23 juuli 2021

Ilma igasuguse sentimentaalsuseta ema

Kurtsin siin, et viimased aastad on väheviljakad olnud nii kirjutamise kui ka lugemise vallas. Ongi, midagi ei saa selles osas vastu väita. Ja eks see kõik ole natuke seotud minu tööga, mida on olnud väga palju, kui ka elukaaslasega, kellele meeldivad filmid ja sarjad tsipa rohkem kui raamatud. Nii ta on. Igatahes jõudsin lõpuks ka ühe raamatu läbi lugeda. 

Lõpuks elukaaslase puhkuse ajal ja tite olemasolu kiuste või just tänu sellele lugesin läbi raamatu pojast, kes räägib oma surnud emast, kes ütles talle, kui poiss oli seitsmene, et ta sureb ära siis, kui teda pojal vaja pole. Põnev vastus. Selle peale tuleb muidugi The Big Bang Theory meelde, kus juudist Howardi ema suri ka just sel põhjusel ära. Ilmselt surigi siis Marcin Wicha ema ära siis, kui teda enam vaja polnud. Minu lemmiksarja ema suri muidugi seepärast ära, et näitlejanna ei elanud kurguvähki üle. Igatahes see emadevärk on põnev. Minul ka! Üldiselt - nüüd olen jõudnud faasi, kus tahaks iga mõne aja tagant öelda, et sorri, aga mul umbes sama asi vaja titele öelda. Õigemini ma armastasin talle surmast rääkida päris alguses päris põhjalikult. Noh, kui ta just sündis, ütlesin, et ma olen alati koos temaga, ka siis kui mind füüsiliselt pole. Mul endal on see tunne, et olen olnud oma esiemade-esiisadega, oma ema ja vanaemaga, selles kõiges on olnud nii palju kaitstuse tunnet, et see on lausa imelik. Hirmus on ka muidugi. Igatahes selline Marcin Wicha poolnaljakas lause paneb kohe mõtlema, kui erinevalt olen harjunud lähenema surmale ja emadele. 

Mäletan, et ülikooli ajal pidi otsima Marie Underi luulest isamaaga seotud elemente, mina jätsin kõik emadega seotud luuletused vahele ja mu  seminaritöö juhendaja Õnne Kepp arvas, et hull värk, et ma ei oska, ei taha leida emasid isamaalistes luuletustes üles. Üldiselt emad ei tähenda minu jaoks automaatselt isamaad. Emad võivad olla kõikjal, mitte ainult isamaal. Ja lapsi ei sünnitata isamaa tarvis, vaid ikka endale esialgu. Mul ka ei ole mõtet Tohvrit isamaale sünnitada, sest ta ise lõpuks otsustab oma elu ja võimaluste üle. Wicha emal ei ole ka isamaad selle tüüpilises tähenduses - ta on juut ja selle üle tohutult uhke. Põnev kaupleja tüüpi inimene, kes pingutab alati hea kauba saamisel. Kujutage ette, et on inimesi, kes naudivad kauplemist ja kauba ostmist ja otsimist, defitsiiti ja omamist. Samas, eks ma ka ju tegelikult seda tüüpi inimene. Ostan kokku raamatuid, et oleks ja see on jube kummaline, et mõnikord ehk ongi. Aega lugemiseks pole. Ime veel, et ma küsijale ei vasta, et see on hea raamat, tagakaanel on tekst, mis väidab, et see on hea raamat ja lehti on sellel raamatul ka pea 700. Hea raamat. Nii nagu peategelase isa oma pojale räägib selle kõige kohta. 

Selle peale, kui nutikalt või vihaselt või irooniliselt võib inimene kaitsta oma juudi juuri või hoopistükkis kliendi õigusi nii kaasajal kui ka õndsal sotsialismi ajal. Igatahes mõnus tunne tekkis, nagu Poola sarjugi vaadates, äratunduvalt soe. Loodan, et mul saab veel mõni raamat loetud.




