19 veebruar 2017

Liikumistrajektoorid

* * *
sa pole verinoorus
ega liha
sa oled ainult
natukene tundnud
verd ja iha

sa oled ainuke
ja kõigi oma
sa oled malbe
nagu õudusjutt
mis otsind sõna

kuhu panna koma
tappa mitte, ellu jätta
tappa, mitte ellu jätta


*
"Merineid" 1981
Saarineni maja trepid
Rukis
üle kolmesaja-aastane Kelchi pärn, mille/kelle alla on maetud katku surnud Christian Kelch
Neitsitorn
Tauno Kangro "Hetk pärast suudlust"
Nikolai Thammi Virumäe suvepaviljon
Glehni loss
Glehni Kalevipoeg
Glehni draakon
Nõmme pubi
Tommi grill
Lutheri hooned
Kaitseväe kalmistu


08 veebruar 2017

KOLE***

KOLE ARMASTUSLUULETUS

Kas sa tahad
minuga surra
nii nagu üks
jutustamata lugu
igikõnelev niutsuv
koer, keda keegi ei
mõista ja kõik
korraga mõistavad
liiga palju
liiga hukka
nii võimegi
olla need kaks
daam koerakesega.

KOLELUULETUS

Üks aednik  tahab
luuletusi kirjutada
ei piisa hortensiatest
ega lupiinidest
ega õuntest
ikka luuletab

ja mina ka
koera moodi 
vaikselt luban
ennast ära


27 jaanuar 2017

Millal sa viimati hoolisid ebamugavast inimesest?

Eilne "Manchester By the Sea" andis lootust. Pärast sellist filmi saad paremaks inimeseks - ei tea. Me oleme endiselt mõeldamatult julmad nendega, kes käituvad meie jaoks irratsionaalselt ja arusaamatult, kellel on plaaniline hirm olla normaalne, hooliv, tähelepanelik, kes otsekui tahaks ja ei tahaks olla - need, kes, need, kuidas, need, mismoodi. Sõber ütleb, et pärast seda filmi oleme paremad inimesed. Vaevalt. Kui heade filmide nägemine teeks nähtavamaks kõik inimesed, kes on elus haiget saanud, käituvad asotsiaalselt, kardavad paaniliselt, eemalduvad endast - siis oleks maailm parem koht ehk tõesti kõigi jaoks.

Aga millal sa viimati vaatasid oma naabrimeest, just seda veidramat, seda, kes vaatab juhmilt maha, seda, kes vaatab sinust mööda, seda, kes ei ütle sulle tere, seda, kes on pisut eemal, seda, kes sind kardab, seda, keda sa ise kardad, empaatiavõimega? Hoolimisega? Meest, kes sinust seksuaalselt pole huvitatud hooliva tähelepanelikkusega, kui oled endaga pahuksis, kui ainus, mis sulle endast enam-vähem tähtsa ja vajaliku inimese teeb, on tema nn tähelepanu? Sellel filmil on lugu, selles filmis on valu, selles filmis on ebamugavust, aga eelkõige üks atraktiivne meestegelane, kes ei käitu atraktiivselt, kellele ei kuulu kogu maailm, kes justkui pageks millegi eest, kellest me ei saa aru, enne kui me saame teada, miks ta selline on.

Kõik kiidavad Casey Afflecki rollisooritust - mina ei oska temast midagi arvata - temas meenutab miski mu taimetoitlasest sõpra. Peenelt ebamugav tegelane, kes hea meelega manustaks vaid kõige läbimõeldumaid toite, mitte aga vorsti. Ja Affleck ongi eraelus vegan, tänu oma Joaquin Phoenixi õest eksnaisele. Võib-olla samamoodi kui oma toitu jälgib Affleck oma hingamist, liikumist, naha kurde, silmade pilgutamist. Ma ei tea. Igal juhul kõik räägivad sellest, kuidas nad hoolivad tema mängitud tegelaskujust, kuidas nad on puudutatud filmist. Veider on see, et kui me päriselus kohtame kedagi, kes tõesti vajab abi, ei oska me temaga midagi pihta hakata. Ega keegi ei oskagi Lee Chandleriga, see Afflecki mängitu, miskit teha. Ta on ringikõndiv vari inimesest. Ilus inimene, kellele on kaduvus näkku kirjutatud.

