu


10 juuli 2012

sis kui mul pole midagi teha, ma kirjutan liiga palju

eile naised juliette binoche ajab mind
hmmm
kiima on vist vale sõna
aga ta mõjuba alati niimoodi
vähemasti selles filmis, et tahakas juurde minna ja paluda tal see vastik maaniulatuv hommikumantel seljast võtta, sest ta on selleks liiga ilus, set selliseid asju kanda
samas

noh - ilu ja noorus - selles filmis tähendavad keppi ja raha
mõrkjalt vastikud teemad

laenasin töö juurest Derek Jarmoni "Wittgensteini" imelik film, püüdsin kuulata jäääärt, kohutavalt aeglane, mõjub nagu oleks üledoosi kätte jäänud ja avastanud laes lambi, mis kogu aeg peaks alla kukkuma, aga ei kuku, 5 maroon on kohutav bänd, ma ei tea, miks seda laenasin

muidu on ilus
järgnev tekst on napakus ise
aga mulle meeldib
(vähemasti mõneks ajaks)

Vikatkass ja Voldemar

Selge märgina tuli see saabasteta kass irvitusteta enne surma kui kuulutaja. Tuli niisama lihtsalt nagu iga teinegi kass tuleb piimale või kalale, lihtsalt lipsas palatisse ja jäi. Vaegkuuljad said tema tulles kuuljaks, vaegnägijad nägijaks. Selle haigla surmakass. Vastik kass, nõme loom, kes eksis harva või õigemini polnud siiamaani suutnud eksida palatiga, kui keegi ei surnud, siis libises ta mööda arstikabineti ringi isegi mitte närviliselt, nagu oodanuks ta surma kutset, vaid rahulikult, nagu oleks talle vaba päev antud. Täna näe ei olnud talle vaba päeva antud. Ernat aga ajas see närvi.

Nimelt ei suutnud Erna ei hommikuti ega õhtuti, vahel isegi vabadel päevadel haiglast eemal olla. Ta tahtis olla riigitruu kodanik, väikse rahva ja suurte autodega maal, ta tahtis olla abielus ja rase, just sellest palatist, kuhu see totakas kass tahtis hirmsasti sisse põigata. No loomulikult mitte palatist, vaid palatis resideeruvast noorest mehest.

Aga see kass, jaa, see vikatkass otsustas palatisse põigata või noh ööbima jääda noore Voldemari juurde.

Poisil pold tegelt häda midagi, ta oli siin oma ema hirmu pärast. Kõigil Voldemari perekonnas meesliini pidi tekkis täpselt enne kolmekümnendat eluaastat seisak, selline sisemine ja välimine. Mehe nahk muutus poisi nahaks, keha kõhnus, higi lõhn muutus lapselikuks. Ema muutus korraga palju ilusamaks ja paremaks, kui ta pidanuks olema. Seda nimetati Oidipuse sündroomiks ja see kestis täpselt neli kuud ehk kolmkümmend korda neli päeva. Ja finišeerus kas enesetapuga või eneseleiuga.

Vikatkass seega teavitas Ernale üsna selgelt, et finiš on endatapp. Ta üritas lipsata võimalikult kiiresti Voldemari juurde. Erna kiskus kassi sabapidi toast eemale, too küünistas Erna lumivalgeid käsi, veri imbus linoleumpõrandale ja lõpuks ka sinistesse haiglariietesse. Kassil oli kohustus ja ta ei kavatsenud sellest niisama kergelt loobuda.

Aga Voldemar? Voldemar oli nii ilus, et igaüks, kes teda näinuks sel hetkel, teadmata tema traagilis-koomilist haigust, armunuks temasse silmpilkselt. Kõik haiglaõed, alates sellest kretiinselt kurjast vanemõest lõpetades kõige noorema algaja interniga, kes oli päästnud tõsikindlast surmast hüpohondriku, kelle vaevustesse ei suutnud enam keegi arstidest uskuda. Kõik olid eranditult abivalmid Voldemari kantseldama.

Aga Erna, Erna oli kohe eriti, ta oli juba vana, vähemasti enda meelest – tervel kolmkümmend ikka veel ilma erilise armastamisvõimaluseta. Mis ta neist arstidest ikka, passisid nood sis heast peast ühte medõekest keppi tahta või kui tahavadki sis ainult seda tahavadki.

