31 juuli 2013

Natuke Katrina-kriitikat

konnaehmatus - seal ta siis seisis ja ma pidin tema lähedal asuvat veetoru paremale või vasemale kruttima, vastik konn, papa ütles, et missa nüüd, nagu polekski kunagi maal kasvanud, et konni kah kardad, no aga ma olen ju printsess

meheehmatus - seal ma siis virisesin, et keegi on kuskil kaugel välismaal ja mina pean siin toime tulema igasugustega, kellele ma isegi meeldi, ja ma ei saa tema juurde minna ja öelda, et mul on kõrini kõigist nendest tüüpidest, et olgu nüüd olla minu kõige parem, et päästku mind siin igasugustest, kolleeg ütles selle peale, et Katrina, sa oled juba piisavalt vana, et ennast ise kaitsta

no ei ole piisavalt vana ja printsess olen ka

(prõmmib jalgu vastu maad)


30 juuli 2013

NEOpassivism

kui olla nii õiglane, et seisukoht on selline, et palun andke mulle kõikide seisukoht, ma olen kohtunik, siis ilmselt ei lähe ma tegelikult kellelegi korda kõikide oma nõudmistega

a keegi palus mult mu artiklit haldjate keeles, naljakas palve oli

ma i suuda kirjutada mitte üht sõna ka, ilma et ma i tunneks, et ma lendan peaga vastu kive surnuks

neopassivism on mind haarand

28 juuli 2013

lubasin, et ei kirjuta palju

ainult magada tahaks viimasel ajal
kirjutamine soigutab
ja jalutada koos fotikaga ringi
jalutamine liigutab
ja sees käib veel keskit ringi
ma i teagi

ahjaa
ilusakolleegi peale olen pahane
ise ka veel täpselt aru ei saa miks
kurbus on kõige suurema algustähega
lausestamata sõna
sõnastamata tunne

ja üleüldine tunne on nagu kolmeaastasel, kes on nii väsinud
et magama ka ei jõua
ainult jonnima jõuab
ja see tegelikult on ebamugav

ahjaa jalutamas käisin
isa ja poeg
hüüdsid emale ja tütrele
ale mama, ale jeanne
ale ale ale
ale mama, ale jeanne
ja eesti poiss rääkis kultuurikatla aias
prantsust
selline ilus poiss
siis tekkis küll tunne
et sellisele ma küll tüdrukuks ei kõlba
siis jällegi
et miks ma peaks kõlbama
et mul nagunii
ju

v ä i k e
prints

ja perec ja Johannes Aavik
ja veel palju teisi
ehkki paljud neist ei räägi prantsust

lasen minna

kõigel

oma jagu ja oma teed

27 juuli 2013

*

Keldris isa telefonile ei vasta.
Maailm tiirleb ümber naeru ja kohutava kurbuse korraga.

26 juuli 2013

Eridefektiga ja ületöötanud

Uue sõna leidsin: eridefekt. Selle peale vaatas mind mu töökaaslane tükk aega sellise näoga. Tead küll millise näoga. Uksest astus sisse poiss suurte kõrvaklappidega, nagu oleks mutantpoiss skafandris poodi sattund. Imelik lausa oli vaadata teist. Teretada seesugust? Ma usun, et ta jookseks kuhugi suunas. Või vehiks arusaamatuses kätega? Või midagi muud. Jah.
Vahel tundun ma endale üliväike.
Ja siis ma käitun  vastavalt. Ja siis see kõik läheb üle.
Ja siis ma lihtsalt ootan midagi, mis mitte kunagi ei juhtu. Täna tahaks magada. Lihtsalt magada. Väga kaua aega. Koju ja magama.


25 juuli 2013

Hirmsad ja kannatusrohked päevad

Täiesti jabur ja hullumeelne, kui must meeleolu täna inimestel on. Minul ka. Väike tüdruk kärus kukub pikali ahnusest oma raamatu järele, või hirmust, et ma võtan selle ära. Mitte kunagi ei või teada.

*
Ahjaa, ükspäev jäin nii purju, et saatsin IlusaKolleegi persse ja tema unfrendis mind feisbukis ja nüüd ma ei teagi, kuidas me edasi kolleegid oleme. Jah. Feisbukk ja jooming ei käi käsikäes, nad käivad käest mööda. Igal juhul otsustasin ma jagada pilti, mida IlusKolleeg oli laikinud, sest ma ei tahaks selle kohta öelda meeldinud. See on liiga ilus sõna. Ja ma ei saanud ise ka aru, et mida ta siis laikis. Küsisin siis kohe enda seinale asja paigutades, et miks ta siis seda laikis.

Noh ja vastus oli selline: "See on sulatõsi."

Minul käis peas Dinga-Donga ahvipoolik ja mai saand ikka veel aru, misse sulatõsi oli.

Vestlus lõppes Karl-Martini otsustava küsimusega: Katrina, mis paneb sind keset töönädalat jooma?

Siis jõudis mulle kohale, et ma olen purjus. Väga purjus ja et ma ei saa ikka veel aru, mida tähendab: "I have a huge dong." Noh see, mida IlusKolleeg oli laikinud.

Uurisin järele google tränsleitor ütles, et peenis.

Issand.

IlusKolleeg oli vist ka purjus ja ta üritas minuga tšättima hakata.

Väga valel ajal.

Kogu minu nunnalikkus lõi välja.

(teate, isegi kui te ainult ütlete, et see on sulatõsi, et teil on suur peenis, minu jaoks kõlab see nagu te oleks mulle seda just näidanud, eriti kui ma olen väga purjus, arvestage, et ekshibonism on karistatav)

Ja ma saatsin ta siis sooja kohta.

Ja tema kustutas mind oma sõbralistist.

24 juuli 2013

Vanemate vahelduvvooluga elekter, mis minus seisab

Eilse õhtu tipuks oli vanem vend, kes püüdis avada endale Toompea paemüüride saladust. See on õhtu, mis lõikab meid nähtavaks, kuuldavaks, ilusaks, vabaks, heaks. See on see õhtu, kuhu me kinni kukume, milles me saame endaks.

