27 veebruar 2014

Minimana õpib elu tundma

Minimanale ei jõudnud kunagi päris kohale selle väikse küla eesrindlikkus. Ja ta ei tahtnudki sellesse kohale jõuda. Inimesed olid, nii nagu nad olid, mitte nagu tema ootamise töökohas, kus pidi andma endast parima, et nad midagi ära ostaksid. Naeratama, ütlema, et see on kohe ärarääkimata hea luulekogu, et sina va luulekauge ja elulähedane saad kõigest aru, isegi kui sa näed, et inimene ei saa aru, inimene vaatab ja vaatab, oma kahtlaste ketside ja armastusihaga sinu jalgu ja käsi ja süda trummeldab ja hing leemendab. Ja vaatama ja leemendama ta jääbki sellesse virtuaalselt hoomamatusse hetke, mille kohta mõni kõva käega või sõnaga kriitik ütleb, et vabandust, ta on liiga loll, et sellest latist üle hüpata. See raamat niimoodi läbi lugeda, et ta oskaks ka midagi asjast arvata.

Kui olid ajakirjanik, pidid ise lolli mängima ja kõik kätte saama, tähendab, pidid nii tark olema, et võisid lõpuks ka inimese lolliks teha,  nii et too tundis end targana. Kirjutamine endale või enda lõbuks - oli palju toredam, nii nagu elamine enda lõbuks oli palju lihtsam ülikooli aegu. Praegu oli tal kohustus täiskasvanuks saada ja tekitada inimestes tunne, et nad on targad, ilusad ja misseal salata külalehes kuulsad. See oli oluline fakt, mida ei tohtinud ära unustada.

Oma teisel missioonil, leidis Minimana ennast Külaelu keskpunktist - koolist, fotoaparaadiga, mis püüdis märgistada kuulsaid külaelanikke ja ka maakonnavanemat. Kool oli valmis ja nüüd tuli rõõmsaks saada selle valmiduse üle, mida ei olnudki nii lihtne sõnastada. Ta tegi pilte siit ja sealt, aga Minimana silmanägemine oli mõnes mõttes totaalselt pilditu. Ainus, mis ta lõpuks nägi ja mis teda kogu artikli jooksul kummitama jäi, oli väljas puu otsas keset külma kinni hangunud vana särk. Keegi oli tolle sinna visand ja nii nad kaesid, kogu see pidulik seltskond, kes tulid rind ees kooli avama, vana särki.

"Näeh, ehitusmeestel jäid ehitusriided puule."

Polnud just palju parata, et mitte just riidepuule, vaid kasepuule. Minimana heitles segaduses, ta püüdis aru saada, kuidas inimesed tema ümber tunnetasid kooli. Nad olid uhked. Palju uhkemad, kui ta oleks osanud seda arvata. Eriti uhke oli külavanema abi ja samas omamoodi tagasihoidlik. Kõik asjad tuli lahti rääkida, alates nõukaajal tsiviilkaitse tundides kasutatud laskealast lõpetades kodutoanurkadega. Kui uhke võis olla kolme elektripliidi üle ja kümne õmblusmasina üle. Üüratult.

Minimana ei saanud sellest veel arugi, kui tähtsad need asjad teatud inimestele on. Tema oli ikka veel oma luuleilmas, kus olid teised latid, millest üle hüpata. Ja ometi tahtis temagi süüa. Imelik lausa. Luulet ja süüa.

Lisbet ja Olavi

"Tead, ma täna ei tule," Lisbet tõmbab pika kampsuni keset telefonis rääkimise juttu üle pea, hetkeks ei ole ta kindel, kas Olavi kuuleb.

"Miks? Sa ju lubasid."

"No, ma ei saa."

"Mis sa teed? Ma tulen sinu juurde."

"No midagi ei tee."

"No siis ma tulen kohe kindlalt sinu juurde."

Liisbet ei saand aru, et miks.

"Miks sa tuled?"

Teisel pool toru on natuke aega vaikust. Korraga kuuleb ta, kuidas Olavi peksab jalaga vastu seina. Algul aeglaste vahedega, siis kiiremini ja kiiremini.

"Miks mitte?"

"No, mul on täna üksiolemise päev. Ma ei taha kedagi näha."

"Ahsoo..."

"Jah, siuhksed lood on."

Ega Lisbet ei teadnudki täpselt mispärast. Kellast kargas täistunniks kukkuv lind välja. Oleks veel et kukkunud, ei lihtsalt hetkeks, jahmatuseks, et meelde tuletada, kui vähe aega tal on. Ja kuidas ta sellest Olavile räägib. Nii mõistlikult, targalt, nii et too ei jooks ennast pärast maailma kõige suuremasse masenduseauku, et ta ei mõtleks, et nende koosolemisel oli lõpp. Ei olnud ju. Olavi ise oli öelnud, et ta on puravik, ta tuleb tagasi. Ta kasvab tagasi. Lisbet tonkas ise ka nüüd puhtautomaatselt oma koduseina. Päike siirdus toaseinu katsuma ja Lisbeti varju seinal näitama. Pikad juuksed, mis katsid näoilme muutumise varjus.

Olavi ei olnud vastusega päris rahul ja ta ei olnud vastusega ka üleliia õnnetu, ta lihtsalt teadis, et nüüd tuleb edasi uurida. Lisbetil jäid alati pooled asjad ütlemata. Niisama heast peast ta nüüd oma asju kõikidega ei jaganud, isegi seda va üksiolemist. Selle nimel tuli ikka roppu vaeva näha, et ta julgeks-tahaks Olaviga olla. Miks? Kuidas? Olavi raputas jälle pead. Miks Lisbet tavaline inimene ei olnud, kellega ei saa mängida peitust, lollust ja napakust?  Kellele ei saanud selgeks teha, et nad on kokku laulatatud teises elus ja nad peaks varsti kolm või neli last saama või midagi. Muidugi pärast oli hirmus raske sellest illusioonist ennastki vabastada, aga no vähemalt oleks mille poole kahekesti mõnda aegagi püüelda. Nüüd seisa siin ja vaata ribikardinate taha siirduvat päiksevarju. Tunne nagu oleks keegi pandud kuhugi vanglasse. Olavi tunne.

"Kule, kas midagi on juhtunud, sa rääkisid eile jumalast õnnelikult, kuidas sa tahad maailma avastada ja käsitööd teha ja banaani šokolaadi sees leotada? Sa olid siuhkeses õhinas, et naljakas oli lausa. Ja nüüd korraga. Ei, ma ei viitsi niimoodi peitust mängida, mis suga juhtus? Arstlik kontroll? Aids? Pidalitõbi? Vähkkasvaja ajus? Kaaries paremas suunurgas? Mis suga siis päriselt juhtus?"

Nii hästi siis teabki või, et mis temaga juhtus. Peaaegu, et teab jah.

"Sa oled pagana kirjanik, sul on ikka kogu aeg tead..."

"Olen jah, ise oled kah, kujutlusvõime on mul tõesti olemas. Ja natuke ebameeldiv on, kui sa seda pahaks paned."

"No ma i pane."

"Veel ebameeldivam on, kui mõni nendest asjadest on tõsi."

"No..."

Ebamugav oli. Olavi teadis, et lisaks kõikidele asjadele, mida oli nii paganama palju, ikkagi pea aasta aega koosolemist, ta teadis, et Lisbet ei suuda valetada. Imelik, naised olid nii osavad, aga Lisbet näe ei olnud.

Lisbet jällegi mõtles, et kuidas teatada Olavile, et ta hakkab aeglaselt torukübaraks muutuma. Ilma naljata. Ja et kuigi vari veel näitas, et tal on lehvivad juuksed, siis kohe kohe, tal ei olnud lehvivaid juukseid.



26 veebruar 2014

Mida teha, Ann?

Vaikida.

Kas ta oskas vaikida?

Vist mitte eriti hästi.

Keerduvalt enda sõnu taga otsides.

25 veebruar 2014

Luuletusi

Mõistad sa,
kuidas ma
häbenen valet?

Mulle pole
kunagi
armastuse kohta
valetatud.

Isa ei julenud öelda,
et on isa
või et ema oli kallis,

aga sedagi
armastuse pärast
minu emaema
iseseisvuse vastu.

Mõistad sa,
kui kohutav
on kohust tunda,
nagu revolvrit
aju paremas küljes?

Kohe lõhkeb kõik,
kui ma
sust lahti lasen.

Kohe loobun
enda eksistentsist.

Ei, sina vaid
kirjutad.

Mõistad sa,
nende hommikute
palavust su voodis,
kui minust saab
tahes-tahtmata
tähtsaim neist kõigist?

Ja mina mõtlen temast:
pikad jalad,
soe pehmus,
kulmukaared,
suured silmad,
valge käsi,
liiga suur dekoltee
mööda vaatamiseks.

Salvavalt palju mõtlen.
Sulle ostan apelsini.

Hiina õuna
hollandi keeli.

* * *
Mu isaisa
nuttis oma esimest
armastust taga
seda ohvitserile läind
peent preilit

nii nagu sina
va pankrotistund
isa väeti poeg
nii oli vanaisagi
pankrotistund
isa väeti poeg

mõlemad nutate taga
oma peent preilit

minul on vuntsid
vanaemal oli kange tahtmine
lapsi saada
minul on väike palk
ebameeldivalt vähe
ambitsioone

ainult üks on:
anda sulle julgust
eksida nii palju kui võimalik
ja nii vähe kui saab

ja loota
et sa ei reeda mind
nagu see ohvitserile läind
peen daam. 

Kohusetunne

Jah, see juhtus nüüd täiesti juhuslikult ja ta ei teadnudki miks see juhtus. Vihahoog, mida keegi ei näinud. Isegi mitte mees, kelle suhtes ta iga päevaga  üha rohkem ja rohkem tajus kohustuse ja vajaduse tunnet. Mees võttis noa ja lõikas kõrvaltoas rahulikult tomatit lahti. Vaatas tema poole painetest vaba näoga. Aga tema ei olnud.

Unenäos ütles mees, et ta ei saa aru, kuidas deemonid naiselt tema hinge endale nõuavad. Päriselus oli vastupidi, tavaliselt oli küsijaks naine. Ja selleks piksevardaks ka, kui vastused tulid. Valusad ja ahastuslikud.

"Vata tegelikult on niimoodi," ütles ta kohutava aeglusega, kus iga sõna pidi täpselt kuulma ja mees kuulaski, "Tegelikult on niimoodi, et ükskõik, mis sa ka ei teeks, tee seda täielikult. Kirjutad, kirjuta täielikult, kõik need kaks tundi, ära midagi muud tee, kui kirjuta. Saad minuga kokku ja oled minuga koos, siis ole täpselt nii kaua minuga koos ja nii intensiivselt ja tähepanelikult, et sa tead, mis minu elus toimub ja oskad sellele reageerida. Oota, et mina oskaks sinu elule ja seal toimuvale reageerida. Oota, et ma armastaks sinu tööd, et ma oskaks sind hoida sinu valudes elusa ja tervena. Ja mitte sellepärast, et ma olen su naine, vaid sellepärast, et ma olen su sõber.  Ja kui sa ükskord saad aru, et ma võiks ka su naine olla, siis võta selle koha pealt midagi ette. Ma pean olema kõige tähtsam, aga ma ei tohi sinu teisi kõige tähtsamaid tegevusi segada, muidu pole meie suhtel mõtet."

Vihahoo kestel viskas naine põrandale kildudeks pildiraami sees olevad näod. Õilsad rohelised naisesilmad eraldusid klaasikildudeks. Need ei olnud tema silmad. Armukadeduse absurdsus, mida ta endale ei tunnistanud ja ometi, kohati kui mees vaikusest ellu kerkis, teadis ta täpselt, mida ta tundis. Ta teadis, et võib-olla pole ta kunagi olnud piisavalt ilus, piisavalt tark, piisavalt hea, piisavalt hoitav, piisavalt seksikas, piisavalt kõik need uhked ja tobedad sõnad, et olla tollele rumalale mehele piisavalt hea naine. Ja kõige hullem oli see, et ta tundis, et mees võis täpselt sama tema suhtes tunda.

