17 august 2017

Tuhkatriinust lapselasteni ja tagasi


Aasta siis võis olla 1993. Ehk olin üheksa-aastane. Detsember, ilmselt pärast kaheksandat, sest see on minu sünnikuupäev, jah olen küll täiesti Jim Morrisoni moega, sest toogi sündis samal päeval. Isa oli vendadega minu sünnipäeval käinud. Memm oli terve nädal otsa mulle kolm napoleoni kooki küpsetanud: üks kooli, teine kirikusse, kolmas koju sugulastele. Kõik isemoodi ja väga ilusad. Meie köögilaud, mis oli algselt mõeldud neljale inimesele, aga igapäevaselt kasutas seda kaks inimest, oli pikalt laiali tõmmatud, nii et kõik külalised - isa ja vennad ja siis veel mõne sugulased - sinna ilusti ära mahuks. Igal juhul tol hommikul - oletame, et see oli detsembri teine nädal, oletame, et see oli laupäev, sest pühapäeviti käisime me memmega nagu aamen kirikus, oletame, et see oligi see hingetõmbamise hetk - tol hommikul istusin ma Evald Okase illustreeritud "Tuhkatriinuga" valgel valgel, sest mingil imelikul põhjusel pidi piduliku päeva laudlina alati valge olema, laual seesama raamat. Minu isa ja minu vennad ja veel mõned sugulased - ei saanud seda lina kuidagi ära määrida, ju nad olid kõik tublid. Istusin ja lugesin vendade Grimmide muinasjuttu Tuhkatriinust. Istusime memmega kahekesti. Memm ei osanud eriti kirjakeelset eesti keelt, ta oli poolsetu ja enamjaolt venekeelne. Nii me istusime ja lugesime. Kahekesti - õigemini mina tõlkisin - oma heale memmele lugu. Miskipärast ajas lugu meid mõlemaid nutma. Vaatasime kahekesti kortsulist "Tuhkatriinut", seda Võru lasteraamatukogust laenutatut ja imestasime ilu üle, mis voogas meisse piltide kaudu. Istusime, imestasime ja nutsime. 

Ja nüüd kui ma loen seda, et enamus lapsi veedabki oma aega Internetis, mitte Tuhkatriinut lugedes, siis on kuidagi imelik, kurb, veider. Et neil polegi kedagi kellega koos kas nutta või imestada ilusate piltide üle, siis on kuidagi arusaamatu olla. Ja ma tegelikult - käinud arvamusfestivalil ja kuulnud, kuidas vanaemadel on joogaks ja tennisetrenniks aega, aga lapselapsed kasvagu ise, siis nii ongi. Mõnikord on see vanavanemate valik, mõnikord on nad sunnitud lapselaste eest hoolitsema. Igal juhul saadetakse mõnikord ehmunud vanavanemale lapselaps kaela. Mida temaga teha, kui ta ei suuda enam imestada "Tuhkatriinu" üle või ei paku talle raamatute lugemine huvi või ta ei oska oma ajaga muud pihta hakata, kui et vaadata youtube`i videosid või mängida mänge? Mida teha loodusest ja keskkonnast võõrdunud lapsega?

Üheksaaastane, kelle lemmiktegevus on videote vaatamine, kelle parim sõber on näiteks kõige hirmsamal juhul juutuuberist hullumeelne natsiradikalist, kes soovitab näiteks tegelda rassipuhastusega? Üldiselt ja ma ei tea, kas see on reaalne, sest mul endal pole lapsi, võiks võtta koos ette retke loodusesse:


Võib-olla tasub isegi võtta šnitti vanavanematest, kes otsivad vastava olukorra jaoks, nagu laps, kellega tuleb tegelda, raamatu. See võib täiesti olla "Sofi loodusraamat". Ei ole "Appi!" tegelikult, on põnev maailm, mida koos on kahtlemata huvitavam avastada kui üksi. Mitte ainult lapselastel või lastel - vaid ka vanematel. Sofi loodusraamatu järgi uurida eesti taimi, seeni, puid ja marju - on kahtlemata üks kihvtimaid seiklusi, mida oma lapsele ja iseendale kinkida. 

