31 märts 2013

Ristpõiklemisi vaadatud inimesed

Kuulge, aga ma pean jätkama seda inimestetraid, millest ma eile alustasin. Bussis. Ma ju ikka veel aegajalt piidlen inimesi, kui nad mulle mingil täiesti psühholoogilisel-füüsilisel põhjusel meeldivad. Piisab mantlist, suurest sallist, juustest, mis on pähe jäänud, linka-lonka õlakotist ja silmadest, mis vastu piidlevad. Piidlen. Selja taga kaks plikat, kes räägivad sellest, kuidas poiss nagu takjas sappa kinni jäi, aga nüüd näe, petab. Või ei peta? Elu on ikka keeruline. Ja mina piidlen diagonaalis neist üle. Kõrval seersant Kristjan, nii ta ennast ühele taga istuvale tüdrukule tutvustas. ja mina piidlen ikka diagonaalis selle suure salliga blondi noormehe poole. Kui olen uksest välja astunud või astumas itsitavad plikad ja poiss mulle järele. Nendele on ikka mu pilk meelde jäänud. Põhjust otsitakse taga otsekui nõela heinakuhjast. Põhjus jalutas kaks eelmist peatust varem uksest välja oma pisut kortsuse mantliga ja sellise naljaka: missa must tahad pilguga? Eikeskit.

Kurat seda teab, miks mulle meeldib alati märtsis noormehi piidelda. Võimalik, et sellepärast, et üheksa kuu pärast piidleb minust väike ogar lapsuke välja, kui ma olen piisavalt hästi piidelnud. Umbes samasugune otsekohene ja napakas nagu mina, see tähendab Ambur. Aga jah, korraga, siis kui ma veel ei teadnud noormehest enda kõrval, et ta on üheksateist, vaatasin ma plikasid ka, piduplikasid. Sellist linga-longa juttu ajasid nad. Nagu minagi praegu ja plikadele läks mu pilk korda. Mingil iks põhjusel. Noh aga noormehel oli muidugi rohkem mõtet pilku püüda kui minul. No mida ma räägin keskkooli plikadega, seda kuidas ma terve õhtu hea sõbraga abielust ja homodest rääkisin, keda see eriti huvitab. Tegelikult kukub välja, et vahel mind ennast ka mitte, kuigi kui kogu asja üle banaalselt ja reaalselt vaidlema hakata. Alates sellest minu isiklikust arvamisest, et homodel võiks lapsed olla ja pereelu ja muusika. Muusika neil on, lapsed ka, pereelu ma usun pole mitte vähem värvikas, kui minu papal aegajalt. Kuigi seda kõike, mis võiks seda seadustada, noh seda ei ole. Minu meelest võiks see ka olla.

Aga heterod ju ka ei abiellu.

Noh jah, Eestis ei tee nad seda tõesti. Kogu aeg on väljapääs, kuskil virvendamas. Mõttetu. Kui oled ikka koos, siis ole rauaga. Ehk siis täielikult. See koos olemine ilma paberiteta näitab lihtsalt meie talupoeglikku päritolu ja ebakindlust. Mäletate küll, kuidas terveid perekondi võis hea tahtmise korral balti saks lahku lüüa, sest ta tahtis teise balti saksa hundikoera või hobust. Eestlane ei olnud inimene. Eks me jätka samas vaimus. Me ei ole enda meelest kah inimesed. Aegajalt. Vahel täitsa tihti. Mehed minu elus muidugi väidavad, et kui minusugune hullumeelne naine kunagi endale lapsi lubab, siis ikka mehega. No aga kui ma vaatan ristpõiklemisi aknast välja või hoopistükkis bussi selle pisut boheemliku djuudi poole, kes istub seal mulle üsna lähedal, siis ma tunnen, et ma ei saa endale lubada seda.

Mis see on?

Noh teate küll!

30 märts 2013

Võiks ju teada, kesse teine on, olgu gei või naabrinaine

Kui Tõnu Õnnepalul ilmus 1993. aastal "Piiririik", lugu veidrast ja tabavast homoseksuaalsusest ja sellest, kuidas inimene on teine, teistsugune, seal kaugel kaugel, isegi mitte Hiinamaal, vaid Prantsusmaal. Pärt Lias kommenteeris, et küll ikka autor tunneb ideaalselt naise hingeelu. Tutkit ta seda hinge elu tundis. Hoopis võõrastust, mis tekib külmkappi avades külma väherasvast piima juues. Võõrastust, et me oleme piiri peal, ei kuulu siia ega sinna. Seda suhtumist võiks nimetada egotsentriliseks, nagu see muide ka on. Mismoodi see homoseksuaalsus on ka?

Päris aus olla ega ma ei tea, sest mulle ei meeldi naised. Mulle ei meeldi isegi mehed mitte. Mulle meeldivad inimesedkõikehaarava tervikuna, kuhu ma ennast sisse sünnitanud olen. Kõikide oma viperuste, koleduste, naljakustega. Naine kaheliitrise hapukurgipurgiga ostmas oma sõbrannaga, kellel on triip triibu pealt samasugune meik, Valdo Panti. See naine ei tundu isegi ilus. See naine tundub niimoodi kõrvalt, seest, juurde astudes, vaatama asudes täiesti teistmoodi, kui need üliilusad mannekeeninimesed. Ta tundubki oma sõbranna kõrval, kas nagu lind või loom, kelle silmade ümber on roheline triip. Loodusest, niisama kaasa antud, et vaadake, meie oleme linnud, meil on siin silmad, ja teie nähke triibutet silmi. Sõbranna meik ei toimi niimoodi, toimib teisiti. Paneb ta särama.

Teistmoodi. Mida ma ma sellest meigiasjandusest järeldan? Et kõigil ei sobi ühtemoodi värvi näkku panna, ilma et see neid veidralt linnutaoliseks, mõnele ehk isegi meeldivaks olendiks muudaks. Kõigi puhul ei mõju see üks ja sama asi ühtemoodi. Miks? Miks see ei peaks toimima ühtemoodi? Sest elu on selline. Me oleme juba algusest peale erinevad, ühele meeldivad poisid, teisele tüdrukud. Ühele meeldivad sinised sukad, teisele konservatiivsed mustad, üks tahab juba kolmeselt rikkaks saada, teine vaatab tähti ja mängib mõnusalt ksülofoni, nii et teised tema ümber mingu metsa. Vahel läheb ta nendega koos metsa, et linde kuulata. Ühel on kirg uute autode järele, teisel on kirg rooside järele, kolmandal vingete luuletuste järele. Neljas võib tundide kaupa näiteks ehituskonstruktsioonidest rääkida ja neid paberile visandada, nii et saab kohe visandatud. Mis me sellest järeldame? Et need, kellele meeldivad luuletused peaks vihkama kõiki neid, kes parasjagu teenivad raha inimeste vabaduse kaitsmisega Afganistanis või Iraagis? Või vastupidi? Vist mitte. Vähemasti mina seda ei järelda. Esiteks pole kaks eelöeldut rühma üks rahvusraamatukogus luuletisi lugev imekaunis noor mees või naine, isegi teadlik, kui see teine pole parasjagu tema armastatu, Afganistanist nii ehedalt, et näe seal see on, mis sellega teha annab, mis juhtub, kui teine hukkub.