Voldemar oli toodud esimeste sümptomite ilmnemisel – ema Irma oli keset ööd ärganud selle peale, et tema pea kolmekümneaastane poeg suudles õrnalt tema jalataldu.

„Emme! Emme!“

Irma lõi küünarnukiga oma vanameest üles. Vanema pojaga oli olnud teine lugu, alustas aeglaselt lilledest – tulipunastest roosidest, mis saadeti emale töö juurde matemaatika integraalide parandamisse ja muidugi lootis Irma tookord, et vanamees taolise asjaga hakkama oli saanud, aga ei see oli tema vanem poeg Kuslap.

Eks see vana Voldemar oli kah niimoodi haiguse läbi põdend, et ei tapnud ennast vastuarmastuseta ära. Tookord oli ämm hoiatand, et see lihtsalt tuleb läbi teha, et see ongi riitus – see lõplik, et saada täis, sest muidu ollakse poolik.

Irma oli neli kuud nuttu vesistanud ja Kuslat-Voldit hoidnud ämma ja emaga kahasse.

„Kus issi on?“

„Ära.“

„Miks?“

„Teeb tööd.“

Ämmale meeldis see vastus väga. Kuslal ei olnud kedagi. Kusla oleks peaaegu ennast ära tapnud, aga miski hoidis elus ja see miski leidis endale hea ja ilusa tüdruku kõrvale.

Erna ei osanud Kuslat niimoodi kantseldada kui Voldit. Voldi silmad olid hiigelsinised ja nende seest karjus kui viiul, mida mängitakse filmi kõige pingelisemates stseenides aina kiiremini ja kiiremini, nii et jalad hakkavad tantsima. Nõnda hakkas tantsima Erna süda ja need süsimustad lokid, mis katsid iga tükki kolbast ja see täiuslik ihu, mida lihtsalt pidi kaitsma ja hoidma. Erna ei osanud öelda, millest see tuli, et Voldi oli kümme korda ilusam, kui tema vend ja mitte ainult Ernale.

Kass kräunus ja kriunus ja kräunus.

„Mine ära elajas!“ karjus Erna juba heitlikult. Uks avanes ja maailma täiuslikkus seisis Erna ees.

„Kiss.. kiss... kiiisss...“ nõnda kutsus mees ise kassi oma tuppa.

„Ta ei ole hea kass.“

„Miks sa nii arvad?“

„Ta toob surma.“

„On´s see siis nii halb?“ küsis mees veel korra.

„Te olete noor.“

„Teiegi pole just vana.“

„Te peate elama.“

„Miks, Erna? Miks, Erna?“

Kui ilus see oli, kui ta Erna nime ütles. Nii selgelt ja ilusti, et hing jäi soperdama. Erna silmad olid korraga mitu korda ilusamad ja suuremad, viiulid ägenesid hinges, sees lendas.

„Sest... Sest... Sest...“ ega ta seda nüüd küll öelda ei saa. Ta ei saa ju. Ta tahab ju. Tal on ikka veel meeles Irma, Voldi ema: „Ärge vaadake teda niimoodi. Ta ei ole ühtki tüdrukut õnnelikuks teinud. Ta ei te teid kaa. Uskuge mind ma tean, millest ma räägin. Ometi teda armastatakse ja jäädakse igavesti armastama, ka siis kui ta sellesse sureb.“

„Ema! Ema! Ema!“ Voldi oli haaranud saleda sirgeselgse imekauni naise käe – polnud küsimust, kust oli tulnud Voldi täiuslikkus maneeridest naeratuseni.

Erna muidugi ei kuulanud Irmat. Ta algas pisikeste vahikordadega, tillukeste meenepilkudega, ta haaras kaasa noormehe käepigistused, kui rahusteid torgiti veeni, sest Voldi lihtsalt oksendas kõik välja esialgu. Erna tõi ajalehti, luges raamatuid, kaes pikki ripsmeid. Nad kõik käisid, otsekui oleks terve haigla tiirelnud ümber ühe nõdra poisi, keda kõik armastasid. Ainult ema ei tulnud rohkem kui korra nädalas ja lahkus peaaegu paanitsedes ruumist, kus ta poeg teda ahne sugutäku kombel vahtis. Irma oleks tahtnud vana Voldemariga tulla, aga ei saanud. Vanamees ütles, et Voldit ei päästa midagi, et Voldi on nõder, röövellik ja julm. Tegelikult oli ta oma pojale kade. Irma aga ei osanud temaga kuidagi olla.

