30 aprill 2014

Aga mis siis, kui see ongi minu elu?

Libisen sellesse haigutavasse majja, millest olen kirjutada püüdnud. Mare on ta nimi. Libisen kohvi jooma. Varro Vooglaiu pamfletikest lugema. Libisen endasse kinni ja natuke hirmus hakkab. Kevad tuleb. Elu tuleb. Raamatud tulevad. Inimesed tulevad. Aga mina olen endiselt eemal endast ja endaks. Kodus käimine aitab alati tunda seda kohaloleku jõudu. Seisad keset muru ja ei tea, kuidas tahaks olla. Ise ka ei saa aru kui palju, aga nii kui tuleb see tunne, siis muutub vana kaev kodumaja ees igavikuliseks. Me pole siit joonud vett tükk aega, ühine kanalisatsioon. Me pole siit välja tõmmanud vett üle kümne aasta. Sellesse kaevu kukkus ükskord üks kass. Kiskusime ta sealt välja ja vanaema pritsis pühavett kaevu. Nii oli kassi surm kaevust väljas, nii võisime vett juua paar päeva hiljem. Jasmiinipõõsas. Liiliad. Kukerpuu, mille sain keskkooli lõpetamise puhul oma tädilt. Lagunevad aialipid. Vend, kes niidab oma naisega muru. Väänkasvudes taliõunapuud ja antonovka, mis oli mu elu esimese luuletuse sees ja mille alla on maetud mõned pääsukesed, kelle leidsin lapsena pööningult. Kreml. See punane. Viivi Luik see hall. Doris Kareva, see, kelle moodi ma ei kirjuta. Liina, see, kelle moodi ma ei saa kirjutada. Jõhiklik. Sveta-Jürgen minu poe luuleletis Saarikoskit omandamas. Kallistus. Mitte väga põhjalik, aga selline, mis annab jõudu. Kõige mugavam ongi poes. Seal olen ma nagu vajalik, siin ma ärkan ja tunnen, kuidas Kadrioru park iga päevaga aina selgemaks muutub ja Mare maja. Mare maja. Demokraatia konverents. Peaaegu tasuta lõuna. Juureravi. Ilus hambaarst, kelle puhul ma alati imestan, et kuidas ma küll niimoodi. Eile läksin raamatukokku lihtsalt selleks, et leida üles see üks tore Tamara Maunoneni kirjutet unenäoseletaja, mis mul kuidagi kummalisel kombel sel sügisel ära kadus. Ju siis seepärast, et suhtlesin liigpalju poeediga. Ahjaa, ma igatsen mingit unenäolist olemasolu taga, mida annavad need inimesed, kellesse meeletult kiindud. Aga ma ei oska nende inimestega olla. Ja unenägu libiseb käest. Ehk olen ma isegi unenäovabaks saanud, sest Tamarat ei ole. Igal juhul tol hommikul ärkasin üles selle peale, et tundsin end olevat 10 korda vanema, inetuma ja vanatüdrukulikumana, kui ma päriselus olen. Seepärast läksin RRi. Libisesin raamatut lugema. Ei olnud inetu.

*
Imelik on see ka, et eile õhtul vaatasin lõpuks ära Frankenweenie ja ühte väga mõnusat filmi, mille pealkirja võiks tõlkida "Aga mis siis, kui see on armastus?". Kollossaalselt tavaline asi - teismeliste kiindumus, muutub kollektiivile õudusunenäoks. Neh. Va Orwell poleks ka seda asja paremini osand seletada oma romaanis 1984. Ja ometi on see film hämmastavalt truilt ikka nõukogude liidu film, sulale liginev, minu meelest ka isiklikku vabadust kompav küsimine armastuse järele, mis on tegelikult palju isiklikum, kui kõik need muud tunded või tunnete puudumised.


29 aprill 2014

Hullumeelne muutumatus

Kui sa hommikuti mõtled, et mida oma elus teha või tegemata jätta, siis oled sa inimene. Tavaline inimene. Neelad endasse sõnu. Püüad olla õnnelik. Oled masendavalt rõõmus. Hüperaktiivselt kohal. Vaikne ja kõrk korraga. Natuke nagu nõiatütar. Natuke nagu sinaise. Ühe surnud naise elav tütar. Neid on tegelikult palju.

Mitte midagi pole muutunud.

*
Mida ma tahan? Ja ma ei räägi praegu töökohast ega ka mitte kirjutamisest, vaid üldse, mida ma tahan. Omaani.

28 aprill 2014

*

Inimesed eeldavad, et kõiki tahavad nende karjuvaid lapsi oma asutustesse ringi jõlkuma. Eile käis meie poes üks sõna otseses mõttes ingli kostüümi riietatud väike plika, kes kannatas tugeva tähelepanu puuduse all. Ema seisis tuima ja täiusliku rahuga tema kõrval ja teind teist nägugi. Inglil oli näpus kuldne võlukepike, millega ta muudkui vehkis ja vehkis ja röökis ja röökis. Tundus, et niimoodi sai kõige paremini oma ema tähelepanu mittevõita.

Lõpuks seisis ta konkreetselt ja kõvasti vastu plastliiva võlukepist pekstes emast paari meetri kaugusel ja nõudis, et too tuleks tema juurde. Ema lonkis oma asukohast last vahtima. Ja vahtis ka, pikalt ja täpselt. Samasuguse täiusliku rahuga, nagu ta võis vahtida.

"Me jääme siia elu lõpuni, kui sa mulle ei osta seda," ja ema ei ostnud. Läksid kahekesti rahulikult välja.

27 aprill 2014

*

Kui sa oled see kadumaläinud ja leitud muinasjutt
ja su vennad pole ka midagi muud
siis ühel hetkel sa kasvad
aina tugevamaks
ja tugevamaks ja sa tead
millest see tuleb
ikka nendest, kes hoolivad,
kelle jõud on sama tugev

*
Matused. Head matused. Inimene sai rahumaale minna. Inimesed. Head inimesed. Kasvakem suuremaks, et rahumaale minna.

Vienatne ir biedējoša brīvība

Satud kogemata jalutama mööda feisbukilehti ja leiad selle lause. Lätikeelse. Üksindus (mitte üksildus) on hirmuäratav vabadus. 

Tõsijutt. 

26 aprill 2014

Harjumatusest külmutamiseni

Tunded - harjumutus, kummastus, selgusetus - neist ei saa inimesed üle enne kui, tekitades sedasi probleeme või kunstiteoseid - oleneb, kuidas tullakse toime hirmuga teistsuguse ees.