Võiks ju olla kõigist teadlik.

Võiks teada, kesse paganama roosikasvataja on, kes vihkab berhardiini minu aias. Võiks ju. Võiks ju. Enamasti see võiks ju jääbki võikski juks. Kellelegi ei lähe korda. Kedagi ei huvita. Miks peaks firmajuhti huvitama, kuidas tema töötajad enda eluga väljaspool firmat toime tulevad? Keda see üldse huvitab, kas see raha, mida inimene saab, toidab teda ära? Mitte kedagi, sest inimesed ei tea mitte essugi teisest. Millest see tuleb? Egotsentrismist? Ei, inimesed lihtsalt ei puutu tavaliselt väga kokku nende teistega, ma usun, et enamus inimesi, kes kirjutavad homofooblikke tekste, ei ole kunagi omanud lesbilist sõbrannat või geipoisist sõpra. Loomulikult on see nende jaoks võõras.

Samas iga kord kui selline teema kuskilt jälle üles tõuseb, tahaks öelda väga lihtsalt: nad on olnud ilmselt niisama kaua kui inimkond, nad on praegu, nad on tulevikus ka. Leppige sellega, ärge kasutage seda pseudoteemat, et lükata vaiba alla teisi olulisi küsimusi. Teisi teisesusi, mida te järjepidevalt unustate uurida, vaadata, näha, tunda. Peale minu esimest artiklit sain tuttavaks poisiga, kes on teedeehitaja. Ta alustas tutvust sellest, et ta ei oleks iialgi kujutanud ette, et see on nii raske, olla müüja, olla poes. Samuti ei kujutanud ta ka ette, et keegi mulle mu raamatpoodniku staatuse eest rohkem raha maksma hakkab. Aga see selleks, oluline oli see, et ta nägi nüüd, et on ka teisi inimesi, kes pole nagu tema. Ja neid teisi on terve Eesti täis. Inimesi, kes ei tee vahet PCl ja Applel. Või mis iganes jabura, kuid spetsialisti meelest hädavajaliku teadmise ma siia kirja ei pane, alates vingeimatest luuletajatest - näiteks Jürgen Rooste ja Kristel Mägedi - lõpetades õlgu kehitava küsimusega strateegilisest juhtimisest. Me ei taju maailma kõikehaaravalt ja ühtemoodi. Jumala eest - miks peakski? Tore on, et on erinevaid inimesi ja erinevaid suhtumisi. Aga ka hirmutav, mis seal salata.

29 märts 2013

tulge poodi, kui te tahate end eesti kirjandusega kurssi viia

minu päev on korda läinud, kui olen jälle saanud tutvustada kellelegi head kirjandust
näiteks Daniel Glattauerit
või Eda Ahi
ahjaa, kui te tahate kaasaegset Artur Alliksaart

teda käivad kõik eesti majanduseliidid poest küsimas
eile juba käisid
onuga olin natuke noriv ja ninakas
aga noh

28 märts 2013

kellele ei meeldiks

jah
mulle meeldivad

Suppanad Jittaleela

sellised ilusad


handsome girl - nagu öeldakse. 
*
praktiseerivate homode seltskonda tasuks vältida, praktiseerivate heterode seltskonda ongi viisakas vältida. 

Aga see film: jah, ei, kas sa armastad mind ka siis kui
ma ei ole enam nii ilus nagu praegu

aga sa oled
ilus

alati

27 märts 2013

viibimisest kohal

üha rohkem tuleb rabada ilmselgelt imelike asjade nimel
mis nagu ei kuulu minu ampluaasse
aga samas, mida rohkem ma nina kuhugi topin
seda rohkem kuuluvad
inimeste lood, mis justkui pole minu lood
mille läbimõtlemine kestab kauem kui oleks oodanud
ikka tahaks midagi
aga tavaliselt saab selle millegi asemel
midagi muud

imelik kuidas ma aeglaselt endast võõrandun
oma eelmistest tunnetest
ja nüüd asudes jälle täiesti teises vinklis
alustan uuesti
iseendast, oma viibimisest seal
kus inimesed ei saa aru
ja ma ise ka mitte
mida ma teen
teen ju paljusid asju
teen, sest peab tegema

aga jah.

25 märts 2013

nestest inimestes

inimesed on keerulised 
huvitavad, paeluvad
kõiki eelöeldud sõnu ja veel enamgi
oskaks ma vaid neist kirjutada nii, et poleks lihtne öelda nende kohta rumalad
kaitsta neid nii
aga ega see vist alati ei õnnestu
inimesed on rumalad, nad ei saa alati aru
ega ma ise ka 

ole selles mõttes parem


24 märts 2013

tõsised naljakad lood

mu väike prints võtab naise
nigeeria naise
mina võtan mehe
nigeeria mehe

võinoh vähemasti on meil praegu mõlemal see hirmuhoog peal, et mis juhtub kui
ega ma ka ei tea, mis siis juhtub kui Martha Eestisse tuleb
naljakad asjad hakkavad siis juhtuma

vat nii

no ja kõige naljakam on kogu asja juures see, et ma tahtsin lihtsalt, et Martha tuleks paariks nädalaks külla, nüüd on tunne, et ta sisuliselt tahaks hirmsasti J-K juurde elama minna

issand

23 märts 2013

printside sünnipäevakuu

vestlus
printsil valge kirjutuslaua taga oli sünnipäev
jälle? tal on iga nädalavahetus sünnipäev?
ei, see oli teine prints, kellel sünnipäev oli eelmine nädal, see oli väike prints
mul on kõikidel printsidel nädalavahetuseti sünnipäev
märts

on tore koht
ja aeg

ja Teisel Emal ja Roosal Blondiinil ja Evelinkal - kõigil tähtsatel on sünnipäev

22 märts 2013

väike vihane tüdruk

inimlik ja mitteinimlik
midagi peab ikka inimesest endast ka tulema
kasvõi see hirm
et nüüd on lõpp
nüüd me suremegi
nälga, hirmu, ahastusse
loen raamatut ja tunnen tegelased ära
veritseva naise, kes ei tohi meest armastada
natuke ka enda
valu ja vaheduse
satun hambaarsti juurde
ja saan teada, et mu hammas on surnud
et ta on lihtsalt moe pärast veel suhu jäänud
ja valutab
suu on täis seda kummalist sureva diivani haisu
mida on täis lagunev vana maja
kuskil keset väikest väikest linna Harjumaal
jaa, muide see Harjumaa ei olegi ainult Tallinn
juhul kui te ei tea,
aga mina olen oma hambaga sinnamaale jõudnud
et valus on
ja häbi on
tuleb ikka minna, arsti ja inimeste juurde
siis kui on pärisvalu, mis kilavalt karjub
et olen kohal,
olen veel kohal
olen olemas
palun tee nii et ma oleks aasta pärast ka

väike vihane tüdruk
trambi seni jalgadega
kuni nad lubavad sul teha seda, mida sul vaja on teha
aga enne seda tuleb muidugi selgeks teha
mida sa teha suudad
et kuidas sa selle ära parandad, et inimestel pole alati
kõige parem

