30 juuli 2020

Kodus, enda sisse minekus, endasse jäämise ohus

Erilised ja vähemerilised hetked. Oleme Henrykuga esimest korda viis ööd järjest maganud mu sünnikodus. See on ilus ja võimas tunne, millega ma ei oska eriti midagi pihta hakata. Mu lapsepõlveunistused hakkavad täide minema. Meil tuleb siin isegi hullude filmiinimeste kokkusaamine. Ja vähemhullude. Minu kodu on natuke rohkem avatud. Ma kardan natuke vähem inimesi enda ümber. Imelik lausa on selle peale mõelda niimoodi, ausalt. Mägede ja orgude vahel asub minu varjupaik, minu enesekskasvamise koht. Muidugi pole see lõpuni aus, kui ma Võru oma ainsaks linnaks peaks, või ainult vanaema oma ainsaks kasvatajaks. Aga siit olen kaasa saanud vaikse ja võimsa olemise, natuke isa tormakust, natuke ema oma ka ilmselt, kuigi ma ei usu seda, et ta tormakas oli. Ma usun, et ta tegi seda, mida tema süda lubas tal teha, aga oma südant kuulas ta mitu korda, uisapäisa ta ei otsustanud, ehk saigi see talle saatuslikuks. Oh, kuidas tahaks teda hoida. Meeles ja keeles ja üldse. Ma ei ole isegi kindel, kas ta oleks sellega nõus, kas mingi osa temast soostuks olema minu ema ka praegu, kui mu kodu on nii nirus seisus ja mina püüan õnne Eesti nn suurlinnas. Vahel on tunne, et minu elusolev isa küll pole nõus, vaid lausa õnnetu. Ta ja noh, mis seal salata, enamus minu perekonnast elavad ikka selles väikses linnas, mis mu suureks kasvatas. Henryk lamab praegu samas voodikohas, kus mina kasvasin suureks. Selle sama laua man, kus kirjutasin oma esimesed luuletused ja pikemad tekstid. Tunnistan ausalt, et vähemalt mõnda aega olen tundnud end kodus kodutuna. Kodu on eelkõige inimesed, kellega sa tunned ennast turvaliselt ja hästi, kellest sa tead, et nad hoolivad ja hoiavad. Ma ei taha öelda, et mul ei ole selliseid inimesi. Ikka on. Igal ajal on olnud. Aga väga väheste puhul olen olnud tõesti nende laps. Isegi isa puhul olen olnud ikka keegi, kelle juurde tuli sõita, kellega tuli aega veeta, aga kes polnud päriselt tema perekond. Ja see teatud sorti eemale tõukamine, mis pole tahtlik, mis on seotud olukordadega, eluga, inimeks olemisega, valuga, teatud kaastundega ja selle puudumisega. Mind tegelikult pahandab, kui ta hakkab jälle rääkima sellest, missugune peab naine olema, kui palju on naisel oma perekonna ees kohustusi. Ja mehel loomulikult pole neid kohustusi. Ma isegi ei tea, kuidas seda võtta või kuidas sellest aru saada. Mehed justkui lükkaks kõik naise kaela, kogu eksistentsi selle mitmepalgelisuses ja valulikkuses, neile piisaks ainult pragmaatilistest liigutustest. Tegelikkus on muidugi mitmepalgelisem ja valusam, kui pragmaatilised otsused, mida võivad vabalt ka naised teha, sest nad pole ju samuti kaitstud inimeste juhtimise eest. Aga vastutama peab ju nii laste eest kui ka inimeste eest ja mõlemad vastutused on suured ja valusad. Jälgime viimased kaks kuud "Kutsuge ämmaemand" seriaali ja see on fantastiline ja mitmetahuline ja valuski! Lein, mille olemasolu inimesed kiivalt varjama peavad, teate küll "Kuningas on surnud! Elagu kuningas!", sõjatraumad, nimeta sündinud ja surnud väikesed tüdrukud või poisid, kelle vanematel keelatakse ära nende leinamine, vaesus, homoseksuaalsus, alkoholism - kõik need ja veel enamgi inimeseks olemise võimalikkused, millega ei taha keegi tegelda peale nende, kes selle töö enda kaela julgevad võtta. Mul on silme ees ikka Aili. See minu Aili. Ainus sotsiaaltöötaja, keda ma tundsin, ja tema