et ma sis vaikin
kui ma räägin
ja ma räägin kui ma vaikin
onu minu kõrval mumiseb
podiseva härjapõlvlasena
huvitav kas keelitab mu ka
talle kogu oma supi ära andma
sealsamas RRi seitsmendamal
korrusel ja päeval ja kõikidel
nendel vastikutel ja vähemvastikutel
hetkedel kui süda
jääb seisma
ja sis ma jään teda passima
nagu idiooti
kui ta kõlksatusega
rippuva pastaka alla kisub
koos selle alusega
millesse ta selle paneb
ja ei pane
ehh
aga tupsu rimbaud elab mingis omaisiklikus maailmas-mullis ja ma ei tea, kas see on nüüd väga kasulik või kasutu, et ma tema poole pöördun, mõttes ja ilma mõtteta, ta tundub samasugune nagu kõik minu kaasaegsed noored, ta kirjutab, ta loeb, võib-olla käib isegi tantsimas, kuigi teda on halvanud isiklik suhe oma isikliku abikaasmehega - kellega meist poleks seda suhet. noh minul ei ole, aga ei ole, sest mitte keegi ei taha mind või kui tahab, sis ma olen nii naiivselt paanikahoogudes, et see keegi kaob lihtsalt ära, olgu ta sis prints-poeet-poiss või kõike korraga
inimese elu on kummaline ja ilus
sellesse minna
sellest osa võtta
selleks osa saada
on tegelikult lihtsalt sammu küsimus
naeratuse küsimus
kõige muu küsimus
jaa
vanade kannete mõju all:
|
|
ja see ülemine on muide hra William
Baziotese (1912-1963) "Troopiline lind", valmis saand 1948. aastal
meerikamaal. väga nunnu autor muide, kelle olemasolust mai teadnudki,
aga ma nägin tema kükloopi ja lihtsalt armusin ära, aga kükloobi leiate
ise üles. Terve guugel käeulatuses, jumal teid võtku. koos
jeesusmariaga.
ja Ilmar Raag ja võimalikult lühikesed lood, mida keegi enam jutustada ei oska:
I
lugu peab olema
lühike
seksisid
II
veel lühem
tapeti ära
noh umbes selline filmistsenaarium või nii. kõik tuttavad on californicationist sissevõet. Appi!!!!
ja ohkuipalju teisi nimesid ja imesid ja inimesi.
tee veel raadio lahti.
mistahes kunstiteos peab sündima avastusena ütles Wassily Kandinsky
(1866-1944) või iga ese kätkeb endas nähtavat kui ka nähtamatut arvas
Pavel Filonov (1883-1941).
(noored luuletajad omavahel)
sõlmleme
sellel sirgel
kus vana-Alliksaar
trummeldas traagelniite
välja sõnade mitmekesisusest
või kesisusest
ootame last
nagu mõnda
hullumeelset
imet
suudleme
maanteel
huuled punaseks
silmad ärevaks
kehad vaieldavaks
eksistentsikriisid
massiteadvusele
unustatuks
oleme igavesti
Walhallas
noored ja seksikad
galeeriorjana
galeriides
käin vales
riides
räägin
Tamara Maunonenist
ja oma klassivennast Stenist
kulm kipras
süda tõbine
me alles jääme
ka tuhande
sekundi
või aasta
või sajandi
pärast
galeeriorjana
infovõrgustikus
võime olla
ka sõnadevaheline
tühik
informatsioon
seegi
ei tule välja
olgu Heidegger
või Arendt
või veel mõni
nats või juut
ma ei tule välja
peale kuut
sest minu raadios
laulab Marju Kuut
jälle miskit sõlmitut
ja palmitut ja uut
jalad mustad
asfaldilkäigust
süda täis verd
ja hing mõtlemas
motomeestest
ja kehast
mis igavesti noor
elujõulisus
puhtatõulisus
kui printsess Diana
või Wallis Simpson
või veel mõni
igavese armastuse ettur
isegi James Bond
olgu või võikalt blond
kõrvutub ideaaliks
ja sina, minu kallim,
mees Mustast Laest
saadki reaaliks
millega kokku osta
Swedbanki raha eest
kolmkümmend aastat
murune ja esinduslik
pealinna eramaja
sinu pärast
võin hakata
täiesti abielunaiseks
igati elujõuliseks
ja puhtatõuliseks