Perekonnalugu pole mul just roosiline. Emm on surnud nüüd siis kakskümmend viis aastat ja üks päev. Imelik on temale mõelda. Midagi temas oli, millest kõik kuidagi plaaniliselt kinni hoidsid ja hoiavad. Mina olen nagu märk, mis viitab tagasi emale. Isa? Jah, isa. Ainult tõeline unistaja saab endale lubada surnud armukest, kellest säilib vaid väike tüdruk. Mina. Ainult tõeline unistaja suudab edasi minna alati tõdedes, et miski tema valikutes ei saa kunagi olla lõplik, sest see sõltub teistest inimestest ja siiski uskuda, et tema valikud on tema tehtud.

Ma olen vist alati öelnud, et mul on raske mehi armastada, kuna mul on kõikse vägevam isa maailmas. Ta ei saa sellest aru, aga ta loob maailmu. Minu ema ilmselt uskus sellesse loomise võimu nii tugevasti, et ta võis minna. Ta teadis, et minu eest kantakse hoolt. Ilmselt uskus ta ka enda ilusse, enda armastusse, enda lihalikkusse, mis isegi pärast surma kõiki kummitab.

Ma ei tea.

Igal juhul ma tean, et ma olen siin. Ja hoolimata minu igasugustest veidrustest ja nõmedatest harjumustest - mind armastatakse, võib-olla isegi rohkem kui ma oleks oodanud. Kui mu emagi ootas. Ja see on hea tunne. Palju parem kui ma ealeski arvanud oleks. Ja see on kummaline, et oma vendadele olen ma sama arusaamatu ja kättesaamatu nagu mu ema on mu isale siiani. See on imelik tunne, et ma olen vajalik just sellisel kujul ja just sellena, kellena ma siia olen sündinud.

Inimlik nõdrameelsus. Inimlik juhuslikkus. Inimlik vabadus minna, kui tekib tunne. Ja ometi jääda, kui on vaja.

*
Kas armastust saab seadustada?

Vist mitte.

23 juuli 2013

Peaaegu paljas- isegi prille pole peas

ja lumivalge kah.

*
Ei, see päev on hea päev. Kumupäev. Härra Penn ja aiad ja Aleksander Vardi paljad naised paljas maailmas. Wyndham Lewis ja Hitler. Kriitika ja Kriisid.  Meie. Kus kurat on Kumu näitusel minu lemmik - Kirke Kangro "Delikaatne elevant"?

Kriisidest räägib ju temagi - nendest vaiksetest.

22 juuli 2013

Võlur Merlin ja unustajatüdruk

Nii - hommik. Ma üritan tõesti kõikidele klientidele meeldida. Just praegu käis minu juures Veevalajast onu, kelle käest ma küsisin, et mis kivi tal kaelas on. Ametsüst oli. No onju uudishimu, kui onu on lillas pluuses ja selle vastas õilmitseb vase vahele paigutet kivi - sama lilla kui pluus. Noh, onu polnud homo, sest ta vaatas mind. Homod võivad mind vaadata, aga enamus juhtudel, kui nad väga purjus pole, siis nad päris niimoodi ei vaata, et vat kui ilus väike armas tüdruk.

Minu huvi, see on alati, kõige olulisem igas olukorras - kummarduge ettepoole ja küsige, et mis värk on selle teie kiviga. Seda ma ei öelnud talle, et kui ta veel habeme ette kasvataks, tunduks ta mulle nagu vana hea Merlin. Ja mina - mina võiks mõni päkapikk olla või hoopistükkis Lancelot. Ma ei ole vist kellelegi kunagi peale ühe sõbra või tookord siis armsama, rääkind-kirjutand selle kohta, et ma ei ole kellegi naine. Kuigi naine ma olen. Kangelasnaine tahaks olla. Noh, pole kunagi olnud kellegi oma. Igal juhul oleks mul märksa toredam olla Lancelot, kui näiteks kuningas Arthur. Ikkagi sarved ei ole ilusad asjad, mida peas kanda.

Jah, aga pärast küsimist sain ma pika loengu teemal, millised kivid mulle ja muudele inimestele sobivad. Ja nii oligi - täitsa tore.

*
Ja ühele tüdrukule rääkisin ma pärast seda, kui ta pinkoodi ära unustas, et mõtle, kui kohutav, kui keegi astub tänaval ligi ja ütleb, tere, ma ei ole sind nii kaua näinud. Tõenäoliselt ei olegi. Jah. Võib-olla pole isegi üldse näinud. Kes te selline olete? Minul juhtub selline segadus alati minu lapsepõlve parima sõbra Marko emaga. Kus? Kes? Olete kindel, et te tunnete mind? Ja siis ta hakkab Markost rääkima. Jumal tänatud, et ta seda teeb. Inimeste unustamise kõrval on pinkoodi unustamine väike unustamine. Minu meelest. Aga kurat seda teab.

21 juuli 2013

Arvustamishimuline Katrina

Ma lakkasin inimeste lugemisasju arvustamast kuskil kolm aastat tagasi. Aga vahel tuleb see tunne, see et pagan neid võtku kõikide oma Sylvia Dayde ja Anne&Stiilidega, kust leitakse üles Eda Ahi. Pagan neid tõesti võtku, kõikide oma sekside ja muude asjadega. Mitte et mind seks ei huvitaks ja ka teadmine, kuidas seda võimalikult kergesti saada, oleks ka huvitav. Papi rääkis kunagi, et naistele ei peaks see probleem olema, tee ennast lihtsalt ilusaks. No aga kergelt kättesaadavad naised ei meeldi kellelegi, nii et tegelikult on probleem. Või noh, ei ole probleemi, või noh, on probleem. Korra kuus on probleem.

Aga noh, seks seksiks. Vahel tahaks lihtsalt et inimesed päriselt ka ostaks Loomingut, Värsket Rõhku, Vikerkaart, Sirpi - sest need on mõeldud mõtlevatele kodanikele, kelleks ma muide eestlasi päris tihti pean. Ennast ka muide, aga vahel ka mitte. Selmet otsida ilmtingimusteta naudingut teistes - tuleks leida see endas. See on muide suhteliselt raske, kui meile surutakse igalt poolt peale, mismoodi riietuda, et olla cool, mismoodi ennast värvida, et olla sexy, mismoodi armatseda, et olla in. Lihtsalt mine loe head kirjandust, ja ära otsi sealt paganama nõuandeid, nippe ega veel mingit õudust. Otsi ennast. Kui üles ei leia, mine tänavale, vaata neid inimesi seal, kui seal ei ole, mine kaugele ära, Nigeeriasse või Hiinasse näiteks (kui sa oled paganama Jürgen-Kristoffer, siis tule sealt paganama Hiinast tagasi, mul on juba kõri maani sinu igatsemisest) ja sa leiad. Leia kohe palju ennast.

