29 aprill 2015

Teletornipäike ja muud lood

MEELEOLUETENDUS - "Short Stories" (need minu isiklikud)
Seal ma siis, ekskursioonibussis, istusin ja jaurasin - ikka Hermesest ja Apollonist ja - pärast ülivinget Teletorni sõitu, täiesti kooliaegne ekskursiooni tunne tekkis, kui meid No99 teatri ees bussi peale võeti. Ja Teletornis, kui Henri Hütt ja Üüve-Lydia Toompere kuidagi niigi nõrgas olekus ehk kõrgusekartuses minu vabaduse peale mõtlema panid, tead täitsa sürr oli, võib-olla tegi asja veel sürrimaks Ago, keda ma ei ole näinud teabmisajast, kes teatas, et ma peaks Vat-teatris balleti vaatama minema, et ta ka tantsib ja treenib kogu aeg, et seal hakkama saada, et 19. mail on esietendus, et Aadam ja Eeva, või midagi, aga keda tema seal tantsib, ma ikka kujutan ette et seda va ülitarka madu, sest Ago lihtsalt on selline - ülitark madu. Täitsa napakas oli istuda prantslannaga kõrvuti ja rääkida talle eesti keele ajaloost. Tema meelest oli naljakas, et me räägime: aeg on käes (käe sees) ja ilus ka, lausa luuleline. Ja tore oli, kui pärast seda noormees bussisõidul tagasi ulatas mulle lonksu brändit ja kuulas mu jauramist vihmast ja Persephonest ja Hadesest ja Demeterist. Miskipärast tahtsin ma vabaduseetendusele järgnevatel hetkedel rääkida müütidest. Nagu oleks vabadus kah üks suur lõpetamata ja alustamata müüt. Ja poiss rääkis mulle sellest, kuidas ta joonistab ja et seda tehes on ta vaba. Või õigemini on ta enda vabaks joonistanud. 


Ahjaa, siuhke päike uinus täna Teletornis. 

Ei saa ikka Shamyst üle

Natuke Shamyt. Jaa.

28 aprill 2015

Pajula majanduslikust-poliitilisest - khuul

Hra Pajula raamat meeldib mulle kohutavalt. See, kuidas ta suudab panna kokku majandusliku käitumise ja näiteks Augustinuse või Jeesus Kristuse või Odini või Victoria-ajastust ülivaimustuses Thatcheri - see on üks hämmastavamaid imetegusid üldse. Ainus, mis mind minu juures isiklikult häirib, on see, et ma ikka veel ei saa aru, mis asi on sisemajanduse kogutoodang (SKT). Muidu Napoleoni sõjad ja Juan Peron ja Osmanite impeeriumi all riigilt raha varastama õppinud uuskreeklased - kõik, kõik, kõik omandab oma naljaka, lausa tudisema ajava vana lääneeurooplase selguse. Ja kullastandard ja... Tähendab, on mismoodi targemaks saada. Kuigi eelmisel aastal lugesin põhjalikult "Majanduse aluseid" - Koolibri kirjastuse välja antud, aga tundub, et nüüd - nüüd nagu oleks kuidagi irooniliselt ja palju rohkem targaks saanud. Ahjaa... Majanduslikku ja poliitilist selgitatakse Tõnu Õnnepalu märkusi sisse susates. Kohe hoopis teine lugemine tekib. Nii et... Kes veel pole Hardo Pajula "Majanduslikku inimest ja poliitilist looma" lugend, siis lugegem. Teeme nii et sellest ei saa eesti rahva piiblit. Teeme nii et see paneb mõtlema ja kahtlema.


27 aprill 2015

Draama-draama-draama

See hetk, kus sa saad aru, et pool su puberteediiga toimus imeilusas väikelinnas, kus mina märkasid vaid vanaema maha matta, ja sul polnud mitte kellegi teisega draamatseda peale oma isa, kes oleks võind selgeks teha, et tegelt pole see sugugi mitte nunnu käitumine ja et sinu endised meestuttavad - jäävadki endisteks meestuttavateks, sest sõber olla on draamatsejaga väga raske. Hetk. Aga võib-olla ka mittehetk. Võib-olla selline sheldonlik nending, et elu tuleb kuidagi teistmoodi tunnetama õppida.

