20 november 2020

Pöffipäevikud meeleolurikastest filmidest, mis ehk ei ole nii... Aga siiski! Siiski!

Kokku olen näinud tänavu Pöffil 13 filmi. Mõned neist siis on allpool põhjalikult või vähempõhjalikult lahti kirjutatud. Igal juhul olen oma aega ja energiat sellesse nii palju pannud, et tahaks teistega ka jagada, kuigi ütleme ausalt, alati ei tule välja. Kodus on arvuti omadega täielikult maha käinud ja ei toimi. Töö juures ei saa ka kella kaheksani istuda, et kirjeldada virrvarri, mis mul natuke pea ringi keerlema paneb. Elu on selline. Kiire. Tabamatu. Aga just praegu tuleb hoida silmad ja süda lahti. Just praegu. Muidu me ei saa midagi teha meid ees ootava päris kriisiga. Ja see tuleb. Silmad tuleb lahti hoida, et mõista paremini iseennast nii inimlikul kui ka mingil suuremal tugevamal ilusamal tasandil. Ja teate küll film, luule, kunst, kirjandus, mõnel juhul isegi arvutimängud, arhitektuur jne annavad meile vihje, et kes me sellised tegelikult oleme. Ja me oleme. Ärme seda ära unusta. Oleme küll jah! 

Mõned filmid annavad meile rohkem infot enda kohta, kui teised. Mõned lood on meile füüsiliselt  ja emotsionaalselt lähemal, kui teised. Aga läbi tuleb nendest lugudest ikka saagida. Nagu Henryk mulle ükspäev rääkis, et Katrina kasvame, kasvame ja näeme inimesi enda ümber. Ikka näeme. Kogu aeg näeme. Meie näeme. Mõned inimesed mõnedes filmides tunduvad suvalised, sest elujärk pole veel sinna jõudnud. Suvaline rase naine või suvaline laps või suvaline vanaema või suvaline kass. Kui endal pole naine rase, siis ei oska toda naist filmis heldimusega vaadata, et ohoh milline minu naise moodi mittesuvaline rase, milline minu lapse moodi mittesuvaline laps jne jne. Me kõik tajume inimesi erinevalt ja ka meid tajutakse erinevalt. Mina olen viimasel ajal tundnud, et olen niivõrd Henryku tüdruksõber, et tema sõbrannadest tuttavad lihtsalt ignoreerivad mind ja minu arvamusi. Eriti jõhker tundus see kuskil suvel. Aga ega ma käitungi viimased 4-5 aastat niimoodi, nagu minul isiklikult ilma Henrykuta polegi arvamust ega kriitilist meelt. Muidugi mingis kontekstis, aga vahepeal ka kontekstiväliselt, ses mõttes mulle ei meeldi mingid koosolekud, ma mõistan nende mõtet, mõistan enda jaoks hädavajalikkust, et mõista oma tegevuse pikemaid ja laiemaid tagamaid, aga ma tahaks alati rohkem tegutseda, rohkem teha ja viimased aastad tajun oma tegevusetust põhjalikumalt kui kunagi varem. Jõhkramalt. Sest mida rohkem oma tööd teed, seda rohkem näed seda, kui palju on tegemata, muidugi iga kord, kui mingi asja ära teed, siis tuleb kolm-neli asja veel meelde. Nii see käib. See võiks ju samamoodi olla teiste asjadega, mis olen tahtnud oma elu jooksul teha. Näiteks doktoritööd teemal Eesti luule ja selle sees toimivad lood ja muutumised. Või pikk ja põhjalik lugu minu emast-vanaemast - kahel põhjusel, et neid paremini mõista, et anda maailmale üks ilus lugu, ilusatest ja isepäistest eesti naistest, kes kodus rääkisid vene keelt. Töö juures - ma mõistan oma eesmärki, aga mis puudutab sellist loomingulist eneseväljendust, siis ei mõista ma tegelikult ennast eriti. Jah, see on nagu mingi motivatsioonita liikumine kuhugi suunas, aga ma ei tea miks ja kuidas ja mis seal lõpus mind ees ootab. Töö juures on olemas kohene lõppeesmärk. Me tabame selle kohe ära, raha, tulemused, müüdud raamatud, kiirus, täpsus, nõudlikkus enda ja oma tegevuse suhtes. 

Aga jah. Pöff. Peab ütlema, et mõned filmid ei öelnud eriti palju, aga neis oli tükike minu jaoks leidmisväärset, kas sisuliselt või osaliselt. Mõtlemisväärset ka. Tore oli "Jakarta, unistajate linn" - kus peategelasest näitlejakspürgija avastab end narkodiilerina Jakarta umbsetel tänavatel inimestele kaupa peitmas. Mulle endale see film iseenesest nii palju huvi ei pakkunud. Ei juhtunudki eriti midagi. Lihtsalt üks poiss, kes ilmselt tänu rassilistele tunnustele meenutas Viktor Tsoid tolle filmis "Nõel" - kondab mööda Jakarta tänavaid kehastudes kord pitsapoisiks, siis transnaiseks-litsiks, siis jällegi haige käega kutiks, kes satub poolkogemata lennujaama. Muidugi see imearmas plika-narkomaan, kelle ta rajalt maha võtab, tekitab küll erinevaid emotsioone oma surnutegrimeerimisoskusega. Eriti naljakas on näha tema vist kuue-ruudust tuba, kus ta väljaspool tööaega toimetab, otsekui asuks mõnes kapis. Ja pea kohal pole tal kedagist muud, kui surnud inimeste ehk grimmeeritud inimeste pildid. Imekaunis pika kleidi, naiselike kumerustega daam, kellel alati igal pool grimeerimiskohvrike kaasas. Lisaks imetlusväärsele peaaegu dokumentaalsele linnatundele, mis sellest grimmeerijaneiust ka sisse jääb, näeme seda, kuidas rahvas koguneb igal õhtul sääskedega koos tänavale, plastiktoolidele, kujutlen vaimusilmas sooja ja niisket kliimat, kaema erinevaid filme ja rääkima erinevatest näitlejatest. Ka see näitljaks pürgiv narkodiiler teeb seda. See on otsekui pidev viide unistusele, lootusele - selles lootusetus olukorras. Kui ma seda vaatasin, mõtlesin sellele, et suurem osa Eestist on Tallinnasse kolimas. Mina olen Tallinnasse kolimas. Nii nagu see näitlejast hakatiski, ja lõpuks pole mõtet pidada mitte kuskil haiglat ega ka mitte kooli, kui ainult Tallinnas ja Tartus. Kogu muu Eesti muutub suvilarajooniks, nagu need pisikesed majad kaugel kaugel Kanadas, millest hra Õnnepalu nii võimekalt oma "Aakris" kirjutab. Aga jah, tulin minagi oma unistusi taga ajama ja siin ma siis nüüd olen, oma unistustega. Ja seal see poiss siis ka oli. Näitleja, kes tõi üksikemale narkootikume, kes nägi väikest tüdrukut, kes hoolitses ema asemel oma väikse vastsündinud vennakse eest. 

Pisut tuima näitlejatööga aga minu jaoks lihtsalt jällegi põnev sissevaade sellesse maailma, kuhu me ilmselt tükk aega ei reisi, ka pärast koroonat, Argentiina maailma, malambo maailma, juhatav film "Karneval". Selles mõttes, on tore ehk vaadata täiskasvanud näitlejaid, aga too õnnetu teismeline kutt, kes valiti välja malambo tantsijate seast, oli ikka siuke suht tuim tükk, oma tegemistes, ilus, aga midagi muud ma tast enam väga ei mäleta. Mäletan turgusid, turtsuvad autot, millega sõideti teismelise malambotantsija isa juurde, mäletan suht suure kõhuga malambo treenerit. Mäletan Tiina Lokki, kes nõudis kohale tulnud produtsendilt, et too tantsiks ette malambat enne filmi. Mäletan. Aga nii nagu eelmisegi filmi puhul, siis minus on suur igatsus arengumaade melu järele. Igatsen Nigeeriat ja sealseid inimesi nende mitmetahulisuses ja jõulisuses. Igatsen neid turgusid ja riideputkasid ja võimsate heade puuviljade virnasid. Mangosid, neid, mis maitsevad päriselt nagu mangod, mitte ei ole puise sisuga pahad-pahad asjad, mida siin erinevates poodides meile müüakse, tõenäoliselt on nad pooltoorestena reisinud läbi kümneid tuhandeid kilomeetreid ja seda minu juurde jõudes kaotanud kogu sisemise jõu, mis mangodel nende päritolumaades on. Igatsen. Ja juba sellepärast olen valmis vaatama neid filme, nii nagu neid ikka vaadatakse. Rõõmuga. Elevusega. Tüdimusega, kui peab kaema ainult inimesi. 

Ema ja kaksikute ja Heleniga saime käidud ka dokfilmil "Trühvlikütid".  Väga meeleolukas ja nunnu maailm, kuhu sattumine, on nagu saaks kokku oma vanaisaga või vanavanaisaga või... Mina olen see inimene, kes nägi oma ühte vanaisa, siis, kui ta oli 2 aastat vana või poolteist. Karla kantseldas mind tõenäoliselt oma surmani. Taat oli muidugi täishädaline minuga, siis kui ma otsustasin needoliku ettevõtlusmeeleoluga ronida ringi mööda tubasid ja kohti, üldse mitte nagu need kunsti- ja muusikahimulised Helsteinid, neist olin ma täitsa mööda kasvanud selles mõttes. Minu taat Karl Helstein suri 85aastaselt - ilmselt täitsa tavalisse vanadusse. Tema isa elas 92aastaseks. Ja viiuldas. Igal juhul neid  kahte vanameest meenutasid kõik need trühvliküttidest vanamehed oma naistega, oma luuletamishimuga, oma koertega, kes olid neile kord seltsimehed, siis sõbrad, siis väikestviisi lasteasendused. Kõike, kõike. Selles kõiges oli midagi nii kummaliselt ilusat ja armsat, nii habrast ja kaunist. Midagi, mis kohe kohe kohe kaob. Ja me ei saa sellest isegi aru. Jah, linnastumine, jah, puud võetakse maha, jah. Kõikjal, igal pool. Ühel hetkel on, teisel pole. Jah, need kaheksakümnekaheksased, kes ronivad aknast südaöösi naise kurjustamise hirmus välja, et koeraga mõned trühvlid kätte saada, need hullud vanamehed. Just nemad, eikeskit muud, nemad kaovad ära. Ainult paksud ja tõredad gurmaanid, kes ei salli auklikke ja ebaterveid trühvleid jäävad. Imelik ja kummaline tunne tabab meid, kui sellele mõtleme. Ahjaa, nendele kriitikutele makstakse ikka rohkem raha, kui nendele koertele ja vanameestele, kes ajavad taga kallist-kallist trühvlit. 

19 november 2020

Lugu tagurpidi #metoo-st

Jahmumine toimub alati kuskil keset eksistentsi mitmetahulist olemist, kus me korraga taipame, et oleme üksi. Mõni meist rohkem, teine vähem. Seda on taibanud ajakirjanik Sebastia lehetoimetuses viimane aasta juba. Ta käib ringi teadmata, kes ta on ja kuidas ta sellesse hetke on sattunud. Või õigemini ta teab, miks tal on valus. Teda jälitab surnud väike õeke, täpselt kakskümmend aastat varem, on ta tapetud ja tema pisike käsi pöördub venna poole anuvalt, paludes, hirmunult. Silmad ja suust langevad sõnad kõlavad kummituslikult, et vend päästku ta. Ja eks vend päästaks ta ka, aga on hilja - 20 aastat hiljem. Väike õde jälitab teda, unetut, morfeiinisõltlast pea kogu aeg. Jälitab unenägudes, jälitab peaaegu ilmsi. 

Režissöör Lluís Danés on loonud meile mustvalge maailma, kus liiguvad ringi hallid-ühtesulavad Barcelona kodanikud, kes pole veel kogenud Gaudi arhitektuuri mõju nende linnale. Need 100 aasta tagused inimesed. Sebastia hakkab uurima kadunud laste juhtumeid ja satub meie mõistes pedofiilide otsa linna mainekamas bordellis, just tänu isale, kes metsiku valu ajel tormab toimetusse ja nõuab ajakirjanikku, kes paneks inimesi vangi. Politsei uurimise käigus leitakse, aga hoopis üks teine naine, üks vampiiritar, kelle kodust avastatakse luid ja konte ja mingit erakordselt kummaline väike tüdruk, kes väidab, et tema ema ehk Barcelona vampiiritar ehk  Enriqueta Martí (1868-1913) on süüdi väikeste laste mõrvamises ja nende vere söömises. See on tõsilugu, millist on omal moel raske mõista, sest ühelt poolt vaatab meie poole psüühiliselt ebastabiilne naine ja teiselt poolt ühiskond, kes ostab tema teenuseid. Tema väikesi tüdrukuid ja poisse, tema kaasa pakitud variatsioone surmast ja seksist. Ühelt poolt on tema bordell ja tema litsid, kes otsivad linna pealt väikesi poisse ja tüdrukuid, keda aheldada oma ruumi kinni. Teisalt väikesed vaesed lapsed ja vaeste lapsed, kelle õigustest me siin läänes nii ennastunustavalt ja julgelt räägime, unustades, et ühel ajahetkel olid nad lihtsalt inimesed, keda tegelikult polnud kellelegi vaja või kui siis ainult vaevupüsiva objektina. 

https://www.imdb.com/title/tt10873438/

 

18 november 2020

Üks maailma kurvemaid filme ja muu elu...

Ikkagi Pöff. Hoolimata kõigest Pöff. 

Alati Pöff. 

Juba 17 aastat Pöff. 

Nii see aeg läheb. Siiani on meeles Helle-Mai, kursusõde, kes mu esimest korda Pöffile viis. Meeles on ka see, kuidas igatsesin Võrus olles Pöffi. Ikka kogu hingest, põhjalikult, nii nagu igatsetakse kõiksugu üritusi, mida loetakse suurte reklaamide pealt igast ajakirjade kaantel ja sees, värvilisi, võimsaid. Igatsesin kolmapäevaõhtuid Mustas laes, kunstinäitusi, teatrietendusi. Viimased kümme aastat pole pidand neid igatsema. Isegi 17 aastat. Nii palju on möödunud minu kolimisest Tallinna ja tallinnastumisest. Isale tahtsin kogu eilse õhtu helistada. Ei helistanud lõpuks. Nüüd on natuke teistpidi kõik käima hakanud. Minagi olen teistpidi käima hakanud. 

Vaadanud olen igatahes juba 9 filmi. 