Ainult et mees ei olnud seda alandust läbi elanud, et ta astub sellest paganama uksest välja ja näeb, kuidas keegi teine kedagi kelle suhtes ta tunneb mingit ratsionaalselt lahtiseletamatut kohusetunnet, suudleb kedagi kolmandat. Selles kõiges oli midagi tobedat, haavavat ja jõhkrat. Naine teadis, et mees võib talle miljon korda öelda, et nii enam ei juhtu, aga ükskord oli juhtunud. Ja ta ei vihanud seda kolmandat. Ta ei saanud toda vihata, sest nüüd oli mees tema juures ja oli segaduses ja oli mustas masenduses. Selle eest tänas naine toda eelmist. Tänas tasa. Aga kui ta jälle pidi selgitama, et ta hoolib, et talle läheb korda ja et mees ei pea ühte või teist või kolmandat asja tegema, siis tundis ta korraga seda kohmetut, talumatut viha.

Ja lõppkokkuvõttes päädis see sellega, et ta viskas maha selle tobeda lillepoti, selle raamistatud pildi, selle lollaka kella, mis too eelmine mehele kinkinud oli, tõmbas katki maali, millel olid tolle kolmanda juuksed ja silmad. Ja tundis, et ta ei taha kohusetunnet. Ta teadis, et see kohusetunne võis päädida järjekordse reetmisega.

24 veebruar 2014

Platoni dialoogid - Katrina dialoogid - ma ei suuda praegu teisiti kirjutada

"Olete te ehk Pariisi jõudnud?"
"Ei, ma pole seal kunagi olnud. Räägitakse Pariis oli kunagi rottide saar, soine mülgas, üks ebameeldivamaid kohti kogu maailmas, hoorade pealinn, joodikute kants."
"Neeh... Vahel on mul tunne, et ega see muu maailm sel juhul Pariisist eriti palju erine. Teate mu sugulane sõitis Kopenhaageni ja tahtis seksi saada. Teate küll. Hirmsasti tahtis saada. Noh, tegelikult nad viiekesti tahtsid. Mu sugulane ja need teised mehed. Tellisid prostituudi ja keppisid toda öö otsa hoorade linnaosas. Kõik räägivad kui haritud ja kenad ja edasiarenenud need va skandinaavlased on, aga tema, ta läks ju oma sõpradega. Ja samas - kust sa seda seksi ikka niisama võtad. Ega ei võta ju. Pariis on siiani selline koht, Eesti on selline koht. Inimesed on selline koht. Seks on selline asi. Imelik, et me ei saa sellest rääkida, kuidas me vajame armastust, ilma et see ei muutuks mingiks tobedaks enesekeskseks lolluseks. Rüütlid seksisid omavahel, sest polnud kellegi teisega seksida, aga hellust on vaja välja näidata, samuti brutaalsust, mis tuleb hellusest. Teadjuküll, kuidas maailm vakatab, kui asi puudutab armastamist. Kõik muu on selgitatav ja seletatav, aga seks ja sellega kaasnev koosolemise tunne, mis ei ole tegelikult ostetav ega müüdav, vaid just see tunne, et oled selle õige inimesega ja õigel moel, see ajab segadusse. Mitte ainult sellised targad inimesed nagu kirjanikud-luuletajad, vaid ka teised inimesed."
"Sa vist ikka väga hästi sellest rääkida ei oska, sellest inimeseks olemisest."
"No mis ma siin räägin. See inimeseks olemine on nagu noateral käimine, ühele poole kukud, kukud mingisse roosasse pedantselt lolli ollusesse, kus sa usud, et ainult õigesti saab käituda, ainult õigeid otsuseid vastu võtta. Ainult head mõelda, ainult ilu luua, aga kui mõni eksleb sääl mitteilus või teises maailmas, kui sina siis hakkad taguma rinna pihta ja teatama tervele ilmale, et ainult sinu ILUS maailm on see, mis toimib, siis võid ikka täitsa valesti asjast aru saada. Minu meelest. Ja teine võimalus on see teine ja jõhker ilu, mis oma ignorantsuses ajab kõik inimesed omavahel tigedaks ja solvunuks ja vihaseks. Selline maailm, mis ignoreerib kõiki ja kõike, mis tekitab endale omailma tunde ja ei soovi suhelda, aga selliselt mõjub järjekordse õuduskohana. Ja kui need niinimetatud ühiskondlikult ilusad inimesed (kes ignoreerivad seksi, homondust, joomist, õnnetuks olemist) ja need teised inimesed ei suhestu, siis ongi nii et vaene nigeeria naine kepitakse mingis suvalises urkas kümne mehe poolt läbi. Temasuguseid tuuakse aina juurde ja kedagi ei huvita, et miks seda kõike vaja oli. Miks? "
"See ei peaks üldiselt kellegi probleem olema."
"Ei pea või? Noh, kui nüüd päris aus olla, siis ei pea tõesti, aga tead, loen seda Pariisiraamatut ja mul on tunne, et peab. Peab lausa palju tegema selleks, et inimesed saaks lõpuks aru, et nad isegi on vahel õnnetud. Vähem jama oleks, kui inimesed lihtsalt viitsiks tungida läbi enda hirmudest asjade kohta, mis nagunii iseloomustavad tervet maailma."

Esimesed külajutud

Minimana esimene töö oli kirjutada sotsiaaltöötaja igapäevasest elust. Küla oli väike, sotsiaaltöötaja oli rõõmus ja Minimana oli enamasti segaduses. Ta kirjutas. Ta kirjutas palju ja ta ei teadnud isegi, kui palju pidi kirjutama.

"Ahtead, meil on siin üks hull külavanem, teda kardavad kõik."

Minimana ei kartnud, ta lihtsalt ei saanud mitte millestki mitte midagi aru. Ta püüdis. Ta sai aru, kui ta pidi kirjeldama seda, mis inimesi ümbritses. Ja ta tuli sellega suurepäraselt toime, sest ta teinuks seda muidu ka ilma igasuguste probleemideta. Küla ja linn, mida eraldas omavahel nõuka pärand. Teineteise küljes kinni. Linnast-külast pagenud tuhanded inimesed. Ühelt poolt va majanduskriisi kiuste, teisalt juba kakskend aastat varem.

Hiljem sai ta endise külavanema käest teada, kuidas võideldi katlamaja nimel ja kuidas vähemalt kaks kuud polnud mitte miskit sooja mitte üheski keskküttega hoones. Lapsed käisid koolis niimoodi, et käpikud-sõrmikud sõrmes. Aga koolis pidi käima. Selle va suure vabriku, mis oli juba esimese vabariigi ajal üles ehitatud, pidid nad ikka singapurlasele maha müüma, sest Laar oli võimul. Ja nii ta läks, nii ta läks, koos kultuuripaleega keset linna, kus nelikend aastat käidi tantsimas, pilli mängimas ja isetegevust arendamas. Kultuuripalee kukkus kokku. Inimesed selle ümber samamoodi.

Minimana nägi inimesi, kes olid jäänud. Ja tal oli kõigist kahju, endast ka selle absurdihõngulise linna taustal, mis oli ühteaegu väike ja mittelinn, kui ka hullude ja asjaarmastajate maailma keskpaik.

Ta esimene töö tõi kaasa seismise sotsiaalmajas - üdini purju joonud mees kaes talle rokaste riiete ja habeme seest silma. Ahastuses vana naine tahtis, et tema vanamehejoodik läheks ära. Ja nemad aina seisid sääl, kolmekesti, kaks sotsiaaltöötajat ja tema ajakirjanik. Naised. Vaatasid vanamehenässi, kes haises kilomeetri taha alkoholi järele ja tundis, et ta on tähtis. Ta on naisele tähtis ja ta on kolmele ülejäänud võõrale naisele tähtis, sest ta jõi.

See oli kõik, mis jäi, kui nad selle va tehase ajutiselt kinni panid, hunnikus pidetut rahvast, kes ei teadnud oma suunda ega kohta ega häält. Hääli oli palju. Kool oli kakskeelne - venelased-eestlased koos. Siin polnud probleemi arusaamisega eestlastest või venelastest. Siin ei tekkinud eales küsimust, kes on vabariigi president, nagu Minimana kord ühes pealinna kohvikus kuulnud oli.

"Aga president," ta ütles seda kõva häälega, niimoodi, et see kummaline kaheksakümnendate kujunduse säilitanud Liivalaia kohvik, kuhu sattusid üsna vaesed inimesed jooma ja sööma, kaikus tema venekeelsusest, mis ei ole mitte võõras, "Tead, kuidas ta minu keelt nimetab? Teadvõi?"

Tema vastas istuv mees raputab pead.

"Okupantide keeleks nimetab."

"Ahsuu, aga teie president ütleb, et me oleme fašistid."

"Meie president... Meie president... Meie president... Mis meie presidendist sa räägid? Meie president on Toomas Hendrik Ilves."

Jutt lõpeb siinkohal. Aga sellist tulist keele ja meele tagaajamist ei saanud selles pisikeses aga ilusas kohas mitte keegi mitte kunagi näha-kuulda. Nad olid liigpalju teineteisesse.

23 veebruar 2014

Minimana Tolkpea Woody Alleni võtmes

Minimana Tolkpea sündis 8. detsembril, kuigi siiamaani loodab, et see oli 7. detsember. Lootus on selline õhkõrn, et äkki siiski varem. Mida varem, seda parem. Või noh seda loomulikumalt sobituks ta Sõnni kuumärgis olevana oma praeguse peika Neitsi kuumärgiga. Lootus oli. Lootus oli viimane, mis neil kahel oli. Kaksikute kuumärk polnud sugugi mitte nii keevaliselt kaunilt seksikas Neitsi kuumärgile. Kaksikute kuumärk oli kerglane ja naljakas. Noh, umbes selline nagu Minimana Tolkpea vahel ise ka oli. Kerglane ja naljakas.

Tema elu koosnes ootamisest. Talle maksti selle eest raha. Ja tere ütlemisest, selle eest maksti ka raha. Ja luulest rääkimisest, selle eest sai ta palju kopsakamat raha kui tere ütlemise ja ootamise eest. Ometi polnud ükski raha piisavalt kopsakas. Nii otsustas ta, et kirjutab tervele väiksele hullumeelsele vabariigile, kui võimatu oli selle raha eest, mis ta sai tere ütlemise ja ootamise eest süüa, riideid osta ja oma kaheksaruuduse toa eest maksta, kusjuures sellel toal puudus isiklik tualetttuba, nii et oma higi ja vaeva tereütlemise eest pidi Tolkpea ikka maha pesema ja välja kusema ühistualetttoas. Kui Tolkpea peika Pierrot, see kirglik kihluja kuulis ja nägi seda enneolematut olukorda, kus pidi ühistualetttoas pissil käima, soovitas ta Tolkpeal endale uus kodu otsida. Aga noh, nüüd me oleme juba natuke ette rutanud. Esiteks sai terve Eesti riik teada, et neil elab vaeseid, kes muide käivad tööl. Eriti suure imestuse osaliseks sai härra Ansip, kes oli kogu aeg uskunud, et me elame väga ilusas riigis, kus kõikidel on võimalus veelgi rikkamaks ja ettevõtlikumaks minna. Ta nimelt ei pannud tähele, kuidas enamus inimesi sõitsid Soome ja teised inimesed hoidsid hinge ihus nii hästi või halvasti kui see välja kukkus tereütlemiste ja ahastusega.

