28 jaanuar 2019

Õigustest ja eesti keelest

Loen aga detsembrikuist Vikerkaart ja imestan, et miks ma alles nüüd olen kätte võtnud Toomas Vindi? Et mismoodi võib vaadelda luuletamist hra Tõnis Vilu? Et egas põnev on see õiguste nõudmise asi, isegi kui see tegelikult polegi ju midagi muud, kui see igapäevane, kõikjaleulatuv, meisse lagunev teadmine inimeseks olemisest.
Ja mu hea professor bakalauruse ajast, vihaseks saand Martin Ehala - keda ma ükshommik kuulasin õpetajate ja täna õhtul eesti keele õigustest rääkimas. Mõlemad on olulised. Üks on seotud inimeseks kasvatamisega olmelisel tasandil, teine on aga oluline eestikeelseks jäämisega. Enesekindel ja uhke nõnda mäletan oma noort ja uljast professorihärrat tol mälestusväärsel 2003. aastal, kui ta jah polnud veel jõudnud isegi 40 eluaasta lävele, ehk tegu oli noore mehega, kes võinuks olla mu isagi. Ja nüüd korraga - keel, selle kadumine, ma ei ole vist nii vihast inimest kuulnudki kui ta selles kõnes siin on: Keelesaade. Ehmatus, mis tabab tema häält kuuldes lööb jalust nõrgaks. Nüüd on ta endast välja kasvanud, jõudnud aega, mis ei sobi tema kasvandikele. Priit Kruus lihtsalt tegi endale liiga, aga Martin Ehala vihastab välja. Niimoodi muide ei ole ma näinud tükk aega kedagi vihastamas nagu tema. Liiga hilja. Eelmisel aastal sai Toomas Liivi surmast 9 aastat. Minu võimsast õppejõust, kes kuivas kokku mõne kuuga, sest ta ei osanud inglise keelt, sest tal ei ilmunud artikleid tolles keeles. Ma ei teagi, mida sellest arvata. Ma ei saaks ilmselt isegi praegu hakkama uue magistrikraadi või doktorantuuriga, sest peab kirjutama vähemalt kahes keeles. Korralik eesti kultuuri uurija võiks tegelikult osata lisaks eesti keelele ladina keelt (sest sealt algab me ajalugu), saksa keelt (sest nemad alustasid meist ja meile kirjutamist olles meie ülikud sajandeid), vene keelt - sest mis salata 1880ndate venestusperiood ja 50 aastat vene võimu all, kirjutasid ka meie ajalugu, inglise keelt, sest see kirjutab meid praegu, ja kui tunda püsihuvi eesti keele iseärasuste vastu võiks osata pisut, eriti Johannes Aaviku fännid eksole,  soome keelt ja prantsuse keelt. Te ikka teate, kust tuleb relv ja sarmikas ja kaunis - eesti keelde? Ei tea? Noh, märksõnad on ülalpool. Aga kõige paremini tuleb ikkagi rääkida ja kirjutada eesti keelt.
Pilt ei ütle rohkem kui tuhat sõna ehkki Instagramm, Facebook, Messenger jne on meile seda õpetanud viimasel ajal. 


Kuidas seda aga teha? Ikka sedasama keelt kasutades igapäevaselt. Olgu ta siis Valgre laule kuulates, kaasa ümisedes või Eda Ahi* luuletusi lugedes või sõbraga diskuteerides teemadel, mis teevad haiget või rõõmustavad. Ka mu töö kirjastuses hõlmab keele kõige põnevamaid saadusi - raamatuid - neist saavad varem või hiljem meie sõnade loojad. Jah, hea keeleoskus areneb lugedes - häid lugusid? Või väga hästi kirjutatud tekste? No minu meelest hea lugu ongi seotud hästi kirjutatuga. Sealt sirab välja rütmitunnetus, emotsioonide ja keelega mäng, millesse võib jäädagi unelema. Ja ei pea selleks olema sugugi mitte keeleteadlane või philo logos, lõtva võib olla tavaline jorss, kes kannab kulukaid ja käib õhtuti tantsimas oma väga hea sõbranjega Vabankis. Ja no ei pea lugema Heideggeri või Madis Kõivu. Võib täitsa kätte võtta Emilie Schepi krimkad või mõne "Vale venna" või "Põrgu või paradiisi" või "Ülelahe pumpernikkeli". Ja miks? Sest eesti keel, kas teate, on väga vajalik igapäevaseks kasutamiseks ja seda on kõige lihtsam passiivselt lugedes õppida.