Nii kui Voldil aastaid viisteist täis tiksus oli ta klassi kõige ilusam poiss ja Veelahtede kõige kaunim eksempar. Irma oli alati segaduses, kas kõik need tüdrukud olid olnud päriselt Voldi sõbrannad või oli ta igaühega neist voodit jaganud armastusega kahasse.

Muidugi ta armastas oma poega, vahel tundus Irmale, et ehk liiga palju, aga mida ta sis tegema pidi?

„Kuidas nad ennast tapsid?“

„Poosid üles! Hüppasid aknast välja. Kiskusid veene lõhki. Ma ei tea. Ma pole nende sugulane eriti kaua olnud. Voldemari vanem vend uputas end vanni, sest ma ei armastanud teda.“

„Mis sis juhtub?“

„Midagi ei juhtu. Mis sis ikka juhtub? Inimene ei suuda ennast taluda, sest see on rõve, mis ta tahab ja kui see talle kohale jõuab, ta kas on oma rõvedusest üle või tapab enda ära.“

„Ära?“

„Ära.“

„Aga see ei ole ju rõve.“

„Iha mu armas – kui see pole abikaasadevaheline, on alati rõve.“

Seda kindlat ja julma pilku ei unusta Irma iial. Vana naine heidab selle talle aastakümneteks, ta teab reegleid ja ta peab nendest. Irma kahtleb neis alati, sest kunagi ei tule lõpplahendus ainult ühtviisi välja. On ka teisi võimalusi. Irmale meenub tema vanem õde – Meeta. Kangete maskuliinsete näojoontega plika, kelle lemmikrelvadeks olid vibud, mis pekslesid teravalt keset suurt märklauda aias. Ta muutis asukohta, võis minna kaugemale, paremale vasemale, isegi läheneda teiselt poolt – ikka oli keset märklauda kümme noolt, nii palju kui nooletaskust parasjagu võtta oli. Mõned läbisid teineteist. Isa oli kohutavalt uhke ja jõhkralt nõrdinud, kui Meeta talle oma elukaaslast vaadata tõi. Seekord tundus märklaud isa meelest täiesti valesse kohta pandud. Meeta aga ei jätnud, ema ka mitte, rääkimata Irmast. Nii oli Marii perekonda võetud kui Meeta naine.

Irma istus taksos ja toksutas jalga. Vaatas aknast välja. Miks selles pagana pargis polnud ühtegi Cupido kuju, oli lollakas Apollo, kelle suguelundeid kattis viigileht, muud midagi. Ainus, mis Irma soovis, oli tükike pärisõnne oma pojale ja ta teadis, et mitte keegi ei suuda seda talle anda, pole kunagi suutnud. Kõik need kingitused, kõik need Tom Fordi ülikonnad, välisreisid, ilusad tüdrukud, ka ilusad poisid mitte – mitte miski ega keegi ei suutnud temas tekitada kohusetunnet, olemisjanu tema enese pärast, sest ainuüksi pilk temale inspireeris inimesi.

„Kuhu?“ küsib taksojuht vist juba kolmandat korda. Irma mõtleb tõusta ja tuppa, Voldemari kaissu minna, aga ta ei saa. Ta teab, et Voldi vajab teda. See ahne ennasttäis ilu vajab tema lähedust.

„Haiglasse.“

08 juuli 2012

belle de jour

belle de jour
kohutavalt kole ja kohutavalt ilus ja nii edasi
kirurgi naine, kes ihaldab katkiste sokkidega raudhambulist meest
ilus?

luis bunuel (1900-1983) on tõepoolest ilus, see cocteau, mida ma tükk aega veel otsin, see unenäolisus, mille sisse on kirjutet veel midagi, hingematvat ja kurja ja tabamatut, lacan näiteks, kes läks belle de jouri vaatama koos oma ülilõpilastega ja ütles, et see ongi massohism, lacan ise oli kah üks paras massohist, kui vaadata tema "surmaandi", aga sellegipoolest
sellegipoolest

ja undusk tuleb meelde, kes tahtis teada, kas ta on lacanist pikem mees ühel Helsingi konverentsil aastal 2003

(sarapik rääkis)

