05 mai 2021

Üliäge norra sari! Teretulemast ääremaale!

Suurem osa praegusest ajast kuulub sarjadele ja (prõmm-prõmm-prõmm) grillimisele (kolm grilliõhtut viimase kolme nädala jooksul!). Just nendele sarjadele, mida võib HBOst vaadata ja mille üle korralikult naerda. Kõige nunnum on muidugi sellel aastal välja tulnud imenunnu "Teretulemast Utmarki!" No päriselt, poisid ja tüdrukud! Kui naljakad võivad võivad olla täiesti tõsised teemad - no üksildus vaikses külalaadses ääremaas, kus justkui (rõhutan veelkord) justkui ei juhtu midagi. 

Mööda teesid sõidab ringi vaene vaevatud viinakuradist vintis lambakarjus, kelle lambaid närib kohaliku saami Bilzi süsimust koer Horagallis. Tema kaasa käib kohalikke maju koristamas ja tema teine nimi on Keskööpäike, sest ta võitis kunagi selle võistluse. Sisse sõidab uus õpetaja kooli tarvis, kes peab elama surnumatja välja üüritud majas, kus surid surnumatja vanemad. Täpsustus ema tappis surnumatja isa ja pisut hiljem ka iseenda - nii et kogu maja välja siiski ei üüritud, sinna tuppa ei tohtinud minna. Vaat, milliseid teid pidi jõuavad mõned inimesed oma kutsumuseni. 

Pärast toredat grillipäeva näitasime oma sõpradele ka, aga mina ei saanud midagi teha, kui et kogu aeg itsitada olukordade üle, mis muutusid Roy Anderssonilikult jaburateks. No norrakad oskavad. Midagi selles meenutas mulle eesti kirjandust. Võib isegi öelda, et kui olukorrad poleks nii realistlikud, siis tekiks küsimus, et kas äkki Priit Pärn või Ave Taavet otsustas lahti kirjutada-joonistada mingit jaburust jaburuse otsa. Kusjuures kõige naljakam on see, et ega ükski tegelane ei aja päris lõpuni vihaseks ka. Vähemasti, kui korralikult vaadata ja mõtiskleda teemal karakter ja selle ülesehitus. Kõige paremini loodud tegelased ongi mitmekihilised. Väljast väiksed tõprad, sees kartlikud poisid. No see viimane on suht klišee, aga isegi klišeesid on võimalik kokku kirjutada originaalselt või siis mingi sisemise tunnetusega. Igatahes jah. 

Isegi eelteismelise Marini koolibussi peale minek võib saada omal moel seikluseks, mida jälgida ja põnevil silmil. Ja naerda. Südamest. 



Vaata treilerit siit!

26 aprill 2021

Lugemislaud või siis unetus tuleb täita Äripäevadega

Ta pidi sinna jõudma kella 9.30 nii igal hommikul, aga ta jõudis alati veerand või pool tundi varem. Kogu aeg oli tunne, miskit jäi kuskil tegemata. Süda tuksles alati kiiremini ja osavamalt kui eile, mõte jooksis kiiremini ja julgemalt kui eile. Niimoodi iga päev. Ühel päeval ta hilines, aga sellest polnud midagi, sest teised hilinesid ka. 

Loen kokku tellitud Äripäevasid. Imelik on ja ja põnev ka. No igatahes põnevam, kui näiteks aasta tagasi lugeda või isegi kuu aega tagasi, sest mõistuse võib täielikult investeerimisele pühenduda. Ma ei tea muidugi, kuidas ma selleni tegelikult jõuan. Uurin  asja. Võib-olla ei jõuagi. Aga põnevaid lugusid teemal 19. sajandi vene võlakirjad, mida prantslased ikka veel loodavad rahaks teha või Eestile maksuvõlgu jäänud ärimees, kellele kuulub maailma kõige kallim ja uhkem viinapudel, mis tehtud hõbedast ja kullast, ja sisu oli pärit Šveitsist.

Jaa, isegi Äripäev ei saa kurioosumiteta. 