*Kui teda loen, siis kipun kirjutama riimis-rütmis. 

01 jaanuar 2019

Raamatud, 2018, seiklused, vägi, hmmm...

Uus aasta. Hmm... Sealt ta siis tuleb. Mina olen alati uut aastat ja aega oodates kuidagi mitmepalgeline-otsaline. Eelmine aasta oli paras hullus, millest välja tulemine võtab mul ilmselt see aasta pisut aega. Töö, töö, töö, töö! Ja ma ei ütleks, et selline töö, mis mulle ei meeldiks. Kunagi - see oli nüüd juba 5 aastat tagasi tahtsin saada turundusinimeseks, sest! Just nimelt sest! Tahtsin saada, et teha võimalikult palju ja võimalikult hästi oma tööd ehk klienditeenindust. Turundada oma raamatuid ja vajadust lugemiseks ja asjade üle mõtlemiseks.

Eesti raamatumüüja Riia raamatupoe juures, sest...


Oma põhiloomult olen ma ikka veel see - mittemõtleja, mitteanalüüsija, tegutseja, impulsiivne väike plika, kes uudistab maailma varvaste, käte, silmade, kogu keha liigutamisega. Viimasel ajal olen isegi vastavaid raamatuid lugenud. Mis see Wilkie Collinsi "Kuukivi" muud ole, kui üks lõputu otsimine ja uurimine ja maskide taha vaadata püüdmine. See on kütkestav ja võluv, nagu mõni detektiivisari, kus peainspektor Barnaby lülitub mõnesse valusasse ja pingelisse lukku, mis kaevatakse koos värske surnukehaga 25 või 30 aasta tagusest ajast välja, lihtsalt selleks et... Inimesed on huvitavad ja julmad ja ilusad ja õõnsad korraga. Me kõik oleme mitmekihilised (kui muidugi on antud mitu kihti, millega katta oma valusid ja muhke, mis elu on andnud) ja mõnikord palju võimsamad, kui me ise usuksime, et me oleme või nad on.

Aga jah. Mäletate toda väikest tüdrukut, kes uuris oma naabripoisiga kogu Võru Raudtee tänava ümbruse läbi? Ah? Ja siis Tamula rajad, lõpeks Tallinna Kopli, Pirita tee, Kadrioru pargi? Isegi Festac Towni Lagoses, Nigeerias uuris ta läbi oma hea Väikse Printsiga. Ta käis nüüd oma elukaaslasega Riias ja Vilniuses. Võttis bussi. Istus sisse ja sõitis. Sinna, kus Rainis au sees, sinna, kus Gediminas oma hobuse ees aega otsib. Sinna! Ja naabipoisiks osutus ei keegi muu kui elukaaslane. Rahulik - vaikne - mõnikord närviline kallis. Minu kallis!

