29 juuni 2014

Kui kaks tuuma saab kokku

Perifeeria. Minu ajus toimub ikka veel küsimus perifeeria kohta. Ääremaa? Tuumast eemalasuv ala. Mis on tuum? Mis on perifeeria? Alati, kui kohtun inimestega, kes ei ole minu moodi (ja andke andeks, ma kohtan neid oma töö juures iga päev, ma olen klienditeenindaja), siis taipan, et näe, selle inimese tuum ei asu samas asjas, kus minu tuum. Aga fakt on see, et intelligentsel, mõtleval (vahel ka mittemõtleval, vaid intuitiivselt tegutseval) inimesel (kunagi ehk saame öelda, ka olendil, loomal) on olemas tuum. Asi, mille ümber ta kasvatab oma olemuse. Ja siis need äärealad, kus on midagi muud, midagi, mis on talle endale natuke võõras, aga siiski veel oma, piisavalt oma, et sellega suhestuda veel. Kui kaks tuuma saavad kokku. Kaks päriselt oma rahvuse/ religiooni/ maailmavaate jne esindajat saavad kokku, siis on neil lihtne omavahel suhestuda. Kui aga saavad kokku erinevate rahvuste/religioonide/maailmavaadete esindajad tekib probleem ja kui nüüd päris aus olla, siis tekib see sel hetkel, kui hakatakse vehkima/käituma/olema stereotüüpide järgi või oodatakse, et nüüd löövad kõik need jubedad omadused välja, mida on räägitud muslimide, venelaste, homode, naiste, meeste ja nii edasi kohta. Vat siit tekivadki möödarääkimised, eklektilised koosolemised, mille lõppeesmärk ei ole tekitada koosruumi, vaid tugevat ja valusat eraldust, võõrandumist, mis on veel hullem, kui see, mida on näha Micheal Haneke filmides või Karl Marxi vabrikuteesides.

Ma isiklikult arvan, et praegusel ajal on kõige suuremaks inimkonna probleemiks see, et inimesed tekitavad peaaegu nimme endale olukorra, kus neid ei kuulata. Nad on kõik otsekui eraldi grupid, tunnetamata ja sõnastamata täpselt oma tuuma ja kartes seetõttu teiste tuumasid. Kui ei ole dialoogi, vaid on üle terve tänava karjuvad hääled, siis ei ole ka ühist aega-ruumi. Seda ühist aega-ruumi või tõttöelda ühist ruumi on vaja tekitada. See ongi kõikide dialoogide ja suhestumiste põhiline süsteem. Põhiline mäng, mille sisse on pandud pisut eneseteadvust. Pisut inimlikkust. Astu oma väiksesse teadmistealasse - astu perifeeriasse, astu ebamugavustsooni ja näe, kes sa tegelikult oled või palju sa sind ümbritsevast maailmast tegelikult tead ja mida sa tegelikult elult tahad. Seda muide on kohutavalt raske teada. Ja seetõttu ongi sõjad, vägistamised, hirmud, ahastused, aktsepteeritakse ainult enda isiklikke tühje nägemusi naistest/meestest, aga mitte neid inimesi endid, kellega tuleb suhestuda, et asjad meie ümber toimiks. Inimesed pole õppinud leppima teistsuguste tuumadega, kui nad ise on. See tekitab tohutult palju ebakindlust ja ebamugavust - aga just neis erinevustes sünnibki koosolu ja hea tunne sellest, kui osata ainult neid teistsugususi esiteks teadvustada, tähendab minna üle enda peas asuva teadmisteliini ja astuda tõepoolest ebamugavustsooni. Inimene olla ongi ebamugav.

28 juuni 2014

Katrina keha Kadriorus

Hommikud. Varahommikud. Kella kaheksast. Kui keha pole veel teinud tutvust iseenda sees oleva vaimuga või oli see vastupidi. Nad ei tee koostööd. Nad toimivad päris tihti eraldi. Kuigi keegi päriselt seda ette ei kujuta, et kuidas mingi naise keha toimib eraldi naise vaimust. Nad peaks ju nagu üks olema. Keha ja vaim ja noh, naisel on nad kindlasti rohkem üks kui mehel. Ma kurat ei tea. Minul igal juhul on decartes´lik keha/vaimu binaarsus. Perifeeria on kuskil sääl vahel, kus vaim, kes/mis on tegelenud vaimutsemise ja vaimsusega, tabab end olukorrast. Kõhklevast. Ebamugavast. Lausa hirmtundlikust olukorrast.  Keha jookseb rütmist välja. Kui kohviku Jan Kaus jääb ostmata, sest see maksab 2,2 euro asemel 3,2 eurot ja kaks kohvi saab ostetud, mille keha kiiremas ja võimsamas korras keset Kadriorgu välja oksendab, võib-olla isegi vaimuga koostöös. Minu keha pole kofeiiniks kell üksteist hommikul Kadriorus valmis. Minu keha teatab mulle korraga, et ta on olemas. Vaimust hoolimata või vaimuga koostöös. Ma ei ole ikka veel kindel. Vaim üritab endiselt keha ignoneerida. Keha teeb ponnistusi, et vaim teda märkaks. Ja tavaliselt ta märkab. Päeva lõpuks on keha rohkem kohal, kui miski muu siin maailmas. Näiteks mu jalad valutavad, võib-olla sellepärast, et ma jalutasin jällegi Vabaõhumuuseumist jaanilaupäeval oma kesklinna toakesse. Lihtsalt tulin ja tulin ja udu langes mu kohal nagu mantel seljale-kätele-jalgadele, kõigele mis ma olin. Tulin vaimujõust kannustatuna, aga nüüd valutan kehajõust. Nüüd.  Nii nagu keha vahel teatab mulle, et ta on keegi/miski, mis toimib teistel tasanditel teistmoodi, kui ma tahaks, toimib ilusana, toimib naisena, toimib tähelepanu vajavana. Toimib. Ja siis lakkab korraga olemast-toimimast nii nagu vaimule oleks vaja. Lakkab hoidmast sees seda kofeiinilist kihvti, mille laiem eesmärk oleks mõjuda vabadusena minu sees. Või seda pikamaaideed, mis on minus alati tekitanud puhta vabaduse tunnet. Vaim vajab vabadust, keha piirab seda. Alati. Noh ja täna hommikul pärast seda, kui olin lugenud oma mustaks katsutud Benjamin Walteri jalgrattasõitu, mis lõppes gravitatsiooni tunnetamisega, sest temalgi on rohkem jalgrattasõiduidee kui jalgrattasõit käsil, tundsin ma kuidas keha keset Kadriorgu teatas mulle: "Hommikud on toredad. Kofeiin on tore. Aga suures koguses vabadust/kofeiini/pikka maad kõndida - noh selleks tuleb igapäevaselt trenni teha."

27 juuni 2014

Teadusest tavateadvusse

Et siis kirjandusteadusest tuleks vist tavateadvusse vupsata. Hunnik tekste tuli sellepärast, et mul on puhkus. Loen raamatuid. Olen haige. Olen majaomaniku peale tige, sest meil polnud pikka aega sooja vett. Täna käisin lõpuks sooja duši all, aga no loomulikult mitte meie kodu duši all. Elu on priima. Ausalt. Juuksed saigi puhtaks.