21 aprill 2021

Katja ja Kati - Katrina ja Jekateriina

 Kell ei pidanud kunagi tirisema, päev algas alati pool viis hommikul ja palvega, mis viitas kogu aeg millelegi kõrgemale ja kaugemale, kui seda oli Nastja. Ta isegi ei mäletanud enam, millal see niimoodi hakkas olema. Pärast sõda? Koos Karlaga? Enne Karlat? Ega loomad ennast ise ei talitanud, aga ega inimene ilma hinge talituseta ei saanud loomi talitada. Nii ta oli, umbes viiskümmend aastat või kauem või kogu elu. Nastjale tuli tema ema meelde, täpselt samasugune, kell viis nagu kraps laudas ja ta ise tuli meelde. Ainsad, kes ei teinud sedasi olid lapsed, kuni mingi eani, ja ega see väikse Eesti pealinnas õppinud Helena ka pärast normaalsel ajal tõusta viitsinud, kui oli õppinud natuke aega Tallinnas ja magama läks ka ta jube hilja. Pärast Helena surma andis Nastja Katja tolle tädile Tallinna hoida. Viieaastane, üliaktiivne, ülihuvitatud kõigest ja kõigist enda ümber, aga nii kui kell kukkus kaheksa õhtul, oli laps unevalmis ja teised tantsuvalmis. Nadja oli viiekümnendates ja kõige vägevamas tantsu vihtumise eas. Ta leidis endale elu lõpus ukrainlasest mehe, kes oli temast viis aastat noorem, ja ohkuiilus, aga ei see mees ei sallinud eriti väikest sugulast Katjat, sest nii polnud kogu tädi Nadja tähelepanu tema oma. 

Erinevalt vanaema Nastjast, oli tädi Nadja Katja meelest kõige rõõmsameelsem, enesekindlam ja tahtejõulisem tüüp maailmas. Kuigi see tahtejõud oli alati surutud programmilisse purki - olgu see kommunism või tädi Nadja vanemate nõudmised või Venemaa Föderatsioon. Oli, kuidas oli. Igatahes oli tädi Nadja oma võimsa temperamendiga täiesti teistsugune kui vanaema või onu õigemini küll isa, kes kaks korda nädalas külas käis. Ta ennustas kaartide pealt ja kohvipaksult, tal oli koer Belka, kes oli pisikest kasvu ja tekitas oma liikumisega alati suure elevuse. Tädi oligi elevuse ehtne kehastus. Selliselt pani ta kõik enda ümber särama. Ja noh see sära väsitas Katjakese kohe ära, kui kell kukkus 8 õhtul. Plõnks ja ta oli magamisasendis suvalises kohas, kuhu ta kogemata või tahtlikult külla oli taritud. Ja plõnks ta oli kell 8 ka ärkvel. nagu mitte miskit polekski juhtunud ja tädi Nadja oleks samal ajal põõnanud kella kümneni välja. Oli alles väljakannatamatu laps, täiesti teistsuguse ehitusega, kui tädi Nadja. 



Igatahes need rütmid olid erinevad rütmid, maale ja linnale omased erihäälsed olukorrad, mis pidid Katjale justkui andma võimaluse olla mitme rütmiga eriilmeline tegelane korraga. Nagu oleks ta olekski sündinud väiksele maaribale Venemaa ja Eesti vahele, et ta oleks korraga temperamentne ja rahulik korraga. Pendeldaks Katrina ja Jekateriina vahel - oleks see ja teine. Mõnikord ta küsis endalt, et kes ta siis on. Aga ta teadis seda juba päris alguses, et kord peab olema selline, nagu vanaemale vaja, siis selline nagu tädile vaja, siis jällegi nagu onule ehk siis isale vaja. See polnud isegi maskide kasutamise värk, see oli kontekst, mis muutus ja ajas segadusse, see oli teistmoodi käitumine, mis erinevates kontekstides ajas hulluks ja endast välja. Sellest kõigest aga tuli ühel hetkel üle olla. See kõik pidigi paralleelselt olema tema. 