2018. aasta oli samasugune uue piirkonna uurimine ja sõnastamine minu jaoks. Tehniliselt võttes süübisin oma võimesse inimestega suhelda ja strateegilisi otsuseid vastu võtta seoses oma raamatutega - see ei ole olnud lihtne. Palju tagasilööke, palju muhke, palju ebameeldivat ja ebamugavat. Aga imelik sõjast läbi käinud tunne muudkui kestab. Võib-olla lähen rahulikumaks. Ei tea. Varsti möödub 10 aastat minu magistrikraadi omandamisest - mina ei tea, kas see on hea või see on halb, et ma nüüd siin Tallinnas oma mitteisiklikus korteris, oma isiklikult ostetud ja kokku pandud ON24.ee-st ostetud voodis, oma vanasse 2012. aastal liisinguga ostetud arvutisse sõnu kriban. Ei tea. Ma ei julge mõnikord üldse midagi tahta. Mõned minu soovid, või tuleks öelda, et paljud, on täide läinud. Ma olen natuke uhke ka nende täitumiste üle ja natuke ehmunud. Just see - ei teadnudki, et minus on nii palju jõudu, tunne tekib. Võib-olla on seda veel - mitte lihtsalt potentsiaali, vaid tahumatut, jõhkrat, allumatut väge, mis paneb jalad värisema ja liikuma uute ja põnevate seikluste suunas.

Eks tuleb toda väge otsida ja tarvitusele võtta. Sest ma olen. Teate küll. Oma ema tütar. Mis siis et ma temast suurt midagi ei tea, ma tean, et ma olen tänulik selle eest, et ta julges mind sünnitada, julges mind enda omaks nimetada, julges mind armastada ja sellega garanteeris, et mul on vanaema, et mulle jääb isa. Ma ei usu, et teistsuguse naise lapsena, mind oleks hoitud niimoodi ja hoitakse muide siiani. See on ikka natuke minu ema süü, et ma olen armastatud. Eksistentsist rääkimata. Ja see pulbitsev jõud, millest ma räägin ja millele ma üsna harva oma komplekside pärast peale satun, tuleb ka minu emast, sest isa on isa. Mingi osa temast on olnud tõenäoliselt juba algusest peale kindla peale minek. Minu ema aga armastas elada, naerda ja muuta maailma sellega paremaks kohaks. Mina kardan mõnikord elada, sest lihtsam on olla rutiinne ja teha seda, mida öeldakse, et ma pean tegema, kui oma peaga mõelda ja usaldada oma sisetunnet ja liikuda oma väge mööda elu suunas.

Aga jah. See on seal kuskil on olemas minu isiklik vägi, milleni jõuda läbi seikluste, nagu lapsena saime teada oma lihaste jõust ja koordinatsioonivõimest ja oskusest ronida kõige kõrgemale oksale ja mitte karta kõrgust ja oma keha jõudu, seal on olemas ka inimlik vägi, millest mitte keegi meile rääkinud ei ole. Sest teised ka ei tea seda enne, kui me ise pole julgenud uurida oma väge. See on meie sees. See on meie.

30 august 2018

Falgi pargist Paldiskini

Ruumitunne. Ilmselt on see loomulik, et kohad tekitavad mõtteid ja mõtted tegusid ja teod uusi kohalugusid. Käisin ükspäev Falki pargis - sain teada, et selle rajas klaveritehase omanik Hans Heinrich Falck. Mitte ainult selle - veel palju teisigi tänavaid, teesid. Sellise suure laia haardega võttis ta enda kätte selle linna käekäigu ja muutis ta elusamaks. Oli suure visiooniga. Võimas vanamees. Isegi Philippe Karell sattus tänu temale arstitudengiks ja kaugele maale keisrit tohterdama. Just-just - keisrit tohterdama. Selline lihtne väike pargike Kassisaba asumis - Veerennist pisut rohkem Pelgulinna poole. Minu linna kõige armsam omadus ongi endast välja kerida pidevalt lugusid inimestest, kes olid.

Ahjaa - täna käisin elu esimest korda Paldiskis. Loomulikult hra Amandus Adamsoni otsimas. Aga tegelikult mitte. Kesse meist teda nüüd niiväga sinna otsima sõidaks? Aga leidsin! Nii nagu see mõnikord juhtub. Leidsin tema ja Salavat Julajevi, kes muide on baškiiride võimekas rahvuskangelane, nii suur, et isegi kuju on püsti pandud.