Maskiga ja puha. Istunud ja imestanud, kuidas aeg tiirleb, otsekui raisakotkas pea kohal ja annab teada, et kas on või ei ole veel inimeseks olemise loogikat või selle puudumist. On või ei ole. Selle haiguse tabavaid märke minu seljaaju sees hetkel pole. Kuigi ilmselt on kõige ohtlikum praegu Eestis olla Tallinna elanik. Meid on palju, me ei mõista oma kehalisuse iseärasusi ja ühel hetkel on kogu meie pisike linn (tegelikult, olgem ausad, see on pisike) täis haiglasi kodanikke, kes ei julge tunnistada oma haigusi ja muudkui levitavad neid ilma peal nii kuis jaksavad. Aga see jäägu praegu selleks. Pöff algas mul meeleolukalt reedel, kui koroonatesti tulemused kell kolm hommikul mu digilukku laekusid ja me Henrykuga mingist totakast enesekindlusest pakatades tööle putkasime. Vastus oli negatiivne. Kusjuures rusikaga tuleb ikka laua pihta lüüa, et see paganama test kätte saada, kui sümptomeid pole. Jant, missugune, eks ole. Jube hea on sel juhul, kui mõni inimene nõuga selles osas aitab. Mul õnneks on selliseid inimesi. Aga jah. Kauaks me siin oleme kahekesti negatiivsed, loodame, et pikaks pikaks ajaks. 

Minu Pöff algas sellisest filmist nagu "Pähklipuu", minuvanuse iraani režissööri Mohammad Hossein Mahdaviani neljanda filmiga. Ma vist ei ole niimoodi nutnud ikka tükk tükk aega, nagu seda filmi vaadates. Lugu on nii totakalt lihtne, et selle ümberjutustamine ei anna meile mitte midagi muud, kui lihtsalt teada, et oli üks mees, elas õnnelikult oma kolme kauni lapsega ja imeilusa naisega ühes ilusas väikses külas, käis tööl aga Sardashtis, linnas. Lapsed ja naine mängisid kauni pähklipuu all nende kodus, kui korraga rünnati toda pisikest küla jumal teab kust keemiliste ainetega. See suur armastus, mis inimesi vahel kirkalt kokku seob, see õdede-vendade, ema-isa, partnerite vaheline. See metsikult lihtne. Võib-olla isegi öelda, et totakalt traditsiooniline, mida läidab põlema õnn. Nii lihtne, nii maine, nii tavaline, mida te ehk polegi kunagi kohanud, mida mina ka ehk pole kohanud. Võib-olla see iseloomustab meie suhteid, võib-olla on vihje sellele instagrammi pildis, kus naine jagab mehe tehtud pannkoogipilte või enda tehtud sushi pilte. See on nii vaikne ja harras, et sellest ei ole võimalik tegelikult isegi korralikke pilte teha. Mitte midagi ei ole võimalik teha. Seda saab ainult vihjetes kohata. Kaks last räägivad nukust, mis isa tütrele peaks tooma, siis ta ju armastab tütart. Poiss peab õppima, muidu saab isa kurjaks, jälle isa armastab last nii palju, et soovib talle paremat saatust ja ka staatust, kui tal endal on. Ja need on pisikesed vihjed, milles me kõik tegelikult elame, vihjed, kus meie vanemad meile ütlevad, et nad armastavad meid. Või meie lapsed või meie õed-vennad. Mahdavian on saavutanud ilusa lihtsa talupere ansambli, mille rikub keemiapomm. Lugu iseenesest läheb iga minutiga aina jubedamaks ja valusamaks. Tegelased on meie jaoks tehtud kalliteks, armsateks. Meile öeldakse, et see on pärislugu, pärismees, kaadrid lendavad pähklipuu juurde, kus tema kodu, kus tema asjad, lendavad tema koolnud varvastele, inimestele, kes nutavad ja loevad ette muslimi leinatekste. Ta on kurd. Tükk aega me ei saa nendest kaadritest aru. Lugu voolab ja voolab, kuni ühel hetkel ei suuda me muud teha, kui aina nutta. Sest mees jääb ilma algul ühest lapsest, kes teda keemiast räsitud suuga põsele suudleb ja sellest kasvab mehe näkku arm, siis teisest, siis kolmandast - naine pannakse tilgutite alla, tita naise kõhus ootab kasvamist, kasvab, kasvab, kuni on 7kuune ja võetakse naise seest välja, naine sureb, laps võetakse naise juurest kui orb ära, mees otsib oma tütart taga. Ja lõpuks näeme Haagi kohut ja kurbust ja veelkordset kurbust ja lootust, et tütar on leitav. Ma ütlen ausalt, et kogu aeg räägitakse, kuidas keegi kuskil kedagi ründab, ja ma ei saa sellest aru, sest ma ei saagi sellest aru. Aga pärast selliseid filme tundub, et maailm on kuidagi selgem koht, labane lause, et tulistati alla või ähvardati keemiarelvadega või rünnati nendega muutub selgemaks ja mõistetavamaks. Miks seda tehakse? See ei saa kunagi selgeks. Miks rikutakse lihtsate ilusate inimeste elud, ei ole kunagi labaselt mõistetav. Midagi selles kõiges meenutab meie Kirill Käroga tehtud sarja "Epideemia", kus mitte keegi ei räägi meile, mis tegelikult toimub. Nii nagu need inimesedki ei tea, mis tegelikult toimub, nad teavad, et nende kehad on katki ja poolikud ja need ei toimi, aga muud nad ei tea. Isegi Haagi kohtus nad teavad, et neile on tehtud ülekohut, aga miks, nad ei tea. 


11 november 2020

Covidi-hirm? Ei ole hirmu, mõistus on

Nii palju siis jalutuskäikudest. Püüame siin Henrykuga igast liigsest rasvast ja kolesteroolist lahti saada ja kõmm, kokkupuude covidi-haigega. Jess! Seda meil vaja oligi. Jõledad värgid need covidi värgid. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed jaksavad veel võidelda, et ei nemad ei karda. Ja inimesi on kusjuures veel nii erinevaid ka, minu feisbuki voos on ka nii-öelda uususklikke, kes mind lihtsalt mõnikord peast kinni hoidma panevad. Lisaks sellele, et nad ei taha kanda maske, ei taha nad ka kinos-teatris käia. Hirmsad kohad need, täidavad jumalakartmatusega. 

Imelik on lugeda seda oma seinalt, maha ei taha ka võtta, sest see on natuke nagu mõni ebameeldivam, haisev vanamees tänaval. Lihtsalt noh, haisu asemel on tegelikult hirm, et kogu aeg keegi teeb sulle liiga. Hirm haiseb veel hullemini. See, et ma ei lähe köhima inimeste juurde oma pisikuid laiali ja see, et ma püüan olla vastutustundlik ja kanda maski, mitte küll õues, ei tähenda seda, et ma kardan covidit. See tähendab seda, et me veel ei tea täpselt, kuidas see haigus inimorganismiga kohaneb. Fakt on see, et see jääb siia. Mina jääks pigem siis covidisse, kui see pole enam nii hull. Samuti ei tahaks ma, et mu astmaatikust ja ühest vastikust opist tulnud seitsekümndates sugulane haigeks jääks. See on loogiline ja see on normaalne, ma tahaks teda kaitsta asja eest, mis ei ole, olgem ausad läbinisti arusaadav meile ja meie füüsilistele kehadele. Mida selgemaks haigus muutub, seda rahulikumaks meie muutume. Ometi ei ole ma otseselt hirmul, aga vastik-vastik-vastik on ikkagi. 

Ja niisiis, inimesed, kes plaaniliselt võitlevad maskide vastu, mis siis nendega juhtunud on. Miks? Plaaniliselt võidelda millegi vastu, mis nagunii kindel on, omas tulekus? Et kui vihma sajab, siis lähme ikka vihmavarjuta õue või? No võib ikka jah, sõltub kui kõvasti ta sajab. Mõnes Raplamaa metsas näiteks eriti ei saja Covidit, aga Tallinnas küll. Võime astuda suvalisse ruumi ja kokku puutuda haigestunuga või ise haiged olla, sellest aimugi omamata. Ja meie kehad reageerivad sellele erinevalt. Muidugi neid inimesi ei huvitagi see arstide värk. Need maskivabad kindlasti väidavad lisaks eelmainitule, et ega arstid ka aita, aga mina ikka mõtlen oma heale arstist sõbrannale, kelle elu märtsis-aprillis täielikult muutus. Mõtlen, kui palju me tegelikult koormame oma haigustega omaenda läbimõeldud süsteemi, mitte nagu ameeriklased, kes nagu kärbsed pidid surema ja kedagi ei huvitanud, kui neil polnud tervisekindlustust. 

On hetki, kus tuleb pahandada süsteemiga. Ja on hetki, kus tuleb seda toetada oma tähelepanelikkusega ja läbimõeldud käitumisega. Ja nendel hetkedel on vahe. Kriisisituatsioonis ei ole kohane tegelda kleidivalikuga. Tuleb kohe midagi teha, kohe reageerida. Tuli juba põleb. Selle põlemisega tuleb kohe tegelda, mitte kahe kuu või aasta pärast. 

Süsteemi ei saa muuta niimoodi, et iga jumala päev vaatad kaugelt ja kõrgelt ja nead, et miks kõik on lollid ja nõmedad ja ma ainuke tark. Tavaliselt - imelik küll, aga kui hakkad suhtlema selle teistsugusega, kelle võõrus ehmatab, mõistad korraga endalegi ehmatuseks, et too on täitsa normaalne inimene ja too võib samasuguse ehmatusega sind vaatama hakata. Ehk nagu Henryk mulle armastab öelda, suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine - kõikide asjade ema. Kui olete pahased, pahandage, kui reageeritakse, olge õnnelikud, järelikult olete tähtis inimene, piisavalt tähtis, et teile reageeritaks. 

Aga jah. Eneseisolatsioon siis. 


04 november 2020

Jalutuskäigud versus iluasi

Hommikud on meil kujunenud jalutuskäikudeks. Eile ostsime mulle vastava varustuse ka. Soojad naljakad papud, peaaegu nagu päris väikestele lastele mõeldud papud. Henryk vaatab mind siis ja teatab, et minu sooja tallaga hallid kummikud on nagu koledad kolossid, millega tema ema käib aias suitsetamas. Ja kujutluspilt minust, kes ma hiilin tegema asju, mis on minu peres kellelegi ebameeldiv või isegi vastik mingite vastavate jalanõudega, ajab mind omamoodi segadusse. Ma arvan, et võin koledad asjad ka ilusaks käia, enesekindlusega. Olen alati arvanud. Kuigi eelistatult ikka ilusad asjad veel ilusamaks käia. Stiili värk. 

Meil ongi pere peale niimoodi jaotunud, et mina tegelen sportlike hoiakute ehk jalutuskäikude initsieerimisega. Henryk esteetikaga, mis puudutab nii majapidamist kui ka minu riietamist. Aga ma muidugi räägin vastu ka. Misse iluasi olla on. Eks ma olen olnud iluasi ka. Võib-olla isegi mõni maiade kuninganna mõne mehe jaoks. Henryku jaoks tahaks ikka tarvilik vara olla. Selline tark ja põnev ja naljakas. Muidugi on ka seda mõnikord minult palju tahta. Aga jalutuskäigud teevad mind ehk tarvilikuks tema jaoks. Ja noh esteetika tema minu jaoks. Niimoodi olemegi varakad. 

Ahjaa - alanud on suurepärane kirjutamiskuu. Kirjutada võib kõigest ja kõigist. Nii et võtke pliiatsid ja kladed või sõrmed ja klaviatuur ja alustage. Kasvõi kummikutest. 

16 oktoober 2020

Süstemaatiline empaatiavõimetus ja kukkumisvõimekus

Vanaema sünnipäev täna siis. Nii nagu ikka. Ligi 20 aastat tuleb seda pidada sünniaastapäevaks. Elu läheb edasi. Või siis sedasi. Eile käisime Henrykuga Tartus. Väga teistmoodi päev oli. Puhkusepäev. Hommikul, kell kaheksa rongi peale, me pole nii vara isegi tööpäevadel kuhugi minema pidanud. Õnneks polnud see õnnetu Kitseküla peatus liiga kaugel, aga rahvast tavalisel tööpäevahommikul oli seal pilgeni pilgeni. Imelik lausa, et nii palju. Muidugi puhkava inimese silmad näevad ka natuke rohkem kui tööle ruttaja või asjaliku inimese silmad. Näevad väikesi koeri ja suuri koeri. Tegelikult näeme neid Henrykuga kahe peale kogu aeg igal pool, keset tööpäeva saadame mõne toreda pildi oma kaaslasele kõnelustaskusse feisbukis, et oleks toredam ja mõnusam kõikide nende paljude kohustuste ja valude keskel parem olla. Peab. 

(pilt Joosep Susi etenduse "Memm" algusest 15.10.2020)

Aga näe vabamal päeval võib lisaks koertele lisanduda toredate seinamaalingute märkamine, mõni vingem vanatädi ei jää kahe silma vahele. Kõik on otsekui käeulatuses ja fantaasia edasiarendamise kauguses. Imelik ja ilus on kõik korraga. Ja õige ka. Päris õige. 

Käisime siin üks kolmapäev Musta laega saalis, Kirjanike majas. Hea õhtu oli. Adam, Veronika ja Oivind esinesid. Korraga tolle esinemise sisse vaadates kuulsin endas oma ülemuse pisut üleolevat häält. Rahalist, praktilist, kahe jalaga maa peal olevat, lausa nõudlikku. Ajupestud inimese tunne tekkis. Enne seda õhtut ehk paar aastat tagasi olid nad kolmekesti tabanud end mõttelt, et ohoh, oskame kirjutada, isegi kõik ühes keeles, eesti keeles, võiks kirjutada ühe raamatu koos. Tavaline käsmukate värk, lähevad mingil hetkel mõnele mõnusale olemisele rannakülla, umbes samasugusse nagu Viinistu, aga mõeldud on see peaaegu et eranditult ainult luuletajatele, kirjanikele ja tõlkijatele. Võib-olla samamoodi kulka poolt ehk sisuliselt maksumaksja raha eest rahastatud olemine kuskil mõnusas kohas. Tegid siis mõne aja pärast projekti, et sõita kaheks nädalaks Oivindi kodusaarele esinema. Oh kui kadedaks see tegi, esinesid, muljetasid, avastasid, et tahavad kirjutada koos raamatu. Kirjutasid jälle projekti, said raha raamatu jaoks. Ja selle esinemise eest Musta laega saalis said ka raha. Ja seal ma siis istusin ja mõtlesin, et jah... Muudkui projekt ja projekt ja raha tuleb, muidugi nagu alati teatud inimestele ja teatud inimeste otsuste tõttu. Samas kui Veronika oma ilusa maalähedase häälega norrakeelseid rahvalaule laulma hakkas ja Adam iirilikul viisil viiuldama kukkus, siis ma sain ka sellest aru, et mingis paralleelreaalsuses makstaks sellele kontserdile pääsemise eest 20 eurot või rohkemgi, mitte 2 eurot, nagu see Musta laega saali sisse jalutamine meil on. Ja maksaks selle eest ikka sadakond või enam inimest. 

