28 aprill 2016

Teater, teater, teater - ja minu tore elu teatris

Ma olen nüüd vist paar kuud korralikult teatris käia saanud: "Hipsteri surm", "Palju õnne sünnipäevaks, Wanda June", "Onu Aare", "Misantroop", "Uhkus ja eelarve", "Paradiis", "Ilus on noorelt...", "Hullumeelse blogi". Poleks elu seeski suutnud loota, et ma nii paljudele etendustele üldse pääsen. Aga näeh, pääsesin. Hästi tore viimased kolm-neli kuud on omamoodi teatris möödunud.

*
Rütm on see, mida me otsime oma erinevatest naudingutest, ka teatrist, mis võib olla nii tüütu kui ka meeletu nauding. Rütmi paistab olevat nii "Hipsteri surmas" kui ka "Paradiisis". Von Krahli värk eksole. Liigud, liigud, liigud. Paned muusikaga laval toimuva liikuma, paned tantsuga, paned valgusega, paned ootusega, paned mööndustega, paned kõigega, mis on, enda liikuma.

*
Lugu on see, mis liigutab, olgu see või laisa onu, veidra hullumeelse, totaka tänavakassi ja roosa nunnu nuustiku armastus (uskuge mind, pärast "Uhkust ja eelarvet" tahan ka mina endale sellist nuustiku kostüümi, nii seksikas ja nunnu, et hirmus hakkab), vanamuttide avastus, et neil on viie peale üks mees, kelle pärast lihaletis järjekorras oodata, no "Misantroopi" te juba teate. Ilma rütmita ei hakka lugu tööle, see kaotab oma jõu.

Samuti kaob lugu ära siis, kui keegi, olgu see dramaturg või näitleja, loo kallal tööd ei tee. Lugu tuhmistub. Nii juhtus ilmselt "Ilus on noorelt..." lavastusega, mille kavalehel muide ilutseb kurikuulus Tõnn Sarv, seesama, seesama, teate küll. Aga see selleks. Perfokas perfoka järel, mitte ühtki asja päris lõpuni jutustamata, alates käte kadumisest kuni lõputu armuhullusena paistva teksti välja paiskamisena loodud olukord. Ja miski nagu ei lähe päris endani välja. Tekitades selliselt ebamugavust, karjumisetunnet, hirmu, ahastust. Aga võib-olla niimoodi peabki, kui kaaslavastajana astub kulisside taha Kiwa.

Muide samasugune lõputus tundus ka "Paradiisis" olevat - ükski lugu polnud teisega seotud, aga ometi oli ka. Alates vareste loost, kes lendasid taluõuele, kui surm oli tulekul. Lõpetades abielumängimisega, ja kõige selle taustal värviti värvilisemaks puid, mis selja taga. Mingis mõttes paistis see nagu sõprade remonditalgutele sarnanev olukord olema. Eks kord tulid minugi sünnipäeval kaks kirjanikku ja vat mis juhtus - põnevaks läks. Naljakaks läks. Elu on mõnikord parem kui teater. Minu meelest isegi see elu, mida nad "Paradiisis" mängisid. Tauraite ja Laur näiteks. Täitsa nagu endast rääkinuks või siis niimoodi rääkinuks, nagu kaks kirjanikku, kes võivad kuuldavalt krimiromaani kokku panna. Ja loomulikult olen ma kahe käega Mart Kangro kasutamise poolt.Ta on nii õige inimene laval olemiseks, et vahel hakkab hirmus. Lisaks sellele, et ta on kiilakas ja ilus. Ja ta näitas meile vähemalt kümmet parukat, millega oma elu värvilisemaks muuta (ja teiste elu ka).

*
Side erinevate lugude vahel - tekib siis, kui on kas raamlugu, mis koob kõik omavahel kokku, nagu see juhtub olema "Uhkuses ja eelarves" või raamolukord nagu "Paradiisis". Kõik tegelased saavad kokku kuskil lõpuks, kõik niidid viivad kuhugi lõpuks. Seda ei juhtu näiteks "Misantroobis" või "Onu Aares" - ühes lõhutakse ära kolme näitlejaga läbi lavastuse kolm peaosalise rolli, teises kaovad ära  Aare naised imelise, kuid ühe Merle Palmiste taha, ja võib-olla sama fiktiivselt tahtiski Hendrik Toompere kogu Aare lugu kujutadagi, mitte kunagi ei või teada, äkki tekkis tal seda rääkides hirm, et mis nüüd saab. Ja see hirm, pani lõhkuma karakterit kui ka teda ümbritsevate inimeste karaktereid, see hirm, et äkki ta ei räägi õigesti oma onust. Aga kuidas õigesti rääkida oma onust? Või isast? Või vanaemast? See on hea küsimus. Sealt kaobki side - sellega, mis võinuks tekkida.