Aga Paldiski? Miks Paldiski? Sest siin elas üks mu kummalisemaid ja armsamaid toakaaslasi, ikka tollest legendaarsest toast number 213, kus pidasin vastu 2004-2010. Pärnu maantee 59 eksole, maja, mida enam ei ole. Anna - Anja, kõige ilusam, naiivsem, targem, romantilisem, õnnetum, õnnelikum tüdruk maailmas. Minu maailmas ka. Depressioonis, armunud - kõike kõige suuremate vintidega selles maailmas. Jumal tänatud, et mõni meist oskab elada. Tema oskas. Oskab õnneks siiani, või vähemalt ma loodan, et oskab. Ta ei olnud minu meelest kõige ilusam, aga enda meelest oli. Igal juhul oli ta lõpetanud Paldiski vene gümnaasiumi kuldmedaliga ja kobinud nagu kõik korralikud abituriendid Tallinna ülikooli (mõni teine kobib mõnda teise ülikooli, aga see ei tee teda nii korralikuks) matemaatikat tudeerima. Ja kusjuures - ta ju oskas seda, oskas paremini kui keeli ja teadis paremini kui miskit muud.

KUNI... Alati kõikides lugudes algab see sellest lausest - kuni... Ja kuni tuli tolle hetkeni, mil ta kohtus tolle mehega. Ilusa, targa, tugeva, tragi, hoolitseva, tähelepaneliku - jällegi ette võib panna sõna kõige. Kohtus kogemata, kohtus üheksateistaastaselt, kohtus selleks, et see muudaks kogu tema järgneva elu ära. Kohtus siinsamas Paldiskis, sest keegi oli nad mõlemad pimekohtamisele saatnud. Ja siis oli mu armas toanaaber kõige ilusam, kõige targem, kõige parem, kõige hoolitsevam - üldse, viimased kolm aastat mind Henrykuga näinud olete?, noh siis ta oli kõike, mida mina olen praegu kolmekümne kolme aastaselt. Paldiskis loomulikult. Mina muide tunnen ennast vahel ka kõige targemana ja siis lähen tööle või räägin mõne teise inimesega, kes tuleb tänaval vastu. Armastus teeb pimedaks, lolliks, ogaraks - ta on midagi sama hullu kui joomine, lihtsalt ta on palju põhjalikum ja jõhkram, korraga mittearmsamaga kohtudes, toimub mingi kohutav eelaimustest hulluks minev ebakindlus, kas ma ikka olen kõige targem, ilusam, parem - nagu too teine väidab. Mõnikord nad ei väida, lihtsalt jauravad! Aga ühesõnaga minu armas Anja, kes oli pärit sellest samast üsna vaesest sõjaväelaste linnakesest oli armunud ja õppis matemaatikat, mis talle meeldis kogu südamest, oli õnnelik. Ja ta rääkis sellest iga päev, kui õnnelik ta oli - juba aasta aega - juba enne minuga kohtumist - ta alustas seda juttu iga kord kui keegi uksest sisse astus. Nagu mina alustan juttu Henrykust. Natuke punastades, et näe, jälle siin temast, siin. Anja oli armunud.

KUNI... Hra seesamunegi avastas korraga, et tal on naine ja laps. Ja see totakas kirjutas minu toanaabrile telefonisõnumi, et ta ei saa enam. Aasta otsa sai ja nüüd korraga, telefonisõnum! Tohlakas! Anja oli murdunud.  Midagi selles kõiges on ilusat ja hirmsat. Tol hetkel ma veel ei taibanud, kui hirmus see oli. Narrida niimoodi üks noor tüdruk ära, kes oli nii tark, et oleks võinud ükskõik kellele silmad ette teha, aga ei saanud, sest murdus. Murdus väga põhjalikult. See kange pisikese kummalise linna tüdruk sai päriselt haiget. Ja see linn trummeldas mu peas nüüd juba vist isegi üle kümne aasta. See lugu tüdrukust, kes lootis olla armastatud. Ma päris lõppu veel ära ei räägi. Vahepeal leidis ta endale veidra naistemehest DJ, nõmeda sõbranna ja vastiku töö, sest ta lihtsalt murdus füüsiliselt nii põhjalikult, et sai eksmati. Kui ma oleks Anja vanem vend, oleks ma ilmselt tüübi vaese omaks peksnud, aga ma ei olnud. Ma olin lihtsalt suurem osa ajast oma elus kirikus käinud - ma ei teadnud, et... Inimesed võivad niimoodi armuda, sest mina kartsin seda rohkem kui midagi muud. Aga jah. Selles linnas selline tragöödia, mis tol hetkel oli minu jaoks lihtsalt üks suur tüütus, sest... Noh olete te depressioonis inimest näinud? Mina ei tule sellistega toime. Aga olete te tohlakaid näinud? Vot nendega ka ei tule toime. Aga Paldiski passis mu pähe tollest ajast saadik koos Lilleküla rongijaamaga.