*
õppisin, et filme ei tohi katsuda enne kui paned arvutilugejasse, sest nad lihtsalt ei pruugi lugeda, kui sa neid katsud ja et nad on ilusad
filmid ma mõtlen
kohutavalt ilusad

mulle tegelikult praegu käib kuidagi siirdamisena sisse Ana Mendieta (1948-1985) - juutjuubis oli pildike sellest, kuidas ta kana piinas ja mul oli tõeliselt vastik vaadata, ikkagi maalaps, kuidas sa vahid pea alaspidi lindu, kelle tiivad härplevad ikka päris kõvasti, nii kõvasti, et vaatamisest paha hakkab, ja sis võtab mendiata tolle sureva linnu suled ja kleebib terve oma keha täis, ma i saa sellest ikka veel aru, aga ilmselt pean ma piisavalt raamatuid lugema kaasaegsest kunstist, et see mulle päriselt kohale jõuaks. elupuu on ainuke, milleni ma hetkel jõudnud olen ja ma tean, et nicoletta ceccolil on see palju nunnum, aga sellegipoolest, sellegipoolest olid bunuelilgi los olvidadoses need kanad, keda surnuks peksti, sest Pedro inimesi tappa ei julgenud, tema tapeti

ebamugavustunne tekib. sõber räägib sellest, kuidas ta verekaussi sea juures hoiab, agraarne, agraarne, hing kipitab, kui sellele mõelda, endal on paha, aga see on ju elu mu kallis, täielik ja täiuslik




tahtlikult

ons sinuga kõik korras kallis
see hetk, see sina 
mida mööda kõnnin
jälle kuhugi ka mina
ons sinuga kõik korras kallis
päev lõikab jälle lõhki
meie kohal taevasina
su juuksed polegi veel hallid
missis et homsel päeval
süüdistan sind jälle kallis
ons sinuga kõik korras kallis

(need mängud nagu viiulid
see kriiskav valuskirbe
erootiline naeratus
on ainult lubadus ja seegi
tihkab olla kaduvraske)

sa otsid ülikonda endiselt nii halli
ei keegi näe sind nagunii
mustad prillid näol
on ainult purskava kaevu kristallid
ons sinuga kõik korras kallis
ma tahaks olla alandatud
ja selles tundub vahel täitsa sina
perverssust valu taevasina
paar hobust kappab mööda meist
ja vaikib hing
ja vaikib süda

miks räägid nõnda palju meist
liig vaikne rahulik ja tänitav
on sinu pilk
ah ära ole mulle isa
mul on ju üks
liiga vaikne rahulik ja tänitav

tee haiget
armastan
ei tee
teen ise
tahtlikult

07 juuli 2012

cocteaust täiskõhuni ja tagasi, et vahel peab

muidugimõista lööb mu slaavi päritolu välja
ja mitte vähe
kui ma hakkan Šiškinit hra Mitchelliga võrdlema
ütleme otse, ei ole mõtet võrrelda, ei ole üldse kohe mõtet

aga šiška meeldib mulle märksa rohkem
et Mitchell lajatab mingisuguse läbiva struktuuriga, kus puudub vene kaos, et mitchellil puudub šiška kaos, et nagu alustas kuskilt juttu ja lõpetas ma i tea kus, alustas mingitest ogaratest kohtuprotsessidest, kus mingi vanatädi oli mahalöödud, nagu mõnes korralikus dostojevskis ja jõudis sinnamaale, kus vanatädi oli justkui üles tõusnud

kõrgele taevasse
ei

loomulikult ei jõudnud sinna
loomulikult jõudis hullumeheni, kes muudku luges ette kinnipitseeritud kirjakesi teistele, et nagu läbi ümbriku või nii

jõudis mustkunstnikuni, kes oli tapnud vana naise ja luges peategelase advokaadiliku telegrammi ette
(oo kui võrratult ebadelikaatsed need sellised telegrammid on, nagu oleks keegi peksa saanud või peksta tahtnud, otsekui ähvardaks kirja kirjutaja kohe midagi teha kunstnikuga laval, aga tegelikult)

aga tegelikult jõudis ta sinna kohale oma väikse tütrega, keda kutsus imeks, raasukeseks, päikeseks