Uuri teisi, et endani jõuda. Niisama lihtne see ongi. A see vist tähendab ka seda, et ära tee neid teisi maha. Ära arvusta neid. Mitte  et ma ise sellest viimasest patust puhas oleks. Aga tead, kui luua endale väärtustesüsteem ja vahel on tunne, et ma tekitan seda kohe nüüd ja praegu, ise, korraga, ehmatavalt, siis polegi keskit, kui arvata, mõelda, lahata, analüüsida, sünteesida. Aga mitte kohe pidada homoks ja seekaudu halvaks, või vaeseks ja seekaudu halvaks, lolliks ja seekaudu vaeseks. Aga see on vist pisut raske. Eksju-onju. Ohjeesus.

"Kesse ütles, et elu peaks lihtne olema?" ütleb mu papa nii tihti, et naljakas lausa.

Ahjaa, see püüdmine olla hea või nii hea kui võimalik, see on vist kultuur.

*
Puhh, aga minu Unenäopoiss ulatas mulle eilse külaskäigu lõpuks raamatu "1001 nippi ja nõuannet" ja mina lugesin sealt pealt esiteks plekieemaldamisõpetuse ja siis näitasin oma sinisele kleidikesele, et näe seda plekki ei eemalda ma miskitki moodi. Tõenäoliselt ei eemaldagi. Unenäopoiss kaes mind pisut ja sõnas: "Küll Ariel eemaldab."

Tõsijutt, midagi see Ariel peaks tegema.

Kuidas Unenäopoiss nii asjalik on? Ju ta siis peab olema.

20 juuli 2013

Koju tuttu ruttu tuttu

Vaatan ennast sassi selles veidras ja kummalises maailmas. Vaatan oma mõtted sassi. Aga tegelikult tahaks ainult magama. Koju. Tuttu. Ruttu. Ruttu.

"Morning Glory" - naljakas ja totter ja irooniline. Amy McAdams särab töönarkomaanina. Ta on lihtsalt nii minu moodi, et ajab naerma. Eriti see meessooga suhtlemise osa: "Ma saan aru alles siis, et mees must huvitatud on, kui ta on püksid jalast võtnud. Või noh, siis jõuab mulle kohale, et minu CDkollektsioon pole üldse olnud huviorbiidis."

Minul jääb muidugi täiuslikust töönarkomaaniast suts puudu. Ma ei tea täpselt, mida ma tahan teha. Tema teab. Tema ja Prada-bitch - Meryl Streep.

*
Unenäopoiss käis külas.

19 juuli 2013

Tegudejänus ja Perecivaimustuses Katrina

Hommikud on nagu lõppemata võimalikkuste mägi, kust tahaks aina kõrgemale ja kõrgemale kõndida, aga ei jõua. Ühel hetkel tahaks lahti rabada George Pereci raamatu "Elu, kasutusjuhend". Kuidas saab keegi nii palju huvitavaid asju teada? Need kokku kombineerida ja tekitada kaheksakümnendate, viiekümnendate, kuuekümnendate, kolmekümnendate ja nii edasi Pariisi. Ta oli ilus mees - see Perec ma mõtlen. Lokkis juustega. Ilusakolleegiga juttu ajades jõudsime tõdemuseni, et meil on kohutavad geenid. Meil pole lokke. Aga vaata, kui palju Perecil lokke oli.

Kahju, et ta lõpuks ainult selle raamatu kirjutas. Jäi haigeks ja suri ära. Maailmas on veel üks ilus mees: Anti Saar, kes teda tõlgib. Ta on ilmselt minu elu kõige seksikam prantsuse filoloog. See keel, see rabiseb, nagu hilissügisene rohi jalge all - sa tead, et ta on järgmise aasta ootel, sa tead, et ta on nii ilus, et su kehale jäävad märgid esimestest öökülmadest ja ometi sa ootad midagi - seda sa ei tea, mida sa täpemalt ootad. Perec on fantast. Tema tegelased. Eriti Bartlebooth - on superlahedad. No kujuta ette, et tahad kogu oma varanduse puslede kokkupanemisele kulutada. Esiteks nende tegemisele, teiseks nende kokkupanemisele. Lased oma sõbrannal endale akvarellmaali kursusi kümme aastat anda ja siis sõidad terve maailma läbi, et aga oma maalikesed kodukanti saata ja need pusleks teha lasta. Ilus? Jaa. Ja lõpuks sa vihkad neid puslesid, mille kokkupanemiseks kulub aastakümneid. Teha midagi, mida keegi ei märka, aga mida sa ikkagi teed. Ahjaa avastasin puslepanijatest töökaaslasi. Ma ei tea, mida see tegelikult tähendab. Igal juhul on neil, millest omavahel rääkida. Tõenäoliselt oleksid nad ka Bartleboothi head sõbrad. 

Aga tegelikult peaks Lauri Tedre "Mullikilet" lugema ja arvustama. Natuke tüütu on. Eile jõudsin mõnusalt Koplisse, pärast paari tundi arhitektuurimuuseumis. Hingasin sisse ja välja. Tundsin end korraga kohas. Vihma hakkas sadama. Trammis rääkisid kaks plikat sellest, kui tore on käia tööl. Plikat - klienditeenindajana tööl - plikat kordan ma. No oma raha on alati tore teenida. Teisel pool lõi vene mees Sirbi peatuseni ilusale keskealisele eesti naisele külge, kes iga mõne aja tagant teavitas, et ta oskab vastata, alles siis kui ta koju jõuab ja sõnaraamatu kätte saab. Vene mees noogutas selle peale. 

Hamburger, mis ma Sirbi kohvikust süüa sain, oli vastik ja nätske. Kohvi kõlbas küll. 