Kui tundub, et miski hakkab kuhugi kummalisse käiku keerama, tasub lihtsalt vaadata alguse ja otsaga asju - nagu raamatud tavaliselt kipuvad olema. Alguse ja otsaga. Sest vaevalt, et neisse pornoparoodiaid pannakse või pandud on. Need võib ise otsast alguseni, algusest otsani läbi töötada enne kui lapsele lugeda anda. Need ei tiirle jalututena või hingetutena kuskil Internetiavarustes ringi ja ei ole võib-olla midagi mille otsa laps võib kogemata sattuda. Ja pärast raamatute läbitöötamist - õnneks või õnnetuseks - saada targemaks ka. Teistmoodi küll, kui Evald Okase piltidega Tuhkatriinut lugedes. Ja ma tean, et põlised feministid löövad jalaga vastu maad, et mis eeskuju see Tuhkatriinu on, aga see ei loe. See lihtsalt ei oma tähendust - sest päris tihti inimesed ei mõista, et lood on lood, ja pildid on vahel enamat, kui lihtsalt lood. Evald Okase pildid kindlasti. Ühesõnaga - olgem oma lapsega, andkem talle mõista, et maailm on põnev koht, mida avastada, kui on aega ja võimalust, siis isegi koos. Ja tõenäoliselt - see mu memmekese nutmine tegi mind ka mõnikord vähemtaltsaks, sest Tuhkatriinu oli seda ehk liigpalju, nii nagu Evald Okase peaaegu, et rabedalt pildiks tehtud muinasjutt. 

Vahel tasub mässata tehnoloogia vastu. Vahel tasub vaadata teist, pisut vanemat ja ehk isegi kodustatumat tehnoloogiat - raamatuid. Pilte. Kirja. 











09 august 2017

Raskelt töine värk on

Meil on Henrykuga ulmeliselt tihe suvi olnud. Ehkki tegelikult puhkama me ei ole jõudnudki. Algas see Sõmeru Maaelulaadast - külm jahmatamapanevalt imeline Rakvere ja naljakas Sõmeru.  Või pole lihtsalt jõudnud. Kodu näeb välja nagu hullumaja. Aknad on kevadest saadik pesemata ja otsivad aknategijat kah.

Kõige lõpuks otsustas pesumasin uperkuuti kukkuda ja siin me siis nüüd oleme. Kahekesti. Pesumasinast muserdatud. Homme või ülehomme tuleb uus osta. Lihtsalt tuleb. Akendega sama lugu.

Üle-üle-eelmisel nädalal lebasime kahekesti Kohtla-Nõmmel, siis tuli EstCon Jõgevamaal, pärast Võru, nüüd oli Põlva ja Intsikurmu. Lihtsalt olime. Telkimishimulised ja hullud. Kes oleks arvanud, see suvi on selline, kus ma iga mõne aja tagant telgin ja et mul on pidevalt põnev. Kui ei ole, siis olen soss teises toas näoke padjas kinni ja tukun. Ja niimoodi noh tööpäevadel, mitte tööl muidugimõista.

03 august 2017

Purskkaevust kinno ja sealt tagasi

Täiesti hullumeelne päev - sisuliselt terve linn läbi joostud, hea, et jalad pole villis. Alustasin purskkaevuga, lõpetasin täitsa Kadrioru puu otsas. Jaa. Imelik on see, et ma ei teagi, millega see päev lõpeb. Tegelikult peaksin istuma ikka veel töö juures ja analüseerima andmeid. Huvitav. Huvitav. Kui hästi või siis tuleks öelda, et halvasti, tean ma oma tööd või ei tea. Mõnikord tean seda, et ma ei oska paljusid asju korraldada, ma ei oska inimestele öelda, et ma ei saa teha mingisuguseid asju. Ses mõttes - mitte praegu. Aga noh. Võib-olla ma kunagi jõuan öelda kõvahäälselt, et mitte praegu. Kohe kui kõik aruanded analüseeritud ja tehtud. Tõsijutt. Pärisjutt. Viimane siis palataliseeritud kujul. Jaa-jaa.