Teistsugune võib-olla rass, sugu, seksuaalsus, suhtumine rahasse, majanduslik seis. Tööstusrevolutsiooni alguses peeti normaalseks, et vabrikutööline pidi täpselt nii palju raha saama, et oleks süüa ja ehk natuke eluaseme jaoks, sest ta oli lihtsalt nii rumal või tal polnud sama kogemust kui vabrikuomanikelja juurde tegemisel. Kusjuures ei olnudki. Naistel polnud tükk aega õigust õppida ülikoolis. Kuni 1861. aastal sai Julie-Victoire Daubié ajakirjaniku kraadi Lyonis. Jällegi olid nad liiga rumalad, neil polnud sama kogemust, mis meestel on. Ei olegi. Martin Luther Kingini ei suhtutud mustanahalisse kui  inimesesse. Nad ei saanud õppida ei samades koolides, kus valged ega sõita isegi samas ühistranspordis, sest neil polnud samu kogemusi ja ajalugu, mis valgetel. Ei olnudki. Ei olegi. Mis siis?

Kas nad kadusid ära? Lihttöölised? Naised? Mustanahalised? Homoseksuaalid? Sest valgele heteroseksuaalsele mehele olid nad ebamugavad? Sest tollel oli parasjagu hirm teise ees.

See kõik kõlab nagu Walt Disney uus multifilm "Lumekuninganna ja igavene talv" kroonprintsess Elsa ei oska oma külmutamisandega toime tulla muul moel, kui seda alla surudes ja kartes. Selliselt vihahoos külmutab ta oma rikka ja ilusa riigi, umbes nagu valge heteroseksuaalne kapitalistist mees, kes on aastasadu külmutanud teda ümbritsevat reaalsust hirmust, et ta vägi on keelatud. Ainult armastus ja mitte hirm ega totter tallalakkujalik austus vabastab oskuslikult ka külmutamise väe kasutamist nii lumekuningannal kui ka valgel mehel. Sedagi võib näha filmis.

Külmutada ja sulatada tuleb osata nii lumekuningannal kui ka eestlasest heteroseksuaalsel kapitalistist mehel Eestimaal. Olgu ta või Erki Nool. Rumalasti külmutades tapad omaenda sugulased, sõbrad, armastatud. Külmutad riigi oma rahvast tühjaks. Oma väge targalt kasutades hoiad elu nii maal kui linnas, nii humanitaaril kui programmeerijal. Armasta ja sind armastatakse vastu. Ja sulle antakse su hirm andeks. Sellele on sul õigus.

Multikatreiler. 

25 aprill 2014

Inimese tunne demokraatiakonverentsilt

Üle pika aja on inimese tunne. Sai süüa ja natuke rääkida teemal palgad, noh tsipp tsipp rääkisime ka homodest, mitte palju, mõned inimesed ei armasta üldse homondust, teised ei armasta neid, kes ei armasta homondust ja mina ei tea üldse mida kogu asjast arvata. Igal juhul see pani jälle mõtlema, et ega see Taiwan ega ka Tai ega ka muud toredad riigid Aasias palju paremas seisus ole kui Ukraina või Eesti. Paks Hiina kõrval. Hiinlased pole muidugi suuremasi vallutajad.

Aga igal juhul võtsin oma väikse julgusejuurika kokku ja kirjutasin herr Robert Kitile kirja:

Mida rohkem ma oma majanduslikku (ja mis seal salata, ka teiste majanduslikku seisu uurin, siis seda rohkem tundub, et kõik inimesed ja alati, on omaenda sotsiaalse ja materiaalse kapitali orjad. Olgu see rikkus või vaesus, olgu see vaimurikkus või vaesus. 

Ja naljakas on see, et firmajuhid tunduvad ikka jõledad loomad, alati pärast igasugu kriise. Olgu tegu 1929. aasta kriisiga või siis 2008. aasta kriisiga. Huvitav, huvitav, huvitav ja mis seal salata, ka hirmutav. 

Ma ei taha paremat (sest minu töökoht on väga hea, seal on võimalusi edasi arenemiseks, vähemasti nüüdseks on minu tööandja mõelnud nendele asjadele) töökohta, ma ei taha väga palju paremat palka, aga ometi ma tahan sotsiaalselt õiglasemat riiki. Ja ehk pole tegu isegi riigiga, vaid pigem seadustega, mis hoiaksid paremini paigas inimeseks olemist. Et ei diskrimineeritaks - ei edu ega ka mitte boheemlust. Aga kuidas see võimalik on, paneb mind ikka ja jälle pead vangutama. 

Kas see on üldse võimalik? 

Igasugune retoorika võib varem või hiljem ajud krussi ajada. Olgu see innovatsiooni-retoorika või võrdsuse-retoorika või veel midagi. Lihtsalt nii muuseas tahaks küsida, et kas tõesti on nii raske olla inimene ja lasta teisel ka ennast inimesena tunda. Imelik.

*
Tegelikult tekkis mul pärast konverentsi tunne, et midagi inimlikus loomuses ei muutu, et mõned meist ei ole loodudki rääkima, teised aga teevad seda ehk liigagi palju. 

23 aprill 2014

*

Eilne päev oli kummaline. Tahaks selle "Igaühele majandusest" läbi saada. Tahaks teada.

*
Ahjaa. Miskil põhjusel otsustasin, et võiks lihtsalt tobedusi rääkida. Unistusi välja, sisse. Kolmetoaline korter Kadriorus, vaatega, elusa vaatega parki või kuhugi paremasse kohta kui parki. Kaks taksikoera. Mõlemal hämmastavalt ilusad sabaliigutused. Väga ilus ja intelligentne Mees? Mees! Naine? Kurat seda teab, võib isegi naine olla. Aga igal juhul natuke naiselikum mees, kui mina teatud oludes naiselik naine suudan olla. Töökohaks - raamatupood, endiselt, selline, kus müüakse Liina Tammiste luulekogu "Väike must kleit. (t)imeline poeem". Ja kirjutada kirjutada kirjutada sotsiaalkriitilisi, huvitavaid arktikleid ja samuti raamatute ja majanduse ja kõige huvitava kohta. Ja käia reisil, võib-olla isegi Hiinas Väikse Printsiga. Ja kirjutada raamatut - maailma kõige imelisematest eludest.

Jaa.

Noh.