triipkoodidest
I
triipkoodidest
tehtud elu
kondoomid
ja pluus
ja šampanja
mis võrdlemisi
vaikselt paikab
täna üksindust
kaksinduseks
see ongi me elu
triipkoodidest
Samuel Colt
sinu taskus
ja vihmavari
ja valu
II
nii hästi
kui põrgulik Madonna
ei tea keegi
kuidas igavesti
noor olla
sest siis peaks
tegema ennast
triipkoodistatud tooteks
igavesti sündivaks looteks
kahju ei kellestki
eelkõige endast
nautida järjepanu
noorust ja iha
raamatukogus
vanamees trepil
plahvatab
täna olen olnud
ta armuke
olgu või vaimusilmis
kehastund Venuseks
kes reetis vanamehe
ajalehe saalile
ja minul on
kahju
ja minul on
kõik
oma keha
annaks ikkagi
poisile
kes lubas
kahekümne aasta
pärast
ennast surnuks
juua
käpikud
tüdruk käis linnas
lumesadu
sõrmed
kui lilled
lehvisid
ilusates käpikutes
poiss oli pakkund
hoida ei oska
heid käpikuid
kadusid ära
kadusid jälle
järjepidevatesse
sammudesse
lumesajus
emaks ei kõlba
lapseks ei saa
tüdruk käis linnas
lumesadu
silmad täis sära
süda tahab lõhkeda
päev
päev
olemise praktika
öösel polnud und - kell kolm väljas jõlkumas
jõudsin isegi Gustav Adolfi kooli juurde, käisin kiikumas, vaatasin
hiinlastest paarikest, kes tiirles lilleaias ja mõtlesin, et pagan jah,
teil on ju seal juba täispäev või kuidas, lugesin üht kirja, mille olin
kogemata või tahtlikult sõbrale saatnud, vahel ma olengi liiga aus,
liiga kohene, liiga korraga ja vahel ma kujutan ette, et kõik asjad mu
ümber on, ja sis on mul selline hirm, selline jooksmise tunne, et õudne
ja nutma ajab see kaa.
olemise praktika
ahjaa
ja lõriseva koera tunne on kaa
et hambad irevil ja vihane
*
laes lobeeliad
klaasis Tuborg
sõrmes katkematu
pliiatsirida
süda
süda
süda
ole veel
ühes tükis
tunnen
kui Beowulf
oleks süütuse võtnud
vere kummine lõhn
ärritab sõõrmeid
ja väge, mis võetud
*
valesti mõistetud
õigesti öeldud
lausetejada
hommikutunnini
ootasid mind
suul järgmine õlu
surusid
vastu mu keha
oma keha
ja hinge
mis kadund
*
justkui oleks oodanud
luuletust
lumivalge ja triibuline
majade sahinas
meeles see kõverate
ja kõlavate pintslitõmmetega
musta mehe nägu
seest läheb soojaks
ja ogaraks
pisaraid ei ole
öösel tõusin üles
sulle ei helistand
kuigi lebasin voodis
ja muust kui sinust
mõelda ei suutnud
ärtu üheksa
ärtu üheksa
ärtu üheksa
ääretu lillepõld
kolme lumivalge hobusega
elevant kõlgutab
lonti
sa ei ole see
mees kes ei oskaks
armastada
ma miskipärast tean
ülevõtmisemotsioon
võtta võõraste emotsioone üle
nagu elaks mõnes igaveses filmis
jürka-mina mingis nigeeria kinos
aasta tagasi -
see aasta ainult üksi
ja ükskord neljakesti
-
naine lapsega
laps närviline
naine
hoolimatu
ja kogu aeg karjub
kord lapse, kord minu peale
kannatamatu
-
kusmaolentunne
rahuloluvaheltunne
vahuloluvaheltunne
linn, punase päikese puudutatud
see päike võiks süüa
kannibalistlikult kõiki
keda näeb
tahaks olla päiksest söödud
miskipärast
tahaks olla päikseline Liisa
lõhkevate jalgadega
tallata seda igavest linna
mille valmimine on jäetudki
igaveseks mõistatuseks
Pärnu pisikesed majad
Pärnu suured majad
selles linnas tekib kohe arusaamine
et ahah pisikestes majade rajoonis on hoopis teine tunne elada
kui kõrgetes majades
imelik
valus
vahe
palju varemeid ja veremeid keset linna
palju tühjust ja täiust
palju küsimusi
alati kui näen lagunevat maja
küsin, et miks ta laguneb |
|