27 juuli 2016

Lugemise aeg - koosolemise aeg

Olen sellel nädalal juba teist päeva kodus raamatuid lugemas. Praegu siis venekeelne Dovlatov. Väga äge on. Ja hirmusnaljakas. Nagu neelaks pidevalt elu mitmemaigulisi pille alla. Kaugus - lähedus. Soojus - jahedus. Kõik sõnad ja nende puudumised. Kõik asjad ja nende olemised-olemused, mis õhkuvad minu poole või minusse. Lihtsalt nii on. Venekeelsus, selle läheduses ja kauguses - ühekorraga moonduvad minuks.
Töö juures on raamatute loendamine. Kodus on liiga palju und vajav mees, kes suutis hommikul pisut tööle hilineda. Nii tore oli kaua magada ja mis seal salata - kallistada. Eks ma püüa temaga kuidagi hakkama saada. Mõnikord saan aru ainult ühest asjast - vajan omaette aega. Sel aastal ehk isegi rohkem kui varem ja see on natuke arusaamatu. Ehkki mõnikord on see omaette aeg - meievaheline aeg, koosolemise aeg. Lihtsalt on ja kõik. Eile istusime kividel ja vaatasime vanemaid ja nooremaid inimesi Kalarannas perekonnaga. Koer otsis kivi taga, õetütar kiljus, õepoeg tegi kõigist imelisi ja natuke hirmsaid pilte. Minust kohe paar sellist koleda-Katrinalist, mille peale kaksikvend (mitte minu oma eksole) ütles, et ohhoo-missugune-õuduspilt-Katrinast. Oli jah. Tervelt paar tükki oli.

22 juuli 2016

Mater i aal ne

Mater - kõlab küll jah, nõnda nagu oleks paras materdamine kuskil käimas. Loen praegu Nancy Hustoni "Loomispäevikut" ja mater ehk vene keeli ametlikumalt ema, või inglise keeli mother või saksa keeli Mutter. Mama - mat, mother - mom, Mutter - Mutti. Kõik oleks nagu kuidagi seotud matteriga ehk ainesega - eks minagi ole kartnud ja karda siiani - ainest, ses mõttes on lausa hirmuäratav, kuidas olme võib pea kohale tekitada mustmiljon pilve ja ebamugavustunnet. Me siin nüüd hoidume natuke koristamast ja õiendamast. Mina olen väsinud ja õnnelik ja natuke segaduses korraga. Sinikatega põlvedel ja valutava peaga - eile olin selline. Tunne on veider ja valus korraga. Loen Bataille´i suhetest Laure´iga, kes jõi ilmselgelt liiga palju, et vastu pidada mehe tempos. Minagi joon - selg valutab - käed valutavad - pea valutab. Vana olen. Noor olen. Kogu aeg olen. Kirjutada tahan. Vaikida tahan. Minus esinev mateeria kaldub laulma - vaikust ja pühendumust korraga.

09 juuli 2016

Kirjutada, sest kirjutamine on rohi

Viimased kümme-viisteist aastat on kulunud natuke mõttetutele tegevustele. Vähemasti olen ma nad mõttetumaks teinud, kui neil esialgu plaanis oli. Minus peitub ka ambitsioone. On alati peitunud. Aga ilmselt on neil karm omadus võtta ära võimalikkuselt selle imelisuse pale. Imelised on inimesed, kes suudavad armastada armastamise enda pärast, kirjutada kirjutamise naudingu pärast (näiteks proovin praegu Dovlatovi kaitseala lugeda vene keeli ja seal ta siis räägib oma kohutavast naisest, kes vajab Serjoža raha ja normaalset töökohta, mitte aga geniaalsust, mis muide tundub esialgu kõige meelitavam mehe juures, tema "geniaalsus" või meeletu kirg millegi suhtes, mis on tuhandeid kordi suurem kui mees ise), lugeda lugemise naudingu pärast, laulda laulmise vaikse lohutuse pärast, joonistada joonistamise mõnu pärast.

Ma olen liiga asjalikuks muutnud. Liiga normaalseks ja täiskasvanuks saanud. Ja see häirib mind. Püüan nelja keelega kitarril oma laulu saata. Henryk küsib, et kas ta ei tohiks seda linti võtta. Mina teatan, et ma tahan natuke iseendale laulda ja temale ka, et maha rahuneda, et jälle ennast inimesena tunda, et maailm mu ümber muutub iga päevaga aina keerulisemaks, et ma ei saa oma koju - memme ja ema juurde (mis siis et nad on surnuaial, ikkagi!) sõita ja aias marju süüa ja Henrykuga koristada, et kõik see tuleb alles septembrisse lükata, et ma ei saa muru niita, et ma ei saa raamatuid korrastada. Mul oli sel aastal 6 puhkusenädalat, millest mõned päevad sai Võrus oldud. Aga siiski, siiski.

Hirmus hakkab. Poolteist suvekuud on nüüd praktiliselt iga päev tööd vaja teha. Või noh. Tööd! 

Ja seal ma siis laulan.

Isegi igatsusest on naljakas laulda.

Kui ma ülikooli esimesel magistriõppeaastal viibisin, siis ma teadsin, mis ma tahan. Olla äge! Nojah. Nüüd ma siis olen "äge". Kirjutan - harva, aga siiski, joonistan, harva, aga siiski, loen põnevaid lugusid teemal löömine (Viimase Vikri Kolgi [ohoh, tal on ju isegi selline perekonnanimi, et ohkuidas tahaks kolki saada] ja Soometsa lood on kolkimisest või löömisest) või vaikus, sest mul pole aega lugeda. Ma olen kaotanud nende asjade esialgse tähenduse - enda ja maailma piire tunnetada. Ja see on tegelikult hirmutav.

Sellegipoolest vallutame varsti Henrykuga Tallinna. 

Esiteks ikkagi varjudena rohu. 


03 juuli 2016

Täiesti tõsine armastusluule krooksuvale naisele, kes tahtis teada nime

Mõnikord tundub elu täiuslik. Ise ka ei tea täpselt miks või kuidas. Inimesed astuvad sellesse sisse ja nad on just need inimesed, keda oli vaja. Või kes võisid mind rõõmsaks teha. Või kes muutsid mu maailma helgemaks. Eile käisime REaDis. Maaja Hallik on loonud imelise kohvik-pood-esinemiskoha. Midagi, mis minagi looks, kui ainult teaks, et inimesed nii ilusad võivad olla.

Jessy James LaFleur - esines seal viie palaga, millest üks oli armastusluuletus minule. Seda teatud erksust, mis sellest võimsast ja ilusast naisest välja lendas, oli naljakas kogeda. Aga luuletuse tegi ta mulle koha peal ja ilmselt karistuseks minu ilmselge vaimustuse-segadusehetke pärast. Mõistatasime õnnetult Henrykuga tema nime õigekirja ise ninapidi i-phone-is.  Jessy luges samal ajal igatsusluulet vihmale.  Küllaltki segav nimesegadus lõppes minu valge veini krooksatusega. Täiesti täiesti täiesti - preili Fiona ja Shreki tunne tekkis.

Seepeale küsis Jessy minu käest, et kas mul on probleem. Ja mina vastasin, et ei ole, või tegelikult, on ikka. Kuidas Jessy kirjutatakse? Ja pärast seda tuligi armastusluuletus. Intensiivsus on vist selle nimi, kui kellelegi liigkaua silma põrnitsetakse. Aga ju ma pidin tema shou juurde käima. See oli tore. See käimine ja šou . Henryk võttis armastusluuletuse linti ka. Võib-olla eksponeerin ka oma blogis.