Tegelikult saan ma seda kõike oma praeguses elamises ka teha. Kahjuks ilma väga ilusa ja intelligentse meheta. (kes tõsi küll peaks ka suhteliselt varakas olema)

Aga jah, unistustest.

22 aprill 2014

Kurbuse piinlik lugu

Kurbuse kohale loksumine tekitab tunde, et aeg seisatab korraks me vahel, kes me hingame erinevust sellest, kelleks me oleme unistanud saada ja kes me lõpuks oleme. Just just just teatasin herrile teispool feisbukki, et ma olen tsiba joomane. Asi lõppes muretsemisega. Piinlik lugu. Piinlik lugu.

Teate küll seda piinlikkusefekti, kus proua Suurbritannia kuninganna tabatakse pissimiselt. Piinlik lugu. Piinlik lugu. Noh, mul on ka praegu. Mitte palju, aga siiski.

21 aprill 2014

Hirmud kompleksses vabas ja avatud ühiskonnas

Loen Robert Kitti ja Jüri Engelbrechti - korraga on kõik kuidagi selgem. See minu paaniline hirm mittejõudmise, mitteolemise, mittehingamise ees. Must luikki hakkab selgemaks lendama. Milline õudus on musta luige efekt kogu majandusele, inimeste suhestumisele neist väljaspool olevatesse faktoritesse? Minu endagi hirmud? Millega need põhiliselt on seotud? Töökohaga? Ei, tegelikult ma usun oma töökohta. Majandusliku hakkamasaamisega pikemas perspektiivis. Omaenda otsustamiste vastustuse hirm.

Täna nägin Roostet. Imelik oli näha. Ta assotsieerub minu jaoks pea alati Kauriga. Ja see on jõletüütu. Oli kolm aastat tagasi jõletüütu, on siiamaani. Kuulumine kuhugi või kellegi juurde. Jõleoskustega Katrina Helstein (ja see ma olen, ma ei oska lihtsalt mitte midagi mõistlikku seal va kirjandusmaastikul teha, kui ainult luuletajaid moraaljüngerlikult pragada kõikide mõttetute ja mõtekate asjade pärast, mida nad ei tee, võiksid teha ja nii edasi) teatab, et ei taha enam olla sotsiaalkriitiline ega luuletaja. Aga vata must luik majanduslikus plaanis, see va positiivne must luik, tahaks küll olla.

Igal juhul rääkisid nii Kitt kui ka Engelbrecht komplekssüsteemidest, mis iseloomustavad vägagi tugevalt meid ümbritsevat sotsiaalset süsteemi, ütleme otse välja, ka majanduselu ja kapitalistlikku vaba maailma. Kitt rääkis päris palju ka herr Friedmanist. Kummaline oli lugeda. Kogu eesti majanduselu muutus loogilisemaks ja mõtestatumaks. Kui vaba turumajanduse põhialus on tehing (selline superlihtne tehing, mille ümber tegelikult kõik mängib, kasvab, kaanetab ja laulab), mis ei peaks sõltuma kummastki (ei ostja-müüja rassist, soost, vanusest, rahvusest või religioonist või selle puudumisest), siis ei saa ju mitte kui midagi ette ennustada. Ostja otsust saab sel juhul suunata vaid kampaania, aga seegi... Seegi... Seegi on poolik mängumaa. Seega - luuletajad-kirjanikud kirjutage, kirjutage, kirjutage, kui leidub lugejaid, siis saate selle vabamakski veel, selle kapitalismuse.

(ja jah, ma leidsin Kalle Muuli luulekogu kah riiulilt üles, hästi naljakas on vaadata, ei hakka lugema, igaks juhuks ei hakka lugema)

20 aprill 2014

Ei jõua tööle

Uni sellest, kuidas ma kunagi tööle ei jõua, hirm selle ees. Kohv. Vaikus ja töö käsikäes. Mõte ja selle puudumine. Teatav ootusärevus. Teatav spliin. Teatav tunnetusepuudus. Teatav segadus. Teatav rahu. Ahjaa unes nägin vihast ülemust ka.

*
Kui ma päev otsa olen mõelnud, kust ma küll seda südant olen katsunud. Seda väikest ja rauast ja üsna nigelat ja sellist, mis tõuseb otsekui õhku mu käe all, siis korraga kirgastub mu meeles letialune kohv. Nii oluline päevakaaslane, nii tähtis mees või naine või energialooja. Ja see väike rauasüda, mis tõuseb ja langeb mu käepuudutusest. Tõenäoliselt  kuulub see mõnele kaotatud märkmikule, mida lukustati ja mis lukustas endagi minu käepuudutusse. Ja kummaline tunne on olla elusa metafooriga leti taga, leti all, tööl. Teades ise, et minugi sees on rauast süda, mida tuleb lahti muukida ja mis seal edasi tuleb? Ma ei tea. Keegi pole sinna veel läinud. Vahel on tunne, et ainult mina püüan, ja alati püüan täiesti valesti. Täiesti  valel põhjuselgi inimestele meeldida. Imelik lausa. Pealetükkivuse õppetunnid. Kurbuse naeratused.

19 aprill 2014

18 aprill 2014

Tulemine-olemine, Kratsev

Aju vastuvõtt on alati poolik või ülejooksik või ootamas. Ma püüan meenutada, millal ma viimati tundsin, et julgen olla. Raske on meenutada. Väga raske. Kirjutan, mõtlen, lõhun vaheseinu oleviku, mineviku ja võimaliku vahel. Neil tegelikult ei ole ju neid vaheseinu. Nagu inimene muutub sinu jaoks hoomatavaks teatud hetkedel ja teistel ta otsekui kaoks sinu käest või seest või mõlemast tundest. Jäädes aina kaugemaks ja kaugemaks, muutub ta sulle aina lähedasemaks. Selliselt mõjub füüsiline kaugus ja vahest ka mentaalne kaugus. Nii mõjuvad inimesed, kes ei tea mitte midagi reaalsusest ega selle kõikehõlmavusest. Need on need inimesed, kes teoreetiliselt loovad elu meie ümber ja kaotavad meie isiklikku olemist. Hirmsad inimesed, loovad inimesed. Vägivalgustatud inimesed, kellest tahaksin kirjutada ilusaid teravaid ja napakaid lugusid, aga ma ei tee seda. Istun ja loobun nende lugusid kirjutamast.