18 juuli 2013

Ülekirjutamise oht

Sõnarebudes 

mu kallis, me lebasime enda sees
sõnatüved keele vastas
võbisemas ja mina
puudutasin su kätt
või oli see vastupidi
ja sina panid mind tantsima
või oli see vastupidi
riivates hetkeks seda,
kes tahtis vaikida
või oli see vastupidi

ja mina kasvasin endaks
su puudutusest
ma ei tahtnud enam teada
keda sa armastasid
mul oli ainult vaimustus ja vaikus
kuhu ma su võtsin
koos endaga

vaid su kätt tahtsin tunda
su silmi näha, mu kallis
me lebasime enda sees
sõnatüved me all
ja sõnarebud me suus
kasvamata sõnatibudeks

kallis, sa ütlesid
et ma oskan öelda
nii ilusti nagu keegi
pole sulle varem öelnud
sa nimetasid mind suureks
ja mina arvasin
sind naervat
minu mehelikkuse üle.

*
palju sa kõnnid
oma valikuid maha
aeg rabab kätest
 ja surub need
selja taha
ilusse uskuda püüad
ja loodad ja tahad
lõpuks nad küsivad
miks oled ilus
kui ilu on ainult
üks vahetusraha

Taat, ae, taat, ae!

ma olen Koplis
otsin sinu pruuti
aastast 1923
ehk su kihlatut mere äärest
suurte siniste silmadega

miks ei abiellunud
sa varem
ootasid kolgend
aastat mu memme
venekeelset

taat, ae, taat, ae
kussa oled
kõnnin su jälgedes
lootes sind leida
vana laevavabriku juurest

taat, ae, taat, ae
kussa mul olla võid?
surnud, missiis
kus on su ilus neid
kellele tuksus su süda
kui olid minust noorem

taat ae, taat ae
või oli see mees
ei või ju teada
ilusaim kõigist
saab see olla
armastasid ja lõikasid
kõik köidikud endast
et oodata memme

taat ae, taat ae
keda sa armastid
enne mu memme
oli ta ilus?
oli ta ilusaim kõigist?

taat ae taat ae
kussa küll oled

17 juuli 2013

EPLikas

Haldjate keeles vastutusest ja tööst
Katrina Helstein
kirjandusteadlane

Pärast Eesti Päevalehes avaldatud artikleid „Mina, klienditeenindaja“ (21.1) ja „8 ruutmeetrit, 150 eurot kuus“ (18.2) on mul viimane pool aastat olnud väga kiire aeg. Artiklid käsitlesid Eesti elu nii palgast kui ka eluaseme kuludest lähtuvalt väga kriitiliselt. Esimesele artiklile järgnes terav kõrghariduse ja noorte läbilöögivõime teemaline diskussioon. Pean tunnistama, et tänu väljaütlemistele, mis on põhjustanud palju kahinaid nii minu isiklikus kui ka natuke laiemas ringkonnas, olen saanud palju lisatööd ehk siis läbilöögivõimeliseks. Samas pole need artiklid mu tööelu raamatupoe klienditeenindajana mõjutanud.
Eelmisel nädalal käisin kirjanike-luuletajate kokkutulekul Lätete peal ja minu tiitel seal oli kirjandusteadlane. See ma olengi oma hariduselt. Alustasin oma ettekannet sellega, et me kõik räägime haldjate keelt – eesti keelt. Ükskord olevat keegi Asko Künnapi käest Iirimaal või Inglismaal küsinud, et kas ta on selle keele välja mõelnud, mida ta inimestele ette loeb, et see on nagu haldjate keel. „Ei ole,“ vastas ta, „see on eesti keel.“
Mina ei kujuta ette, et ma ei saaks enda keelt rääkida või kirjutada, et ma ei saaks vähemalt korra nädalas oma sõpradega kokku, et veini juua või lihtsalt jutustada kohvi taga haldjate keeles. Et ma ei astuks välja oma haldjatekeelsest raamatupoest, kus on maailma kõige kihvtimad kriminullide austajad, filmifriigid, kokkajad, reisihimulised, videomängurid, väikeste laste vanaemad, kes lisaks lasteraamatutele head ilukirjandust loevad – minu kolleegid. Ma ei kujuta oma elu praegu ilma oma raamatupoemüüja rollita ette.
Samas küsiti minult ka Lätete peal, et miks ma selliseid sotsiaalkriitilisi artikleid kirjutasin. Kuhu ma pääsesin, kui ma nägin niigi väikest ühiskonda jagunemas erinevateks osadeks. Kui noor inimene artiklisarjas „Mis meist saab“ alustab oma arvamist sellega, et klienditeenindaja töö on mõttetu, et tema seda ei tee. Kui mitte ainult üks minu kaastöötajatest pidi mõtlema, mida süüa pärast kommunaalide maksmist talvel, sest raha polnud. Ei pääsegi kuhugi – kritiseerima pean.


99-sendine raamat
Üldiselt algab kõik vastutustundest oma kolleegide ees, kes mind ümbritsevad ja keda ma austan ja armastan ja kellel kipub raha väheks jääma. Ja lõpeb ettevõtja võimalustega. Minu artiklite kirjutamine lõppes, kui mu ettevõtjast isa pärast mu artiklit „8 ruutmeetrit 150 eurot“ ilmumist vahutas pahameelest: „Kas sa seda tead, kui palju raha läheb ainuüksi riietele, mis mu meestel seljas on, et nad ehitusplatsil viibiksid?“ Ei teadnud. Ega enamus alluvaid ei teagi, kui palju tööandjal kulub ühe töökoha loomiseks ja hoidmiseks. Sest maksud pole ainsad, mis tööandja töötaja eest välja käib.
Oma arvamuse avaldamine pole lihtne, nagu te näete, mind ümbritseb kirju seltskond. Igaüks neist mõjutab mind emotsionaalselt. Minu jaoks on mu töö tähtis ja tähendusrikas – ma saan oma klientidele pakkuda seda, mis neid harib ja avardab, ma usun sellesse. Muidugi võin ma endale parema töö leida, aga sellel tööl peab minu jaoks just see tähendusrikkuse maik juures olema. Ma oleks võinud minna tootejuhiks, aga pidasin olulisemaks oma töökaaslastest hoolimist. Sest nad on minule tähtsad – nii kaasvõitlejatena leti taga kui ka heade sõpradena tagaruumides.
See, mis on minule isiklikult oluline, ei pruugi materiaalse rikkuseni viia. Minule on tähtsad inimesed ja haldjate keel – inimestele ma kirjutaks romaane ja ajalehti, inimestega teen äri, inimesi ma armastan-vihkan just oma emakeeles. Olgu nad leti taga või ees. Olgu need isa ja poeg, kes pole pikka aega korralikult süüa saanud, kasvõi siinsamas meie kodutänaval. Olgu see või ratastoolis klient, kes ostab 99sendise raamatu, sest ta ei saa endale rohkem lubada. Tehkem silmad lahti ja te näete. Ära saab alati sõita, aga inimesi enda ümber nüüd ja praegu näha alati ei jõua. Nad kalduvad surema, ära minema või lihtsalt alla andma. Ma ise usun, et ma vastutan mind ümbritsevate inimeste heaolu eest – nii heade raamatute kui ka tähelepanuga.

