Montaaž

Tulime täna Henrykuga töölt koju. Ahjaa, mina käin tööl! Nii iga päev kahe-kolme-nelja tunni kaupa, sõltub sellest, kas kõik raamatud saab kätte kohe igasugustelt kulleritelt ja kas kõik asjad erinevatest varjusurmas kaubanduskeskuste poest kätte või viidud. Selline karantiinijänku olengi, et lipsan oma väiksest urust välja, et kiiresti kiiresti kesklinnas ringi joosta. Ja vahel võtan kaaskarantiinijänku ja panen teele hunnikute kaupa raamatuid või siis väiksemate hunnikute kaupa. Sõltub, eksole.

Töö käib.

Igal juhul täna jalutasin koju ja vaatasin tee peale jäävat massaaži salongi? Jaa, ju vist nimetatakse sedasi taolisi ärisid. Mina aga mõtlesin, et ohoh, et maailmas võiks olla hoopis selline koht inimeste elude mõistes, et montaaž. Lähed kohale, võetakse kõik su unistused, mälestused, solvumised, ebamugavustunded jne, ja monteeritakse välja mälust ja üldse, tehakse olematuks. Järgi mõeldes, seda teeb vist ilukirjandus, hea muusika, mõnusad filmid, võimsad kõhedust tekitavad installatsioonid, pildid, tants kuidagi rehabiliteerivadki seda sees olevat valu millekski mõistetavamaks. Annab märku, et jah, inimene, oled loll, aga lollusega tuleb toimetada korralikult ja ausameelselt. Noh, nii ausameelselt, kui see mul välja tuleb. Võib-olla see masseeribki natuke neid pingeid, mis inimeses nagunii kogu aeg kogunevad ja mõnikord monteerivad head raamatud või halvad raaamtud inimese üleüldse teistsuguseks.

Kõige hullem monteerija on vist Piibel. No milleks selliseid asju niimoodi südamesse võtta? Milleks mitte kasutada aju, kui see on inimesele antud? Miks? Kuidas? Aga jah. Raamatud ja nende viis puudutada mõnikord just seda kohta, mis teeb haiget ja see kuidagi endale selgemaks, adutavamaks ja mõistetavamaks saada. Armastan. Luule muudab maailma. Või siis lihtsalt inimest, kes korraga saab maailmast natuke paremini aru.

Aga jah.

Töö käib mu head!

Ajumassaaž ehk elu montaaž.

Natuke negatiivselt või siis jällegi positiivselt

Inimesed räägivad oma produktiivsusest ja veel mingisugustest asjadest. Loen ja kuulan ja mõtlen, et kui ma siin ühe asja tegemata jätan, siis hakkab jama pihta. Ei müüda raamatut. Meie raamatut. Peab kogu aeg mõtlema ette ja taha ja kiiresti, palju kiiremini, kui võib-olla et ise olen harjunud mõtlema. Nüüd. Justnimelt praegusel ajal. Muidu juhtub suuremat sorti jama. Jamade eest meid muidugi ei kaitse midagi. Papa ja vist iganädalane kirikuskäik on õpetanud mind vaatama elule nii, et kui mingi jama on lahti, siis ise olen süüdi. Süüdi võib olla kõiges. Selles, et oled naisterahvas, aga mitte selline ennastvuntsiv preilna, vaid siuke teksastes ja enamasti higi järgi haisev, sest kas teate palju raamatuid peab mõnikord kahe päeva jooksul karpi toppima ja välja saatma? Palju, väga palju. Ise oled süüdi, kui töötad klienditeenindajana ja ei tule rahadega välja ja ei saa makstud oma pisikest ühetoalist korterit ja sukkpükse, nii oli 2013. aastal. Ise oled süüdi, kui menstruatsioonivalud oksele ajavad. Ise oled süüdi, kui sitt on olla. Ise oled süüdi, kui müüke pole korralikult tehtud. Ise oled.

Noh, ma arvan, et me kõik oleme süüdi. Mõnede asjade eest lihtsalt vastutan rohkem, kui teiste eest. Ja samas. Päriselt. Ausõna. Kõike ei jõua. Ei pea jõudma, aga oleks soovituslik. Lihtsalt nii on.