Võrus käik ja abivalmid võrukad

Lõpuks Võrus. Isver, kuidas võib kodulinna igatseda - selle kõiksuslikkuses. Esiteks lihtsalt oma kodu tunnet, oma vanaema lähedalolu, oma lapsele võin ju muudkui rääkida, kui kihvt on Tallinn ja teile ka, aga kodus on ikka parem. Kodusem. Justnimelt Võrus. Eriti koos Belliisiga. Üle-eelmisel nädalal istusime neljakesti sauna juures ja sõime ja jõime ja rääkisime elust-olust-asjadest. Korraga tekkis see tunne, mis mind endasse tõmbas, kui olin teismeline. Belluga maailma asjadest rääkimine oli kõige mõnusam asi üldse. Ta on minu kõige parem sõber olnud aegade algusest peale, mis seal salata tema aegade algusest peale, sest tuli ta ju minust viis aastat ja kolm kuud hiljem ilmale. 

Tita pidas vastu nii kuumalaine Võrus kui ka filmiveeblaste kokkutuleku kui ka oma nõbu sünnipäeva kui ka natukese külmema Võru ilma, koos vennanaisega avastasime loomulikult ka sellise suurepärase asja, nagu seda on gaasid. Muidu rõõmsameelne Tohvrike tõmbub aegajalt, eriti pärast jõhkraid grilliõhtuid kägarasse ja nutab. Tal on nutuhääl, nõudlik ja pelutav. Kohe tahaks joosta ja aidata, aga me tegelikult ei oska seda eriti teha, sest noh see paganama gaasivärk on ikka hull värk, miskit ei saa kosta selle peale. Filmiveeblaste kokkutulekul käis üks rase, üks imik ja kaks väikelast, üks neist mõnuga kolm aastat vana, teine üheaastane. Ühesõnaga filmiveeblaste järelkasv on küllaltki kõva. Pole midagi põdeda siin! 

Eelmine nädal oli Filmiveebi kokkutuleku nädal, see nädal on sisuliselt Tohvrikese gaasipoiste nädal. Ikka ärkan öösiti selle peale üles, et mul on hirm. Ja ma ei oska selle hirmuga suurt midagi pihta hakata. Ajaplaneerimine endast 36 aastat ja 5 kuud noorema kutiga on suht raske, pehmelt öeldes. Püüan lugeda raamatuid, viimased paar kuud oleme püüdnud süveneda Celini raamatusse "Surm järelmaksuga", mis oma kirjeldustes on nii võimsalt jõhker, et paha hakkab. Otseses, kaudses, igas mõttes. Istume siin kahekesti või lebame voodis või teeme tiiru - lehekülgi on kuidagi pea 670-leheküljelisest raamatust loetud juba 125. Ja see on üpris suur asi, kas teate, arvestades seda, et ma mõtlesin, et õpin tite kõrvalt prantsuse keelt ja teen igasugu asju. Üldiselt ei saa tema kõrvalt suht midagi teha. Varsti jooksen kuti sabas nagu hull ja püüan teda päästa mõnest tedahukutavast koledast kartulist või söetükist, mis ta otsustab suhu toppida.

Aga Celini lood on kohati nii naljakad, et kuku pikali ja kohati nii valusad, et hakka nutma. Ferdinandi suureks kasvamine vanakraamikaupmehest ema ja vanaemaga, koos küllaltki vägivaldse ametnikust isaga, kes vihkab oma poega lihtsalt tolle eksistentsi pärast, on jõhker ja vastik. See sõnapaljusus ühelt poolt, mille täpsus muutub vastikult läbivaks igasse suunda ajab hulluks. ainuüksi algus ajab hulluks ja tekitab mitmeid mõtteid. Esmased mõtted on seotud inimeseks olemise vastikusega. Kuidas elus pettunud mees sõna otses mõttes peksab oma poega ja naist, sest... Kõike kirjeldatakse nagu midagi, mis nagunii juhtub ja millel pole tegelikult mingit tähtsust, mitte mingisugustki. Valu ja ebamugavus kuulukski justkui Ferdinandi ja tema pere juurde. Aga kui kirglikult seda tehakse, sõnad voolavad välja ja muljuvad maailma mitmelõhnaliseks ja eriskummaliseks. Vanakraamikaupleja viib oma seitsmeaastase pojaga lauda ära rikaste linnaosas ja seal avastab väike poiss komminaise, kes sõna otseses mõttes näitab lapsele oma tussi ega anna talle kommi. Ferdinandi vanaema räägib kui jõle oli Pariisi maailmanäitus 1889. aastal, selle tagajärjed morjendavad teda isegi kakskümmend aastat hiljem. Kauplejad laenavad oma eriti antikvaarse lauakese etendusele, kuhu neid ka vaatama kutsutakse, aga tõusevad üles keset etendust, et võtta lauake pokkerimängijatelt, kes oma maja on panti (näidend, eksole), sest see tundub loogiline, et sellistele pokkerimängijatele ei tohi enda kõige kallimat vara mahamängimiseks anda. 