Aastaid hiljem, kui vanaema oli surnud, isa oli avameelselt Katja või siis olgem ausad eestipäraselt Kati isa, tundis ta ennast rohkem eestlasena, eesti filoloogina, kirjandusteadlasena, raamatupoemüüjana, kelle vene keel oli hämmastavalt aktsendivaba, aga grammatiliselt ebakorrektne ja lausa naljakas. Niimoodi olid nad vanaemaga suureks kasvanud koos. Kord Gatšina rajoonis kohtus Katja toreda vene üliõpilasega, kellega koos otsiti soomeugri päritolu kohanimesid taga ja too ütles talle, et Katja on naljakas, et Katja räägib nagu talunaine, vanemat tundmatumat vene keelt, ja segab sellesse vene aktsendiga eesti keelt, et see on imelik viis, kuidas ta seda teeb. Et Katja ongi imelik, ta on võõras, ta ei ole venelane, aga kas ta nüüd eestlanegi on, see oli ka küsimuse all. 

Katjale tuli meelde, kuidas nad vanaemaga lasteaiast koju tulid, kahekesti, või esimesest klassist. Tulid mööda laia heinamaad, millele nüüd oli ehitatud hiigel K-Rauta, ja mis enne seda oli täis ehitatud pisikesi majakesi, kus elasid erinevad inimesed, ka üks vanaema sõbranna. Majad võeti maha, inimesed küüditati paneelikatesse viissada meetrit eemal ja heinamaa lõi haljendama ja heinamaale tuli jõlkuma üks lehm. Katja ja vanaema tulid kahekesti koolist või lasteaiast ja korjasid kaseriisikaid, mis kodus pannile visati ja millest sai kõige paremat kastet. Vanaema ei käinud poes kunagi rohkem kui kord nädalas. Polnud vaja minna, kõik kasvas tema ümber, kanad, taimed. No kui palju nad ikka seda paganama tatart või riisi sinna juurde süüa oleks mallanud. Ta lähenes ümbrusele alati väikse kaasas kantava noaga ja teadis, et raha tuleb hoida, niisamamoodi, kui Katjatki. Raha eest oli ta valmis oma lapselapsele ostma erinevaid kleidikesi, mis olid nii ilusad ja uhked, et kui Katja kaksteist aastat hiljem oma lasteaiakaaslasega kokku juhtus, siis tuletati talle meelde, et ta oli metsik kleitide kandja. Ta ei olnud. Kõik kleidid ilma taskuteta ja iluasjad ajasid Katjakese lihtsalt hulluks. Aga kontekst. Pidi. 

Ida-Euroopa maffia erinevates sarjades

Alates jaanuarikuust oleme Henrykuga sukeldunud HBO erikultuurilisse maailma. Esiteks jäi meile silma horvaatia seriaal "Edu", mille sisuliin hakkas lahti kerima Porto Franco skandaaliga ja jõudis tipuni endiselt väga olulise teema - naistevastase vägivallaga. Vaatasime seda ja mõtlesime, et issand, kui Tallinna moodi võib üks Zagreb välja näha, kui klanitud ja euroopalik, aga selle kõige juures ka ikkagi üsna postsovietlik. Ühel ilusal, või tohib selle kohta öelda hirmsal, õhtul kohtuvad viis inimest ühel tänaval, üks neist sureb. Vaataja ei tunne surijale kaasa, hoopistükkis neljale ellujäänule tunneb ta kaasa. Edukas ja armastatud arhitekt Haris, kes soovib ennast kõrvale nihverdada viimasest projektist, kus maffiaboss kogu hinge ja raha ja missealsalata hunniku korruptsiooniraha matnud on, sest arvutused on talle selgeks teinud, et ehitatavad majad kukuvad varsti Sava jõkke ja elanikud nendega koos. Vinka - pangatöötaja, kelle poole peaks pöörduma pereisa Kiki, et saada laenu enda kodule, kus elavad tugeva allergiaga poeg ja tema naine, kes ei saa poja allergia pärast normaalsel töökohal käia. Sõjakas üksikisa kasvatada jäänud Blanka, keda parasjagu peksab ülbe ja jõhker narkodiileri poeg Viktor. Mitmete keerdkäikude kaudu saavad neist, kes ellu jäävad, võitluskaaslased, armastajad, sõbrad. Igatahes on kaunis vaadata, kuidas võetakse lahti erinevaid inimsaatusi mõrva taustal ja sealt ilmuvad nähtavale uued mõrvad, uued olukorrad jne, jne, jne. See oli nii kihvt sari, et panime oma vanad ka vaatama. Henryku isa torises, mis jaksas, et ohkuipalju koledat ropendamist ja vägivalda ja üldse. Henryku ema oli meeldivalt üllatatud, et näe ei peagi kõike inglise keeles vaatama-kuulama, võib mõnikord ka teistes keeltes, mis natuke lähemal meie kultuuriruumile ja mõtteilmale, asju vaadata. Eks ta armasta ka igasugu hulle asju mõelda enda ümbruse kohta ja eks tal ole ka natuke sellist kriminaalset fantaasiat. Aga lugu meeldis, kontekst meeldis ja lõppkokkuvõttes tegi asi oma töö ära. Soovitame. 