26 juuni 2014

Kui sa ei saa tuttavaks stereotüüpse naisega, mida sa siis teed, mees

Tähendab mulle meeldib küll, kui ma saan enam-vähem aru, kellega ma suhtlen, olgu see töö juures või mujal. Aga sildistamised või hetked, kus mingi tüüp peab mind ülimas mõttes Naiseks, kes muud ei taha, kui parajat jagu seksi, tekitavad vastikustunde, mida ei ole võimalik isegi mitte järgmisel päeval enda seest välja saada. Siis tahaks lihtsalt mingist uksest välja joosta. Ahistamine on selle asja nimi - tuleb välja, et väga edukalt on võimalik seda ka feisbukis praktiseerida. Lisa endale mingi plika (või siis kergelt kolmekümnendatesse jõudev naine) sõbraks, kirjuta talle imeilusaid tšätte, kus su grammatika ja rääkimisoskus vohavad:

(jah, on hetki, kus ma isegi eeldan, et minu vastas on naljakas ja tore ja huvitav asjadest vaimustuses mees, isegi intelligentne, aga no, vahel ma muidugi mõistan, et seda on lihtsalt liiga palju palutud)

Ja kuna ma olen juba hakanud virisema teemal mehed ja kuidas nad naistest ühte või teist ootavad, siis võib ju ära rääkida ka kogemused portaalis www.okcupid.com , kus härrad minu käest üsna otse küsivad, et kas ma üheöösuhtest olen huvitatud. Teate mehed, mul on seksiga isegi suure armastuse korral probleeme, mis tõenäoliselt tähendab seda, et armastuseta on mul sellega veel rohkem probleeme. Nii et seekord tõsiasi, et inimene on elanud pea kolmekümneseks ei tähenda seda, et ta tahab kõigiga ringi ameleda. Ehkki võib-olla räägime pärast kolmekümnendat sünnipäeva veel. Minu ema rääkis, mitte küll kõige mõistlikuma valikuga (abielumehega, keda ootas kodus lisaks naisele kaks last), aga ju ta siis ei osanud kellegi teisega niimoodi tunda ennast. Ja ega mina väga palju ei erine pirtsakatest ja hirmasatest Helsteinidest. Vanaisal võttis ligi viiskend aastat, et endale naine saada. Vanatädi ei abiellund kunagi, muidugi oli ta see imelik aastakäik, millest eriti palju ei räägita, see 1913. sündinu. Vanaema ootas pärast teisest mehest lahkuminekut ligi 16 aastat, et taat endale meheks saada. Aga jah. Sellised ajaloolised mõtted.

Mitte et meestel sellel  va rindel parem oleks - neilt nõutakse ju raha. Eks mu hea sõber K oli ka parasjagu napakas teatades mulle, et tema eluarmastus R jättis ta raha pärast maha. Pean ma lisama või küsima, et kuidas see niimoodi võib olla, et kas see üldse niimoodi on. K on sedavõrd teistmoodi inimene, et enamus naisi hoolitseks tema eest kümnel käel, lihtsalt sel põhjusel, et ta on andekas, tark, ilus ja nii edasi. Ainult kõige sellega kaasneb see nõme omadus, et ta on seda kõigiga ja ta ei hooli või vähemasti ta ei oska välja näidata seda, et ta hoolib AINULT Rist Rile. Nii et siit ka reaktsioon.

Olen kuulnud, et meestele esitatakse selliseid küsimusi:
Kas korter on? Jaa. Kolmetoaline.
Tõenäoliselt teab mees väga hästi ka seda, et tal pole mitte lihtsalt korterit, vaid tal on terve elu. Tal on isegi töökoht.
Kas auto on? Jaa.
Kas minu jaoks on ka auto? Ei, aga liisime.
Kas maakodu on? Jaa.
Kas kaks korda aastas Türki või Egiptusesse sõita jõuab? Siinkohal oleks paslik vastata jaa.

Ja nüüd mina annan ühe mehe mõtted edasi, mis vilkusid minu arvutiekraanilt paar päeva järjest vastu, seni kuni ma ta lihtsalt kustutasin oma nn sõprade nimekirjast.

  • ei noo ma mötleisn et sebin sind ära juba ag kui sa söna välaj eis a sipole midagi etha juu


  • ota miks aminuga ei räägi ahh

    sul olid muideks mönusad pildi juu

    pildid jahma olen veits sysi

    täna juu mul o ohh mis päev mul on ouhulus teen mis tahan saad aru

    keegi ei kösi ega poo ega lase

    irw

    kuula retrot

    ines
  • kolmapäev


  • tere ikka vaikid vöii

    kuule ma tulen tallina tahad ja ytle oma adre eks

    siis ma vaatna sin ka siis ka vaiid

    vaimi

    sa kontroliid mind on nii

    hahhahaha

    mind ei kontrolli mitte keegi saad aru ma olen isa

    ma ei oel inimene nyyd sad a sina sellest teada

Antiperifeeria - Grigorjeva ja Ivanov

Vene ja eesti kirjandus Eestimaal on mõlemad teineteise suhtes, vähemasti Anneli Mihkelevi Nüpli ettekande tähenduses perifeersed. Ja ma ei ole üldse kindel, et kas see tegelikult vastab reaalsele olukorrale. Filimonovist kirjutatakse-räägitakse, teda loetakse. Ühesõnaga ta on tõlgitud eesti keelde.Andrei  Ivanovist ka muide. Jelena Skulskajast räägitakse ka. Ja arvestades Igor Kotjuhi võimast tõlkimismaaniat ja luulearmastust ja üldse eesti kirjandusest vaimustumist, siis vene keelde on meid ka päris kõvasti tõlgitud. Ikka "Eesti disain", ikka "Eesti disain".

Ivanovi muide ei peeta eesti omaks, või tuleks rõhutada, et ta ise peab oma mentaalseks kodumaaks vene kirjandust, ta ei suhestu eesti kirjandusega oma tekstideks, ehkki mina vaidleks sellele küll vastu ja mitte vähe. Juba see viis, kuidas Andrei Hvostov nimetab selle aasta aprilli-mai Vikerkaare kriitikarubriigis Ivanovi dissidentlikuks kirjanikuks, paneb mõtlema, kui palju mittemeie Ivanov on. Minu jaoks suhestub meie kirjandus nende inimestega, kes kirjutavad meie riigist, meie maast, omaenda vaatenurga alt.

Seega ka kriitiline suluseisulik "Harbini liblikad" - mis räägib Eesti vabariigist kahekümnendatest 1939. aastani, on minu jaoks eesti kirjandus. Selles puudub see ruske ja tähelepanuvääriv iha tagasi minna ja näha, et kõik oli ilusam, nii nagu see on Jaan Krossil. Vaesed? Neid ei ole. Rikkad? Neid ei ole. Jaan Krossil. Aatelised inimesed on. Hirmuäratav oli Harbini liblikaid lugeda märtsis, Krimmi sündmuste taustal, teadlik olles sellest, kui vähe inimestel on kõike seda, mis neil võiks olla. Viibides ise sootsiumi ülemises alamhierarhias, meenutades oma loomult Boriss Rebrovi. Selleks muide ei pea olema venelane, et tunda ennast emigrandina, samal ajal ei pea olema ka riigivastane, et väljendada selgelt ebamugavustunnet teatud asjade suhtes.