21 märts 2013

petukaup või tõeline

pea seda meeles, et me ei ole
muidu inimesed, kui armastades

mu vennanaine paneb mu kotti kolm pannkooki ja kaks õuna
ikka veel on inimestel hirm, et ma ei söö
isa naine paneb kotti mõned raua alt tulnud soojad juustusaiad
sõit võib alata

väiksest linnast natuke suuremasse linna
pinochet, paz ja muud toredad onud
reagan, thatcher ja muud toredad onud
tädisid on harva
näiteks isaspetrone ütleb
et tema oli kunagi margareti suur fänn
et marge oli nagu
madonna või micheal jackson
või noh püramiidid Egiptuses
noh, nagu maailmaime, mida tasub vaadata
ja eks ta oli ka noami klein
süüdistab paduparempoolseid
tuhandetes jamades
paz tegi boliiviast tänu oma lollile poliitikale
kokaiiniriigi, pinochet tegi tšiilist hullumaja
ja ega neil argentiinas ka paremini ei läinud
kokaiin ja kofeiin ja muud toredad ained
1000dollarine kuupalk
ja kaks tütart ja armastus
perekond sai telešous endale
auto ja 10 000 dollarit
ehk siis kümme kuupalka
jess? jess...
ja muud toredad onud
tähendab, et sain vaadata ellenit kuue pealt
ja seal oli selline efekt
välja mõeldud

isa pärib praktiliselt iga kord, kui ma koju jõuan
et millal ma talle oma pärismeest näitan
no keda ma talle siis näitan
ma suudan kõik mehed ära hirmutada
ja välja vihastada
ja mai teagi lolliks teha
või noh ma ise tunnen
mingil lollakal hetkel, et nad teevad minuga
eelöeldud asju

ei tee
aga persse ma seda tunnistama hakkan
kui ma olen ennast ära väljendanud
ja emotsioonid ei ole laes
vaid sõnastatud ebavajalikult üleloomulikud

mul pole papale kedagi näidata
ohjeesus

ma pean lihtsalt teadma, et kirjutada tuleb
ja mida, noh see selgub kirjutamishetkel
kui lugu saab endaks
aga võib-olla ka peale kirjutamist

19 märts 2013

Milton, Tommi, Ansip ja Augusto

naljakas on lugeda väikseid viiteid Milton Friedmanile
loen ja loen ja
loen ja loen ja
kuidas härra Mart Laar ja muud tublid miltoni bukletikesest teadmisi saades terve posu ettevõtteid, neid riiklikke, maha müüsid, mitte et ma arvaks, et kõik, mis liigub, riigile ja rahvale kuuluma peaks, ooei, nagu mu papa ütleb (ja teie mõistate, et see on tähtis), et kõik, mis kuulub kõigile, ei kuulu tegelikult mitte kellelegi, aga näe, siin ta on Kehra, siin ta on üheksakümnendate algus, siin ta on kohalik linnapea, kes palub riigilt abi ja saab hoopistükkis Kehra paberitehase müümise lepingu. Üheksakümnendate alguseks tähendas see lihtsalt seda, et terve linn oli haamri all, inimestele ei kuulunud isegi nendele kuuluvad majad, sest nad kõik olid ärastatud.  Ja tehas, mis kuulub singapurlastele, mis head võib selline tehas anda kohalikele. Lisaväärtust? Siis on kui nood oma lisaväärtust andnud paremale ja vasemale, sest niimoodi läheneb mistahes juht, olgu see ülikooli õppejõud või Katrina H papa või veel mõni. Mis on sinu lisaväärtus, miks ma peaks sulle raha maksma? et ilus oled või? selle eest või? see seitsmeteistaastane on ka ilus. ma ju temale selle ilu eest  ei maksa, aga sinule korraga nagu peaks maksma. imelik.
Lisaväärtus polegi teema - Milton on teema.
Ma olen nii palju seda sõna kuulnud, et paha hakkab. Ja keegi ei räägi ühegi firma lisaväärtusest. Töötaja andku lisaväärtust, aga seda lisaväärtust, mida ootab firmat ümbritsev keskkond firmalt, seda pole mõtet paluda, sest sellist sotsiaalset närvi pole ühelgi miltonlikult mõttemaagil, ma ei tea isegi, kas numbrid on see, mis neid kõige rohkem erutab.
Aga jah, Milton siin ja Milton seal.
Isegi mitte Menthon, et paned suhu ja suuõhk on suurepäraselt lõhnastatud, vaid Milton.
Loen Noami Kleini šoki doktriini
väga antikapp, nagu antifašistlik või antitola
väga väga väga
eriti huvitav on Augusto ja tema Tšiili lugu 1973-1990 aastani.
Kaheksakümnendate keskpaigaks oli reast miltonlikest reformidest ehk sisuliselt sellest, et mitte miski ei kuulunud riigile alates koolisüsteemidest lõpetades rea väga võimsate ettevõtetega, mis härra Pinochet ellu viis, alles 45% vaeseid, kes ei jaksanud endale isegi süüa osta, sest ühe leiva peale läks neil palgast 17%, koolides olev piim, mida lapsed niisama oleks juua saanud, võeti ka riigi eelarvest välja. Iga hunt oma kutsika eest, ja iga kutsikas suri või minestas keset tundi lihtsalt ära.