26 aprill 2015

Ajalugu, meie, mida teha

Mul ei ole midagi selle vastu, et me peame kaitsma oma riiki. Me peamegi. See on üks loomulikumaid ja mõistetavamaid protsesse - ükskõik, millisel maa-alal ja ükskõik kus - säilitada tasakaal  sellega, mis kunagi on olnud ja sellega, mis hetkel on. Hoida traditsioone, tunnetada lähemalt ja võimsamalt inimeseks-eestlaseks olemist.

Nägin und sellest, kuidas ma lugesin "Tünsamäe tigu" - põhimõtteliselt on see lahtirääkimata alandus, millega me ei oska mitte midagi pihta hakata, see käib meil kannul nagu surm või veel midagi. Sellel pole midagi pistmist praeguse Eestimaaga, sellel on pistmist paljutki selle Eestimaaga, millest ei saanud rääkida, mis oli kadunud juba 1949 - 25. märts teel Siberisse, laste-naiste-meestega, kellest pidid saama orjad, kes tulid tagasi ja olid edasi orjad, kelle asemele saadeti Eestisse ukrainlasi, venelasi, muid inimesi, muudest maadest, lihtsalt selleks, et siin oleks võimas Nõukogude Liit, et keegi ei mäletaks. Me elame ajal, kus me õpime mäletama, kus Jaak Juske raamatud kunagisest Tallinnast, Tartust, Narvast - müüvad end läbi, sest neil on öelda MEIE kohta rohkem, kui...

Lugesin tol hetkel 26aastase Arved Viirlaiu esimest luulekogu (ja raamatut) 1948. aasta Londonis välja antut "Hulkuri evangeelium", siis midagi sellest retoorikast, mis tõuseb kõrgemale või mõnes mõttes ka palju madalamale meie praegusest ajast, riik, rahvas, aeg, elu - , kus 30% inimestest on venekeelsed ja kavatsevad selleks jäädagi - täiesti uuel ajal, moel ja niimoodi ongi, sellega tulebki leppida. See omakorda tekitab väga palju mõtteid ja hirmu, et kuidas sellega leppida, kuidas leppida erinevusega. Loen praegu Hardo Pajula raamatut "Majanduslik inimene ja poliitiline loom", kus meenutatakse, et nii Hitler kui ka Stalin kasutasid "teisi" - orjadena oma riigis. Kas meie riik peab olema Hitleri-Stalini riik? Kas meil peab üldse olema "teisi" selle sõna kõige ebamugavamas ja jäigemas tähenduses? Ei pea, ja tegelikult ei ole ka kunagi olnud, kui siis tõepoolest 50 aastat järjest ja meie ise, kelle kodudesse võisid külla tulla suured mehed Moskvast ja küsida, et miks su eestlannast naine ja eestlasest sina ja teie kaks imeilusat eestlasest last ei räägi ometi vene keelt omavahel. Ja seda peeti täiesti normaalseks 1980ndatel-1970ndatel. Mitte hädaldada, mitte rääkida eesti keeles. Meil lihtsalt pole lastud oma pisarad ja valu lõpuni nutta.

Hõbemägi kirjutab "Tünsamäe teo" kohta: "Nappide sõnadega esitatud tegelased ja olukorrad töötavad lugeja fantaasia käivitamisel tõrgeteta. Ajalugu ilmub silmade ette nii õndsa kui õudsena, alati äratuntavalt eestilikuna oma keerulises vaenu- ja armupoolte põimumises."

Mida tähendab leppida? Mida tähendab võtta olukorda nii nagu see on? Mida tähendab mõista seda ,et me ei ela enam mitte kunagi aastas 1938 või 1935, et varsti saab 100 aastat sellest, kui Eesti riik hakkas olema, et 50 aastat sellest on toimunud midagi, millest me ei pääse üle ega ümbert, mis meid sõnastab ja sedastab sellisel kujul, nagu me praegu oleme. Mida teha eestimaalaseks olemisega? Kodumaaga? Eestlusega? Ajalooga? Ma ei tea. Mida tähendab, kui venekeelsed narvakad ei saa aru, miks nad saavad vahetult eesti presidendiga kätelda, et tema ameerika päritolu otseselt seotud 1940ndate küüditamistega. Et Vladimir Loginov peab ennast rohkem presidenditooli vääriliseks, kui Toomas Hendrik Ilves seda on, sest tolle päritolu on ikka veel vale. 

