Kodus on hea...

 Kodus on hea. Mujal veel paremgi. Kus muidugi praeguseks on minu kodu? Herne tänaval? Raudtee tänaval? Seda vaikset sisemist suminat on mu meel täis ja titt magab end välja siinsamas minu kõrval - oodates kasvamise kiiruse suurenemist. Nad kõik ootavad, et nad saaks maailma vallutada, ilusamaks ja targemaks minna. Jõudu täis ja kirglikumaks. Me kõik oleme need. Isegi kui me ei ole need. Vennapoeg ütles oma õpetajale, et Katrina Helstein - jah mina, kui too nõudis naisluuletajaid üheteistkümnendike käest sügisel. Nagu isa selle kohta armastab öelda, et Tallinnas oled sa üheksas, Võrus esimene. Isegi kui sa pole parim, oled sa siin parim. Nii ta on. Tallinnas oled sa üheksas. New Yorgis sajaüheksas. New Delhis tuhande üheksas. Igatahes sellest tuleb mööda vaadata, et mitmendal kohal sa oled. Sisse tuleb vaadata, et mida sa tegelikult nendel kohtadel teed. Ema võid sa olla, aga milline. Oma lapse jaoks ikka parim, aga alati võiks parem olla. Nii ta on. Elu. 

Tädiks olemise värk

 

Mul on supernunnud vennalapsed. Eriti nunnud on need, kes sündisid umbes sel ajal, kui ma ikka vähemalt iga kuu Võrru sattusin ja igast värki nendega koos korraldasin. No kõige vanem vennalaps on minust 19 aastat noorem. Ta on superdruper nunnu. Teda olen ma hoidmas käinud ja temaga olen ma aiaaugust läbi läinud. Ja Henryk on temaga jubepalju mängudest ja seriaalidest rääkind. Noh neil on Henrykuga mingi 13 aastat vahet. Ja kahjuks pean tunnistama, et ega ma eriti hea tädi ülejäänud neljale lapsele pole jõudnud olla. Ei tea nende huvialadest ega paljudest teistest tähtsatest asjadest midagi. Olen suht enesekeskselt lähenenud nendele kinke tehes ja üldse. Tädi on selles mõttes märksa variatiivsem ja toredam olla kui ema. Ses mõttes, et laps on endiselt kõige nunnum maailmas, ja vennapoeg on endiselt kõige nunnum laps, nüüd siis juba karm teismekas, selles maailmas. Aga ma ei ole kohustatud teda 24/7 kantseldama ja talle rääkima, kuidas asjad käivad ja isegi kui sa selle paari korra jooksul, mil ma taga kokku puutun, mingit nn vanainimeste tarkust jauran ja ta minust väljagi ei tee, ei tee see mind väga õnnetuks, sest üldiselt ta on hoitud ja armastatud, ja see tunne tekitab kindlust. Oma lapse puhul on kogu aeg tunne, et äkki jäi midagi kuskil ütlemata. Samas, küll see Henryk talle midagi ütleb, ma ikka mõnikord tuletan meelde, et sellises eas isegi ninnutamise häälega vandumine ja sajatamine ei ole ilus asi, aga noh... Mis teha, kui temperament on hullumeelse geeniuse oma mõnikord meie papaal! Igatahes on tädi sellepärast raske olla, et nii tihti ei näe seda imelist tegelast, kes isegi kahe kuuga suudab niimoodi kasvada ja muutuda ja endale mingeid lisaomadusi saada. Missiis, et tegu on teismelisega. Nemadki on mõnikord nagu mõned beebinarakad. Toffik võtab juurde ja teeb põrandal paar sammu, Riksu saab paar ebamugavat emotsiooni ja teeb sellest omad järeldused, sest ta on nutikas. Igatahes - see tädi roll on äge - ja vanasti öeldi üldse, et last kasvatab kogu küla. Aafrikas teebki seda küla, mitte ainult ema. Kahju, et ma ikkagi viimase kahekümne aasta jooksul suht tallinnastatuna ei ole saanud olla natuke küla oma teistele väikestele ja suurematele võsukestele.