Aga jah, väga kaugemale ei saa kuidagi mindud selle raamatuga, kohati on valus ka. Kusjuures Celine´i stiil on niivõrd ükskõikne valu suhtes, olgu see füüsilne või vaimne, et vastik on lugeda. Lugemise mõnu tahaks ikka kätte saada. Ükspäev käisin Tohvrit Kadrioru pargis tissitamas ja ligi astus väike venekeelne mutike ja nähes sedasama raamatut kilkas suurest õnnest, et ohhoo olete siin juba kolmas inimene, kes muudkui raamatut loeb, hull lugu, kui palju te neid raamatuid siin loete. Tema arvas, et keegi enam raamatuid ei loegi. 

Surnuaial ema ja vanaema haual käisime ka. Nii hea. Üle pika aja. Titt sõi tissi ka päris põhjalikult mõnda aega ja kodust tulime suhteliselt suure kiiruga välja, nii et tikud jäid maha, aga eks me laenasime siis ühelt meeldivalt proualt tikke. Saime põhjalikult räägitud Võru õhust ja keelest ja mõnusast olemisest meie väikses linnas. Tallinna Tartu maantee jõhkratest trammidest, mis igivanasti liiga vara üles äratasid. Proua rääkis sellest, kuidas ta oma ülemusega võru keelt räägib ja et ükskord oli ekskursioonil hiljavõitu aru saanud, et naine tema kõrval oli ka võru keele kõneleja. Igatahes meeldis talle mõte sellest, et me titega, kes sündinud, vanaema ja ema hauale tulime. Pani heldima. Ta polnud ainuke meeldiv võrumaa daam, kes meid kahte, verinoort, võib isegi öelda, et parajat tatti lapsevanemat aitas. 

Mõned jalutuskäigud võetakse ette liiga hilja ja samas täpselt õigel ajal oma kahekuise põnniga, kes ei teagi, kuidas olla pea kolmekümne kraadiga, temale võõras linnas. Mitte et tema vanemadki sellest midagi teaksid. Kella üheteistkümne ajal kuuma laine ajal pooletunnine jalutuskäik Võru kesklinna ja tagasi koju on ikka liiga pikk kõikide osapoolte jaoks.  Ühel hetkel on puu, teisel hetkel tundub, et pea lõhkeb, kolmandal hetkel saame nutta tihkuva pooleldi tissil tita korda teha täna kinni pandud Võrumaa muuseumis, sest seal on head inimesed. Siis padukas, äike, vihm ja ikka veel ei saa koju minna, lõpuks mõnus selgeks pestud õhk ja kolmik isa, poeg ja ema asuvad kodu poole teele. Aitäh jäi ütlemata kahjuks. 

Jäime ellu, nagu mulle endale meeldib mõelda ja ehk jäime isegi pikemaks ajaks ellu. Igasugune tite õue saamine ajal, mil ei ole kõrvetavat kuumust on olnud ka paras triangel ja hullumaja. Kusjuures tüüp kasvab, nii kuis jaksab. Ja sööb nii, nagu väiksele kutile pähe tuleb. Natuke tuleb sellega igatahes tööd tegema hakata, et see tal nüüd mugavaks ei osutuks. Rutiin oleks hea. 