Jõerüüt tõmbab mu jalge alt oma tekstiga ja siis tuleb meelde tuvinaine, ikka va New Yorgiga seoses või homod San Antonioga seoses või jazz Professoriga seoses või kirjandusteadus millegi muuga seoses. Hää on, kui julged lugeda ja olla kirjutada ja olla. Hää on. Hirmu tuleks vähemaks võtta. Ettevõtmisi tuleks kitsendada ja ometi laiendada, nii nagu elu tuleks laiendada. Ma ei oska sulle päriselt ära seletada, mis minuga toimub. Äkki ei toimugi midagi. Äkki ma jälle valetan, vahin tõtt omaenda rumalusega. Ah, sa tahtsid mu raamat olla, mu armastatu ja äkki sa olidki, ma lihtsalt lasin sul minna või lükkasin sind eemale. Miks sa mind ei armastanud? Miks mina sind ei armastanud? Sest sa püüdsid mulle meeldida ja pidasid mind ilusaks, kuigi ma ise ei suuda ennast kuidagi Maiade jumalannana ette kujutada. Pole kunagi suutnud. Mina? Kes olen mina? Ilus väike naine.

Paljude väikeste naiste seas. Mina, kes ma usun, et maailm võiks olla õiglasem ja ilusam koht, ainult et selleks tuleks roppu moodi rohkem tööd teha, kui me praegu teeme. Jah, ma loen, loen Ivan Kratsevit. Mõtisklen meritokraatia üle ja siis kohati selle võimsa kuraasi üle, mida me kahekesti ei näe enam. Kuraasi üle, mis minuski võimutseb. Sveta nentis minuga koos, et see on see venelaste värk, nad hakkavad vastu, nad tunnevad, et neil on Eesti riigis võimalik vastu hakata, sest kuskil on keegi, kes neid kaitseb. Kas too annab siis neile midagi enamat, kui meie väike armas herr Rõivas? Ma ei ole sugugi kindel, et keegi kuskil üldse midagi enamat annab. Lahti kirjutet Berlusconi skandaal on sama tobe, kui Savisaargi. Mida me selliste peaministrite-linnapeadega teeme? Mida me üldse oma pisikeses riigis teeme? Lisaväärtusi? Põhiväärtusi? Vääratusi?

Tuvinaine. Tuvinaine. Tuvinaine.

Kratsevist hirmsamalt ja jõhkramalt meritokraatiat ikka annab kirjeldada. Ja muide hommikul vaatasin veel 1985. aasta vene filmi "Armastus ja tuvid", mis oma jantlikkuses jõudis sinna kohta, kus peaosaline teatas oma mehele: "Tead, see kõik, see kõik paneb mõtlema neetud kapitalistidele."

Mitte et mul midagi nende neetud kapitalistide või Adam Smithi vastu oleks. Vist väga ei ole, aga midagi siiski häirib. Võib-olla just see, millele hra Kratsev alltoodud artiklis ka vihjab: "Tegelikult on märksa valusam olla kaotaja ühiskonnas, kus sind sunnitakse pidevalt oma läbikukkumist enda süüks pidama, kui ühiskonnas, kus igaüks teab, et tõenäoliselt on süsteem see, mis sind on alt vedanud."



17 aprill 2014

Mis meid tegelikult ümbritseb ja kuidas sellele reageerida

Huvide lennutuvilisus on ikka hämmastav küll. Ükspäev va töölisklassist, teinepäev va homodest. Igal juhul pärast seda, kui olen courserast hakand võtma venekeelseid majandusloenguid, oleks nagu mõte rohkem jooksma hakand. Ja ehk on mulle prantslased veelgi südamelähedesamaks saanud. Tuleb tunnistada, et nende hüperaktiivsus ja salajasus, millele vihjab kogu Andrew Hussey raamat, paneb sügavalt mõtlema, et mis on oluline ja kuidas seda olulisust väljendada.

Juhtub see, et kui hakkad rääkima homoseksuaalsest venekeelsest Eestis elavast mehest, siis võib-olla lööb mõni mees ta maha või naine või üldse, miks selliseid inimesi on. Mõnes mõttes on Humans of New York ehk HONY kõige ehtsam koht, kus näidata tegelikkust, mida ei saa reguleerida ühegi seadusega.

Kui füsiokraat Francois Quensey pidas tähtsaimaks kuningavõimu asemel seaduse võimu, siis mul on tunne, et nüüd oleme jõudnud aega, kus seegi tuleks asendada millegi muuga, millegi paremaga. "Mitte mina ei valitseks riiki, vaid seadused," vastas ta kuningale, kes küsis, et mismoodi ta riiki valitseks, kui ta oleks kuningas.

Ikkagi tekib küsimus, et mis need seadused on. Ja just sealt hakkab looming pihta. Sugugi mitte omalooming. Ja sugugi mitte nii lihtne ja loogiline arvamine, et cuius regio, eius natio (religio). (kelle maa, selle rahvus (religioon)) Me kõik muidugi usume, et see võiks olla nii, aga tegelikult on nii, et see formeerub iga jumala päev uuesti ja iga jumala päev tuleb sellele näkku vaadata, mis meid ümbritseb ja küsida, et mis see on. Ja see tõepoolest on. Mitte midagi ei anna selle koha pealt teha.

16 aprill 2014

Uus venekeelne sõna

попрашайка - seda ei leidnud 1982. aasta V. Muheli vene-eesti sõnaraamatust.

Ebaprestiižne oli omada sõna kerjuse jaoks vene keeles tol ajal, tolles sõnaraamatus, ja ometi ta oli, ja ometi ta oli. Mõni mees, näiteks herr Richard Cantillion arvas kerjuse samasuguse ettevõtja ehk korraliku inimese olevat, kui röövligi. Mis muide on see üks omadus, mis seob omavahel põllumehe, ettevõtja, kerjuse, röövli? Risk.

Cuius, kui just

Zygmunt Bauman: cuius regio, eius natio.

Hirm. 

Ahastus. 

Mõte. 

Anemoon. 

Ebahüatsint. 

Hirmust

Tuled läbi enda endani. Tuled. Vaikselt. Vaatad paremale ja vasemale ja mõistad korraga, et nii ongi. Ma ei ole veel selgeks teinud täpselt, et kuidas, aga siiski just nii ja ei teisiti. Hirmu loogika, mis lõikab hea olemise katki.

Metsakollid.

Igal juhul ehmatas keegi homofoob mind tõesti ära. Natuke nagu selles filmis: "Lumekuninganna ja igavene talv". Hirm külmutab enamus asju ära, eriti kui su sees on vägi külmutada, ja armastus sulatab selle kõik üles.