Ahjaa!

Täna lähen kaen üle oma nunnu vennatütre, kes kah teismelise staatusse jõudnud.

Kurb on muidugi see, et temaga pole ma pooltki nii palju tegelenud, kui vennapojaga. Kahjuks.

Pepu püsti ja aeda korrastama!

Alates jaanuarist ehk siis juba viimased pool aastat olen nobedasti endale ja titele ja Henrykule tegevust otsinud. See pole just suurem asi värk, kui titt ei saa areneda ja mina ka kõngun oma mitteteadmistesse. Hirm on. Hirm oli eelmisel aastal selle eest, et mind lihtsalt visatakse titega tänavale. Hirm on selle ees, et ükshetk saab raha otsa. Aga samas - hirmul on suured silmad. Julge hundi rind on rasvane. Kõik need suurepärased väljendid, mis annavad mõista, et asjad polegi kõige hullemad. Vähemalt mitte minu asjad. Niimoodi seletas meil elu Eha Klaassen - iga kord kui sattusin klassi ette ja pidin ümber rääkima peatükki bioloogiast või geograafiast ja alustasin vestlust sellest, et ei tea, kas ka hakkama saan. Elus ongi nii, et tuleb hakkama saada. Teha pole midagi, joosta pole kuhugi. Nüüd ja praegu. Need ja ainsad asjad, millega toimetada ja tegutseda. 

Hirmsad asjad

Natuke hirmus on. Sain eelmisel nädalal oma tööandjaga kokku ja korraga mõistsin, et mind ei taheta enam tagasi, et kohta mul enam sisuliselt pole. Õnneks kuulume suurde gruppi ja kuhugi mind ikka võib sokutada. Aga üha enam saab selgeks see, et noh klienditeenindajaks olemine, kes füüsiliselt peab olema ühe koha peal, ei ole minu jaoks enam väga mõistlik tegevus. Tahaks midagi suuremat ja paremat. Ja tahaks, et see oleks võimalik, mitte ainult unistustes, vaid ka päriselt. Loen Kristi Saare asju ja tunnen, et on võimalik, et tuleb lihtsalt ennast kokku võtta. Aga unistama peab. Lootma peab, tegutsema peab. Koos pojaga ja ilma. Igatahes. Alati. 

Igatahes koos partneriga. Loodan, et me tuleme Henrykuga toime ka siis, kui päriselt läheb keeruliseks nii rahaliselt kui ka muidu. Samas, äkki ei lähe. Äkki lahendame selle järgmise paari aasta jooksul ära. Selle problemaatika kodukontori ja autojuhilubadega. Ses mõttes, et ma olen nüüd vist juba kuus aastat prantsuse keelt õppinud, samal ajal pole mul isegi juhilube. Aga eks see kõik tuleb omal ajal. Nagu ikka. Ses mõttes, et teadmine, et mul oleks nagu juhilube vaja, et normaalselt eksisteerida pendelkodanikuna Tallinna ja Võru vahel, nagu ma tegelikult tahaks eksisteerida.  