SIIANI!

14 august 2018

Ühest näitusest ja ühest mehest, kellele võib ka niimoodi läheneda...

Mõnede asjade kohta võib öelda rutiin. Noh - mul on näiteks selline asi kujunenud näituste külastamisega. Ei saa sinna midagi parata, aga iga nädal tuleb mul vähemalt korra klõps pähe, et peaks minema näiteks Vabaduse platsile Kunstihoonesse või heasse armsasse Hobusepea galeriisse või hoopistükkis Draakonisse või siis EKKMi. Peaks sisse lipsama, et välja lipsata. Vaatama ja võib-olla aru saama.

Suurem osa ajast ma ei saa aru. Selles on midagi masendavat ja kurja. Mõnikord lahvatavad mu sees aga mitmetahulised tunded. Mingisugune teadvustushetk tuleb! Nagu mõni muna oleks pähe kukkunud kuskilt õunapuult, missest et lödi ja pea on seda täis, aga natuke nagu targemaks oleks saanud. Jaa! Mõnikord. Näiteks Kris Lemsalu on selline kunstnik, ehkki mu meelest ehk liigsäbruline on ta looming, Eva Sepping on taoline tüdruk, väga meeldis meile vanaemaga ka Evald Okas, või siis tema Tuhkatriinu, mis minu silmis on printsesside printsess.

Igal juhul on tunne, et mõnikord need mõtted, mis muutuvad pärast toda vaatlust metsikuks ja kõikehaaravaks - lõhuvad mu sisse mingeid kahtlususse. Olen ma normaalne? On inimesed normaalsed? Ega vist mitte. Näiteks see Mare Mikoffi läbitungivate silmadega "J. V. J. 34-aastasena". Huvitav ja pisut veider tegelane, kelle sarnasus Churchilliga võib mõne mehe segadusse ajada. Aga eks ta oligi natuke eesti moodi Churchill. Võib isegi öelda, et meie esimene tšill - nauding kirjutatud lugudest sai alguse ju tema pisikesest ajalehest ja levis kulutulena meie kaasaega, meie kirjastustesse ja kirjanikesse, keda-mida on palju. Algus oli ikka Jannsenist ja tema tütrekesest. Imelik ja ilus ja hirmus korraga. Umbes nagu need metalsed silmad, mis meie poole kaevad kollase toomashendrikilvesliku kikilipsu pealt. Kas ta teadis, et... Või uskus temagi nagu Kreutzwald, et sellele õnnetule surevale rahvale tuleb anda natuke nodi, et ta kohe maha ei kõngeks.

 Aga jah.

Kõik kunstinäitused tekitavad hirmu, et ma ei saa aru. Kuigi juba see poolik mõistmine, mis toimub on virgutav, see lükkab mind mu rahulikust tsoonist välja. Olgu see visuaalne, hääleline või trükitud sõnum - alati on sinna sisse segatud mõistetav ja mõistatuslik. Kõik on natuke segane, natuke murtud-murtav. Nagu eelnähtud skulptuurile on omane Draakonigaleriis mingi naeruväärsus, naljakus, mingi südikas klouniks olemise sündroom. Eks see Postimehe esimene mees - olegi pisut klounaadi algataja, nagu need kirjamehed kipugi olema. See pisut on ehk isegi vähe öeldud. Ja loomulikult ei sarnane eelnähtud Jannsen tolle alumisega. Mati Karmini looduga. Ometi - on see tükike meie olemasolemise loost. Tükike triksterist, keda me taga ajame, ja kes meid naermagi võib mõnikord ajada.