15 aprill 2014

Kuidas teada, et see ei olegi nii hirmus...

Taustsüsteemid, inimesed, armastus või selle puudumine. Hirmud. Ahastus. Seesmine või väline alastus. Mõte või selle puudumine. Aeg, elu või selle puudumine.

14 aprill 2014

Pingviinid

Kunagi kui ma enese teadmata armusin ühte Kalamaja poeeti, see oli tegelikult jube tunne, kas teate, eriti kui armastus jääb vastamata. Iga jumala päev ootad, et ta tuleks ja jääks. Ja siis kui see inimene tuleb, jõuab kohale teadmine, et ta ei saa jääda, ta ei saa isegi olla, sest teie ei ole kunagi olnud see. Aga mulle meenub, kuidas me kahekesti ühel varahommikul pärast joomingut ja rõõmu poeedi kodu poole läksime, kolm aastat tagasi ja nägime neid, kes olid see.

Mu sõber hoidis mu käest kinni, täpselt nagu nemadki, aga teistmoodi. Sest neil olid pikad väljaveninud käed kottide otsas ja nad ei saanud kogu aeg käest kinni hoida, aga nad hoidsid. Seda oli näha, et nad hoidsid teineteist ja teineteisest kinni. Ja siis lasi mu sõber käest lahti, et neid vaadata, paremini, mitte lähemalt, vaid paremini. Naise ja mehe käed olid pikaks veninud kottide tarimisest mööda pealinna ilusaid ja koledaid tänavaid, Naisel oli seljas seitsmekümnendate moe järgi prügikastist leitud kasukas, mis oli tiigrinahast, kellest enam isegi kahju ei saa olla. Pääs oli aga müts, mida tuli kotti maha pannes, paremaks kiskuda - punast värvi kootud. Mees oli üleni hall, fufaikas ja pikkade käte ja kühmuga. Naine oli natuke justkui vähem kühmus, või tuli see tema kõhnast kehaehitusest. Nõnda nad olid kahekesti.

"Pingviinid," ütles luuletaja. Ma ei mäleta enam, mida ta armastusest rääkis. Ma mäletan vaid seda, et kui pühapäeva lõuna ajal Koplisse sõita, siis seisavad supijärjekorras enamjaolt mehed. Mõni üksik naine nende seas. Miks see naine oli selle mehega? Ma ei tea. Aga tõepoolest väljaveninud kätega ja kühmudega seljas meenutasid nad pingviine.

Päev tagasi tulid nad minu poodi filme ostma. Ja seal nad siis seisid minu leti taga. Naine naeratas. Seda naeratust ei saanud suult pühkida mitte ühegi karmi pilguga. Neil mõlemal olid prügikastis asjade otsimisest mustaks läinud sõrmed, aga nii enesekindlad ja rahulikud silmad, et see ajas lausa segadusse.

"Kas need filmid.... Kas need on vene keeles ka?" küsis mees ja mina uurisin, et kas on. Naine vaatas meest endiselt uhkusega. Too teadis ju, milliseid filme valida, kuidas toime tulla ka seal, kuhu nad harva satuvad. Kummaline ja ilus paar oli. Pingviinid. Teistsugused pingviinid, kes annavad uue tähenduse pingviinide paraadile ja suhetele.

12 aprill 2014

Elu ilma ketita, tegelikult netita, on väge täis

Eile "Lumekuninganna ja igavene talv" ja "Õnnekütid". Nii head filmiõhtut pole tükk aega olnudki. Arva ära miks? Mul oli kodus internet. Praegu ei ole. Raamatud. Filmid. Ilma vahelesegavate faktoriteta, nagu feisbukk ja blogi.

11 aprill 2014

Kriitikapaanika paanikakriitika - ikka veel Alice Imedemaa tegelaste tunne

Siuhke tagasiside moodi ajab natuke õhevile.
Tead ega ma suuremasi endaimetleja ei ole, aga vahel tundub, et olen küll.

10 aprill 2014

Solvumispäev

Täna on tunne, et hakkasin üheks Alice Imedemaamaa tegelaseks. Kogu aeg olen kellegi peale solvunud. On see herr, kellega hommikul kokku sain. Ausalt väga huvitav vestlus oli. Olin ennast kümme minutit varemalt kohale vedanud. tundsin, et olen ilus, tark ja osav. Tema oli ka. Noh võib öelda, et kõike eelräägitut. Kaks tundi hiljem sirutasin koivad linna poole ja avastasin RRis, et mu id-kaart on kadunud, muret pole ma selle asja pärast tundnud. Ehk tuleb kodus välja, kus see on. Lõpetasin ülikoolis - sealsamas Maremajas. Vaikus, rahu, headus. Mõte rändas Väiksele Printsile, kes pidi mulle Hiina-inteka andma õhtul. Andis. Polnud suurt midagi anda. Hilines pool tundi. Ma juba tean, et ta hilineb pool tundi, sest see on tema ja ma juba valmistan end vaimselt ette, et ta hilineb pool tundi ja mina pean kaasa võtma luuleraamatu või lihtsalt raamatu, jooma mingit glögi moodi asja ja teatama talle rahulikult, et kulla ma siis ootan sind, mitte närviliselt, rahulikult. Pean ennast tagasi hoidma. Olen kogu aeg pidanud. Et no kui Sveta eile hilines, polnud ma sugugi nii kuri, kui siis kui Väike Prints hilines. Muidugi ei näidanud ma välja või näitasin. Jutu käigus tuli välja, et ta on magamata ja kohe kohe kohe peab lauluproovi ruttama ja... Korraga, täiesti tugevalt, jahmatavalt, lausa valusalt sain aru, et ma ei taha enam. Ma ei ole ikka veel aru saanud mida. Aga ei enda ega tema ega kellegi teise ebamugavustunnet või solvumistunnet või midagi, aga ma ei oska enam isegi seletada täpselt misse on, mis minus tekitab ebamugavustunnet nii paljude inimestega, meestega suhtlemisel. See oli hommikul, see arenes õhtuks kenasti välja, see tõmbus mu ligi, kui ma võtsin Professori kõne vastu ja ta teatas hästi rahulikult, et äkki peaks enne Philly Joe´d kokku saama. Mina teatasin väga rahulikult, et ei pea, sest ma olen terve päeva muudkui oodanud midagi. Kogu aeg ootan, nii Väikselt Printsilt, herrilt kui ka Professorilt. Nagu ma ise ei oskakski midagi teha. Nagu oleks minu elu kuskil siin peatunud ja rohkem ta edasi ega tagasi ei arene. Imelik lausa. Eile ootasin ma ka midagi. Ikka veel pole täpselt selgunud, mis see midagi olla võis.