24 jaanuar 2017

Metsik puhkepaus

Maria oleks liigsest magamisest lamatised saanud, villid jalutamisest või käsitööst. Ta ei tahtnud. Maria oli liiga armas tüdruk, et tegelda asjadega, mis tegid haiget. Eelkõige liikumisega, liigse magamise, vaikusega, lärmakusega. Ta läks tänavale istuma, umbes nagu vanaprouad, pikkades lillelistes kleitides, imeliste suurte siniste silmadega, mida tõmbasid väiksemaks pisikesed kortsud silmade ümber. Kui Maria oma pika helesinise kollaste mummudega, peaaegu muusikalivärvilise kleidiga Vabaduse platsil istus, astus talle ligi üleni mustas, kõhetu sokuhabemega mees. Maria unustas ära, et ta on kakskümmend viis ja ta meeldib meestele ja nad hakkavadki talle külge lööma, jättes kõrvale temast mitte kaugel asuvad mõnusad memmed, kelle juttu oli naljakalt armas pealt kuulata.

"Ja Marko, oh Marko, mis tal küll seljas oli!" Jutt käis muidugi Marko Reikopist, kes kandis Barack Obamaga kokku saades väga ontlikku vesti. Neid jutte oli igal lõunal väga tore kuulamas käia, täpselt siis, sai lõunapausiks välja lipsata hiigelhoonest ja kuulatada, kõrvad lõpuni täis nii linnamüra, kui kummastavalt ilusaid ja vapraid daame, keda keegi peale tema, Maria ei märganud.

Huvitav, kas Marial tuleb pensioniiga, võib peab ta elu lõpuni riigile kasulikku tööd tegema, et saada lõuna ajal pooleks tunniks tuvisid passida. Mees haises õlle ja veel millegi järele, mis ilmselt oli liköör? Kõvasti läbi hakitud aaloe segatud kokku kakao ja kuuma šokolaadiga. Meest vaadates ootas Maria , millal ta vanaks saab, millal ta lakkab ihaldamast ilusamaid kleite, vaimustavamaid inimesi, kui need, kes ta ümber olid. Isegi see aaloe, šokolaadi ja õlle järele haisev töll või tönn, nagu mõnes kihnu jõululoost sissekaranud sokupäine poiss, ajas teda mingis mõttes uudishimulikuks, võib-olla isegi kihevile.

Maria hoidis ennast tagasi. Nii nagu inimesed ikka, kui nad kohtuvad omaenda ebamugavustundega, mis  on märk võimalikkusest veel mugavamalt ennast tunda. Ta teadis, et talle ei meeldi liigsed tunded, liigne huvitatus - no ei meeldinudki. Talle meeldisid vaikused ja jälgimised keset päeva. Kaugus inimestest, kes temalt kohvi ja saiakesi ostsid, kaugus temast endastki, tema kunagistest unistustest saada luuletajaks või lauljaks või pikkade täiuslike mustritega sallide kudujaks. Täiuslikud mustrid olid elus tähtsad: see tähendas kindlaid söögiaegu, kindlaid tööaegu, kindlaid uinumismomente, kindlaid istumishetki, kindlaid ootamisrütme, see oli nagu elujooga või elusall või elukangas, millesse ta kogus täiuslikke vaikusehetki, kus ei pidanud mitte millegi peale mõtlema. Ja praegu - tal oli see peaaegu saavutatud.

Marko Reikop ja see õlle-aaloe-järele haisev härra ja vaikus. Nad kudusid teineteisesse lugusid, mille olemasolust Maria ei teadnud. Vanatädide lemmikmees, kes riietub süsimustadesse riietesse, kortsuliste näovagudega, aaloe-õlle järele lõhnavasse kellessegi eikuskilt.

"Kule, suitsu on vä?" küsib see sokutaoline aaloe-õllelõhnaline olend. "Sa oled seda nägu, et võiks olla. Sa justkui otsid metsikut puhkepausi, et mitte olla."

Maria tahtis teda ignoreerida. Ta pööras selja. Ta vaatas huvitatult tuvisid, vabaduse risti, hiigelplaate jalge all. Ainult mitte aaloe järele lõhnavat meest. Ainult mitte toda.

"Do you speak English?" küsib sokkmees veel hullema aktsendiga inglise keeles kui Maria vanaema. Kas ta rääkis inglise keelt? Kas keegi tegelikult rääkis inglise keelt? Või saksa keelt? Või vene keelt? Või üldse? Kas keegi saab isegi emakeeles enda kõrval olevasti inimesest aru? Maria tahtis tööle tagasi minna. Kindlasti teda igatseti seal. Nii nagu ikka igatsetakse keskpäeval taga lõuna ajal supi ettekandjat, taldriku äraviijat, kassiiri. Hädavajadusest - teadmatusest, mida oma eluga peale hakata, teadmata, mida endaga selles elus pihta hakata, sest söök pidi olema kütus. Ja keegi pidi selle kütuse meile sisse söötma. Nii lihtsalt oli.

"SmokePlease, smoke! I need smoke!"