12 august 2018

Inimene ja tema vead ehk kasvamisvaevad

Niih. Imelikud värgid. Mingi kuu aega tagasi ostsime endale voodi või natuke vähem aega tagasi või kuidagi. Igal juhul praeguseks on meie voodi voodi. Kokku pandud ja magamistoas meie vana logiseva, katkise jalaga diivani asemel. Diivan oli ka muide tore voodi. Ja katkine jalg tuli pärast Enriquet. Noh. Päris palju teisi asju tuli ka pärast Enriquet. Vanaemavabad unenäod näiteks. Memme ma igal juhul igatsen taga. Perekondlikud koossaamised vanematega, nii Enrique kui minu omadega. Jah, tuleb välja, et mul on vanemad ka, isegi elusad ja ilusad ja üldse. Enne Enriquet ei olnud nad nii arvestatavad. Isa oli muidugi alati arvestatud ja kuulatud ja üldse. Aga noh... Imelik on see, et kui tuleb mingi selline asjalik meesterahvas, siis kõik asjad omandavad tähenduse, kõik inimesed, kõik majad, kõik aianurgas seisnud kanalad, kõik unistused saavad mingi lisaläike, et tahaks, et minu lapsed ka...

Ja kogu aeg käib peast läbi, et tahaks, et minu lapsed ka... Igasuguseid asju! Peaksid rohima mõnikord kurgipeenart või saaksid salatit võtta otse peenrast või kantseldada tibupoegi või laulda kirikukooris või käia vanaisaga ehitusplatsidel või süüa tatraputru, toda päris, toda meie oma, või lihtsalt vastata lihtsatele küsimustele, mida sa tahad õhtusöögiks tatart või riisi. Tahaks. Imelikud värgid nende unistustega. Kui memm lebas Võrumaa haiglas, tol mälestusväärsel 2002. aastal, siis tahtsin ma ka lapsi, kolme tükki, selliseid, keda vanaema võiks hoida. Sest minu vanaema oskas hoida lapsi, ta oskas hoida mind. Memm ütles korraga justkui otsmikule laksatades, minu otsmikule, et õpi, tüdruk, õpi, kui sulle on antud aju, siis õpi. Eks ma siis õppisin. Oli antud õppida. Õppimise ajal mõtlesin, et minust võib täiesti saada üks eraklik, veider naine. Saigi. Olingi. Tervelt kümme aastat. Mõnusalt omaenese lugudes, omaenese pette- ja ettekujutlustes. Mõnus oli mõelda, et jäängi müüjaks.

Aga siis kuskilt sügavalt mu seest hakkas välja toonima naine, kes tahtis hästi süüa, hästi riietuda, teatris käia, lugeda päris isiklikke raamatuid, rääkida päris enda lugusid, olla. Imelik - ta tekkis siis, kui ma elasin ühiselamutaolises kohas ja lugesin täiesti teisi asju. Olin isegi täiesti teine inimene kui praegu. Mäletan selgelt toda lauset, et isa ma ei saa elada suuremas majas, kui ma ise olen. Või suuremas korteris. Ma lihtsalt ei kanna seda välja. Eks see hirm on ikka veel minus, et ma ei kanna välja oma kleite, oma elu, oma ametit, oma kirjutamisambitsiooni, oma käsitööõllearmastust, oma Nigeeriat - aga elu on mind nüüdseks õpetanud, et see tuleb ajaga, see asjade välja kandmine, olgu see minu Võru kodumaja või kirjutamine või vaikmine või lugemine või töötamine.