Aga Väiksele Printsile (Jürgen-Kristoffer Korstnikule) tuleks lihtsalt pai teha. Mitu pai. Ma muudkui kallistan teda, kui ma teda näen. Aga no vaata kui ilusa Hiina ta joonistas ja kokku kirjutas.


09 aprill 2014

Luuletused

*
me nägime vanu naisi
kes piiritult naeratasid
me nägime vanu mehi
kes minule lajatasid

et pesku ma su sokke
aga südant ei või
see olgu sul alati
mu Luuletaja, sulavõis.

*
kui kurjadele kõnet anda
nad võtavad
kui kondid koerad suhu
kui kurjadele kõnet anda
see kaob ju sootuks sohu
takerdudes lõikab silmad pääst
nondelgi
kes näevad veel
kui kurjadele kõnet anda

*
ma palun Jumalat
ja temal pole nägu,
mispidi mulle öelda,
et mind ta armastab
ta punub juustesse
ja sõnadesse
mulle muinaslugu
mismoodi teist ta armastab
ma palun Saatanat
ja ta on lahkelt abiks
neis abisõnades on kuulda
tema jalgu-varsakapju

08 aprill 2014

Alice ja ühehülbased sissekanded

Tõenäoliselt olen ma Alice´t Imedemaal ikka lugend. Aga nüüd üle lugedes tundub ta naljakas. Iga nurga pealt tuleb see eluline tunne sisse. Kusjuures täitsa eluline situatsioon ju, a miks sa sinna sisse pead minema, kust asju välja visatakse ja Hertsoginna järjepidevalt aevastab? ja laps nutab? ja siis muutub ta veel kõigele lisaks põrsaks? No ei ole ju sinu kohus sinna minna või miks sa pead istuma Märtsijänese ja Kübarsepa juurde, kes ei suuda teejoomisest loobuda, sest neil on härra Ajaga mingid lahendamata sotid sees. Ja seal nad siis on Unihiir, Märtsijänes ja Kübarsepp - konstantses kella kuue tee ajas.

(Mina näiteks magasin selle täna sõna otseses mõttes maha, kuigi mõtlesin, et äkki teen midagi kasulikku ka, aga jah, tegin ju, natuke kirjutasin, ehkki kõik mu kirjatükid kõlavad praegu kuidagi naeruväärselt masendavad ja ühehülbased, nagu nad kõlavad naeruväärsed ja ühehülbased, kui ma mõne meeldiva ja huvitava herriga tuttavaks saan, kirjeldan seda va olukorda riigis, nagu see oleks mõni lill, ja tead, mõni lill ongi mõni lill)

Elu.

Aktualiseeritud probleemid

Mul aktualiseerub finantsprobleemide või kindlustunde puudumise värk materiaalses sfääris alati siis, kui ma olen järjekordselt mingites suhetes pettunud. Ja jah, see et mina siin kelleski-milleski pettun või ei tunne end piisavalt kindlustatult, ei tähenda seda, et keegi-miski oleks nüüd kohtutavalt aia taha läinud. Noh, ikka läheb natuke aia taha. Kõik on natuke mitte nii nagu ta peaks olema, alati võiks tsipa paremini minna ja nii, aga sellegipoolest tekib vahetevahel mõtteid ja mis seal salata, mitte vähe mõtteid. Seekord tekkis mõte korter osta, laenuga. Iseenesest sugugi mitte halb mõte, aga kui mu sissetulekuid vaadata. Ja ärme neid parem vaata, siis ei ole see eriti teostatav. Kuna minimaalne brutosissetulek peab mul sel juhul olema 600 eurot. Lisasissetulekud. Tagatised. Need võib ju alati tagasi osta. Aga mis siis juhtub, kui ei või.

Igal juhul tuli välja, et minu ostetav korteriraas maksab 40 000 ja kui nüüd sügavamalt mõelda, siis mul lihtsalt pole finantse, et laenukohustust 230 eurot kuus maksta. No ei ole ja vsjoo ja kogu kommunaalide kammaijaa võib iseenesest maksma minna veel 200 eurot, noh oletame ikkagi, et ma ei kavatse puudega asju kütta, vaid tulen koju pärast rasket tööpäeva ja tahan und. Niisiis - mu laenuettevõtmine on suhteliselt madalseisus. Ja mina ka kõikide oma asjakestega. Ei tea küll, kes minu eest lõpuks hoolitseb või mis.

Hingan sisse ja välja ja mõtlen, et ikkagi on tore Andrew Husseyt lugeda ja mõtiskleda sel teemal, et kui palju on vakantseid infotehnoloogitöid. Juba ainuüksi www.cv.ee - s on 218 tööpakkumist, mis on seotud infotehnoloogiaga. Olen ise käinud herr riigikoguliikmega koolitunnis, kus alustati sellest, et meil on 5000 vakantset infotehnoloogi töökohta, nii et vudige, lillekesed, matemaatikat õppida, küll siis veab elus ja armastuses. Ma ei kujuta eriti ette, mida või millist moodi tuleb vudida järgmise 20-30 aasta jooksul. Minu aju on selle koha pealt kokku jooksnud ja ei lisa mitte mingisuguseid lisamõtteid. Üldiselt pean ma normaalseks, et minu ühiskonnas on häid finantsmentoreid (kellega ma täna hommikul Swedpangas ka pikalt-laialt suhelda sain), luuletajaid (kes sõna otseses mõttes vastutavad meie maailma sõnalise loomise eest: kui sul on sõna, siis kuulub sulle tegelikult maailm, nii ta on ja just sellepärast rumalad finantsistid tahaksid käituda nagu diktaatorid - aga isegi viimastel on omad laulikud olemas - ja tappa kõik üleliigsed luuletajad-kirjanikud, sest nood ju räägivad asjadest, mis pole olulised või teisisõnu ei ole sellised, millele finantsistid tähelepanu julgeksid juhtida), õpetajaid, koristajaid, poemüüjaid, arste jne jne jne. Erinevate oskuste ja omadustega inimesi. Ja see moodustab terviku, mitte pooliku või mitu poolikut.