Suitsu, aaloe-sokuhabemega mees vajas hädasti suitsu.

Maria ajas silmad pärani ja vaatas veelkord meest. Ta võttis oma kotikese ja jalutas ära, vaadates paremale-vasemale. Naine isegi vajas suitsukatet sellesama sokuhabeme eest. 

21 jaanuar 2017

Sõprusest

Eile käisime vaatamas "La La Landi". Minu jaoks oli see üks võrratu tants, millesse sumbuda. Elukaaslane tabas ära mingi läila noodi, kuhu sisse oli otsekui kummutatud mingi peaaegu kohustuslik armastuslugu. Võib-olla oleks ma suudlemata jätnud nii mõnegi mehe, enne elukaaslast, kui oleksin teadnud, et armastuslugu pole kohustuslik. Suudlemine minu jaoks tähendab armastuslugu. Kui keegi ikka topib oma keele minu suhu, siis pole midagi teha, oleme armastusloos, mitte sõpruses. Ja võib-olla mõnikord pole üldse vaja armastuslugu, et oleks nunnu ja armas ja tore olla. Isegi natuke võib käest kinni hoida. Jaa-jaa. Aga armas on. Lihtsalt armas on. Ja võib-olla minu jaoks metsikult ilus Emma Stone, selle läbipaistva näo ja suurte silmadega, mis oma värvis varieeruvad kleitide-kampsunitega, mis Stone´ile selga pandud, ja tulevad otseselt esile nii suuruses, helkivuses, kui ka ilus. Võib-olla tasub mõnikord mitte haarata, kellegi käpast kinni nii tugevalt, et too sind suudlema peaks. Ma ei tea. Ma ise olen mittehaaranud ja niimoodi leidnud väga häid ja tublisid kaaslasi, kellele meeldib teatud eraklikkus ja omaetteolu, kes aga sellest kõigest hoolimata on tähtsad ja ilusad inimesed minu jaoks. Võib-olla oleks saanud selle filmi sisse panna - selle kärtsaka plika, kes käib vaikselt väljas toreda ujeda enesekindla omastarust geniaalse poisiga, ja ei suudle teda. Ei tule selle pealegi ja ei põe sellepärast, sest maailmas on nii palju põnevamat teha kui suudelda oma head armastusväärset sõpra, kellega on leitud üks põnev läbikäidav teelõik. Võib-olla peaks rohkem tegema lugusid sõprusest. Peaks. Peaks. Ausõna.  

09 detsember 2016

Tegelased, kes taovad vastu ust

Tegelased taovad ennast vastu ust. Sellist sisemist, mis justkui oleks olemas, mis justkui toimiks anarhistliku loomuga teatrina. Meie oleme. Jaa-jaa. Oleme alati olnud. Ütlevad nad igahommikuses rutus - naeratades, silmad pilukil. Mina ei oska midagi arvata. Mingi päev sain kokku drakadeemikuga. Ütlesin, et ei, viimasel ajal pole saanud kirjutada, või pole tahtnud, või pole leidnud põhjust. Ikka kirjutan arvustusi, mõtteid, sõnasabasid enda taha, et keegi teaks lõpuks, et ma olen olnud.
Veider on elukaaslase isaga. Ütleb, et tema eesti kirjandust ei loe. Ma tean, et loen. Sest ma tahan, et mind loetaks, et ma oleks tähtis. Mingipäev rääkisin sellest, kuidas elasin ühikatoas number 213 ja ei teadnud - niisama lihtne see lause ongi - ei teadnud, kuidas suhelda, ega minuga ka ei suheldud. Ma olin väike paljude raamatutega, ilma soengu ja värvi saamata küüntega plika. Ma ei lugenud. Minust polnud ei sõpra, liitlast, vaenlast ega konkurenti. Ma olin peaaegu nähtamatu. Mäletan seda veidrat tunnet, kuidas toakaaslane justkui üle pika aja minuga suhtlema hakkas. Tegelikult tuli minuti pärast välja, et ta rääkis telefoniga ja siis käratas ta kõvasti, et lollakas, et ega ma sinuga räägi. Niimoodi see käib. See suhtlemine või mitte suhtlemine.
Eks ma võta ka mõnikord seda südamesse, kui keegi unustab ära. Isegi sünnipäeva võib unustada, mõni inimene, aga mind ei. Tegelased - need veidrad ebamugavad lapsikud Katrinad, kes vupsavad minevikust olevikku ja tulevikku ja tulevikust olevikku ja minevikku. Need väiksed tüdrukud, kes kardavad, et neid antakse ära või võetakse ära või viiakse ära - punases Ladas võõraste inimeste juurde. Ega need olukorrad on olnud. Need punase-Lada olukorrad. Kuskil ajukihi esimese või teise all pesitsevad need hirmsad tunded, mis aktiveeruvad sünnipäeviti või siis kui mõni klient on pisut häälest ära plaadiks muutunud.
Üldiselt - ma ei usu karmasse, aga ma usun, et mõnikord on väga raske suhelda inimestega enda ümber. Lihtsalt ongi. Ühelt poolt sisemine ebakindlus, teisalt mingi teataval määral üleolek kõigest ja kõigist enda ümber. Lihtsalt tahakski korraga öelda tere-ja-minge-kõik-palun-sinna-sooja-kohta (mitte Maldaviididele, eksole). Ja eks mul ole selliseid aegu olnud. Inimesi olnud. Sõpru olnud. See selleks. Sõbrad tegelikult elavad selle ülbe-ebakindla tulehargi üle. Neile on ta sama armas - nagu päris normaalne tegelanegi. Aga mittesõbrad või inimesed, kes ei tunne, et peaks sihukest üle elama. Need lihtsalt kaovad.
Kadumine pole kohutav ega hea. Kadumine on lihtsalt midagi, mis juhtub meie kõigiga kunagi. Olgu ta surm või lihtsalt kellegi elust kadumine. Lipsamine vaikusse. Ja kõige veidram on see, et me ikkagi jääme. Kasvõi selliste kummaliste põgusmälestuste näol - nagu see toanaaber. Ega ma tast eriti ei mäleta. Paistis tark tüdruk Narvast olevat. Teadis, mida oma eluga pihta hakata. Teadis isiklikult Turovskit ja jumaldas loomi, teadis tol hetkel põhjalikult telefonis rääkida paavsti surmast. Oli selline.