Loed sellist asja ja mõtled, et meie kallis lahtitehtud ja Toomas Liivi vihatud peaminister on ka Miltoni poiss
milton on peaaegu nagu menthon
teeb suu puhtaks kõikidel vaestel kõikidest võimalikest variantidest olemises ja teeb kõik vaeseks ka.
Muidugi ei saa me ennast võrrelda nende toredate tegelastega, kes maha surevad, sest süüa pole. Mina sain näiteks, aga sedagi ainult sellepärast, et mu kulutused on hullumeelsed, kui ma ei saa teatrisse minna või sõita kuhugi, siis ma lihtsalt lähen kohvikusse, ostan endale tipsu kohvi ja tunnen, et olen elus, paljud ütlevad, et mis sa sest kohvikust, et mis sa üldse

raiskad

korralikul inimesel on mees kodus, kantseldab, hoiab, armastab
korralik inimene peale oma hundikutsikate ühtki teist hundikutsikat ei armasta
korralik inimene

noh
ta ei ole kindlasti mitte gei

no mehed meeldivad mulle endiselt
ja kõige nunnum on ikka veel väike prints
teemissatahad
isegi siis kui enam ei tohiks olla
sest
äkki

peaks ka miltonlikuks naiseks hakkama
palju töötama
ja hundikutsikaid sünnitama

17 märts 2013

majandustudengiks Hiina

Läheneda probleemidele: 


kõigil on niimoodi lihtne

papal ja mõnel teisel mehel

aga kust see raha saada ja kuidas seal ellu jääda

hea küsimus

papa saab vist üleüldse roheliseks, kui ma talle sellest rääkima hakkan

16 märts 2013

inimestest ja kiusakusest

paha tüdruku tunne on
mis ma siis nüüd teen
hakkan oma kolmesajast postitusest pokkerit mängivat inimest taga otsima
vist mitte

natuke naeruväärne tundub
just praegu rääkisime siin

*
kiuslik Katrina hakkab tööle

15 märts 2013

isiklikud lood


väga paljud on klienditeenindamise aga taga. loevad mu toredat artiklikest ja usuvad, et mulle ei meeldi tavaliste inimestega teisel pool letti suhelda, sest reaalses elus mul ju midagi muud peale mu raamatupoe polegi. see on minu põhitöökoht, see on mu põhisissetulek, see on mu põhikirg, see ei ole lihtsalt hobi. Ja mind häirib, et ma ei oska leida inimesi, kes suudaks näha ka selles rahasaamise ja hoidmise võimalusi, koha ja elu loomise võimalusi. Ja ilmselgelt pean ma ise  oma mõtetes rohkem selle probleemiga tööd tegema. ma ei eeldagi, et ärimehed peaks midagi teadma kirjandusest ehkki minul on võrus papa, kes teab nii mõndagi Shakespeare ´ist ja Balzacist. Jah, endiselt usun ma, et Eestis on finantsiliselt targad-õppinud inimesed ja humanitaarselt targad-õppinud inimesed. Seal vahepeal peaks asuma inimesed, kes suudavad kokku koondada finantsid-tehnika-humanitaaria ja panna kokku tugeva meeskonna. Ma ei tea, äkki just minu firma tegeleb sellega. Kuigi ma pean tunnistama, et mitte ainult minu firmale, vaid kõikidele firmadele on jõudude ühendamisega raske tegelda.

Selle taga ongi heli lehtsaar, kes ütleb, et kui teil on kehv palk, minge ja tehke tööd seal, kus palk pole kehv. kindlasti on võimalik kuidagi teisiti ka neid asju inimlikumaks ja paremaks ajada, aga kuidas ja kellele ja mismoodi ja kes seda lõpuks teeb. Kas tõesti peab minul olema see ainukene loll tööandja, kes annab niiöelda palka juurde? vaevalt. nii et me elame siiski süsteemis ja vahet pole, kus kaubanduskeskuse riideosakonnas-kalapoes me töötame. 80 000 inimest on lihtsalt klienditeenindajad.

Kui keegi küsib minult täpsemalt, et mille eest ma võitlen, siis ega ma ei taha võidelda millegi eest ega kellegi vastu.

Vaadake ise mu elulugu:
Sünniaeg ja -koht: 8. detsember 1984, Võru

Keeled: eesti keel emakeelena
inglise keel väga hea
vene keel hea

Arvuti: Microsoft Word
Powerpoint
Internet

Hariduskäik:
Tallinna ülikool kirjandusteaduse magistratuur 2006 – 2009
Tallinna ülikool eesti filoloogia bakalaureus 2003 – 2006
Võru Kreutzwaldi gümnaasium 2000 – 2003
Võrusoo põhikool 1991 – 2000

Koolitused:
Toitlustuskoolitus 2007
Ilukirjanduse tõlkija-toimetaja 2004 – 2005
Kirjandusalased ja teenindamissfäärialased koolitused Apollos 2008 – 2012

Eelnevad töökohad:
reporter-toimetaja veebruar 2013 - ...
müüja detsember 2010 – ...
müüja august 2008 – veebruar 2010
Mademoiselle´i kohvik kohvikupreili juuni – september 2007
Keila Gümnaasium eesti keele õpetaja september – detsember 2006
Ekspress Post ajalehekandja aprill – juuni 2006

Huvid:
ilukirjandus
kaasaegne tants
kujutav kunst
psühholoogia
majandus

Ilmunud:
Värske Rõhk 2006 luuletused
Värske Rõhk 2007 lugu
Looming 2011/ 6 luuletused
Värske Rõhk 2011 luuletused
Sirp 2011/ 24. märts „Helena Läks fragmentaarsuse vastu“
Sirp 2012/ 19. jaanuar „Jõhker ja ilus“
Vikerkaar 2012/ 6 „Triptühhon Tatjanale“
Raadiosaade „Mõistes ilma ja inimesi“ 2012/ 21. juuli http://mondo.org.ee/wp-content/uploads/Nigeeria.mp3
Artikkel 17. september 2012 „Et asuda tantsuteatri protsessis...“ http://muurileht.ee/17-09-2012/et-asuda-tantsuteatri-protsessis/
Artikkel 9. oktoober 2012 „Kust tuleb kurjus?“ http://www.femme.ee/uudishimulik/persoon/8157
Artikkel 4. detsember 2012 „Nutikas mängutoosi kunstnik“ http://www.femme.ee/articles/8304
Värske Rõhk 2012 lugu
Artikkel 21. jaanuar 2013 „Mina, klienditeenindaja“ http://www.epl.ee/news/arvamus/katrina-helstein-mina-klienditeenindaja.d?id=65557392
Artikkel 18. veebruar 2013 „8 m2 150 eurot kuus“ http://www.epl.ee/news/arvamus/katrina-helstein-8-m2-150-eurot-kuus.d?id=65693396

Lisategevused:
Vabatahtlik Pimedate Ööde filmifestivalil 2009
Vabatahtlik õpetaja Nigeerias märts kuni juuli 2010
Vabatahtlik statist Andres Maimiku ja Rain Tolgi filmis „Kormoranid“ 2010
Vabatahtlik Nigeeria esitluste tegija erinevates Tallinna koolides 2010 september – 2010 detsember
Vabatahtlik Pimedate Ööde filmifestivalil 2010
Vabatahtlik lastehoidja Tallinna ülikoolis 2010 – 2012
Vabatahtlik tantsu ja teatrifestivalil Pot 2011
Vabatahtlik tantsufestivalil Hommik 2011
Vabatahtlik Miia-Milla-Manda sünnipäevanädalal 2012
Fotonäitus „Vabatahtlikust tööst Nigeerias“ Tallinna ülikoolis juuni 2012 – ...
Vabatahtlik Sõltumatu Tantsu Ühenduses 2012
Vabatahtlik moderaator leheküljel www.poogen.ee 2012
Vabatahtlik Luuleümarlaudade korraldaja 2012 –...