Käisime täna üle pika aja kinos. Henryk on kolm päeva järjest päris haige olnud. Voodis lebanud ja täitsa hulluks läinud higistamisest. Ma kah siin kõrval - olen vahelduva eduga linu vahetanud ja märgi külme lappe otsmikul. Täitsa hull värk kohe. Pole midagi öelda. Tegime jalavanne ja sinepiplaastreid, siis läksin apteeki ja proua ütles, et tere-tallinn-selline asi peaks teil ju palaviku puhul puhta keelatud olema. Et hullemaks läheb ju kõik, kui sinepiplaastritega hinge seest välja kütta ja jalavannidega võib ka ju midagi sellist saavutada. Hing jäi sisse, ei jõudnud välja kütta. Täna hommikul sõitsime bussiga niimoodi tööle, et proua potsatas Henrykust ja minust kolm istet ettepoole, kui kuulis gripist. Meie mõtlesime, et jah, vanuigi on seda haigust raske põdeda, lapseigi pole see ka just mõni meelakkumine.

Minul on sellel nädalal mõõdutundetult tööd, natuke seljavalusid, metsikult raamatuid, mida laiali vedada ja siis see elementaarset õhku täis olemine, millega ma kaklen ja millest ma püüan üle olla. Ma ei tea, kas olen või mitte. Vahel, siis kui ma pärast neljatunnist ringijõlkumist ja asjade äraviimist istun oma laua taha ja teen tööd, mis kribiseb-krabiseb adrenaliinina mu veresoontes ringi ja õiendab muga rohkem, kui oleks eeldanud.

Aga päeva roos oli ikkagi see viimane - läksime kinno, et vaadata "Wind Riverit" ja olla kuidagi veidralt tõstetud. Midagi pole teha, kui mu kõrval istub hra stsenarist, siis ma näen ja kuulen asju filmis, mida ma pole harjunud pingsalt jälgima.

Kuulen muusikat, näen lihvimata (või siis lihvitud) dialooge, läbimõeldud (või hoopistükkis läbimõtlemata) kaadreid elust enesest. Kuulen, mõtlen, mõlgutan. Taylor Sheridan ja tema käekiri. Villeneuve ja tema käekiri.

Kuigi ise mõtlen ikka veel pingsalt nendele rahaahnetele turvameestele, kes usuvad siiralt, et neil on õigus. Miskipärast elame maailmas, kus kõigil on õigus kõike ja kõiki tarbida. Teisiti ei tohi. Teisiti on asi kole.

Sul pole naist, no mis mees sa oled, et sul pole naist.
Sul pole meest, no mis naine sa oled, et sul pole meest.
Sul pole head tööd, no mis inimene sa oled, et sul pole head tööd.

Kusjuures tegelikult meil pole seda õigust kunagi. Meil on hunnik kohustusi, hunnik võimalusi, aga me peame metsikult pingutama, et see naine mitte lihtsalt ei oleks, vaid jääks, samamoodi tööga, perega, lastega, sõpradega, armastusega. Me peame endast andma sadamiljon ja mõnikord ei piisa sellestki. Meilt võetakse nad ära. Võetakse mees, võetakse tütar. Võetakse lihtsalt sellepärast, et elu ongi ebaõiglane. Ja sellest tuleb üle olla. Selles tuleb kasvada iseendaks - selleks, kellelt võeti ära, või selleks, kes ise andis ära, või selleks, kellel oli kasvõi see õnn.