Brodski ei saanud aru, kuidas saab keegi üldse saab tagasi tahta Nõukogude liitu. Aga muidugi saab. Enamus inimestel on meelest ära läinud, kui paljusid taga kiusati ja mida tähendab küüditamine või orjus. 

24 aprill 2015

Kunstnikuvärki

Nädalaaegne Tracey. Ma ei teagi, miks aga ta on  tähtis. 



22 aprill 2015

Proosast ja üldse kirjanduskriitikast

Seal ta siis on filosoofia ja paranoia vahel - radikuliidist rääkiv ämm. Aga noh, tänapäeval võib osutuda mõne inimese feisbuki leht umbes samasuguseks, kui Vahingu-Kõivu "Endspiel".
"Mis elulugu, te pidite ju radikuliidist rääkima?"[...]
"See on alles elu! Mis siis viga pärast skisofreenik olla..."
(lk 158 Madis Kõiv, Vaino Vahing "Endspiel. Laskumine orgu.")

Lugesin kogemata Arved Viirlaiu luulekogumikku "Hulkuri evangeelium" (1948). 

Sellist jõulist patriootlikkust, mida ma tema tekstides loen, seda ahastust, mis tekib kodutusest, sellist ei kujuta tänapäeval ettegi. 

Ja loomulikult Sheldon.


Käisin täna Kelmis, tundub et ainsa naisena Peetri juttu eesti kirjandusest kuulamas. Täitsa tore oli. Jah, Endspieli ja rabarberilimonaadiga. Täitsa paras paar olid need. Pärast pisut kuuldamatu ja pimedusega kaetud Peetri loengut või siis küsimuste-vastuste vooru pöördus minu poole noormees. Minu poole praegusel hetkel, kus ma suhtlen vist kõige rohkem kolme inimesega: isa, Ivo ja vanatädiga (kuigi ma viimast paaniliselt kardan, aga ma tean, et kui ma telefoni vastu ei võta, jalutab ta mulle külla, mis on veel hirmsam). Töökaaslased ei loe, sest nendega ma suhtlen teisiti. Nemad küsivad minult harva eksistentsiaalseid küsimusi. Igal juhul tahtis noorhärra teada, et mida mina Kelmis teen. Ja siis ma sattusin segadusse. Mida ma tõepoolest tegin. Kuulasin Peetri juttu eesti ja maailma proosast, aga eelkõige hetkeseisust ja võib-olla tsipake ka sellest, mis romaanivõistlusel toimub. 94 käsikirja, millest päris paljud on sarjade-arvutimängude inspiratsiooni tõttu kirjutatud. Noh, ma siis ütlesingi päris ausalt, et olen hariduselt kirjandusteadlane, et vahel ma käin sellistel üritustel, et jah... Noormees sattus õhinasse, küsis, et mis mu nimi on, et äkki on ta mind lugenud. Ohjeesus. Täiesti võimalik, et on, aga täiesti võimalik, et pole ka. Sest ma olen laisk kirjutaja. Hetked, kus tuleb vist arvustusi vorpima hakata, et oma kirjandusteadusharidust kuidagi õigustada.

Isad vankritega

Magasini ja Herne tänavat mööda patseerides. ON, mida vaadata.

21 aprill 2015

Emin, Beauvoir ja noh mina selle kõige taustaks

Loen Tracey Emini "Strangeland"i - ausalt üks kummalisemaid asju, mida lugeda. Kunagi olin igivaimustuses eesti keelde pooleldi tõlgitud Simone de Beauvoir´i "Teisest sugupoolest" - muidugi pidin ma seda olema, sest viis aastat enne tolle raamatu lugemist ei tohtind ma enam igal pühapäeval kirikus käia, sest olin roojane (naised muide on roojased teatud kultuurides). Aga pane ennast kolmeteistaastase olukorda, kes on üles kasvatatud kirikus käimises, kes teab enamvähem mis on patt ja mis mitte ja siis korraga ainuüksi ta sugu osutub patuks, no siis tuleb mäss Jeesuse ja tema jüngrite vastu, mis tõenäoliselt kestab siiani. Minu taustsüsteem on ühesõnaga üsna ristivastupidine Tracy Eminile, kes sündis, elas, kasvas seksis või siis oma keha tundmaõppimismaagias. Ma siiski arvan, et see on maagia, see on see hetk, kus sa mõistad oma naiselikku väge, millega teisi inimesi enda ümber puutuda.