Igal juhul David Quemmani raamatu "Hüpe" lugesin läbi. Ja tõesti! Päriselt. Ilma naljata. Ta väitis, et inimesed on nagu röövikud puudel, meid on kuradi palju sündinud. Ja tõesti! Päriselt! Ilma naljata. Sellepärast hakkabki loodus vastu, sellepärast mõtlebki loodus välja selliseid toredaid viiruseid. Esimesed, kes surevad, on need, keda majandus enamasti kõige vähem vajab. Vähemasti kõik väidavad, et neid vajatakse kõige vähem. Klienditeenindajad, kullerid, arstid, õpetajad jne. Inimesed, kes töötavad inimestega. Inimesed, kes võtavad kõik need paganama viirused vastu, töötlevad neid oma kehas ja nii ongi, kaovad. Ja siis oma suurte miljonitega ja igasuguste muude vidinatega päästavad maailma IT-tüübid, leiutades roboteid, kes neid teenindaks. Võttes aeglaselt ära inimeselt kogu vastutuse, kogu süütunde, öeldes talle, et ta võib olla loll, paks, laisk. Kõik need head sõnad. Kõik need head sõnad.

Pole inimest. Pole inimest.

On kuradi süütunne. Kas IT-inseneridel muidugi tekib pähe mõte, et äkki paneks robotisse süütunde? Ebaluse? Kahtluse?

Viirusest eufooriani

Loen ligi kuuesajaleheküljelist raamatut erinevatest viirustest. Äsja avastasin, et kirjutaja on minust 36 aastat vanem onkel, kes on suur osa oma elust tiirutanud Aafrikas ja Bangaldeshis, Austraalias ja ajanud taga nii Ebola, Hendra, Nippahi kui ka muude viiruste jälgi. Miks mõned viirused on nakkavamad ja teevad rohkem liiga, miks mõned asjad on keerulisemad ja teevad veel rohkem liiga. Imelik on. Polegi nii hirmus, aga tegelikult on veel hirmsam. Tööd on palju. Saab veel rohkem olema. Loodetavasti. Igapäevane värk. Pingutame nii palju kui jaksab. Imelik on olla. Kiire ja ebamugav. Umbne ja tolmune ja palju pesemata nõusid ja asju ja üldse. Aga pole hullu. Kunagi polegi eriti midagi hullu, ainult töö on ja nüüd siis viirus ka.

Täna pidi õue jalutama minema.
Noh mina saan selle tiiru tehtud, aga kulla ei saa.

Midagi pole teha.
Püsime kodus nii palju kui võimalik.

Avastasime HBO-st "Eufooria". Täiesti hullumeelne peaks vist ütlema, et teismeliste draama. Aga kui vaatad, kuidas kellegi süda kistakse puruks tema lihase isa poolt, kes sureb või muutub narkomaaniks või pettub tema emas. Või kellegi süda tõmmatakse ribadeks, sest ta leiab kümneselt oma isa pornovideod, kus lugupeetud ja armastatud papa seksutab ringi alaealiste plikakeste ja poisikestega.
Ja seda kõike saadab võimas kaameratöö, head näitlejad, kummastav, lausa hullumeelne atmosfäär. Nagu oleks keegi otsustanud kirjeldad ilu, mitte elu. Igal sajal juhul on nii elu kui ka ilu valus. Teismelised armuvad, teismelised väärtarvitavad teineteist, teismelised jätavad maha, teismelised nõuavad rohkem kui teised inimesed nii elult kui ka endalt. Mina arvan, et minu teismeiga sai otsa Nigeeriast tagasi tulles, kui ma läksin tööle ja pidin enda eest peaaegu täielikult vastutama hakkama, ei tulnud see mul sugugi lihtsalt ega kergelt. Aga midagi selles peateismelises oli, mis meenutas mind. Kohmetut, poisilikku, aga ikkagi väga väga väga ilusat inimest. Zendayal tuli portreteerimine hästi välja, aga ta oli samas ikkagi korralik hall hiir kõigi nende kirevate ballikleidiliste ilusate inimeste keskel. Iga seriaali osa tekitab vastikust ja põnevust korraga. See läbib mõtet, aga samas on visuaalselt nii võimas, et jõuab kuhugi alateadvusse ka. Kaader, kaadri haaval laotakse üles maailma, mis on kellegi valusid, hirmusid, ihasid täis.