28 juuli 2017

6 põhjust, miks osta head ilukirjandust ja seda lugeda

Eriti mõistlikuks ma oma asju ei pea. Ei peagi pidama. Mõnikord läheb rohkem õnneks, vahel vähem. Lihtsalt - tuleb õppida oma vigadest, tuleb uurida kõiki võimalusi ja rünnata. Ma ei ole veel täieliku teadmiseni jõudnud, et mida täpselt. Elu on lihtsalt liiga mitmetahuline ja võib vist öelda ka, et müstiline. Kui ikka piisavalt palju nõiasaateid ja müstilisi lugusid sisse järada, siis võib öelda, et elu on müstiline. Tegelikult see vist pole seda. Me teeme vigu, me teeme õigesti, me oskame mõelda kümme sammu ette, me ei oska mõelda mõnikord isegi taha. Pole lihtsalt see päev mõtlemiseks. Kõige eest tuleb muidugi varem või hiljem maksta. Tuleb.


Kohtumine ärimaailmaga - see vist algas mul 2008. aasta 21. augustil. Selle ärimaailmaga, mida võib nimetada raamatupoodnikule kuuluvaks. Enne olin tsipa sugulaste juures taimi müünud, siis vähekest aega pirukaid kohvikus nimega Mademoiselle, Toompuiesteel. Selline ma olen. Ei saa just öelda, et kõige parem või mõistlikum tegelane, laialihajuv ja segaduses - vähemasti alguses. Alati. Ega Allectos pole see asi teisiti olnud ja kohanemine uute ja põnevate ülesannetega kirjastuses - on ka olnud parajalt jõhker suureks kasvamine. Eelkõige on see oma rumaluse igapäevane avastamine. Iseenesest pole see ju sugugi paha. Rumal tasub olla. Eriti hea on, kui inimene sellest ise aru saab, et ta on loll. Päris jõhker on see, kui keegi talle seda vihjab ja vihjab, aga talle ikka ei jõua kohale, et ta lihtsalt ei hooma enda ümber toimuvat. Ainus, mis mind minu praeguses töös häirib, ongi minu kogenematus ja sellest johtuv, tihtilugu, kogematus. Kogemata läheb asi nii või naa - ja ma ei saa aru, miks see läheb nii või naa. Ma kaen seda nagu lehmalaps arvutit, ükshetk oli pilt ees, vist, teine hetk, astusin vist kogemata pildi katki, vist. Kas astusin?

Äri on selles mõttes huvitav, ja seda räägin ma sellepärast, et minu kõrvalolev härra peab äärmiselt tähtsaks seda palju üks või teine film teenib, sellest sõltub, kas kinodesse ilmub veel Transformereid või Loganeid või ehk midagi muud. Noh, tema on ise muidugi hirmus õnnelik Dominic Toretto lugude üle. Ja neid läheks ta kohe veel ja veel ja veel vaatama. Lihtsalt sellepärast, et noh, häbenemistväärt armastus on tal puhtalt ja mõnikord ka ebaloogiliselt kokku pandud autofilmi seeria vastu. Raamatutega, mu head sõbrad, on täpselt samamoodi.

Kui te ei osta raamatupoest ilukirjandust, siis ühel hetkel, lakatakse müümast ilukirjandust. Kui te lakkate ostmast Patti Smithi, siis teda enam ei tõlgita eesti keelde, või kui siis ainult enda lõbuks. Kui te ronite ainult raamatukogusse, et võtta sealt mõni vinge luulekogu, siis ühel hetkel võite lugeda vaid feisbukivoos Jürgen Rooste vinguvaid värsse, Eda Ahi laulvaid lõimi täis rütme. Niisama lihtne see ongi. Seepärast toetagem pisutki põnevat kirjandust - et raamatud ei maksaks 35 eurot tükk - just need head raamatud, need, mille sisse on peidetud elusolemise hingus. Olgu see Anneli Tõevere novellikogu, "Wikmani poisid", "Rehepapp", "Piiririik", Urmas Vadi "Neverland", Umberto Eco "Praha kalmistu" ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. Üldiselt tasub kirjastajatel mõnikord teatada, et ohhkuiägeette selle raamatu välja olete andnud. Ja ongi äge!