(täiesti minu vanaema, täielikult! ja see on nii kuradi nunnu, et hing jääb kinni)

hommikul tegin euroraadio lahti, äge rääkisid mingid venemaa esindajad sellest, et meerika allub see ja see ja nüüd tahab see meerika võtta veel üle usbekistani ja kasahstani (ehk teisisõnu kesk-aasia)

ja seda ta ju teeb

nagu diktaatoris tahtsid naftakompaniid üle võtta terve pisikese Waijda

ikkagist ikkagist ikkagist

kuulata sellist ülimalt venelikku vinklit, tekitab tahtmise veel kord mõelda, et kas me oleme elulõpuni klassiruumis, kus kellelgi on rohkem võimu kui teistel ja see käsitab seda võimu nii nagu talle parasjagu pähe kargab

eile võtsin Jean Cocteau ainetel teht filmi "Les Enfants Terribles" Jean-Pierre Melville´i teht teosekene.

 
kurat, kust ma saan selle sürrealismilaksu kätte, mis Cocteaul nii hästi filmidesse joonistet, Rivette´i psühholoogilise pinge, mis mind isiklikult täiesti endast välja viib, kust ma seda saan? vist mitte kuskilt, sellist omamoodi üksikasjalikku burlesksust leida ja tegelikult ega ei leiagi, tuleb vist ise kokku panema hakata, nagu ma olen ka sisse võet hra Josette Dayst või Maria Caracasest surma rollis või hoopistükkis selles teises rollis, võikamas rollis, kus femme fatale maksab kallimale kätte ja mitte vähe vaid väga palju

või kas maksab? äkki teeb teene, kingib mehele kõige parema naise maailmas, sest too tunneb end ikka veel kõigest litsina

litsina?

litsina?

mehed on sead ja naised on litsid

nii lihtne see ongi või?

uhh jah, ja mina olen kah šiška, sest ma ei jõua ikka veel päris poindini või puändinigi - vene ja meerika on mõlemad mõeldamatult tugevamad kui meie, aga mõlemad sama palju nõrgemad, kui meie, kui hra Salman Rushdie on õnnelik, et talle on antud Shakespeare´i keel, sis ma ütleks, et see pole mitte see

ka eestlastele on antud vana ja võimas, võib-olla isegi võimsam, kui Shakespeare ´i oma. jääda endaks, julgeda see olla, julgeda ilma hirmuta et 

****
(täiskõhutunne üle pika aja)
söön ma nagu meie kanad
kört liha ja kurgi ja tomatiga segi
hea on
täiskõhutunne


kaua see kestab?
never know


*
ma ei ütle seda loomulikult
mu kallis
ma ei räägi üldse
miks ma peaksin
miks üldse inimesed nii palju räägivad
või kirjutavad

nagunii tõuseb
ida kuskilt
ja päike tema järel

poisid peksavad palli
ja plikad kannavad silmadele ruuži teadmata täpselt

miks

ongi sel tähtsust mu kallis
ongi sel midagi
mis teeb meid selgemaks?

ei
lihtsalt

vahel peab

06 juuli 2012

asjatamisest - Watersi, Mainekki ja muidu ilusate taustal

Feisti kuulasin
kõige rohkem meeldis see koht:

when you comfort me
it does not bring me comfort actually


this is a tragedy

mainekki avastasin - vibratiivselt mõnus, kuulame praegu kõik raamatupoes
ma pean selle endale saama või see peab minu saama või me mõlemad läheme lõhki
rait vaatab mind imelikult
talle vist ei meeldi
aga mulle meeldib
nagu sigur ros, ainult kuidagi musikaalsem või ma lihtsalt kujutan ette
igal juhul oli plaadi peal kirjas, et keegi taoline islandijurakas on neid kah aidand kirjutada, laulda, asju asjatada



John Waters (22.aprill 1946) on see ülemine naljakas onu
kusjuures tore onu on, täitsa mõnusate aforismikestega:

I never call what I do art. I think that´s up to you tell me. 


Real life is seeing and art is looking.


art trains you to see. 


all the characters in my movies I look up to them.


Because really, if you are watching, then you are the dumb one, you are the one wasting time. 


