07 mai 2017

Vurritab Talumehe Kõrtsis

Mängud maailmadega, mis võiks olla päris. Mõnikord juhtume neisse kukkuma. Nendega rääkima samadel teemadel kui heade sõpradega. Anneli Tõevere novellikogu "Heade aegade lõpp" on minu jaoks imetabane raamat, kus lugeja tõmmatakse käima nagu vurr. Aga kas te teate kui ebamugav on vurrina lennelda? Pea hakkab ringi käima, ootusärevusest tekib südame puperdamine. Meeled lõhkevad otsekui hullumeelsuses või liigses alkoholitarbimises, tunne on, et kohe kohe sõidan autoga kraavi, oma kallile sõnade ja mõtetega sisse.
Lugu üksikisast, lugu luuletajast, kes tahtis saada aednikuks (vastupidiseid variante on ju rohkem), lugu hotelliteenindajast, kes hakkas vastu oma staatusele, lugu linnaametnikust, kes kogemata võitis tagasi oma esimese armastuse südame, lugu naisest, kes ei teadnud, kas teda armastati, lugu sõbrast, kes võib-olla polnudki sõber, lugu naisest, kes päästis võiduhobuse kehvadest tingimustest. See on kõigest mõni lugudest, aga viis, kuis räägitakse ükskõik millisest tegelasest tekitab just sellise vurrina käimatõmmatud naise. Minu. Kukkusin Talumehe Kõrtsis kõvahäälselt kallile ette lugema seda loo lõppu, mis mind nutma pani.
Vurritab Talumehe Kõrtsis Haapsalus

22 märts 2017

Sõda on rahu ja rahu on sõda

Mõningatel hetkedel tekib küsimus, et kuhu see siis jäi - meie paraadide õhkav täiuslikkus. See, kus mehed on mehed ja naised on naised ja sõda on sõda ja rahu on rahu. Seal ma siis olen ja loen - kohati naeruväärselt täiuslikku teksti, kus mehed on naised ja naised on mehed ja rahu on sõda ja sõda on rahu.

Millal see juhtuda võis, et pereema unustas äia hotelli maha? Millal see juhtuda võis, et naine sai oma mehe peale kurjaks, sest toatüdruk kukutas "kogemata" naise asjadesse palja armukese ülikalli ehtega? Millal see juhtuda võis, et ühele edevale kirjanikmehele (see peaks vist samamoodi kokku kõlama kirjatarile) ütles keegi, et ta peab sööma, sest muidu jääb maailm /universum ilma tema geniaalsusest? Millal see imeline/hea/armas hotellipidaja pidi seda ütlema vähemalt neljateistkümnele inimesele järjest umbes nii nagu mina pidin Apollos ütlema "Tere!" ja "Imelist päeva!" - eriti karmiks muutub see jõulude ajal - aga muidu on see üks tore viis, kuidas inimestega üleüldiselt suhelda rahu ajal.

Kõik on "Prantsuse süidist" rääkinud, kui ühest imeliselt ajalookaduvikust pääsenud dokumendist-ilukirjandusteosest, mitte aga sellest mõrkjast huumorist, mida kiljub iga mõne aja tagant nutsaki ja natsaki nähtavale. Selles lihtsalt on midagi naljakat ja hirmsat ja kaugelenägevat, kui räägitakse , kuidas prantslased lakavad ühel hetkel sünnitamast, sest sõdu on lihtsalt liiga palju. Ja nad ongi lakanud ja mitte ainult nemad, sakslased ka, eestlased ka. See absurdnaljakas musthuumorvalus inimeste väiksuse tunnetus - ajab mõnikord pehmelt öeldes lihtsalt lõkerdama. Sest nagu päriselt. Sõda nagu polnukski. Ja ometi ta oli.


18 märts 2017

Täiuslikkus

Mõnikord oleme kesk vaikust - samamoodi kui linnud või lilled, kesk linna.