Mina muidugi jumaldan seda, et horvaatia keel on slaavi keelena küllaltki vene keele kõlaline, ja ma kui venekeelne sünnilt, sain aga lauseid järgi veerida ja mõtiskleda teemal ohkuipõnev keel! Näiteks poola keelest lootsime sama saada, aga see kõlab nagu me kokkuvõttes aru saime saksapäraselt. 

Loomulikult pärast sellist närve närivat seriaali, kus elasime kaasa neljale sisuliselt mõrvarile, tekkis tahtmine kohe mõni postsots maa veel ette võtta ja selle seriaaliellu süüvida. Meid viidi kaasa pooleldi muusikalise ülimalt hurmava ja endasse haarava narkodiiler Kuba looga. Kuba on äärmiselt professionaalne, täpne, nõudlik, läbinägelik, võiks isegi öelda, et võimas noor mees, kellele peale vaadates ei oskaks arvata, mida ta teeb igapäevaselt enda elatamiseks. Tema rahulikkus mõjub mõnikord lausa hüperrealistlikuna, see seob Kuba järgmise sarja peategelase Reluga, kes on samasugune töömesilane. Aga Kuba elu läheb järgmise seitsme päeva jooksul katki ja sassi. Midagi selles viisis, kuidas Kuba on üles võetud näebki välja pisut hallutsiogeenselt. See viis, kuidas kaamera tema kuklasse ronib ja jälgib iga liigutust mõjub lausa sissekiskuvalt. Elame kaasa, läheme kaasa, ühel hetkel ei ole ta meie jaoks isegi enam meeldiv, ta on vastik ja ometi, läheneme talle mingist täiesti teistsugusest perspektiivist. Igatahes üks toredamaid leide Ida-Euroopa sarjadest, natuke isegi võib öelda, et kohati nagu "Enter the Void". Järjekordselt soovitan. Ainus, mis vastandub Horvaatia sarjale on see, et tegu on äärmiselt vägivaldse ja väga ühte maailma ehk Poola maffiamaailma tutvustava seriaaliga. Varssavi tundub isegi ilus selle kõige taustal. Igatahes põnev!



Viimased paar kuud on meid mõtlema pannud Relu saatus Bukarestis. Võiks isegi öelda, et tegu on ühe meeldivaima vaikse tööka mehega, keda oleme kohanud maffiasarjades. Kokkuvõte tema elust on kuidagi labaselt lihtne, ta on pereisa, kes on oma naisega koos olnud tõenäoliselt kakskümmend-kakskümmend viis aastat, alates vanusest 15 ja ta toimetab taksojuhina, kes tegelikult käib maffiabossi laenatud raha välja peksmas õnnetute riigiametnike ja muude tegelaste käest. Ta on suutnud oma lisategevust kenasti naise ja laste eest varjata, aga ühel hetkel tiritakse ta kenasti maffiabossi kampa, tolle poja kaudu ja nii ei jää Relul muud, kui tõmmata oma afääridesse ka tütar ja naine. Kihvt on jälgida, kuidas vaikne mees läheb kui lilleke lahti kohustusi juurde saades, tema vägevus tuleb läbi kolme hooaja nähtavale, natuke meenutab ta oma käitumiselt töökust ja tublidust ja inimlikku häädust, mida ei ole alati võimalik kohata ka inimeste seas, kes peavad end seaduskuulekaiks ja häädeks. Suhtlemisoskamatus, mis on omane ka tavalistele töönarkomaanidele on ka siin täiesti olemas. Räägitakse kui vaiksetest põhjamaa meestest, tuleb välja, et ega need asjalikud rumeenia mehed selles osas kehvemad ole. Ja ega nende naised kah just hiilga suhtlemistaibukuse või üleüldise taibukusega, aga ikka on need kõige tähtsamad naised nende elus. 
Ühesõnaga soovitan jällegi. 





