24 september 2020

Kiire-kiire

"Kiire-kiire," mõtles ta igapäevaselt, marssis nagu hull ühest olulisest kohast teise. Ja kõik need kohad olidki olulised. Neid oli palju ja nad olid omal moel tüütud ja jahmatavad - sest nende tähtsus ei saanud otsa.

Tähtis oli kõik kiiresti ära teha. Nii kiiresti kui võimalik, kui käed ja jalad ja meeled lubasid. Inimesed olid siis rahul selle kiirusega, millesse oli surutud pisut inimlikku katkisust, rumalust, enesekesksust. Sellist edumeelset, nagu nendelgi inimestel, kes teevad mõnikord valesid otsusi. Või mis valesid. Nad on nähtavalt edukad, neil on majad ja autod ja naised ja raha või siis mehed.

"Kuule, ma mõtlesin, et võiks kokku saada..." alustas vist koolivend teispool feisbukki. 

"Kiire-kiire..." vastas ta kiiresti-kiiresti. Tegi seda pärasttööaegsel ajal, siis kui oli veel trenn ja natuke head-paremat  näksida ja uni... Aga sõrmed tagusid kiiresti kiiresti lihtlabased sõnad, mis võisid midagi öelda tema tegevuspaljususe kohta. Või siis tegeliku tegevusetuse kohta. 

25 august 2020

Kriitiliselt

 Lugesin lõpuks läbi "Poola poisid". Tjahh... Ma saan muidugi aru, et on oluline, et keegi kaardistaks minevikus toimunud sündmusi kasvõi kaasaegsele nii läbinähtavalt, kui Mudlum seda teeb. Ise kogu aeg siunates, et ei Peeter Sauteril ei olnud õigust Zaumi Poola poisteks nimetada. No, kui isegi minusugusel (suht kirjandusvälisel inimesel viimasel ajal) tekib sees tunne, et see kõik on nagu nähtud värk aastast 2014, kuskilt, siis jahm.... Mulle meeldib Poola poiste stiil. Aga lugu annab soovida. See on nagu eesti filmid, jumala ägedate kaadritega (ja ma ei räägi praegu "Tõest ja õigusest" eksole), aga jumal-teab-mis eesmärgiga need kaadrid on olemas, neil pole eesmärki ega vii need ka otseselt lugu edasi. Kärpida! Kärpida! Kärpida! Ütleks minus toimetaja, kes ma õnneks ei ole. Ümber tõsta, tekitada rohkem pinget. Mitte rääkida pool raamatut plikadest kellega seksiti, sest see tegelikult ei ole huvitav. Aga noh. Mudlum oskab kirjutada. Nagu operaator oskab ilusaid kaadreid välja voolida. Stiil on tal hää. Loed läbi ja mõtled. Täitsa tore lugemine, jõuad kõige otsa ja mõtled, aga mispärast see siia nii pikalt sisse jäeti, kui see siin lõpus mitte midagi ei tee. See suurte noortekampade kooselu kah. Issand. 

Olles elanud ühikatoas ligi kuus aastat oma elust ja siis takkaotsa vabatahtlikuna Nigeerias neli kuud jagand tuba, siis ausõna. Jah, ausõna. No mul puudub selline kommunismivaim, mis lubaks jagada meest või tuba või lapsi või üldse. Miski on oma ja miski pole oma. Ja võib-olla see teeb mu ka kuidagi selliseks must-valge ihalejaks, et asjad oleksid selged või selgemad - jah ehk seetõttu olen ma ka natuke tige selle meeste jagamise ja kommunismivaimu peale või õigemini selle peale, et inimene, kes sellest kirjutab tõenäoliselt peab seda nii loomulikuks faasiks noorest täiskasvanu ikka jõudmisel, et ohohoh, kui võõras see mulle tundub. Hullud ideed on noorematel inimestel muidugi rohkem teema, kui nooremas keskeas Katrina Helsteinil (umbes nii tutvustas ennast üks hetk 36aastane Mihkel Kunnus). Sellegipoolest. Mingi ontlik väikekodanlikkus, mida ma ei oska kuidagi positsioneerida selle raamatu esialgsete lehekülgede suhtes lööb välja. Ma tunnen, et olen vana ja olen tüdinud, et mõned inimesed arvavad, et neil puudub täielikult oskus lõpuni millelegi pühenduda. Ja siis loomulikult pikemas perspektiivis tuleb välja, et neil on kõik need omadused olemas. Kõik! Kui oled kümme aastat raamatuid müünud, siis on kerge juubeli tunne sees. Päriselt. Esimesed kaks-kolm aaastat on kõige raskemad, siis on kerge tüdimus, otsid väljakutseid, ei leia, põrutad edasi, tehes sama asja kõrgemas faasis. 