Mina tean oma naiselikkusest või ilust täpselt nii vähe või palju, kui mul seda on. Enamasti seda minus pole, ma ei kiida seda endas heaks. Isa ajab mind vahetavahel marru oma nõudmistega, et Katrina tee nüüd endaga nii ja tee naa. Mida mina oskan teha oma füüsilise ilu või inetusega. Suurt midagi ei oska. Üks silm on kaks korda suurem teisest silmast (ja muide mitte see silm, mis midagi näeb, vaid ikka see teine), hambad on katkised (see on omakorda täiesti minu isiklik süü, seda ma tean ja tunnistan, näonahk kõrvetab lahti aeglaselt kortse (kurat ma olen ju kõigest kolmkümmend) - ja nüüd korraga loen tüdrukut, kes elab oma kaksikvenna ja emaga koos, keda vägitatakse, keda ei kutsuta sünnipäevale, kes aetakse klassiõe sünnipäevalt ära, kellega seksitakse ringi, kes ise seksib ringi, kes tantsib, kes elab ilmvõimatut elu. Ma ei ole temast just vaimustuses, ta ajab mind segadusse. Ta tekitab selle plaanilise küsimuse, et kas mul peaks temast kahju olema. Ja mul ei ole, sest ta ei kirjuta oma teksti ahastava, hullumeelse uluna, vaid teadlikuna sellest, et ta on sinna sündinud ja see on teinud temast tema ja see ongi põhjus, miks ta on just see, kes ta on. Kunstnik, kes peab toime tulema vastuoludega, kellel ei ole religioosse inimese teadlikkust õigest ja valest, kes ei saa oma elu lihtsustada banaalsusteni, mis mind praeguseks segadusse kipuvad ajama.

Beauvoir pani mõtlema, kuidas ma võiks elada. Emin aga sellele, mis moodi ma peaks tunnetama oma eksistentsi, sest tegelikult pole ju sellel sisulist tähtsust, kuidas ma elan, nagunii tuleb lihtsalt toime tulla omaenda ebaadekvaatsusega, sellega, et miski on alati valesti, mitte ükski asi pole siin maailmas täiuslik ja tal polegi seda kohustust olla. Täiuslikkust tuleb ise luua oma teatudsorti edasiarenenud enesekindlusega, mis pole muide ülbus, vaid tunnetatud ümbritseva täpsem taju, mida on väga raske saavutada - sest enamasti inimesed tajuvad kas ainult ennast või neid ümbritsevat. Mõlemad omadused koos - noh, ma ei ole veel näinud altruisti egoistiga ühes, ehkki sealt saab päriselt areng pihta hakata.



Koaalanäoga Sheldon ja tema printsess tiaaraga

MEHED
(minu hetkelemmikule Sheldon Cooperile) 
nad kasvavad üles vaikuses
hommikuti tõmbavad 
jalga traksid ja ehmatava
tõsiduse, naeratavad
kaanepildikult
omaenda pärisosasse
naisele või mehele
koerale või kassile
üliharva päriselt peeglisse
tuleb olla
nagu nõutakse
nõuab olla
nagu tullakse
nii nagu aegade
algusest peale
vanades lugudes
kahvaga kalu
jõest kühveldades
kui neid veel oli
noolega noort kitse
taga ajades
kui too veel
jooksis ega seisnud
loomaaia nurgas


Kui mees kohe absoluutselt ei pea su tööst lugu, siis... Tuleb tal kinkida oma kallile naisele tehes koaalanägu tiaara. 

20 aprill 2015

Kaksikvend

Purjus Sheldon.


Ja midagi robertmapplethorpelikku on minu näos ka. 