Kõige vingem tundub tema puhul minus esilekerkiv paralleel hra Andy Warholiga, Jean Cocteauga ja Sulev Keedusega. Eriti sis kui tuleb välja, et hra dokumentalist on sattunud Bobby Carcia peale, kes on lihtsalt üks suvaline ekspornostaar, elab mingis suvalises garaažis jagades oma pisikest tuba rottide ja sigadega ja sis jutu käigus selgub, et tolle lemmikfilm on "Tunnid" (samastagem nüüd end stereotüüpidega, mu kallid!). Muidugi käib see mehele totaalselt pinda, kui teda sellepärast intellektuaaliks tembeldada (uhh, hra Tulnukas tuleb meelde), aga Micheal Cunningham oli teatest üsnagi sissevõetud, et kuule mu tekstipõhised filmid lähevad isegi sellistele korda.

kellele see frustreeritud lesbi korda ei läheks? ahh?

ei või kunagi teada. ei või!

Igal juhul selle küsimusega tegelesin eile põhjalikult.

ja ühe tänahommikuse lulla kirjutan ma kah siia, nii igaks juhuks.

kala

kui ma nüüd päris aus olen
sis ma ei ole
aus

ma lihtsalt püüan
aga aegajalt kukub püüdmine välja
nagu kala veest

et kogemata püüdis teada saada
misse õhk oli
ja sis

noh
hea et ära ei lämbunud
oma õhu sisse

03 juuli 2012

***

hinga
verd, armastust, iha
hinga

seni kuni sulle on antud
armasta
seni kuni ta on sulle kõige kallim
hoia
seni kuni sa muud ei oska teha

ja siis

***
tõttöelda on seda üsna raske sõnastada, et kuhu ma lähen, kell kolm öösel vaatab kell seinast hoopis teise pilguga mind, kui eile öösel, ta on palju ebaadekvaatsemalt kuri, kui mina või üldse inimesed, ta on bastard ta teavitab mind mu vanusest, mu morjendavast verest ja lihastest, poolikutest seksuaalaktidest külmade linade vahel, jah, võib-olla isegi rohkem kui ühe mehega

lõpetamata armastus on nagu kõik, mis on lõpetamata
mõnes mõttes tore, et nagu variatiivsust jätkub suhtele, suhtesse
ohkuitore oli sellist juttu ajada kirjandusteadus seminarides, päris elus on see haige, ja ma ise ka olen haige, ma ei tapa endas ühtki asja lõplikult ära
see on nagu mädapaise

hakkad imelikult käituma

ja siis
sis võib naljakaid asju juhtuda
(su ekspeikaga näiteks või sinuga või teie mõlemaga)

02 juuli 2012

i ga ve ne

kuidagi hirmveider on olla
olen ma ilus
olen ma tark
milleks ma seda kõike olen
butler ja feministid raamatukogust
kumu raamatukogust

verest tühjaks jooksev
ja endaks saav Igavene

O*OO*OO*O

nagu vabapidamises loom
ma ei allu nii kergelt millelegi
vahel teen endalegi
sellega haiget

armasta mind sellest hoolimata
armasta mind
teades
et


ristluud sügavad
valu endast
hing kripeldab
vanade naiste
suvel ehk sügisel

sina rebisid valu
endast nii nagu
pindu naha alt
tüdruk punaste juustega

vahel on tunne
et ainult nemad
suudavad olla
piisavalt head

aitas sind kaasa
mina istusin Kalamaja
kummituste pargis
otsekui nuga kõhus

mu kallim pidi olema
mu kallimat polnud
sina aga mitte kallim
olid hullumajas

01 juuli 2012

laamendamisest Virtsus

et sis ma laamendan jälle
tööl

kodus, maailmas
k on paksuks läinud
see ei ole hea
see ei ole üldse hea
või ma hakkan kergelt Blanche Duboistuma, ehk mulle sobivad ainult kleenukesed poisiohtu tüübikesed? ehh? mitte muffigi ei saa aru.
uni on suur, süüa pole saanud
nüüd peaks saama

matsalus käisime ja sis ma sain tuttavaks randtiiruga, kes on nii vinge, et võib mõne minu kirja Martha postkasti potsatada, kui ta talvitumiseks Lõuna-Aafrikasse lendab

peab saama

www.reedalinnud.blogspot.com
laenasin reedalt randtiiru ehk sterna paradisaea


mõnus
otsisime lasteaeda taga koos Karini ja hra mikromegasega, tore oli otsida, hästi hästi hästi tore!
lehm näitas teed ja viinamäetigu tuleks rallitama panna