Igal juhul pani see raamat mind torisema. Muidugi on tore, et inimesed oskavad kirjutada kihvtilt erinevatest füüsilistest objektidest ja tegelastest ja arhetüüpidest, aga kas see teeb nende kirjutatu automaatselt aasta parimaks proosateoseks? Ei tea. Las see olla nii. Mõnes mõttes olen tänulik, et me oleme see rahvas, kes pidevalt kirjutab ja kirjutab. Lugeda võiks ka. Mõelda võiks ka kirjutades. Küsida võiks, et kuidas teha seda paremini. Ja paremini peaks alati tegema. Tjah. 

24 august 2020

Eeskujud

 Asjad, mis teevad elu keeruliseks. Või siis lihtsaks! Nii meeletult lihtsaks!

Töö! 

Justnimelt töö! Ma siin juunis rääkisin üle pika aja oma papiga telefoni teel asjadest, mis on olulised, minule, nüüd ja praegu. Võib-olla 10-20 aasta pärast ka, võib-olla mitte. Mida ma austan oma isas ja tema kaasas kõige rohkem? See on suur pühendumus ineneriteadusele. Alati kui ma neile külla lähen, näen ligi rohkem neljakümne aasta töö vilju, kladesid, mõtteid. Ühelt poolt on see kõik väga vahva ja tore, teisalt, absoluutselt alati, kui inimene armastab oma tööd rohkem kui midagi muud siin maailmas, tekib olukord, kus tema lapsed, tema naine, tema mees, perekondlik värk kannatab. Eriti kui ollakse ettevõtja ja minu isa on ettevõtja olnud nii kaua, kui teda mäletan. Ta pole ainuke. Ta kardab, et on andnud kõigile oma lastele töönarkomaani geenid. See on muidugi midagi sellist, mis tõenäoliselt paika ei pea. Mina kui ainuke plika poistekarja seas, noh minul on olnud erikohtlemine alati. Alati on kardetud, et ma ei saa koolid lõpetatud, sest leian endale vahepeal kaaslase ja saan tited taha. Nüüd pole seda hirmu vähemasti kümme aastat olnud. 

Igal juhul - igasugune ettevõtlus, kui seda päriselt südamega teha, on kõige kurvem ja kõige ilusam asi maailmas. Te annate tööd oma kogukonnale ja iseendale. See on aga absoluutselt alati oma perekonna ja eraelu arvelt. Jah, minul ja Svetal ja veel paljudel inimestel on tahtmine pidevalt öelda nendele inimestele, kes juhivad, otsustavad, teevad, et nad ei hooli. Ausalt öeldes suuri otsuseid tehes ei saa kõikidest ja kõigest hoolida. Ei jõua. Puhtfüüsiliselt on see peaaegu võimatu. Igasugune vastutus tekitab stressi, aga vastutus ligi saja inimese töökoha eest võib viia mitte lihtsalt stressi, vaid infarkti või insuldini. See lihtsalt on nii. Käisin üks aasta ettevõtlusmessil, kus Taavi Kotka kirjeldas oma tööpäevi, mis võisid kesta nädalaid järjest, 24 tundi jutti, kõik selleks, et raha liiguks, et projektid saaks tehtud, et oleks, kuidas edasi olla. Ja ühel hetkel avastati tal südamerike. Minu isal, kes on küllaltki suure ehitusfirma juht, on samamoodi olnud. Magama on mindud mõtetega majade ehitusest, lootusest, et tuleb uus ja põnev projekt. Kas sellised inimesed peaksid rohkem raha saama? Peaksid. Need, kes on nõukaajal sündinud ja kasvanud, nemad ei ole harjunud seda raha ka välja pumpama oma firmast või mõnest muust kohast, neil hakkab piinlik, sest nad tahavad solidaarsed olla ülejäänud töötajatega. Mõnel ei hakka piinlik. 

Vähenõudlikkus ja armastus mingi asja vastu, mida oma elus teha, teeb õnnelikuks. Vähemasti minu vanemad on teinud õnnelikuks. Ei, nad ei ole kunagi metsikult reisinud, vist päris noortena, koos oma kahe pojaga Liiduvabariikides ja Venemaal, või mõned komandeeringud katusekivi otsinguil Pariisis või Soomes. Päris palju väliseid asju ei morjenda neid. Neil pole kunagi olnud oma maja või uhket suvilat või jumal teab veel mida. Ühte õnnetut välisust remonditi 25 aastat, sest see polnud tähtis, tähtis oli miski muu. Ja ma tean, (ehkki mitte kogemuslikult), et nende elu on tänu oma suurele armastusele - inseneriteadusele - mitu korda lihtsam, kui paljudel teistel, kes ei tea, mida eluga pihta hakata, kellel puudub kirg millegi suhtes enda ümber. Ja seetõttu need teised ei tee midagi ega loo midagi. Ja isegi kui loovad, siis väga paljud ei saa aru, miks need asjad on loodud. 