19 aprill 2021

Ahsee Mari Klein ja tema seks...

Ei teagi. Mul isa ka viimased aastad räägib, kuidas kõik ei saa olla lust ja lillepidu. No ausalt! Tema saab selliseid asju öelda. Hullumaja! Kogu elu kas tööd teinud 12-18 tundi järjest või lihtsalt armunud olnud ja õnnelik kah kohe sinna sisse ja vahele. Isegi mõne abieluvälise lapse saanud. Selle kõige kestel. Üldiselt rabajatel, ka töörabajatel juhtub. Ta nüüd toetab kogu hingest EKREt, sest... Jah... ja nüüd seletab sedasama, et kogu elu ei saa olla ainult naudingud. Mida kuradit? Mis ainult naudingud? Ma mõistan, et kristlaste jaoks võrdub seks sisuliselt ikkagi patuga, loe palun Eeva ja Aadama lugu. Mina kasvasin selle teadmisega nii umbes kogu lapsepõlve üles, vanaema kasvatas. Aga just see pooleldi perversene suhtumine seksi võibki inimese ühel hetkel panna teist inimest ahistama. Mu ateistist kommunistlikus riigis täiskasvanuikka jõudnud papa mõtleb vist ka, et seks on vajalik ainult laste saamiseks, unustades selle mitmepalgelisuse. Muide see intiimsuse aparaat hoiab inimesi koos. Aastakümneid. Nii kui leiad inimese, kellega julged olla ka seksikas, seksinälgas, nii lahendad kohe mitu muret korraga. Aga jah... Kõigile meeldib see Aadama Eeva jutt, ka neile, kes tegelikult ei ole sellega otseselt kokku puutunud. Nõukaaegne seksuaalkasvatus oli täpselt samasugune, seks olgu ainult laste saamiseks, muuks pole see mõeldud. Nagu me teame, siis ikka on küll. Miskipärast tuleb mulle meelde Marie Under ja tema Paaž Artur Adson, kes paaniliselt "parandasid" Marie seksikaid luuletusi, nii kui vanadusnõtrus kohale jõudis ja sukkade pärast, mis lõppeda ei taha, piinlik hakkas. Nojah. Eks seks tekitagi piinlikkust, sest see on ikkagi midagi nii intiimset ja lähedast, et annab olla. Samas see on olnud. Selle vastu ei saa vaielda. Keegi ei või öelda, et inimesed, kas seksigu või seksigu ainult teatud eesmärkidel või ärgu seksigu. Kõige esiteks peaks selle ikkagi ära otsustama inimene, kes seda teeb või tegemata jätab. Oma tegude eest tuleb vastutada. Lapsi saada võib, aga ei pea. Hästi kasvatatud inimesed teavad, kuidas see kõik käib, neile ei pea midagi selgeks tegema. Selleks muide ongi seksuaalkasvatus. Mina pole kunagi tundnud ega teadnud enne Henrykut, et nüüd, see inimene, see aeg, see koht, et võiks. Ma olen sellest rääkinud, et nüüd võiks, et nüüd saaks, et äkki, see oli pidev kassitamine, ses tähenduses, et kas see inimene on mu peika? Kas me saame lapse? Kas ta kolib minu juurde elama? Kas me saame koos õnnelikuks? Selliseid küsimusi oli mul miljon enne Henrykut, temaga ei olnud see kassitamine teema, temaga oli küsimus, et millal me kokku kolime, millal me lapse saame, no õnnelikud olime juba ammu enne seda kui ma jõudsin küsida, et kas... Ja jah, õnnelik olemine koosneb väga paljudest erinevatest komponentidest. Intiimsuse jagamine on üks võimsamaid õnnelikuks olemise komponentidest. See paneb särama, see seob, see kinnistab, see tekitab kodususe ja õndsuse, mille kallal tööd teha ja millesse jääda. Mõnikord tahaks minna ajas tagasi ja öelda aitäh nii oma emale, isale kui ka vanaemale, sest tänu neile ma tean seda võrratut õndsust, mida jagada. Nemad on mulle osaliselt õpetanud lähedust hindama ja kasvatama. Iga lähedusega tuleb aga edasi minna ja igas läheduses tuleb minna täpsemaks ja tähelepanelikumaks ja mis seal salata diskreetsemaks. Sealt tulebki see vägi - see, et me ei tee haiget nendele inimestele, kes meie läheduses on. Ja samal ajal saame nendega koos olles aina teadlikumaks sellest, mis meid õnnelikumaks teeb. Ja jah, partnerite puhul tähendab intiimsus ja lähedus ka seksi. See on erinev ja mitmetahuline võimalus/võimalikkus, millega toimetada, aga alati on tegu läbirääkimisoskustega ja igasugu erinevate variantidega. Armastus, selline kõikehaarav ja igale poole ulatuv, annab meile võimaluse saada paremateks inimesteks. 

