31 mai 2015

Stoner ja aeg

Loen praegu John Williamsi romaani "Stoner" - natuke tammsaarelik, natuke ristikivilik ja päriselt praegu popp Prantsusmaal ja Usas. Imelik lausa. Vahel on tunne, et me oleme palju paremas seisus, kui nemad. Oleme alati olnud, just selle väiksuse pärast, mis tabab tuuma palju kiiremini, kui suurus ja niinimetatud peaaegu et banaalne kõikehaaramise püüdlus. Aga sellist kurbust, sellist armastuse puudmist, nagu ma hra Williamsi kangelasel William Stoneri elus, pole ma vist tükk aega kellegi elus leidnud. Imelik. Seda kummalist võimetust hoolida ja ka tahtmist hoolida - pole ma kelleski teises näinud kui Edithis.

*
minna natuke lähemale
ajale või elule
või kaotusele

oodata vanades majades
ilmutusi
pöördudes ringi
näha lõpmatusi
kel suudlus on
kel mõõk
kel ülbus on
kel taak

minna natuke lähemale
ajale või elule
või kaotusele

*
ma tahan esineda
omaenda luuletustega
leetritega
silmadega
lastega
keda ma ei sünnitanud

ma tahan seista
tühja ja täiuslikuna
mõõtmatu
musta auguna
kuhu lendavad
kõik need
unustusse
viidud unistused

*
minu praegusse aega
võib kududa natuke
kaduvat maailma
mina ei mäleta ju
kuidas tulla
tuliste jalgadega
taevast alla
silmis kasvamise säde
ehkki vanasti
tulin ma iga päev.


30 mai 2015

Magamise päev

Kurbus võib olla kasulik. Nii nagu palju muidki mittekasulikke asju võib lõpuks tähendada mingit ootamatut ja veidrat rõõmu kuskilt nurga alt. Igal juhul ühel ilusal päeval ütles üks mu sõbranna, et tal on hea meel, et keegi (ja see ei ole mina) on nii ilusti kurb. Ma ei ole kindel, et kirjanikud-luuletajad päriselt kurvad on. Kas ka minagi seda olen? Või kuidaspidi ma õnnelik olen? See kõik on natuke segane, natuke arusaamatu. Täna oli mul igal juhul mittejalutamise päev. Mingi hetk kukkusin täie tahtmisega magama.
Lebasin oma diivanil ja muudkui magasin. Ei lugenud. Ei olnud. Lõpuks nägin umbes imelikku undki sellest, kuidas suvaline vanem tädi mu läbi sõimab, astudes mulle rongiootamises ligi, et miks Oru kohvik telefoni vastu ei võta, et ta tahab seal juba pikemat aega oma juubelit pidada. Mina vaatan talle otsa ja seletan, et mis Oru kohvik, et kuidas mina sellega seotud olen, et ma ju ainult ootan rongi, et Oru kohvik on siin jalutuskäigu kaugusel, et minge parem küsige nende endi käest, et miks, nad teie juubelit pidada ei taha. Unenäotädi noogutab ja läheb küsima. Mina istun edasi. See kõik toimus muide minu unenäo-Võrus.
Ja seal lebasin ka lõpuks täpselt samamoodi voodis ja olin õnnetu. Isa tuli - ma ei teagi kust, lihtsalt tuli ja tahtis, et ma liiguks ringi ja suhtleks inimestega, et ma ei magaks päeva maha. Aga mina ei tahtnud. Umbes nagu tänagi. Lihtsalt oleks maganud rahulikult päeva maha oma väikses kodumajas. Imelik, kui sellised päevad kohale jõuavad. Imelik kui keegi loeb mu avalikku blogi ja arvab, et see on nii kurb, et seda tohiks lugeda, et see on nii isiklik, et seda ei tohiks lugeda. Ma ei tea, mis on isiklik. Mul ei ole midagi isiklikku. Mul on lihtsalt  - vahel selline tunne. Meil kõigil muide on. Et ma ei saa alati kõigest aru. Ja võib-olla teeb see mind kurvaks. Aga võib-olla on see kõigest üks paljudest erinevatest veidratest tunnetest, mis minu elu iseloomustavad.

Puhkuselootus

Õudselt tahaks toda 5päevast puhkuselaadset asja. Õudselt. Õudselt. Lihtsalt sellepärast, et tükk aega pole tundnud, et ma teen midagi muud, et ma olen kuidagi muudmoodi. Muidu pole midagi.