Mul on ka neid sugulasi, kes tegelevad jäägitult lastega, nonda elu mugavamaks ja paremaks tegemisega. Neid imetlen ma samamoodi. Tänu neile on minu ja minu vanemate elu palju lihtsam. Me teame, et oleme hoitud ja armastatud, kõigi oma veidrate omadustega, näiteks minu puhul siis raamatute armastusega ja nende puhul siis majade ehitusega. 

Minu jutu mõte on. Ma olen alati arvanud, et minust võiks saada president, aga alles nüüd - 35aastaselt  -  tean, et see nõuab minult väga palju enesedistsipliini ja tööd erinevate asjade kallal. Ka iseenda kallal, ja ma ei ole kindel, et ma seda teha tahan. Raamatuid ma tahan müüa. Ja mõnikord on see nutmaajavalt valus ja ebamugav tegevus. Ei hakka isegi enam seletama, mis täpselt põhjustab selle emotsiooni. Lihtsalt on. Aga ma tahan seda teha, sest ma tahan, et maailmas oleks vähemalt üks asi minu jaoks hädavajalik, raamat, mida inimesed ostavad ja loevad. Ja ma olen valmis panustama sellesse nii palju, kui minus on, et inimesed leiaksid raamatu ja suudaksid seda osta ja lugeda. Ma tunnen, et selles osas on meil kõigil võimalus olemas. Oleme me eestlased, venelased siin riigis. Me võime leida üles oma lemmiktegevuse ja sellega kas hobi korras või päriselt tegelda. Ja see ei ole kunagi - ma kordan veelkord lihtne, mugav, hästimakstud. Ses  mõttes, et vähemalt alguses mitte. Pole kunagi olnud. Pole kellegi jaoks olnud. 

Isegi Kristiina Ehin pidi vähemalt kümme aastat luuleraamatuid välja andma ja ennast otsima, et saada endale seda positsiooni, mis talle justkui vanematelt kaasa on antud. Saada päriselt luuletajaks. 

 


15 august 2020

Vanadele asjadele uus elu anda...

Üle pika aja võtsin kätte lasteraamatu! Nii äge! Lasteraamatud on ägedad! Eriti need, mis on mõeldud kuni kümneaastastele jõmpsikutele, kus on väiksed lõbusad Olga Gromova illukad ja mingi vahva eksistentsi hoog sees. Ikka selline, mis paneb südame sees laulma. Jaa, kui ma kunagi otsustan tagasi pöörduda kirjandusteaduse poole, siis ilmselt teen süvaanalüüsi kõikidest ägedatest vanaemadest, kelle olemasolu on kirjeldatud lasteraamatutes, täiskasvanute romaanides (Šurikul muide oli ka üliäge vanaema, selline, kes pani kohe südame võimsamalt pekslema), aga Tina ja Vika vanaema Ženja on kihvt. 


Julia Kuznetsova "V-kodu" on hästi naljakas, armas, jabur, natuke mängib erinevate stereotüüpidega. Umbes nagu mõni Ades Ladise välja valitud vene koomikute situatsioonid, sellest, kuidas naine palub mehel lapse teatrisse panekuks riidesse panna ja avastab lapse kasukas ja täiesti maitsetute hõlstidega (mäletate ehk seda "Seltsimees lapse" olukorda). Või blondiin ostab telefoni, või vene ülihoolitsevad naised pärast naistepäeva, kus naine avastab hommikul, et joomahoos on ta mehele kirve selga virutanud, sest too ei tea, mis tähendab sünnitus. Mingi just selline stereotüüpidel mängiv kujutluspilt rikkast hoolitsetud pereisast, kelle suurim hirm on jääda vanaks, tema ümber tiirlevast tugevast naisperest, kes toimivad mõnikord täiesti eraldi mehe soovidest, tahtmistest, on siingi sisse kirjutatud. Ehkki kogu lugu on mõeldud ikkagi ju lastele ja ongi vastavalt sellele üles kirjutatud. Joomahullust ei esine, aga vindile keeratud spordihullust (seda, mida Instagrammis näidatakse, kui ilusate kehade laviini, mille keskel seisab alati küsimus, et kas see on tegelikult ka inimesele kasulik) vanaema Ženja ja ka tema armsa poja Serjoža näol ikka on. Paanika tervise ja vananemise pärast on kahel peategelasel kogu aeg kuskil kuklas hirmsa tondina jõuramas. 