Mõnikord tuleb muidugi välja, et ma ei kannagi toda asja välja, mis mulle anti kasutamiseks, et ma ei ole oma võimaluse kõrgune, aga on suur asi teha ka vigu, saada ka võimalusi, mis ei ole minule ületamiseks, sest need võimalused on kogemused. Olen olnud õpetaja, olen olnud ajakirjanik, olen olnud ajalehekandja. Võib-olla kõike eelöeldut natuke nihkes ja kehvasti, aga! See kõik on mind õpetanud natuke paremaks inimeseks ja natuke rohkem lugu pidama nondest, kes peavad neid ameteid. Imelik ja armas korraga on see olla olnud. Ahjaa, mida ütleksin oma surevale vanaemale või siis lihtsalt vanaemale praegu? Mulle meeldib elada. Jah, õppimine kuulub paratamatult elu juurde. Täna sain näiteks teada, et jääkaru ujub 10 kilomeetrit tunnis ja võib olla 3 meetrit ja 30 sentimeetrit pikk, või noh keskmine jääkaru on nii pikk. Nagu keskmine inimene on 1,76 meetrit pikk. Mina olen 1,64 näiteks. Aga, kallis vanaema, tahaksin elada oma täiesti tavalist elu, kus osatakse süüa teha, tikkida voodikatteid ja koristada regulaarselt.

Süüa teha me siin kahekesti Henrykuga enam-vähem oskame. Tikkida tahaks osata. Kitarri mängida tahaks ka osata. Noh, et kui on rahvast, siis oleks mõnus. Regulaarselt ja põhjalikult asju läbi lugeda ja neist kirjutada tahaks ka osata, ahjaa pidi olema mingi kirjandusteadlase-kriitiku oskus, mul on ta vist natuke hälbinud viimase 10 aasta jooksul. Palju olen pidanud ennast just inimesena tundma õppima. Võib-olla tegin seda klienditeenindajana eriti põhjalikult. Jah. Praegu õpin teisi olukordi ja teisi rolle katsuma, tunnetama. Lõpptulemusena olen ikkagi pool keskmisest jääkaru pikkusest ehk 1,64 meetrit. Kasvamisruumi enam ei ole. Kõrgemaks ei lähe, aga osata tahan siiani igasugu asju - alates kanapidamisest lõpetades prantsuse keelega.  Kõik kontekstis Enrique.

Ja vanaema ilmselt teab seda kõike juba - noh viimased kolm aastat, seepärast ta mul seal unes ei käigi. Imelik lausa. Ilma temata on täitsa imelik kohe. Jääkaru. Jääk aru! Tuleb õppida ja teha ja olla ja unistada ja taassõnastada oma unistusi - sest mida targemaks ma saan, seda rohkem ma tean, millist keskkonda, milliseid inimesi, milliseid jääkarusid või kutsikaid ma enda ümber näha tahan, seda lihtsam ja põnevam on nende poole tuhiseda. Vat.

Ahjaa...

Doris Lessing rääkis ka oma viimases raamatus vigadest ja sellest, kuidas vigu tuleb armastada, enda vigade üle tuleb koguni osata naerda, sest:

Naer on võimas, ning ainult tsiviliseeritud, emantsipeeritud ja vaba inimene suudab iseenda üle naerda.

(Doris Lessing "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", lk 37)