07 juuli 2021

Keelest kõndimiseni, tohverdusest enda mõistmiseni

Keele lugu. Ma ei tunne ennast venelasena enamasti. Isegi mu vene keele grammatika ja keeletunnetus on segasevõitu. Laused on üles ehitatud nagu eesti keeles. Mõte voolab tihti just eesti keeles kiiresti ja lonkamata, eriti siis kui mõni hea raamat on läbi loetud. Titaga koos olemine tähendab seda, et ma ei ole suuremasi raamatute inimene ja kirjutada saab harva päris nii nagu tahaks kirjutada. Väsimus, mis ei olegi hetkel väga titast olenev, vaid pigemini mingist sisemisest pingest, et mis edasi, et kuidas paremini, ilusamini, targemini, lihtsamini asju teha ei lase magada. Minu ärkvelolekutunnid on kella kolmest kuueni hommikul. Titt on kõrvaltoas ja magab ja mina olen puhta endast väljas ja ei maga. Isegi siis kui magama olen saanud alles kell üksteist õhtul või kuskil selle kandis. Prääksud öösiti ei häiri veel. Aga eks need hambakasvud ja muud toredad asjad, mis meid ees ootavad, teevad ilmselt meile Henrykuga uut ja vana. 

Sellise poolunise ja pisut endast väljas olevana avastangi seda, kuidas ma ei oska enam normaalselt olla. Eesti keel kaob kuhugi ära, asemele ilmub see mu ema keel, vene keel. Näiteks mu vene keelt mittevaldavale Henrykule tahaks öelda, et too ära see tasik ehk pesukauss, kui ta küsib, et mida ma otsin, siis vastan, et kaduma on läinud kaweljok ehk rahakott. Muidugi ei tule need sõnad eestikeelsetena meelde ja peame tükk aega koos taga otsima mu kadunud sõnu. See on kohutavalt arusaamatu ja imelik tunne. Kujutate pilti, minusugune õppis ükshetk Tallinna ülikoolis eesti filli, siis kirjandusteadust, aga nüüd ei ole võimeline isegi eesti keelt rääkima, kuigi see on olnud tema põhikeel ilmselt lasteaiast saadik. Kuskil keegi rääkis, et Kersti Merilaas rääkis enne surma ka ainult vene keelt, sest see oli tema esimene keel. Ikkagi imelik ja hirmus. Ma ise usun, et see tuleb Tohvri kantseldamise tuumakusest, et ma unustan sõnu. Midagi nii emotsionaalset ja kõikjale ulatuvat on selles tohverdamises. 

Nii kui ta sündis või õigemini, nii kui ma ta väikseid vaikseid silmi nägin, siis ma ei suutnud muud teha kui nutta. Mitte midagi nii suurt polnud minuga kunagi juhtunud. Ja mine tea, arvestades seda, kui raske on kirjutada ja lugeda ja asjadest päriselt aru saada ja sealjuures luua midagi täiesti uut ja ainulaadset, siis võib-olla rohkem ei sünnigi minust midagi niisugust mitte kunagi. Ja tõenäoliselt puudutan ma ennast sisemiselt just tollest õrnast õrnast kohast, mille nimeks on päris algus. Mul üks tuttav rääkis, et ta pole emaarmastust tunda saanud, (tema ema suri ka vähki, siis kui ta oli päris väike) ja seetõttu mõtles ta tükk aega, et mismoodi ta selle tita ilmale toob, aga tõi paar nädalat varem kui minu titt tuli. Mina ei saa seda enda kohta küll öelda, et mul poleks emaarmastust. Ja ma tahaks loota ka, et juhul, kui minuga midagi juhtuma peaks, ei saaks ka Tohver öelda, et emaarmastust pole tunda saanud. See on nii kõikehõlmav ja igal pool meid saatev nähtus, et see on lausa imelik, et me unustame ära tolle 9-kuise ooteperioodi, mille kestel ema ja laps pidevalt vestlevad. See on omamoodi intiimsuse alustalasid. Mu väike poiss suutis mind kõhust lohutada ja naerma ajada ja mitte ainult mind vaid ka mu elukaaslast. Ma tean, et ma ei oskaks oma ema taga igatseda, kui ma poleks temaga samasuguseid venekeelseid vestlusi maha pidanud läbi kõhunaha. Me olime koos, me kasvasime koos, me elasime ja hingasime koos, seega juba siis mind oodati, tunnetati, loodeti, et hakkan olema ja maailma muutma, mida ma kahjuks hetkel küll väga ei tee, sest noh Tohver ja igavene närveldushoog, mille sisse on pandud nii palju erinevaid soove, mistõttu ma jäängi jooksma korraga mitmes suunas ja ei pühenda end täielikult mitte millelegi. Aga vene keel on mu juurde tulnud läbi veresoonte ja mind kasvatanud enne toda päris väljumist ja kohtumist emaga, kes mind ootas. Seepärast olen ma armastatud ja oodatud ja nii kogu oma elu. Täpselt samamoodi peaks tundma ka Tohver. Päris nüüd juba. Muidugi tuleb seda kinnitada oma kohaloluga ja kallistusega, imetamisega ja nii edasi. Mina teen seda paratamatult eesti keeles, vahele lipsab mõni venekeelne lause stiilis moi malenkii malenkii maltšik  - mis ta muide ka on. Minu väike väike väike poiss. 