Ometi tullakse nende hirmudega päris hästi toime, eriti siis, kui avastatakse enda kõrval olevaid inimesi, kellega sõbrad olla, kellega koos olla, kellega koos kirjutada, joonistada, mängida, vananeda, jääpurikaid akna taga vaatamas käia. Seoses jääpurikatega akende taga tuleb ikka meelde see, et ju on siis tegu kehvalt soojustatud vanadekoduga. Ja see kehv soojustus ei tekita kelleski liigseid küsimusi, hoolimata remondist, ei arva keegi, et mingi mure oleks seoses jääpurikatega, et keegi võiks nende hirmsate asjadega elust ilma jääda. Kusjuures hirmu surma kui sellise ees pole kellelgi eriti. Vananemine, haigused - see on hirmus. Aga surm pole kohe üldse.  

Vanad asjad aga näiteks tekitavad hirmu, kellelegi kuulunud pildid, juuksurikäärid, kleidike lapselapsele, poksikott ja nii edasi, ja nii edasi. Midagi selles asjade hirmus on kuidagi venelik.Või siis revolutsiooniline. Meenutab isegi natuke seda surnud inimeste asjade hirmu, millest mulle ka mitmed on rääkinud, kuidas asjad toovad endaga kaasa surnud inimese haigused, valud, ebamugavused. Parem on alati osta uus, parem mitte kanda surnud ema kleiti või vesti, seal sees võib olla kõik see südamevalu. Muidugi vanaema Ženja ei karda selliseid asju nagu surnud inimeste asju. Tema arvab neis peituvat armastust. See ongi ehk kogu armastus, mis võib alles jääda inimesest, keda armastati ja kes armastas. Kõik see eelnev jutt on minu peas kuidagi seotud rohelisema ja puhtama maailmaga, mis omakorda kuidagi hakkab mängima kihvti äratundmist Lylian Meistri praegu Hobusepea galeriis asuva näitusega "Aarete saar", siin muutub küll kogu eelnevate põlvede talletatud füüsiline vara (needsamad tikitud ja heegeldatud padjad, seinakaunistused, mida võib võtta, kui meie etnoloogilist mälu) muutus kunstiks, see on hoopis teistsugune asjale uue elu andmine, kui see õnnetu pissuaar, see on tagasi minemine oma füüsilise reaalsuse poole, mis pole masinate loodud, vaid täisjõus meeste ja naiste käsitöö. Kus vanadele asjadele antakse uus elu, nii nagu v-kodus peaks tegelikult vanadele inimestele antama omamoodi uus elu, uus võimalus olla. Meie raamatu peategelane on just sedatüüpi nii nimetatud elukunstnik.Ta annab elu vanadele asjadele ja vanadele memmedele-taatidele. Sellised vanaemad, emad, isad, vennad, õed, inimesed - ongi fantastilised ja võimsad.  


13 august 2020

Olgem hoitud, kas ka ise, on eraldi küsimus

Napoli-raamatute kolmas raamat läbi. Eufooria asendub millegi muuga, millele ma ei oska nime anda. Ometi on mul hea meel, et olen raamatu läbi lugenud vist viie päevaga. Asi, millega ma pole tükk aega hakkama saanud. Tunne on vabastav. Naljakas, et mulle meeldib. Eks ikka meeldivad asjad, mida saad harva teha ja mille tegemine tekitab vabastava emotsiooni, võtab ära hetkeks kogu maailma valu või siis tekitab juurde. Ebamugavustunne, mis tuleneb sellest, et me kunagi ei või teada kõike.

Kolmapäeval põrkasin kirjandusteadlasega kokku Rahva Raamatus. Ah et sotsiaalmeedia räägibki tõtt, ütles mu hea tuttav. Ja minu jaoks oli see väga kummaline tunne. Muidugi räägib sotsiaalmeedia seda, mida me tahame, et ta meist räägiks. Mina näiteks kipun seal üsna harva virisema või vinguma, ütlema, et mul ebamugav või halb või üldse paha olla. Kipun. Olen. Enesekindel? Natuke tuletan endale meelde seda tohutult ebakindlat pubekat, kelle vanaema polnud veel ära surnud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis, kus ma tahtsin olla keegi tark, ilus, põnev, aga tegelikult tundsin, et ma ei ole. Ja tõenäoliselt tähelepanelikum vaataja näeb ka, et ma ei ole see, kes ma hirmsasti olla tahaks. Ei ole lugeja, kirjutaja, mõtleja, kaasa mõtleja. Olen jagaja, seletaja, sehkendaja, sageli kõrvalseisja. 