nagu näha, siis enamus ajast töötan ma ilma rahata. See ei morjenda mind. ma töötan, sest ma pean oma tööd tegema. mind pigem morjendab miski muu. ja ma tean, et ma ei saa seda muuta ei oma blogis ega ka mitte viimaste vihaste sotsiaalkriitiliste artiklitega. ma pean leidma lahenduse, aga mitte nii, et terve eesti on üksteisel karvupidi kallal. või suurem osa sellest ütleb, et probleemi pole. Probleem on. 

ja nagu mu kallis papa, kui ta mulle parasjagu toredaid lahendusi isiklikus elus ei jaga ütleb (ja vahel on ta mul päriselt ka väga tark), siis lahendusi on igal pool 

eile rääkisime lauriga terve õhtu positiivsest programmist, mis iseloomustab konservatiiv-parempoolseid, tegelikult ka mind. olgu hea tööandja, sis on võimalik kõigil oma tööd teha hästi. pangu ta inimesed omavahel suhtlema, suhelgu ise. ja ma ei tea, kas see suurtes kettides üldse on võimalik. Igal juhul jah. selleks kõigeks on vaja pisut majandusharidust ja psühholoogiat. 

Jah, meie inimestel on halb palk, aga mida võib veel tööandja töötajatele pakkuda, lisaks palgale? ja koolitustele? selle peale võiks mõelda. kuigi kui nüüd päris aus olla, siis vähemasti raamatupoes ei pea mõtlema sellele, et mida veel võiks nimetada boonuseks, seal on omad boonused ja kui te näete mind leti taga tantsimas ja minu töökaaslastega vaidlemas või mööda poodi kliente otsimas, rõõmsalt, nii nagu ma seda teen, siis te saate aru, millest ma räägin. Aga mõtleme, mõtleme, mõtleme. 

14 märts 2013

Kangete meeste kanged lood

Minu seniajani lemmikintervjuu tegemine, mille käigus leidsin lemmiklauseid ja -lugusid Urmas Laanemilt, terviklikult ilmub Sõnumitoojas:

„Elasime Kehras neljakesti, ema, isa ja mu kuuekuuselt lastehalvatusse jäänud vend, isa ehitatud majas. Enne seda olime kolmekesti Kehra tehase lähedal asuvas barakis. Isa otsustas pärast seda, kui oli magades veekausi ümber ajanud, et tuleb maja ehitada ise oma perele. Pooleteise aastaga sai ta selle valmis. Ema kogus kopika haaval tikutopsi raha. Vene ajal toimusid tehasetööliste suured „prazdnikud“ kolm päeva järjest, kus joodi kõik palk maha ja pärast tuldi ema käest raha laenuks küsima,“ meenutab Urmas Laanem oma lapsepõlveaastaid.

„Isa pani meid kõike tegema – lubas igale poole ligi. Ema oli küll väga hirmunud, kui me isaga katust koos tegime ja karjus oma kileda häälega, aga isa ei pannud tähelegi. Minu peale sai äkilise loomuga isa väga vihaseks, kui midagi jälle tuksi keerasin, aga siis võtsin tööriistad välja ja tegin uuesti. Ema oli see, kes õpetas mulle kella ja kalendrit. Kokkulepitud ajaks pidin kindlasti kodus tagasi olema ja aega juurde küsima, muidu sai ta väga pahaseks,“ räägib Urmas Laanem oma lapsepõlvest.

Urmas Laanem peab sporti väga heaks enesesundimise variandiks, eriti saavutussporti: „See on kõige lihtsamini mõõdetav. Kui ühel päeval jõuad teha x arv kätekõverdusi, siis järgmisel korral ehk x pluss 1 või veel rohkem kätekõverdust. Sporti iseloomustab kõige paremini soov midagi saavutada ja selle nimel pingutada. Ainult intelligentsed suudavad tõesti hästi sporti teha. Vahepeal meil Eestis sport justkui devalveerus, aga eks see nõuab nutikust, et vastast käsipallis üle kavaldada. Ei ole nutikust, ei ole tulemust. Ka mängujoonise lugemine eeldab väga teravat mõistust.“

Kõige suuremaks ohuks, aga Eestile peabki Urmas Laanem majanduskultuuri järjepidevuse puudumist. „Sirget selga peaks rohkem olema. Vanasti võis talupidaja öelda, et kui pole saaki, siis ta ei oska talu pidada. Nüüd tuleb ainult projekt kirjutada selleks, et oleks raha, mida kulutada. See on imelik aeg. Oleme muutunud allhankeriigiks, kus kõige tähtsam on kokkuhoid. Suurte numbrite mastaabis võib ju kõik hästi olla, aga süstemaatilisest mõtlemisest on puudus ja seetõttu kannatavad väga paljud noored. 18aastane kutt oleks kindlasti oma vana isa käest saanud nõu, kui ta mingit laenu võtab, et see tuleb tagasi maksta ja äkki poleks ta siis võtnud ka. Kõige selle juures tahan öelda, et ehitage maju talgukorras, nii nagu vanasti. Sellistesse majadesse ehitatakse vähem sisse rumalusi, nagu nendesse põllupealsetesse, mis nüüd seisavad tühjalt. Ühise ehitamise käigus säilib koostegemise rõõm ja kogemus. Sotsiaalne moment on ära kadunud sellel moel, et raha viiakse pankurile.“


13 märts 2013

unista lugudest - aga mina räägin intekaid ümber

kasva suureks
karva suuseks
kehra, must lagi, mina, ei ole ikka veel kirjanik, sain lauriga kokku, rääkisin olulistest asjadest
sees tõmbas kokku, kodu on korras
hambad tuleb ka

teha


korda

ja













see ongi selline lugu

12 märts 2013

Luuletustest tiine naine

haige päev
ilmselt istun ka homme mingis kohas arvuti taga või pliiatsiga vihikus ja kirjutan midagi või loen midagi ja siis ootab terve eesti rahvas, et ma lõpuks käituks nagu päriskirjandusteadlane

kirjutaks kirjanduskriitikat või lihtsalt kriitikat

isa loodab ikka veel, et ma lõpuks tema, vaese ehitusinseneri ja firmaomaniku eest seisaks
ja mu magistritööjuhendaja loodab, et ma seisaks kirjandusteaduse eest