Ja siis need õnnetud inimesed, kes te veel ei ole avastanud, miks on lugemine äge ja vajalik tegevus. Alustage lihtsamast ja minge keerulisemaks, sest nii nagu iga tehniline oskus, ja olgem ausad, lugemine on tehniline oskus, võimaldab see teil arendada paremaid maailma tunnetamise viise.

Aga lugemine...

1) kasvatab empaatiavõimet. Pole midagi teha, kui vanal heal ajal, ütleksite, et te ei saa aru nii ja nii paljudest inimestest, et nad on nõmedad, ja üldse, siis pärast raamatute lugemist, kogute enda ajju erinevaid tegelasi, kelle elulugu, käitumine, hullumeelsus, tarkus, rumalus, ilu paneb teid täiesti uuel ja erilisel moel inimesi enda ümber kaema. Ja peaaegu et küsima iga veidrama tegelase puhul, et huvitav, mis lugu tema taga on, et ta niimoodi päris paljudele asjadele reageerib.

2) rahustab maha. Pole midagi teha - päev on keeruline, tööl ei lähe ka alati hästi või õigesti, mõnikord läheb isegi õige halvasti, tulla koju, pugeda kiiktooli, voodisse, laua taha silmad peas säramas ja ootevalmis neelama uusi ja uusi seiklusi või mõttelõngu või sõnade rütmi. Olete kunagi lugenud Eda Ahi luulekogusid või Czeslaw Miloszi proosaluuletusi, mõnikord jääb hing kinni, mingi meditatsioonihaare tuleb kuskilt ja samas kriibib ka. Kriibib inimeseks olemist nähtavale.

3) aitab depressioonis olejat, kurba. Elo Viiding on öelnud, et hea luuletus räägib päriselt sellest, mis on, ka kurbusest, ka ebamugavusest. Ja selliselt ta aitabki neid inimesi, kes on kurvad, kes on eemal. Hea romaan võib sama teha. Mäletan, et minu lemmikromaan 17aastaselt oli Hermann Hesse "Stepihunt", see aitas üle elada iseenda erinevuse. Iseendaks olemise painajalikkuse.

4) aitab leinaga olla. Üks võluvamaid ja ilusamaid tekste, mida ma lugesin pärast vanaema surma, hirmuäratava haiguse seest. Eks püüdke ise ka üksi, ilma vanemateta, pisikeses pooleldi lagunevas majas, kanala kõrvalhoones, haige olla. Mina lugesin siis Nick Hornby "Ühest poisist", kes otsis endale aktiivselt isa, sest ema tahtis enesetappu teha. Imelikult kurb ja ilus lugu korraga - midagi umbes sama absurdset ja veidrat, nagu on suureks kasvamine ilma vanemateta ja ometi nende inimestega, keda aktsepteerid oma vanematena kõige lõpuks. Mitte seitsmeteistkümneselt. Ausõna.

5) annab mõista, kust me tuleme, miks me mõtleme nii nagu me mõtleme, miks ümbritseb meie maailma teatud käitumisviis ja loogika. Kui rääkida väga headest filosoofilistest tekstidest, siis üks mind enim mõjutanud tegelikult kaks autorit - vähemasti 19aastaselt - Fridrich Nietzsche ja mis seal salata Simone de Beauvoir. Muidugi tasub selliseid tekste ahmides, kätte võtta ka teisi tekste, et me ei teaks vaid mõnedest nähtustest elus ja mõnedest lähenemisviisidest näiteks naiseks olemisele või iseseisvalt mõtlemisele.

6) teeb nagu muuseas selgeks põnevama ajaloolise tausta, võite täiesti Kaur Riismaa esimest luulekogu lugeda, "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" (2011) või "Saaks veel Eestissegi" (2015, Võrus tehti selle põhjal ka näidend), imevõluvad on ka "Piiririik" või "Iseseisvuspäev" - muidugi erinevates kategooriates, aga siiski. Kõik need raamatud annavad mõista, kes on eestlane, mis aja jälg temasse on settinud, miks ta ühel või teisel moel käitub. Ja see on ilus. Ja see on jahmatav. Või siis mismoodi alustas kommertslennundus? Seda saab täiesti uurida raamatust "Üks suvi. Ameerika 1927" Bill Bryson.