Imelik on vaadata, kuidas me kõik tahame olla edukad, targad, ilusad. Sellesse on surutud kogu meie egotsentrilisus, aga kokkuvõttes oleme täpselt selles etapis ja nende asjade juures, kus me oleme. Minul pole lapsi. See ei ole tegelikult tore. Ma ei ole kindel, kas minust saab hea ema või kas minust saanuks hea ema. Aga lapsi mul pole. Ja see teeb tegelikult haiget, et ei ole. Mõnel on ja ta jagab pilte oma lastest. Ühesõnaga jutu mõte on, et saan jagada pilte vaid sellest, mis mul on, mitte sellest, mida mul pole. Nii on alati olnud. Isegi pilt minu emast, on tegelikult pilt inimesest, kes on kunagi olnud. Seega ta on mul olnud, ta on olnud. Lastest ei saa. Pole. 

Pildid raamatutest on aga veel erilise vindiga. Selle vastiku vindiga, et see on pooleli, need ma ostsin, neid ma tahaks lugeda. Lugemiseta pole raamatut. See on teistsugune õud. Surnuaed, nagu hra Õnnepalu kõnekalt oma "Paradiisis" räägib neist kaua aega riiulites seisnud raamatutest, mis on muide iga endast lugupidava eestlase kodus ja surevad. Lugemata raamat on surnud raamat, nii nagu sündimata laps, või hoolitsuseta laps, on sündimata, hoidmata. 

Mu vend rääkis sellest, kuidas uut ehitada on lihtsam, kui vana eest hoolitseda. Ja ongi - hoolitsemine võtab tegelikult palju rohkem aega ja raamatut lugemine, on raamatu eest hoolitsemine. Nii nagu maja eest hoolitsemine, kodu eest hoolitsemine, koristamine, riiete pesemine, nõelumine, korrastamine. Ja nii edasi ja nii edasi. Niimoodi igavesti. Kogu aeg. Kultuur. Raamatute lugemine ja nende sees olevate mõtete paigutamine kuhugi meid ümbritsevasse ruumi, meie enda sisse. 

Lugemine võimaldab maailma eest hoolitsemist, enda eest ka. Igasugune teistsuguse mõttega silmitsi seismine ja selle mõtte sisse minemine annab meile täiesti uue ja võib öelda, et parandatud, nõelutud, pestud, korrastatud maailma, mis on meid hetkeks kokku liitnud kasvõi kauge ajalooga enne meid või mõne hoopis teistsugust elu elava inimesega hoopis teistsuguses keskkonnas oleva inimesega. 

Sotsiaalmeedia aga eraldab meid inimestest. Selle kaudu me otsime võimalust olla erilised, teistsugused, luua end sellisena, nagu tahaksime olla. Kas ka oleme? Olen ma see üleharitud ja üliasjalik ja lõbus ja armastusväärne ja põnev inimene, keda ma kujutan oma piltidel või piltide kaudu? See on väga põnev küsimus. Sellele pole adekvaatset ega ka mitte õiget vastust, sest mõnikord jah, mõnikord ei. 

11 august 2020

Midagi ei juhtunudki, seljale määritud õnn

Puhkuse ajal ja eelmisel nädalal lugesin läbi "Siiralt teie Šuriku", Ulitskaja oma. Mingi nõdrameelne ühendus tahtejõuetust Oblomovist ja nõukaaegsest vene mehest. Lausa sellisest kõhnast ja pisikesest, keda kohatakse mõnes komöödias, kus tema paariliseks on parajalt paks ja parimais aastais daam. Tegelikult tuli mul seoses sellega meelde Tallinna Ülikooli igavene õppur, keskealine parajalt paks noormees, kes tuli loengutesse koos seitsekümne-kaheksakümneaastase naisega, kes võis vabalt olla tema ema. Ehk oligi. Nad olid nagu kaks täiesti kohatut elementi 17 aasta tagusel ajal näiteks kabinetis number K-318. See oli omal ajal legendaarne loengusaal, kus lektoriteks olid Mati Hint, David Vseviov, Peep Ilmet, Toomas Liiv, Martin Ehala. Inimesi oli nagu murdu, kõik filoloogid kogunesid loengusaali ja kuulasid, nii nagu jaksu oli, muidugi jaurasid teineteisega ka ja haigutasid, sest ega kõigest ju aru ka ei saanud ja juurde pidi palju palju lugema, et loengust miskitki kätte saada. Aga jah kõikide nende enamasti kaheksateistaastaste plikade (sest poisse oli kõige rohkem ainult eesti fillide seas, seitse tükki kahekümne seitsmest, ülejäänud olid plikad või siis üsna peatsed naisehakatised, isegi ennast ei saanuks tol hetkel selleks nimetada) seas istusid need kaks tükki, meist ülejäänutest ligi kakskümmend aastat vanem mees ja siis see teine meist nelikend-viiskend aastat vanem naine. 