Üks külaleht avastas Tolkpea ja nii sai temast kirjutav ajakirjanik, keda kõik armastasid. Või noh kirusid. Terve Eesti armastas ja kirus. Selline uhke leht nagu Äripäev kirus kogu aeg lolle tööinimesi, no vähemasti pool aastat kirus, et kuidas selliste inimestega üldse Eesti riik olla saab. Arvamuslehekülgedelt õhkus puhast rahulolematust. Tolkpea leidis, et ta ei oska nagunii eriti raha teenida ja aega selleks on nagunii lõpmata vähe, sest kuidas sa tereütlemiste ja kirjutamise vahe pealt veel raha teenid. Sa lihtsalt paned selle kõik kõrvale ja kui vaja on, äkki leiad aega ka kasutamiseks. Tereütlemine läks tahaplaanile, külaelust kirjutamine osutus esmaplaaniliseks ja oi ta suutis kõik need inimesed endast välja ajada. Eelkõige vaese ja õnnetu peatoimetaja. Tolkpea lasti lahti.

Nohjah, otsustas Tolkpea kõige lõpuks, et kirjutamine, vähemalt selline ajakirjanduslik ei ole tema teema. Luuletamine äkki on. See, kuidas ta Lilithiga tuttavaks sai, ajas ta siiamaani segadusse. Lilith oligi see, Minimana ei osanud seda päris täpselt sõnadesse panna. Lilith oli maailmade naba ja algus ja alus. Tema pärast pidi mehed hukkuma kõige hullemates põrgutuledes ja naised, nagu Tolkpea pidid temasugustesse niimoodi armuma, nagu armutakse kõige ainsamasse ja võimalikumasse olemasolusse. Lilith oli. See oli kahtlemata üks hullemaid viise, kuidas olla. Ta jõi palju, ta kirjutas palju, ta armastas palju ja ta seksis palju. Ja tegelikult polnud vahet kellega. Ehkki ta ei julenud seda päris ausalt kellelegi tunnistada või kui ta tunnistas seda, siis tegi ta seda luules, mida võib igal moel näha-tunnetada.

Samal ajal teatas Minimanale oma üdini platoonilistest tunnetest Pierrot. Olgu ta mitte ainult ei teatanud, vaid ulatas lausa kihlasõrmuse lausega, mis kristalliseerus Tolkpea ajju, mis endiselt lootis ka füüsilisele armastusele: "Ei, lapsi me ei saa, olgu ainult puhas armastus." Hiljem selgus, et kõik inimesed pidid teada saama seda, et Pierrot on järjekordselt armunud, aga eelkõige pidi seda kuulma tema endine kihlatu. Nii et Lilith oli väga õigel ajal väga õiges kohas. Ja väga ilus ka pealekauba. Ja mis seal salata: naine. Kohati tundus Minimanale, et rohkem naine, kui ta ise. Ja seetõttu ka see peaaegu, et õige naine, aga ometi oli Pierrotga jalutamine kuidagi tähtsam. Minimana ei saanud sellest üldse aru, et miks. Aga nii lihtsalt oli.

Raha oli jälle vähe. Seksi ei olnud ollagi. Kirjutama pidi kogu aeg. Keegi selle eest raha ei maksnud. Jahp. Siuke oli Minimana lugu ja ühistualetttuba pidi ka kasutama. Samas, mis seal ikka.

22 veebruar 2014

Ukraina pärast

Töökaaslane kardab Ukraina pärast. Kuulen. Tunnen. Mingit ebamugavustunnet, mis aina kasvab, seest välja, väljast sisse, nagu kõik need asjad, mille tähenduses ei saa kindel olla mitte mingitki pidi. Hirm. Kaob. Püsib. Kaob. Vaikus. Lõikus. Mees poes - müüsin maha Šiskini ja tundsin endasse lendavat vaikust. Hirm. Teadmatus. Teadmine. Valgus. Valus.

Magamatusest ei püsi silmad lahti. "See on lihtne poisi ja tüdruku lugu. Poiss on rindel. Tüdruk on kodus."

Jahp. Siuhke veider lugu, mis praegusel päeval hästi müüb. Paremini kui Hrabini liblikate Kopli, Hargla Tallinn või 100aastase vanamehe Rootsi. Tüdruk rindel, poiss kardab. Tüdruk fotokaga rindel, poiss kardab. Tüdruk, kelle mees pärast kolme kooseluaastat üksi jätab, kardab. Vaatab mulle otsa ja ütleb: "Ma läheks praegu sõjafotograafiks. Mu elul pole mõtet."

Aga nüüd on ta jälle õnnelik. Elul on mõte. Kuigi nüüd tahaks küll mõni inimene sõjafotograafiks minna.

Vestlused

"Ma pean sellest üle saama, et me tegelikult ei armastanud, või noh, armastasime, aga see sai otsa. Kuidas?"

"Ega ma ka ei tea. Inimestele on hästi palju antud, aga rahu ja selles kasvavat tundlikkust on vähestele antud. Tundlik muutuste suhtes, millele reageerida. Rahulikult asuda teele, et jõuda kohale, sinna, kus elu on valgustatum. Aga ma olen olemas. Lihtsalt siinsamas. Kui sul on vaja, siis teadküll, siinsamas. Vorstipoolitamiserirühmas."

"Tean jah, aga siiski."

"Ei sa tea, kui sa teaksid, poleks sa kohe kedagi teist otsinud, kui ma sinu tuhinale järele ei andnud. Sa ei tea kunagi. Aga ma ei taha liiga kiiresti ka, et sa teaksid, sest ega see sinu teadmine üksi ei aita, ikka koos peab teadma, siis on sellest teadmisest miskit tolku ka. Muidu sa siin rind ees ja pea ees ja noh kõik ees, noku ees ka jumal teab, kuhu jooksed. Ja mina vaatan lolli näoga järele. Eelmine kord oli nii. Meestel on ikka noku ees ja mõistus taga, teadküll."

"Tean jah. Tean jah."

"A minul pole midagi ees. Minul on kõik taga. Imelik lausa."

21 veebruar 2014

Ananass ja rahu

Saad ananassiga kokku ja teada, et tal oli kirglikke austajaid, kes ehitasid omal ajal tema pärast isegi kasvuhooneid Inglismaale - terve maa sai täis kasvuhooneehitajaid ja ananassikasvatajaid. Staatusesümbol, mis Charles II täitsa hulluks ja naljakaks ajas. Aga selles pole ju küsimus. Mitte milleski pole küsimus. Armastuses on. Ja vahel, ega ma ka kõike ei tea, ma tean ainult seda, mis minu sees äkki eile avaldus, mitte täna. Mina olen aeglane. Minul võtab jooksmine pikalt. Lühiduses leian oma tühjuse või vaikuse või veel midagi. Lühiduses leian omaenda pisikese keha.

Ja tuimaks tehtud keele, mis on maitsest ilma jäänud.

Hea on. Ma ei teagi miks. Turvaline on. Ma ei kujuta parimalgi juhul ette kuidas.

20 veebruar 2014

Tavaline mööduja

Mul on hea meel teatada, et Byatti "Lumm" on lõpuks läbi loetud. On see hea raamat? Ma usun, et see on üsna tabav pilge selle kohta, mis on hea ja mis on halb. Kui kogu lugu koorub välja Yes/no Truthis. Siis tasubki seda va lummalugu just selle nurga alt vaadata. Ärgem uurigem narratiivi, mis on kohati banaalnegi. No, misse siis ära ei ole, leidis siis mida arvata Christina Rosettist see va Byatt. Arvata, et temalgi oli üks kirglik armulugu, mis päädis vallaslapse sünniga. Eino tore lugu küll, arvan ma. Me kõik arvaksime ilmselt natuke. Tegelikult on selles loos, lisaks süngusele, mida ma kohtan ka oma praeguses loetavas Andrew Hussey "Pariisi salajases ajaloos", mingisugune võrratu element ausust. Ärme räägi konstrueeritud armulugudest, vaid räägime ausalt sellest, mis on armastus ja mis on edasiminek, mis on mitteratsionaalne mõtlemine, kust sünnivad tegelikult asjad. Kaos, mis loob maailma, õigemini Eros tuleb Kaosesse, et luua maailma.

Millist saladust oleksid sina võimeline hoidma, et sinu tavaline maailm laiali ei laguneks? Millist vaikust peaksid sina tähtsaimaks oma elus, et mitte edasi minna, et mitte edasi otsida oma kirge, oma valu, oma ahastust? Oma viha? Oma armastust? Armastust ei saa olla vihata, kire, ahastuse või valuta. Siis on see pelgalt sõprus. Ja me kõik teame seda. See on suurim ja jõhkraim kompromiss, mis on teha võimalik, aga ometi aitab see kuidagi alal hoida inimeseks olemist. Vahel tundub, et isegi paremini, kui mittesõprus, kui puhas ja täiuslik kirg.

Aga Kaos peab olema. Pimedus peab olema. Ja siis tuleb Eros. Kui Erost ei tule, siis on nagu "Lummas". Ilmselt selle vastu on terve 20. sajand võidelnud. Kire ja kaose poolt, vaikuse ja rahu vastu. Seisime temaga seal riiulite vahel ja lugesime horoskoope. Minu oma ütles, et intellektuaalselt põnev, aga emotsionaalselt igav suhe. Tema oma ütles, et intellektuaalselt põnev, aga emotsionaalselt liiga kerglane naine te jaoks. Ja ma vist ei viitsi vastu vaielda. Absoluutselt ei viitsi. Tema püüab. Minu jaoks peab see üsnagi paika. Ma ei ole tükk aega tundnud, kuidas ma tahaks läbi lugeda hunnik raamatuid, et inimkonda ja ennast paremini mõista. Kauriga näe tunnen, et tuleb. Aga mingit vahetut teineteisesse sulandumist meil pole. Temal on ahastus, et ta teeb kogu aeg midagi minuga valesti, minul on ahastus, et ma lihtsalt ei jõua kogu aeg olla siin ja praegu tema oma. Minu jaoks on see juba suur asi, et ta on seal, kus ta on ja ma tean, et ma võin kokku leppida ja ma saan temaga kokku, mitte ei pea teda taga ajama, nagu mõnda teist meest ja ahastama, et kas ma näen teda või mitte. Ühesõnaga ta vastab kõikidele minu nõudmistele ja samas just seda va Erost ei ole. Ja kui on, siis ta tuleb kuidagi kummaliselt kohale. Määratlematult. Tobedalt.

Braco Dimitrijvić

meenutab mulle
seda maailmade algust
kus naised kardavad
üksindust rohkem kui
maalid või luuletused

ehkki viimaseid
võib kergemini
viljatuks jätta
kui naisi


19 veebruar 2014

Hambaarstil

Hambaarstil. Istud toolis ja mõtled, et elu on ikka ilgelt lühike küll ja kaaries, see kipitab kümnes hambas juba ma i teagi mitu aastat. Välja ta sealt ei tule. Endasse ta ei jää, aina kipitab, klõpsatab lahti ja kinni ja teeb mind endaks. Tee midagi. See on alati niimoodi, tee midagi, kogu aeg ütled kellelegi, tee midagi ja siis ta teeb ka midagi, aga meel muutub aina mõrumaks ja keel tõrgub suulaes laulmast. Tee midagi. Poisssõber tundub muidu täitsa nagu luuletaja, aga Top Geari vaatab temagi. Poisssõber tundub täitsa enesekindel ja ilus, aga kui oma ema ja isa ja vanaisa peale mõtlema hakkab, nutab temagi. Poisssõber ja nii on. Hambaarstil mõtled valutavale hambale ja sellele palju see maksma läheb. Mõtled põhjalikult 3 aastat juba tööd teinud, aga hammas paremaks ei lähe, või hambad. Kõik muudkui valutab ja valutab. Peika kirjutab purjuspäi, kui õnnetu ta on. Kui ta on vähem purjus, kirjutab ta, kui õnnelik ta on. Mina mõtlen, kui segane ma olen, kui ma olen vähempurjuspäi, mõtlen, kui segaseks mul tuleb minna, et oma hambad ja elu korda saada. Ja siis ma mõtlen, et äkki oleks ikkagi rikast peikat vaja või pruuti. Häda on selles, et ma ei taha.