Järelikult - tahes või tahtmata suhestub Ivanovi kirjandus eesti kirjandusega, ta avab Eestimaad uue nurga alt, venekeelselt, venelastest, aga siiski minu jaoks ka kirjanduslikus plaanis eesti kirjandusena. Harbini liblikaid lugedes ei teki tunnet, et ta tahaks tagasi  midagi, mida nimetatakse impeeriumiks. Sama ka "Peotäis põrmu" lugedes. Reaaliat on väga sügavalt ja tunnetuslikult edasi antud. Tallinn. Eesti. Mida veel nimetada eesti kirjanduseks, eesti-vene kirjanduseks, kui mitte meid ümbritsevate reaaliate sündmustega seotult Eestimaaks ümberrääkimist. Ja miks see peaks korda minema, et enamus kirjeldatavaid inimesi on ikkagi venelased? Nad on osa Eesti riigist varsti juba üle 50-60 aasta. Nii hirmuäratav, kui see ka poleks, on nad minu jaoks eestimaalased-eestlased. Ka Andrei Ivanov on seda, kuigi ta ei räägi eesti keelt. Aga tema tekstid räägivad muuseas ka eesti keelt.

Mõtlemapanevaks osutus Sveta Grigorjeva liigitamine. Eestlane? Venelane? Ma nüüd täpselt aru ei saa. Ingrid-Staub Velbaum arvas Sveta Grigorjeva olevat poosivenelase. Grigorjeva on alustanud eesti keeles ja ta ei kavatsegi tõenäoliselt kunagi päriselt vene keelele üle minna, ehkki mõned tekstid võivad olla loodud ka vene keeles. Minu jaoks ongi ta see murdepunkt, see anti-dialoogi kehastus kahe erineva inimrühma vahel. Kõige paremini väljendub see tema enda esimeses tantsulavastuses, mis toimus Kanuti gildis 2012 oktoobris. Kaks väravat. Kaks meeskonda - eestlased ja venelased, keskel Sveta Grigorjeva, keda pekstakse jalgpalliga mõlemalt poolt. Tundub ta teile ohvrina?

Pluss veel mõlema poole etteheited tema vene päritolule ja eesti päritolule. Ühtede meelest on ta okupant, teiste meelest on ta fašist. Dialoogi ei toimu, võitlus toimub. Selles mõttes on Sveta Grigorjeva üks hirmuäratavamaid luuletajaid-tantsijaid. Ta rõhutab oma olemasoluga dialoogipuudust, ja kui Hasso Krull viitab Grigorjeva mitmehäälsusele, siis kas see mitte ei tähenda seda, et temas ongi kõik need hääled päriselt korraga sees. Jürgen Rooste on mulle eravestluses öelnud, et Grigorjeva armastab ausust. See on hirmuäratav, kui palju ta seda armastab. Temast on seetõttu minul väga raske kirjutada. Ma jään krampi teda kaema ja sõnagi ei tule suust.

Sest ausalt öeldes on päris raske kirjutada sellest, kuidas inimene peabki laveerima nii eestlaste kui venelaste vahel, ellu jääda püüdes, tundes end mõlemas kohas võõrana. Natuke nagu Andrei Ivanov. Sellegipoolest - täiesti grigorjevalik.

25 juuni 2014

Seksikas aine minu raamaturiiulil - ikka informaatika, informaatika

Jalad on sinepipulbrist soojaks aetud. Silmad on kõikidest Ahmatovatest krõlli vaadatud. Siin ma siis olen. Müstiliselt küsiäratav ja loen James Gleicki "Informatsiooni", mis algab ikka bittide autori Claude Shannoni mainimisega. Nii Mari Tarvas kui ka Ene-Reet Soovik rääkisid seksikatest ainetest ülikoolis, mis aitavad inimestel paremini oma filoloogi haridust kasutada. Ega kedagi see va Jaapani ajalugu nagunii ei huvita või Inglismaa ajalugu. Lugu on ägedam. Eesti ajalugu? No mis seal siis juhtub, kui meil on tsipake jobusid ja kari küüditatuid. Aga jah mõned bitid minu meelest ei jõuagi kunagi kohale nendeni, kelleni nad peaks jõudma. Lüngad? Soov elada võimsas teadmatuses? Seksikas tundub aegajalt ka lihtsalt loll.

(üleblogiseerimine, vabandust, ravin ennast haigustest ja püüan äge olla) 

Gripimaailma tolm ja liivaterad

Aju on ilmselt mingisuguse külmumisastme saavutanud. Otsin oma soojustavaid asju taga. Terve laud on täis raamatuid, mis tuleks läbi lugeda. Herr Pilter seisab sealsamas üleval, mitte laual, sest ka voodis tuleb asju lugeda ja voodi asub mul parasjagu pea kohal. Läbi sai loetud. Lõpuks. Kes meist oleks eales arvanud, et asjad lähevad varem või hiljem täppi või täkkesse, kui ainult piisavalt tööd teha. Ei tea. Kunagi ei või teada. Ma ei tea juba mitu päeva on  külm vesi sooja vee asemel kraanist tulnud ja kuhu ma ennast pesema peaks viima. Igal juhul tean, et nüüd tuleb jällegi kanamunade söömise hooaeg. Eksju. Sirelilillas Värskes Rõhus Anti Saar on läbi loetud ja mõte tekitab paljut muud ka kui seda, mis tema raamatu puhul tundus olevat nagu tõene, nagu aus, nagu nii... Nii et AntiSaar kardab tolmurulle või mõni minu sõber kardab krudisevat liivatera varba all, kui toas ringi käia. Minul on vist mõlemaid selle 8 pluss 4 ruutu korteri peal olemas. Nüüd on ka väikest viisi gripipisikuid. Mitte palju, aga siiski.


Vastutustundlik lugemine? Teadmine? Kogemine?

Tegelikult pani mind kõige rohkem mõtlema Nüplist Kadri Naanu ettekanne M. NourbeSe Philipi luulekogust "Zong!" - laul? laevanimi? Seni kuni ma seda lahti pole kirjutanud ei või keegi teada, mis see Zong tegelikult on. Või noh, praeguseks võib juba oletada, et mis see on.

Tõenäoliselt ei oleta keegi meist ka, miks see luulekogu koosneb ainult viie sajast erinevast sõnast. Rohkem pole justkui antud. Niih. Meie lünk, meie rääkimatus, meie kirjeldamatus. See on sama ogar kui nali kliendist, kes tuleb raamatupoodi, et osta Anne Franki järgmine päevik, kliendist, kes ei tea, millest raamat tegelikult  rääkis. Ja kas me saame talle ette heita, et ta ei tea. Aga kas meie saame nautida luulekogu eelteadmiseta, et too seal rääkis orjalaevast, kust visati elusaid inimesi välja ja mis läks maksma kindlustusfirmadele roppu raha ja tegi laeva valged omanikud rikkaks. Polnud inimest, polnud probleemi. Mitte et see va sadism aja jooksul paremaks oleks läinud. Oli Vorkuta? Oli probleem? Kas see lünga täitmine tähendab sisuliselt meie teadvuse täitmist teadmise või kogemusega ja luule mõtestamist?