12 aprill 2021

Kuklas kummitav mõte


Ausalt öeldes on see vastik. See pidev hirm, et midagi juhtub, ja see, et ma olen süüdi, see tunne, mis ei lakka minu kuklasse õhkamast, et ma ei ole piisavalt hea, et ma ei tee piisavalt palju, et kõik asjad on halvasti. Muidugi ei saa ma sellest üle ja ei ole kunagi saanud. Sellest tundest, et minu tegemistest ja tööst pole kunagi piisavalt, ma pole piisavalt hea, piisavalt kiire, piisavalt tubli. See trummeldab ikka veel minu sees. Kiiresti ja suuresti endalegi ootamatult olen ma olnud viimased aastad selles faasis, võib-olla juba tollest hetkest peale, kus ma esimest korda Tallinna ülikoolis ebaõnnestusin. 

Ebaõnnestumistega nagu te teate on nii, et kui need juhtuvad, tuleb endalt küsida, miks. Ja kui teil on hea ja hoolitsev papa või mamma, siis ta küsib, et mis sa valesti tegid, mitte, et teised on süüdi. Minu isa ja tädi Nadja põhiline erinevus ongi/oligi selles, et tädi Nadja teatas kõikide asjade peale, et keegi on minu peale kade, aga isa küsib alati, et mis sa ise tegid, mis läks sinu tegevuses valesti, järgmine kord niimoodi teha ei tohi. 

Esineda olen tegelikult kogu elu armastanud. Vahel on see olnud tüütu, igav, sest seda on olnud liiga palju teha ja tegelikult mul pole olnud piisavalt endast anda, sisu on vähem, kui esinemiseks tarvis. Selle peale tuleb  mulle meelde Lennart Peebu teatristuudio, kus hakkasin sügavamalt mõtlema sellele, et mis mind paelub esinemises. Ja isa on mulle öelnud, et mulle meeldib meeldida. Kellele see ei meeldiks? Ja suuri sõnu annab teha igal meeldidavajajal. See on lihtne, aga sisukaid sõnu, nii kirjutada, kui mõelda, kui teha on ikka raskem. Ja fakt on see, et igakord ei tulegi välja, igakord ei ole nii nagu oled unistanud, et oleks. Vähemalt minul on niimoodi, ma ei tea, kuidas teistel on. Lihtsalt sellest tuleb üle olla, et tule välja. Ei tulnud too Suliko Liivi korraldatud esinemine ja asi ka välja 2005. Oli piinlik. Võib-olla on siiamaani piinlik, et ma ei ole osanud väljaspool oma tungivalt lehvivaid lootusi olla kõige ilusam, kõige targem, kõige nähtavam. No ei osanud. Sisu peab olema - enne kui kuhugi jaurama joosta. Seda õpetas mulle ka kuus aastat humanitaariat. Siiani on meeles need viimased kuud, kui pidi magistritööga ühele poole saama. Olema endast tublim, ma ei olnud. Vähemasti mul ei olnud seda tunnet, et oleksin endast tublim. Ehkki ma võisin paista endast tublimana. Sain isegi väga hea, nagu mu magistritöö juhendaja selle kohta ütles, kui ma mõni aasta tagasi põdesin, et mis kirjandusteadust ma siin teind olen. Järjepidevalt muidugi pole teinud, nagu ma pole ka järjepidevalt kirjutanud.

