30 märts 2012

nii - kunagi ei või teada

ei

isupuudus on lihtsalt isupuudus

ei ole

kõik need vaimuhaigused ja muu napakas asi

isupuudus on lihtsalt isupuudus

ja külmkapipuudus

ja kõik muu tore


nõrkused

surub külmade kätega ajud kokku
surm või elu või mingi haigus


kunagi ei või teada

kui istud pannkoogiootel


kunagi ei või teada
millal ta tuleb
või jätab seekord tulemata

ja sis seletad
et perearst
et pole

ja sis ütled
et keegi külmade kätega
surus su ajusid kokku

värhatus
mis kuradiperearst
värhatus

tulge homme
tagasi



----------

kus on elujõud? Mis sellega sai? kellele ma selle maha parseldasin? jälle? vanale kurjale tädile? ei?

29 märts 2012

unistused

Kas sina, katrina, pole kunagi unistanud saada Ilmi Kollaks? Marie Heibergiks ehk?

***

Nüüd on sis sinu suur šanss.

28 märts 2012

les petites morts

olengi vist
anorektik

unustan järjepidevalt süüa

27 märts 2012

vaikus

et ma sis vaikin
kui ma räägin
ja ma räägin kui ma vaikin
onu minu kõrval mumiseb
podiseva härjapõlvlasena
huvitav kas keelitab mu ka
talle kogu oma supi ära andma
sealsamas RRi seitsmendamal
korrusel ja päeval ja kõikidel
nendel vastikutel ja vähemvastikutel
hetkedel kui süda

jääb seisma

ja sis ma jään teda passima
nagu idiooti
kui ta kõlksatusega
rippuva pastaka alla kisub
koos selle alusega
millesse ta selle paneb
ja ei pane

ehh

aga tupsu rimbaud elab mingis omaisiklikus maailmas-mullis ja ma ei tea, kas see on nüüd väga kasulik või kasutu, et ma tema poole pöördun, mõttes ja ilma mõtteta, ta tundub samasugune nagu kõik minu kaasaegsed noored, ta kirjutab, ta loeb, võib-olla käib isegi tantsimas, kuigi teda on halvanud isiklik suhe oma isikliku abikaasmehega - kellega meist poleks seda suhet. noh minul ei ole, aga ei ole, sest mitte keegi ei taha mind või kui tahab, sis ma olen nii naiivselt paanikahoogudes, et see keegi kaob lihtsalt ära, olgu ta sis prints-poeet-poiss või kõike korraga

inimese elu on kummaline ja ilus
sellesse minna
sellest osa võtta
selleks osa saada
on tegelikult lihtsalt sammu küsimus
naeratuse küsimus
kõige muu küsimus
jaa


vanade kannete mõju all:



Troopiline lind, päev ja...
ja see ülemine on muide hra William Baziotese (1912-1963) "Troopiline lind", valmis saand 1948. aastal meerikamaal. väga nunnu autor muide, kelle olemasolust mai teadnudki, aga ma nägin tema kükloopi ja lihtsalt armusin ära, aga kükloobi leiate ise üles. Terve guugel käeulatuses, jumal teid võtku. koos jeesusmariaga.

ja Ilmar Raag ja võimalikult lühikesed lood, mida keegi enam jutustada ei oska:

I
lugu peab olema
lühike

seksisid

II
veel lühem

tapeti ära


noh umbes selline filmistsenaarium või nii. kõik tuttavad on californicationist sissevõet. Appi!!!!


ja ohkuipalju teisi nimesid ja imesid ja inimesi.
tee veel raadio lahti.

mistahes kunstiteos peab sündima avastusena ütles Wassily Kandinsky (1866-1944) või iga ese kätkeb endas nähtavat kui ka nähtamatut arvas Pavel Filonov (1883-1941).

(noored luuletajad omavahel)

sõlmleme
sellel sirgel
kus vana-Alliksaar
trummeldas traagelniite
välja sõnade mitmekesisusest
või kesisusest

ootame last
nagu mõnda
hullumeelset
imet

suudleme
maanteel
huuled punaseks
silmad ärevaks
kehad vaieldavaks

eksistentsikriisid
massiteadvusele
unustatuks

oleme igavesti
Walhallas
noored ja seksikad

galeeriorjana
galeriides
käin vales
riides
räägin
Tamara Maunonenist
ja oma klassivennast Stenist
kulm kipras
süda tõbine

me alles jääme
ka tuhande
sekundi
või aasta
või sajandi
pärast

galeeriorjana
infovõrgustikus
võime olla
ka sõnadevaheline
tühik

informatsioon
seegi

ei tule välja

olgu Heidegger
või Arendt
või veel mõni
nats või juut

ma ei tule välja
peale kuut
sest minu raadios
laulab Marju Kuut

jälle miskit sõlmitut
ja palmitut ja uut
jalad mustad
asfaldilkäigust
süda täis verd