Võib-olla just see teebki probleemi tajumise tugevaks, ennastunustavaks, kohalolevaks. Kui me teame, kui me suudame luuletuse konteksti panna. Sofi Oksanen on kurtnud ühel konverentsil, kuidas tema tekstid muutuvad ameeriklaste retseptsioonis (mis seal salata ka soomlaste omas) gootiromaaniks. "Puhastus" on midagi, mis juhtub mõnes kehvas Grimmide muinasjutus, päriselt pole seda kunagi toimunud. Päriselt oli alati olemas miilits või politsei, kellele helistada, et pääseda Vorkutast?

Vallo Kepp arvas orjalaeva luulekogu olevat silmakirjaliku, kogu mälukirjanduse kaasa arvatud. Selles on olemas teatud kannatuste mitmetahulisus või õigemini tahumatu ühekülgsus. Miks te muidu loete nii võimsalt Hitleriaanat? Mis meil siin kõige paremini müüb? Ikka see va "Ta on tagasi". Miks meile meeldib lugeda surmast või seda ette kujutada? Miks meile meeldib Anne Frank?

Igal juhul jääb ikkagi alles küsimus, et lugeja peab olema vastutustundlik, kui ta tunneb mõnu/rõõmu/kirjanduslikku naudingut "Puhastusest", Anne Franki päevikust või luulekogust pealkirjaga "Zong!". Kuidas on vastutustunne üldse seotud naudinguga? Kuidas on eelteadmised või teadmised üldse seotud sellega, et me võtame midagi vastu ja tunnetame olukorra kriitilisust või täpsust või tähendusrikkust? Vallo Kepp on lugejana minu jaoks arbujaliku maailma tunnetaja ja tunnistaja, see, kes nendib, et on lugenud Liina Tammistet või ka Sveta Grigorjevat, aga ei arva nondest kirjandusteadlase tähenduses midagi. Talle meeldib siuelda Uku Masingu mitmetahulistes maailmades. Seega see on teistmoodi reaalsuse ootus ja nägemus luulest, kui võib-olla Kadri Naanul või minul.

Valu peab ikka loominguga kaasas käima. Reaalne valu, muidu pole kirjutamisel mõtet. Minu meelest vähemasti. Aga kas see tähendab ka seda, et teatud asjadest ei saagi kirjutada, ilma et ise oleks kogenud? Ja teatud asjadest ei saa lugeda, ilma et teadvustaks endale tervet ajaloolist olukorda? Ja mis siis juhtub, kui me teadvustame endale orjandust terve ühiskonnaga, korraga? Kas siis saab olema vähem noori plikasid Nigeeriast Rootsi või Taani litsiks toimetatud tänapäeval?

Me ei või teada.

23 juuni 2014

Perifeerne pärast luuletamist mitteolev Luuletaja



Minu Tallinn versus väikekodanlik Kalamaja aiasaadustega ja puha
Nüplis oli tõenäoliselt minu jaoks kõige kummalisem ettekanne Annika Ausi oma. Mingisugune maaarmastus või Kalamaja kui noorte ökot ja looduslähedust armastavate ülinormaalsete inimeste rajoon, kelle jaoks romantika võrdubki looduse ja koduilu loomisega, siis jah, minust on see asi kuidagi väga kaugelt mööda läinud. Minu Tallinn koosneb boheemlastest, kes joovad, kirjutavad ja lähevad iga päevaga aina rohkem hulluks, kes ei hooli mitte millestki muust peale tunde, mis teeb neist inimese. Muidugi ei saa nad sinna midagi parata, et nad tegelikult ei ole inimesed, et nad tegelikult on täiskohaga kirjanikud/luuletajad/kunstnikud mitte mehed/naised või emad/isad, vaid ikka Luuletajad, need va geniaalsed, millegi muuga tegelda ei suuda/ei taha. Natuke nagu ma isegi. Väsivad. Jõuavad enda piirideni, mis on siiski olemas, kus iseendale peeglisse vaatamine muutub ebamugavaks tõsiasjaks. Toimetulematuseks.

Mul on ikka veel koristamata tuba, pesemata juuksed ja ootusärevus, mis tapab. Ikka veel ärkan hommikuti üles mingis õudilusas ülemagamisfaasis, kus pole mitte midagi muud peale loovutamatu unevajaduse ja unenägemistunde, mis keerdub taeva poole. Nüplis sain tuttavaks inimesega, kes nagu minagi on unistanud kirjutamisest. Unistamine ja kirjutamine - magamine ja paotumine sellele reaalsusele, mis oma lünklikkuses jääb justkui kättesaadavaks kõikidele, aga tegelikult saavad seda oma käega katsuda väga vähesed. Kirjandusteadlased oleks otsekui kogu aeg sellega kursis, mis toimub herr Heiti Talviku tekstides või Friedebert Tuglase ajus, aga tegelikult on see kurss alati pisut väline, alati metoodiline, alati  ehk liiga teadlaslik, mitte kirjanikulik, luuletajalik, kes hetkeks ronib otse selle keskele, mis võib vaimselt tappa ja emotsionaalseltki ehk.

"Ma ei kirjuta enam kunagi, ja pärast seda mind ei ole," mõtleb Luuletaja. Just see luuletaja, kes traitab Želve lugudes, mitte aga igapäevaselt minu kõrval, sest ta peab ju olema, ta ei saa ennast ära tappa, sest ta ei kirjuta, sest lugu ei tule. Mina läheks niimoodi hulluks, minu töö (see ametlik, see, millest tiksub minu üliaeglane 1200eurone pension) annab mulle vabaduse mitte kunagi mõelda, et ma ei ole vajalik. Võib-olla just see vajalikkuse taju või tajumatus, teebki meid ühiskonna orjaks. Teeb Luuletajast - luule orja või orika. Luule sööb ta ära, süsteem tõmbab ta enda kopsudesse ja kaotab.

Sellest perifeersest nähtusest, nagu Luuletajast pärast luuletamist suure tähega luuletamist, mitte valetamist, ei räägi keegi. Lihtsalt tõdetakse Anton Suurkase auhinna väljaandmisel, et ta kirjutab palju, aga kui ta ei oskagi midagi muud teha, kui luuletada ja esineda, siis mis ta tegema peaks. Luuletamine ei ole paraku sama, mis maaliminegi, laulminegi (mine või koorilauljakski), pillimängimine (mine või kohalikku pubissegi klimberdama või mängima), luuletada ei saa avalikult, kogu aeg, kõigile. See on midagi, mida justkui tehakse enne seda, kui saadakse kellekski teiseks. Kellekski päriskirjanikuks või ajakirjanikuks või dramaturgiks või jumalteabveel kelleks. Luuletaja ei ole vääriline olema eraldi kirjandusteadlaseks olemisest. Aga kas nii on ja kuidas tegelikult on, on ikkagi parasjagu küsitav.

Kas Kaur on üleluuletav Luuletaja, kes ei oska oma eluga muud pihta hakata, kui ainult luuletada? Selline küsimus kerkis mul pärast Nüpli kirjandusseminari, mis kahepäevaselt rääkis päris paljusid asju lahti.

21 juuni 2014

Vatnii

Johannstraussameerika.
Nii palju pole isegi oma töö juures lobisenud.