27 juuli 2018

Kodu, mu kodu, mu kodu

Mõnikord ongi tunne, et näeh, jõudsin sünnikoju. Olengi siin nüüd nii kaua, kui...  tagasi pealinna peab minema! Ja minema peab üsna ruttu. Ooperilauljatest hulkurite ja ehitusfriikidest täis linnast - mu kodulinnast, Võru linnast. No ikka kaks ehituspoodi on siia mahutatud. Ja kaks kingategemistehast kah. Võib-olla kuhugi on jäänud ka kuulus Võru mööblitehas. Ei tea. Põnev! Aga nagu viisteist aastat tagasi ja Belliisiga - nüüd viisteist aastat hiljem ja Belliisita, istun Ränduris ja joon oma rohelist teed, mis antud juhul maitseb pipamündiselt ja mõtlen. Ei teagi mida - kõik teed viivad Rooma või Ränduri pubisse või kuhugi minusse keset toda väikest vaikset Võru linna. Tegin Tamulale tiiru - mustad ketsid on tolmust tiined. Nägin poolkogemata oma perekonda jalutamas mööda äärt - toda Võru mere äärt. Ja kuidagi hea oli. Näeh. Siin ma siis olen. Muudkui hädaldan, et ema on surnud. Ma arvan, et kuskil paralleeluniversumis vitsutab ta mind mu hädaldamiste pärast. Vaata palju eest mul tänulik on olla. Aga näeh inimese loom vingub, alati kui tal on võimalik seab ta kõik enda ümber süüdi ja vingub, et miks tal pole toda ega teist. Aga sest pole ju tegelikult hullu, et inimese loomal pole midagi peale tema enda vingumise. Lihtsalt mõnikord tahaks oma sellel aastal saja-aastaseks saava memme arvamist ja 65-aastaseks saava ema mõtteid kuulata teemal minu elu ja minu probleemid. Aga nad ei tihka viimasel ajal isegi mu unenägudes seigelda. Täiesti kole värk. Tahaks, et... aga võib-olla ei tahaks ka. Igal juhul see ehituspoodidest ja ehitajatest paks pisike linn, kust ma tulen. Ja kümme minutit - Wifi sulgemiseni mu lemmikpubis, kus mulle lõi kunagi külge üks jubeimelik tüüp. Aga eks need külge löövad tüübid ongi jube imelikud, sest nad ei arvesta sellega, et ainuüksi silmade tegemisest ilusale neiule ei piisa. Aga jah. Ootan vennatütre sünnipäeva ja järjekordset ööd oma vanas toas, mitte eriti vanal voodil, mille mu vennanaine mulle kunagi kümmekond aastat tagasi organiseeris. Jubehea on olla. Mitte mitte mitte mitte mitte mitte midagi teha ja mõelda ja mitte mõelda ja magada ja mitte magada ja raadiot kuulata ja Ränduris istuda. Ja loota, et... Ah teate küll! Loota, et asjad lähevad paremaks, kui nad on. Ja plaanida. Egas Henryk oli mul ju ka kuskil - kaugel sees olemas. Kõige ilusam ja kõige parem. Ja sellised peavadki olema plaanid - kõige ilusamast ja kõige paremast. Umbes nagu see jalutuskäik siia - Ränduri pubisse. Noorte ilusate teenindajate manu, kes tol korral kui mulle külge löödi olid ilmselt kümnesed tsikid kuskilt kõrvaltänavast. Aeg läheb. Elu muutub. Aga Ränduris on endiselt mõnus. Võib-olla isegi mõnusam. Kodu, mu kodu, mu kodu.

26 juuli 2018

Ületöötamisest

Olukordade mitmetähenduslikkus. Miskipärast suudan ärrituda kõige lihtsamini oma elukaaslase peale ja reageerida ja probleeme lahendada. Aga töö juures - ei oska  õigel ajal karjatada, et me ei saa. Meil pole võimalik. Raha on vajalik. Kannatavad kondid, närvid ja veel miski. Eneseväärikus? Mulle ei meeldi juba pikemat aega muretseda, karta, tunda ennast süüdi. Aga nagu vana tont kunagi - ma teen seda, kui mitte avalikult, siis salalikult. Salalik olla on paha. Ja nüüd aeglaselt maksab see mulle kätte. Ma ei ole kaks ööd normaalselt magada saanud, kui ma lähen närvi, siis ma oksendan. Ma kardan pidevalt, et midagi on kuskil tegemata, siis tuleb muidugi välja, et palju asju on tegemata. Isa ütleb, et egas midagi. Egas midagi!

Solvumine on ikka üks ülimõttetu tegevus. Kogud ja kogud - kuni ühel hetkel lahvatab.