Viimane nädal palju jalutamist erinevates parkides. Poiss mingi periood muud ei teinudki, kui aina magas ja magas ja magas. Nüüd ta magab ja nutab ja nõuab tissi vähekese tihedamate vahedega, kui korralikuks jalutuskäiguks kohane. Üldiselt mind ei huvita, mida inimesed minust arvavad, kui ma imetan titte. Ometi tahan neile anda vabaduse mitte minuga samas kohas viibida, kui ma seda teen. Seega suvi on suurepärane aeg jalutuskäikudeks koos väikse rinnasöödikuga, pargis ei pea reaalselt keegi minuga samas nurgas olema, kui titt tissi imeb. Samas tekitab see rohelus turvatunde ja hea olemise, mis on minule umbes nagu vene keel, kõigest ei saa aru, aga ohkuihea, kui vahel puutub sellega kokku, sest see on nii nii minu oma. 

Nagu ma Maarja Pärtnale kirjutasin: Kusjuures sinu tekste lugedes tundub, et oled väga tähelepanelik kõndija. Mina lähen enda sisse, kaevun oma hirmudesse, valudesse ja kõnnin need lihtsalt maha. Kõige hullem oli 7päevane mittekõndimine pärast lapse sündi, ei saanud oma valusid ja hirme maha kõndida. Sina aga vaatad ringi silmad lahti ja justkui tõmbad loodusest luulet välja.





28 juuni 2021

Beebiplärtsatus ja puuks

Kas te teate, kui naljakalt võib üks äsjasündinu kakada? Või kui ta on õppinud puuksutama, kui kõvahäälselt ta sellega hakkama suudab saada? Igatahes hra Tohver on kõvahäälse puuksutamise meister. Sellele eelnev kõva ulguv tiraad, et siin ta on ja nii väike ta on ja üldse ja. Henryk muide ei saanud täna öösel selle peale isegi magama jääda. 

Aga see kõik on ju tegelikult kodus täitsa lubatud, nn omainimeste vahel. Meie otsustasime aga ükspäev EKKMi väisata. Nagu ma siin juba rääkinud olen, siis kõige suurem igatsus on ikka muuseumide ja kunstinäituste järele mul kogu aeg. Muud ei teekski, kui aina käiks sellistes kohtades, samuti läheks vaataks mõne raamatuesitluse ka üle oma toreda titega, aga noh, vaatame toda asja. Nutta tihkuv titt võib mõnele ikka päris ette jääda, mõned minestavad ära tissiemmest ka. Nii et jah. Igatahes EKKMis oli täitsa tore näitus, mille ma sisuliselt läbi jooksin, nagu mõni hull kiire vanamees, kes läks pissile, aga avastas, et oli naiste tualetis ja kupatati sealt kiiresti minema. Mina avastasin, et ega ma vankriga näitusesaali eriti ei julge minna ja kui ma seal ringi tuigerdaks, siis teisele korrusele ikka ei pääse. Seega vanker seisis magava titega allkorrusel ja ootas oma paremat aega. Klutt tegi oma aktiivset und, kus kogu vanker väriseb ja titt teeb aegajalt häält, aga kui ligi astud, siis seal ta siis on magamisastmes esimeses või teises otsas, igatahes kummaski otsas ja mõtleb, et kas edasi minna või mitte. Seal ta siis on. Ülejäänud mõtlevad, et laps on ärkvel.
Igatahes seni kuni titt magas kohvikus jooksin läbi kaks korrust, millest kahjuks jäid uurimata videoinstallatsioonid, millele me tavaliselt Henrykuga koos erilist tähelepanu pöörame. Meelde jäi tükike Georgia O´Keefe`i "Making your unknown known" Killu Sukmiti tikandil. Ja muidugi Karl Pärsimägi naljakalt värvikad minu mõistes traditsioonilised pildid, mis kuidagi olid seotud selle ebakindlustundega, mis EKKMi maja võib tekitada. 