*
Luuletusi

UNI TULEB
Aeglaselt ja kõikehõlmavalt.
Tähelepanelikult ja ausalt.
Tuleb nagu harfimängija
mu raamatupoodi ja ostab
ainult luulet, ainult luulet
ainult luulet, ainult luulet
neljandiku palga eest
Hasso Krullist ulliks läinud
võib nii unest kui ka harfimängijast
arvata

aga tegelikult
kõik peaks tulema
ja ainult luulet
ainult luulet
ainult luulet
lugema
nägema
katsuma

ja mis seal salata
harfi mängima.


ENNELUGEMATUSSE LANGEDA
nagu oleksid alles
tundma õppinud
maailma erinevaid sälkusid
kõikehõlmavaid välkusid
vana naist, kes käsi kongus
palus leivaks raha
noort plikat tema taga
oma meest, kes kallistab
võib-olla selle eest,
et tahad aru saada
ka siis, kui sa ei saa.

18 veebruar 2014

Kassas kuulab muusikat plaksutades käsi

Lahutatud.
Seal ma siis olen.
Lahutatud.
Kuulan Gigi D´Agostinot ja mõtlen oma naisest, aga müüjale räägin loomulikult laulust. Kellele seda naist ikka ette heita, kui endale ja oma rumalusele teda hoida.
Kuidas hoida? Kuidas pidi tema mind hoidma?
Räägi nagu lapsega. Räägi nagu endaga. Räägi nagu seinaga. Või ole vait? Või ole endast väljas? Või karda? Mida ma kardan? Keda ma kardan? Jah, ma tahaks, et ta tagasi tuleks. Kohe. Võtaks mu ette. Kohe. Aga ta ei tule. Tunnen, kuidas see minusse voolab. See meeletu hirm, et miks ta mind enam ei armasta. Kas keegi hakkabki mind enam armastama? Kas mina hakkan? See on nagu see laul, teadküll, teadküll müüjanna, ma andsin ta ära. Olin nii tüdinud, et paha oli. Aga nüüd, kus ta on oma hüsteeriahoogude ja nõudmistega, et meil peaks laps sündima.

*
Buster Keaton, Sonja Henie, Harold Lloyd, Leonardo DiCaprio.

17 veebruar 2014

Katrina-vabadus

Öösel. Sellel öösel või tollel tunaeilsel, kui pimedus ei lakanud karjatamast akna taga. Kui ma kuulasin seda, kes mina olen ja ei kuulnud ometi ennast, sellel ööl saime kokku kahekesti oma üksinduses ja ehmatuses. Mulle ei meeldi magada su kaisus, sa oled liig raske mu jaoks. Su käsi kukub mu roietest läbi, tema kaitsvus muutub minu lämmatamiseks, ükskõik kui palju ma ka ei tahaks, et sa oleks mu lähedal, muutub see varem või hiljem õhupuuduseks. Kas see on alati nii? Kõikidega nii? Kas see jääbki nii? Ja vahel on nii hea, et pea hakkab ringi käima, et tantsida tahaks, et laguneda sinusse ja sinu olemisse tahaks, et puutuda sinusse ja sinu olemisse.

Vaatan pilte. Sina ja tema. Sellest polegi nii palju möödas, aga ma tunnen, et on. Uutmoodi lood. Uutmoodi maailm.

Kui ma järgmisel päeval mööda Läänemere äärt kõnnin, tunnen seda kummalist Katrina-vabadust, mida ei saa millegagi välja vahetada. Sinu lähedus teeb selle lihtsalt selgemaks ja avatumaks ja lihtsamaks. Ma saan endast paremini aru. Nagu ma sain endast paremini aru koos kellegi teisega enne sind. Meile antakse inimesed, et endast paremini aru saada.

Filmid, mida nägema peaks. Cathrine Breillat "Sinihabe" ja Hattie Daltoni "Kolmas staar"

16 veebruar 2014

Poeem

KATRINA HELSTEIN

Mängivad pilli
Sultan, Teadur
ja Surm

Eks see olegi muusika

kaasaviiv jõud,
kuhu kistakse mehi ja 
naisi ja lapsi ja vanakesi.

See on ilmalik võim,

see Sultani oma,
ja lõivu peab maksma,
kui unustad ära,
et kus on su süda,
kui trummi lööb Sultan.

Ja kontrabassi tõmbab,

kui rõõmu ja röögatust
täis see teadur
ja teadlikkus ise.

Ja sina ei teadnud,

et kuidas me naer 
lõikas lahti need haavad,
kuhu Surm viib meid kaasa.

Vaikus ja Luuletaja

Ma seisan vaikuses,
mis pole tundnud
muud kui ainult kära,
muud kui ainult vada,
muud kui ainult lõppematut
kadalippu, kus kannatada,
sest kõik on tähenduseta,
kui ei saa tantsida.

Siis Sultan paotab ust
ja küsib, et oled tulnud
minu juurde, kust.

Ma hingan vaikust,
hingan kära,
hingan hirmu,
et ükskord võetakse
see kõik mult ära.

Sultan ja Luuletaja

Ta käega lööb
ja sisse kutsub
trummitagumisest
sõnu välja luksub

Sa oled ainult
tantsija ses ringmängus,
mis pole muud kui
elusolemise haigus.“

Ma tahan, palun,
nõuan, nean.
Ma ise tahaks mängida
kord trummi,
kord kontrabassi,
kord oma surnuks
tunnistatud ema
kolelugu ette.
Ma tahan, palun,
nõuan, nean
mu üksindust, mu vaikust
mu katki lõigat
paremat jalga
sina, minu Sultan, tead.
Ei taha tantsida
vaid istuda on isu
ja kuulata
vaikust ja tolle sisu.“

Ah, poetess, te jälle
ilgute mu üle,
te jälle naerate
mu rasket tööd,
mis vaikust, mis kära
mis inimeseks olemise sundi
tahate te kesk
meie tantsimise tundi
järsku armastada.“

Surm ja Luuletaja

Ja pöörab pead
mu poole Surm
Ma tulen nagunii
kirjutage, kuulatage
te luule on,
te luule lahkab,
te luule õhkab,
te luule maksab.
Las trummeldab
me Sultan täna
ja homme ka,
kuid teie luule
jääb trummeldama
kauemaks, ma tean.“

See pole see
kui alles pärast sinu
tulekut, mu Surm
nad leiavad mu vaese
koltund tõe
mis lebab luuletuse
trummelduse sees.“

Sa suredki ju ainult korraks,
kui kuulatame vaikust sinu seest.
Sa suredki ju ainult korraks,
kui pisaratest tehtud on elukeed.
Sa suredki ju ainult Surmaks,
sest luule ongi vaikus, Surm,
ja ootamise nihe, kus elu uued
lõhnad saab, kus elu on nii tihe,
kus elu muudab rütme,

kus elu laotab laulul uue viisi.“

Möldri tütar ja K

Juttudega on niimoodi, et ma olen ilmselt kogu aeg mingisuguste väga verbaalsete meeste seltskonnas, nii et ma ei oska ise ennast nii hästi väljendada kui nemad või olen harjunud, et nemad väljendavad minu eest. Käisin jalutamas Kga ja korraga tundsin, et see ongi see, mida ma olen alati teha tahtnud. Tobe eks ole, seksi mehega ei taha, maja ka ei taha, rikkaks nii väga ei pressi, aga jalutustunde Läänemere kaldal tahad, nõuad, ihaldad. Mitte midagi nagunii ei juhtu. Vaikus krõbistab mõlemal pool ja korraga ehmatad, sest ta vaatab sind teatud sorti ülbusega, mida sa väga harva kohtad. Okei, tegelikult ka Professor vaatab sind niimoodi, aga ta on vaimustatud, et saab sinuga ennast jagada. Aga poeet teeb seda teisiti.

"Ma saan sust aru, aga kui sa rääkima hakkad, siis on kõik jõledamalt sorti aeglane."

Ja on ka, sest mu positsioon sellest plikast, kes ma olin kolm-neli aastat tagasi, on väga palju muutunud. Ma kardan olla poetess. Kuigi mis seal salata, ma olen poetess. Isegi siis, kui Jürgen Rooste tõuseb lauast, et lahkuda, kui ma hakkan rääkima inimeste ülbusest ja see võtab mul aega ja sõnad lähvad suus sassi ja enese kujutlusvõime ees on ühteaegu hirm ja küsimusteahel. Nagu üldse lugude rääkimine. Enamus inimesi, kes mind tunnevad, teavad, et mul on palju lihtsam rääkida nii nimetatud tähtsate inimeste lugusid. Olgu see K või Rooste, aga mitte enda lugusid, mis on tegelikult sama tähtsad, kui nende tähtsate inimeste lood, ka minu perelood on niinimetatud tähtsate inimeste lood.

Jõudsin omamulli pärast seda, kui K juures öösel hambavalu peale üles ärkasin ja tundsin, et see ongi see, mis mind tegelikult eristab Rahelist ja paljudest K naistest, nad arvavad, et nad kõik on palju paremat meest väärt. Sest nad kõik on andekad, tublid, julged ja nii edasi. Ja Kgi armastab neid endiselt selle pärast. Seda ülbust armastab, mis lendab uksest sisse ja kukub nõudma. Minul pole kunagi mingit sellist ülbust olnud. Ma nõuan vaid siis, kui väga väga vaja on. Ja tõepoolest, te võite mõelda, et ma olen loll ja tobe, aga ma ei ole. Ma tahan tunnetada seda, mis mind ümbritseb esialgu nii nagu ta on, aga kui ma tunnen selle ebaõiglust oma nahal, siis ma olen valmis kõikide minule antud vahenditega selle vastu võitlema. Ma ei kirjuta mitte sellepärast, et maailm minu ümber vajab sõnastamist, vaid ma kirjutan sellepärast, et inimesed minu ümber vajavad kaitset iseenda ja maailma eest. Seal ongi erinevus minu ja K vahel. Minu ja K tüdruksõprade vahel.

Ma tahan olla vajalik - mitte lihtsalt eputada või meister olla. Ma tahan suhestuda sellega, mis on, mitte sellega, mida pole, mille ma mõtlesin just praegu välja ja mida ma ei saa panna suhtlema sellega, mis mind just nüüd ja praegu ümbritseb. Olgu see inimesed või keskkond. Ilma nendeta ei ole kunsti. Ilma nendeta olen ma lihtsalt midagi kuidagi kirjutanud-joonistanud-loonud. Ma tahan üles ehitada maailma ikkagi enda ümber, aga loomulikult tähendab see seda, et mul on maailm enda sees olemas. Sageli on hirm, et seda, mis minu sees on, et seda tegelikult pole, et ma ei oska seda ei kirjalikult ega suuliselt sõnastada.

Lugu:

See juhtus kaugel kaugel Bretoonimaal, kus mehed käivad merel ja naised ootavad neid säält koju. Mõned mehed ei käi ka merel. Mõned kasvatavad nisu ja teised teevad selle jahuks, mõned kasvatavad kariloomi ja teised tapavad noid, mõned teevad kingi ja teised teevad kleite. See juhtus ammu ja ometi võib see juhtuda ka nüüd. Sääl külas oli kõige ilusam ja julgem meremees, keda ma tean, ja ilusaid meremehi peaks üks Katrina ikka teadma, vähemalt mõni neist on tedagi armastand selles linnas, mida kutsutakse vahel Taanilinnaks. Ta tantsis kõige paremini meremeeste seas ja laulis kõige kenamini. Plikad kaesid teda, aga missa tost meremehest ikka kaed. See on samahea, kui Gregor Elmi kaeda, Rooste meelest. Või luuletajat.

