22 märts 2017

Sõda on rahu ja rahu on sõda

Mõningatel hetkedel tekib küsimus, et kuhu see siis jäi - meie paraadide õhkav täiuslikkus. See, kus mehed on mehed ja naised on naised ja sõda on sõda ja rahu on rahu. Seal ma siis olen ja loen - kohati naeruväärselt täiuslikku teksti, kus mehed on naised ja naised on mehed ja rahu on sõda ja sõda on rahu.

Millal see juhtuda võis, et pereema unustas äia hotelli maha? Millal see juhtuda võis, et naine sai oma mehe peale kurjaks, sest toatüdruk kukutas "kogemata" naise asjadesse palja armukese ülikalli ehtega? Millal see juhtuda võis, et ühele edevale kirjanikmehele (see peaks vist samamoodi kokku kõlama kirjatarile) ütles keegi, et ta peab sööma, sest muidu jääb maailm /universum ilma tema geniaalsusest? Millal see imeline/hea/armas hotellipidaja pidi seda ütlema vähemalt neljateistkümnele inimesele järjest umbes nii nagu mina pidin Apollos ütlema "Tere!" ja "Imelist päeva!" - eriti karmiks muutub see jõulude ajal - aga muidu on see üks tore viis, kuidas inimestega üleüldiselt suhelda rahu ajal.

Kõik on "Prantsuse süidist" rääkinud, kui ühest imeliselt ajalookaduvikust pääsenud dokumendist-ilukirjandusteosest, mitte aga sellest mõrkjast huumorist, mida kiljub iga mõne aja tagant nutsaki ja natsaki nähtavale. Selles lihtsalt on midagi naljakat ja hirmsat ja kaugelenägevat, kui räägitakse , kuidas prantslased lakavad ühel hetkel sünnitamast, sest sõdu on lihtsalt liiga palju. Ja nad ongi lakanud ja mitte ainult nemad, sakslased ka, eestlased ka. See absurdnaljakas musthuumorvalus inimeste väiksuse tunnetus - ajab mõnikord pehmelt öeldes lihtsalt lõkerdama. Sest nagu päriselt. Sõda nagu polnukski. Ja ometi ta oli.


18 märts 2017

Täiuslikkus

Mõnikord oleme kesk vaikust - samamoodi kui linnud või lilled, kesk linna.

Väike poiss jookseb meeletu andumusega tuvidele järele munakivisel raekojaplatsil. Jalad ja meeled lõikuvad lendavatesse olenditesse, koos kilgete ja isa-ema-õega kahasse. Miskipärast läheb perekond edasi, aga poiss jookseb lindudele niisuguse põhjalikkusega järele, et tundub, et varsti saab ta endale tiivad, mis tõstavad ta maast kõrgemale. Ja ta võibki tunduda lendutõusnuna - sest maa ju liigub ta jalge all kiiremini, kui teistel inimestel. Ühel hetkel ehmatab ta aga ära, sest pere on kusagil eemal. Ta unustab linnud, et minna ema-isa juurde, kes teda mingi vääramatu rahuga ootavad kuskil seal - eemal. Nad ei karda, et midagi juhtub. Nad teavad. See ongi elu - tiibade otsimine ja pere otsimine - vaheldumises, mis mõnikord ehmatab.

Lihtsatest asjadest saab alguse inimlikkus, mis võtab meid riidest ja endast lahti. Kohvi ja küüslaugušokolaad, millest saab alguse elu ilusaim naeratus, ikka seal vanas apteegis, mis aastast 1422, varsti peaks saama juba 600aastaseks. Rõõm mittemillestki ja see muutub kõigeks, mis teeb meid õnnelikuks. Hea on olla. Ilus on olla. Vaba on olla. Kardemonikohv, guatemala kohv, French Kiss kohv - lõhnad ja naerud, mis võtame kaasa kõigest, mis annab meile õnnelikkuse, mis kleebib meie kehasse tükikesi võimalikkustest. Raeapteek. Kohvipood. Hiinakas, millesse satume inimestega rääkima või vaikima. Proua R-kioskist jõuluvanašokolaadiga, mis läheb maksma ainult ümbrise pärast kakskümmend viis senti. Nii vähe, nii vähe, nii vähe hüüatame endagi jaoks kummalisel häälel. Aeg libiseb meisse. Kevad. Lõhnad ja veel miski, mis hoiab meid tagasi või hoiab meid endaks. Vabadus. Vaikus. Hirmuta olemine.

Hirmuga silmitsi seismine.


16 märts 2017

Fokusseeritud rahunemine

Lähedki oma voodisse. Magad. Tõused. Silm valutab. Meel hajub laiali. Rein Raua luulekogu on läbi loetud eelmine nädal. Sel nädalal üritad ka lugeda. Raamatute omamine tundub mõnel äreval hetkel tähtsam nende lugemisest. Palju. Vähe. Raamatukogust tuleb pidevalt absurdseid teateid, et tagasi peaks viima. Mina ei saa aru. Keegi ei saa aru, miks. Oled õnnetu. Isegi ei tea miks, Raamat pole sinu oma või et sa pole ikka veel korralikult seda läbi töötanud. Asjad võiks ju rohkem kokku kõlada. Sinu suutmatus nendega toime tulla ajab sind mõnikord närvi. Mitte palju, aga siiski. Ja mõnikord nad kõlavad. Tunned oma jõudu ja tajud oma vaikust. Kallistad oma kallist ja magad kella üheteistkümnest õhtul seitsmeni hommikul. Tantsid mõttes ehast koiduni. Silm peas huugab. Aeg lepib oma vakatusega. Inimesed mõnikord, võib isegi öelda üsna harva, minu saamatusega. Aga pole hullu. Pole päriselt üldsegi hullu. Rahunemine. Kõikehaarav. Tähelepanelik. Suunav rahunemine. Või siis suunatud.