Väike poiss jookseb meeletu andumusega tuvidele järele munakivisel raekojaplatsil. Jalad ja meeled lõikuvad lendavatesse olenditesse, koos kilgete ja isa-ema-õega kahasse. Miskipärast läheb perekond edasi, aga poiss jookseb lindudele niisuguse põhjalikkusega järele, et tundub, et varsti saab ta endale tiivad, mis tõstavad ta maast kõrgemale. Ja ta võibki tunduda lendutõusnuna - sest maa ju liigub ta jalge all kiiremini, kui teistel inimestel. Ühel hetkel ehmatab ta aga ära, sest pere on kusagil eemal. Ta unustab linnud, et minna ema-isa juurde, kes teda mingi vääramatu rahuga ootavad kuskil seal - eemal. Nad ei karda, et midagi juhtub. Nad teavad. See ongi elu - tiibade otsimine ja pere otsimine - vaheldumises, mis mõnikord ehmatab.

Lihtsatest asjadest saab alguse inimlikkus, mis võtab meid riidest ja endast lahti. Kohvi ja küüslaugušokolaad, millest saab alguse elu ilusaim naeratus, ikka seal vanas apteegis, mis aastast 1422, varsti peaks saama juba 600aastaseks. Rõõm mittemillestki ja see muutub kõigeks, mis teeb meid õnnelikuks. Hea on olla. Ilus on olla. Vaba on olla. Kardemonikohv, guatemala kohv, French Kiss kohv - lõhnad ja naerud, mis võtame kaasa kõigest, mis annab meile õnnelikkuse, mis kleebib meie kehasse tükikesi võimalikkustest. Raeapteek. Kohvipood. Hiinakas, millesse satume inimestega rääkima või vaikima. Proua R-kioskist jõuluvanašokolaadiga, mis läheb maksma ainult ümbrise pärast kakskümmend viis senti. Nii vähe, nii vähe, nii vähe hüüatame endagi jaoks kummalisel häälel. Aeg libiseb meisse. Kevad. Lõhnad ja veel miski, mis hoiab meid tagasi või hoiab meid endaks. Vabadus. Vaikus. Hirmuta olemine.

Hirmuga silmitsi seismine.


16 märts 2017

Fokusseeritud rahunemine

Lähedki oma voodisse. Magad. Tõused. Silm valutab. Meel hajub laiali. Rein Raua luulekogu on läbi loetud eelmine nädal. Sel nädalal üritad ka lugeda. Raamatute omamine tundub mõnel äreval hetkel tähtsam nende lugemisest. Palju. Vähe. Raamatukogust tuleb pidevalt absurdseid teateid, et tagasi peaks viima. Mina ei saa aru. Keegi ei saa aru, miks. Oled õnnetu. Isegi ei tea miks, Raamat pole sinu oma või et sa pole ikka veel korralikult seda läbi töötanud. Asjad võiks ju rohkem kokku kõlada. Sinu suutmatus nendega toime tulla ajab sind mõnikord närvi. Mitte palju, aga siiski. Ja mõnikord nad kõlavad. Tunned oma jõudu ja tajud oma vaikust. Kallistad oma kallist ja magad kella üheteistkümnest õhtul seitsmeni hommikul. Tantsid mõttes ehast koiduni. Silm peas huugab. Aeg lepib oma vakatusega. Inimesed mõnikord, võib isegi öelda üsna harva, minu saamatusega. Aga pole hullu. Pole päriselt üldsegi hullu. Rahunemine. Kõikehaarav. Tähelepanelik. Suunav rahunemine. Või siis suunatud.