28 mai 2015

Jumal baariletis ehk kuidas maha rahuneda

Miili oli üks nendest naistest– andekas kokteile kokku segama, andekas mehi murdma. Enamasti aga murdis ta inimesi oma kohvik-baaris ebamugavustsoonist välja, naeratades kõigile, kes tulid ja läksid. Miili ümarad kirgassinised silmad kohtusid tihti teisel pool letti asuvate hallide, roheliste, pruunide, kollakate, teiste siniste silmadega – kõigil olid mured, kõik olid pisut katki ja ometi midagi juhtus, kui nad Miilile silma kaesid. Ehmatav Jumalaga kohtumise rahu.
„Sulle on kuidagi lihtne südant puistata,“ sõnas Liisa – see püsiklient, kes korraks oli saanud Miili rahu.
„On jah. Aga ma ei oska kaasa tunda. Ma lihtsalt kuulan. Mul on ükskõik meestest, naistest, katustest. Nad nagunii lagunevad, haigestuvad, surevad. Tead, siin on mõni nädal järjest käinud üks tüdruk – ilus ja õnnetu. Tükk aega mõtlesin, et ilusad inimesed ei saa olla õnnetud. Aga näe saavad ikka. Kõikidel on võimalus olla õnnetu ja ma ei näe selles midagi halba. See on kuidagi inimlik ja normaalne. Ta tuli veel mitu korda. Viimane kord küsis, et millal ta mind näha võib. Ma ei teadnud, eks see ole tema enda korraldada, et millal.“
Miili lapp tegi pähklipuruse baarilaua puhtaks – oksakohad küündisid tumedamana pruunist esile. Liisa kortsutas kulmu. Ta tahtis küsida, aga enne seda pisut vinguda: „Ma ei ole tükk aega ehitada saanud. Teadküll – kõik pakuvad odavamat hinda, kui meie, aga ma ei saa aru, mida nad teevad, kas nad siis ei maksa oma ehitusmeestele? Või kasutavad vanu materjale? Ah...“ korraga lõi ta käega ja jätkas hoopis mujalt: „Huvitav, mis sellest sinu ilusast ja õnnetust tüdrukust sai.“
Miili vaatas pingsalt baariletti. Mis sellest tüdrukust sai? Või tollest teisest, kellega enesekeskne jõmm koju läks, sattudes pärast üle leti tõe vaatamist Miiliga päris suurde segadusse. Või mis sai tollest daamist, kes oli juba kolmandat korda mehest umbes samal põhjusel (baaridaam, ehkki iga kord erinev) lahutanud? Või sellest, kes käis siin igal õhtul oma purjus meest koju korjamas, kuni ühel päeval ta lihtsalt ei tulnud? Mees jõi edasi, aga lakkas kirjutamast luuletusi sealsamas akna juures. Igal õhtul kuus õlut ja iga õlle vahepeale üks luuletus.
Muidugi ta sai teada, mis sellest tüdrukuga juhtus. Too ju puistas temale. Mis aga vaevas Liisa südant, pani Miili hoopistükkis mõtlema.
Liisa otsustas, et ta ei vaja enda kõrvale meest, sest viimane, kes tal oli, kasvatas lapsi teise naisega ja rahad, mis tal katustest tulid, läksid kõik tollele.
Nende kaks poega olid kirest sündinud, mis sai tol hetkel otsa, kui kohustused langesid kolinal kaela. Mees võttis isapuhkuse, et Liisa kõrval ellu jääda ja lapsi elus hoida. Liisa vaatas oma kaksikutest poegi nagu tulnukaid, nende nutt ja piima nõudmine häiris teda. Naist haaras depressioon ainuüksi mõttest, et ta peab nendega hakkama saama – tema, kes ta suutis meestele platsil selgeks teha mismoodi ühte või teist konstruktsiooni ehitada, kuidas pidi müüri laduma, et kõik kokku ei kukuks – ei suutnud omaenda elu üles ehitada.
Paul – Liisa mees ja laste isa – püüdis lohutada, abiks olla, aga ta lükati eemale, sest Liisa ei mõistnud ei lapsi ega tol viimasel kooselu poolaastal oma meest. Too otsekui hingas noid kahte kopsudesse, ärkas õigel ajal üles – tundes kuklaga nonde vähkremist juba ette. Liisa, kes jäeti üksi kaksikutega koju, oli ahastuses, kui nood nutma puhkesid. Ta oli sama ärevil kui lapsed, kes tajusid ema närvilisust ja suutmatust nendega toime tulla. Ta püüdis neid rahustada, aga kõik lõppes nõude lõhkumisega köögis, sest muidu oleks ta neile röökivatele käkkidele kallale tormanud.
Ja siin baarileti taga oli inimene, kes väitis, et talle ei meeldi naised ega mehed. Liisale ei meeldinud tema enda lapsed ja ta ei saanud sellest kellelegi rääkida, sest teda oleks koletiseks peetud. Kui Paul lõpuks mõistis, et Liisa vihkas oma poegi ja teda, kes talle need pojad tegi, siis helistas ta oma emale, kes peaaegu, et naeris oma poja uue rolli üle.
Liisa oli olnud täiuslik – ilus, andekas, teravmeelne. Naine tegi kõike, mida Paul polnud osanud või julenud teha. Ta hääletas läbi Euroopa. Ta ehitas maju üle Eesti ja mõned sekka Soome ja Lätti. Nende esimesel kohtamisel Rottermanni soolalaos, lummas naine ehituse ajaloost rääkides Pauli.
Liisa ei söönud regulaarsel, seepärast oli ta kõhn – Paul võttis söögitegemise ja söömapanemise oma kohustuseks. Aga see, mida naine oskas, seda tahtis Paul nende ühiste lastega jagada. Korraga nägi ta naist, kes tiirles telefoni ümber juba pärast sünnitust ja pahandas ämmaemanda imestuseks projekteerijaga. Ta nägi naist, kes tegi kakskümmend neli seitse tööd ja suutis kontrollida oma raudse meelekindlusega nii mõndagi majaehitusest segaduses klienti, kuid oma poegadega ei osanud Liisa MIDAgi teha.
Tol õhtul tuli Paul sõbra juurest koju ja nägi karjuvaid lapsi ja klaasikilde.
Nädala pärast kolis Liisa lõplikult nende elust välja. Ta saatis Paulile igakuiselt raha ja palus iga kord vabandust. Mees sai aru.
Liisa armastas Pauli nii palju või tema vanemate ja õdede meelest nii vähe, et ta lahkus. See oli tobe istuda pärast ränka tööpäeva baaris ja teada, et ta pidi elama järgmised 50 aastat üksi, sest sellest lastesaamis- ja pereloomisšokist ei saanud ta üle. Ta ei suhelnud siiani – kogu draamast oli möödunud kaks aastat – oma õega, kes pidas emadust normaalseks ja Liisat vastavalt ebanormaalseks.