Nad ongi ainult vaatamiseks mõeldud, mitte meesteks, saati siis veel abieluks. Aga näe möldri tütar kaes eriti, kaes nii palju, et meremees märkas seda kaemist. Ja ega möldritütar isegi ei olnud kõige koledam, et teda vastu kaeda. Ta seljas oli alati kõige ilusamate lipsudega kleidid, mida kohalikud näha võisid. Ta käis uhkelt ja kauniste ringi ja ühel ilusal päeval, kui meremeespoiss teda pikalt kaend oli, astus ta ligi, sääl keset tantsu ja küsis, et mida ta tuua võib kaugelt maalt temale. Tüdruk ei osand selle peale midagi kosta. Kahvatas natuke. Poiss läks ära. Sõitis kaugele kaugele ja kui tagasi tuli, siis tantsust välja kiskudes astus sellele samale tüdrukule ligi. Tüdruk ei teadnud enam, kuidas olla. Imelik oli olla. Ta tahtis justkui tagasi võtta kõik, mis ta poisilt ei tahtnud vastu võtta. Tahtis oma pilkusid tagasi. Aga nüüd oli natuke hilja. Kõigele lisaks oli ta ka pahane, et kuidas nii kaua võib ära olla.

"Siin, ma leidsin sulle veel ilusamad lipsud," ütles poiss.

Tüdruk ajas rinna uhkusest ette ja tundis, et ta enam ei saa olla. Ikkagi meremeespoiss, keda kõik ihaldasid, aga väheseid armastama oleks julend hakata.

"Mis ma nende eest võlgnen," küsis tüdruk vastu.

Selle lause peale kahvatas poiss, kahvatas nii korralikult, et ehmata või ära. Ja vihastas ka. Eks ta teadis oma ilu jõudu, nii nagu me kõik teame.

"Ootamise, sa ootad mind tagasi, kui ma sõitu lähen," vastas ta vihaselt ja läks edasi tantsima teiste plikadega. K ütles selle peale, et see pidi nüüd küll mingi ohhootüdruk olema. Aga ta ei olnud. Ta oli nagu minagi vahepeal. Ta oli hirmul. Hirmul on ohhootüdruku silmad ja meremeespoisi ülbus ja eneseteadlikkus, mille eest makstakse sama suurt hinda kui hirmu eestki, mis lükkab armastust edasi.

"Ma ei oota sind tagasi," vastas tüdruk. Valesti vastas ja hilja vastas. Ootas küll, aga seekord sõitis poiss aastaks ära. Ja niimoodi ootas tüdruk teda rannal, päevade, ööde kaupa kõhnumiseni, külmadest ja soojadest hoolimata. Ootas, sest kedagi pidi ju ootama, sest selle oli ta võlgu. Aga poissi ei tulnud ega tulnud. Laevad uppusid. Kuni ühel ootamisel hakkas tüdruk nägema tantsivat olendit oma silme ees. Ja nägi ja nägi ja nägi ja too tantsiv olend kutsus tüdruku mägedesse. Ja tüdruk kadus mõneks ajaks külast.

Poiss tuligi lõpeks ja leidis, et tüdruk ei oota teda. Ei ole kunagi oodanud, nii vähemasti uskus ta. Aga küsimus on ja see on minu küsimus, et mis sa teed, kui tüdruk pole sind oodanud, aga sa tead, et sulle anti võim teda armastada ja temast armastatud olla. Sa lihtsalt tead. Sul polegi midagi muud peale selle teadmise ja seegi on poolik, enesest liigheal arvamisel armastus, vähemasti nii, kui sa ei ole see mees, kes kedagi armastab.

Poiss otsib tüdrukut tolle kodust taga, aga seda, keda ei ole, seda ei ole. Nii läheb ta tantsima, tantsima, tantsima, tantsima ja leiab lihuniku tütre, keda armastada. Palju enesekindlam ja julgem ja vähemuhke on see plika, keda armastada, armastada armastada. Aga süda sees ikka kripeldab. No ikka kripeldab, et kus on see naine, kes pidi armastama ja keda pidi armastama. Läheb mägedesse ja leiab tema.

"Tule minuga," palub poiss. Ise pisut ehmunud sellest tüdrukust, kes on poole kõhnem ja poole kiduram, kui ta varem oli.

"Ma ei saa," ütleb tüdruk, "Vaata ta tantsib ja palub, et ma vaataks ta tantsu ja ma pean seda vaatama, sest muidu ei ole mu olemisel mõtet."

Poiss vaatab, kuidas tüdruk vaatab tühja õhku.

"Jää minuga," palub tüdruk ja vaatab seda tantsivat olendit, keda näeb vaid tema möldrist isa.

"Ma ei saa, sa oled hulluks läinud," ütleb poiss.

K ütleb, et on alles ohhootüdruk. Ometi saan ma sellest tantsuarmastusest aru, see on nagu luulearmastuski. K sai minu peale ükspäev pahaseks, kui ma ütlesin või õigemini kirjutasin, et armastagu ta ometi päriselt, et ainult luulet ja maalimist armastada on ju jõledus. Oi ta sai pahaseks. Sa ei kujuta ette ka kui pahaseks ta sai. Eks tal oli õigus saada. Irvitasin, et ehk on jälle mõne uue preilna või härra südame võitnud ja mina pole oluline. Ilmselt olen palju olulisem, kui julgen endale tunnistada. Aga ometi see tantsiv olend, see luule, see kunst, see metsik midagi, mis ta teeb, kui mind juures pole, on palju tähtsam vahel, kui mina ja tema.

Ja nii läheb poiss jälle tantsima. Nii abiellub ta lihuniku tütrega ja kõik on justkui korras. Ainult et siis kuuleb ta, et möldri tütar on surnud, ja see tantsiv olend tuleb tema ellu. Tantsib seni kuni poiss hakkab ka aeglaselt hääbuma. Lihuniku tütrele ütleb ta aga:

"Nüüd pean minagi minema. Tantsiv olend kutsub mind."


15 veebruar 2014

Ühe valu härra Morgan ja Fred

Ma jätan su endale. Niimoodi ta palus seda. Niimoodi tuleks minulgi paluda. Jätan su kõikide su vigade ja õigustega, ei lase sinust kunagi lahti, jätan su endaks. Hoian sind endale.

Eile Veiko Õunpuu "Free Range" - no mulle ausalt öeldes meeldis, kuigi see peategelane oli küll parajate nihetega sisse pandud. Kummaline oli teda vaadata ja veel kummalisem oli see, et keegi oli teda Kauriga võrrelnud. Mitte midagi peale pisut kaootilise joomise temas kaurilikku ei olnud. Ma miskipärast usun elujõudu ja see, kuidas inimesed ei tunne end elujõulistena juba algusest peale, ajab mind mõnes mõttes segadusse ja hulluma. Kuidas? Meie ju peaks olema armastatud ja armastama. Ühiskondlikult abielus olla neli aastat. Ei taha. Ikka sellepärast, et selle inimesega on hea, tahaks olla, kusiganes ollakse. Aga samas, selline maailm on võimalik. Ma tean, et on võimalik. Ja see tekitab mitte kõhedustunde, vaid kuidagi ebaleva õndsustunde.

Meie kõigi valu peab ju olema lõpuks ühe valu. Ühe valu.

"Ma saan sust aru."
Tegelikult mind häirib, kui mõni mees niimoodi ütleb. See tähendab seda, et ma olen igav, läbipaistev, arusaadav. Ma tahaks muud sõna. Mitte seda, et minust saadakse aru ja siis ma veel imestan, et miks keegi minuga muud ei taha, kui kallistada või midagi. Ja ma ise ka. Aga midagi pühalikku selles kõiges on, arusaamatut ka.


Vaatasin täna hommikul "Härra Morgani viimast armastust" - kolmandik filmi nutsin nagu hunnik maailma kõige suuremaid õnnetusi vanaema ja ema ja noh kõiki naisi, kes surevad vähkkasvajasse. Kolmandik filmi mõtlesin, et mina võin ka surra, ja ma väga loodan, et minu mehel on head suhted meie laste või oma sõpradega või lihtsalt, et ta on hea inimene, ja kõik laabub ja et ma ei pea muretsema. Ja kolmas kolmandik filmi, ma lihtsalt vaatasin, kuidas inimesed armastavad. Oli ilus vaadata, nagu fototki korraldatud abieluga paarist koos elutarkuse või kuidas seda öeldaksegi elukogemusega kuskilt mujalt. Olgu see kultuur või muu olemine. Ahjaa. Mis ma selle kupatusega öelda tahtsin, ARMASTAGE. Polegi oluline, keda te armastate, lihtsalt armastage. Aga kõige algul armastage ennast, oma igapäevast tööd ja leiba, ja siis tõstke pea püsti ja vaadake, kes aitab teid teie leiba armastada. Ja olge alandlik. Poeetidel on see muide harvaesinev omadus, seepärast on neil ka raske armastada. Minul ka. Ja seepärast ka neid armastatakse harva, vähemalt pikemat aega on seda raske teha.


Vahel on tunne, et inimesed peaks paremini mõistma oma põhjust olemasolemiseks. Ainult sealt saab ükskõik mida hästi teha. Räägime tihti Kga sellest, kuidas näitleja laval on. See on suur kunst, kui ta suudab olla nii, et sa ainuüksi tema liikumisest või liikumatusest nõksatad toolis. Ta teab, miks ta seal on, ja see paneb su sees kõik asjad õige poole liikuma. Niimoodi on tegelikult igal pool. See pole ainult näitlemine. See on kõik kokku. Sa oled raamatupoes, sa ei saa lihtsalt letis olla. Sa ei saa lihtsalt mööda saali tolgendada. Sa pead teadma, mida sa tegema pead, ja sel hetkel, kui ära unustad, võiks su lavastajal meeles olla, mida sa seal teed. Noh, igal pool. Free range'i vaadates hakkas mul lihtsalt paha, siis kui Fredi tõstukijuhi tööd tegemas nägin. See, et mõni kutsub teda poolharitlaseks, on minu jaoks küllaltki põhjendatud, aga samas mitte piisavalt. Inimese kurbust ja elutühjust ja motiveerimatust ei saa mitte millegagi piisavalt hästi ära põhjendada. Lõppkokkuvõttes ei tee me mitte kui midagi, kui et lihtsalt elame ja hingame ja armastame, kui me seda ei teeks, siis poleks maailmal mõtet.

Aga jah:

"Kus teil see Kurt Vonneguti elulugu on? Ei, ma ise otsin. oskan, oskan! Kas need raamatud seal taga, on nad kõik tähestiku järjekorras, on ta seal tähestiku järjekorras?"
"Praegu on see uute postamendil."
"Ma siis lähen ja otsin seda."
Mõne aja pärast seisan proua juures, kes on täiesti nõutu. Ta on terve tiiru postamendile peale teinud, aga õige raamatu ees seistes ta ikka veel ei tea, et see on otsitu.
"Noh, ikka veel ei leia, jah?"
"Ei näe jah, et kusse on."
Patsutan siis raamatut, mis meie ees seisab.
"Ma ei vaadanud ju kaanepilti. Muidu oleks ikka leidnud."
Letis läheb asi veel huvitavamaks, kui me avastame kahekesti, et ta on püsiklient.
"No, mis te mul siin ikka tahate, pensionär seitsekümmend juba ja endal peaks ikka ajud olema. Teate treenitud ajud. Ikkagi filoloog."
"Ega selleks ei pea 70 olema, et unustada, et te püsiklient olete 21 võib ka olla, 30 ja 50 ja. Ausõna."
"Ärge tulge mind õpetama, teate 40 aastat olen koolis töötanud, ma tean väga hästi, mida õpetamine tähendab. Ja see on väga vastik! Ja nüüd jooksen kõikidest koolidest tiiruga mööda. Nii õudne on. Ausõna. Nii hea on pensionär olla. Kõik peaks pensionäriks hakkama Ausõna. Hakake ka. Ei, lastele ma meeldisin, aga issand. Õpetada, kuidas nad olema peavad. Õudne. Sellest pole ju mingit tolku, kui nad ei näe, kuidas asju tegelikult tegema peab."