Titega otsustasime juua allkorrusel mahla ja olla. Rahulikult. No titt võttis ükshetke ette korraliku karjatuse, mille kestel ta surus oma igemed mu rinnale ja sõi sealt ligi pool tundi, üsna häälekalt, nii et iga lonksatus oli kuulda, ilmselt üsna kaugele ka. Prantslased kaugel välisõue nurgas läksid ilmselt näitust vaatama. Nende asemele ilmus väga stiilne noor ilus naine arvutiga ja hakkas tööd tegema ja mingil hetkel sa suitsetama. Mina tõusin üles ja liikusin EKKMi aia poole, väga õige hetk liikumiseks välialalt EKKMi juurviljaaia poole. Härra otsustas nimelt keset järjepidevat matsutamist ka suuresti puuksu lasta ja ka kakada, suure kuuldava plärtsatusega. Siuke lõbus seik siis. Gloriasse me ilmselt nüüd kolmekesti minna ei saa.  

27 juuni 2021

Grammid ja kilogrammid

Midagi pole märkimisväärselt muutunud - ainult mõned lisagrammid meil mõlemal - nii lapsel kui ka minul. Loodetavasti mitte eriti kauaks. Oleme. Elame. Mõtleme. Ja nii edasi. Ometi mõne jaoks on mõned lisagrammid otsustava tähtsusega. Lapse jaoks on need elumõõtvad ja tugevust meenutavad grammid. Need, mis teevad temast ja tema närvisüsteemist töötava-toimiva närvisüsteemi. Seepärast laps ka sööb. Naise jaoks võivad tunduda tema liigsed kilod või ka grammid kohutavalt suured, no nii suured, et mõni hakkab ennast nende pärast näljutama, teine teeb veel igasugu muid asju. Igatahes Elvina asus palavale võitlusele emmekilode vastu. 

Naine pidi. Erinevalt mehest pidi naine tegema süüa, koristama tuba, olema ilus, imetama last - korraldama oma tulevast karjääri, kuhu mitte keegi teda tööle võtta poleks julgenud, sest ta on naine ja kogu tema elu on seotud väikese elusolendiga ja tolle olemasolu kui haigusega. Naine peab. Naisel on kohustus. Naine on. Nii ta oli/on. Igatahes. Nii see oli. Jahmatus, mille sisse Elvina sattus oligi seotud just selle ilus olemise osaga. Naise füüsiline ilu oli seotud ilusate juustega, mis kõik ühel titehetkel välja kukkusid ja tekitasid naises lisastressi. Naine ei jaksanud pidada-olla. Elvina avastas, et ta peab alati ennast ja mis seal salata ka teisi ületama omas ilus, aga aeg oli halastamatu, lisaks sellele, et kilod lisandusid tema tegelikult kaunile kehale, lõikasid kortsud tema nägu, hõbestusid juuksed tema peas, aeg rebestas ta silmadesse vananemise haavad, mis tegid talle haiget rohkem kui miski muu. Ta teadis ja tundis, et ta oligi nüüd osa olemise mitmemõõtmelisusest. Kuidagi talumatu oli leppida naiseks olemise varjamatu pealtnähtavusega. Imetamine olgu nähtamatu, nii nagu naise kaalgi, sest ta on inetu, kui ta on lapse saanud või ülekaaluline või üldse. Eks me kõik ole kuidagi ja me olemegi, peame olema. 