Õnneks Liisa teadis, kuhu tulla oma üksindust lahustama. Kodus oli vibraator, tööl mehed, baaris Miili, kellel võib-olla, et oli pruut. Liisa ei julenud seda küsida. 

27 mai 2015

Jap

*
Ma ei ole seda aega kartnud,
kui kulmud
tõmbuvad kipra
ja tolm mu raamaturiiulitel
räägib natuke surmast,
mis polnud mu teha,
või rohkem elust,
mis tundus mu teha.
Õppisin igavesi algusi,
nagu rand merelaineid,
iga kord uus, tundma.

25 mai 2015

Jahp

See jalutamisevärk oli ikka väga kõva sõna. Praegu on kohe hea olla.

Isegi lumivalgekesest Amy paneb naerma.

Amy tunnistab oma katseahvile, et tal on normaalset peikat vaja.

24 mai 2015

Täna otsisin oma rada ja leidsin hoopis...

Kevad jõudis meile, eksju. Mina käisin oma rada otsimas. Hakkasin hommikul kell kümme minema ja keegi ülipurjus tüüp, ma ei teadnudki, et nad oskavad nii vastuoluliselt käituda, karjus mulle vähemalt viis minutit järele, et Prill, just just nii nagu viieaastane, Prill, Prill, ega sa nussi ei taha, see vist kõlas juba nagu teismeline. Ja mina mõtlesin,et äkki ta rääkis kellegi teisega. Siis kui ma Balti jaama jõudsin kisas üks tore onu valget nartsissi näpus hoides näost mitmekordses deliiriumis ja tõenäoliselt viimased pool aastat pesemata riietes, et "Ilus on! Ilus on! Vaadake kui ilus on!" Tegelikult oli veider. Väike valge lill üsna suure ja koleda mehe näpus. Ootasin siis natuke trammi ja sõitsin Boheemi poole vaadates Kopli viimasesse nurka. Boheemis aga istus, kesse muu kui mitte Roomet Jakapi, keda nähes tuleb mul alati meelde Heidegger või õigemini Jakapi vastavasisuline magistritöö, mida ma kasutasin päris kõvasti, et omaenda töökesega kuidagi ühele poole saada. Ahjah. Et siis, siin on mõned minu leiud:
mutukas
tulbid
Volvo