(mitte vaeste müüjannade eest)

ikka veel ütlen teile, persse

*
ja kogu aeg on tunne, et kõik inimesed tänaval teavad, et ma elan kaheksaruuduses korteris ja kirjutan öösiti luuletusi isast, keda ma ilmselt liiga palju armastan, sest vastasel juhul ei soovitaks ta mul ju rikast meest võtta, või mis

ahjaa Jean-Luc Godardi käisin vaatamas ja Mari Tammar pidas vinget pidu ehk oma raamatu avamist Kapsastes, hea oli, kohutavalt hea, kutsun teid järgmine kord endaga kaasa, võtke kommid ja piiparid, et kui te ei kuule, kui teile helistatakse või kui suu on mahlast peaaaegu tühi ja suhkurt oleks

võtke nad kaasa

ma olen natuke väsinud ja natuke hull ja natuke armunud ja natuke loll

aga see pole probleem

*
ma ei plaani suga
lapsi saada
ega häbet vastu häbet
hõõruda
mul nimelt on
hirm
seksikus on lapsikus
ja lapsikus sõidab sisse
nagu väikeste
maagiliste mõtete
kokkupõrge
reaalsusega
ja reaalusega
kus pole tõlge
eesti keelest vene keelde
või vastupidi
vaid kõik on
joonistatud
või videostatud

*
sõber nõuab pühapäeva
pühaks päevaks
missest et klienditeenindaja
kaubanduskeskuse
kenas vitriinis
on temalgi õigus
pühale päevale

isa nõuab endale õigusi
onju tütar
kirjutab nii et
terve eesti on
tagajalgadel
ja vihane

kuratteab kelle peale
thatcher tuleb meelde
ja ega ta ei meeldi
meeletult palju
töörahvale
kes ei oska
palka palvetada
kes ei nõua

kes tegelikult
pole paremad
Aafrika neegritest

isa sa oled juba
valge mees
rahakoti ja mõistusega
nõua ise
omad sajadtuhanded tagasi
mina ei ole advokaat
mina olen luuletaja
vahel kipun valetama

*
tead mul on
vahel täitsa
sebra tunne
sa lased must üle
kõndida endal
nii nagu oleks see
jubetavaline

aga mina
arvan iga kord
et imeline

olgu nii

10 märts 2013

ekonomist ja muud toredad asjad

jah
ega see majandus paremaks vist eriti kuskil ei lähe
praegu on tunne, et oleks vaja ühte väga vinget kinnisvaraarendajat, kes leiutab Tallinna äärde sellised ühika-üürikaruumid, kuhu võib sisse panna erinevaid tegelasi
kellel ei ole seda 100 või enamat eurot

ühesõnaga ÄRIMEHED olgem aktiivsemad, lahendagem see ära, teile on kasulik ja lõppkokkuvõttes on meile ka kasulik.

selmet ehitada kokku koledaid maju, mida keegi nagunii endale tegelikult lubada ei saa, tuleks ehitada kokku maju, mida vähemasti kolm või neli sõpruskonda-perekonda lubada saaks

kinnisvaraarendaja K.H. räägib siin, ise aimatatagi millest täpsemalt

alati annab midagi ise ära teha, kui riik ei tee, meid on lihtsalt õpetatud, et kõike peab riik tegema, pean tunnistama, ka mind

*
muide Justin Petrone raamat on äge

*
ja Janek Luts rääkis sellest, kuidas ta 2007 Kukut pidas: Loomingulisele kollektiivile tuleb anda vabadust. Mida vabam, vähemalt näiliselt, on töötajad oma tegemistes ja plaanimistes, seda parem on tulemus. Mida rohkem inimene suudab ise otsustada, seda lihtsam on temaga koos töötada. Sellel harjumusel, et mina pean iga hetk juures olema ja otsustama, ei saa lihtsalt lasta tekkida, sest vabadus tähendab teadupärast ka vastutust. Hea näitaja on see, kui olen kontorist eemal ja mu telefon ei helise.

09 märts 2013

Zipp Ann palun

Imelik on lugeda tekste, mis tiirutavad omas veidras ja täiesti enesekeskses võimatuses hoolida
ka enese tekste
härra hõbemägi kirjutab delfis, kuidas uut lennart mere oleks tarvis
persse see meri, maimik paneb mõnusat, kivirähk teeb toredat, aga kõigil, noh, mis seal salata, ka minul, on kõige lähemal nende isiklik särk
palka saan ma küll idiootselt väikest, koguni kahe töö peale idiootselt väikest, haige olen ma ka varsti, ja vaikselt ülekaaluline, vahel on täpselt selline tunne,
aga kuidagi täpsemat pilti tahaks kogu maailmast, kaasa arvatud eestist, enne kui siin jälle arvama pistan, a mis mul siin ikka pista, me kõik teame, et vanatädid lasnamäel tahaksid endale palju rohkem asju lubada või üldse
me kõik teame seda, aga reaalses elus - meid ei huvita, sest nii on lihtsam
ja nad tulevadki meie juurde, kõik need aafriklased ja hindud, kõik need tegelased, kellele saab siin hea olema, ja siis ütleme kahekümne-kolmekümne aasta pärast oleme sama perses omadega, kui Saksamaa-Prantsusmaa praegu

sest ühel ilusal hetkel oli härra Ansipil savi
ja ainus palgaparandus, mis võib täitsa loll palgaparandus olla, oli palgapiiramine
meil ei ole  vaja palku piirata riigisektoris, kus inimesi hakatakse lihtsalt üles ostma, ütleme otse välja, inimesed on ahned, alati on raha või ükskõik mida vähe, aga natukegi võiks seda ahnust piirata mitte palgapiiramise, vaid millegi muuga

valiks äkki seekord (ja ma vist pean valima) päris normaalse eesti inimese

mitte ainult riigikokku, vaid igale poole mujale ka

kui tööandja ise ei suuda mõelda miinimumpalka 320 neto eurot normaalsemaks, siis TULEB RIIGIL TÖÖANDJA EEST MÕELDA

kodu on põrgulikult külm
tööl ka
tundub, et hakkan haigeks jääma

***
ole minuga koos
mu sõber
ka siis kui ma olen võimatu
ei naerata
väsinud
lõika must rõõmu välja
nii nagu korralik
gurmaan
suurte näljaste silmadega

pea on jälle su süles
naeratus
kõverdub huulil
kallis ma polegi
kellegi oma
tahaks vaid
armastada
aga ei oska

ole gurmaan
kes lõikab endast rõõmu
minulegi välja

(Elo Lindsalu toimetat)

*
Kolm ehitajat-ettevõtjat – üks Kundast, teine Sondast ja kolmas Sindist – külastasid Tallinnas ehitusmessi ja sattusid jutuotsale AS Eesti Näitused juhatuse esimehega.
“Meil oleks vaja siia paviljonide taha uut piirdeaeda,” sõnab esimees. “Tehke oma pakkumised ja ma garanteerin, et üks teist saab tellimuse!”
Kunda mees ja Sonda mees mõõtsid tara üle ja kundakas teeb oma pakkumise:
“700 eurot ja töö saab tehtud! 300 materjalidele, 300 töömeestele palgaks ja 100 mulle kasumiks.”
“Mina teen 500 euroga,” ütles sondakas. “200 materjalidele, 200 töömeestele ja 100 mulle kasumiks.”
“Minu taks on 2500 eurot,” kostis Sindi mees silmagi pilgutamata.
“Kuule, sõber!” imestab boss. “Sa ei suvatsenud isegi tara üle mõõta ja nüüd pakud sellise hiigelsumma!”
“Mis tast, tühjast, mõõta! 1000 mulle, 1000 sulle ja 500 eest palkame tolle Sonda tola!”