18 aprill 2015

Siuhksed asjad


Sheldonlikku Katrinat

Naljakas, et kui ma kuulasin seda, mida Jim Parsons oma tegelaskuju kohta rääkis, eriti seda kohta, kus ta süvenes põhjalikult suhtelepingu naeruvääristamisele, siis tekkis kuidagi tahtmine Sheldonit kaitsta. Ma võin näiliselt inimesi endale üsna ligi lasta, aga sisemiselt olen ma maruvihane, kui keegi mulle liiga tähtsaks osutub ja tavaliselt just siis lasen ma kõige kiiremini jalga, mis ei ole alati kõige mõistlikum lahendus, sest lähedust vajame me kõik. Lihtsalt mõnel on teiste inimeste olemasoluga harjumine palju keerulisem protsess kui teistel ja selleks ongi kasulikud just sellised välised lepingud, et nüüd me siis käime ja käime kolm korda nädalas väljas ja käest hoiame vähem kui teised paarid, aga oleme üldiselt koos.
Sheldon on tegelt täitsa andekas toime tulema oma autismiga või siis suutmatusega kellegagi lähedane olla. Selles mõttes on mul kohe täitsa palju arenguruumi, järgmine kord kui ma peika saan, panen ka oma kohustused ja õigused kirja ja tema omad ka, siis on kohe nagu käimise tunne, ahjaa, ma ju tavaliselt ei käi ka kellegagi... Okei, mõnes mõttes olen ma ikka palju rohkem Sheldoni kui Amy tegu-nägu. Khuul ja hirmuäratav, sest vaevalt, et ma endale niipea pruuti/peikat lubada saan. 
See on põnev. Jaa, jaa... See on kohe väga põnev.
Peab muidugi tunnistama, et lepingus oli kohutavalt palju asju Sheldoni seisukohalt arvestatuna.
Ja ometi on tore, kui mees seisab oma tüdruku eest.

17 aprill 2015

Käisin jazzul


Ibrahim rääkis rohkem oma viieaastasest tütrest ja mängis klaverit, kui et trompetit. Pani meid laulma ja oli õnnetu, et me ei tantsi. Aga jah - avasime koos Ivoga jazzu.

16 aprill 2015

nais-Sheldon, mkmm, aga Amy ei ole nais-Sheldon, Amy on täitsa paras paar Sheldonile

Olen ennast Amyga võrrelnud, aga tegelikult - noh, ma ei ole üldse kindel, et ma olen Amy moodi. Igal juhul praegu olen segaduses ja ma kardan, et tuleb teha tibatilluke elumuutus - jälle, jaaa, ma ei ole kindel, kuidas see minule või mu papile, kes on alati hirmustähtis ja ükspäev, kui ta nuuksus mulle teispool telefoni, et see, et ta nüüd ekre valis ei peaks ju temast kohutavat inimest tegema ja ma ei ole ju tema peale pahane, kuidas saab üldse minu papi peale pahane olla ja tõenäoliselt on maailmas nagu tõeliselt vähe neid inimesi, kellega ma viitsiks rääkida tundide kaupa kooseluseadusest ja eesti-vene elanikkonnast ja noh igasugustest asjadest, muudkui vaielda ja vaielda, mis siis et seal vastas on inimene, kes on padukonservatiiv ja kellel on maailmale hoopis teistsugune pealevaatamistung, kui minul, ta lihtsalt on kõige armsam papi ja ainuke perekonnaliige, keda ma aktsepteerin täielikult, umbes nagu Sheldon oma paduusklikku teksalasest ema. Ja ma ilmselt ei sunni teda läbi lugema kõiki oma luuletusi, aga peaaegu kõiki sunnin. Nagu umbes Sheldon sunnib ema käima kõikvõimalikes kohtades alates vanusest 8. Jaa...  Ja sellepärast vist on mul ka natuke raske, aga väga tore olla Sheldoniga virtuaalses kooselus. Ja ma ikkagi olen nõutu, et kuidas Jim Parsons ja Mayim Bialik ei ole päriselus paar - neil on siuhke veider keemia, aga raudpolt  peaks Jim olema hetero, aga näeh, ei ole... Peale selle meeldib talle sport ja koomiksitest hoidub ta ilmselt sama kaugele kui mina ja veel mõned.

14 aprill 2015

Ekstreemselt intiimne Sheldon

Voodis ja armastust avaldamas.

Läbirääkimised (issand kogu aeg tuleb keegi meelde)


Shamy

Ma olen kella kolmeni hommikul vahtind "Suure paugu teooriat" ja vähemalt viis korda vaadanud Amy-Sheldoni suudlust.