muster 
Karu

lugu kobrastest


23 mai 2015

Juhtumised Telliskivis

Sattusime täna sõbrannaga moeshowleTelliskivi linnakusse. Väga khuul oli. Kaja Kallaski oli kohal. Põdesime kahekesti, et kurat - jälle valesti riides ja puha. Ilusad lauljannad ja muidu inimesed ümberringi. Nagu oleks kohe ballile tulnud. Mina tahtsin tumesinist kleiti, mida näidati, ja siis seda kapuutsiga, iga kord võiks kapuutsi ette heita, kui tuleb ette miskit mitte väga meeldivat. 
Pärast läksin Nüform III peole. Ka väga äge üritus. Kuidagi äärmiselt kanutigildilik, perfokaid ja üüberhuvitavaid olukordi täis. Lõpuks sai ennast välja tantsida.
Tuttavaks sain väga khuuli tsikiga, kes tantsib Sveta Grigorjeva tantsuetenduses "Smells Like Team Spirit". Lihtsalt hakkasime korraga kommenteerima kõrgetes kontsades tüüpi, kes rääkis oma pinevatest elamustest sukkpükste armastajana ja naiseliku üleslöömismaaniaga. Mõlemad päris huvitavad asjad. Henri Hütt peksis postkasti katki, kus olid kõik need kirjad, mis olid vastamata jäänud Madonnal, John Lennonil ja noh, paljudel teistel. Kuna ta seda kirjakasti kippus lahti peksma, siis miskisel imelikul põhjusel tuli mulle meelde see multikas, kus jänku sai kingituse kõige nõrgemale. Ja kui ma need asjad kokku panin, siis oli ikka päris põnev vaatamine. Minu ajus on Lennon, Madonna ja tõenäoliselt Elvis Presley, Marilyn Monroe ja muud toredad üsna nõrgad. Põnev. Jah?
Siis teatas üks noormees või herr või ma i teagi, kuidas teda kutsuda, et minu kirjutis temast kui poisist ajas teda naerma. Ja ma ei teadnud, kuidas talle selle kõige peale reageerida. Tema teadis. Andis mulle seekord konjaki asemel õlut juua, mis oli iseenesest ilus žest.
Ja Barthol Mejor, kelle muusikat ma olen kodus oma üsna jubeda kõlariteta arvutiga kuulata üritanud, mängis väga mõnusat tantsumussi ja oli üldse tore oma ereroosa suitsukeeramise karbiga.


22 mai 2015

Tarbimisest lolliks jäänud

Millised tarbimisharjumused eristavad mind tollest tüdrukust 1997? 2000? 2005? Näiteks praegu ei lähe ma kunagi jalutama rahakotita. See tekitab omakorda palju põnevaid aspektikesi, millega on piinlik toime tulla. Raha oleks nagu suhtlusvahend, ilma milleta oleks nagu vakka kauemaks jäänud. Ja mis mind iseloomustab 2015, aga mis ei iseloomustanud mind 2014 või 2013. Ma suhtlesin mitu korda rohkem erinevamate inimestega kui mina ja suhtlesin ka nendega, kes said minust aru või vähemasti tegid näo, et said. Nüüd püüdsin pikalt ja laialt Shamyst  rääkida oma töökaaslasega, tema vaatas mind nagu hullu, mida ma ilmselt ka olen. Ma ei oska inimestega enam rääkida, nad hirmutavad mind. Appi.

21 mai 2015

Kalmistud ja raamatukogud

Tuleb välja, et lisaks kõikidele Prantsusmaal väljaantavatele raamatutele asub Prantsuse rahvusraamatukogus ka sõna otseses mõttes Voltaire'i süda. Ja kõik mu võimsad eeskujud - kaasa arvat Jim Morrisson on Pere Lachaise kalmistul koos väga põnevate kuulsustega.