16 juuli 2013

Unenägudest rääkijad

Jalad värisevad päev.

Aaa, sinuga me rääkisime unenägudest eelmine kord.

Jaa.

Räägime veel.

15 juuli 2013

Ilu ja ropult palju tööd

Täna oli kiire päev. Jalad valutavad. Pea valutab. Kolmekesti kassas. Käive oli vanas rahas kaheksakend tuhat krooni. Selle kõige peale kuulan Eff Essi hipsterit,supermuusikat.

Ikkagi, kust inimesed korraga on võtnud, et keset juulit võib-peab kella üheksani õhtul Kristiine Apollost raamatuid ostma. Kui see mu palganumbrit nüüd kuidagi mõjutaks, siis ma oleks eriti õnnelik. Aga praegu mõjutab see ainult minu enesetunnet. See väsitab mind. Iga kord, kui jalad valutavad, mõtlen ma töövahetusele. Aga ma lihtsalt ei kujuta ette, kuhu ma ennast lõpeks vahetan.

Pole hullu. Jõuab.

*
Mul on kodutänaval üks väga äge onu. Sõidab Brüsselist kohale ja kukub jutustama iga kord, kui ma tema kodust möödun, see on nii hea tunne, et keegi viitsib minuga koos olla. Ta meenutab, natuke naabrionu Võrust, Meinhardit, kelle kodus pärast tema surma noorpaar lastega elab.

Meinhard on mul naljakalt meeles. Siis kui ta veel elus oli, tuli ta minu koduuksele, et teada saada, kuidas mina, see Tallinna-preilna, elan, teate ju küll, kuidas need vanainimesed seda teevad, vahel toovad kommi ka kaasa. Ja korraga, nagu mingis kirgastushetkes, jäi ta mind vaatama, ja ütles: "Jah, Helena, see oli vast naine."

Emast rääkis loomulikult, minu ema oli see naine, keda ilmselt terve Raudtee tänav Võrus vaatas. kui ta tuli või läks. Omades mitte ainult ilu, vaid ka roose aias ja seda ehmatavat naiselikku täiuslikkust, mida võis rikkuda minu isa meelest vaid tema kõnnak.

Igal juhul sain ma Tallinna naabrionult kiita oma kleidivaliku osas, siis sain ma natuke kohvikukultuurist teada Lääne-Euroopas, siis rääkis ta mulle üksikasjalikult oma laste elusid ümber ja seda et nondel oli kombeks Saaremaale sõites laulda bussis ja siis tuletas ta meelde seda, et peaksin lapsi saama. Naistel olevat kaks ilu: piigailu ja emailu.

"Ära siis kaheksakümneseks saa ja mõtle, et kussu lapsed on, kui pole neid õigel ajal teinud."
Mina mõtlen kogu aeg, et kellega ma neid teen.

Siiani on laste tegemise ja saamise kunst paras müstika. Nagu ma olen siin juba nentinud, ma pean saama väga rikkaks, et teha lapsi nende meestega, kellega ma neid teha tahan. Mingit rikast, ilusat ja huvitavat meest, pole ma siiani kohand. Ilmselt ei kohtagi, kui nad kõik on sellised jobud, nagu nad olid, kui nad mu artiklikesi Eesti Päevalehest jaanuaris-veebruaris lugesid-kommenteerisid. Egolaksu all kannatavaid isendeid ma enda kõrvale ei taha. Kui egolaksuks on võimas tööenergia, siis palun väga, aga tavaliselt on sellised mehed juba kolmekümnendates naiste käevangus üsna õndsalt kinni.

Aga seda ma muidugi onule ei rääkinud. Seda ka ei öelnud, et papa on mul arvamisel, et minuvanustele naistele kindlasti leiab kiiresti ilusa, rikka ja huvitava mehe.

Kõige lõpuks otsustas naabrionu mulle mureleid pihku kallata ja mina jagasin neid Paavo Piigile ja Krista Lensinile, kes mõlemad asuvad samas tänavas, kus minagi. Jaa.

Kirgastuge.

Ja ostke palju palju palju uusi raamatuid, kasvõi minu raamatupoest.

14 juuli 2013

Pisut pirtsaka printsessi tunne

Kadrioru pargis on nagu printsessil lossis, võimatult hea olla. Päike pruunistab mu jalgu ja puud õõtsuvad. Korraga, lausa hirmuäratavalt, silmipimestavalt, kõrvakilesid valutama panevalt nägin ja kuulsin ma õõtsumist. Seda ei saa panna telepurki või pildile. Seda peab nägema ja sellest saab hea tunde. Kodutunde. Vanaematunde. Kohalolutunde. Ma ei taha kuskil mujal olla, kui siin.

 Ainus, mis pildilt puudus, oligi mu seistmekümnendate eluaastate keskpaiku elanud vanaema, kes küsib, et: "Okrošku ili gretšku, mojo malekoje tšudo?"

Ehk, mida sa süüa tahad okroškat või tatart, mu väike ime, seal keset aeda, kus päike paistab lagipähe. Ja vat selline Katrina-oli-Kadriorupargis-tunne oli mul.

Reval Cafe Telliskivis mustikasmuuti ja Kerstiga. Enne seda istusin kenasti keset tänavat ja jälgisin möödasõitvaid ja söövaid inimesi. Taevas pilvitses, aga Boheemi sisse astuda ei tihanud. Kuidagi liiga steriilne pärast igasugu muid kohvikuid Koplis.

Isa helistas, käskis Võrru sõita, et kõik mu kodumaja marjapõõsad on mustsõstraid täis, nende C-vitamiini sisse ajada sel aastal ei jõua. Miks peakski? Mul on Tallinnas täitsa kodutunne. Täitsa täitsa täitsa kohe.