Küsimus jääb muidugi sellegipoolest õhku rippuma: kui palju hoolib meie praegune riik või meie valitsus sellest, et Eestis oleks võimalikult palju erinevaid inimesi, kas tõesti on niimoodi, et kui mina kirjutan artikli teemal humanitaar Eestis, siis lõppeb see sellega, et kõik arvavad, et ma olen hulluks läinud ja et ma tahan kohe teenida 4000 eurot kuus ehk siis võib-olla isegi sama palju raha kui meie herr President? Eks tean minagi oma naabrimeest, kelle naine juhuslikult viimased kümme aastat Brüsselis töötab tõlgina, mees aga elab nagu lilleke (ei pidandki päevade viisi ei arsti ladina keelt ega matemaatikat õppima, lihtsalt leidis naise või oli juba palju aega tagasi leidnud, kes oskas prantsuse keelt), ei pea tööd tegema ega midagi. Naine teenib rohkem kui Eesti vabariigi president. Nii see käib neh. Nii see käib. Kõigil ei ole Brüsselis tõlgist naist või jumala eest meest, mõnel on lihtsalt tema pisike töökohake ja ikka tahaks endale midagi lubada. Oma kodu. Täpselt nagu meie jutuajamises herr Swedpanga poisiga välja tuli, ei saagi pisikese töökoha inimene kunagi mitte millelegi loota. Järelikult tuleb leida suur töökoht.

Mind paneb aga minu enda puhul alati - ja see on nüüd juba viimased 5 aastat muretsema asjaolu, et minu majanduslik ja füüsiline seis läheb iga kord aina hullemaks, aga ma ei oska kummagi asja osas seisukohta võtta, enda osas ka muide mitte. Lausa hirmus, eksole.

07 aprill 2014

*

Puuvõrade sisse on pandud ka minu
süda ja silmad ja kõrvad ja suu
ja käed, mille kompamisharjumus
on ära rikkunud

nii palju tahaks tunda
puuvõrade sisse olen roninud
puuvõrade sisse olen jäänud
ükskõik kui vanaks
ükskõik kui nooreks
ükskõik kui emaks

ma saan

*
Püüan sest kõigest midagi mõista või hukka mõista või luisata või vaikselt enda sees taibata, et kuhu ma läen. Jälle läen. Töökaaslane sai teada, et kui mina saan vihaseks, siis ma kirjutan blogisse. Ja ma teen seda. Teen järjepidevalt. Teen endale aru andmata, et miks või kuidas.

06 aprill 2014

Nehnäh

*
Satud nähtavaks ja kuuldavaks sel hetkel,
kui lõikad naerupahvakud välja
ja suurema naeratusegi enese suust,
mõtled, et olid kord elus,
et olid kord täiesti teisest puust,
aga lugusid tuli nagu Vändrast
elumaik sai nähtavaks
ja kuuldavaks
ja sina jäid enese lugudest nälga







05 aprill 2014

Millal ma ennast hästi tunnen? Rasvatihasena

See on vist täitsa hea tunne, kui sõpradega istumise lõpuks on mul rasvatihase tunne.

Täpsemalt kommenteerida ei viitsi. Lihtsalt selline tunne. Jahp.

*
Kokkuhoiupoliitika kõiges: mehes, elukohas ja töös.

Ikka vähem, siis on parem. Olgu vähem, siis on väga hea. Alati.

Just praegu pidin kellelegi ütlema, et ei oma 8ruudusesse ma teda kutsuda ei saa. Eile käisime Toomas Liivi kodus. Väga äge oli käia. Eriti meeldis mulle vana mööbel. Nii hea, kui see on alles jäänud. Vanad kapid, vanad lood. Isver, kui hea on, kui inimestel on mida alles hoida. Aga jah, kokkuhoiupoliitika. Päris tihti tuleks sellest loobuda. Maailm on ilus. Maailm on vilju täis, tuleb lihtsalt õppida neid õigeid sööma ja nautima. Mitte karta. Papi tuleb mu 8ruudust täna kaema. Natuke hirmus on. Mis mul jälle kõik koristamata on?
No eiteagi enam. Pole hullu.

*
Imelik - üle kahe aasta juba oma kaheksaruuduses. Mõned mu sõbrad on käinud-näinud. Mõni mees ka käinud-näinud. See kaheksa ruutu on ikka paras eksootika - pole midagi öelda. Lõpuks nägi isa ka seda, ütles, et hingamisruumi sisuliselt pole ollagi, aga see on hea koht punkri jaoks, et juhul kui sõda peaks tulema. Aga minu jaoks kõik muu on ja selle muu üle olen ma õnnelik. Uus Maailm. Jalutuskäigukaugune töö. Raamatud. RR. Noh, tegelikult käisime vaatamas kas seda korterit, mida ma ära tahtsin osta. Hirmsasti oleks tahtnud minna elama ühetoalisse puitelamusse, mis oli ehitatud eelmise sajandi sitsitehase töölistele. Noh, siis see mu inseneerusest papa vaatas ja vaatas ja vaatas ja teatas, et kui vihmaveetorud ei toimi, kui fassaad on õudne, siis läheb tõenäoliselt kogu kupatuse peale umbes sama palju raha, kui laenumaksetele. Ja siuhksed rikkad pole me veel ollagi. Jahp. Lisateadmine: lisaks vabaks ja õnnelikuks saamisele, tuleb ka rikkaks saada.

04 aprill 2014

Mida sa hing ihkad?

Kartusest üle saamine, kartuseks saamine, elu elamine õitsele minemine, ehmatus, ootamatus, eneseteadlikkus, haavatavus. Korter 22 900, 20ruudune, eluasemelaen, hirm, mis juhtub 10 aasta pärast, vend-vennanaine usuvad, et leian endale elukaaslase ja pole mõtet enne seda korterit osta. Ikkagi, mis siis juhtub, kui ei leia. Praegu tunnen end inetu, rumala ja absoluutselt ebaambitsioonikana.

Mis edasi?

*
Samas täna oli ka üle pika aja esimene töövestlus, kus ma tundsin, et mind hinnatakse.