08 märts 2013

ikka veel ahnusest

Aga ahnusest tuleb ometi rääkida, see on ka ilmselt põhjus, miks ma ei ole vingemal töökohal Tallinnas, mulle muide pakuti toredat tööd kalandussfääris ja palju paremat palka. no kui see palju parem on kuus sada eurot, siis ei ole ju tegu palju paremaga, muidugi.

Üks väga vinge firmajuht rääkis mulle loo sellest, kuidas ta üheksakümnendatel aitas kohalikke koolipoisse võistlustele mängima, ikka oma firma raha eest. See oli kummaline praegu tagasi mõeldes, kui palju võivad ühed inimesed endast anda, et kogukond tekiks ja oleks või hoolitseda selle olemasoleva eest, et see oleks ka edaspidi. Igal juhul ükskord olid ja on ka siiamaani, me lihtsalt ei kipu neist eriti rääkima. Neist ei saagi, ei tohigi, ei võigi palju rääkida, sest nemad on minu meelest ehk haavatavamadki, kui need teised, kui need, kes palkade eest võitlevad. Igal juhul su laps oli kenasti treenitud ja võis sõita pärisvõistlustele, ilma et oleks pidanud välja käima raha bensiini ja bussi eest, ilma et sa oleks pidanud muretsema söögikordade eest, mis ka muide olid kinni makstud. Siis tuled sa paanilises olekus sponsori juurde ja küsid, et kas su laps saab päevaraha ka selle eest, et ta võistleb.

Või tuleb klient letti ja nõuab, et kampaaniakorras käib kahe raamatuga üks šokolaad kaasas. Tema ostis kuus raamatut selle mõttega, et kolm tasuta šokolaadi saada. Mina seisin nagu idioot korraks leti taga ja ei saanud aru, et mis toimub ja miks.

Ühesõnaga.

tegelikult

on

aegajalt võimatu aru saada, mismoodi inimesed tegelikult peaks toime tulema selle va palgaküsimusega.

nagu mu isa armastab öelda: mitte kunagi pole kellelgi küllalt.

ei ole jah, aga kas tõesti tuleb elada David Mitchelli Pilveatlase elu.

ma loodan ikka veel, et mitte
ja palun ärge unustage suudelda mu hinge, see on hädavajalik, et normaalselt elada, mu kallid

07 märts 2013

kõik kardavad tegelikult ahnust, aga kas see on ahnus

jõudsin kummu sain luuletuste osaliseks
ehkadevei

alo lõhmus usub, et mu artikkel on manifesti taoline ollus
noh, mis teha, kerge gustav suits tuleb välja jah
muide unistan jah Standfordi ülikoolis neli aastat järjest majandusdoktorantuuris tudeerida
ja Tate´i muuseumis ringi pralletada igal võimalikul juhul

ja kirjutada vinget luule-,kunsti- ja poliitikakriitikat
naisõiguslust 
ja muud lustlikku

ja kõhu sai täna kumus ka täitsa tasuta täis
und ei tule
ülemus lubas mind üle vaatama tulla
see suur ülemus
see kellest keegi ei räägi, aga ometi räägitakse

lõhmusele tahaks öelda
et nüüd on piirid valla
väga valla ja võib-olla polegi mõtet nutta
et miinimumpalk
ja 

aga ikka nutaks
kuigi natuke teise nurga pealt
kui ma praegu nutan


06 märts 2013

kukkumine kokku ja endaks - ehmatan ehk end normaalseks, ei tea

marko mihkelson
urmas laanem

jne

kõik inimesed tekitavad tunde, et tahaks paremini asjadest ja elust aru saada
musta laega saal tekitab frustratsiooni ja iluarmastuse
kuidagi sain näpuvahele härra Kalju Kruusa uue luulekogu
astusin ligi ja tahtsin ühte luuletust
sain terve posu luuletusi
jess

pole tükk tükk aega luulet lugeda saanud
päris isiklikult kätte ulatatud luulet
mis tekitab mõtet ja mind ennast

sõna

sõna

sõna

anna mulle jumal taevas

püha

püha

püha

oled sina põrgus ja taevas

minust saab sinu kandja ja looja - mina olengi printsess ja põrgu ja identiteet

kõik see, mille nimel mehed lähvad sõtta, ja naised sünnitavad lapsi
teades, et nad jäävad alles, sest

teisiti ei ole võimalik alles jääda

elu on kummaliselt ilus ja imelik
eriti aga pasolini

fakk vat see on ilus mees, tõesti ilus MEES

05 märts 2013

just tšai koos präänikutega

kuidas ja mismoodi olla või hingata
ega ei teagi

kuidagi kummaline on ikka

just

04 märts 2013

Piinlikkus, natuke ka enda pärast

head hommikud, siis kui pea on pulki täis.


peale oma arvamusartiklite ilmumist olen korraga ehmatusega näinud, kuidas inimesed jagunevad luuletajateks-kirjanikeks, pankuriteks, rikasteks ja vaesteks, ja nii edasi, see on üsna vastik tunne, kui kaks artiklit suudavad minust luua pildi kui äärmiselt lollist endaga mittehakkamasaavast noorest inimesest, noh, see et selliseid inimesi on palju, ei huvita kedagi, see et raha on kõigil vähe, noh, seda tõdevad lõpuks kah kõik, mulle isiklikult meeldis kogu arvamist voos kõige rohkem Robert Kiti seisukoht, et eestlased võiks ikka igaüks oma asja ajada, kuigi koos, justnimelt koos

esiteks tuleks vist juba ammu leppida sellega, et me kõik ei saa endale lubada eramaja Viimsis või sellega, et igaüks ei saa sõita puhkuseks Kanaaridele, aga säästa oma palgakesest nii palju, et midagi jääb reisiks suusakuurorti, midagi näguripäevadeks, seda võiks ju ometi olla, eksju? tegelikult ma ei tea, võib-olla me tahamegi liiga palju, kivisildnik on terve hunniku luuletusi kirjutanud selle kohta, kui õudsed on kaubanduskeskused, kindlasti nad jäävad olema, aga lisaks neile võiks veel teisi asju ka olla 

nii nagu jääb olema traditsiooniline perekond, ükskõik, kui palju neid homoseksuaalseid ja muidu inimesi igalt poolt välja kargab. 