Permanentse lobapidamatusega käib kaasas kaks asja:
a) väsid ära
b) inimestel (ja sul endal ka) on igav sinuga

Mina kannatan aegajalt permanentse lobapidamatuse all. Räägin kõigest kõigiga ja tegelikult eimillestki. Ja pärast tunnen piinlikkust, sest ma ei ole kuulanud, mis teistel endast on rääkida. Siuhke kokkuvõte Nüplist. Nii et aia.

*
Tänahommikune kohvikukülastus lõppes ajakirjaga Mood. Xenia Joost kirjeldas kasuaalseid riideid ajakirjas Mood, mina olin šokis, minupoolest oleks võind rääkida lihtsalt juhuslikest aksessuaaridest, ei räägib kasuaalsetest. Olgu nii. Eksplitsiitselt ebanormaalne. Implitsiitselt. Igal juhul kuidagi kummaline on neid sõnu vaadelda moe kontekstis. Nad kaovad kuidagi enda sisse ära ja naeratavad või tuleks öelda, et irvitavad oma kohalolus rahulolevalt nagu kurjad needused tühjusest otse minule näkku.

19 juuni 2014

Kehalisusse kadumine

Kehalisusse kaduda. Saada endale uus nägu või tegumood. Olla keegi hoopis teine. Noli me legere, mu kullake, noli me legere. Surm summutab unistused, aga ometi midagi jääb. Lõpp lammutab sõnamised, aga ometi midagi jääb. Kui kassist saab salavimm ja mehe endisest naisest üks õuduste unenägu, siis kooldub miski hirmsaimaks, kui oleks oodanud.

Karta ei tasu. Armastada ehk.

Kehalisusse kaduda. Sellesse, miks juuksed keerduvad peas ainsaks lugudemasinaks, sest kõik muu on hetkeks kaotanud mõtte. Ära loe minu mõtteid, ära loe minu sõnu, seda see vaene ja endasse kinni jäänd naine sult palub. Ega ma ei oskagi alati öelda, kust lõpeb piir minu ja selle maailma vahel, kus kõik naised on ilusad, targad ja oskavad sõnuda maailma suurimat armastust välja, ilma et nad ootaksid, et kõik mehed oleks ühtmoodi tugevad. Nad ei ole.

18 juuni 2014

Väsimuse etteheited

Kardad sa külma? Valusat? Ega eriti ei karda, aga mingit sellist tuliotsekohest nõudmist kardad küll. Olgu see klientidelt või oma sugulastelt. Naine nõuab, nõuab, nõuab, tähelepanu, armastust, seda, et sa teda näeksid. Näed ka. Saab kõik ja selle ka mida ta ei tahtnud. Lükkab eemale.

Järgmisel nõudmisel või etteheitel lagunevad mu silmad tema silmadesse ja ta naeratab ettevaatlikult, sest teab, et ta on midagi valesti teinud. Ja mina saan aru, et olen väsinud. Homme jälle töö.

17 juuni 2014

Midagi on tähtedes viltu

Hullumeelne päev täna.
Hullumeelne.

Tähendab, kui ma naisele sõbranna sünnipäevakingituse soovitust annan, siis seisame loomulikult ka pshühholoogia letis. Väga tore on seista. Seal on selline alaliigitus nagu erootika. Mina räägin Daniel Kahnemanist ja onu erootikariiuli juures räägib, et sõbrannadele tuleks kindlasti kinkida allahinnatud seksiraamatuid, et naised mõtlevad küll, et nad oskavad, aga alati tasub juurde lugeda. Naine punastab. Mina ei oska enam punastada ka, hommikul pidi ühele tissiraamatut otsima.

Pluusimaania

Kui Maria Nastjaga kohtus, oli ta viiene. Mitte pikem ega väiksem, kui tavalised tüdrukud, vaid täpselt sama pikk ja täpselt sama blondide juustega. Nastja oli juba lapsena pisut arusaamatu. Kogus igasugu träni ja teatas maailmale, näiteks emale: "Ei, seda pluusi ära visata ei tohi. Sellega olid sa õnnelik."

Ema seisis nagu puuga pähe saanud ega mõistnud midagi kosta. Aasta siis oli 2000. Pluuse oli. Kui mitte tavalises poes, siis mõnes humanitaarabipoes ikka, mida Võru linnas oli vähemasti kümme tükki. 

"Mind sa ära ju ei viska," küsis Nastja. Ema ütles, et ei viska jah, "No siis ei tohi sa oma õnne ka ära visata." 

Isa Nastjal polnud, aga kuidagi imekombel suutis ta tunnetada oma ema lihastes ja mõtetes inimeseks olemise rõõmu. Ja ta teadis, et ema ei jää üksi, eriti kui ta vanu koledaid pluuse alal hoiab. Kusjuures Nastja jaoks polnud pluus üldse kole. See oli lausa ilus. Kõikidele pluusidele tüdruk nii kirglikult ei reageerinud. Mõnele uuele riietusesemele reageeris ta aga teatava üleolekuga, et kust ema küll selliseid asju leiab. 

"Emm, kassa tead, et selles tapeti eelmisel aastal üks väga imelik naine ära." 

Ei, vot selliseid asju ema ei teadnud. Tapeti ära? Miks? Kust Nastja seda teab? 

"Miks sa niimoodi arvad?"

"No, vaata, sa ei näe või?"

Naine vaatas juhmilt kuhugi pluusi kohale. 

"Mida ma nägema peaks?" küsis ta oma ninatargalt tütrelt.

"Ta soovitab sul see pluus ruttu ära visata, see kutsub ainult hädasid kaela. Temale kutsus."

Ema raputas pead. Ega siis alati ei pea oma tütre fantaasiatega kaasa minema. 

16 juuni 2014

Visvaldis Ziediņš

Kui nad kokku said, siis oli see ikka ubi panem, ibi patria.Visvaldis Ziediņš

14 juuni 2014

Paralleelreaalsus

Mõnikord piisab vaikusest, mida on liiga palju, siis jällegi sõnadest, mida on liiga vähe, et mõista, kui naljakas on olemas olla.

Mõtlesingi siin selle üle, et kui ebasõbralik ja külm ma olen. Täiesti võimalik, et olengi. Igal juhul need olukorrad, kus ma seda olen, noh ma ei tea, mis paralleelreaalsuses need toimuvad. Aga ilmselt nad ikka toimuvad.

Räägi veel, et ma ei flirdi või ei sega inimesi ostu sooritamisel. 

Täna oli naljakas, kui ma tulin letti ja teises kassas oli mees. Selline ilus mees. Minust maksimum kümme aastat vanem. Ta vaatas mulle silma ja mina vaatasin talle ja ütlesin korraga, nii nagu ma seda alati teen: "Tervist!" ja tema vastas, et jah, et seda on vaja küll. Mina parareerisin selle kõige peale, et muidugi on vaja. Tervis on väga vajalik. Mehe järgmine lause kõlas hoopistükkis nii: "Ma ei teadnudki, et ma nii haige näoga olen." Vot selle peale ei osand kohe midagi kosta.Ta oli hetkeks ära unustanud kaardi paroolitagumise. Vaatas võhiklikult aparaati ja hakkas asjalikuks, sest mu töökaaslane ikka nõudis seda temalt.