Imelikud hetked, kus inimesed vaatavad sind töövestlusel ja mõtlevad, et kuidas seda rakendada, et sa oled. Et sellele konkreetsele töökohale ei saa, aga äkki mõnele teisele. Lisaks mõtlevad, et kust nad sind näinud on. Sina mõtled, et ise ka ei tea, kust nad sind näha võisid. Leti tagant, ajalehest, televiisorist. Isver. Nii palju kohti, kuhu võib sattuda poolkogemata või püüeldes. Siis aga tuleb meelde see pea nelja aasta tagune käik samasse kohta töökuulutuse peale. Jah, ilmselt nägid sealt. Ilmselt sellest olengi see tüdruk, keda teatakse. Sellegipoolest hea tunne on tulla ära töövestluselt. Kuradi hea tunne, teades, et seekord lisatööd ei saa, aga äkki on neil miskit pakkuda suveks kasvõi mõneks ajaks.

03 aprill 2014

Raamatupoes

Päev algab karjuvast mehest ja lõpeb vähemkarjuva Richard Kullerkupuga.

*
See juhtub juhuslikult. On varem ka juhtunud, aga nüüd kohe teenib see maailma kõige teravamat ja täpsemat olemist. Nüüd teenib see inimsust, mida ta ei mõistnud endas olevat. Ta oli kade, ta oli õnnetu, ta oli teadmata miks arusaamatu enamus inimestele või vähemasti ta uskus ennast olevat. Teisteni jõudmiseks polnud temas piisavalt jõudu ja teistel polnud temani jõudmiseks tahtmist.

02 aprill 2014

Sisemise säraga tüdruk ja särata tüdruk

Tundub, et meile on töö juurde üks väga ilus tüdruk võetud. Üks mees kutsus teda kohtamagi. Teine mees ütles, et näe, siuhkse säraga tüdruk. Mina käin ja seletan talle terve päeva oma pisikest olematut elu ümber. Eile, kui me vennaga Tallinna sõitsime, siis olin mina see jutustaja, seletaja, sagija, valutaja.

Nad tahaksid vist kõik seda elu elada, mis isa. Ei saa. Nad tahaksid kõik oma naist niimoodi armastada nagu isa. Ei saa. Naiivselt, ebareaalselt, dramaatiliselt, fantastiliselt. Mitte ühegi osaga ihust teravdatult ja hukkamõistvalt või rahulikult ja teadlikult, nagu nad seda praegu teevad.

Isa ütles, et mu sära on kadunud, see naiselik sära, mis varem ilmselt mehi ligi tõmbas. Ja on ka. Kuidagi kummaline on ilma selleta, kuidagi segadusseajav. Ju see armumine ikka teeb seda, mida on vaja, et teine justkui vastu armuks. Aga ei armunud ju. Ja ju see tunne, et ei armunud ju teeb vastu ka seda, et võtab selle enesekindluseraasu ja viskab vastu maad katki. Ei armunud ju. Ei armunud ju. Vaatad peeglisse ja näed sügavaid poore ja katkist näonahka ja seda tunnet: ei armunud ju. Väike hipiplika ei saanud kõiki oma tahtmisi, kas pidigi saama. Kasvatas pika patsi ja tunde, et asjad ei pruugi alati nii minna, nagu ta tahab. Ohjah. Juuksurisse. Võib-olla meigikoolitusse, võib-olla lihtsalt tundideks raamatukokku, võib-olla voodisse raamatuga. Võib-olla endaks.

Tuleb minna. Tuleb saada. Tuleb jääda. Nii vist oli see plaanis või kuidas.

01 aprill 2014

Käänulised Tartuskäigud

Linnasõidud.


Poiss helistab - olen just just just tema peale mõelnud, nii nagu muuseas, et on üks selline, et talle võiks helistada, kui ma siin Tartus juba asun, aga ei. Helistab siis, kui ma Paidesse olen jõudnud. Helistab pärast lõunat empsiga. Hea poiss on. Selline, kes meenutab kõiki neid minu lapsepõlvekaaslasi, kellega ma puude otsas turnind olen. Mina räägin korteriostuplaanist. Et kolmkümmend juba, et isiklik tualettruum kuluks ära, et äkki annavad mulle ikka natuke laenu, isegi siis kui mu töökoht on selline, mitte kõige suurema palgaga, aga mis ma seal ikka, räägin, täitsa normaalne on.


Tahaks seda ka rääkida, et kodus on kõik korras. Ehkki vanem vend on suhteliselt endast väljas ja ega ma ka viimasel ajal suuremasi õnnelik ole. Punne täis ja segaduses, mis ei lõpegi vist otsa, aga pole hullu. Elus on veel palju tundeid, mis läbi tuleb teha, et selle va õige asjani jõuda. Tunded on head. Tolstoi kotipõhjas ja isa kodusest raamaturiiulist võetuna on ka hea. Vanem vend on ka hea, hoolimata sellest, et ta ennast kehvaks suhtlejaks peab ja mida kõike veel enda kohta arvab. Ta on tubli. Tehku mis tahab. Unustagu või läpakaid oma nõupidamisruumidesse maha, sõitku edasi-tagasi kakssada kilomeetrit. Olgu õnnetu. Olgu kohe väga õnnetu. Midagi minu vennas meenutab hullumeelset geeniust, kes pidevalt ennast üksindusse varjab. Ja segaduses on ta ka, kogu aeg kõikidest nendest ülinaiselikest olemisvariantidest. Mina lihtsalt kehitan selle kõige peale õlgu. Mu vaene Pierre "Sõjas ja rahus" õigemini küll Tolstoi Peterburis ei saa ikka veel aru, et ta on rikas. Tartu ülikool tundub kuidagi kummaliselt mitteatraktiivne. Mäletan neid varasemaid Tartuskäike, mis lõppesid tavaliselt unistades. Nüüd on ta lihtsalt ülikool, muud midagi. Minu tee on võib-olla ühel hetkel ka sinna, aga ta on kahtlemata keerulisem ja käänulisem tee, kui see eelmine kord, kui ma sinna magistratuuri tahtsin minna.

Luuletusi surmast

Mõista teadmist on vahel isegi olulisem kui midagi muud siin elus. Julian Assange. Imelik film. Ebamugavustunnet tekitav. Ei saa aru ja süütunne tekib sellest mittesaamisest. Pärale mittejõudmise paanikast.

*
su surm sigib
sõnade pragudes
ka surematus on seal
ta seisab teistes vagudes
ta lõhna talud-nead

su surm sünnib
sõnade taga
sunnismaiselt
õhkõrna naeratust
vilksatada lastes

su surm ihkab
headust ja nõidust
ja õnne ja seadust
su surm lõikab
su jõu maha
ja jätab ka

*
Demon est deum inversus.