Igal juhul huvitav oli jälgida oma kadedust ja viimase 3-4 aastase töö vilju. Selles mõttes, et kui küüniliseks ja nõudlikuks teeb iga kuu aruande kokku panemine, täpsustamine, et kui palju ühele või teisele raamatule raha sisse panna tuleb ja kui palju temast lahti tuleb saada, et esialgu trükikuludki tasa teha ja kuidas mõni raamat ei müügi ennast kunagi kasumlikuks ja seisab ja ootab ja ei leia oma ostjat. Kusjuures minu meelest on iga raamatut omal moel vaja, aga tuleb olla ettevaatlik selle tiraaži osas. Ja väga tähelepanelik selle moodsuse ja klassikalisuse osas. Ja inimestel, sest nad on lollid egoistid, on enamasti tunne, et kui neil on mure, siis see mure on kõikidel teistel inimestel ka ja et teistel on veel empaatiavõimet, kui neil sinu muret pole, et nad tajuvad su muret. Elu on mulle õpetanud, et mõnikord on su oma perekonnal ja kaasalgi suht savi, kuidas sa tunned, sest neil on omad võitlused ja valud. Ei saa eeldada, et maailm jookseb meie sisemiste valudega kaasa. Maailmal on üldiselt ükskõik. Isa on seda mulle kogu aeg öelnud. Kui ma olin noorem, siis oli see natuke hirmsam, jõhkram, valusam - teadasaamine, noh näiteks keskas, kui vanaema ära suri, mu kekaõps lihtsalt kirjutas mulle 2 suurde päevikusse, sest ma ei jõudnud õigel ajal suusatamas käia. Tunnistusele miskipärast mitte. Keegi ei saanud tollel veerandil tunnistusele kekahinnet. 

Ja nii on kogu elu. Kedagi ei huvita, kas sul on valus, kõiki huvitab, kas sa saad neid piisavalt teenida, neile piisavalt anda. Kas rahaliselt või andeliselt või oskuslikult. Siinsamas Vaatasin Anna Levandi dokfilmi, seda sarja osa, mis Aljona Surzhikova tegi, ja seal oli täpselt see lause. Sportlastele mõeldud, aga tegelikult täiesti eluline ja igapäevane lugu. Anna Levandi vaatas oma andekat poega, Arletit ringi uisutamas, ja teatas talle: "Su jalg valutab, ma saan sellest aru, ma mõistan seda. Aga kui sa esined, siis mitte kedagi ei huvita, kas su jalg valutab, sa ise pead teadma, kuidas jalale vähem haiget teha. Kehahoiak peab olema alati enesekindel ja julge, mitte kedagi ei huvita, et sul on valus." Ja see ongi päriselu. Naljata, ausalt. 

Mis õpetatakse iluuisutajale kõige esiteks selgeks? Kukkumine! Alati tuleb edasi uisutada. Alati! 

Ja ilmselt on sama lugu ka heade raamatute tegemisega. Peab aru saama, mida tegelikult vajatakse, sellest saadakse aga üsna halvasti aru, sest päris tihti tegeldakse raamatuid tehes omaenda soovide ja unelmatega, mitte sellega, mida nn klient soovib. Vanasti tegeldi ehk isegi vajadustega, sest noh mingis süsteemis ei tegelda klientide soovidega, vaid vajadustega. Plaanimajandus, eksole. 

Kuigi ma tegelikult, kui saaks tegeleks rohkem vajaduste kui soovidega, sest soovid/ihad/tahtmised ja nende täitumine, teevad meid laisaks, mugavaks ja tegelikult sõna otseses kui ka kaudses mõttes haiglaseks. Mõtleme küll, et ohkui hea, saab selle raamatu pakiautomaadist kiiresti kätte, aga see jätab meid inimestena tühjemaks, sest me ei kohtu teise inimesega teispool letti, me ei suhtle ja seekaudu jääb meil osa inimeseks olemise rõõmust saamata. Lihtsalt jääbki. Jah, meile võib meeldida nimetada end introvertideks, aga reaalses elus, on väga tervitatav puutuda kokku hoopis teistmoodi inimestega, kui me oleme, ja see on muide äärmiselt lihtne, kui minna poodi, muuseumisse, kohvikusse, lihtsalt tänavale ja naerata toredale mehele või naisele tema koera või kassijalutuskäigu peale. See teeb meid tegelikult rikkamaks. Hoopis teistmoodi. See on nagu hea raamatu lugemine, muidugi võib alati sattuda ka halva otsa, aga nagu eelpool öeldud, mitte kedagi ei huvita, et kukkusid maha, tuleb püsti tõusta ja edasi uisutada, sest selline ongi elu. 

Tundkem elust rõõmu, kallid! Elust ja inimestest, täpselt nii kauaks, kui meile kumbagi antud on. Järgmise karantiinini, eksole. 

24 september 2020

Kiire-kiire

"Kiire-kiire," mõtles ta igapäevaselt, marssis nagu hull ühest olulisest kohast teise. Ja kõik need kohad olidki olulised. Neid oli palju ja nad olid omal moel tüütud ja jahmatavad - sest nende tähtsus ei saanud otsa.

Tähtis oli kõik kiiresti ära teha. Nii kiiresti kui võimalik, kui käed ja jalad ja meeled lubasid. Inimesed olid siis rahul selle kiirusega, millesse oli surutud pisut inimlikku katkisust, rumalust, enesekesksust. Sellist edumeelset, nagu nendelgi inimestel, kes teevad mõnikord valesid otsusi. Või mis valesid. Nad on nähtavalt edukad, neil on majad ja autod ja naised ja raha või siis mehed.

"Kuule, ma mõtlesin, et võiks kokku saada..." alustas vist koolivend teispool feisbukki. 

"Kiire-kiire..." vastas ta kiiresti-kiiresti. Tegi seda pärasttööaegsel ajal, siis kui oli veel trenn ja natuke head-paremat  näksida ja uni... Aga sõrmed tagusid kiiresti kiiresti lihtlabased sõnad, mis võisid midagi öelda tema tegevuspaljususe kohta. Või siis tegeliku tegevusetuse kohta. 

25 august 2020

Kriitiliselt

 Lugesin lõpuks läbi "Poola poisid". Tjahh... Ma saan muidugi aru, et on oluline, et keegi kaardistaks minevikus toimunud sündmusi kasvõi kaasaegsele nii läbinähtavalt, kui Mudlum seda teeb. Ise kogu aeg siunates, et ei Peeter Sauteril ei olnud õigust Zaumi Poola poisteks nimetada. No, kui isegi minusugusel (suht kirjandusvälisel inimesel viimasel ajal) tekib sees tunne, et see kõik on nagu nähtud värk aastast 2014, kuskilt, siis jahm.... Mulle meeldib Poola poiste stiil. Aga lugu annab soovida. See on nagu eesti filmid, jumala ägedate kaadritega (ja ma ei räägi praegu "Tõest ja õigusest" eksole), aga jumal-teab-mis eesmärgiga need kaadrid on olemas, neil pole eesmärki ega vii need ka otseselt lugu edasi. Kärpida! Kärpida! Kärpida! Ütleks minus toimetaja, kes ma õnneks ei ole. Ümber tõsta, tekitada rohkem pinget. Mitte rääkida pool raamatut plikadest kellega seksiti, sest see tegelikult ei ole huvitav. Aga noh. Mudlum oskab kirjutada. Nagu operaator oskab ilusaid kaadreid välja voolida. Stiil on tal hää. Loed läbi ja mõtled. Täitsa tore lugemine, jõuad kõige otsa ja mõtled, aga mispärast see siia nii pikalt sisse jäeti, kui see siin lõpus mitte midagi ei tee. See suurte noortekampade kooselu kah. Issand. 

Olles elanud ühikatoas ligi kuus aastat oma elust ja siis takkaotsa vabatahtlikuna Nigeerias neli kuud jagand tuba, siis ausõna. Jah, ausõna. No mul puudub selline kommunismivaim, mis lubaks jagada meest või tuba või lapsi või üldse. Miski on oma ja miski pole oma. Ja võib-olla see teeb mu ka kuidagi selliseks must-valge ihalejaks, et asjad oleksid selged või selgemad - jah ehk seetõttu olen ma ka natuke tige selle meeste jagamise ja kommunismivaimu peale või õigemini selle peale, et inimene, kes sellest kirjutab tõenäoliselt peab seda nii loomulikuks faasiks noorest täiskasvanu ikka jõudmisel, et ohohoh, kui võõras see mulle tundub. Hullud ideed on noorematel inimestel muidugi rohkem teema, kui nooremas keskeas Katrina Helsteinil (umbes nii tutvustas ennast üks hetk 36aastane Mihkel Kunnus). Sellegipoolest. Mingi ontlik väikekodanlikkus, mida ma ei oska kuidagi positsioneerida selle raamatu esialgsete lehekülgede suhtes lööb välja. Ma tunnen, et olen vana ja olen tüdinud, et mõned inimesed arvavad, et neil puudub täielikult oskus lõpuni millelegi pühenduda. Ja siis loomulikult pikemas perspektiivis tuleb välja, et neil on kõik need omadused olemas. Kõik! Kui oled kümme aastat raamatuid müünud, siis on kerge juubeli tunne sees. Päriselt. Esimesed kaks-kolm aaastat on kõige raskemad, siis on kerge tüdimus, otsid väljakutseid, ei leia, põrutad edasi, tehes sama asja kõrgemas faasis. 

Igal juhul pani see raamat mind torisema. Muidugi on tore, et inimesed oskavad kirjutada kihvtilt erinevatest füüsilistest objektidest ja tegelastest ja arhetüüpidest, aga kas see teeb nende kirjutatu automaatselt aasta parimaks proosateoseks? Ei tea. Las see olla nii. Mõnes mõttes olen tänulik, et me oleme see rahvas, kes pidevalt kirjutab ja kirjutab. Lugeda võiks ka. Mõelda võiks ka kirjutades. Küsida võiks, et kuidas teha seda paremini. Ja paremini peaks alati tegema. Tjah. 

24 august 2020

Eeskujud

 Asjad, mis teevad elu keeruliseks. Või siis lihtsaks! Nii meeletult lihtsaks!

Töö! 

Justnimelt töö! Ma siin juunis rääkisin üle pika aja oma papiga telefoni teel asjadest, mis on olulised, minule, nüüd ja praegu. Võib-olla 10-20 aasta pärast ka, võib-olla mitte. Mida ma austan oma isas ja tema kaasas kõige rohkem? See on suur pühendumus ineneriteadusele. Alati kui ma neile külla lähen, näen ligi rohkem neljakümne aasta töö vilju, kladesid, mõtteid. Ühelt poolt on see kõik väga vahva ja tore, teisalt, absoluutselt alati, kui inimene armastab oma tööd rohkem kui midagi muud siin maailmas, tekib olukord, kus tema lapsed, tema naine, tema mees, perekondlik värk kannatab. Eriti kui ollakse ettevõtja ja minu isa on ettevõtja olnud nii kaua, kui teda mäletan. Ta pole ainuke. Ta kardab, et on andnud kõigile oma lastele töönarkomaani geenid. See on muidugi midagi sellist, mis tõenäoliselt paika ei pea. Mina kui ainuke plika poistekarja seas, noh minul on olnud erikohtlemine alati. Alati on kardetud, et ma ei saa koolid lõpetatud, sest leian endale vahepeal kaaslase ja saan tited taha. Nüüd pole seda hirmu vähemasti kümme aastat olnud. 

Igal juhul - igasugune ettevõtlus, kui seda päriselt südamega teha, on kõige kurvem ja kõige ilusam asi maailmas. Te annate tööd oma kogukonnale ja iseendale. See on aga absoluutselt alati oma perekonna ja eraelu arvelt. Jah, minul ja Svetal ja veel paljudel inimestel on tahtmine pidevalt öelda nendele inimestele, kes juhivad, otsustavad, teevad, et nad ei hooli. Ausalt öeldes suuri otsuseid tehes ei saa kõikidest ja kõigest hoolida. Ei jõua. Puhtfüüsiliselt on see peaaegu võimatu. Igasugune vastutus tekitab stressi, aga vastutus ligi saja inimese töökoha eest võib viia mitte lihtsalt stressi, vaid infarkti või insuldini. See lihtsalt on nii. Käisin üks aasta ettevõtlusmessil, kus Taavi Kotka kirjeldas oma tööpäevi, mis võisid kesta nädalaid järjest, 24 tundi jutti, kõik selleks, et raha liiguks, et projektid saaks tehtud, et oleks, kuidas edasi olla. Ja ühel hetkel avastati tal südamerike. Minu isal, kes on küllaltki suure ehitusfirma juht, on samamoodi olnud. Magama on mindud mõtetega majade ehitusest, lootusest, et tuleb uus ja põnev projekt. Kas sellised inimesed peaksid rohkem raha saama? Peaksid. Need, kes on nõukaajal sündinud ja kasvanud, nemad ei ole harjunud seda raha ka välja pumpama oma firmast või mõnest muust kohast, neil hakkab piinlik, sest nad tahavad solidaarsed olla ülejäänud töötajatega. Mõnel ei hakka piinlik. 

Vähenõudlikkus ja armastus mingi asja vastu, mida oma elus teha, teeb õnnelikuks. Vähemasti minu vanemad on teinud õnnelikuks. Ei, nad ei ole kunagi metsikult reisinud, vist päris noortena, koos oma kahe pojaga Liiduvabariikides ja Venemaal, või mõned komandeeringud katusekivi otsinguil Pariisis või Soomes. Päris palju väliseid asju ei morjenda neid. Neil pole kunagi olnud oma maja või uhket suvilat või jumal teab veel mida. Ühte õnnetut välisust remonditi 25 aastat, sest see polnud tähtis, tähtis oli miski muu. Ja ma tean, (ehkki mitte kogemuslikult), et nende elu on tänu oma suurele armastusele - inseneriteadusele - mitu korda lihtsam, kui paljudel teistel, kes ei tea, mida eluga pihta hakata, kellel puudub kirg millegi suhtes enda ümber. Ja seetõttu need teised ei tee midagi ega loo midagi. Ja isegi kui loovad, siis väga paljud ei saa aru, miks need asjad on loodud. 

Mul on ka neid sugulasi, kes tegelevad jäägitult lastega, nonda elu mugavamaks ja paremaks tegemisega. Neid imetlen ma samamoodi. Tänu neile on minu ja minu vanemate elu palju lihtsam. Me teame, et oleme hoitud ja armastatud, kõigi oma veidrate omadustega, näiteks minu puhul siis raamatute armastusega ja nende puhul siis majade ehitusega. 