20 mai 2015

Neuroos, prantsus ja Karums

Mõned tekstid on nii pagana neurootilised, et hirmus hakkab. Näiteks Davidsi "Arved klaariks". Ja mul on nii palju prantsuse keele õpikuid, et lõpuks võiks prantsuse keel niisamagi selgeks saada. Aga ei, telekas on põnevam: "Castle", "The Big Bang Theory", "Keha kui asitõend", "2 ja 0,5 meest". Tundub, et varsti saab minust viimaste aastate ameerika telesarjade asjatundja. Et kes on geinäitleja ja miks ometi Mayim Bialik Jim Parsonsiga päriselt lapsi ei saa. Ohjah. Ja muidugi endiselt endiselt - kui ma olen otsustanud, et minule meeldib mingi herr, siis kurat see herr on minu mõttemulli sees ikka kuradi kaua. Mis ma tegema peaks? Otsima uue herri või? No mida ma teen mingi tüübiga, kes tõenäoliselt ei viitsiks MINUga midagi muud teha kui oma endistest naistest rääkida, kusjuures teatud inimeste puhul on see tavaline. Näiteks Lauri. Ja ma ei ole pahane. Aga see minu herr. Kurat juba aasta otsa ma POLE temaga suhelnud. Ainuke etteheide, mis mul meeles on, on seotud joomisega. Aga noh... See pole minu meelest ka eriti suur etteheide. Pigem ikka tagaheide. Kuradi neuroos. Kuradi vastik kiindumus, millest ei saa üle olla, mis teeb haiget. Häidridu kardan selle paganama pärast. Prima Vistat kartsin. Et jälle, kuskilt mingist uksest astub sisse herr, kellega ma ei oska suhelda, kes tekitab minus paanikatunde, selle tunde, et ma ei oska ühtegi kuradi isiklikku suhet luua, et ma olen juba ette ebaõnnestunud - armastajana, naisena. See on nii vastik tunne, et karjuda tahaks. Noh, ma saan ju sellest Amyst aru, ma saan tema ahastusest aru ja isegi tema riietest saan aru. Mina näiteks olen kandnud lohisevaid riideid, et varjata oma rindu, ja mitte sellepärast, et tüdrukutele meeldida, vaid, et meeldida poistele oma aju, mitte tisside ja keha pärast. Nüüd on vist olukord pisut vastupidine. Aga ikkagi.

Eile üritasin olematu raha eest poest osta küüslauku, Karumsi kohukesi (see muide on Maia süü, et ma neid pidevalt osta püüan), piima, porgandit ja veel midagi, ja siis tuli välja, et mul on null raha arvel. Niiet niimoodi ma olingi - natuke piinlik oli. Nüüd vist ei käi tükk aega oma kodupoes midagi ostmas. Kahel põhjusel. Mul on kaheks ja pooleks nädalaks vist kokku viiskend euri jäänud ja loomulikult ka sellepärast, et piinlik on.

Pühapäeval suutsin oma 50 euri ära süüa, ära juua ja Kumus pilte uurides ära vaadata. Ohjah.

19 mai 2015

Tööd tegema hakka

Täna tekitasin töö juures soodusriiuli. Ei tea küll kellele. Kurat. Reklaami üldse ei ole. Ma vist hakkan tegema omaalgatuslikult. Kuidagi kopp on ees sellest olukorrast, kus keegi ei käi meie juures mitte miskit ostmas. Mismõttes? On küll mida osta. Isegi palju on.


Kurvad lood Shamyga.

Ja siis lõpuks.

17 mai 2015

Juhtub

Tõenäoliselt nägin täna keset Kadriorgu välja nagu mõni joodik - selle imelise veinipudelisse puistatud prantsuse vaarikalimonaadi pärast. Oojaa. Ja piinlik oli natuke. Tähendab - ettevõtjad müügem rohkem orgaanilisi limonaade ja palun normaalsemates klaaspudelites, mida taaskasutada. Aitäh.
Mõnikord tahaks lihtsalt magama jääda. Väga pikaks ajaks. Mõnikord jään ka. Täna olin näiteks kokku maganud 13 tundi. Enne seda jõudsin lõpuni lugeda Peeter Helme "Sügavas läänes" ja tundsin, et kurat mulle on antud nagu kondikava võimalikust romaanist. Ehh...

*
Käisin Kadriorus. Seal ma siis olen. Kõikide nende pisikeste peredega. Emade-isade-laste-vanatädide-vanaonudega. Minu puhkepäev tähendab võõraste inimeste jälgimist. Kajaka vannipardilikkust, kelle juurde jooksevad vähemalt neli last vaatama, et kas ta liigub ka siis, kui nad juurde astuvad. Ja loomulikult tuleb Nopi kohvikust osta kindlasti üks raamat.