13 aprill 2015

Nohu ja Pentti

Kevadega seoses olen tekitanud endale nohu ja gripi ja muud ebamugavad nähtused, millega toimetulek on aegajalt nojah... Muidugi on keset nohuhooaega ja pidevat higistamist-mittehigistamist ja apteegikülastuse akti, mis seisneb selles, et teatan preilile vist-mitte-proviisorile, et mul on sitt olla, sest ongi - pea on suurt vesist tatti täis, kraadiklaas näitab 34, 5 (mis minu teada ei ole isegi palavik) ja nõrkus, nõrkus. Siis ma saan korraga aru, et naesterahval ei ole ilus avalikult ropendada ja korrigeerin: "Halb! Halb on olla."
Sellegipoolest pidi täna endale Pentti Saarikoski ostma, sest... Rahvaraamatus müüakse seda 4,25 eurot tükk. Nagu - ausalt ja ma igal pool räägin temast, et Penttisee ja Penttiteine ja nüüd on ta mul olemas ka - Penttikolmas. Nüüd saab äkki õige koha peal ka tema eesti keelde tõlgitud vasakpoolseid luuletusi tsiteerida kui vaja. Ja teate, enam nii halb polegi. Igal juhul jah... Kodus on soe ja turvaline ja keegi ei pea minu ülespaistetanud nina vaatama välja arvatud muidugi Pentti.

Kaktus

Väga ilus uni, kuhu ma sattusin koos selliste piiripoistega, et naerma ajab. Ja ei olnudki nii porno, kui see lõppkokkuvõttes võib kõlada. Igal juhul kuidagi kadus mu pass ära ja siis me pidime seda otsima hakkama, imeilusa piirivalvepoisiga, kes ei kandnud ei laigulist ega ka mitte khaki värvi riideid, meenutas hoopistükki kogu selle asjaga hra Igorit, kes minuga on hänginud. Pikk, laiade õlgadega, aga tumedapäine. Ja noh - pärast temaga suhtlemist, nojah, nii võib seda asja ka nimetada, muutusin selliseks kobrutavaks kaktuseks, millest hakkas välja tulema teatud hetkedel läbipaistvaid ussikesi, mis oli ilus, aga väga mürgine ja nõelav. (mmm... mõistukõne sellest, kelleks ma praegu olen saanud)
Ja tal oli kolekahju, et ma lahkuma pean. Oligi. Aga pidin, sest jumal teab, miks peab piirilt lahkuma.

11 aprill 2015

Perekond Belier ja kurttumma Katrina sõna

Võimas, seisan keset kohvikuletti ja teatan neiule, et mul on seda valget asja vaja. Tundub, et minu eesti filoloogi bakalaureus ja kirjandusteaduse magister on roostetama läinud, sest ma ei lisa, et mis valget asja ja ei saa ise ka aru tükk aega, et valgeid asju letis on päris palju.
Neiu näitab smuutit.
"Ei!"
Neiu näitab salatit.
"Ei!"
Mina närtsitan ennast veel natuke ja lisan: "Ei, see on alkohoolne valge asi."
"Aaaa! Chevanet vahuvein!"
"Jaa."
Muidugi võib-olla ma eelhäälestasin ennast nutmaajavalt ilusale prantsuskeelsele kurttummade filmile, kus on inimesed võimelised hääldama välja väheseid sõnu. Ehk siis kurttumma Katrina sõna oleks valge. Mingit valget asja palun mulle. Ahjaa "Perekond Belier" on selle filmi nimi ja väga khuul oli ja väga palju sai nutta ja üldse.

*

Kinnine nina ja vanatädi, kes ahistab kõnedega, mille tagamõte on lihtsalt helistamine. Ma ei suuda. Ahjaa, täna olen terve päev maganud, maganud, maganud, maganud. Natuke Endspieli ja natuke Kivastiku viimast novellikraami. Hää on.

09 aprill 2015

Mulle meeldivad vargad

ja ise meeldiks ka olla varas, aga ma ei oska. 

Just

07 aprill 2015

Mõtlen ikka veel selle peale, et Endspielis

käib Psühholoog fotika ja raske kirjutusmasinaga ringi, tänapäeval on see suur ime, kui inimene ei käi nende asjadega ringi. 