Homobaar - reedeõhtul. Homod olid minu peale purjustsaadik armukadedad! Ja ma sain tuttavaks maailma kõige nunnuma homopoisiga, kellel on umbes sama haige ja sarkastiline huumor kui minul ja naeratus taevani. Aint ta püüab päeva ehk siis Raidot, kes püüab kah päeva, millel on erinevad meeste näod.

Piknik - eile. Paks Margareeta on ilus, eriti täispeast! Istusime neljakesti ja jutustasime maailmaasju, rääkisin Lätteid ümber. Täitsa tore oli rääkida Markomägijuhtumeid eriti. Professor ütles selle peale vähemasti paar korda, eh eh, aga mis huvitavaid tegelasi sa veel seal kohtasid. Noh punastes pükstes Veikot, slaavi tähtedega Tehtud Peetrit, kalüpsos Margus Konnulat, imeilusat Mayd, keda tuleb hääldada Mei, ärge ära unustage, pikajuukselist rokkarkunni Aapot, imekaunist Eepilist Kirjaveaneitsit, Vahurit-Maret, kes moodustasid võimsa duo, Urmast, kes oli käinud Austraalias ja sellest kirjutanud raamatu "Tagasi Eestisse", issand, neid on nii palju. Ja vat kui vähe tuleb purjust peast meelde.

Radisson SASi katus on ka ilus, eriti Professoriga Marilyn Monroe´d järele tehes! Hea, kui on inimesi, kes viitsivad vaimustuda lihtsatest asjadest, nagu näiteks vaade Tallinnale, kes viitsivad olla mu sõbrad, kes viitsivad minuga mööda Tallinna jalutades kujutada ette, et me oleme prominendid, et mina olen Diiva, et Õhtulehte pannakse varsti suur pilt: "Uus ilus paar????" küsimärgid lõpus. Nii hea on.

Poirot - täna. Kes ei armastaks vuntse? Kes? Polegi oluline, mis ta seal tegi. David Suchet on lihtsalt fantastiline detektiiv suure kõhu ja äärmiselt nunnu delikaatsusega. Ma mõtlen, nii kahju, et mina ei ole selline. (Suure kõhu jätaks muidugi välja)

Töö - homme. Ja ma olen ikkagi rõõmus, et ma ei pea vähemasti kaks nädalat Ilusatkolleegi nägema. Ma suutsin teda solvata, enne seda suutsin temaga kaks-kolm korda kohtamas käia ja siis ma parseldasin ta maha homopoisile. Ma olen võimekas.


13 juuli 2013

Koplivaimustuses

Mai teagi, mis mul hakkas, aga mul on tunne, et ma ühel hetkel kolin Koplisse elama, mõnda hirmsasse barakki, et tekitada KOHT. Päris oma koht.

12 juuli 2013

Mõni jätab suitsetamise, teine nägemise maha

Kas prillid või Praha?
Ikka prillid, eks ole?
Või Praha?
Ma peaks nägemise maha jätma. See on mul jõlekulukas.

Jaa.


11 juuli 2013

+

Jah, kobige nüüd ruttu Kristiine Apollosse. Arvatavasti hakkab varsti vihma sadama ja kui hakkab, siis tuleb endale hunnik raamatuid soetada ja vihmavarju kobida ja lugeda ja lugeda ja lugeda. Hra Mika Keränen käis eile siin. Ta on lihtsalt vapustavalt äge. Ja siis ma sundisin teda autogramme vorpima, mitte päris kõikidesse raamatutesse, aga peaaegu.

10 juuli 2013

Päris oma koht

Ülbe ja üleva naise tunne tekib. Tegelikult peaks nende artiklitega ettevaatlik olema, aga ei saa. Eile oli Kopli-päev. Mul on tunne, et võiks võtta ette kõik Kopli toitlustusasutused ja neist loo kirjutada. Ja inimestest ka. Nendest ilusatest ja teistsugustest. Kogemata sattusin supiköögi lähedale. Sõin vähe, liikusin palju. Sõitsin trammiga - sain teada, et maailmas on nii palju toredaid kohti, mis asuvad kõigest trammisõidu kaugusel. Hea tunne oli teada saada.

Ja ühe maja leidsin.

Alati, kui ma Tallinnas mõne maja leian, kujutan mal, et sinna võiks teha raamatukohvikla või midagi sarnast - paljude pehmete ja mõnusate istmiskohtade ja inimestega, kes on mõnusad, targad, andekad ja mängivad pilli või teevad ägedat luuletajahäält. Jah.

Selline lugu siis.

Ja tekitavad enda ümber koha. Päris oma koha. Lasnamäel võiks ka olla koht. Päris oma koht.

09 juuli 2013

Küngas ja luuletused, Madis Kõivu uudisjutte

Imelik, mida kõike enda kohta teada ei saa, kui kellegagi rääkima kukud. Jah, loomulikult võib ju rääkida kõigest ja kuulata teist ka. Aga tavaliselt selle kuulamisega on kummaline lugu minul vähemasti. Mai tea, kuidas teil sellega on. Kuulad ja kuulad seda, mida tahad kuulda. Kuulad seda lugu, mis aitab enda olemisele kaasa. Keegi ju midagi väga vastukäivat ja koledat ei ütle. Vähemasti nii peaks olema. Kui ütleb, siis ei taha kuulata, lugeda, kaasa mõelda, siis pöördud juba ette ümber.

Saite aru, et olen hra Madis Kõivu lugend, no saite ikka, kui te teda olete vähegi lugend, siis teate, et nüüd järgneb pikk joru, millestki, mis on lõpmata sisendav ja valulik olemasolu kriis. Tegelikult hakkas mulle Madis Kõivu Murgab meeldima. Tuleb välja, et see on Tadžikistani rajooni Murgabi keskus. Jeesus. Vallakeskus. Ilmselt on mul mugavam öelda vallakeskus. Igal juhul peale jutuajamist hra Veikoga, nii imelik on mõelda, et see polegi minu endine töökaaslane, vaid hoopistükkis reisikaaslane, jõudsin ma omadega mäele. Teate küll, selline kõrgendik, mida mujal maailmas nimetatakse künkaks. Künkale keset küla või iseennast. Murgabi - sellesse külasse, kus hra Kõivu tabas enneolematu hirm surma ees. Mina jõudsin surmast eemale alles Nigeerias. Lagoses. Täpsemalt Festac Townis, Väikse Printsiga tuba jagades.