13 juuni 2014

Segadus

Hetked, kus ma mõtlen, et mille kuradi pärast ma ikka veel ei ole otsinud endale uut tööd. Tõenäoliselt võib mind kohutavaks inimeseks pidada. Tõenäoliselt ma olen ka. Aga ikkagi. Veider on lausa. 

 I hindaja: teenindus oli külm ja ma ei tundnud, et minuga tegeletakse; II hindaja: ei saa öelda, et Katrina poleks olnud abivalmis, kuid sõbralikkust oleks võinud olla enam.

Ilus poiss, minust 12 aastat noorem, tuleb minu juurde. Olen ta naeratades ja tantsisklevalt enda kassasse kutsunud. Korraga kerkib ette küsimus, et kas ta on püsiklient, siis tuleb välja et ei. Toksin ta sisse, õigemini ta soostub hakkama püsikliendiks. Küsin telefoninumbrit. 

"Kas te hakkate mulle helistama?"

"Jah, igal õhtul kindlal kellaajal helistame. Kontrollime, et kas lugesite raamatu läbi või mitte?"

Poiss vaatab mind muigega, naerab. Naerab. Korraga on tal hea olla. 

"Ei, ainult siis helistame, kui olete pangakaardi maha unustanud."

*
Vaatan. Vaatan. Ilus, kiire, tähelepanelik tüdruk. Vaatan. Ma tean, et kui ma piisavalt kaua vaatan, siis inimestel tekib hirm. 

"Miks te mind niimoodi vaatate?"

Noh, teate küll seda punamütsikese-hundi suhet, alati võib vastata, et tuleb ju. Siis aga tuleb midagi muud: "Teil on nii lusad kõrvarõngad."

Tüdruk naeratab selle peale. 

"Ahsoo. Sellepärast mind vaadatigi täna niimoodi igal pool. Imelik lausa. Nii et kõiges on süüdi minu kõrvarõngad."



12 juuni 2014

Ajaplaneerimatus - nõnda lendab katus

Jahp. Leidsin siuhkse asja: https://class.coursera.org/historyofec-001

Ja proovisin seda täna kuulata. Mitte mõhkugi ei saand aru. Lihtsalt. Mitu tegevust korraga ja sees see imelik tunne, noh teate küll, täna ei taha midagi mõistlikku teha. Aja planeerimise katus lendas. Ma ei oska sulle isegi täpselt öelda, kuhu suunas. Ja kõik need seiklused. Need eilsed. Ja see tänane hommik, mis sisaldas venekeelset Lupido multikat, kus kõht kukub kõverasse naerma. Entusiastlik idioot on ikka tore olla.

11 juuni 2014

Ufostaatus

Kui kolm tundi järjest üritatakse sind sõbrale maha parseldada, siis on ikka päris lõbus küll. Aga tundub, et ma vist pean ikka endale ruttu ruttu mingi meestuttava leidma, sest ufostaatus ajab päris närvi küll. Unidentified female object.


10 juuni 2014

Triikrauahirm

Üle pika aja koukisin toanurgast oma kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks kingitud triikraua ja rautasin tööpluusi. Ausalt ma sisuliselt ei kasuta triikrauda, aga korraga tuli vanaema meelde ja triikrauatamine kodus üheksakümnendatel. Kartsin natuke, kui pildistati, kartsin, et jätsin triikraua pistikusse ja kogu mu väike tuba on maha põlenud. Nondel kummalistel põlemishetkedel, kui mõtled, et mis kõik võib juhtuda, sest kõik võibki juhtuda, tuleb sisse ja välja hingata, tuleb ja siis hakkab see kõik mängima. Hakkab. Inimlik ja surelik olemine. Et pikemas plaanis, kasse on väga hull, kui ma kirjutan või loen või teen midagi. Ma ei tea. Tirisin selga musta tööpluusi ja mõtlesin, nii nagu inimesed ikka mõtlevad, et mis siis. Et kõik saab lõpuks ikka korda. Jõudsin koju ja ohsaimet ei olegi maha põlenud.

Töö juures lugesin ühele ilusale tüdrukule Marko Mägi luuletust Chanel nr viiest. Talle väga meeldis. Mulle ka väga meeldis. Ostis kohe luulekogu ära.


09 juuni 2014

Tööl

Mõned hullumeelsed mõtted, millesse langemine tekitab depressiivsushoo. Mõned vähem hullumeelsed. Täna oli kuidagi nii positiivne olla, et tundsin, et kõik minu poodi tulijad, olid nagu mulle külla tulnud. Hea tunne kohe. Oleks otsida ja hoida ja kantseldada tahtnud. Oleks.

See va JR käis ka. Teda oli kummaliselt hea näha. Jutustasime ja jutustasime. Ostis vene ulmet, seda uuemat. Aga muidugi polnud see väga palju uuem. Ikkagi oli tore, et ta ostis vene ulmet, seda uuemat. Missis, et tõenäoliselt oli see 1990ndatel kirjutatud 2000ndatel tõlgitud ja lõpuks tema käes. Imelik, kuidas asjad juhtuvad. Ja oma kõrva, mille augu oli talle tekitand ei keegi muu kui üks tema headest sõpradest joomingu ajal, oli ta jonksu saanud ja nägigi välja nagu ehtne mereröövel. Tore oli.

Veel käis vanaema lapselapsega. Ostis enda hingele soojakstegeva Savisaare tõe nr kaks. Oli tore ost. Või noh, ma ei oska seda ostu otseselt kommenteerida. Mõtlesin, et mis nüüd lapsest saab, et lapsele polegi midagi ostetud, poiss ajas oma käe üle leti nii uhkelt, kui uhkelt üldse ajada sai. Esimene käekell, no vaadake sadat imet. Esimene ajaplaneerija. Esimene kohustuste meelde tuletaja, esimene isiklik aksessuaar, esimene ja kallim kui vanaema raamat, järelikult oli poiss vanaemale kallim kui ta ise. Vanaema vaatas minu poole ja vastas: "Kuidas te küll oskate küsida nii õigeid küsimusi?" Ega ma ei oskagi. Te tulete poodi, te olete õnnelik, mis ma siis tegema pean. Kartma te õnne?

Ei mu sõbrad. Ei.

'Koju sõitsin bussiga. Veidralt hää oli sõita. Minust natuke eespool sõitis see kummaline kallistav punkar lumivalgeks blondeeritud juustega. Istus. Jõi Melniku õlut ja tundus selline noh, nagu ta eelmine kordki tundus, kallistav, veidralt kallistav. Vaatasin teda ja mõtlesin, et huvitav, miks ta kallistab. Kõndisime kahekesti kodu poole, tema oma tanksaabastes, mina oma mustadeks pitsketsides. Tema suitsetas, nii et suitsu lõhn segunes sireli lõhnaga. Imeline oli. Kummaline ja imeline korraga. Siis jõudis ta meie koduni. Tema läks teisest uksest sisse, aga minu majja. Ilmselt teisele korrale. Imeline kallistav punkar blondide juustega.

Ahjaa - töökaaslane värvis juuksed erkroosaks. Meie väike isiklik Hello Kitty.

Sõber Malist teatas, et sisemine rikkus on tähtsam kui väline. Kas ma olen kunagi vastupidist väitnud?