29 november 2016

Proovikivi

Nii see käib. Minemine ja jäämine. Seismine keset vana tuba. Isaga pea kaks tundi telefonis rääkimine. Ootamine. Kadumine. Kaotamine. Ladumine ja laotamine. Inimene. Loom. Koer - kelle ma tagaselga nimetan pontuks. Pöff - juba tollest esimesest Tallinna-aastast - 2003. eksole, siiani tähtis kulduurasündmus. Kes oleks muidugi kolmteist aastat tagasi arvand, et ma istun õhtuti voodil ja suudlen kuldlokilist lühifilmide festivali kunstilise programmi valijat kuklasse. Elu lihtsalt on selline - pooleldi utoopiline. Asjad ei lähe alati, nii nagu ma tahan ja mina ka ei lähe alati nii nagu peab - lonkan ja puhisen, nagu vana katkiste hammastega hobune. Küsin haldjatelt nõu ja kirjutan iseendale ettekirjutusi sellest, mida peab tegema ja mida võib teha ja mis homme tuleb ja mida võiks veel mingi päev teha. Lõpptulemusena on asjad ikkagi natuke teistmoodi, kui nad varem olid ja mina olen ka muutunud nende asjade pärast või just nende samade asjade kiuste.

Minemine ja jäämine. Olemine ja olematukskulumine.

Aga jah.

Tahtsin veel kilgata, et minu lemmikfilmid siis Pöffi aegu:

1) "Põhiseaduse alusel" - Horvaatia lugu ajalooõpetajast transvestiidist, kes nutab õhtuti imeilusas kleidis oma armsat kaasat Bobot taga. Ikka Boriss ja ikka flöödimängija, kes kõrivähist katkisena ära suri. Ja siis selle õnnetu maha jättis. Kohal kogelev stsenarist, kes tahtis hirmsasti rääkida, kuidas ta queeridest filmi tahtis teha.

2) "Lahutamatud" - imeilusatest siiamikaksikutest tüdrukut, kes avastavad, et neid saab lahti lõigata, et nad polegi külahullud, kes elu lõpuni teisega kokku on seotud. Kohal imeilusad laulvad itaallannad.

3) "Caina" - laibaäraviskaja-naine, kes hoiab rannad puhtad moslemitest ja aafriklastest - seni kuni tema juurde pöördub üks seesama immigrant, kelle vastu tekib tal omast arust absurdne loomalik iha. Kohal kogu itaaliakeelne kamp otse Napolist.

4) "Idapoolne bisniss" - kui Cervantes oleks saanud tänapäeval filmi teha oma kangelasest Don Quijotest, siis täpselt selline ta olekski välja näinud, nagu Constantin Puscasu, kõhetu prillidega ja rasvaste juustega veider laulukoorisell, ja tema armas Sancha Panzo oleks välja näinud nagu Ion Sapdaru, ümmargune veidra olemisega tegelinski, kes  tahab süüa ja raha teenida võimalikult kiiresti.