Minu jutu mõte on. Ma olen alati arvanud, et minust võiks saada president, aga alles nüüd - 35aastaselt  -  tean, et see nõuab minult väga palju enesedistsipliini ja tööd erinevate asjade kallal. Ka iseenda kallal, ja ma ei ole kindel, et ma seda teha tahan. Raamatuid ma tahan müüa. Ja mõnikord on see nutmaajavalt valus ja ebamugav tegevus. Ei hakka isegi enam seletama, mis täpselt põhjustab selle emotsiooni. Lihtsalt on. Aga ma tahan seda teha, sest ma tahan, et maailmas oleks vähemalt üks asi minu jaoks hädavajalik, raamat, mida inimesed ostavad ja loevad. Ja ma olen valmis panustama sellesse nii palju, kui minus on, et inimesed leiaksid raamatu ja suudaksid seda osta ja lugeda. Ma tunnen, et selles osas on meil kõigil võimalus olemas. Oleme me eestlased, venelased siin riigis. Me võime leida üles oma lemmiktegevuse ja sellega kas hobi korras või päriselt tegelda. Ja see ei ole kunagi - ma kordan veelkord lihtne, mugav, hästimakstud. Ses  mõttes, et vähemalt alguses mitte. Pole kunagi olnud. Pole kellegi jaoks olnud. 

Isegi Kristiina Ehin pidi vähemalt kümme aastat luuleraamatuid välja andma ja ennast otsima, et saada endale seda positsiooni, mis talle justkui vanematelt kaasa on antud. Saada päriselt luuletajaks. 

 


15 august 2020

Vanadele asjadele uus elu anda...

Üle pika aja võtsin kätte lasteraamatu! Nii äge! Lasteraamatud on ägedad! Eriti need, mis on mõeldud kuni kümneaastastele jõmpsikutele, kus on väiksed lõbusad Olga Gromova illukad ja mingi vahva eksistentsi hoog sees. Ikka selline, mis paneb südame sees laulma. Jaa, kui ma kunagi otsustan tagasi pöörduda kirjandusteaduse poole, siis ilmselt teen süvaanalüüsi kõikidest ägedatest vanaemadest, kelle olemasolu on kirjeldatud lasteraamatutes, täiskasvanute romaanides (Šurikul muide oli ka üliäge vanaema, selline, kes pani kohe südame võimsamalt pekslema), aga Tina ja Vika vanaema Ženja on kihvt. 


Julia Kuznetsova "V-kodu" on hästi naljakas, armas, jabur, natuke mängib erinevate stereotüüpidega. Umbes nagu mõni Ades Ladise välja valitud vene koomikute situatsioonid, sellest, kuidas naine palub mehel lapse teatrisse panekuks riidesse panna ja avastab lapse kasukas ja täiesti maitsetute hõlstidega (mäletate ehk seda "Seltsimees lapse" olukorda). Või blondiin ostab telefoni, või vene ülihoolitsevad naised pärast naistepäeva, kus naine avastab hommikul, et joomahoos on ta mehele kirve selga virutanud, sest too ei tea, mis tähendab sünnitus. Mingi just selline stereotüüpidel mängiv kujutluspilt rikkast hoolitsetud pereisast, kelle suurim hirm on jääda vanaks, tema ümber tiirlevast tugevast naisperest, kes toimivad mõnikord täiesti eraldi mehe soovidest, tahtmistest, on siingi sisse kirjutatud. Ehkki kogu lugu on mõeldud ikkagi ju lastele ja ongi vastavalt sellele üles kirjutatud. Joomahullust ei esine, aga vindile keeratud spordihullust (seda, mida Instagrammis näidatakse, kui ilusate kehade laviini, mille keskel seisab alati küsimus, et kas see on tegelikult ka inimesele kasulik) vanaema Ženja ja ka tema armsa poja Serjoža näol ikka on. Paanika tervise ja vananemise pärast on kahel peategelasel kogu aeg kuskil kuklas hirmsa tondina jõuramas. 

Ometi tullakse nende hirmudega päris hästi toime, eriti siis, kui avastatakse enda kõrval olevaid inimesi, kellega sõbrad olla, kellega koos olla, kellega koos kirjutada, joonistada, mängida, vananeda, jääpurikaid akna taga vaatamas käia. Seoses jääpurikatega akende taga tuleb ikka meelde see, et ju on siis tegu kehvalt soojustatud vanadekoduga. Ja see kehv soojustus ei tekita kelleski liigseid küsimusi, hoolimata remondist, ei arva keegi, et mingi mure oleks seoses jääpurikatega, et keegi võiks nende hirmsate asjadega elust ilma jääda. Kusjuures hirmu surma kui sellise ees pole kellelgi eriti. Vananemine, haigused - see on hirmus. Aga surm pole kohe üldse.  

Vanad asjad aga näiteks tekitavad hirmu, kellelegi kuulunud pildid, juuksurikäärid, kleidike lapselapsele, poksikott ja nii edasi, ja nii edasi. Midagi selles asjade hirmus on kuidagi venelik.Või siis revolutsiooniline. Meenutab isegi natuke seda surnud inimeste asjade hirmu, millest mulle ka mitmed on rääkinud, kuidas asjad toovad endaga kaasa surnud inimese haigused, valud, ebamugavused. Parem on alati osta uus, parem mitte kanda surnud ema kleiti või vesti, seal sees võib olla kõik see südamevalu. Muidugi vanaema Ženja ei karda selliseid asju nagu surnud inimeste asju. Tema arvab neis peituvat armastust. See ongi ehk kogu armastus, mis võib alles jääda inimesest, keda armastati ja kes armastas. Kõik see eelnev jutt on minu peas kuidagi seotud rohelisema ja puhtama maailmaga, mis omakorda kuidagi hakkab mängima kihvti äratundmist Lylian Meistri praegu Hobusepea galeriis asuva näitusega "Aarete saar", siin muutub küll kogu eelnevate põlvede talletatud füüsiline vara (needsamad tikitud ja heegeldatud padjad, seinakaunistused, mida võib võtta, kui meie etnoloogilist mälu) muutus kunstiks, see on hoopis teistsugune asjale uue elu andmine, kui see õnnetu pissuaar, see on tagasi minemine oma füüsilise reaalsuse poole, mis pole masinate loodud, vaid täisjõus meeste ja naiste käsitöö. Kus vanadele asjadele antakse uus elu, nii nagu v-kodus peaks tegelikult vanadele inimestele antama omamoodi uus elu, uus võimalus olla. Meie raamatu peategelane on just sedatüüpi nii nimetatud elukunstnik.Ta annab elu vanadele asjadele ja vanadele memmedele-taatidele. Sellised vanaemad, emad, isad, vennad, õed, inimesed - ongi fantastilised ja võimsad.  


13 august 2020

Olgem hoitud, kas ka ise, on eraldi küsimus

Napoli-raamatute kolmas raamat läbi. Eufooria asendub millegi muuga, millele ma ei oska nime anda. Ometi on mul hea meel, et olen raamatu läbi lugenud vist viie päevaga. Asi, millega ma pole tükk aega hakkama saanud. Tunne on vabastav. Naljakas, et mulle meeldib. Eks ikka meeldivad asjad, mida saad harva teha ja mille tegemine tekitab vabastava emotsiooni, võtab ära hetkeks kogu maailma valu või siis tekitab juurde. Ebamugavustunne, mis tuleneb sellest, et me kunagi ei või teada kõike.

Kolmapäeval põrkasin kirjandusteadlasega kokku Rahva Raamatus. Ah et sotsiaalmeedia räägibki tõtt, ütles mu hea tuttav. Ja minu jaoks oli see väga kummaline tunne. Muidugi räägib sotsiaalmeedia seda, mida me tahame, et ta meist räägiks. Mina näiteks kipun seal üsna harva virisema või vinguma, ütlema, et mul ebamugav või halb või üldse paha olla. Kipun. Olen. Enesekindel? Natuke tuletan endale meelde seda tohutult ebakindlat pubekat, kelle vanaema polnud veel ära surnud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis, kus ma tahtsin olla keegi tark, ilus, põnev, aga tegelikult tundsin, et ma ei ole. Ja tõenäoliselt tähelepanelikum vaataja näeb ka, et ma ei ole see, kes ma hirmsasti olla tahaks. Ei ole lugeja, kirjutaja, mõtleja, kaasa mõtleja. Olen jagaja, seletaja, sehkendaja, sageli kõrvalseisja. 

Imelik on vaadata, kuidas me kõik tahame olla edukad, targad, ilusad. Sellesse on surutud kogu meie egotsentrilisus, aga kokkuvõttes oleme täpselt selles etapis ja nende asjade juures, kus me oleme. Minul pole lapsi. See ei ole tegelikult tore. Ma ei ole kindel, kas minust saab hea ema või kas minust saanuks hea ema. Aga lapsi mul pole. Ja see teeb tegelikult haiget, et ei ole. Mõnel on ja ta jagab pilte oma lastest. Ühesõnaga jutu mõte on, et saan jagada pilte vaid sellest, mis mul on, mitte sellest, mida mul pole. Nii on alati olnud. Isegi pilt minu emast, on tegelikult pilt inimesest, kes on kunagi olnud. Seega ta on mul olnud, ta on olnud. Lastest ei saa. Pole. 

Pildid raamatutest on aga veel erilise vindiga. Selle vastiku vindiga, et see on pooleli, need ma ostsin, neid ma tahaks lugeda. Lugemiseta pole raamatut. See on teistsugune õud. Surnuaed, nagu hra Õnnepalu kõnekalt oma "Paradiisis" räägib neist kaua aega riiulites seisnud raamatutest, mis on muide iga endast lugupidava eestlase kodus ja surevad. Lugemata raamat on surnud raamat, nii nagu sündimata laps, või hoolitsuseta laps, on sündimata, hoidmata. 

Mu vend rääkis sellest, kuidas uut ehitada on lihtsam, kui vana eest hoolitseda. Ja ongi - hoolitsemine võtab tegelikult palju rohkem aega ja raamatut lugemine, on raamatu eest hoolitsemine. Nii nagu maja eest hoolitsemine, kodu eest hoolitsemine, koristamine, riiete pesemine, nõelumine, korrastamine. Ja nii edasi ja nii edasi. Niimoodi igavesti. Kogu aeg. Kultuur. Raamatute lugemine ja nende sees olevate mõtete paigutamine kuhugi meid ümbritsevasse ruumi, meie enda sisse. 

Lugemine võimaldab maailma eest hoolitsemist, enda eest ka. Igasugune teistsuguse mõttega silmitsi seismine ja selle mõtte sisse minemine annab meile täiesti uue ja võib öelda, et parandatud, nõelutud, pestud, korrastatud maailma, mis on meid hetkeks kokku liitnud kasvõi kauge ajalooga enne meid või mõne hoopis teistsugust elu elava inimesega hoopis teistsuguses keskkonnas oleva inimesega. 

Sotsiaalmeedia aga eraldab meid inimestest. Selle kaudu me otsime võimalust olla erilised, teistsugused, luua end sellisena, nagu tahaksime olla. Kas ka oleme? Olen ma see üleharitud ja üliasjalik ja lõbus ja armastusväärne ja põnev inimene, keda ma kujutan oma piltidel või piltide kaudu? See on väga põnev küsimus. Sellele pole adekvaatset ega ka mitte õiget vastust, sest mõnikord jah, mõnikord ei. 

11 august 2020

Midagi ei juhtunudki, seljale määritud õnn

Puhkuse ajal ja eelmisel nädalal lugesin läbi "Siiralt teie Šuriku", Ulitskaja oma. Mingi nõdrameelne ühendus tahtejõuetust Oblomovist ja nõukaaegsest vene mehest. Lausa sellisest kõhnast ja pisikesest, keda kohatakse mõnes komöödias, kus tema paariliseks on parajalt paks ja parimais aastais daam. Tegelikult tuli mul seoses sellega meelde Tallinna Ülikooli igavene õppur, keskealine parajalt paks noormees, kes tuli loengutesse koos seitsekümne-kaheksakümneaastase naisega, kes võis vabalt olla tema ema. Ehk oligi. Nad olid nagu kaks täiesti kohatut elementi 17 aasta tagusel ajal näiteks kabinetis number K-318. See oli omal ajal legendaarne loengusaal, kus lektoriteks olid Mati Hint, David Vseviov, Peep Ilmet, Toomas Liiv, Martin Ehala. Inimesi oli nagu murdu, kõik filoloogid kogunesid loengusaali ja kuulasid, nii nagu jaksu oli, muidugi jaurasid teineteisega ka ja haigutasid, sest ega kõigest ju aru ka ei saanud ja juurde pidi palju palju lugema, et loengust miskitki kätte saada. Aga jah kõikide nende enamasti kaheksateistaastaste plikade (sest poisse oli kõige rohkem ainult eesti fillide seas, seitse tükki kahekümne seitsmest, ülejäänud olid plikad või siis üsna peatsed naisehakatised, isegi ennast ei saanuks tol hetkel selleks nimetada) seas istusid need kaks tükki, meist ülejäänutest ligi kakskümmend aastat vanem mees ja siis see teine meist nelikend-viiskend aastat vanem naine. 

Täpselt samamoodi tegid nad arvutiklassis, mida sai kasutada paar korda nädalas ja mis asus P-majas, katusekorrusel. Ja siis, mu head sõbrad, nagu te mäletate viisteist-kuusteist aastat tagasi ei olnud kõikidel oma isiklikku läpakat või siis arvutit, siis pidi kirjutama arvutiklassides oma pisikese seminaritöö või essee valmis ja siis selle välja trükkima ja Anne Langele või Toomas Liivile või Jüri Viikbergile viima. Selles arvutiklassis istusid need ema ja poeg ühe ja sama arvuti taga ja tegid tööd, innukalt. Ema muudkui tänitas ja poeg muudkui tegi. Ilma emata ei olnuks ta selleks suuteline. Mina muudkui vaatasin, et ohoh. 

Šurikuga on umbes samasugused lood, nagu tolle veidra paarikesega minu ülikooli bakalaureuse aastatel, ainult et ta ise hoolitseb naiste eest. Kui vaja siis trükib su teksti ära, kui vaja käib tohterdamas, kui vaja, seksib suga, kui vaja toidab kasse, kui vaja aitab kassi leinata, kui vaja viib teatrisse, kui vaja turgutab üles. Šuriku suguseid ikka on. Selliseid hoolivad tüpaaže, ehkki ma pole kunagi sellise mehe otsa sattunud ja sellele hoolivusele lisandub veel mingi totakas lausa ambivalentne tahtejõuetus. Naised peaks justkui tema eest tahtma, tegema, liikuma, olema. Ja kõige hullem nende naiste juures on see, et nad kipuvadki tahtma, tegema, liikuma. Ainus konstant on Šuriku totaalne kohusetunne inimese ees. Tal ei olekski justkui enda soove või vajadusi, lihtsalt mingi pundar inimesi, kellele ta alluks, sest teda on sedasi kasvatatud. Ole hea poiss. 