Täpselt samamoodi tegid nad arvutiklassis, mida sai kasutada paar korda nädalas ja mis asus P-majas, katusekorrusel. Ja siis, mu head sõbrad, nagu te mäletate viisteist-kuusteist aastat tagasi ei olnud kõikidel oma isiklikku läpakat või siis arvutit, siis pidi kirjutama arvutiklassides oma pisikese seminaritöö või essee valmis ja siis selle välja trükkima ja Anne Langele või Toomas Liivile või Jüri Viikbergile viima. Selles arvutiklassis istusid need ema ja poeg ühe ja sama arvuti taga ja tegid tööd, innukalt. Ema muudkui tänitas ja poeg muudkui tegi. Ilma emata ei olnuks ta selleks suuteline. Mina muudkui vaatasin, et ohoh. 

Šurikuga on umbes samasugused lood, nagu tolle veidra paarikesega minu ülikooli bakalaureuse aastatel, ainult et ta ise hoolitseb naiste eest. Kui vaja siis trükib su teksti ära, kui vaja käib tohterdamas, kui vaja, seksib suga, kui vaja toidab kasse, kui vaja aitab kassi leinata, kui vaja viib teatrisse, kui vaja turgutab üles. Šuriku suguseid ikka on. Selliseid hoolivad tüpaaže, ehkki ma pole kunagi sellise mehe otsa sattunud ja sellele hoolivusele lisandub veel mingi totakas lausa ambivalentne tahtejõuetus. Naised peaks justkui tema eest tahtma, tegema, liikuma, olema. Ja kõige hullem nende naiste juures on see, et nad kipuvadki tahtma, tegema, liikuma. Ainus konstant on Šuriku totaalne kohusetunne inimese ees. Tal ei olekski justkui enda soove või vajadusi, lihtsalt mingi pundar inimesi, kellele ta alluks, sest teda on sedasi kasvatatud. Ole hea poiss. 

Mäletate küll seda filmi "Siin me oleme". Midagi selles laadis, mis kohati muutub lausa naeruväärseks. Olla alati rüütliks, džentelmeniks, olla alati olemas. Kõige rohkem muidugi oma emale. Ja see emale olemine muutub lausa vastikuks - selliseks totakataoliseks. Või sõbra eksnaise jaoks olemas või oma keskealise lonkava ülemuse tulevase lapse isaks olemine. Kõik kuidagi palju ja täiesti sogaselt ja maitsetult. Ma ise üritan mõelda kõikidele oma suhtenatukestele enne Henrykut ja ei ole olnud sellist asja, sest keegi pole mind eriti oma ellu tahtnud, nii nagu need õnnetud naised tahtsid Šurikut oma ellu. Tagakaane tekst räägib sellest, kuidas see vaene mees ei tee naisi õnnelikuks. 

Ausalt öeldes on seda kuidagi imelik lugeda, et mees peab naise õnnelikuks tegema. Meestel on muudkui teha, kui naisi õnnelikuks, nii nagu naistelgi on muudkui teha, kui mehi õnnelikuks. Õnn ei ole siuke asi, mida saab teha, mingi kreem, mida seljale määrida ja seljale muide ongi ise raske midagi määrida. Õnn on mõnes mõttes midagi, mille poole tuleb kogu aeg liikuda, erinevad inimesed liiguvad erinevate asjade poole. Aga õnnetunne on minu jaoks ikkagi ka see, kui tundub, et midagi, mis oli raske saavutada, sain saavutatud ise, mõnikord isegi läbi pisarate ja paanikahoogude ja jumal teab mille. Aga sai tehtud. Mõnikord tunnen sama õnnetunnet, siis kui keegi mulle kallis inimene, hea kolleeg või sõber saab midagi tehtud, mille poole ta on aastaid püüelnud. Ja siis tekibki tal see tunne, et ta on kohal, et ta sai hakkama, ta on selle üle uhke ja julge ja ta teab, et see on vinge värk ja jagab seda muide ka minuga. See on väga hea tunne. Ka armastus võib olla omamoodi saavutuse tunnetamine. See on väga suur asi, kui tunnen, et suudan/oskan/julgen/tahan kedagi armastada ja ta on samamoodi minust vaimustuses. See on väga suur õnn, kui see tunne on vastastikune, aga see ei ole õnnelikuks tegemine otseselt minu meelest. See õnnelikuks tegemise värk on kuidagi nõder ja tühi, kui selles puudub kahe inimese pidev dialoog teemal, kas teisele sobib/on vaja see, mis teine tahab/eeldab/arvab. Ja alati muide on okei, kui kaks inimest ei ole pidavalt ninapidi koos, ei vaata koos filme, ei käi kontserditel koos, ei tee õhtus hommikuni ühesuguseid asju, vaid katsetavad ka teisi asju. Vaidlevad. Lihtsalt kõige suurem õnnetunne on mind vallanud siis, kui ma saan aru, et erinevustest hoolimata on maailmas vähemalt üks inimene, kellega ma tunnen ennast turvaliselt ja hästi ja ma loodan, et tema tunneb samamoodi minuga. Aga see tunne ei ole kreem, mida seljale määrida, selle nimel tuleb ka ise pingutada. 