ja hing mõtlemas
motomeestest
ja kehast
mis igavesti noor

elujõulisus
puhtatõulisus

kui printsess Diana
või Wallis Simpson
või veel mõni
igavese armastuse ettur
isegi James Bond
olgu või võikalt blond
kõrvutub ideaaliks

ja sina, minu kallim,
mees Mustast Laest
saadki reaaliks
millega kokku osta

Swedbanki raha eest
kolmkümmend aastat
murune ja esinduslik
pealinna eramaja

sinu pärast
võin hakata
täiesti abielunaiseks
igati elujõuliseks
ja puhtatõuliseks

triipkoodidest

I
triipkoodidest
tehtud elu
kondoomid
ja pluus
ja šampanja

mis võrdlemisi
vaikselt paikab
täna üksindust
kaksinduseks

see ongi me elu

triipkoodidest
Samuel Colt
sinu taskus
ja vihmavari
ja valu

II
nii hästi
kui põrgulik Madonna
ei tea keegi
kuidas igavesti
noor olla

sest siis peaks
tegema ennast
triipkoodistatud tooteks
igavesti sündivaks looteks

kahju ei kellestki
eelkõige endast

nautida järjepanu
noorust ja iha

raamatukogus

vanamees trepil
plahvatab

täna olen olnud
ta armuke
olgu või vaimusilmis
kehastund Venuseks

kes reetis vanamehe
ajalehe saalile

ja minul on
kahju
ja minul on
kõik

oma keha
annaks ikkagi
poisile
kes lubas
kahekümne aasta
pärast
ennast surnuks
juua

käpikud

tüdruk käis linnas
lumesadu
sõrmed
kui lilled
lehvisid
ilusates käpikutes
poiss oli pakkund

hoida ei oska
heid käpikuid
kadusid ära
kadusid jälle
järjepidevatesse
sammudesse
lumesajus

emaks ei kõlba
lapseks ei saa
tüdruk käis linnas
lumesadu
silmad täis sära
süda tahab lõhkeda

päev

päev
olemise praktika

öösel polnud und - kell kolm väljas jõlkumas
jõudsin isegi Gustav Adolfi kooli juurde, käisin kiikumas, vaatasin hiinlastest paarikest, kes tiirles lilleaias ja mõtlesin, et pagan jah, teil on ju seal juba täispäev või kuidas, lugesin üht kirja, mille olin kogemata või tahtlikult sõbrale saatnud, vahel ma olengi liiga aus, liiga kohene, liiga korraga ja vahel ma kujutan ette, et kõik asjad mu ümber on, ja sis on mul selline hirm, selline jooksmise tunne, et õudne ja nutma ajab see kaa.

olemise praktika
ahjaa

ja lõriseva koera tunne on kaa
et hambad irevil ja vihane

*
laes lobeeliad
klaasis Tuborg
sõrmes katkematu
pliiatsirida
süda
süda
süda
ole veel
ühes tükis

tunnen
kui Beowulf
oleks süütuse võtnud

vere kummine lõhn
ärritab sõõrmeid
ja väge, mis võetud

*
valesti mõistetud
õigesti öeldud
lausetejada
hommikutunnini
ootasid mind
suul järgmine õlu
surusid
vastu mu keha
oma keha
ja hinge
mis kadund

*
justkui oleks oodanud
luuletust
lumivalge ja triibuline

majade sahinas
meeles see kõverate
ja kõlavate pintslitõmmetega
musta mehe nägu
seest läheb soojaks
ja ogaraks

pisaraid ei ole
öösel tõusin üles
sulle ei helistand
kuigi lebasin voodis
ja muust kui sinust
mõelda ei suutnud

ärtu üheksa
ärtu üheksa
ärtu üheksa

ääretu lillepõld
kolme lumivalge hobusega

elevant kõlgutab
lonti

sa ei ole see
mees kes ei oskaks
armastada
ma miskipärast tean



ülevõtmisemotsioon

võtta võõraste emotsioone üle
nagu elaks mõnes igaveses filmis
jürka-mina mingis nigeeria kinos
aasta tagasi -
see aasta ainult üksi
ja ükskord neljakesti

-
naine lapsega
laps närviline
naine
hoolimatu
ja kogu aeg karjub
kord lapse, kord minu peale
kannatamatu

-
kusmaolentunne
rahuloluvaheltunne
vahuloluvaheltunne

linn, punase päikese puudutatud
see päike võiks süüa
kannibalistlikult kõiki
keda näeb
tahaks olla päiksest söödud
miskipärast
tahaks olla päikseline Liisa
lõhkevate jalgadega
tallata seda igavest linna
mille valmimine on jäetudki
igaveseks mõistatuseks

Pärnu pisikesed majad
Pärnu suured majad
selles linnas tekib kohe arusaamine
et ahah pisikestes majade rajoonis on hoopis teine tunne elada
kui kõrgetes majades
imelik
valus
vahe

palju varemeid ja veremeid keset linna
palju tühjust ja täiust
palju küsimusi

alati kui näen lagunevat maja
küsin, et miks ta laguneb