Pea huugab homofoobiast

Mõni päev on emotsioone rohkem, mõni päev vähem. Aga ma lihtsalt ei jaksa selle traditsioonilise perekonnaga jahmerdada. Selles mõttes, et siuke kopp on ees, et minu isa mind ka ei jäta selles naine on naine ja mees on mees jamaga. Saadab selliseid arvamusartikleid, et vastik on. Aga noh. Las saadab. Las kujutab endale ette, et see on okei, et perekond on tähtis. Keegi pole kunagi öelnud, et perekond pole tähtis. Miskipärast kui keegi räägib armastusest, siis hakkab kohe pihta see, et kas seks on armastus? No nii ja naa. Eks ole. Me kõik teame, et nii on ja naa on. Üldiselt, kui enam-vähem monogaamsesse suhtesse jõuda, siis tundub ikka nii, et on jah. Üks osa sellest mitmetahulisest spektrist, kus avaldatakse armastust. Enne seda võib see olla lihtsalt oma ihade rahuldamine. Aga jah. Armastus on ikka märksa mitmetahulisem - selline tunne on, et n-ö perekonnakaitsjad. vahel tahaks küsida, et millise perekonna, no isa käest ma ei hakka küsima, et millist perekonda ta kaitseb? minul on olnud siiani tunne, et kas olen või ei ole osa sellest nende dikteeritud süsteemist, vahel on tunne, et mitte kellestki, ja mitte ainult minust, vaid teistest oma lastest ka, ei hoolita põrmugi, aga noh las see olla inimeste südametunnistusel, sest kõikide edude taga on ohverdused. ja me peame sellega leppima, et kõik inimesed on ainult inimesed, kaasa arvatud meie vanemad. 

Leedut ähvardatakse

hirmus on. 

jätkavad liikumist mingi totaka ruumi loomise poole. 

ja need idioodid - need Saksamaa ja Prantsusmaa vaatavad kõrvalt - noogutavad, et jah sellised lood. 

Mingi päev räägiti raadios sellest, kuidas väikseid kuketibusid gaasitatakse. Toitsin samal ajal poega ja mõtlesin, et ikka ilged loomad oleme. Kanast tahame ainult muna ja tema pojast teeme gaasitatud tibu. 

Kui kõik oskused ja oskamatused on põhja vajutatud

On, kuidas on. Inimesed on keerulised, aga mõnikord on nii, et mida keerulisemad nad on, seda tähtsamaks nad kokkuvõttes osutuvad. No minu elus on keerulisi isiksusi päris palju. Alustame kasvõi minu isast. Enamasti täitsa normaalne vana, aga vahetevahel kõige olulisem inimene kogu maailmas, minu maailmas. Lihtsalt seda, et kas minagi tema jaoks oluline olin/olen, kipun ikka mõistatama. Ja ega tal teiste lastega sama jama. See on see, kui elueesmärk on teha oma asja. Lapsed vaatavad sind ikka, nagu mõnda kolli või tudikest, kes ilmub justkui maapõhjast välja. No mina päris ei vaata, aga ma tean, et lisaks tööõnnetusele, mis ma tõenäoliselt ikkagi tema jaoks olen, olen ma ka tema laps. Kõik tema lapsed küsivad aeg-ajalt seda küsimust, et kas nad ikka on vajalikud oma sünniperele. 

Või Toomas Liiv? Vist pole olnud ühtki nii keerulist tegelinskit minu kirjandusteadvuses. Okei - Kaur Riismaa kaldus ka keeruliste poole, aga siis ta võttis naise! Igatahes vahetas mu hea ülemus Tiina Kaalep (ka mitte just lihtsakoeline inimene) töökohta. Imelik on see, et ta on ilmselt esimene inimene, pärast ülikooli, kes võttis mu tööle ja vajutas kõik mu oskused ja oskamatused põhja kirjastuses Hea Lugu ja see on midagi, mille peale poleks isegi osanud tulla, et ma oskan arveid teha, logistikat ajada, natuke turundada, müüa, tegutseda täiesti uutel tasanditel, mis puudutab raamatuid. Kõik see oli alguses tohutult raske ja  valus, aga lõppkokkuvõttes tasus ära. Toffiku ootamisele koju jäädes tundsin korraga, et äge oli, aga ka väga raske, ses mõttes, et tagasi sellisel kujul nagu ma olin, minna küll ei saa. Lapsel peaks ikka ema olema ja mitte 12 tundi järjest klienditeenindaja-müügiinimene, nagu ma ennast vähemalt neli aastat seal firmas nägin. Igatahes võimalus oli mulle antud ja seda võimalust kasutasin ma enda arenguks. Suur aitäh, Tiina!