*
Üldiselt sidet erinevate osade vahel ei loo ka üksainus näitleja ega seesama tekst, mida ta esitab - poolteist tundi järjest. Noh umbes nagu juhtus Merineitsis Tohvrit vaadates (kes muide ei sobi tõesti oma kõhetu kehaga mängima machot sealsamas "Õnne sünnipäevaks, Wanda June"), aga kelle karakterit oleks võinud palju huvitavamaks kirjutada. Ses mõttes - alati tasub luua tegelane, kes on põnev ja mitte ainult vaatajale, vaid ikka ka näitlejale. Mitte lihtsalt naljakas.

Natuke prantsust - eksole - loodetavasti saan oma osa kätte


27 aprill 2016

26 aprill 2016

Need va nõudmised, need va endale

Ma tean küll, et mulle mõnikord imponeerib väga vihaseks naiseks olemine. Lihtsalt - nii on viimasel ajal välja kujunenud. Samas. Olgem nüüd päris ausalt. See ei sobi mulle alati. Räägin ma isaga või isast. Räägin ma tööl käimisest või tööst. Mida vanemaks ma saan, seda kriitilisemaks asjad lähevad. Ja mitte need asjad, mida teised teevad, vaid need, mis ma ise tegemata jätan. Ja alati ei saa oodata õpetajat või õpetajannat kuskilt nurga tagant välja jooksma, et ta ütleks, mis edasi teha. Iseasi on muidugi ka see, kas mulle tuleks seda õpetajat kuulates selguse hetk - kas mina, Katrina Helstein, sündinud 1984. aastal saaks päriselt aru, mis ma päriselt tegema peaks.
 
Mul on siiani meeles - see veider tunne, magistratuuri ajal, et ma ei saa aru, mida inimesed minust tahavad, või kõige hullem, mida ma ise endalt tahtma peaks. Ja vastus sellele on üsna konkreetne, mu isa, mu tookordne õppejõud, kellele ma selle esitasin, vastasid täiesti rahulikult ja endastmõistetavalt - ise pead teadma. Elus ongi nii, et ise peab teadma, mida tahta ja kuidas.
 
Ma pidasin alati imelikuks neid inimesi, kes tegid oma väikesi töid täie jõu ja sooviga neid hästi teha, seni kuni olin töötanud Kristiine Apollos 2009. aasta viimastel ja 2010. aasta esimestel kuudel. Ja nüüd - asjad on muutunud. Mina olen muutunud. Mina olen kasvanud kolmekümne ühe aastaseks. Mu selja taga on pisut väikseid, pisut tähtsaid, pisut igasuguseid töid. Minu meelest. Ma olen töötanud ajalehekandjana, õpetajana, kohaliku lehe toimetaja-reporterina. Ükski neist ameteist ei olnud minu oma kauem kui neli kuud ja seegi oli üsna hullumeelne lugu, kuidas ma seal nii kaua olla sain.
 
Ja nüüd ma tunnen seda - midagi jääb realiseerimata, loomata, ja see kõik on seotud hirmuga. Loen Wangari Maathai elulugu, vaatan viimased kaks nädalat tema naeratavat nägu raamatukaanel, libisen läbi oma feisbuki ajajoone, parandan oma peiku motivatsioonikirja, umbes samasuguse häälega nagu minu imearmas Sõnumitooja toimetaja, kui ta oli ette võtnud mõned minu tekstid ja need ümber kirjutas, küsides iga mõne aja tagant, et mida see poliitik siis ikkagi rääkis ja kuulates mu naiivset hämaloba ja nõudes, et ma pean uuesti poliitikuga rääkima, et aru saada, mis ikkagi juhtus.
 
Ühesõnaga ma tunnen, et midagi on kuskil tegemata jäänud, aga mis. See on nüüd hea küsimus.
 
Põhjani minek ongi kõige raskem.

20 aprill 2016

Kuri Katrina

Mõnikord on tunne, et ma võin ikka nii lihtsalt nii kurjaks saada, et hirmus hakkab. Päriselt.

12 aprill 2016

Luuletisi

*
kõpskingadega väike ilus tüdruk
ootab oma aega
ja bussi
ja võib-olla
midagi veel

roosa kleidi ja
tikitud roosiga mantlis
täiskasvanu asjalikkus
pilgus
lastemahl näpus

*
kahtlane kajakas
karjub Hurda pargis
Jakob ei tee teist
nägugi
nägu graniidis
mis tast ikka tahta
aga mina
küsin miks
ja kajakas kiljub
selleks

*
vana mees
kuulab Rüütli tänaval
mis sumbund võilillekevadesse
päikesest ja pesematusest
mõranend näoga

toda kummalist viisi
tollest ilusast Emmist

mõjudes
kui apokalüpsis

hirmsa ja ilusana
korraga


*
poes ootamine
erineb venna või isa
ootamisest ehitusplatsil

et millal nad
saavad valmis
oma elu ja uhkusega,
millal ostavad endale
uhkema maja
ilusama korteri

poes ootamine
on enda ootamine
et millal mina saan
rohkem julgust
suuremat palka
pehmemat voodit
oma esimest beebit
töötades endale
lubada. 