Ja:

Kui sul on kodus kuusk, kes näeb välja nagu õblukeste väljaveninud okstega pisike eluga alustav naadipõõsas ja sa oled alati endast väljas, kui sa teda vaatad. No ei kasva. Päikest pole ja. Ja ise oled ka hirmus õnnetu. No ei kasva ja kui kasvab, siis ainult venides. No ei kasva. Siis lähed magama ja näed, kuidas peopesas kasvavad umbrohud, mis tuleb välja tõmmata. Ja muudkui tõmbad ja tõmbad. Veresoonte vahelt tulevad pikad rohelised varred ja mõni lilli vahele. Käsi sügeleb. No elusuurune lillepott olla on natuke imelik. Lõpuks tulevad juured ka. Sarjast, kuidas saada taimeks.

Ja:


Mulle meeldivad väikeste inimeste hetked. Märkamise hetked. Ma jumaldan, kui ta jälle peatub ja toob selle loo välja. Armastan näitlevaid politseinikke, kirjutavaid müüjannasid, õpetavaid poeete, laulvaid rekkajuhte, feisbukitavaid poetesse. Lihtsalt armastan.

14 veebruar 2014

------

-------
Üks töökaaslane sai aru, et tal oleks päris põnev raamatupidajaks hakata. Teine töökaaslane vahetab raamatupoodi, ehk läheb mujale tööle. Kahju on. Ise otsin ja otsin, aga kuskil mujal peale raamatupoe ennast ei oska kaeda. 

"No ma võin ebapraktiline olla, aga ma ei maksa kapi eest 170 eurot kuus."

"Soe kapp on ja kesklinnas on. Ausalt."

"Sa oled lihtsalt mugav."

13 veebruar 2014

Siuhksed lood lohaga suunurgas, sellise mittepisara lohaga

Praehimuline hommik. Vaikne päev. Valentinipäeva püksid.
ja siis on veel selline ka: 
(ma pean lihtsalt blogi kirjutama, see on sama hea kui pakk veini tühja kõhu peale)


12 veebruar 2014

Ülesuhtlemise päev

Ülesuhtlemise päev.

Kellele sa kirjutad, temale või nendele teistele? Eitea.

Ülesuhtlemise päev.

*
Sõlmsõge valgus,
mille sisse kukud,
ja nihkud aina enda poole.
Su küüned ja su sõnad,
kõik kihutavad takka
olemiseloole
ja hingamine mattub
enda takka.

Sa tahad olla vakka,
aina vakka,
kuid vaene rikas Sultan
su vaikust paigast lööb
ja jalad tantsivad.
Ei ole vakka!
See trummi saatel
võimatu. 

11 veebruar 2014

Jaa, nii, ei, entusiasm

Jooksed. Mõtled, et mis nüüd juhtus. Siis tuleb välja, et midagi ei juhtunud. Aga endast välja ei saa ju tervet maailma ajada. Samas natuke tuleb. Alati. Eriti minusugust hullu entusiasti, kes võib ennast korraga üle maa ja vee kohale tarida, nagu kõige normaalsem inimene kunagi. Või siis ebanormaalsem. Selline ma olen. Teisiti ma ei oska. Professor teab. Ta on mind vist pea kümme aastat välja kannatanud ja miski osa temast tekitab minus alati sellise kurvilise tunde, et maailmas on vähemalt üks inimene, kelle karakter ajab mind ühteaegu naerma, kui ka segadusse, sest vahetevahel selles on midagi. Kui inimene ikka korralikult ja ratsionaalselt suudab asjad enda ümber lahti seletada ja kogu aeg ja alati sellega tegeleb, siis sisuliselt saan mina alati nalja. Istu või maha ja itsita nii, et kõht kõveras. No ei ole ju võimalik seda asja niisuguse nurga alt enam, aga ei, ikka on võimalik. See on karakter. Ja temas on seda professorlikku hullumeelsust, mida pole kuskitki pidi teistes. Naljast saab mittenali, ilusast saab mitteilus, mingist asjast saab küsimus, kas see on õige või see on vale. Ja see tegelikult ajab mul juhtmed küll täitsa kokku. Aga Professoril mitte kunagi.

Aga mina olen ei-inimene ja lisaks kõigele nii-inimene. Seda sain teada ka kuskilt. Hästi põnev oli teada saada. Ei-inimesesusest rääkis mulle Va suitsetav-virisev Poeedinarakas, sest talle käis see nii põhjalikult pinda, et ma ei osanud kohe midagi sellest kõigest arvata. Ma kipun lauseid alustama eiga või korraliku eitusega, mis midagi hiljem maruliselt jaatab. Ja ma usun, et see tuleb just Professoriga suhtlemisest. Muudkui, ei, see sobib mulle kohe väga. Ei, see on tegelikult väga äge asi, millest sa mulle praegu rääkisid. Tõenäoliselt olen ma Professoriga nii palju vaielnud, et see on mulle automaatselt tekitanud jaatamiseks vajaliku ei igale poole ette.

Nii-inimesus tuleb mul tööl välja. Undan taharuumi tulla ja siis räägib poejuhataja kauba vastuvõtjaga tavaliselt mingisugust juttu. Olgu see seotud sellega, mis ta ise parasjagu teeb või kaubavastuvõtja teeb ja kui ma ei saa sellest jutust aru tuleb see kuulus: Nii! Mis juttu te mul siin ajate. Ja see on kohutavalt karakteristlik minu enda suhtes. Sellistel hetkedel tahaks kirjutada stsenaariumi raamatupoest ja selle hulludest klientidest ja hulludest müüjatest-kauplusetagaruumitöötajatest, kes peavad läbi tegema igasugu veidrusi.

No kujuta ette, kui kontorist tuleb teave selle kohta, kuidas me peaks inimestele palju õnne sünnipäevaks pasunaga ette laulma. Issandmariakui õudne. Pasunaid õnneks ei ole ja inimesed on õnnelikud, kui me neile lihtsalt palju õnne soovime. Aga kõikidel on oma arusaam sellest, kuidas inimesi õnnelikuks teha.

Inimene võib alati sind närvi ajada oma olemusega, mis ei pruugi sugugi mugav olla. Seal ta siis on see Iiah. Pisarad muudkui tulevad ja tulevad ja tulevad. Ja seal olen mina. Minul tulevad nad üsna harva. Ma võin kogu oma energilisusega vaesekese täiesti endast välja viia. Tõesti on tunne, et ma olen see sabal ringihüppav Tiiger. Vahel, mitte kogu aeg. Ja nagu sellest blogist näha, siis ikka korralikult õnnetu ka. Ühesõnaga vabandust Iiah, kui ma liiga impulsiivselt kohale koperdan ja ebamugavust tekitan oma sabaga.