Mäletate küll seda filmi "Siin me oleme". Midagi selles laadis, mis kohati muutub lausa naeruväärseks. Olla alati rüütliks, džentelmeniks, olla alati olemas. Kõige rohkem muidugi oma emale. Ja see emale olemine muutub lausa vastikuks - selliseks totakataoliseks. Või sõbra eksnaise jaoks olemas või oma keskealise lonkava ülemuse tulevase lapse isaks olemine. Kõik kuidagi palju ja täiesti sogaselt ja maitsetult. Ma ise üritan mõelda kõikidele oma suhtenatukestele enne Henrykut ja ei ole olnud sellist asja, sest keegi pole mind eriti oma ellu tahtnud, nii nagu need õnnetud naised tahtsid Šurikut oma ellu. Tagakaane tekst räägib sellest, kuidas see vaene mees ei tee naisi õnnelikuks. 

Ausalt öeldes on seda kuidagi imelik lugeda, et mees peab naise õnnelikuks tegema. Meestel on muudkui teha, kui naisi õnnelikuks, nii nagu naistelgi on muudkui teha, kui mehi õnnelikuks. Õnn ei ole siuke asi, mida saab teha, mingi kreem, mida seljale määrida ja seljale muide ongi ise raske midagi määrida. Õnn on mõnes mõttes midagi, mille poole tuleb kogu aeg liikuda, erinevad inimesed liiguvad erinevate asjade poole. Aga õnnetunne on minu jaoks ikkagi ka see, kui tundub, et midagi, mis oli raske saavutada, sain saavutatud ise, mõnikord isegi läbi pisarate ja paanikahoogude ja jumal teab mille. Aga sai tehtud. Mõnikord tunnen sama õnnetunnet, siis kui keegi mulle kallis inimene, hea kolleeg või sõber saab midagi tehtud, mille poole ta on aastaid püüelnud. Ja siis tekibki tal see tunne, et ta on kohal, et ta sai hakkama, ta on selle üle uhke ja julge ja ta teab, et see on vinge värk ja jagab seda muide ka minuga. See on väga hea tunne. Ka armastus võib olla omamoodi saavutuse tunnetamine. See on väga suur asi, kui tunnen, et suudan/oskan/julgen/tahan kedagi armastada ja ta on samamoodi minust vaimustuses. See on väga suur õnn, kui see tunne on vastastikune, aga see ei ole õnnelikuks tegemine otseselt minu meelest. See õnnelikuks tegemise värk on kuidagi nõder ja tühi, kui selles puudub kahe inimese pidev dialoog teemal, kas teisele sobib/on vaja see, mis teine tahab/eeldab/arvab. Ja alati muide on okei, kui kaks inimest ei ole pidavalt ninapidi koos, ei vaata koos filme, ei käi kontserditel koos, ei tee õhtus hommikuni ühesuguseid asju, vaid katsetavad ka teisi asju. Vaidlevad. Lihtsalt kõige suurem õnnetunne on mind vallanud siis, kui ma saan aru, et erinevustest hoolimata on maailmas vähemalt üks inimene, kellega ma tunnen ennast turvaliselt ja hästi ja ma loodan, et tema tunneb samamoodi minuga. Aga see tunne ei ole kreem, mida seljale määrida, selle nimel tuleb ka ise pingutada. 

Kokkuvõttes see Šuriku raamat oli paras komöödia, mis pisut traagiliste alahoovustega, ei viinud kuhugi. Šurik jäi konstandiks kõikide elus, aga ta polnud kellegi jaoks liiga tähtis. Midagi tegelikult ei juhtunudki tema eluga või temaga. Ei midagi suurt. Ja see ongi ehk kõige traagilisem ja valusam selles olukorras. Soovitan lugeda? Ikka. 

30 juuli 2020

Kodus, enda sisse minekus, endasse jäämise ohus

Erilised ja vähemerilised hetked. Oleme Henrykuga esimest korda viis ööd järjest maganud mu sünnikodus. See on ilus ja võimas tunne, millega ma ei oska eriti midagi pihta hakata. Mu lapsepõlveunistused hakkavad täide minema. Meil tuleb siin isegi hullude filmiinimeste kokkusaamine. Ja vähemhullude. Minu kodu on natuke rohkem avatud. Ma kardan natuke vähem inimesi enda ümber. Imelik lausa on selle peale mõelda niimoodi, ausalt. Mägede ja orgude vahel asub minu varjupaik, minu enesekskasvamise koht. Muidugi pole see lõpuni aus, kui ma Võru oma ainsaks linnaks peaks, või ainult vanaema oma ainsaks kasvatajaks. Aga siit olen kaasa saanud vaikse ja võimsa olemise, natuke isa tormakust, natuke ema oma ka ilmselt, kuigi ma ei usu seda, et ta tormakas oli. Ma usun, et ta tegi seda, mida tema süda lubas tal teha, aga oma südant kuulas ta mitu korda, uisapäisa ta ei otsustanud, ehk saigi see talle saatuslikuks. Oh, kuidas tahaks teda hoida. Meeles ja keeles ja üldse. Ma ei ole isegi kindel, kas ta oleks sellega nõus, kas mingi osa temast soostuks olema minu ema ka praegu, kui mu kodu on nii nirus seisus ja mina püüan õnne Eesti nn suurlinnas. Vahel on tunne, et minu elusolev isa küll pole nõus, vaid lausa õnnetu. Ta ja noh, mis seal salata, enamus minu perekonnast elavad ikka selles väikses linnas, mis mu suureks kasvatas. Henryk lamab praegu samas voodikohas, kus mina kasvasin suureks. Selle sama laua man, kus kirjutasin oma esimesed luuletused ja pikemad tekstid. Tunnistan ausalt, et vähemalt mõnda aega olen tundnud end kodus kodutuna. Kodu on eelkõige inimesed, kellega sa tunned ennast turvaliselt ja hästi, kellest sa tead, et nad hoolivad ja hoiavad. Ma ei taha öelda, et mul ei ole selliseid inimesi. Ikka on. Igal ajal on olnud. Aga väga väheste puhul olen olnud tõesti nende laps. Isegi isa puhul olen olnud ikka keegi, kelle juurde tuli sõita, kellega tuli aega veeta, aga kes polnud päriselt tema perekond. Ja see teatud sorti eemale tõukamine, mis pole tahtlik, mis on seotud olukordadega, eluga, inimeks olemisega, valuga, teatud kaastundega ja selle puudumisega. Mind tegelikult pahandab, kui ta hakkab jälle rääkima sellest, missugune peab naine olema, kui palju on naisel oma perekonna ees kohustusi. Ja mehel loomulikult pole neid kohustusi. Ma isegi ei tea, kuidas seda võtta või kuidas sellest aru saada. Mehed justkui lükkaks kõik naise kaela, kogu eksistentsi selle mitmepalgelisuses ja valulikkuses, neile piisaks ainult pragmaatilistest liigutustest. Tegelikkus on muidugi mitmepalgelisem ja valusam, kui pragmaatilised otsused, mida võivad vabalt ka naised teha, sest nad pole ju samuti kaitstud inimeste juhtimise eest. Aga vastutama peab ju nii laste eest kui ka inimeste eest ja mõlemad vastutused on suured ja valusad. Jälgime viimased kaks kuud "Kutsuge ämmaemand" seriaali ja see on fantastiline ja mitmetahuline ja valuski! Lein, mille olemasolu inimesed kiivalt varjama peavad, teate küll "Kuningas on surnud! Elagu kuningas!", sõjatraumad, nimeta sündinud ja surnud väikesed tüdrukud või poisid, kelle vanematel keelatakse ära nende leinamine, vaesus, homoseksuaalsus, alkoholism - kõik need ja veel enamgi inimeseks olemise võimalikkused, millega ei taha keegi tegelda peale nende, kes selle töö enda kaela julgevad võtta. Mul on silme ees ikka Aili. See minu Aili. Ainus sotsiaaltöötaja, keda ma tundsin, ja tema enesetapp või juhuslik üledoos, mis jahmatas mind nii nagu mitte ükski teine asi jahmatada ei saa. Samas selles kõiges oli oma kirbe sähvatus. Inimene ei saa kõike kanda! Ta läheb katki, kui pole hetki, kus ta on endast ära. Ma ei ole sada protsenti kindel, kas see peaks olema alati alkohol või väga hea kirjandus või väga võimas matk või muusika või aiatöö või lihtsalt tavaline labanae igapäevane töö, mis tõmbab niimoodi endasse, et valu enam polegi, seda valu, mis tekib abitusest, et nii paljusid oleks vaja aidata, aga ei saa. Vaatan toda sarja ja imestan, kuidas see küll niimoodi on välja kukkunud, et ei saa aidata. Et mõnikord ei saa ennastki aidata. Vaatan oma kõdunevat, kaduvat maja ja mõtlen, et mida ma olen siin kartnud, pool oma elu? Või noh kolmandik? Tolmu? Oh ei! Suitsust mustaks läind lage? Jahedust? Soojust? Külma? Seda, et miski tuleb ja jääb minusse kinni lõpuni välja või on juba minus kinni lõpuni välja. Midagi selles majas on ebamugavat ja ebameeldivat - ja mõned asjad on hullumeelselt tähtsad ja ilusad, nagu minus endaski, midagi on sellist, mida peaksin häbenema ja midagi on sellist, mille üle tunnen uhkust. Kokkuvõttes olen uhke, et olen olemas. Ka minul on olnud hetki, kus olen mõelnud oma mannetu eksistentsi üle nii, nagu see oleks eimiski, et lihtsam oleks, kui mind ei oleks. Mu pragmaatiline papa on muidugi selle kohta öelnud, et parem on endale mitte liiga teha, sest kõige hullem on, kui kukud vigaseks või jääd vigaseks ja oled teistel jalus. Mitte surm pole hull, vaid just see olemasolu, selline ebamugavat sorti, totakas, kus ollakse teistele tüliks. Mõnikord ma mõtlengi, et olen isale tüliks. Vanaemale näe, polnud tüliks, aga isale olen, olnuks. Ja mis seal salata olingi, praegu ehk mitte nii väga. Olemas olen ma muidugi mitte isa pärast. Olemas olen ma sellepärast, et kuidagi totakas olnuks toda tüliks olemist niisama jätta isa puhul ja memmekese puhul tema vaeva. Oht kaduda on alati olemas. Meil kõigil. Mõned meist on enamat, kui see kadumise oht. Näiteks Henryku vanaema, punajuukseline Noora, oli nõnda eriline, et kui ta lõpuks suri, siis perekonna ehmatuseks tuli tema matustele nii palju rahvast, et see polnud lihtne neid kõiki toita ja hoida. Vaevalt, et ta selle peale mõtles, kui inimesi aitas ja nende eest hoolitses. Lihtsalt lapsi hoidis või oli olemas, kui oli vaja, administraatorina, emana. Lihtsalt eksisteeris. Täiuslikud inimesed ei mõtle selle peale üldse, et nad on täiuslikud või vajalikud, nad ei tegele sellega igapäevaselt, nad lihtsalt on olemas, kui neid on vaja ja siis ka, kui neid ümbritsevad inimesed ei saa aru, et täiuslikke on vaja. Ja nad ei arva ennast täiuslikeks, nad tunnetavad oma rumalust ja eksistentsiaalseid kriise, aga nad ei ela neid kunagi teiste inimeste peal välja.  

09 juuli 2020

Eliit

Eliit. Nii meile meeldib endast sageli mõelda. Ma ka. Eliit. Reaalsus on muidugi teine. Reaalsus on see, et päris tihti olen ma kurb ja väsinud, päris tihti mõtlen ma, kuidas teha lihtsamalt mingeid asju, aga ma ei oska teha lihtsamalt. Päris tihti võtan asju südamesse. Ka tööasju. Inimesi südamesse. Ka kolleege, ülemusi. Lihtsalt olen selline, ei ole eriti palju asju, mida südamesse võtta, siis tuleb võtta seda, mis on võtta. Kas ma sellepärast olen mingi tundlik lumehelbeke, ei tea. Mind häirivad inimesed, kes nimetavad minust kümme aastat nooremaid lumehelbekesteks. Isegi mina, sündinud 1984. aastal, olen nende tüüpidega võrreldes pehmelt öeldes natuke teistmoodi. Lihtsalt. Loogiliselt. Minu vennapoeg on väga tark, aga mitte minu moodi tark. Kui keegi tema põlvkonna kohta ütleb lumehelbekeste põlvkond, siis ta lihtsalt pole temaga kokku puutunud või tema sõpradega. Kui keegi ütleb, et kaheksa-aastane peab oskama selliseid sõnu nagu "vananaistesuvi", "läki-läki"ja sellest järeldusi tehes peab arvama, et kas laps on loll või tark või üldse generatsioon on loll või tark, siis ma alati imestan. Imestan inimeste üle, kes usuvad, et kõik lapsed peavad nelja-aastaselt lugema õppima ja et kõikidel peab see võimalus olema otsekui taevast kätte kukkunud. Imestan, sest mind kasvatas nelja klassi haridusega venekeelne vanaema, kes oli minust 66 aastat vanem ja õigeusklik, imestan, sest kõigil ei ole ema või lugevaid vanemaid eeskujuga kuskilt võtta, kõigil ei ole võimalik. Imestan inimeste üle, kes arvavad, et see on normaalne, et kõik teavad seda, mida nemad teavad. Mina pole kunagi teadnud. Mõnikord on tunne, et siiani ei tea. See teeb kuradi kurvaks. Isegi siis, kui ma arvasin end kõike teadvat, ei teadnud ma sittagi, lihtsalt olin täispuhutud vuhva Tallinna ülikooli eesti filli esimesel, teisel ja kolmandal kursusel. Ilgelt tark omast arust. Kõik mu kursusõed on viis-kümme korda rohkem saavutanud karjääri mõttes ja ka isiklikus elus kui mina. Ma ei ole kade, mingis mõttes olen isegi uhke nende üle, aga mind ärritab see viieteist aasta tagune plikake. Lihtsalt ärritab mõte, et  loeb ainult kõige rohkem edvistav, seletav jne tšikk klassis. Alati! See, kes tegeliku töö ära teeb, sellega on keerulisem. Ta nimelt ei jaksa edvistada ega seletada ega teoretiseerida. Ta teeb. Ta jookseb. Ta toob. Ta viib. Ja, jah, ta sageli ei loe raamatuid nii palju (kui see just tema töö ei ole) ega tee paljusid asju, mida arvatakse tegevat eliit, sest ta ei ole eliit. Ta teeb kõik ära, et eliit saaks tegutseda. Teda ei märgata. Ta isegi muutub märkamatuks endale. Ma usun, et me kõik oleme need sipelgad olnud. Isegi need, kes on hetkel eliiti jõudnud, on olnud märkamatud ja omal moel ärakaduvad tegelased, kuni lõpuks miski on neid nad kas nähtavaks teinud või nad ongi leppinud oma nähtamatusega ja näevad selles oma eksistentsi võimalikku häädust. Sest hea on olla see, kellele loodetakse, aga kelle puhul ei eeldata tegelikult mitte mingit vastutust. See on lausa minimaalne vastutus. Kuigi, kui neid sebijaid pole, siis ilmselt märgatakse sebimise puudumist, mitte sebijate puudumist. Sebija vahetatakse samasuguse sebija vastu välja. Nii see käib. Kõikehaarav kurbus. Väljun ebamugavustundega iseendast. Seisatan nagu mõni totakas filmikangelane oma kurbusega üksi kuhugi kaugusse vaadates. 