Raamatute müümine on mind muidugi õpetanud pidevalt nägema oma piiratust. See kollanoka värk muide ongi entusiasm ja vaimustus ja arvamine, et oled geenius, aga tegelikult oled suvaline natuke andekam suhtlev tegelane, aga selleks, et seda asja hästi teha, pead tundma inimeste loomust, minema sisse inimeste igasugustesse isikuomadustesse ja puutuma kokku erinevate klientidega ja olukordadega. Raamatute kirjutamisest või esinemisest pole ma kunagi mõelnud nii vigadepõhiselt mõelnud, ja iga kord, kui midagi on ebaõnnestunud kas kirjutades või esinedes olen tagasi põrganud ja kartnud uuesti proovida. See muide eristabki mind kirjanikust ja esinejast, kes teavad detailselt, mis parim justnimelt selles loomisrohkes olemises. Muidugi see vigadepõhisus ajab hulluks, see ei lase öösiti magada, see tekitab paanikahoogusid, midagi selles meenutab mulle magistritöö tegemist. Ma ei ole olnud kunagi elus nii paanikas ja vastu seina surutud, nagu 2009. aasta kevadel, täpselt selline tunne oli, et ma lähen lolliks, et ma ei oska olla normaalne ja korralik, et ma vean kõiki, jaa, ka oma tookordset üht kahest lemmikõppejõust Toomas Liivi alt, ka oma magistritööjuhendajat alt. 

Mõnikord on mul logistik-arvestajana töötades sama tunne, täpselt samasugune endapiitsutamine käib, täpselt samasugune paanika ja hirm, et äkki ma ei oska, äkki ma ei ole piisavalt hea, et äkki on mingid asjad valesti kuskil, et äkki... Ja asjad on muide alati valesti, isegi siis, kui arvad, et nad kõik õigesti või hästi. Ja seda ei tasu südamesse võtta, asjadega tuleb tegelda, ei tohi paanikasse sattuda, et tohi mõelda, et äkki mina ei oskagi, oskad ikka. Saad hakkama. Oled sellest jamast üle. Nagu ikka. Meile ei anta kanda mitte ühtegi risti rohkem, kui me jaksame kanda. Huvitav on ka see, et kui seda hirmutunnet ei ole ja hakkamasaamist sealjuures, siis me ei tahagi oma tööd teha. Me tahame ära minna asjadest ja inimestest, sest ei ole huvitav, või vähemalt piisavalt stimuleeriv. Kui aga ei näe oma tegevuse tulemust kohe, mis muide iseloomustab nii teadust kui ka kirjutamist, siis on raske seda teha edasi niisama entusiastlikult kui raamatute müüki. 

22 märts 2021

Mõtteid eelmisest elust tänapäevaseni välja

 Või et sajanditagune daam mõtiskles teemal peenis ja naisekeha? Ma ise mõtisklen selle üle. Tuksun ja mõtisklen. Vaatan Kanuti gildi maratoni ja tuksun või siis luksun - kehalisuse ebamääraseks muutumine. Miskipärast on inimese ajus sordiini all kehalisuse aim. Sealjuures on ettekujutus alati magusam, kui see päris olukord, päris võimalikkus. Nagu suudlus oli/on alati just selles alguspooles - teismelisena palju huvitavam, kui see pärissuudlus. Möhhh tuleb mulle meelde see esimene suudlus Pärnu mnt 59 ühika koridoris tolle poisiga, kes justkui oleks pidanud mu poiss olema, aga ei olnud ta midagi, juba järgmisel aastal oli tal tema päristüdruk ja mina olin vist õnnetu. Kas olin? Ma siis muidugi ei saanud aru, et suudlus oli reetnud, et me ei jää kokku, et tema on kuskil tema päristüdruk. Imelik mõelda lausa, kui palju keha meile ütleb meie jaoks õigete inimeste kohta. Süljenäärmed näiteks.