Lugu

"Kuhu sa lähed?"
"Ma ei tea. Olen siin juba tükk aega seisnud. Autod vohavad mööda, nagu oleks see üks tõeliselt õudne taim sääl maanteel, mis kahele poole kasvab. Ja mina seisan. Tead, ma juba ammu ei tea, kuhu minna, aga minna tahaks. Hing, hääl, mõte, kõik jookseb kokku ja inimesed, nad on pisut häiritud minust ja mina olen neist ka, aga ikka tahaks kuhugi minna. Hea, et sa küsisid, muidu ma oleks unustanud, et otsin sellele vastust."
Tüdrukud olid. Või poisid. Või tulevikukesksoolised. Mu peika rääkis, et vihmaussid on kesksoolised ja võivad koguni endaga lapsi saada. poolduda ja saada. Imelik. Ma vist ei tahaks. Ja ma mõnes mõttes ei tahaks, et keegi nendest tegelastest siin selles loos oleks poolduv vihmauss, kes ei vaja teist, et olemas olla.
Samas ma saan üha täpsemalt aru, miks mu peika tunneb ennast pooldund vihmaussina. Inimesed, kes on leidnud ennast kirjutamises-loomises, tunnevad ennast pidevalt segaduses nende inimeste seltskonnas, kes on neist vaimustuses. Nad ei mõista kunagi lõpuni, kuidas saab inimestest vaimustuda. Ega ma ka ausalt öeldes ei tea. Ainus, mis mind ära põhjendab on huvi ja uudishimu kõige vastu ja kõigi vastu. Ja vahel totaalselt vaikne seismine sääl, Kentmannis ja ootamine, sääl, Kentmannis. Sõõrikute kohviku lähedal. Sääl, Kentmannis. Imelik on, et nii on.
Seisad ja ei tea, kuhu minna. Füüsiliselt. Ei tahagi teada, varem teadsid, et läheks õige Koplisse või Piritale, täna ei tea, muidugi tuleb intekas ära kirjutada. Seda tead ka. Imelikult hästi tead ja samas nagu ei ole seda tunnet, et kirjutaks. Sest väsimus on. Millest? Muidugi ülemõtlemisest ja vihmaussidest ja inimestest, kes usuvad end sinihabemed olevat. Võib-olla on ka. Ega kust mina tean. Mina ju eriti ei seksi ja ma ei tea, miks seksi peetakse väga tihti saatanlikuks. Ma lihtsalt näen oma isa, vahel. Hirmus hakkab. Näen tema silmi. Veel õudsem hakkab. Ilmselt ma olen terve elu näinud ja sellepärast leiangi end tihti just nende inimeste hulgas, kell puhul valulävi aina õheneb ja läheneb nende egole, mis on siinsamas.
"Oled sa katki?"
Ta ei pea sellele vastama. Mitte ükski minu endistest ega tulevastest ega praegustest meestuttavatest ei pea sellele küsimusele vastama. Me teame või saame teada poolel teel kuhugi, et on. Ja mina olen alati see lappija rollis lollike. Nii nagu isagi puhul. Kuidas öelda inimesele, et edasi tuleb minna? Kuidas ise minna edasi kõikidest nendest teistest asjadest, mis justkui teevad minust selle inimese, kes ma olen. Ma usun, et valu peaks õpetama, peaks teesuuna kätte näitama. Võib-olla ka nagu Üüve ütles, näitama meile inimeseks olemist üldse, võtma ära hirmu eksida. Kõikides teistes asjades on see lubatud. Kirjutad halvasti, tuled ja parandad hiljem ära. Kirjutad õigesti, tuled ja parandad hiljem ära. Aga vata suhetes nagu ei oleks. Kirjutad peale. Kogu aeg kirjutad peale, et sitt on ja sitemaks läheb, elu ja kõik. Aga mis siis, kui mina ei taha, et sitemaks läheb? Ja kui ma veel ära minna ka ei taha, sest ma tean, et midagi on, mis ma pean tegema, aga ma ei ole veel selgeks teinud, et mis see täpselt on, et kasse juba on tegemisel või ma kujutlen seda endale ette. Ja kõige hullem on, et lõpuks ei peaks nagu keegi ära ka minema.
Mina tahaks, et mul oleks minu Tristan või  Isolde.
Tahaks.
"Eks me kõik taha. Kui sa seda tahad, et sul oleks sada aastat armastust, siis maga Okasroosikese und."
"Ei."
"Nojah, kindlasti poleks see mees saja aasta pärast nii tore, kui praeguse aja mees."
"No ma usun, et sina oleks küll endale leidnud tõeliselt armastusväärse naise, kuuekümnendatest. Helgi Sallo näiteks."
Vaikus.
Aga mina tahan. Ja kogu selles tahtmises olen nagu Amelie. Hullumeelselt enesekindel ja idioot. Ja ega ma ka parem ei ole. Vägivaldne selle sõna kõige vastikumas tähenduses.
"Ta kasutab sind ära."
"Täiesti võimalik, eks me kõik kasuta pisut."
Ma seda ju tegelikult ei öelnud. Me keegi ei ütle selliseid asju. Valetame. Räägime tõtt. Komastame, omastame vaikust ja neelame selle alla, nagu kõige hullemat sorti õhu või õhupuuduse.
"Vata, mina ei ole Helgi Sallo."
"Nojah."
"Mina olen mina."
"Nojah."
"Kas ma peaks olema, et sa saaks õnnelik olla?"
"Kas mina peaks olema prints, et sa saaks õnnelik olla?"
"Ma ei tea."
"Ma ka ei tea."
Äkki prooviks enne lihtsalt nii olla, nagu sa oled ja siis nii nagu... Aga äkki siis on hilja. Äkki siis oled sa võtnud oma kolm kompsu ja leidnud, et sa armastad jällegi oma eelmist või üleeelmist või üleüleüleeelmist naist, meest, koera - oleneb millisesse seksuaalfaasi sa jõudnud oled. Oleneb, millest või kellest sa kirjutada tahad. Luuletaja nagu sa oled.
"Kas sa mõtled minust kogu aeg?"
"Mõtlen. Ma olen armunud. Seekord ei tundu see isegi õudne. See tundub loomulik. Hämmastavalt tavaline ja loomulik, nagu sa peaksid minuga olema."
"Aga ma ei ole."
"Mismõttes sa ei ole?"
"Ma ju kirjutan ja loen ja mõtlen teisi mõtteid, palju tähtsamaid mõtteid."
"No, mis ma siis tegema peaks?"
"Ma ei tea, sa peaks Helgi Salloks hakkama. "
"Ma ei taha. Ma ei oska laulda või kui oskan, siis ma ei teeks seda üldse. Üldse. Üldse."
"Tegelikult olen ma ka armunud."
"Ma nii lootsin, et sa ei ole."
"Sa ei pea Helgi Sallo olema."
"Ma nii lootsin, et ma ei pea sinuga mingit tähtsat asja ajama."
"Aga sa ei ajagi. Sa püüad mind kogu aeg naerma ajada."
"Sa püüad mind ka kogu aeg naerma ajada. Ja siis sa tunned ennast süüdi, kui sa mind kogu aeg naerma ei aja ja ma ei saa su süütundest aru, ma ei saa sust aegajalt absoluutselt aru. Ma vajan vaikust, et teada saada, kes sa oled vaikuses. Ma ei ole keegi teine peale minu."
"Vabandust, aga sa oled."
"Jah, aga ma ei ole. Sa teed mu kellekski teiseks ja see ajab mind hulluks, et sa mu kellekski teeks, sa nagu kujutleksid mind taignana ette, kellele sa lähed füüsiliselt vormiga kallale. See on väga vastik. Aga ilmselt teen mina sinuga samamoodi. Lihtsalt minu vormiks on alati minu papa."
"Ta on sul imelik papa jah, olen tähele pannud."
"Ma tema juures ka ei saa ära minna. Tahaks aga ei saa, ta on kogu aeg seal, minu lähedal, isegi kui ta on kaksssada kilomeetrit lõunasse sõit. Ikka on ta minu Isa. Nagu Pühavaim ja Poegki."
"Aga ma olen sinusse armunud."
"Minusse armunud. Noh, mina olen sinusse. Ma ei saa aru mispidi sina minusse oled. Sulle ei meeldi mu kaheksaruudune tuba, sulle ei meeldi mu koristamatus, sulle ei meeldi... Aga sulle meeldib minuga? Kas sulle meeldib minuga?"
"Ma ei ole seda sulle öelnud. Ma ei tea. Võib-olla meeldib. Aga ma olen sinusse armunud."
"Professor helistas, ta teatas, et ta loeb mind."
"Nii nagu mina?"
"Jah, ta loeb mind. Ainult, et tal on imelik lugeda. Nagu läheks kõikidesse riietesse ja riietamatustesse sisse. Nagu vaataks ta mind lahti riietumas vannitoas. Tal on piinlik."
"Kohe nii piinlik."
"Jah. Miks sa minusse armunud oled? Ma ei saa ju üldse aru, kas oled."
"Ma suudlen sind keelega ju."
Tüdruk raputab pead.
"Ma vist enam sind keelega küll suudelda ei taha. Sa oled vastik."
"Ma pean minema."

10 veebruar 2014

Brandon Stantoni päev ehk ohkuipalju ägedaid kliente


ilusaid naisi ei ole palju
absoluutselt ei ole palju
Aga see pole oluline see-eest on naljakaid naisi. Näiteks täna käis poes habemega naine. 
Või elurõõmus ekspedagoog
kes otsis Kurt Vonneguti elulugu taga ja arvas, et maailma kõige mõnusam amet on pensionär, et kõik peaksid seda pidama hakkama. Muide ta kardab koole pärast pensionile minekut nii põhjalikult, et lihtsalt läheb neist kaarega mööda. Neligend aastat. Ise naerab nagu väike naga seal leti taga, kohe oleks pilti taht teha. Nii rõõmsameelset ja naljakat. Nii toredat ja kihvti daami oli lihtsalt kummaline vaadata. Ja siis kui ta veel teatas, et on pea 70, noh, seda oli ka võimatu uskuda. Ta nägi välja ikka neligend aastat noorem kui Iris Apfel, kes on sellel pildil 90. 









Sündimata õde

Kuidas seda sulle selgeks teha, et ma ei ole tema või tema või tema? Nüüd, siin, selles toas, ainult mina. Nojah, mul on ka suht raske endale selgeks teha, et sa ei ole mu isa või mu vanaema või sündimata õde või mu vanem vend. Sina oled. Ja ma ei saa sinuga koos olla, kui ma ei austa sinu piire ja sind. Nagu ka sina ei saa minuga koos olla, kui sa neid ise ei austa. Ja vahel ma tahaks lihtsalt olla see inimene, kes oma lähedusega sind ei häiri, kelle läheduses sa kergemini õitsema kipud, kui su paganama kalanhoe. Selline inimene, kellega sa tunned ennast nii hästi, et sa unustad ära kõik muu, et sa pühendud ainult sellele, mis on tähtis ja mitte kõigele ja kõigile korraga.

Aga selline on võimatu olla, kui sa pidevalt oma endisi prutasid üle kaed ja mõtiskled milline idioot sa oled. No, muidugi oled. Aga ega siis igale naisele ühtemoodi hea mees olla, noh, see oleks natuke nagu võimatu. Ole siin. Ole minuga. Ole minuga kasvõi nii, et sa saad aru, et kui sul on 18 tundi koos minuga oldud, siis iga hetk narri ja tähtsat ja ilusat ja tarka meest mängida, noh, see on suht võimatu, ei olegi vajalik. Ja kogu aeg kontaktis olla, kehaliselt, vaimselt, emotsionaalselt - väsitab ära, vägistab ära kui mitte kehaliselt, siis teadküll.

Kuidas ma sulle selgeks teen, et jätkusuutlik koosolemine on võimatu, kui ma iga hetk pean mõtlema, missugune ma sinu kõrval välja näen või vastupidi sina mõtled selle üle? Mäletad seda luuletust, kussa viskad riided seljast, sest väljaspool voodit on sul niimitu maski. Kui sa oled minuga pole vahet, millist sa kannad, ma tahan lihtsalt teada, et sa ajad igas maskis õiget asja. Sinu asja ja mina oma kohaloluga ei sega sinu asja, vaid toetan. Kui on vastupidi. Peame lahku minema. Kui on vastupidi pole mul mingitki kohta sinu kõrval kunagi olnudki.

09 veebruar 2014

*

Alandlikkus või alandus või saladus või kõik kokku või lõik Olavi Ruitlase romaanist "Naine", mida ma muide pole siiani korralikult läbi tudeerinud. Seks või selle puudumine suhtest. Hästi tore lõik on, mida May Angerjärv kõigiga jagab. Ja õudne ka. Mis juhtub siis, kui nad valetavad meile, need reklaamigurud ja gigandid, mis juhtub siis, kui seks pole see, mille pärast tasub läbida kõikvõimalikke maid ja teid ja elusid ja aedu? Mis siis juhtub?

Mis annaks elule eesmärgi?

Meestele eesmärgi?

Nendele pärismeestele, kes oma laiale või vähemalt nende ajus laiale rinnale koputades leiaks, et eksistents väärib küünlaid ja armastust, kui on seksi.

Kaur küsis ükspäev minult, et miks see on tähtis, mida mu isa mu esinemistest arvab. Vastus oli kiuslikult tavapärane: ta on minu jaoks alati tähtis olnud ja tema arvamus on minu jaoks veelgi tähtsam. Ta on. Surgu maha, siis äkki enam ei ole. Ma olengi viieaastane laps.

Õõvastav, aga tõde. Hoolimata sellest, et ma ei suudaks iialgi oma elu niimoodi sääda, nagu tema on oma elu säädnud. Kuigi mitte kunagi ei või teada, mitu armastust tuleb läbi teha, et olla tõeliselt naine või tõeline mees. Nagu mõni mees väidab. Olla täiskasvanud. Olla päriselt olemas.

+++
passiivagressiivselt
papi, ma ikka ei saa
sinu vihast või armust aru
ja ma tunnen vahel
et me päriselt ei mõista
ei teineteist
ega teineteise aru
ja oma emast
ei ütle ma ikka lahti
ja lauljaks mai pidandki
saama
ausõna
sa lihtsalt ei mõista
neid inimesi
kes teenivad
ja vahel on tunne
et mõistad paremini kui mina
aga ainult kliendina
mitte minu isana
et kuidas sinu tütar
aga miks see mulle niimoodi

08 veebruar 2014

Vakatusest andmiseni

Vakata. Ta palub seda vaikust enda osaks saada, nii nagu ta palub ennast enda osaks saada, aga ta ei suuda. Kui uksest välja minna, siis võib sind näha, aga vahel ei pea kuhugi minema. Vahel jõuad oma vaikusse. Oma voodisse. Oma multikalikult plikalikku maailma seal narivoodil, kuhu võõraid ei lubata. Omadest rääkimata. "Sellest on nüüd viis kuud, kui ma sind suudelda võin. Viis kuud," mõtleb naine. Mees mõtleb ikka luuletustest või majadest või millestki asjalikust, mida korda saata, aga ta ei oska rääkida, et mida korda saata. Naine süüvib tema kehasse, niisama uudishimust. Himu on raske tunda. Naine pole himudega harjunud. Ta pigem surub need alla. Neelatab vaikselt ja mõtleb, et mis edasi. Mis seal ikka edasi. Tagasi ei saa ja edasi tuleb, kuidagi proovida minna. Ta nuusutab, ta katsub, ta mõõdab, ta haistab, ta hingab, ta lükkab eemale, ta tõmbab ligi, ta jätab olemisruumi, ta ei jäta olemisruumi.

Päeval jõuab ta koju, oma tuppa ja unistab. Ta ei oskagi täpselt öelda millest. Lihtsalt lükkab jalad seinale ja unistab. Kõik asjad on otsekui käes või käe sees või kuskil. Ta tunneb, et ta elab täiuslikku elu. Ta ei oska seda päriselt endale ära põhjendada, et kuidas, aga ta teab, et keegi teine sellist elu ei ela. Mees mainib, et kas naine tahab olla kellegi naine või ta tahab iseseisvalt olla. Olla luuletaja või võitluskunstide meister või kohvikupidajanna või... Ausalt öeldes tahaks naine muusa olla, tahaks naine tähtis olla. Tähis olla. Tähistaevas. Aga ta teab, ta on juba nii palju elanud, et sellest ei piisa. Ühelegi mehele ei piisa muusast. Kui nad baari lähevad, vaatavad naised leti taga meest rõõmsalt. Naine loodab, et lihtsalt rõõmsalt. Nagunii ta ei teeks vahet himurusel ja uudishimul ja rõõmul. Need kõik ühitavad soovi maailmaga kontaktis olla. Ja seda tundub nii mehes kui naistes olevat piisavalt. Ilma ei saa.