03 juuli 2020

Peatub aeg

Siis kui aeg peatub
ja liigub
õhu ja lõhnadega
minust läbi
tollel soojal ja külmal
poolkevadpäeval

olen otsekui endaks
siiani jäänud
selles ajas kus kiirus
on tõde 
ja infotehnoloogia
on Jumal

aeg peatub
ja mind
polegi vaja
ainult mu
lihasjõudu
ja elu mis 
muutub ses ajas

läbitungiva pilguga
vanas kõduvas
minuks saavas
kodumajas
elab vaime ja valu

kui mina 
oma tõukekaga
ajan iseend
taga ses
Tallinna ajas

ootab Antovka
tolles 
kaheksa-aastase ajas

tule tagasi
tule kirjuta
tule loe 
tule laula
tule unusta

tule koju
memmeke kasvatab suureks

tule tagasi
tule koju
tule jää


02 juuli 2020

Selvehalli tüdrukud

Selvehalli tüdrukud
külmkapis
või kuumaletis

pisikesed ja suured
tohutu haardega
daamid

18 000 sammuga
ja ilma

ootavad meid 
ostma
kuumi kotlette
rohelisi herneid
seasilmi ja -kõrvu
kanamune
pesumasinat
raamatuid
ajakirju

selvehalli tüdrukute
naeratusi kohmetust
ja selvehalli tüdrukute
kadumist

sest kõike võib teha
robotiga

selvehalli tüdrukud
ja nüüd ka poisid
muutuvad ebavajalikuks
kui popiks saab
endale ise
piima lüpsmine
marjade korjamine
pesu pesemine
sigade tapmine
vorstide täitmine

sest pole lubatud
muud me riiki
kui eestlased 

selvehalli tüdrukud 
on esimesed
kes kaotavad
viimased
kelle peale mõeldakse

ehkki väidetakse nad olevat
kõige tähtsamad
koroona ajal

nii nagu õpetajad
medöed ja arstid

inimene inimesega
tööd tegemas
pole väärt 
punast krossigi
sest ta ei tooda
lisaväärtust

ainult elukõlbulikke
kodanikke
kedagi, kes ei karda

aga neid ju 
pole tegelikult 
vaja

liiga palju elu
liigpalju arukust
ehmatab arutuid

neid kes julgevad
tirida katki
võimust hullununa 
inimesi, kogukond

selvehalli tüdrukud
või õpetajad
või medõed
või ämmaemandad

asendatakse robotitega

sest pole vaja

INIMEST

01 juuli 2020

Natuke hajameelne värk

Hajameelselt palju juhtub. Sees hakkab imelik, mõnikord isegi valus. Sellest tuleb üle olla. Aga ei tea kunagi kui kauaks. Vaatame argipäeviti "Kutsuge ämmaemand". Saame kahekesti teada, et mis on preklampsia, vesipea, emakook ja jumal teab veel, misasi. Täna nutsin, sest vanaisa nägi esimest korda oma lapselast ja pidi samal hetkel ära surema. Niisama lihtsalt see käibki. Sureb ära. Ja mina tönnin nagu viimane naga. Igal juhul soovitan kõigil võtta ette Jupiter ja ämmaemandad. Saate targemaks, ilusamaks, paremaks inimeseks. Näiteks eile saime teada, miks on kasulikud kondoomid ja pillid ja abordid - eriti vaesemates piirkondades. Ma arvan, et kui ma suudaks isale selgeks teha, et vaadaku toda sarja, siis võib juhtuda, et äkki hakkab ta ka aru saama, mida tähendab naiste õigused sisuliselt. 

Käisime see pühapäev Männikul. Imelik pühapäev, imelik Männiku. Korraga kogu selle prügi sees  musta liiva sees normaalset rannikuäärt otsides avastasime, et see ongi ju see kuhu toodi üheksakümnendatel mehi liivale ja midagi muutis selle niigi ebameeldiva veel hirmsamaks, vastikumaks. Tööstuspraht ja mõrvad. Eesti Ekspress võimendas seda asja veel natuke oma aseri maffia looga. Aserite värk on muidugi huvitav, tundsin üht tüüpi, keda kutsusin vist Murumeheks. Murumehele meeldis mind kutsuda aseri toidukohtadesse sööma näiteks hartšod või veel miskit põnevat. Nüüd tundub mu sõber mulle kuidagi kahtlaselt aserlik. Aga jah, kõik see on seotud kuidagi Tarankoviga ja mingi kummitava kuritegelikkusega, mis mind veel rohkem mõtlema paneb. Lugudele, mis on minu jaoks põnevad, kuigi jah, kuidagi olen oluliseks pidanud oma identiteeti, oma ema, oma vanaema - just neid, kes mind kõige rohkem on kasvatanud. Aga seda on vist raskem põnevana ette kujutada. Identiteeti ma mõtlen. 

Tööd palju. Trenni püüame ka teha natuke. .  

Sa oled naine, sa peadki kannatama

"Taevas hoidku" teatas naine minimaalse emotsiooniga, otsekui midagi poleks juhtunud, külmalt, vaadates oma mehe terashalle silmi, mis segunesid ebakindluse ja palvega, nõudlikuks. See oli juba nagu lapsepõlves, kui selg roostetas koos jalgadega ja kõhuga valutada täiest jõust menstruatsiooni ajal ja vanaema 1918. aastal sündinud kristlane teatas täie rahuga, et ta on naine, ta peabki kannatama, ta on patune, ta on juba naiseks sündides Jumalat teotanud. 

Ja nüüd käitus mees ka niimoodi Linda istus maha ja ei saanud aru. Ta polnud aru saanud, kuidas tema elu nii kaugele oli jõudnud selle mehega, kes ta vastas istus ja teda niimoodi poolteotavalt vaatas. Kuidas oli võimalik, et ta on selles olukorras? Ema oli öelnud jah, ema ütles kõiki asju ja vanaema ja vanaisa ja isa... Aga neil polnud tegelikult mitte mingit õigust öelda, et see mees on jobu ja ei kõlba kuhugi. See mees, Janno, see mees, kes tema vastas teatas, et ta jätab ta sekretäri pärast maha, sest... Ja Janno sõnad sulasid kurku kinni. Sekretäri? Karla pärast või? No ainuke sekretär, kes Janno firmas töötas oli Karla. 

"Aga mitte päriselt," kordas Janno veelkord. Mitte päriselt? Mis mõttes mitte päriselt, Linda tundis, kuidas ta tahaks tõusta ja lüüa vaba käega meest näkku, kiiresti, soravalt, nii nagu ta oli teismeeas oma nooremat õde löönud, kui see jälle tema toas tema kleitides ringi oli sobranud. See pisike, totakas viieaastane, kellele pöörati rohkem tähelepanu kui Lindale. Ainukesele seni... 

"Mis mõttes?" küsimus kõlas ebalevalt. 

"Sa ju mõistad mind. See on võimatu, et ma temaga päriselt koos olen. Kui keegi sellest teada saab, keegi, kes pole nagu sina, vaid keegi... Ma kuulun ju konservatiivide hulka, ma olen ju... Sa tead küll, nad võtavad mult naha ja... Kõik võtavad, nad teevad mu puhta paljaks, nad tapavad mu ära, nad... Sa mõistad ju..."

Linda vaatas põrandale. Kümme aastat kooselu. Kümme aastat kooselu. Viis aastat abielu. Kaks last. Ja ta kuradi mees avastab, et ta on gei, lisaks sellele, et ta on jäigalt konservatiivse maailmavaatega, on ta gei. Hea veel, et mõned reproduktiivorganid ei tööta Lindal nii hästi, kui teistel naistel, sest muidu oleks neil neli-viis last, võib-olla rohkemgi, ja see totakas tööta olemine, sest ta on naine ja see viis, kuidas tal ei tohi olla liiga palju sõbrannasid. See kõik, see. Linda oli kogu aeg uskunud, et see on nende kahe pärast. Suhte pärast. Armastuse pärast. Et ta tuli oma lemmiktöölt lemmikloomapoes ära, sest ta lõpuks leidis enda kõrvale täiusliku mehe, kes armastab puhtust ja korda ja teda kõige kõige rohkem siin maailams. Ja siis tuleb välja, et ta on kattevari. 

"Ei, ei mõista... Ja ei hakkagi mõistma. Ei ole kunagi mõistnud." 

"Linda ma ju armastan sind." 

"See pole armastus. See pole kunagi olnud armastus. See on sotsiaalse hierarhia kinnitamiseks vajalik tegu - sul oli enda ülimuse kinnitamiseks vaja oma naist, vastassoost partnerit ja lapsi. See pole armastus. Kohustus? Jaa, ma ei ole kunagi mõelnud, et miks see tundus mulle, et sul on raske, kui ma sind suudlesin huultele, sest see ju ei olnud minule raske." 

Tore on. 10 aastat tühjust. Kuidas ta lapsed üksi üles kasvatab? Kus ta elama hakkab? Kus tööl käima? Miks ta varem sellele ei mõelnud?

"Sul on mind vaja. Sa pole kümme aastat tööd teinud. Sa isegi ei tea, kuidas see käib. Sa oled lihtne küülikute ja hamstrite müüja, mitte kunagi midagi enamat. Sa ju saad aru, et neile ei maksta raha palju, sest neid ei ole vaja, pole kunagi vaja olnud. Mind - suurfirma juhti ja paljude väikste firmade omanikku - seevastu on kõigil vaja, eriti minu lastel. Aga nad ei tohi teada saada, et Karla..."

"Jaa, sind on vaja, hoolimata sellest, kas Karla või mina... Nad ei saa sulle liiga teha. Sa mõistad ju seda?"

Linda hningab sisse ja välja. Tõuseb diivanilt ja läheb raamatukokku, sellesse tuppa, kus ta on ennast elu aeg turvaliselt tundnud.


25 mai 2020

Ajalugu ja aja lugu

Koroonaga oleme siis nüüd praegusesse järku jõudnud, kus võib Võrus käia. Jeei! Minu isa vist ikka igatses mind parajalt palju, nii nagu üks Karlsson parimais aastais julgeb igatseda. Meie puutusime elus esimest korda kokku majaühistuga ja hunniku jamadega ja töötamine-toimetamine kodus ehk Võrus on nüüd ka läbi proovitud. Natuke  on hirmus ja natuke ei ole ka. Imelik ikka. Pingutame, jookseme, kargame, teeme erinevaid asju ja üldse. Hea on see, et tänavu võtsin kaasa kõik oma diplomid kodust! Koolilõputunnistused ja diplomid. Tuleb välja, et keskas oli mu üksainuke kolm bioloogia, kõik ülejäänud olid neljad-viied, isegi kõige ebameeldivamate omadustega ajalooõpetaja  oli suutnud mulle tekitada kokkuvõtteks 4. See on siis loen sirgelt maha kõik ja dikteerin lauseid viis korda ja kirjutage paljun nüüd oma nn ajaloovihikusse, ilgus kuubis ikka, kui inimesed ei oska jutustada oma erialaseid teadmisi ümber, emotsioonita jauravad enda ette mingit hirmsat tühjust, millega ausalt öeldes minul mingit seost ei ole. Bioloogia õps oli hoopis teistsugune, igas mõttes palju meeldivam ja omal moel teravam ja tublim, kui enamus inimesi, kellega ma erialateadmisi kätte saades kokku  puutunud olen. Aga bioloogia ei hakanud mulle ikkagi niimoodi külge, nagu ajalugu. Mitte et see hirmsasti mu külge hakanud oleks. Aga igal juhul praegu, kui on võimalik vaadata põnevaid sarju Lucy Worsley juhatusel nii juutuubist kui ka ETV pealt, siis on kuidagi kummaline ja kuidagi hea, et vähemalt ühes riigis oskab keegi rääkida oma riigi ajaloost nii meeldivalt ja põnevalt, et pea hakkab ringi käima kõikidest Henry-dest, George-dest, Edwarditest. Arhitektuur, kunst, kirjandus - seotakse ilusaks kimbuks ajastute sisse ja siis tekib mingi väga vastik ebamugavustunne, et mismõttes! Eestis on ka ju ajalugu ja inimesed, kes seda läbi ja lõhkini tunnevad. Vähemasti mulle meeldib mõelda, et on, kuigi ma võin eksida, sest teatavasti on meil humanitaarteadlastega ikka kuidagi valusasti, see projektipõhine ja õhinapõhine toimetamine. Asjad jäävad kuhugi seisma ja pooleli, keegi ei püüa mõtestada oma käitumist ja selle iseärasusi, mis muide tulenevad ikkagi meie ajaloolisest teadvusest. Oma hirmude sõnastamine ja mõtestamine võiks käia inimeseks olemise juurde. Sest hirmud ongi need deemonid, millest algavad kõiksugu kurjategemised minu meelest. Ja omakorda hirme kasvatatakse meie sees juba päris algusest peale. Kasvatatakse, sest me oleme osakesed suuremast ja valusamast maailmast, kui see, mis meid praegu ümbritseb. Aga jah. 

01 mai 2020

Päikesekuningast turundustegevuseni

Nii, nüüd siis juba mai tea kui kaua, kui kogu see maailm justkui seisab. Minul muidugi mitte ja mida pikemalt see niimoodi on, et ei tea, millal saab liikuma ja tegutsema, seda asjalikumaks ja kiiremaks kõik läheb. Imelik lausa. Hirmus lausa. Valus? Jah, isegi valus. Ei suuda kuidagi aru saada, kuidas inimesed räägivad kappide korrastamisest ja veel mingitest aiamaatöödest. No ei ole mul siin mingisuguseid paganama kappe ega aiamaad, kogu aeg on mingid raamatud kuhugi viia või kuskilt tuua. Mingid saatelehed, mingid õiendamised, seletamised, asjatamised. Ja nõnda edasi. Muudkui. Koguni nii palju on vaja ringi liikuda ja tegelda erinevate asjadega, et vahepeal läheb see eriolukord meelestki. Lihtsalt bussiga enam ei sõida tööle ja jala liigun ringi. Tädid võivad helistada nüüd suvalisel hetkel telefonile, umbes keskeltläbi kell 8.30 hommikul võib selline asi juhtuda ja umbes sellest hetkest võib alata tööpäev. Tuleb olla valmis. Inimesed on väga laisad kasutama arvutit ja tellima meie armsast e-poest. Sest pole aga hullu.