16 mai 2015

Pehmed kivid

Lugesin ta siis läbi. Viimasel ajal on kirjanduse lugemine minu jaoks midagi ülimat. Midagi vabastuslikku ja midagi, mis ajab mind segadusse. Kui ma peaks Hasso Krullist midagi kirjutama siis, ma ilmselt hea meelega ei kirjutaks. Temast on sama mõttetu kirjutada kui Tammsaarest või Õnnepalust või eestikeelsest Kaplinskist. No mida uut ma teile siin räägin. Eimiskit. Ja see viimane raamat - noh, see on nagu vesi eestluse kerisele, mille vastu mul pole midagi. Lihtsalt mis vesi ja mis keeris ja mis eestlus. Ja see on tore, et see inimestele meeldib. Ausalt. Lihtsalt veel kord, mis vesi (veri), mis keeris (valamine) ja mis eestlus (päritolu) - meid ikka siin päästab, kui me ise ei taju oma veidrat olemist. Päriseks olemist. Üks vaba päev. Natuke kirjutamist. Vähe und. Ja mingi ebastabiilsusega määritud inimeseks olemine, mida ei saa mitte kuidagi päriselt normaalseks nimetada. Vaatlen siin oma raamaturiiulit ja mingil imelikul põhjusel - hirmus hea on, kui ma ta läbi saaks loetud ja tast kirjutatud. Ja ma olen õnnelik, et Krull oma pehmete kividega kah siiakanti sattus, aga ma tunnen, et temast hakatakse kirjutama/kirjutatakse/on kirjutatud liigagi palju ja mida ma ikka hakkan pihta kahe arvustusega viimases Vikris just sellesama tegelase pihta. Pole midagi arvata.

Ahjaa istusime ühe inimesega Viktor Tsoi ja ansambel KINO õhtul, mis kestis viis tundi ja mõjus omal veidral moel äärmiselt pikana - kõige lõpuks kadus tahtmine käia sellistel üritustel. Ma ikka loodan, et järgmine kord tehakse mõned suppakad alla sest tegelikult on vene rokipundid ägedad ja eestlaste harimine ei peaks piirduma vaid Müürilehe lausega, et tulge oma mullist välja. Neeh.

Türgi - kas lääne või lihtsustatud talupoeglik harimatu muslimi maailm

Loen praegu Witold Szablowski "Mõrtsukas aprikooside linnas" ja see tekitab erinevaid mõtteid. Aumõrvad, naistekütist Nazim Hakmit, kelle vanaisa muide oli poolakas, naistele eraelus mitte kunagi kätt andev peaminister Erdogan, türgi naised, kes on sattunud kogemata prostituutideks, keda sõimatakse igal pool, kelle peale karjutakse igal pool, keda alandatakse igal pool, kuidas aumõrvaks piisab vaid rumalast kuulujutust, kuidas alati tapetakse ainult naisi, mitte kunagi mehi, kes neid ahistavad, kuidas üks küla pildus kividega surnuks ühe armastajapaari, mitte kaua aega tagasi, kuidas korraga ei ole ema ema, isa isa, vend vend - vaid sinu mõrvar, sest piisas vaid kuulujutust, kuidas mõned kõige hullemad hirmulood on päriselt olemas meenutades Tiina lugu tammarulastega.
Ja naljakas on see, et türgi-kurdi plikade seksi suhtumine on umbes samasugune, nagu see minul oli. Õigeusklik ainult isa poolt suunatud plika. Midagi hirmuäratavat on selles, kui ma loen, kuidas nad paaniliselt kardavad ühte heita oma meestega, sest siis - neitsinahka kaotades ei ole nad enam mehe tähelepanu väärt. Hirmutav - ilus, jõhker.

14 mai 2015

Ei tohi karta, tuleb suhelda

Mõnikord tuleb ette teistsugune tunne, mõnikord vähem teistsugune. Täna pidin igale poole jõudma, aga ei... Lõpuks ei jõudnud kuhugi, helistasin hoopistükkis papile ja seal me siis olime, seletasime tund aega järjest pagulaste ja venelaste asja.