24 juuni 2021

Täiuslikud hetked titega

Tegelikult on on täiuslikke hetki ka. Nii täiuslikke, et nende sõnadesse panemine ajab nutma. Üks olulisemaid on see, kui tunnen end kuuluvat lapsega kokku. Me oleks nagu sõnatult moodustanud tiimi, tema on minu kõige tähtsam ja mina tema oma. Seda on kõige lihtsam tunnetada näiteks jalutuskäikudel, siis kui toimub see aeglane magama jäämise moment. Seisad keset linna kõige kavalamat melu ja vaatad oma pisikese poisi täiuslikke näojooni ja tema suu ei matsutagi mõnuga kumbagi su tühjaks imetud rindadest, sa tunned, kuidas rahu valgub tema palgesse, mitte lihtsalt piimast, mis su seest temasse voolanud ja seetõttu paljusid tema tundeid ja tunnetusi muutnud, vaid miskisest kõrgemast ja toredamast olemisest pärit vaikuse sees on temale justkui vajalik sinu lähedus, sinu keha, sinu siinolu. Ja klutt saab aru, kui me loen feisbuki postitusi mobiiltelefonist, skrollin nagu hull Instagrammi, vahetan lehekülgi lehekülgede järel raamatus, teen ühesõnaga teistsuguseid liigutusi, kui oleks oodanud suhtlemisolukorrast. Ega just väga meeldiv ole telefoni näppiva inimesega suhelda päriselus või sellisega, kes närviliselt raamatut loeb või... Tohvrike nõuab täielikku tähelepanu ja armastust. Kui aga leian selle kontsentreeritud hetke, kus kõik asjad on eemal ja alles on ainult väike inimene minu kätel, siis võib juhtuda midagi imetaolist - hetkeks ongi olemas ainult minu pisike poiss. 

Tõsiste, lausa enneolematult tähtsate silmadega vaatab ta mulle otsa või on ta need sulgenud usalduse märgiks. Ta tõmbub magamislootuses mu kõhul kerra ja korraga on tunne, et ta teab. Ja ta tõepoolest ka teab, kuidas asjad käivad, kuidas inimesed elavad, on, suhestuvad, hingavad. Ta teab seda aistilisel moel. Ta teab seda justkui läbi minu keha. 

Need usalduslikud hetked on kohati naljakad ka. Ükspäev, keset toda kätel olemise uinumise protsessi lihtsalt puhusin poisi sulgenud silmadele ja reaktsioon on väga naljakas. Ta avas silmad ja kortsutas seda tehes oma pisikesi kulmusid. Ta ei saanud aru, mis toimus, kust tuli see imelik tuuleke, mis oli ilmselt küllaltki soe. Õue minnes oli see alati kuidagi kummaline ja teistmoodi, nüüd tundus see kuidagi liiga ligi. Ühesõnaga segaduses poiss kaes minu poole ega mõistnud, et mismõttes. 

Ahjaa veel üks täiuslik hetk oli. Pärast pikemat jalutuskäiku seisatas meie korteri ukse ees hiigelsuur pea poolesajakilone valge koer. Õigemini istus teisel pool tänavat meie koduukse vastu maha. Omanik muudkui tiris ja tiris toda lipendava keelega loomikut enda poole, aga too ei olnud nõus kuhugi minema. Mina haarasin vankrist oma pisipoja. Omanik teatas üle tee, et koerale meeldivad lapsed, et ilmselt ta haistis otse kaugelt meie pisikest poissi ja tahtis seisatada. Nii tutvustasimegi suurele koerale ehk Viikingile oma pisikest poissi ehk Tohvrit. Loodan, et nad kohtuvad veel, et neist saavad väga head sõbrad nagu Tjorven ja Pootsmann. Igatahes - Henryk oli paanikas, kui ma suure koerasuu juurde tõstsin meie pisikese poisi, aga muud mul ju üle ei jäänud. Ma nägin juba kaugelt Viikingi heatahtlikke silmi ja suurt rõõmu, kui meie pooleteistkuune kutt teda sai jälgida. Imekaunis, imetõeline tundub see hetkede hetk, kus laps õpib tundma maailma täiesti erakordsel elusolenditega kokkupuutumise moel.

Kõige toredam oli üks laupäev, kus poiss jällegi minu kõhul magama jäi ja Henryk omakorda minust kinni haaras. See oli kergelt matrjoška värk. Minule tundus see kokku kuulumise tunne väga võimas. Olime üks väike pere. Olemegi, lihtsalt läbi selle füüsilise tunnetuse lisandub otsekui üks lisapitser selle tõestuseks. 

22 juuni 2021

Palavus ja "See"

 Kell on kuus hommikul ja kuskil me lähedal lastakse korralikku tränsmuusikat. Õhk on veel talutavalt mõnussoe, minu poisid magavad oma vaikset poiste und. Tegelt teeb tituk läbi une igast hääli ja see oli esialgu harjumatu ja hullumeelne, kui aktiivne võib olla väikeste beebide uni. 