ühesõnaga aegajalt on mul kõigi pärast piinlik siin riigis, alates presidendist lõpetades selle poisiga seal kaugel Pariisis, kes kunagi Eestisse elama ei taha tulla, vahepeal on ajakirjanik, kes teavitab mulle, et ta ei saa oma praeguse palgaga lubada endale teatud trenni, noh, mina ei saa ka endale prantsuse keele kursusi lubada, ehkki tahaks, aga eks ma pean need endale ise korraldama, kus ma pääsen, tegelikult pean ma palju olulisemaks seda, et inimesed omavahel suhtleks, et nad saakski kokku ja räägiks, lihtsatel teemadel muusikast, päevast, oma kirglikust tööst, raamatutest, filmidest, sellest, kuidas nad poistega lõket tegid kolmeteistaastaselt, mina muide olen teinud omatänavapoistega Võrus, tähti või siis sinklevaid vonklevaid täheterasid lõime mitmekesti ka välja sealtsamast - kivist, lihtne koosolemise vajadus, koosnägemise vajadus oli

laupäev - oli väga kiire, aga ometi sain kokku ühe võimsa mehega, kes rääkis Luxembourgist, oma naisest Prantsuse Keele Instituudis ja sellest, et talle meeldivad auklikud tänavad, et talle meeldib loodus, et talle meeldib Eesti oma metsikuses, huvitavalt rääkis ja korraga, korraga sai mulle selgeks, et ta ei loe mitte kunagi ühtki artiklit, mis ma kirjutan ajalehte, nii ta ütleski, inimesed on muda täis, seda jõhkrat ajamuda, mingeid veidraid unistusi sellest, kuidas elus võiks kõik teed ühtmoodi Saku valla omad olla, sirged ja aukudeta, metsa peaks kolima, seal nad on

ise

teed ma mõtlen

Rooste alla kirjutasin sellise loo selle tunde peale, mis naabrimees minus tekitasa sain eile naabrimehega juttu puhutud, elab sealsamas minu tänaval, võttis lihtsalt käsile jääraiumise, et inimesed saaks inimlikult autoga 
koju sõita. See oli kummaline jutuajamine, ära minna ja juttu lõpetada ei saanud - korraga ta seisatas seal, vaatas kelmilt silma ja teatas, et ma olen esimene võõras inimene, kellega ta niimoodi räägib, et kõik inimesed muudkui kardavad, kohmavad terejõudu ja lähevad edasi, kogu aeg on paanika ja hirm, et midagi on valesti. Ja kusjuures - mida rohkem ma meediamaastikul asju loen, siis on mul enda pärast häbi. 

Rooste aga oli teind väga võimsa inteka Anu Rauaga, kes väitis, et vabaduse jaoks peab mõistust olema. Peab küll. Nõustun minagi. 

03 märts 2013

* kohal

summasuvila ja laager
viskame vinte ja igasugu muid veidraid asju
hing on täis

miski peab ju täis olema
loodan ikka veel, et mitte jama
vaid midagi muud

midagi väga erilist ja kummalist

*
vabandust kõigile selle eest, et ma ei suuda olla piisavalt kohal, alati, see tekitab tihti probleeme

02 märts 2013

peab, tahab, võib, saab

helistama peab
helistama peab
helistama peab

kirjutama peab
kirjutama peab
kirjutama peab

poisid, saame siis kokku, tee mulle palun kalli, tee seni kalli, kuni ma tunnen, et olen normaalne, et ma ei pea sind aeglaseks ega ennast ka mitte, et ma ei karda, et me ei tule toime, tuleme ikka, kuidagi ikka, sina ja mina, aga kui sina äkki enam

no siis peab ise tulema
ennast ära tappa ma küll ei taha
viimased kolm-neli aastat pole tahtnud
sina oled olnud
sind on olnud

ja see tekitab tunde, et kõik on hästi
isegi siis kui kõik mu lihased ja aju pisikesed käärud löövad drilli
vananaise drilli välja ja karjuvad, et oleks neil ainult mu elus kohta
ei ole kohta
omavalitsus on
kas seegi on

eraldi küsimus

äripäevas räägivad inimesed arvajalikult sellest, kuidas maailm peaks toimima, maailm lihtsalt toimib, uksest väljas, inimestest väljas, kogu aeg, aina toimib, hoolimine algab endast, täna sain üle pika aja tuba koristada, hea oli koristada, maailm toimis, mina toimisin, eile terve päev töö, töö, töö, töö - maailm toimib, maailm toimib, kõige olulisem on see, et maailm toimiks

kirjutama peab
kirjutama peab
kirjutama peab


keha on käimisest kange, hing himu ja rõõmu täis
kus sa oled?
kas sa oledki minu kallis?
minu oma?

ei vist
alati jääb see viimane
see kõige tähtsam ütlemata
ja nüüd
nüüd

ma olen juba neljandat aastat küsimas
et
kas
me













on ju võimalik?


kirjutama peab
helistama peab
rääkima peab
olema peab
kallistama peab

sa ütled, et ei pea
et kui ma tahan
et sina tahad
et kui mina tahan

aga kui ma ei saa aru, mida ma tahan
ja iga kord, kui ma tahan, mõtlen ma
mida ma homme tahan
ja et kas ma homme süüdistan sind selles
et ma täna niimoodi tahtsin

kirjutama peab
kirjutada tahan
helistada tahan
rääkida tahan
kallistada tahan


on ju võimalik?

vaatasin peeglist

olen küll ilus
aga kas sellest alati piisab

01 märts 2013

koloniaalmaatunne

koloniaalmaa tunne on igal juhul
enamus inimestel on meist ükskõik, meil enestel ka

midagi sellist a la üle Atlandi ookeani orjusse viimise sarnast
lihtsalt meid viiakse või noh me ise läheme kuhugi üle Läänemere, Läänemere orjus

noh, muidugi peab ütlema, et me oleme kõige elementaarsemad mutrid tugevate masinate hoidmiseks, mis lõhuvad lõpuks viimased kilbid

eilse diskussiooni peale, mis ma feissaris maha pidasin hra Vaba all ühe majanduses äärmiselt targa noore mehega, tekkis küll selline tunne, et jess olemegi siia aega jõudnud, kus meid ei ole mitte esimene ja teine eesti, vaid kohe mitu korraga

mõni oskab kirjutada, teine oskab majandada - kokku ehk saab normaalse inimese ka

võib-olla tuleb oodata veel 25 aastat, et inimesed oskaks mõlemat, ei tea

isa ütleb, et tuleb oodata, ja ära vingu, tegutse