Imelik. 

Ta jättis mu seal päriselt maha. Ütles, et võin Väikest Printsi armastama hakata, kui mul isu tekib. Hakkasin? Ei tea öelda. 

Aga luuletusi on mul palju: 

*  *  *
Armastan lõikuvaid 
käejooni
oma peopesas
öeldakse mul on 
kaks kaitseinglit 
käelabasse seotud
teevad näo
et olen hirmus tähtis

tema on solvunud
et mul on 
kaitseinglid ja eneseusk
vahel ka tusk
et temal ei ole
vahel ka tusk
et teda ei ole

*
ära valeta mulle
et sa ei teadnud
millisest uksest
su uus armastatu
sisse astub
või kust ma endale
oma sassis juuksed sain
alati otsisid
väljapääsu

minust ei ole
sa tead ju

*
mu sõber on jälle Hiinas
mitte metafooriliselt
või oma mõtisklustes
vaid päriselt

enam pole need pildid
pilusilmsetest plikadest
ta läpaka kaugetes kihistustes
kuhu ta mind ligi ei julge lasta
vaid päriselt 

ma ei viitsi 
isegi armukade olla
ainult igatsen
oma Väikest Printsi

*
kajakatigedus
mu ühikatoas
oli sama äge 
kümme aastat tagasi
kui kolgend aastat
enne seda 
kui minu isa
jäi oma koikukohast
ilma, sest ta toas 
leiti viinapudeleid

tema magaski Pronkssõduri
kaitsva tiiva all
kuuekümnendate alguses
ja uskus kommunismi
kuni tšehhid 
tema näkku 
peaaegu täiest jõust
68.
kivi viskasid
ja siis ta vist enam
ei uskunud

küsis ainult
kuidas ta ellu jäi
kas seekord 
sai sein temast paremal
paremini pihta
või hoopistükkis kajakas?

oo, Tallinn
oo, Praha
oo, isa 
oo, kommunism

*

08 juuli 2013

Tähendus - tähtsus - kahtlus oma tähtsuses ja tähenduses

Minu võimutahtelik aktsioon Lätetel seisnes selles, et ma näitasin Hasso Krullile seinapragu ja teatasin, et ma tahan olla see. Tõepoolest. Vahel kohe ilmtingimata.

Teine aktsioon oli seotud pingiga. Ma tõusin pingile üles ja tundsin, et ma olin oluline. Imelik, kuidas olulisus tähendab midagi muud, kui see tegelikult tähendab. Inimene muutub oluliseks, siis kui ta tunneb, et ta on oluline. See annab omakorda motivatsiooni või noh tähenduslikkuse olemasolule. See annab olemise armu. Olemise arm pole aga midagi muud, kui teadmine, et must on kasu, ka siis kui nagu otseselt pole.

Ma arvan, et väga paljud meist elavad aastas 1949. Mis siis, et sellele järgneb kuuekümnendate ostlemisbuum, mõnel pool ka võitlus parema elu eest. Aga tegelikult, sisuliselt see võitlus parema elu eest, just naistel, ei tähenda muud, kui oma rollis kahtlemist. Minu meelest on tore, kui inimesed kahtlevad selles, mida nad teevad. Kahelgu kohe korralikult. Kahelgu kogu aeg. Kahelgu juba sellepärast, et teisiti ei ole elul mõtet.

Aga kas ennast saab vabaks osta kahtlemisest? Stressist? Ebamugavustundest, et midagi on lahti?

Paljudel juhtudel saab.

Ahjaa Veiko Märka kirjutas EPLis viiest tähendusrikkamast riigist. Ise nad jõudsid selleni. Mina lihtsalt teatasin, et minu meelest on loll rääkida viiest rikkaimast riigist. Tööjõud, mis on õppinud ideaale: hääd kirjandust ja muusikat ja teatert ja kino, ei ole mitte mingilgi moel huvitet rikkusest. Või kui siis just sellest alamast rikkusest - hääst veinist ja muust tõusiklikkusse ärandatavast. Sellel tundub tähendus juures olevat. Muide Meerikas tähendab hipster ikkagi seda ema-isa rahakotil elavat idiooti, kes toidutalongide eest lõhemarja ostab ja ülikalleid kokteile kokku mikserdab. Mind huvitab praegu ja mitte vähe, kui palju meie elanikkonnast on sõltuv oma vanemate sissetulekust. Ilmselt siiski palju.

Kas selles on süüdi hra Tööandja? Tõenäoliselt mitte. Midagi aga siiski on süüdi.

Märka last. Märka täiskasvanut, märka täiskasvanueelikut, märka miniseelikut.

Ja kirjuta sellest EPLi lugu.


07 juuli 2013

Armumiste Katrina versus eetri-Katrina versus toimetaja-Katrina

Püüa üksikasju. Räägi. Tee see kontekstiliseks. Anna aega ja atra ja kohta teha. Ette kujutada. Mis siis, et põllud on kõik peaaegu ühtemoodi heljuvad. Seisin siis paganama luuletustelugemisel ja korraga äraütlemata hirmsasti mõjus see konteksti puudumine selles loos "Nuga" - kes on J, Juan või John või kes. Eestis pole ju farme olnud? Või on? Need, kes farme pidasid, need viidi ju mingil hetkel ära. Issand. Miks ta on Lasnamäel? Miks ta räägib minuga eesti keeles, nii et isegi see vana naine, kes meiega bussi ootab, miks isegi see vana naine saab meist aru? Kas Juan peaks rääkima minuga eesti keeles? Issand. Aga ta ju räägib?

Kas see on toimetaja minus, kes on tärganud?

Ahjaa.

Eetrit jõin ma ka.

Eetrihommikul ärkasin Marko Mägiga ühest voodist. Aga niimoodi, et tema võis minu varbaid nuusutada ja mina tema omi. Eetrihommik oli kõige õudsem hommik Katrina teadaolevast pohmeluseajaloost. Tõenäoliselt pole Tsoorus keegi nii kõvasti oksendanud kui mina.

Mingeid kummalisi pildistusi otsekui eelmistest eludest, mis kasvavad välja ja sisse, leidsin ka vanadest blogisissekannetest. Imelik on suureks kasvada. Selge on see, et mulle meeldib iga viivu tagant uuesti kellessegi armunud olla.