Näiteks mina ei saaks ilma Mašata mitte kuidagi: 


Asjad


06 aprill 2015

Luuletus

Kirjutamisahastus. Teadküll. Millal luuletus tuleb? Ega ta ei tulegi. Katsud teda endale külla kutsuda, vaatab sind ehmunult eemalt. Mis asja tal sinuga ikka on. Ei keskit, eimiskit. Ja ometi olite kunagi sõbrad. Ta liigutas hälli, kui kedagi polnud, sest emal oli rinnavähk ja isal oli pärisnaine ja vanaemal tuli kanu karjatada, vahest lehmagi, taat haige oli hirmus õnnetu, kui sa jooksma said õpitud, ei istunud purgiski paigal, aga luuletus liigutas kahetsevalt sinu hällikest. Teades su ees ja perekonnanime. Sedagi, et õpid pääsukesi lemmikõunapuu alla matma ja taga nutma, nii nagu sinu vanaema sinu ema. Õpid teda lohutama, kui ta köögis pärast söögi tegemist oma ainsat last taga nutab. See ei ole ju loomulik. Aga luuletus on sinuga. Vaikselt sosistab ta sulle oma nõudmisi ja sina neid omakorda oma vanale memmele. Ja hoopis teises keeles ja hoopis teistmoodi. Luuletus peab vastu, isegi su kõige hullemad kinnismõtted elab üle. Need ei lähe talle korda. Tahtsid saada õpetajaks, ei saanud. Tahtsid saada luuletajaks, ei saa, selleks tuleb luuletusega iga päev rääkida, aga sinule ei meeldi temaga rääkida, sest ta on sinuga liiga palju asju koos läbi teinud. Liiga palju valutanud südant kõige pärast, mis on sulle tähtis olnud, vajalik olnud, aga mis on vahel täiesti rumal ja iseenesest mõtteta olnud, aga näe, sulle läks tol hetkel korda ja sinu luuletusele ka. Kui vanaema oli voodis, siis oli luuletus kõrvaltoas sinuga koos ja kuulas tema vähist puretud keha aeglast lahkumist, ta ahastas samamoodi kui sina ja oli veelgi jõuetum, kui sina, sest temal olid ainult sõnad. Ja sinul polnud tema sõnu vaja. Ja ometi ta jäi. Seisab siiani ja ootab, millal sa lõpuks temaga rääkima hakkad, päris tõsiselt. Mis see poiss, kellega sa seal Nigeerias käisid? See poiss, kes sind oma emale tutvustas? See poiss, kellega sa kolme last tahtsid saada? Nad kõik on erinevad poisid, luuletus ei noomi, luuletus ütleb, et ta on neist kõigist tähtsam, sest ta on näinud sind kasvamas. Ja nüüd oleks aeg, et sa temaga räägiks, ainult temaga.

PIMESIKUMÄNG LÜHINÄGELIKULE
Võttes silmilt klaasid,
liigun ainult endast läbi,
vaatan ette, vaatan taha,
nägemata sind või teda.
Ammu ära joodud liigud,
mis mind suureks lubasid.
Ammu ära söödud soolaleib
kodule, mis justkui oma.
Võttes silmilt klaasid,
kardan ainult teid,
Ohtlik nägematuna
hirmus kogetuna.


04 aprill 2015

Kaugel paastust, aga siiski

Prado sai läbi. Kaks kinnimõttelist tegelast ja kirjanik. Ühel kinnismõtteks naine - ilus, teisel lugu - ilus. Mõlemad on valmis ilusate asjade nimel tapma. Imelikult naljakas oli lugeda ja valus. sellisel ebatavalisel moel valus. Teadküll, oled nõrk ja ohtlik, siis kui armud kinnismõttelise jõuga ilusse. Ükskõik, missugune see ka ei oleks - see halvab su ratsionaalse ajupoolkera täielikult. Ja ometi tahaks, et see jääks, et see kestaks, et see võtaks endasse kogu maailma ja muudaks selle nähtavaks, mis on inimene. Kas see on üldse võimalik? Ilu, mis teeb nähtavaks inimlikkuse, tegelikult ka selle, mis on kohutav, mis on inetu, mis on häiriv. Ma ei tea.

Kirjutan igapäevasel asju lahti. Uurin oma raamaturiiulit. Ma olen õppinud mõtestama oma tööd, aga mitte kirjutamist. See on kaootiline ja hullumeelne. See langeb kõikvõimalikesse kiustatustesse. Täna ei viitsi, homme ei taha, ülehomme oleks palju põnevam midagi muud teha, aga ei saa. Kirjutama peab. Eriti nüüd, kui mind ootab mingisugune vaikus. Täiuslik ja omaette olev vaikus. Eks ma kuulasin toda - eile, kõndisin termosega Kadrioru parki ja tundsin, et olen kohutavalt nõrk, enne seda proovisin linnas prillideta ringi jalutada, kah imelik asi, ma ei ole tükk aega tundnud, et olen poolpime, aga eile tajusin seda tugevalt. Vaatad prillideta ringi ja näed - kolm inimest tuleb sinu poole, siis kõnnid edasi ja märkad, et nad liiguvad edasi, tõenäoliselt oli neid tegelikult kaks ja nad liikusid sinnapoole, kus sinagi, ainult aknad - oma kummalises raamistuses tunduvad kuidagi üheselt mõistetavad, kogu muu maailm on midagi muud.