20 juuli 2017

Mida tegi naine Teise maailmasõja ajal?

Eile istusime Christopher Nolani filmi "Dunkirk" vaatama. Henryk on vist juba nädal otsa seda oodanud, sellepärast muretsenud. Muudkui hüpanud ja karanud ja tööd teinud. Lõpuks toimus eile mingi targemat sorti korraldamine sealsamas Coca Cola Plazas.

Aga film ise hoidis hinge kinni algustiitritest lõpuni. Sõna otseses mõttes - surus muusikaga meie mõistlikud ja vähemmõistlikud mölud ennast vaatama ja siis ei olnud võimalik teisiti kui ainult filmi vaadata ja vaadata ja vaadata. Miskipärast, õigemini küll väga loogiliselt võttes, tuli minu vanaema meelde ja teine vanaema ka. Alati, kui ma näen noori mehi, kes on sõjas või keda on viidud sõtta või viiakse, tuleb mu memm meelde. Tema esimene mees Aleksandr viidi sõtta. Ma ei ole üldse kindel, et nende suhted enne seda eriti ilusadki olid, nad olid tülli läinud, vanaema oli tagasi koju kolinud, aga jah, enne seda olid nad abiellunud. Mööda läks vist ikka kõvasti viiskend aastat ja rohkem, kui ta mulle Aleksandrit näitas. Pildi pealt. Ütles, et vaata ilusat meest. Ma üldiselt ei mõistnud vanaema tookordset sissevõetust mingist tüübist, kes võis küll ilus olla, tema mõistes, aga mis seals ikka.

Vanaisa Karl tundus ikka ägedam. Noh, geenid eksole. Vanaisal oli omadus vaadata otse sinust läbi - teravate elunäinud silmadega. See poiss pildil oli lihtsalt keegi, kes viidi sõtta, ja ei tulnud sealt kunagi tagasi. Ta oli ähmane ja kaduv, juba pildil. Vanaisal olid tugevad piirjooned näos kui ka olemuses. Ta oli täis jõudu, isegi siis, kui see jõud kestis minule kaks minu eluaastat, võib-olla isegi vähem, 1986. aastal ta suri, nendesamade läbitungivate hallikasroheliste silmadega, nagu minul ja mu emal, kes kaks aastat hiljem oma taadiohtu isale järgnes. Ometi. Vanaema pidi elama üle. Kõik need oma mehed, oma lapse - talle oli see taak kaasa antud. Tal ei jäänud midagi üle. Ja ta elas. Kõik oma mehed ja oma lapse. Ja mina ei saanud sellest aru.

Sellest meestevärgist ei saagi enne aru, kui ei ole kellegagi kakskend neli seitse koos ja ei saa aru, et mismõttes see minu teatud sorti privaatsus on puudutatud kellegi puudumisest. Aga on. Inimene läheb ära ja siis on - lihtsalt tunne, et ei tea mida oma elu ja iseendaga pihta hakata. Aga hakkab. Ikka hakkab. Muud ei jää üle. Kunagi - see oli vist viis või neli aastat või rohkem tagasi otsustasin, et kuna minu naisliin ei ole just hiilanud armastavate ja õnnelike suhetega, mis kestnuks aastakümneid ja oleks neile rahu toonud, siis tahaks juba lihtsalt emaema ja ema pärast olla õnnelik naine. Ja tahaks. Mis ka ei juhtuks!