Kokkuvõttes see Šuriku raamat oli paras komöödia, mis pisut traagiliste alahoovustega, ei viinud kuhugi. Šurik jäi konstandiks kõikide elus, aga ta polnud kellegi jaoks liiga tähtis. Midagi tegelikult ei juhtunudki tema eluga või temaga. Ei midagi suurt. Ja see ongi ehk kõige traagilisem ja valusam selles olukorras. Soovitan lugeda? Ikka. 

30 juuli 2020

Kodus, enda sisse minekus, endasse jäämise ohus

Erilised ja vähemerilised hetked. Oleme Henrykuga esimest korda viis ööd järjest maganud mu sünnikodus. See on ilus ja võimas tunne, millega ma ei oska eriti midagi pihta hakata. Mu lapsepõlveunistused hakkavad täide minema. Meil tuleb siin isegi hullude filmiinimeste kokkusaamine. Ja vähemhullude. Minu kodu on natuke rohkem avatud. Ma kardan natuke vähem inimesi enda ümber. Imelik lausa on selle peale mõelda niimoodi, ausalt. Mägede ja orgude vahel asub minu varjupaik, minu enesekskasvamise koht. Muidugi pole see lõpuni aus, kui ma Võru oma ainsaks linnaks peaks, või ainult vanaema oma ainsaks kasvatajaks. Aga siit olen kaasa saanud vaikse ja võimsa olemise, natuke isa tormakust, natuke ema oma ka ilmselt, kuigi ma ei usu seda, et ta tormakas oli. Ma usun, et ta tegi seda, mida tema süda lubas tal teha, aga oma südant kuulas ta mitu korda, uisapäisa ta ei otsustanud, ehk saigi see talle saatuslikuks. Oh, kuidas tahaks teda hoida. Meeles ja keeles ja üldse. Ma ei ole isegi kindel, kas ta oleks sellega nõus, kas mingi osa temast soostuks olema minu ema ka praegu, kui mu kodu on nii nirus seisus ja mina püüan õnne Eesti nn suurlinnas. Vahel on tunne, et minu elusolev isa küll pole nõus, vaid lausa õnnetu. Ta ja noh, mis seal salata, enamus minu perekonnast elavad ikka selles väikses linnas, mis mu suureks kasvatas. Henryk lamab praegu samas voodikohas, kus mina kasvasin suureks. Selle sama laua man, kus kirjutasin oma esimesed luuletused ja pikemad tekstid. Tunnistan ausalt, et vähemalt mõnda aega olen tundnud end kodus kodutuna. Kodu on eelkõige inimesed, kellega sa tunned ennast turvaliselt ja hästi, kellest sa tead, et nad hoolivad ja hoiavad. Ma ei taha öelda, et mul ei ole selliseid inimesi. Ikka on. Igal ajal on olnud. Aga väga väheste puhul olen olnud tõesti nende laps. Isegi isa puhul olen olnud ikka keegi, kelle juurde tuli sõita, kellega tuli aega veeta, aga kes polnud päriselt tema perekond. Ja see teatud sorti eemale tõukamine, mis pole tahtlik, mis on seotud olukordadega, eluga, inimeks olemisega, valuga, teatud kaastundega ja selle puudumisega. Mind tegelikult pahandab, kui ta hakkab jälle rääkima sellest, missugune peab naine olema, kui palju on naisel oma perekonna ees kohustusi. Ja mehel loomulikult pole neid kohustusi. Ma isegi ei tea, kuidas seda võtta või kuidas sellest aru saada. Mehed justkui lükkaks kõik naise kaela, kogu eksistentsi selle mitmepalgelisuses ja valulikkuses, neile piisaks ainult pragmaatilistest liigutustest. Tegelikkus on muidugi mitmepalgelisem ja valusam, kui pragmaatilised otsused, mida võivad vabalt ka naised teha, sest nad pole ju samuti kaitstud inimeste juhtimise eest. Aga vastutama peab ju nii laste eest kui ka inimeste eest ja mõlemad vastutused on suured ja valusad. Jälgime viimased kaks kuud "Kutsuge ämmaemand" seriaali ja see on fantastiline ja mitmetahuline ja