08 juuni 2014

Mõni päev tekib küsimusi

Kuidas endale omaenda elustiili maha müüa, nii et see ei kõlaks tobeda müügikõnena, vaid see olekski see, mida sa oled tahtnud?
Kuidas ühel hommikul ärgata teades, et kõik, mis ma teen, varem või hiljem soostub mulle ütlema, et kõik on korras, sa oledki kohal, sa ajadki oma asja ja mitte halvasti, vaid väga hästi?
Kuidas armastada?
Kuidas hoolida?

Kuidas öelda mehele, kelle ebakindlushoogudes näed virvendamas iseenda nägu ja oma veidrat lausa pidulikku hirmu, et sa oled jälle kellelegi haiget tegemas, kellegi ootusi poolikuks jätmas?
Kuidas öelda mehele, et tegelikult on ta nii tubli, kui ta ei tundu tubli, tegelikult on ta oma väikses korteris, nagu mina olen oma väikses toas, ja ootab päästmist, nagu mina ootan päästmist, millest? Iseendast?

Loen Loomingut ja mulle meeldib, kuidas Kaus arutleb illusoorse ja pärisinimese üle, illusoorse ja päriselu üle. Viimased pool aastat on mul ka vist mõte sinna kiskunud. pärast müügipsühholoogia koolitust tundub igasugune majandusmaailm igapäevaselt eluga haakuvat. Kui keegi kirjutab, arvestab, noogutab selle suunas, et ajapikku hakkavad kõik inimesed omavahel koostööd tegema, sest see on märksa kasulikum kui konkurents, siis ma arvangi nii. Aga see koostöö tegemise asi tuleb ainult siis, kui kõik leiavad üles oma isikliku erinevuse, mis ei tee neid lihtsalt erinevaks (ja seetõttu eriliseks), vaid annab nende kaubale ka lisaväärtuse, mida muide on hädasti vaja. Alati ei ole mõtet kõigile meeldida.

Tegelikult on see võimatu, aga otsida inimesele, kes tahab luulet lugeda, just see luulekogu, mis talle parasjagu vajalik on või mõistetav, on minu meelest just see, mida teha tuleb. Kui klienditeenindaja unustab ennast ülikooliprofessori rolli, kes valib kellele häid hindeid panna (ja ta teeb seda muide õigusega) ehk siis räägib alati mingismõttes sulaselgelt kõikide oma üliõpilastega ühtviisi võimsalt ja keeruliselt, siis jääb kaup katki.

Muidugi tunnen teatud piinlikkust selle vanapaari ees, kellele ma Guy Debordi "Vaatemänguühiskonna" maha müüsin, sest kõik rääkisid Anti Saarest ja mina omakorda rääkisin ka, et selle mehe keelekasutus on selline, et kui ma oleks mees, siis mul läheks kõvaks, praegu läheb mul lihtsalt märjaks. Muidugi nii intiimsetesse üksikasjadesse ma oma müügiprotsessis ei laskunud, aga tõenäoliselt oli seda kõike, mida ma siia üles kirjutasin, mu hääletoonis kuulda. Ja võib-olla pani see inimesed lugema ka. Ma natuke kardan, et pelutas, sellegipoolest. Mind iseloomustab minu erinevus:
Tõenäoliselt mitte ainult müüjana vaid ka kirjutava inimesena. Minu stiil. Minu mõtted. Minu päritolu. Minu mina. Kuskil rääkisime herr Miga sel teemal, kuidas eesti luule on üleminustunud ja proosa ka. Selles mõttes on mul natuke hirm, kui ma loen kasvõi Ott Kiluski viimast arvustust herr Riismaa luulekogule. Misse sinna puutub, et R ei karda midagi, et R on äge. Muidugi ei saa mina Ri luulekogust midagi arvata, sest ma sõimaks ta ilmselt igatemoodi läbi. Isiklik värk. Teate küll. Sisu sisse minna on raske, kui isiksus seda varjutab või kui liiga tihti tekivad paralleelid sellega, mis nö sisu tekitas, lõi. Ja mind panevad need paralleelid ebamugavalt tundma. 

Samas ma ei taha olla mingi sotsiaalkriitiline bitš, aga ma olen seda, sest mulle meeldivad teatud tekstid just lähtuvalt nonde sotsiaalsusest. Maarja Pärtna meeldib mulle ka. Helena Läks ka. Kuivõrd palju nois sotsiaalkriitikat on, noh teate küll, olete ise lugenud. Ja ometi peaks nentima, et ainus eelöeldud luuletajatest, kellel on väheldane minasus, on Pärtna. Vähemasti praeguseks on see nõnda kukkunud. kivisildnik (:) ja krull ja pihelgas - nemad ei ole ka enesekesksed luuletajad. Minust ei maksa rääkidagi. 

Ikkagi: 
Kuidas kirjutada? 
Kuidas armastada? 
Kuidas lugeda? 
Kuidas kritiseerida? 
Kuidas vähem solvuda? 
Kuidas mitte olla vihane? 
Kuidas?

07 juuni 2014

Mõnikord

Mõnikord tundub, et asjad lähevad ise paika, kui lihtsalt istuda laua taha ja võtta lahti ükskõik, mis raamat, mis sinna pandud on, tungida järjekordsesse maailma, mis väljastab aegajalt teateid teisest tegelikkusest, kui minu tegelikkus. Mõnikord tundub, et ise muutud rahulikumaks, kui võtad nõuks õhtul hilja pärast 12tunnist tööpäeva jalutada mööda Tallinna inimkirevaid tänavaid mere poole, aga mitte mere äärde, kui Statoilis kobab minust 10 aastat noorem tüdruk endale meiki pähe teha, kui tema erutuses meenub see erutus, mis minus oli, kui mind esmakordselt kohtama kutsuti ja kui ma omast arust kõige kenama kampsuniga kohale tulles avastasin loomulikult, et poissi ei tulegi, sest ma näen liiga prillipapalik ja nohiklik välja. Mõnikord kõnnid läbi kodupargi oma pisikesse tuppa ja vaatad poisse, kes on juba kolmekümnesed, suitsetavad, joovad, räägivad juttu ja korraga tuleb meelde, kuidas kõik need asjad olid matemaatika tunni ajal keelatud, isegi ei saa aru miks, aga lihtsalt olid keelatud. Tuled ise ka meelde, et kui kohutav see on, inimesed joovad. Nüüd enam nagu ei imestagi selle üle nii palju. Kui kurbus kutsub südant kokku tõmbuma, sest ei oska inimestega toime tulla, siis jood ise ka nii palju, et laua alla tekib okseloik. Järgmised kaks päeva ei pääse voodist. Ja siis loed Yves Saint Laureni äripartneriga tehtud intervjuus, kuidas aegajalt on hea narkotsi panna ja juua, sest ainult siis saab olla vaba sellest hirmust, et sind polegi vaja. Ja nii ta on. Mõnikord.