5 aastat on möödas sellest energilisest ja ekstravertsest tüdrukust, olukord on teine, olukord on muutunud. Ma tean, et mul on palju võimalusi ja võimalikkusi, ometi olen alati valinud raamatud ja kunstinäitused, jalutuskäigud ja poeedid, alati olen ma nendega suhtes, olgu siis või sellises tobedas, kus nad lõpuks teatavad, et mis ma siin endast ette kujutan, et nemad ja minuga ja mismoodi ja siis ma vaatan maha, nii nagu mõnikord ikka inimesed vaatavad, vaatan maha ja küsin endalt, et miks mitte. Kui olla piisavalt kaua koos inimesega, kes sinust lugu ei pea, siis juhtub midagi, sa ise lakkad endasse uskumast. Õigel ajal tuleb lahkuda, samamoodi on vist nende teiste kohtade ja asjadegagi, kui sul on tunne, et sa ei tule toime või ei hakka kunagi toime tulema, siis tule tulema enne kui see sul hinge välja sööb, enne kui see ütleb sulle, et sa oled täiesti mõttetu inimene. Sa ei ole.

Homme on vaja viia taarapunkti kümme pudelit, et saada 1 euro ja siis olen ma nädala aega üle elanud inimeseks olemist või surma või muud ahastuse moodi asja. Kaugel paastust. Ausalt. Aga siiski.

03 aprill 2015

Suhtes


Lugemisest ja sõnadest, mis kasvatavad lisasilmad kuklasse

Hommikul kirjutasin kõik sõnad, mida ma ei tea, hra Brodski luulekogust eraldi vihikusse. Kolisidki vene keele vihikusse. Ja siis hakkasin neid lugema. Nii naljakas on. See on nagu oleks endale kogemata saba kasvatanud lisasilma kuklasse või lisakäe või midagi. Nüüd loen teisi raamatuid ja mõtlen, et ahah, see kõlaks vene keeles kui saatuse võõraslaps ja see omakorda dosug. Igal juhul on tal palju taimi, pinnamoodustisi, linde ja kalu. Maailm on kohe teistsugune ja keelekam. Ahjaa... Benjamin Pradot loen ka.

Parim lause: "Tal tuli raha hankida ja osta maja, sest ükssarvikut ju talli ei pane." (lk 40, "Lumes on tühjus")

01 aprill 2015

Õnnetu, järelikult luuletaja

Loen Brodskit ja olen jõudnud faasi, kus mõtlen, et kas selleks, et hästi kirjutada, peab meeletult õnnetu olema? Ja kas kõik kreeka mütoloogia tegelased on alati seotud Sinu õnnetusega, luuletaja? Joseph? Igatahes vahel tundub nõnda.

Ahjaa, eile oli papa ikka päris šokis, et kui kurjaks ma võin saada ekrelaste peale. Oli, oli. Ja siis ta vaeseke tundis, et tema on süüdi. Kurat. Ma pean olema samamoodi kuri nagu Joseph Brodski, kirjutama, kirjutama, kirjutama, selmet papit infarkti äärele viima. Muidugi võib juhtuda, et mu kirjutamine viib ta veel hullema infarktini. Ohjah.

No see on vist natuke õdusam, kui olla õnnetu lendur, kes sõidab inimesed endaga surnuks. Luuletaja teeb midagi muud, on kurbuse hääl, mida usaldades kandud endale lähemale ja lähemale, kuni lõpuks, võib-olla mõistad seda veidrat isendit, kellel on nägu ja naeratus ja võib-olla ka mõned kadumaläind sõnad. Apoteoos kurbusele, vat, mis see Brodski luule on. Apoteoos reetmisele. Kuidagi tuleks see nüüd eesti keelde kah panna. Mitte ei tea.

Lethetagune vägi - teate, mis see on. See on unustusejõetagune, unustusetagune, unustuse vägi. Ära mõtle valgest jõehobust, Katrina, ära mõtle, valgest jõehobust, Katrina.