19 veebruar 2017

Liikumistrajektoorid

* * *
sa pole verinoorus
ega liha
sa oled ainult
natukene tundnud
verd ja iha

sa oled ainuke
ja kõigi oma
sa oled malbe
nagu õudusjutt
mis otsind sõna

kuhu panna koma
tappa mitte, ellu jätta
tappa, mitte ellu jätta


*
"Merineid" 1981
Saarineni maja trepid
Rukis
üle kolmesaja-aastane Kelchi pärn, mille/kelle alla on maetud katku surnud Christian Kelch
Neitsitorn
Tauno Kangro "Hetk pärast suudlust"
Nikolai Thammi Virumäe suvepaviljon
Glehni loss
Glehni Kalevipoeg
Glehni draakon
Nõmme pubi
Tommi grill
Lutheri hooned
Kaitseväe kalmistu


08 veebruar 2017

KOLE***

KOLE ARMASTUSLUULETUS

Kas sa tahad
minuga surra
nii nagu üks
jutustamata lugu
igikõnelev niutsuv
koer, keda keegi ei
mõista ja kõik
korraga mõistavad
liiga palju
liiga hukka
nii võimegi
olla need kaks
daam koerakesega.

KOLELUULETUS

Üks aednik  tahab
luuletusi kirjutada
ei piisa hortensiatest
ega lupiinidest
ega õuntest
ikka luuletab

ja mina ka
koera moodi 
vaikselt luban
ennast ära


27 jaanuar 2017

Millal sa viimati hoolisid ebamugavast inimesest?

Eilne "Manchester By the Sea" andis lootust. Pärast sellist filmi saad paremaks inimeseks - ei tea. Me oleme endiselt mõeldamatult julmad nendega, kes käituvad meie jaoks irratsionaalselt ja arusaamatult, kellel on plaaniline hirm olla normaalne, hooliv, tähelepanelik, kes otsekui tahaks ja ei tahaks olla - need, kes, need, kuidas, need, mismoodi. Sõber ütleb, et pärast seda filmi oleme paremad inimesed. Vaevalt. Kui heade filmide nägemine teeks nähtavamaks kõik inimesed, kes on elus haiget saanud, käituvad asotsiaalselt, kardavad paaniliselt, eemalduvad endast - siis oleks maailm parem koht ehk tõesti kõigi jaoks.

Aga millal sa viimati vaatasid oma naabrimeest, just seda veidramat, seda, kes vaatab juhmilt maha, seda, kes vaatab sinust mööda, seda, kes ei ütle sulle tere, seda, kes on pisut eemal, seda, kes sind kardab, seda, keda sa ise kardad, empaatiavõimega? Hoolimisega? Meest, kes sinust seksuaalselt pole huvitatud hooliva tähelepanelikkusega, kui oled endaga pahuksis, kui ainus, mis sulle endast enam-vähem tähtsa ja vajaliku inimese teeb, on tema nn tähelepanu? Sellel filmil on lugu, selles filmis on valu, selles filmis on ebamugavust, aga eelkõige üks atraktiivne meestegelane, kes ei käitu atraktiivselt, kellele ei kuulu kogu maailm, kes justkui pageks millegi eest, kellest me ei saa aru, enne kui me saame teada, miks ta selline on.

Kõik kiidavad Casey Afflecki rollisooritust - mina ei oska temast midagi arvata - temas meenutab miski mu taimetoitlasest sõpra. Peenelt ebamugav tegelane, kes hea meelega manustaks vaid kõige läbimõeldumaid toite, mitte aga vorsti. Ja Affleck ongi eraelus vegan, tänu oma Joaquin Phoenixi õest eksnaisele. Võib-olla samamoodi kui oma toitu jälgib Affleck oma hingamist, liikumist, naha kurde, silmade pilgutamist. Ma ei tea. Igal juhul kõik räägivad sellest, kuidas nad hoolivad tema mängitud tegelaskujust, kuidas nad on puudutatud filmist. Veider on see, et kui me päriselus kohtame kedagi, kes tõesti vajab abi, ei oska me temaga midagi pihta hakata. Ega keegi ei oskagi Lee Chandleriga, see Afflecki mängitu, miskit teha. Ta on ringikõndiv vari inimesest. Ilus inimene, kellele on kaduvus näkku kirjutatud.