valuski! Lein, mille olemasolu inimesed kiivalt varjama peavad, teate küll "Kuningas on surnud! Elagu kuningas!", sõjatraumad, nimeta sündinud ja surnud väikesed tüdrukud või poisid, kelle vanematel keelatakse ära nende leinamine, vaesus, homoseksuaalsus, alkoholism - kõik need ja veel enamgi inimeseks olemise võimalikkused, millega ei taha keegi tegelda peale nende, kes selle töö enda kaela julgevad võtta. Mul on silme ees ikka Aili. See minu Aili. Ainus sotsiaaltöötaja, keda ma tundsin, ja tema enesetapp või juhuslik üledoos, mis jahmatas mind nii nagu mitte ükski teine asi jahmatada ei saa. Samas selles kõiges oli oma kirbe sähvatus. Inimene ei saa kõike kanda! Ta läheb katki, kui pole hetki, kus ta on endast ära. Ma ei ole sada protsenti kindel, kas see peaks olema alati alkohol või väga hea kirjandus või väga võimas matk või muusika või aiatöö või lihtsalt tavaline labanae igapäevane töö, mis tõmbab niimoodi endasse, et valu enam polegi, seda valu, mis tekib abitusest, et nii paljusid oleks vaja aidata, aga ei saa. Vaatan toda sarja ja imestan, kuidas see küll niimoodi on välja kukkunud, et ei saa aidata. Et mõnikord ei saa ennastki aidata. Vaatan oma kõdunevat, kaduvat maja ja mõtlen, et mida ma olen siin kartnud, pool oma elu? Või noh kolmandik? Tolmu? Oh ei! Suitsust mustaks läind lage? Jahedust? Soojust? Külma? Seda, et miski tuleb ja jääb minusse kinni lõpuni välja või on juba minus kinni lõpuni välja. Midagi selles majas on ebamugavat ja ebameeldivat - ja mõned asjad on hullumeelselt tähtsad ja ilusad, nagu minus endaski, midagi on sellist, mida peaksin häbenema ja midagi on sellist, mille üle tunnen uhkust. Kokkuvõttes olen uhke, et olen olemas. Ka minul on olnud hetki, kus olen mõelnud oma mannetu eksistentsi üle nii, nagu see oleks eimiski, et lihtsam oleks, kui mind ei oleks. Mu pragmaatiline papa on muidugi selle kohta öelnud, et parem on endale mitte liiga teha, sest kõige hullem on, kui kukud vigaseks või jääd vigaseks ja oled teistel jalus. Mitte surm pole hull, vaid just see olemasolu, selline ebamugavat sorti, totakas, kus ollakse teistele tüliks. Mõnikord ma mõtlengi, et olen isale tüliks. Vanaemale näe, polnud tüliks, aga isale olen, olnuks. Ja mis seal salata olingi, praegu ehk mitte nii väga. Olemas olen ma muidugi mitte isa pärast. Olemas olen ma sellepärast, et kuidagi totakas olnuks toda tüliks olemist niisama jätta isa puhul ja memmekese puhul tema vaeva. Oht kaduda on alati olemas. Meil kõigil. Mõned meist on enamat, kui see kadumise oht. Näiteks Henryku vanaema, punajuukseline Noora, oli nõnda eriline, et kui ta lõpuks suri, siis perekonna ehmatuseks tuli tema matustele nii palju rahvast, et see polnud lihtne neid kõiki toita ja hoida. Vaevalt, et ta selle peale mõtles, kui inimesi aitas ja nende eest hoolitses. Lihtsalt lapsi hoidis või oli olemas, kui oli vaja, administraatorina, emana. Lihtsalt eksisteeris. Täiuslikud inimesed ei mõtle selle peale üldse, et nad on täiuslikud või vajalikud, nad ei tegele sellega igapäevaselt, nad lihtsalt on olemas, kui neid on vaja ja siis ka, kui neid ümbritsevad inimesed ei saa aru, et täiuslikke on vaja. Ja nad ei arva ennast täiuslikeks, nad tunnetavad oma rumalust ja eksistentsiaalseid kriise, aga nad ei ela neid kunagi teiste inimeste peal välja.