Igal juhul mingipäev vaatasin Lucy Worsley dokumentaali Versailles`st. Henryk mühatas kõrvalt, et mis kole mees see Päikesekuningas oli (sama võib öelda ju ka Peeter I kohta ja Sankt Peterburi kohta), et kui palju rahvast ikkagi pidi oma elu andma, et ta saaks oma võimu ja väge läbi arhitektuuri teistelegi näidata. Kui sul on tuju hea, siis käsi kokku löö... Eks ole? Ilus lauluke! Vägevad kuningad ehitavad selle peale katedraale, paleesid, linnu - aga mitte tuju pärast! Ikka sellepärast, et näidata, kui võimsad ja rikkad nad on, ikka sellepärast, et teised sama näitaks, ikka sellepärast, et nad korralikult oma ilupüüdlustele ja väele allutada. Ja siis 72 aastat valitseda, keda see huvitab, et Versailles`d ehitades suri ilmselt sadu ja sadu talupoegi. Vähemasti said nad koledast jahilossist võimsa võimu kantsi ja tunnistuse valmis ehitatud. See on lõpuks see, mis loeb. Ja loomulikult pealik, ehk inimelude kaotusest otsekui puutumatuks jäänud hra Päikesekuningas Louis XIV.

Mitte miski pole muutunud. Praeguseks ajaks on lihtsalt kõik see alam-ülem rafineeritumal kujul ikka alles. Kas kedagi huvitab, kas Rimi töötajad saavad Covid-19 või Maxima töötajad? Ikka need kassaliini omad. Või see 34aastane hiina arst, kes lubas, et see haigus muutub ainult hullemaks. Ma kardan, et sageli ei huvita see ka töötajaid. Muidugi ei taha keegi haigeks jääda ega surra. Keegi ei lähe tööle teadmisega, et ohkuitore nüüd võib haigeks jääda. Pigem minnakse tööle sellepärast, et seda tööd osatakse teha, et see töö on toonud leiva lauale, et see töö meeldib inimestele. Kuidagi imelik on, kui muidu alamaks kui mistahes muud ametit pidavaid klienditeenindajaid nimetatakse kangelasteks. Neid kangelasteks või ohvriteks nimetada on kuritegu. Nad teevad oma tööd ja iga töö juures, ka kõige lihtsama kojamehe ameti juures, on olemas töötaja väärikus, see ei tule alati palgast, see ei tule alati sellest, kuidas turundajad või personaliinimesed inimese tööd nimetavad. See on sügavam, keerulisem ja mitmeski plaanis sõltuv ka ühiskonna üleüldisest tähelepanemise oskusest.

Keegi annab meile töö, kui oleme töötajad. Minul on selleks minu otsene ülemus, kes otsib meile projekte, suhtleb erinevate inimestega, paneb silmad särama toredatel ja põnevatel kirjanikel andes neile inspiratsiooniallika. Pean tunnistama, et ma mõnikord ei saa alati oma ülemusest aru. Aga ma saan aru, et kui meil ei oleks häid raamatuid, siis meil ei oleks midagi müüa ega midagi teha. Ja see on kõige olulisem igasuguse töö puhul, et oleks midagi teha. Selles mõttes, et oleks sisend. Selliseid inimesi, kes suudavad luua kontseptsioone või uusi ideesid. Jah, Päiksekuningaid, Peeter Esimesi, isegi minu isasuguseid keskmiselt suure ehitusfirmajuhte, kes lähevad magama kell 12 öösel ja näevad und uutest ägedatest ehitistest ja võidavad konkursse, mis toovad tema ehitajatele raha lauale, selliseid on vähe. Ja peab tunnistama, et ega neid ei saa kunagi liiga palju olema, sest muidu ei oleks inimesi, kes töö ära teeks. Keegi peab ju projekti ellu viima. Selleks on ehitajad, kirjanikud, toimetajad, projektijuhid. Aga seal muide asi ei lõpe!

Vähemasti raamatute puhul ei lõpe asi kunagi tänapäevases kapitalistlikus maailmas, kus paljud kirjutavad, ei saa lõppeda töö kirjutise avaldamisega. Siit hüppavad sisse turundajad ja muidugi, nagu ma eelnevalt mitmeid kordi olen rääkinud, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Päevaleht, Õhtuleht, Postimees jne jne. Kui me raamatut või autorit kuhugi sellistesse kohtadesse ei saa, siis võib raamat väga vaevaliselt tekitada järgmise raamatu. Ses mõttes kirjanikud võivad uskuda küll, et ainuüksi sellest piisab, et neist räägib ERR, et neil on palju häid sõpru, aga ei piisa. Kunagi ei piisa. Nii Tõnu Õnnepalu kui ka Andrus Kivirähk on ilmselt viimased sellised kirjanikud, kes ei vaja turundust kui sellist. Nad lihtsalt on jõudnud oma tegevusega nii kaugele, et kui ilmub nende raamat, siis me saame sellest varem või hiljem kuskilt teada.

Eelmisel aastal tekkis mul muide hra Õnnepalu puhul tunne, et ta ongi nüüd endale palganud raamatute kirjutamiseks päkapikud. No kuidas on võimalik ilmutada ühe aasta jooksul kolm raamatut. Mõnus on muidugi, et kõik need raamatud on targa inimese raamatud. Mõtisklused tekitavad hubase meeleolu ja koha tunde. Aga siiski! Paljuvõitu? Vähevõitu?

Kahjuks ei saa enamus kirjanikke sellest aru, sest nad on elanud suurema osa teadmises, et ainuüksi nende hunnitust isiksusest piisab, et kõik nende raamatuid ostaks ja nõnda see kopikas peakski tulema nende juurde. Ei tule. Ei ole ilmselt kunagi tulnud. Lihtsalt nõukaaeg andis valelootuse selles osas. Nagu ta andis valelootuse ka selle osas, et tööinimese töö on tähtis. On küll tähtis, aga kui valikuid on palju, siis ainsaks indikaatoriks lõpliku otsuse tegemisel on turundustegevus. Mängud hindadega, saated, põhjalikud artiklid jah, mõnikord isegi artikkel Eesti Naises. Siiani on meeles, kuidas kõik käisid pool aastat Kristiina Ehini luuletusi ostmas, kui temast oli ilmunud portreelugu sealsamas. Enne seda ei kippu ega kõppu.

Kui te arvate, et teistmoodi oleks toidutööstuses või toidukaupluste osas, siis te eksite. Maximasse tullakse, sest keegi on kuhugi sildi üles pannud või telesse reklaami tellinud. See keegi on tavaliselt turundusinimene, minul ka minu hea kolleeg ja kohati ka ülemuse funktsioone täitev tegelane. Ilma temata poleks mõndasid meie müüke kindlasti mitte. Olukorras, kus igast poest võib osta korraga 100 erinevat uut raamatut või leiba või jogurtit või hoopistükkis lõhnaseepi, on igal inimesel metsikult raske orienteeruda või mõnes piirkonnas asub kõrvuti Prisma, Rimi, Selver, Comarket, Deli, Grossi pood, leida endale oma lemmikkett või millestki alustada... Noh, kui klient läheb poodi, siis juba on võimalus, et ta jääb selle poe kliendiks, juba on võimalus, et meie tehtud valikud on õiged. Juba! Meie all mõtlen ma turundajaid. Ehk loomulikult tuleb maksta klienditeenindajatele väärikat palka, aga eelkõige tuleb hoolitseda selle eest, et te saaksite klienditeenindajatele väärikat palka maksta ehk turundajad peavad suutma inimesi enda juurde meelitada, aga see on raske tegevus.

Olles nüüd otseselt seotud ka turundustegevusega, uudiskirjadega, kampaaniatega, tean ma väga hästi, kui oluline on ka iga poeketti enda turundustegevus. Nii kui turundajad ei viitsi, oska ega taha tegelda raamatutega ja nende esiletõstmisega, nii need jäävadki laoruumi kopitama. Seda ei või aga endale kohe kuidagi lubada. Mitte keegi meist. Olgu tegu siis raamatutega, jogurtitega, ükskõik millega. Kõige olulisem on nii-öelda energiavahetus. Annan kümpsi saan miskit head vastu. Aga miks ma peaks selle kümpsi andma, kui mu vastas on minule tundmatu asi (raamat, jogurt, leib). Ahjaa seoses leivaga tuli vanatädi Nadja meelde, issand, kuidas ma sain sõimata, kui ma talle vale leiva poest tõin. Vat selline lugu.

Turundus pole niisiis tegelikult midagi muud, kui üks propagandaviise. Ja eks selle meistrid ongi olnud pisut autokraatlikud või türanlikud tüübid. Päikesekuningas pani ikkagi jala maha, tegi Prantsusmaast just sellise, nagu talle oli vaja, kasutades kavalusi ja nippe, mida meiegi kasutame, et oma asja ajada edasi, veel paremini.

16 aprill 2020

Montaaž

Tulime täna Henrykuga töölt koju. Ahjaa, mina käin tööl! Nii iga päev kahe-kolme-nelja tunni kaupa, sõltub sellest, kas kõik raamatud saab kätte kohe igasugustelt kulleritelt ja kas kõik asjad erinevatest varjusurmas kaubanduskeskuste poest kätte või viidud. Selline karantiinijänku olengi, et lipsan oma väiksest urust välja, et kiiresti kiiresti kesklinnas ringi joosta. Ja vahel võtan kaaskarantiinijänku ja panen teele hunnikute kaupa raamatuid või siis väiksemate hunnikute kaupa. Sõltub, eksole.

Töö käib.

Igal juhul täna jalutasin koju ja vaatasin tee peale jäävat massaaži salongi? Jaa, ju vist nimetatakse sedasi taolisi ärisid. Mina aga mõtlesin, et ohoh, et maailmas võiks olla hoopis selline koht inimeste elude mõistes, et montaaž. Lähed kohale, võetakse kõik su unistused, mälestused, solvumised, ebamugavustunded jne, ja monteeritakse välja mälust ja üldse, tehakse olematuks. Järgi mõeldes, seda teeb vist ilukirjandus, hea muusika, mõnusad filmid, võimsad kõhedust tekitavad installatsioonid, pildid, tants kuidagi rehabiliteerivadki seda sees olevat valu millekski mõistetavamaks. Annab märku, et jah, inimene, oled loll, aga lollusega tuleb toimetada korralikult ja ausameelselt. Noh, nii ausameelselt, kui see mul välja tuleb. Võib-olla see masseeribki natuke neid pingeid, mis inimeses nagunii kogu aeg kogunevad ja mõnikord monteerivad head raamatud või halvad raaamtud inimese üleüldse teistsuguseks.

Kõige hullem monteerija on vist Piibel. No milleks selliseid asju niimoodi südamesse võtta? Milleks mitte kasutada aju, kui see on inimesele antud? Miks? Kuidas? Aga jah. Raamatud ja nende viis puudutada mõnikord just seda kohta, mis teeb haiget ja see kuidagi endale selgemaks, adutavamaks ja mõistetavamaks saada. Armastan. Luule muudab maailma. Või siis lihtsalt inimest, kes korraga saab maailmast natuke paremini aru.

Aga jah.

Töö käib mu head!

Ajumassaaž ehk elu montaaž.

14 aprill 2020

Natuke negatiivselt või siis jällegi positiivselt

Inimesed räägivad oma produktiivsusest ja veel mingisugustest asjadest. Loen ja kuulan ja mõtlen, et kui ma siin ühe asja tegemata jätan, siis hakkab jama pihta. Ei müüda raamatut. Meie raamatut. Peab kogu aeg mõtlema ette ja taha ja kiiresti, palju kiiremini, kui võib-olla et ise olen harjunud mõtlema. Nüüd. Justnimelt praegusel ajal. Muidu juhtub suuremat sorti jama. Jamade eest meid muidugi ei kaitse midagi. Papa ja vist iganädalane kirikuskäik on õpetanud mind vaatama elule nii, et kui mingi jama on lahti, siis ise olen süüdi. Süüdi võib olla kõiges. Selles, et oled naisterahvas, aga mitte selline ennastvuntsiv preilna, vaid siuke teksastes ja enamasti higi järgi haisev, sest kas teate palju raamatuid peab mõnikord kahe päeva jooksul karpi toppima ja välja saatma? Palju, väga palju. Ise oled süüdi, kui töötad klienditeenindajana ja ei tule rahadega välja ja ei saa makstud oma pisikest ühetoalist korterit ja sukkpükse, nii oli 2013. aastal. Ise oled süüdi, kui menstruatsioonivalud oksele ajavad. Ise oled süüdi, kui sitt on olla. Ise oled süüdi, kui müüke pole korralikult tehtud. Ise oled.

Noh, ma arvan, et me kõik oleme süüdi. Mõnede asjade eest lihtsalt vastutan rohkem, kui teiste eest. Ja samas. Päriselt. Ausõna. Kõike ei jõua. Ei pea jõudma, aga oleks soovituslik. Lihtsalt nii on.

Igal juhul David Quemmani raamatu "Hüpe" lugesin läbi. Ja tõesti! Päriselt. Ilma naljata. Ta väitis, et inimesed on nagu röövikud puudel, meid on kuradi palju sündinud. Ja tõesti! Päriselt! Ilma naljata. Sellepärast hakkabki loodus vastu, sellepärast mõtlebki loodus välja selliseid toredaid viiruseid. Esimesed, kes surevad, on need, keda majandus enamasti kõige vähem vajab. Vähemasti kõik väidavad, et neid vajatakse kõige vähem. Klienditeenindajad, kullerid, arstid, õpetajad jne. Inimesed, kes töötavad inimestega. Inimesed, kes võtavad kõik need paganama viirused vastu, töötlevad neid oma kehas ja nii ongi, kaovad. Ja siis oma suurte miljonitega ja igasuguste muude vidinatega päästavad maailma IT-tüübid, leiutades roboteid, kes neid teenindaks. Võttes aeglaselt ära inimeselt kogu vastutuse, kogu süütunde, öeldes talle, et ta võib olla loll, paks, laisk. Kõik need head sõnad. Kõik need head sõnad.

Pole inimest. Pole inimest.

On kuradi süütunne. Kas IT-inseneridel muidugi tekib pähe mõte, et äkki paneks robotisse süütunde? Ebaluse? Kahtluse?