09 aprill 2016

Staar

Häbematult hea
sind armastada
nurklik taevatäht
siblides sa meenutad
üht kana

häbematult lihtne
on sind unustada
parem, mugavam
ja selgem muust
oled tehtud

ilmapuust
aga tegelikult
täitsa tuust
täitsa täitsa tuust

kuningaid ja kasse
eelistavad ikka
uudishimulikud
mina ainult
himulik


Kati Kirotar "Mängur" (2015) 

04 aprill 2016

Hullumeelse blogi

Käisime täna Merineitsis Tohverit passimas. Mõni meist oli üsna kuri - noh, mina ei olnud. Mina mõtlesin, et kuidas luua tegelast, kes täiesti normaalse jutu sisse suudab poetada lauseid, mis panevad kulmu kortsutama. Selles mõttes, et selliseid inimesi ikka on. Kuulad, kuulad, kuulad, kuulad - kõik tundub täitsa okei olevat, aga korraga suudab siuhkse lausega välja tulla, et hoiad kahe käega peast kinni ja mõtled, et midakuradit. Ja siis jälle - räägib jumala normaalset juttu - ja korraga JÄLLE.

03 aprill 2016

PROFAANI KOKKUVÕTTEID MÄNGUDEÖÖST

Põnev!
Hetked, kus on natuke naljakas ja armas olla. Käisin Mängudeööl. Ei, ei ole üleöö mängima hakanud, aga kuna peiks on mängudeinimene, siis mittekäimine oleks olnud paha mõte. Aga põnev oli ikka. Päris niimoodi põnev, nagu metalkontserdil, Eluveitel, et kuulan ja katsun heli läbi plastiktopsi kätte saada, ei olnud. See oli teistmoodi põnev ettevõtmine. Ses mõttes, et Oliver Laas rääkis mängudest ja ideoloogiatest. Üks koletark või siis ilustark tüüp rääkis talle publikust vastu - gameist ja playist. Ja küsis vahepeal, et kas ideoloogiat tuleb vaadata ikka Foucault nurga alt.
Kunst ei too sisse!
Aga veel põnevam oli kuulata seda, kuidas üks tüüp teatas hästi rahulikult, et mängude tegemine on täiesti mõttetu tegevus. See on raha tuulde viskamine. Ja eks ta ole nii kõikide ettevõtetega, mis on ja ei ole loomingulised. Romaani kirjutamine, filmi tegemine, maalimine, roheliste portselankonnade tootmine (võib veel mõelda, et mis see mõttetu tegevus veel võib olla) - sest ega nad ju KINDLAsti raha sisse ei too. Aga võivad tuua - eksole. Pani kohe mõtlema, et jah, siuhke loeng oleks võinud olla kuskil eesti filoloogia esimesel kursusel - et Katrina, Katrina, Katrina - kirjutamine ei peagi ära toitma. Kirjutamine on aja ja raha raiskamine. Aga ta võib.
Tetris!
Ja mina muidugi avastasin, et ehkki ma olen kuulnud inimesi Simsist ja Civilisationist rääkimas, pole ma kumbagi mänginud. Ainus asi, mida ma mänginud olen - on tetris, millel ilmselt pole miskit pistmist ideoloogiaga. Vat-vat, eksole.
Mehelminek, eksole!
Aga muidu väga eluline olukord. Kui kellelegi on väga mehele vaja minna - käigu Mängudeööl - seal on tervelt kakskend meest ühe naisterahva peale. Täitsa nagu ausalt.

01 aprill 2016

Lapsemeelne ebareaalsus

Loen aina Palmeri "Küsimise kunsti" ja olen segaduses. Ses mõttes. Pagan. Kurat võtaks. Ta on ju mina. Lihtsalt mul pole julgust minna tänavale pruuti tegema. Aga muidu? Totaalne Katrina Helstein. Karvaste kaenlaalustega ja julge silmavaatega - või noh ideaalmina. Mina ei julgeks nii palju asju teha, nagu tema julgeb. Mu töökaaslane - see kontoriosas töötav - arvab, et tegu on hüsteerikuga. Tõenäoliselt. Ega ma ei julge vastu vaielda. Julgus minna läbi teatavate piiride, mis meid kammmitsevad, ümbritsevad, suunavad kuidagi käituma iseloomustab ilmselt Palmerit päris kenasti. Omas kummastavas lapsemeelsuses mõjub ta ebareaalsena või igavese teismelisena või antivananeva julgustükina elusast peast. 

*
Interneti enimvihatud Amanda Palmer