Mina ütlesin, et jah, kui me käitume, et Narva on vene linn, siis käituvad ka narvakad nõnda. Sulanduda keskkonda ja anda sellele omad reeglid ja need muide on olemas. Kohalikud meie reeglid - mida saab luua ainult koos olles, mitte oma mullidesse ronides ja tundes, et näeh, nii on mulle mugavam, nii on mulle parem. Ei ole. Suhelda võib olla esialgu ebamugavam, aga kokkuvõttes parem kõigile, niimoodi loome OMA riiki. Mitte seda, mis loodi 1918 ega ka mitte seda, mis vallutas paarkend aastat hiljem selle pisikese riigi.

Ja selleni jõudsime ka, et kui tulevad pagulased, siis tulgu Ukrainast.

Jama

Täna on natuke jama päev.
Mul tegematused veebruarist-jaanuarist tulevad minuni praegu.

13 mai 2015

Pühapäevavärk

Baltijaama turu kutsa, keda ma tahtsin hirmsasti paitada. No onju nunnu, täpselt selline, et astuks ligi ja teeks pai ja pai ja pai, omanik müüs aga samal ajal varsti lõpnuks kuulutatud banaane, hääd paprikat ja muud söödavat.

Ahjaa, stseen oli ka. Purjus naine saab mehega kokku ja ilmselt on see mees tema laste isa ja ilmselt ei ela nad juba pikemat aega koos ja mina kuulen venekeelset seletamist: "Mitte tere! Mitte tere! Mitte tere! Ikka head emade päeva paluks!"


Hakkasin liin number 5 juurest üles ronima - üle raudtee ja puha ikka Mereakadeemia hoone poole, enne seda olin kohanud kuidagi kahe aasta jooksul kahe silma vahele jäänud koera hauda ja suppi, õigemini küll ingliskeelset suppi majaseinal ereoranžina. Aga seal ta siis oli. Onu, kes jalutas mulle vastu, ja kellest ma suutsin vaid kauguses pilti teha. Aga põnev. Sügisballilik tunne tekkis või siis tuleb öelda sipelgapesalik. Kuidagi oleks nagu kõrvaltvaataja olnud ja samas nagu ei olnud ka. Nägin ja ei näinud, rääkima ei julend kukkuda, et kuhu minek ja miks siin. Kevade lõhn - ma sain ju ise ka aru, miks ma just siin, Koplis olin.

12 mai 2015

Liinid tekstides - kas ma viitsin lõpuks nad kõik kokku kirjutada - tahaks

Miskisel põhjusel tundub mulle, Ahi "Julgeolek", Žakirovi "Vahimadrus kaugel merest", Viirlaiu "Hulkuri evangeelium", Martti Kalda "Pereväärtused", Kadri Noormetsa ja Diego Agullo "formlessly yours", Vladimir Loginovi "Sipelgapesa" - kõik räägivad natuke nomaadidest, natuke ksenofoobidest, natuke meie hullumeelsest ajastust. Natuke meist endast.

Muide Sabolotny romaan paneb koristama ja minu ummistunud köögivalamu ei olegi ummistunud, vaid toimis täna täitsa normaalselt

10 mai 2015

Mida tähendab enesekesksus?

Loen Salobolotny viimast raamatut ja seal on natuke minu artiklikest mainitud. Kui naljakalt enesekeskselt võib tekste lugeda.

*

09 mai 2015

Pööripäev - pöörab selgemaks mu sees

Filosoofiakonverents. Jaanika Tammaru näidend, mis viis mind otsekui normaalsesse teatrisse, normaalset ja lausa kronoloogilist lugu vaatama. Georgi lindid. Punased nelgid. Tanja Muravskaja näitus Hobuse peaga galeriis. Lili-Krõõt Repnau näitus Draakoni galeriis. Raivo Kelomeesi näitus Vabaduse platsi galeriis, sealsamas Arne Maasiku näitus.

Tammaru käitus nagu tammarulased.