*
sammhaaval
pooldume jälle
Kaarli puiesteel
hoiad must kinni
kui auto ootab
et lahkuksime
sõiduteelt
mina tahaks 
karjuda

aga ei suuda

*
ristid ja sõlmed
ja poisid
kes peksavad lõhki
ruladel
ja trikiratastel
sõrmi ja põlvi

kurat
varjukevade
on jälle käes

*
nartsissid pole 
haisend maikellukestega
kunagi nii hästi
et valus hakkab
ja toomingad ka mitte
sõlmin sõbrale salli
nii et pimedana
haistab ta kevadet 
ja minu valu

06 juuli 2013

Lätteveri

Lätted, mõnede veidrate piltidega Katrinast. Kas tõesti on minust pildi tegemiseks Sannat vaja?
Tõenäoliselt jah.

Minus räägib edevus, eks ole? Jaa.

03 juuli 2013

Ehmatus

Rollitunne. Mina vähemasti teen vahet nendel inimestel, kes ma olen tööl ja sellel, kes ma olen kodus. Neil on vahe. Sõpradel ja kolleegidel ja pereliikmetel. Kui rolli piisavalt hästi kätte saad, võid selles tunda oma totaalset ja kärarikast kohalolu. Seda nautima hakata. Sellest hingata ja sellest välja hingata.

Ilmselt esimest korda sain ma rollitunnetuse võikast ja täpsest faasist aru, kui Signe sellest rääkis atesteerimist verpides. Ta oli korraga unustanud oma rolli. Jätnud endale rõõmutu näo ette ja siis ta ei teinudki enam oma tööd. Ta oli kehv. Ta oli ebameeldiv. Ta ei olnud tasemel. Jaa, meie astume rolli, kui me astume leti taha. Ehkki klienditeenindaja roll on ikka parajalt teistsugune, kui firmajuhi või õpetaja või isegi medõe roll. Selle rolli kõige iseloomulikumaks ja hullumeelsemaks tunnuseks on see, et sa pead olemas olema, kui klient tuleb. Ja ta tuleb, sest kui ta tuleb, tuleb raha ja tuleb sinu homne päev töökohas .

Tuleb on võtmesõna.

Ühel mu töökaaslasel on lemmikklient ja tema on oma lemmikkliendi lemmikklienditeenindaja. See on nii ilus, et ma ei oska seda sõnadesse panna. Lemmikklient kinkis oma lemmikule jõuludeks ingli. Neil on teatud iseloomude sarnasus, mis tekitab segadust ja romantikat ühteaegu. Minu peas. Mina olen romantiline ja teatraalne. Tõenäoliselt veel hullem kui kõik need eelöeldud sõnad kokku. Nemad on ainult romantilised. Meie ei asenda kunagi tema lemmikklienditeenindajat, kes tavaliselt suudab saata kliendi kolmesajaeurose ostuga koju.

Ma ei taha, et nad oleks kumbki ainult romantilised. Nagu ma ei taha isegi olla ainult klienditeenindaja. Ma ei taha olla ainult üksiti mõistetav. Ma eeldan, et kõik on sellised nagu mina. Seal on erinevus, mida te kuulete või võite lugeda - ja mitte väike. Ja minu teravustel ja otsekohesustel on oma eesmärk. Tavaliselt on see mu uudishimu. Tavaliselt on see mu tõeotsimisvajadus, tavaliselt on see mu püüd jõuda põhjani. Ja tavaliselt ma jõuangi põhjani ja teen haiget rohkem, kui oleks vaja olnud.

Lihtsalt teadasaamisega või peegeldamisega.

02 juuli 2013

Elevandid uues kontekstis

Loo leidsin oma vanadest blogisissekannetest. Ilus lugu oli. Selline kurvavõitu. Täna on mul võib-olla rohkem aega kirjutada, aga kui ei ole, siis ei ole. Lugege minu lugu. Pehmelt öeldes millist? Ma ei tea enam.

Elevant

Midagi nende vahel on, Lilli ja Olafi vahel muutumatult kohal. Lilli ei karda, Lilli pole kunagi kartnud, ainult siis, kui ta sellesama Olafiga, ühikanaabriga kogemata purjuspäi seksis ja tulemusi ootas. Olaf oli miskipärast õnnelik. Fakk, mõtles Lilli, tema ei olnud. Lapsi saada isegi tema vanuses oli võimatult raske, missis et kogu feisbukk täitus tite- ja pulmapiltide ja õnne ja mullivannide ja veel millegagi. Keegi justkui oskas suhelda. Lilli ei osanud, vähemasti sinnamaale ta jõudis oma konventsionaalse mõtlemisviisiga.

"Kas sa siis...?" küsis Olaf.

"Sa siis ei oota..."

Miks pidanuks ta Olafilt midagi ootama, kirju, armastust, leppimatut kohalolu, hoolimist? Ta ei oodanud seda kelleltki. See tegi vahel haiget, vahel mõjus palsamina. Inimesed olid kah, Olaf oli temast tsipa noorem, edevam ja jõhkram - sellisel haigel kohaloleval moel, ta mõjus ja mõjutas hetkeks nagu tugev tuul Lillit endasse vaatama.

"Ei... või noh... Ma oleks sulle rääkind."

"Aga äkki sa poleks."

Olaf vaatab teda põgusa häirivustundega pilgus. Lilli teab, et Olaf kardab vaesust, üksindust, talumatut naeru, mille keskel elavad elevandid, kes trambivad kõikvõimalikus koguses armastust maa sisse. Lilli teab. Lilli teab Olafist korraga liiga palju, ta ei taha enam teada midagi. Ta tahab joosta kiiresti koju, panna uks selja taga kinni. Aga ta teab ka seda, et see oleks ebaviisakas ja et lõppkokkuvõttes Olaf ju hoolis temast. Mis siis et peale nende lühikest kuid erutavat armuööd ronis poiss mööda ühikat ringi, et mõnda uut saaki lantida, mis siis et see kõik oli vaid üks lugu lugude seast, millele ei ole võimalik anda tagasi ei vastust ega vastandust. 

"Olaf - võib-olla tõesti... Ma ei viitsi nii palju põdeda ega mõtiskleda elu ja armastuse üle..."

Muidugi ta ei viitsinud. Hetkeks oli kõik tähenduseta ja tema oligi elevant.
Kirke Kangro "Diskreetne elevant"