Hetkel on meil raske. Nagu kõikidel inimestel on ka meil palav. Mõeldagi pole võimalik kui palav. Eesti palavus on kõrvetav. Kui ma oleks praegu Nigeerias oleks see vähemalt niiske. Meil siin jah... 

Laupäeval proovisime kolmekümnese kuumakraadiga mööda Pärnu maanteed Beebikeskuseni jõuda. Ikka üks hull koht, kuhu jõuda. Kuumus pärlendas näos. Titt lebas vankris. Kahekesti oli see märksa lihtsam. Henryk juhtis vankrit ja mina käisin keset hõõguvat asfalti käna. Nii et siiani valutavad käelabad ja jalgadel on kriimustused ja üks suur sinikas. Ainus, mis mind justkui lohutas, oli, et poiss vähemalt oli vankris, mitte minu süles, hoolimata sellest, et oleks lõtva võinud olla ka minu süles ja tissil, sest teate küll, palav, paha, õuduskuup ja nii edasi. Lipendava tissiga naine olen - olengi. Igatahes jah. 

Lutiküsimus on muutunud janu küsimuseks. Last tuleb joota-toita, et tal poleks janu. Üldiselt on see kõik üsna õudne minu ümber ja minu sees. Vett nagu te ise tunnete on üha vähem päeva jooksul tõmbub vee olemasolu aina väiksemaks. Poisil tulevad juustest välja lootevedeliku tükid, näos, eriti otsmikul oli neid ikka hunnikute kaupa. Miskipärast on need nähtavale tulnud alles praegu, nägu muutub, täpselt selliseks, nagu see nägu olema peaks, aga natuke tuleb oodata.

Eileõhtune jalutuskäik lõppes pooleldi karjuda tihkuva titukiga keset Koduparki. Lugu lihtne. Janu hakkas. Mina tegin omast arust jumala normaalse jalutuskäigu, aga lapse jaoks oli see janutekitav jalutuskäik. Endal on paksu inimese tunne, Kehast voolab vähem vedelikke välja. Imelik on. Tissid ei olegi enam igal momendil tituki jaoks tilkuma valmis. No pole enam nii palju asju, mida tilkuda. Õhk tarretab me ümber - surudes meid natuke rohkem vastu maad, mis päeval on tohutult soe. Ahjaa, praegu kui siin räägin, jooksis minu alt läbi hall rott, kes ilmselt samasuguse ulmelise tagaotsimise maania all vaarub. 

Eile lasime titel teha nudisti, et ta mähkmetes lööbeid ei saaks. Väga lihtsalt suve hooajal tekkima, temale täitsa sobis pooleteist tunni jooksul suutis kaks korda voodimatile, ekstra ühel poolt kilest, pissida. Seega nälgas ega ka mitte janus ta meil polnud. 

Ära sai vaadatud Apple TVst "See" - üliäge ulmesari, kus ringi jookseb Henryku lemmik Jason Momoa, kes hoolitseb oma perekonna eest Baba Vossina, pimedate maailmas, kus vaid mõned sünnivad sõna otseses mõttes nägijatena. Soovitan vaadata, täitsa toreda tunnetusega. Meenub natuke Xena ja... Aga siiski mitte. Henryk arvas, et sinna sisse on surutud pisut "Troonide mängule" omast karakterite ja inimeste ülesehitust. Põnev ja kaasahaarav. Kõige armastusväärsemad on kaksikutest kangelased Kofun ja Haniwa. Minu meelest inimloomuse kaks vastandlikku poolust, millest kasvab ülejäänud ruum ja inimlikkus välja. Lugu hakkabki nende sünnist pihta. Kumba isa eelistaksite teie? Seda, kes teid suureks kasvatas, või seda, kes on bioloogiliselt teie isa. Kumba? Mõlemas on tuttavlikkust, aga kumbki neist on valmis teie nimel surema. Põnev ja filosoofiline igatahes. Eks need isad võivad ka muud sümboliseerida, kui seda, mida me arvame neid sümboliseerivat. 

Igatahes - allpool näha haavatud jalad. Hoiame lippu kõrgel ja anname endast parima, head sõbrad.