Kui ta lõpuks ärkab oma unistustest, kus ta kirjutab. Mitte palju. Mitte üksikaasjalikult. Mitte täpselt. Vaid kirjutab nendest asjadest, mis on tähtsad, mis eeldavad julgust rääkida, julgust väljendada seda, mis sul vaja on. Ta on selline olnud lapsest saadik. Nõudlik. Jalaga põrutada vastu maad ja nõuda - tavaliselt nad andsid talle ka. Tegelikult oleks pidanud õppima tänulik olema. Aga kuna nii paljud andsid, siis ta ei õppinud tänulik olema. Ja kuna nii paljud ei oodanud talt ei tänu ega tähelepanelikkustki ega midagigi vastu või vähemalt ei arvanud ta neile midagigi vastu andvat, siis tal on alati piinlik inimestele asju anda. Olgu need lumehelberaamatud või seebid, piinlik oli. Olgu need kalendrid või potikuused, piinlik oli. Ta nagu ei osanud neid anda, vabandas end alati välja, kartis, et annab valesid asju, vales suuruses või valet värvi või... Aga anda tahtis sellegipoolest. Anda tahtis kõigest hoolimata. Mehele tahtis ka anda. Ja mitte seksi, vaid esialgu teisi asju, mis omasid veidraid, aga tähenduslikke mustreid tema sees või siis tema seest. Anda. Unistada, et sellest andmisest midagi muutub. Anda. Lootust anda. Lootust võtta.

Mehel võis ükskõikki olla tema pabina pärast, aga temal endal ei olnud kunagi.

Ja kui ta siis läkski poodi ja ostis endale hunnikus voodilinasid. Ohjah. Alles siis sai ta aru, et lisaks andmisele ja nõudmisele tuleb osata ka paluda abi.

07 veebruar 2014

Üüvest kassini

Täna sain Üüve-Lydia Toomperega kokku, et rääkida etendusest "yes/no" - ausalt öeldes on mul hirm, et ma ei suuda nii hästi kirjutada intervjuud. Lihtsalt on hirm. Tahaks ikka nii kirjutada, et inimene jääb ellu ja alles ja päris pikaks ajaks. Kaugemale kui minu intervjuu. Vahel on seda inimestest raske kätte saada - seda allesjäämise idu. Istud. Kaed. Arvad, et oled millestki üle, aga nii ei tohi tegelikult arvata. Samas kindlasti peab olema.

Mismoodi peab luuletaja oma ainest üle olema?

Kaur rääkis, kuidas ta hangib inspiratsiooni neist inimestest, kes teda enam ei armasta, keda ta ise enam ei armasta. Kummaline on kujutada inimest ette pidevalt haavu lahti lõikumas, lihtsalt selleks et kirjutada. Ma ei tahaks kirjutada ühestki endisest kallimast halba, või kui siis ainult pisut pilgates, et näe selline absurdihuumor. Me kõik elame absurdselt valusas ajas ja olemises. Me kõik. Me ei pääse sellest, me oleme olemasolu ohvrid, kui nii tohib öelda. Teeme valesid valikuid, õigeid. Ja siis korraga tuleb kohale, maandub me ette elu kvintessents - sel hetkel, kui aeg seljatab eelmised haavad ja sa saad aru, et oled leidnud selle pärisosa, kuhu su armastus kuulub. Olgu ta kuitahes algeline ja kuitahes veider või tobe või üleüldse, aga ta on sinu oma, ta keelitab sind olema ilus ja tark ja andekas ja mida kõike veel lihtsalt sel põhjusel, et sa oled Katrina. Ja ta nõuab, et tema saaks olla ka tema, sest vastasel juhul pole teie koosolemisel mõtet. Ta ongi maailma esimene armastus.

"Ära kärsi mind karta,"
palus maailma esimene armastus.
Ja mina ei osanud vastata.
Pimedaks kustunud aken,
vaikuses kihavad mehed
suitsu ja ennast pahvida,
võimsaid väejuhte ahvida.
Aga mina ei kuulnud kust
tulid sina, lips ees, unistus
armastusest päriselt ka
kõikide sõrmuste ja lauludega
peas ja käes ja sees
"Ära kärsi mind karta,"
palus maailma esimene armastus.


Võib-olla on see hoopistükkis see naine, kellele mees lasi ehitada Moskva televisiooni tarvis Hiiumaale teletorni, mis haaraks ka nood lained, mis tulevad sealt kaugelt maalt. Võib-olla see mees ei teadnud, kuidas oma baleriinist moskvalannale veel midagi anda, see oli ainuke, mis oli tema võimuses, et kinkida armastus oma inspiratsioonile.  Ja kui nelikend aastat hiljem jõuab kohale punt noori, kes ikka veel teavad Svetatorni, mis maha lõhutakse ja selle asemele pannakse kasvama võimas tamm, sest Sveta pani eesti lapsed tantsima, see oli tema tagasikink oma mehele. Siis me teame. Me kõik teame, mismoodi see käis.

(see kass on kindlasti naine, ütleb ta)

06 veebruar 2014

Meie - poiss ja tüdruk

Päevad. Hommikud. Poiss küsib vahetevahel seda kellaaega minult. Vaatab silma ja teatab, et näe - selline aeg, selline elu, selline armastus, selline, selline, et ei olegi kuulnud või. Aga siis tuleb välja, et ega olegi. Kes meist üldse on kuulnud või kuulutanud maailmale seda, mida maailmale kuulutada tuleb, et mul on kõige parem sõber üldse, et mu sõbranna on kerge seksohoolik ehk nümfomaan, et mina tahan armastada, aga satun ikka iseenda otsa või otsatusse, et me ei kasvagi kunagi suureks. Me saame lihtsalt vahetevahel nii vihaseks, et õudne hakkab. Ja siis me käitumegi nii nagu maailm oleks meie vihas süüdi. Ontajee. Ontajee. Ütleksime siis kui oleksime parasjagu õues ja Mädamuna oleks pooleli ja vihma hakkaks sadama ja me seisaksime seal ikka - Jaanus, Janek ja mina. Mädamunamängus kolmekesti.

"Sa oled tüdruk, kas tead," ütleb Jaanus. 

Vahetevahel. Mitte kogu aeg. Ei viitsi ju kogu aeg olla ilus ja väike ja armas ja see tüdruk, kellega kõikidel poistel on niimoodi palli taga ajades hea, keda natuke hakatakse kartma, kui suuremaks kasvatakse, sest ikkagi tüdruk.

05 veebruar 2014

Kalkulatsioonid, kalkulatsioonid

Terminid. Neid on nii palju. Ja väga vähe ka. Nii nagu aega ja elu ja inimesi. Ma püüan saada pahaseks, mul ei kuku välja. Sisse kukub. Kui ma saan pahaseks, siis väga pikaks ajaks asjade peale, mis mind tõeliselt solvavad. Ja solvab mind puhas ignorantsus. Selline, millist võib vahel kogemata kohata seal, kus inimesed ei mõista oma tegelikku olemust ega teiste olemust ega ka käitumist. Ei mõista, et kümme aastat raamatupoes töötanud inimestele ei öelda, et enamus inimesi ei loe raamatuid. Sellist nõmedust on väga raske andeks anda. Ja seda ka, kui selliseid inimestegakäitumise nõmedusi kukub palju olema.

Psühholoogia eksju, onju?

Jaa. Ja kui selles osas läbi kukkuda, siis võib lõppeda paraja katastroofiga kogu see maailm.

Ahjaa.

Natuke eneseuskjate rahvast.

04 veebruar 2014

silmused ja naerev mees

silmused.
joomajutud.
naeratused.
vaikused.

surnud Philip Seymour Hoffman.

öö.
roosa öö, mis ei ole pooltki nii huvitav, kui võinuks olla.
järjekordne kasvamine.
ahjaa, keset Jüri Üdi klubi ei tasu kaamerasse vaadata.

aga ikka vaatan, nii põnev on.
nii põnev, nii põnev.

Naerev mees mõjub nii, et... Turris täisteravad juuksed tõusevad üles ja näo iga muskel liigub, nii nagu oleks ta maailma kõigi naerude algus. Ise seda teadmata. Aga noh Woody Allenit vaadates mõjuvad kõik mehed, niimoodi. Ja alati, kui ma teda näen, tuleb mulle väike meelde. Väikeste meeste päikeselisus. Eile sattusin jälle oma lemmikkohvikusse võileiba sööma ja mis juhtus? Lollakat ja seksistlikku juttu ajav üsna paks ja suurte prillidega kutt üritas kõiki sinistes tanudes mõnusaid tibisid leti taga naerma ajada. Siuhke Hoffmani tüüpi, siuhke Lauriito sugu. Siuhke. Ja siis ma tundsin, et nii ongi. Selle ma võtaks. Aga ma loomulikult ei võtnud. Lihtsalt sellised on ägedad. Nii nagu väiksed kõhnad mehed, nii ka paksukesed, kui ka igas tükis ideaalsed, nagu see mees, kellele meeldib Woody Alleni üle naerda.

*

Mõnus on, kui on naer.

02 veebruar 2014

Sarjast - bioloogiline kell tiksub ja avatud kassitoidupakk kokandusosakonnas

Jahp. Siuhke.

"Men cast their seed upon the wind....... women enclose and nurture".... Frank Herbert

Mul on vahel palju toredaid suhteid inimestega, keda ma ilmselt silmast silma nähes niimoodi ei suudaks vastu võtta, nagu seda lauset siin, et kuidas ja mismoodi.


Ja herr teateküllkes räägib mulle kogu aeg umbes sama jura. Noh, tegelikult me viimasel ajal ei diskulteeri armastuse ja abielu ja muu sellise pahna kohta midagi. Misseal ikka diskluteerida. A vata, kui minu ajus plahvatab, siis ikka plahvatab. Hästi tore oli, kui ma sain jälle pisut vanemlikku nõu, et kolme last planeerida mitteeriti hoolitseval Katrinal ei tasu. Noh, misseals ikka.

Kelle või millega ma siin üldse planeerin. Ükspäev pärast asjalikku joomingut Liina juures jõudsin herri juurde, kes mind sõna otseses mõttes kantseldas, nagu pisikest pohmellis tegelast võib kantseldada. Ja siis käisime ELMis ja puha, teiselt korruselt alla koperdades tuli oksehoog peale. Herr teatab rahulikult: "Kui keegi vastu tuleb, ütlen, et ootad last."

"Millelt?"

"No mai tea. Pühast vaimust."
Tüüpiline.


*

inimeste loogika on hämmastav
ja pimestav
ja ehmatav
ja huvitav
ja midakõikeveel

miks peaksid tulema raamatupoodi kassitoiduga, et see seal lahti teha ja raamatutele panna?
Miks?

loogika?

loogika?


Loogika?

- perfomance?
Elu?

elu ja tõbras, eksju...

Aga kassitoiduga juhtus see lugu, et seda reklaamitakse Prisma juures ja inimesed loomulikult arvavad, et nemad võivad seda püdelate pakikeste viisi edasi reklaamida venekeelsete kokaraamatute osakonnas. Võivad. Aga ei pea ju. Pole kohustatud. Eksju-onju.


*
Ja siis ma sain tuttavaks Nadezda Andrejevna Durovaga. Tore tutvus oli.