07 aprill 2020

Viirusest eufooriani

Loen ligi kuuesajaleheküljelist raamatut erinevatest viirustest. Äsja avastasin, et kirjutaja on minust 36 aastat vanem onkel, kes on suur osa oma elust tiirutanud Aafrikas ja Bangaldeshis, Austraalias ja ajanud taga nii Ebola, Hendra, Nippahi kui ka muude viiruste jälgi. Miks mõned viirused on nakkavamad ja teevad rohkem liiga, miks mõned asjad on keerulisemad ja teevad veel rohkem liiga. Imelik on. Polegi nii hirmus, aga tegelikult on veel hirmsam. Tööd on palju. Saab veel rohkem olema. Loodetavasti. Igapäevane värk. Pingutame nii palju kui jaksab. Imelik on olla. Kiire ja ebamugav. Umbne ja tolmune ja palju pesemata nõusid ja asju ja üldse. Aga pole hullu. Kunagi polegi eriti midagi hullu, ainult töö on ja nüüd siis viirus ka.

Täna pidi õue jalutama minema.
Noh mina saan selle tiiru tehtud, aga kulla ei saa.

Midagi pole teha.
Püsime kodus nii palju kui võimalik.

Avastasime HBO-st "Eufooria". Täiesti hullumeelne peaks vist ütlema, et teismeliste draama. Aga kui vaatad, kuidas kellegi süda kistakse puruks tema lihase isa poolt, kes sureb või muutub narkomaaniks või pettub tema emas. Või kellegi süda tõmmatakse ribadeks, sest ta leiab kümneselt oma isa pornovideod, kus lugupeetud ja armastatud papa seksutab ringi alaealiste plikakeste ja poisikestega.
Ja seda kõike saadab võimas kaameratöö, head näitlejad, kummastav, lausa hullumeelne atmosfäär. Nagu oleks keegi otsustanud kirjeldad ilu, mitte elu. Igal sajal juhul on nii elu kui ka ilu valus. Teismelised armuvad, teismelised väärtarvitavad teineteist, teismelised jätavad maha, teismelised nõuavad rohkem kui teised inimesed nii elult kui ka endalt. Mina arvan, et minu teismeiga sai otsa Nigeeriast tagasi tulles, kui ma läksin tööle ja pidin enda eest peaaegu täielikult vastutama hakkama, ei tulnud see mul sugugi lihtsalt ega kergelt. Aga midagi selles peateismelises oli, mis meenutas mind. Kohmetut, poisilikku, aga ikkagi väga väga väga ilusat inimest. Zendayal tuli portreteerimine hästi välja, aga ta oli samas ikkagi korralik hall hiir kõigi nende kirevate ballikleidiliste ilusate inimeste keskel. Iga seriaali osa tekitab vastikust ja põnevust korraga. See läbib mõtet, aga samas on visuaalselt nii võimas, et jõuab kuhugi alateadvusse ka. Kaader, kaadri haaval laotakse üles maailma, mis on kellegi valusid, hirmusid, ihasid täis.




20 veebruar 2020

Kuidas kirjutatakse Kafka...

"Tere!"
"Tere!"
Pikkade peaaegu kulliküüntega, küllaltki lühikese kleidi, värvitud huulte, silmade ja juustega naine vaatab läbitungivalt vistrikulise paksude prilliklaasidega kartulikoorekarva juustega kõhna raamatumüüjanna poole ja tolle müüjanna ilmselgeks jahmatuseks teatab: "Ma otsin Marie Heibergi armastuskirju."
Müüjanna ajab silmad pärani.
"Heibergi kirju?"
"Jaa!"
"Ses mõttes, et..."
"Sellest teisest poest öeldi, et see raamat peaks siin olema."
"Oot, kuidas... Kuidas raamatu pealkiri oligi...On?" Müüjanna tunneb end ebamugavalt. No ta ju peaks teadma, et neil on poes Marie Heibergi kirjad. Ta on ju luulehuviline. Ei ole võimalik, et ta ei tea, et need on ilmunud, et need on olemas. Tüdruk peaaegu, et väriseb oma teadmatuse tunnistamishirmust. Paanikataoline noot kerkib ta pähe ja ehk ka sellesse viisi, kuidas ta silmipimestavat ehkki pisut liiga lühikeses kleidis noort naist enda vastas vaatab. Nagu mingi...
"Pealkiri...!" kostab too veelkord, "on Marie Heibergi armastuskirjad, EKSA väljaanne, teate küll. Eelmises poes ei teadnud müüja, kuidas kirjutatakse Kafka. Tundub, et teie ei tea, kes on Marie Heiberg."
"Tean küll!" ütleb tüdruk justkui oma eksistentsi õigustades, "Aga raamatu pealkiri on "Üks naine kurbade silmadega"".
"Selge! Sel juhul otsige see palun üles. Mul on seda kohe vaja, mitte nädala pärast. Muidu oleksin e-poest ostnud, teate küll!"
Müüjanna uurib arvutis raamatu pilti ja on ikka veel pisut šokis nii raamatust, ostjast kui ka kombineeritud olukorrast. Korraga tuhiseb poodi kõrgetes kontsades, kiskjalike küüntega pikk blond naine, kes astub ligi Heibergi-otsijale "Kas leidsid selle Heibergi juba üles või, Miša? Meil on siin kaubanduskeskuses pediküüri aeg! Me ei tohi hilineda! See on üks kallimaid pediküüre ja kui võimas see saab olema meie saunapeol, kui me ilmume välja imeilusate jalakestega kõikide nende inimeste keskele!"
"Rahu! Müüja otsib. Ega kõik ei saagi teada, kes on Marie Heiberg. Üks kummaline võrukesest luuletajanna, kes armus eesti ilusaimasse kirjanikku - Michelsoni, kirjanduse paavsti."
Müüjanna on arvutis kinni, kardab sealt peadki tõsta, sest ta ei tea ikka veel, kuhu see õnnetu raamat pandud on. Üks tükk kogu poe peale, üksainuke.
"No aga küüned! Saad sa ikka aru või? Peale selle Oliver eeldab, et ilmud kohale ilusana, mitte mingi Marie Heibergiga."
"Muidugi, Ella, ilmun ma kohale ilusana, see ei peaks takistama mul doktorikraadi saamast, et ma ilus olen või maniküüritud või pediküüritud. Oliver teab seda."
"Tegelikult pole sellel kraadil ju tähtsust. Päriselt! Tööle sind ju sellepärast ei võeta ei ülikooli ega tavakooli ja muuseumisse sa ju minna ei taha ega mõnda teadusasutusse. Milleks see kõik? Selle õnnetu doktorikraadiga pole sul tegelikult mitte midagi teha. Ja Marie Heiberg? Keda huvitab Marie Heiberg? Eestlasi huvitab või? Vaevalt! Kõiki aga huvitab ilus noor naine oma suguküpsuse kõige pakitsevamas eas."
Ella on provatseeriv. Miša teab seda. Ta lööb selle jutu peale käega, kuigi teab, et sõbranna küünilisuses on terake tõtt. Mitte kedagi ei huvita... Luuserid! Sellepärast tulebki küüned teravaks ja silmad säravaks ja üldse teritada.
"Mind küll huvitab Marie Heiberg," kostab hiirekesetaoline müüjanna leti tagant.
Miša vaatab teda põlglikult. Vastutustunnet pelgav, pisike irisev loomake leti taga.
"Jah, teiesuguseid huvitab ja minusuguseid huvitab. Kus see raamat siis on?"
"Ma ei tea, ilmselt biograafiate all, seal on..."
"Ilmselt tõesti."
Ella vaatab Mišat ja itsitab.
"No päriselt Miša, pediküür!"
"Jah, Ella! Pediküür on mõnele kindlasti huvitavam kui eesti kirjandus."
Müüjanna läheb raamatut taga otsima ega naase pikemat aega.
Miša aga jätkab: "Kindlasti on ka sellele luulehuvilisele müüjannale maniküür, eriti võõraste hästiriietatud naiste maniküür, palju huvitavam, kui eesti kirjandus. Ja tahab ta seda või mitte, aga ta on sama pealiskaudne ja jõle nagu sinagi, mu kallis Ella!"
"Mina ja jõle?"
"Nojah... Su isa ilmselt lööks su maha, kui ta kuuleks, et sa ei tunnegi üksikasjalikku huvi eesti kirjanduse, kultuuri ja rahva vastu, et oh kuidas sa küll võid, et mitte tunda huvi Marie Heibergi vastu, ikkagi sama kandi tüdruk, ikkagi võrukene..."
Itsitavad kahekesti.
Ella aga jätkab: "Ja peale manitsemist loeks mu kallis papa ajalehti edasi ja tunneks poliitika ja propaganda vastu rohkem huvi kui Tammsaare "Tõe ja õiguse" vastu või hoopis fs-i luule vastu või Kristel Algvere oma vastu või... Ja niimoodi nagu näha jäävadki eestlased alles... Igavesti ja totakalt oma rinnale kloppides, et ohkuiuhke on olla eestlane, lugemata klassikat, käimata teatris, näitustel... Aga päriselt! Miša! Jõle?"
"Ikka!"
Müüjanna jõuab võidurõõmsalt kohale ja ulatab Mišale raamatu. Too tõmbub pingule.
"Kus te seda hoidnud olete?"
"Riiulis."
"Näha  jah... Mis riiulis? See on ju tolmust koledaks läinud!"
"See on ainuke eksemplar."
"Jah... ainuke eksemplar. Piinlik peaks olema selliseid raamatuid müüa. Mis seals ikka! Allahindlust saate teha?"
"Kümme protsenti?"
"Asi seegi."

13 veebruar 2020

Lugemisprofessionaal ja insener



Raamatupood. Letis paksude prilliklaasidega, pisut vistrikuline kahekümnendates müüjanna. Tema vastas vanem mees.

"Tere! Mul oleks vaja lugemislauda ja lugemislampi ja lugemistooli ja kümmet kõige paremini kümneaastastele tüdrukutele sobivat raamatut."

"Tere! Lauda, lampi ega tooli meil pole, aga kümme raamatut leiame lihtsalt."

"Oot-oot-oot! Mismõttes pole? Te olete ju raamatu ja raamatutega seotud asjade müügikoht. Mismõttes teil pole lauda, lampi ja tooli? See on ju elementaarne lugemisvarustus! Mõeldud eriti algajatele lugejatele, kelleks on minu kümneaastane Mirri!"

Neiu teiselpool letti naeratab ja kostab: "Aga lugeda saab ju pargipingi peal, voodis, köögis, enne kui ema teeb valmis kõige parema koogi maailmas, õues, enne kui kõik peenrad saab umbrohtudest puhtaks kitkutud, diivani peal, sealsamas, kus telekatki vaadatakse, mõnikord on telekas isegi taustaks, poejärjekorras, hambaarsti ootetoas, vahetunnis pingi peal või seistes, bussis, kui pole veel kohale jõudnud, rongis, kaubanduskeskuses, kus on inimesed, keda jälgida ja pingid, millel istuda, põhimõtteliselt igal pool saab lugeda! Poosi saab ise valida! Lamades võib lugeda! Istudes! Kõndideski! Seistes!"

"Vaadake teie olete professionaal! Minu lapselaps on algaja! Ta vaatab köögis ema, aias lilli, diivanil telekat, voodis und, arvutilaual arvutit, poes järjekorda, koolis teisi lapsi, kaubanduskeskuses riideid, rongis telefoni ja telefonis videosid. Pingi peal ka videosid. Talle on vaja lugemiseks lugemislauda! Muud midagi! Siis ta loeks lugemislaua juures! Nii et kus on lugemislaud siin teie juures!"

Tüdruk võpatab pisut.

"Me oleme raamatupood. Me ei müü mööblit."

"Mismõttes ei müü? Vaadake Amazon, kui ma sinna sisse toksiks, et mul on tarvis kümme raamatut kümneaastasele tüdrukule ja lugemisvarutus, siis ma saaksin kõik kohe kätte! Ja mina vana rumal inimene tulin täiesti tavalisse poodi, täiesti tavalist lugemisvarutust ostma! Nagu päriselt! Niimoodi jääte te oma tulevastest klientidestki ilma!"

Tüdruk ohkab.

"Kuidas teie loete raamatuid?"

"Mina? Miks mina peaks raamatuid lugema! Ma olen seitsekümmend viis aastat vana, viimased nelikümmend viis neist töötanud insenerina, enne seda ma muidugi lugesin, lugesin palju, lugesin klassikat! Balzac ja Shakespeare ja loomulikult Charles Dickens ja teate ikka toda vana vana "Maailm ja mõnda" sarja! Aga rohkem pole selleks aega! Ma teen praegu ehitusobjektidele hindasid!  Peale selle! Ma loen ajalehti!"

"Väga hea! Ajalehed on väga hea! Kus te neid loete?"

"Enne tööle hakkamist kabinetis, diivanil enne Aktuaalset Kaamerat, ikka väga põhjalikult loen!"

"No, siis te teate, et lugeda saab ka diivanil enne Aktuaalset Kaamerat. Järelikult saab ka Mirri niimoodi loetud."

"Ei-ei-ei-ei! Te saite nüüd minust täiesti valesti aru, ei saa loetud! Ta ei ole lugemisprofessionaal, tal puudub igasugune suutlikkus lihtsalt istuda ja mitte midagi teha, ta peab olema teadlik sellest, et ta loeb või teeb midagi. No mõelge ise! Lugemislaud on distsipliin! Diivan on mingi multifunktsionaalne ollus! Päriselt!"

"Olen teiega natuke nõus ja natuke mitte. Kui lugemist nautida..."

"Nautida? Mismoodi see käib? See väike tirts ei naudi sellist asja ja ei hakka kunagi nautima, see on töö, ta peab ühel hetkel ülikooli minema ja inseneriks saama, nagu mina. Ja mina ei ole kunagi nautinud ühtegi kirjandusteost, sest mida seal nautida. Kasu peab sellest saama, inimene peab arenema keeleliselt. Ma olen mõtisklenud raamatute üle, aga see on jube tüütu tegevus ja ei vii kuhugi ja selle eest ei maksta! Ainus, kuhu selline tegevus viib on raamatupoe leti taha ja see teeb veel noore ilusa naise koledaks ka, millised jõledad paksud prillid teil on!"

"No mina olen nendega sündinud. Ma päris Marina Tsvetajeva nüüd küll ei ole, et käiks miinus kaheksaste silmadega ringi ja ei näeks asju ega inimesi enda ümber, et lihtsalt ilus olla... Aga selge! Selge! Mõistan teie muret! Mööblit te meie juurest kahjuks ei saa. Lihtsalt raamatupoe ülesehitus pole veel sinnamaale jõudnud, et te mööblit meilt osta saaksite, aga need kümme raamatut otsime küll algajale lugejale riiulist üles! Kümneaastane? Tüdruk?"