Vahel tahaks öelda, et päris tihti.

kivisildnik

(:)
kuus
miljardit inimest

kes ei hooli
sinust põrmugi

ei saa ju
eksida


06 juuni 2014

Mees ja naine räägivad kohvikus

Nad said vahel kokku kohvikus, mis lõhnas pirukate ja hubasuse järele. Ta oli pikka kasvu õlgkollaste juuste ja ilusa naeratusega, mida ei saanud mitte millegi taha peita, selle soojus voolas temast läbi põselohkude välja. Mees. Ta oli kõhn imeilusate käte ja suurte silmadega naine, kelle hingestatud olekus tõmbas kõik ligi. Mehel olid hallid silmad, tüdrukul valged käed. Mees ütles kolm sõna, naine vadistas terved read kokku, käed tõusid ja langesid. Umbes nagu see vaikne muusika, mis neid ümbritses. Endasse peitis. Naine rääkis armastusest hobusõidu vastu. Mees noogutas.
"Ratsuta minuga ka," mõtles ta, aga loomulikult jättis ütlemata.
Naine rääkis lastest. Mitte enda omadest.
"Saame meie ka," mõtles mees, aga loomulikult jättis ütlemata.
Naine rääkis jalutuskäikudest mere äärde ja tagasi.
"Jalutame meie ka," mõtles mees.
Naine rääkis heast raamatust. Mees tahtis ka rääkida, aga ei tulnud välja.
"Saame veel kokku, sinuga on nii hea rääkida," ütles naine. Ja nad said ja mees mõtles alati neidsamu mõtteid omaette.

05 juuni 2014

Kaevikutunne

Võtsin kätte üle pika aja Jon Steele raamatu. Mul on tegelikult päris palju tekste, mida lugeda. Tuleb välja, et isegi "Muinsuskaitse 2013" polnud vajalik, aga sellegipoolest. Vahel on tunne, et kõik see, mida ma teha tahan, ei ole võimalik. Muidugi ei ole see võimalik, sest enamus ajast on mul üsna ükskõik sellest, missugune ma välja näen. Jutt olgu tark, aga välimus mitte. Noh, nii olen ma ikka uskunud. Ausalt öeldes vormita on üsna raske sisu sisse saada. Aja planeerimiseta ja oskuseta endale eesmärke panna on üsna raske raamatukogus töödki teha. Kodus töö tegemisest rääkimata. Olgu siis need minu Midsomeri mõrvad. Olgu nad nii, nagu nad on. Ometi olen kogu aeg tahtnud teha selliseid asju:

1) romaani kirjutada
2) mõne ägeda artikli kirjutada
3) mõne väga huvitava inimesega päriselt ka koos olla
4) mõnele väga huvitavale töökohale kandideerida - mitte sellisele, kus eeldatakse, et ma kogu aeg suhtleks inimestega

Loen Jon Steele romaani ja põgenen, jooksen, surun oma põlved vastu rinda ja tunnen, kuidas taevas läheb üha rohkem endaks ja mina ka. Kui ma Rimis käisin, nägin oma majanaabrit. See pisut veider poiss, kes terve eelmise suve mulle külje alla pugeda üritas. Alati kõige hirmsamates dressipükstes. Alati alkoholi järele haisedes. Alati uhke, et tal on auto. Alati kindel, et kõik naised teda ainuüksi sellepärast ihaldama peaks. Alati. Siis tuli üks mees, kes oli purupurjus, aga jumal tänatud lipsu ja kihlasõrmusega. Ja ma sain sellest alukates ringitudisevast pealetükkivast kamraadist lahti. Jumal tänatud. Ja tema leidis endale imearmsa ja hoolitseva naisukese siitsamast, mitte kaugelt. Sellise emaliku, kes viitsis tegelda tema söömisvajadustega ja jumal veel rohkem olgu tänatud suhtlemisvajadusega. Aga jah. Vahel on tunne, nagu elaksin täpselt samamoodi mingisuguses kaevikus, kust on võimatu välja pääseda. Ja muutuks üha rohkem selle dressipükste-mehe võimalikuks. Ta ükskord kaotas üldse oma piirid ära. Tuli mulle peaaegu kallale. Aga jah, selliste vastu aitab kihlasõrmus. Nii et mu kallid head sõbrad, kihluge minuga võimalikult tihti.


03 juuni 2014

Õhupuuduse tunne

tekib vaikuses
tekib enese sees
tekib ooteärevuses
hirmus

ahastuses
tekib

õhupuuduse tunne

LIIVALOSSIDE EHITAMINE MOODI

millal sa viimati joonistasid
linnu, lossi, lõvi
või oma linna
liivast

liivakühvel ja ämber
on suvel eluks vajalikud
et leida endas laps ja õud

et olla see
kes tahad
ja kui ei taha
võta ämber
ja viska vett peale

joonista end
liivalossiks
liivalõviks
liivalinnuks

liivaga kaasneb
mitu head asja

saad teada
mis head
su sees toimub
su kätes ja seega
sinu peas

liivalosside meditatsioon
kõigile

võta sõber kaasa
ja saa teada
milline loss
on sõbra peas

liivakühvel ja ämber
liivalosside tegemine
moodi.


02 juuni 2014

Hooti

Hooti tundub kõik okei. Mina ka. Ja siis tuleb see veider massiline mõttekonstruktsioonide langemine endasse või endaks. Loomad, inimesed, hingamine, tunne, mis irdub läbi naha minust väljapoole. Ära karda. Kõik inimeseks tegev mõjub lõpuks üsna ennastsalgavalt ja kõikjalolevalt. Ära karda. Hunnitu naeratus suul tabab kõige hullemaidki olendeid, tabab, et nad suudaks maailma paremaks mõelda. Nädal aega vaikust  - sellist elevat ja endasselangevat võib-olla ebanormaalsetki. Enese leidmine. Murekastis üks kabel ja veel mõned ristid, mida ei oleks oodata osanud. Ammu see oli kui ma pidasin ennast olulisemaks, kui minu surnuid. Väga ammu. Tõenäoliselt pole mul praegu enam asja selle tüdrukuga tollest ajast. Tollest hirmsast ja ilusast ja valusast ajast, kui ma kasvatasin endale tiivad ja lõikasin need niisama suure kõrinaga lahti oma õlgadest. Verd tuli. Ei saa öelda, et vähe. Ei saa öelda, et palju. Seda jubedat verd, mis tuleb, kui sa ei saa lennata ja kui valge värv kohtub sinuga, sinu verega, sinu lõhnaga. Verd tuli. Verd, valu ja ahastust.

Hooti tundub kõik korras. Hooti lõikub kõik nähtavaks. Ka see, mis ei olnud plaanis nähtavaks tulema, tuleb. Tuleb nagu see vana koll sealt kodu tualetist, rooja seest või surnud ema toast, hõljub kohale ja ei jäta minu magavat memme rahule. Hõljub kohale ja ei anna mulle und. Hõljub kohale ja sunnib mind lõikama oma tiivad seljast, et temal oleks kohta ja aega ja ruumi. Kõik need toredad inimlikkused, millele tahaks nime ja otsustavust anda. Ei anna. Vaikid. Ei oota. Vaikid. Vaatad ainult seda va psühholoogilist testi ja näed oma probleemide nurgas kalmistut. Ema, vanaema, kabelit. Surnuid, kes annavad hetkeks vabaduse, olla täiesti täiesti täiesti üksi.

Toimub

Midagi minu peas toimub. Midsomeri mõrvad? Ebakindlushood? Jõuetus? Ilmselt. Samasugune tunne valdas mind pärast vanaema surma.