06 mai 2015

Metafüüsikast

Leo Luks kirjutas põneva kokkuvõtte Riismaa-Ahi luulekogudest viimsesseVikerkaarde. Mida täpsemalt lugegem ise. Kõik teame, et mismoodi Eda-Kaur kirjutavad. Kes ei tea, noh lugegem Vikrit. Aga pärast Luksi lugemist tekkis täitsa selline tunne, et kirjutaks metafüüsikat. Aga mitte armastusest sinu ja minu vahel, vaid miskisest muust armastusest.
Sveta kirjeldas sessamas kaares, kuidas ta ei tunne end mugavalt Tasuja viimast luulekogu ehk metafüüsikat lugedes. Ma ka ei tundnud. Sellega ongi raske. Seda ongi natuke keerulisem kirja panna, kui realismusega põimitud tekste, ilma et ei tekiks imalavõitu tekstike. Ja mitte ainult annet pole seks puhuks tarvis, et hää keel võidule pääseks ja sõna tekitaks tunnet, et asudki säälsamas riigis või peaaegu samas riigis, kus luuletaja. Kui keele taga pole traditsiooni, siis on asi tühine. Mäletan neid naljakaid hetki, kus ma sain tigedaks oma luuletajast sõbra peale, et miks ta kirjutab nagu mõni August Sang, aga just sellepärast kirjutaski, teate küll, et keel kätte saada ja siis sellest enda keel teha.
Aga jah. Sellised lood. Taustaks minu keskkooli päevikunurgast välja otsitud pildike. Surma, Jumalat ja Armastust (või oil see vastupidi) otsivast neitsist, ikka selja tagant. Ikka selja tagant.

Metafüüsikat

tõelised sõnad
Armastus
kustuvad asjade taga
sinu sees ja sinu loos
Jumal
nagu ootaksid
järjekordset
lihaks saamist
Surm
sinu lihas.

nutta kell kaks öösel
lagunevas kodumajas
Surm
surnud ema
jumalakadumist taga
Jumal
nagu oleks ta elus
nagu vajaks ta
Armastus
lohutust.


03 mai 2015

Kevad on...



Võru pildiilm. Oli küll ilus.

Kodust

Kodu - minu oma - on alati olnud üks kummaline koht. Selline, kuhu ma tulen ja kust ma jõudu ammutan. Siin pole midagi peale laguneva maja ja Tamula ja väikeste siniste kellukate maja ees. Ja tunde, et ma olen kohutavalt tänulik, et ma olen olemas. Lihtsalt. Ja palju vanu pilte ja palju vanu raamatuid - ja mingi naljakas tunne, et mind on need värvist koordunud seinad ja vammist üsna söödud põrandad ja tolmune peegel ja soojaks tegemist ootav ahi - juba viimased viis kuud oodanud, võib-olla isegi kauem. Ema viimane kiri. Vanaema ikoonid. Keskkooli lõpuks kingitud kikerpuu, mis kasvab üha suuremaks vana kaevu juures, kuhu kass on uppunud. Naljakalt sirge asfalt, kui me vanasti poistega Mädamuna mängisime, siis oli see nagu lapitekk, igal pool isemustriline, nüüd kõik ühtemoodi. Naabrionu õunapuu hääde õuntega ja onuga on kadunud. Ainult nurmenukud kikitavad ennast muru seest välja, nii nagu 20 aastat tagasi, kui me Jaanusega ringi tolknesime pärast kooli. Aed, mis on tõenäoliselt selle maja ees rohkem kui nelikümmend aastat seisnud ja mille lipid lagunevad. Ebaeküdoonia, millest vanaema armastas teha magusaid konserve. Arooniad, pärast mille söömist olin nagu hiigellind musta nokaga. Kanala, millest on järele jäänud vaid ruum, mitte vadistavad ja edvistavad kanad-kuked ega ka mitte mu üliõnnelik vanaema, kes igal kevadel ootas piinlikult hoogsalt lumivalge graatsilise minu poolt Elisabethiks ristitud kana tibupoegi, kes sirgusid tavaliselt paksudeks ja suurteks broileriteks, palju suuremaks, kui neid välja haudunud ülihoolitsev lumivalge Elisabeth. Antovka - see minu esimese luuletuse oma. Pööning. Raamaturiiulid. Ema palus kirjas, et ma ei tema ega vanaisa raamatuid ära ei viskaks. Kui naljakas, kui vähe võib oma kolmeaastasest lapsest oodata või teada, muidugi ei ole ma raamatuid ära visanud. Kuidas ma saakski, ma ostsin neid aina juurde ja juurde viimase viieteistkümne aasta jooksul. Vaatan ta pilti - oli jah ilus naine. Kiri on vene keeles. Ema oli venekeelne eestlane, kes kuulas Apelsini ja armastas igaaastaselt remonti teha ja kasvatas roose. Hoopis teistsugune kui mina. Natuke hirmus on. Vahel ma mõtlen, et mis ta minust mõtleks. Et kas ta viitsiks olla niisama kannatlik, nagu mu isa tavaliselt minuga on või minu vennanaine. Päris hirmus hakkab.


(vot selline uussiiras lugu)