Aga kuidas olla õnnelik, kui käib sõda. Pidev ja talumatu - laevas kinni olemine, kas tapmine või tapetud saamine, kas aitamine või abistatuks olemine, kas elu või surm. Ja mida peavad tundma need mehed, kes jäävad ellu? Need, kes isegi sõtta ei läinud? Need noored või vanad, kellel lasub sisuliselt kohustus kõikide allesjäänud naiste kurbust katta oma olemasoluga? Ega see isapoolne taat niisama ei joonud või see teine. Ühelt poolt nõuka ajal ei saanud joomata, pidi veidraid asju tegema, et saada oma tahtmist, teisalt jällegi, mis tunne on olla ainuke kogu linnas, kelle aastakäik on 1919? Kõik ülejäänud viidi kindlasse surma, kas tapatalgutesse või Siberisse. Mismoodi võis tunda ennast mu isaema, kes taadiga üle kuuekümne aasta koos oli?

Aga jah, kuidas mu nüüdseks mõlemad manalateele vanaemad oleksid toda filmi kaenud? Emaema ei talunud sõda. Isaisa ei läinud ühelegi poolele võitlema, põhimõtteliselt, jooksis igalt poolt ära. Mismoodi nad oleksid näinud Dunkirki?

14 juuli 2017

Kes oli Helena?

Kes Helena oli? Keegi ei teadnud seda. Mõnikord tulevad inimesed ruumi ja ainus, mis neist teada on vaja, on see, kuidas nende lähedale pääseda, kuidas saada osa nende ülimuslikkusest, mis tõmbab käima või ligi või ära sellest maapealsest. Joonas ei mõelnud sellele palju. Ta lihtsalt ei jõudnud enam. Ta oli liiga palju mõelnud inimestest, kellele tema tahtis lähedale pääseda, aga kes lükkasid teda eemale. Joonas kartis neid ja vihkas ka. Ta arvas Helenast sedasama. Praegune politseiniku külaskäik, kes küsis tema käest, kuidas oli Joonas seotud surnuks põletatud naisega, mõjus talle üsna üksatapuhalikult. Või pühalikult. Kes oli Joonas, et teada Helenast. Mitte keegi. Kõik inimesed külas. Ehkki Helena lubas enda ligi. Lubas kuulatada, lubas vaikida, lubas rääkida - ainult puutuda ei lubanud. Aga kes oli Helena? Mitte keegi ei teadnud täpselt. Ta oli keegi kuskilt mujalt siin külas. Kõik. Joonase räpased nädal aega pesemata natuke kartulivaosed riided, hommikul kraani alt läbikäinud nägu, mis oma kortsulisuses ja päikesepleekinud juustega mõjus eemaletõukavalt inimesele, kes igal hommikul uusi pestud riideid ja lõhnaõli rutiiniks pidas. Ja just selline hästilõhnav detektiiv Minna oligi. Ja siin ta seisis küsimustega Helenast. Tuli välja, et kahekümne kolme aastasest oma poodi sisse põlenud, äsja Verhtinasse kolinud Helenast.

12 juuli 2017

Minna lasta, et olla lasta

- - - 

Minna lasta
hirmudest, et 
tuleb, ei tule.

Päike teeb ikka
tule meie sees
või me naha peal.

Olgu see vähk
või päiksepiste.
Olgu see elu
või surm.

Mõlemad
libistavad lahti
igavese
ringkäigu.

Minna lasta,
et olla lasta,
tuleb mõnikord.

- - - 
Kramplikult sõrmedesse
surutud
sõnade kivid.

Müüri pole
veel jõudnud
ehitada
nagu vanasti. 

Nüüd ehitan
nahka,
et oleks midagi,
mis sisemust
kaitseks. 

- - - 
Tormide vahelisel ajal,
kui lained
on ainult 
vaikimisi
randa saadetud.

Ma seisan 
omaenda kujutlusvõime
najal
ja see võib viia
põrgusse või
paradiisi.

Hingan sisse 
pesupulbri kaja
mustast pusast
sinu seljas.

Silmad on jälle,
erutusest ja ilust, 
vett ja vilet täis.

Nii ilusat tantsu... 
Nii ilusat laulu...
Nii ilusat näitust...
Nii ilusat elu...

Poleks osanud
oodata
tormide vahelisel 
ajal.