enesetapp või juhuslik üledoos, mis jahmatas mind nii nagu mitte ükski teine asi jahmatada ei saa. Samas selles kõiges oli oma kirbe sähvatus. Inimene ei saa kõike kanda! Ta läheb katki, kui pole hetki, kus ta on endast ära. Ma ei ole sada protsenti kindel, kas see peaks olema alati alkohol või väga hea kirjandus või väga võimas matk või muusika või aiatöö või lihtsalt tavaline labanae igapäevane töö, mis tõmbab niimoodi endasse, et valu enam polegi, seda valu, mis tekib abitusest, et nii paljusid oleks vaja aidata, aga ei saa. Vaatan toda sarja ja imestan, kuidas see küll niimoodi on välja kukkunud, et ei saa aidata. Et mõnikord ei saa ennastki aidata. Vaatan oma kõdunevat, kaduvat maja ja mõtlen, et mida ma olen siin kartnud, pool oma elu? Või noh kolmandik? Tolmu? Oh ei! Suitsust mustaks läind lage? Jahedust? Soojust? Külma? Seda, et miski tuleb ja jääb minusse kinni lõpuni välja või on juba minus kinni lõpuni välja. Midagi selles majas on ebamugavat ja ebameeldivat - ja mõned asjad on hullumeelselt tähtsad ja ilusad, nagu minus endaski, midagi on sellist, mida peaksin häbenema ja midagi on sellist, mille üle tunnen uhkust. Kokkuvõttes olen uhke, et olen olemas. Ka minul on olnud hetki, kus olen mõelnud oma mannetu eksistentsi üle nii, nagu see oleks eimiski, et lihtsam oleks, kui mind ei oleks. Mu pragmaatiline papa on muidugi selle kohta öelnud, et parem on endale mitte liiga teha, sest kõige hullem on, kui kukud vigaseks või jääd vigaseks ja oled teistel jalus. Mitte surm pole hull, vaid just see olemasolu, selline ebamugavat sorti, totakas, kus ollakse teistele tüliks. Mõnikord ma mõtlengi, et olen isale tüliks. Vanaemale näe, polnud tüliks, aga isale olen, olnuks. Ja mis seal salata olingi, praegu ehk mitte nii väga. Olemas olen ma muidugi mitte isa pärast. Olemas olen ma sellepärast, et kuidagi totakas olnuks toda tüliks olemist niisama jätta isa puhul ja memmekese puhul tema vaeva. Oht kaduda on alati olemas. Meil kõigil. Mõned meist on enamat, kui see kadumise oht. Näiteks Henryku vanaema, punajuukseline Noora, oli nõnda eriline, et kui ta lõpuks suri, siis perekonna ehmatuseks tuli tema matustele nii palju rahvast, et see polnud lihtne neid kõiki toita ja hoida. Vaevalt, et ta selle peale mõtles, kui inimesi aitas ja nende eest hoolitses. Lihtsalt lapsi hoidis või oli olemas, kui oli vaja, administraatorina, emana. Lihtsalt eksisteeris. Täiuslikud inimesed ei mõtle selle peale üldse, et nad on täiuslikud või vajalikud, nad ei tegele sellega igapäevaselt, nad lihtsalt on olemas, kui neid on vaja ja siis ka, kui neid ümbritsevad inimesed ei saa aru, et täiuslikke on vaja. Ja nad ei arva ennast täiuslikeks, nad tunnetavad oma rumalust ja eksistentsiaalseid kriise, aga nad ei ela neid kunagi teiste inimeste peal välja.  

09 juuli 2020

Eliit

Eliit. Nii meile meeldib endast sageli mõelda. Ma ka. Eliit. Reaalsus on muidugi teine. Reaalsus on see, et päris tihti olen ma kurb ja väsinud, päris tihti mõtlen ma, kuidas teha lihtsamalt mingeid asju, aga ma ei oska teha lihtsamalt. Päris tihti võtan asju südamesse. Ka tööasju. Inimesi südamesse. Ka kolleege, ülemusi. Lihtsalt olen selline, ei ole eriti palju asju, mida südamesse võtta, siis tuleb võtta seda, mis on võtta. Kas ma sellepärast olen mingi tundlik lumehelbeke, ei tea. Mind häirivad inimesed, kes nimetavad minust kümme aastat nooremaid lumehelbekesteks. Isegi mina, sündinud 1984. aastal, olen nende tüüpidega võrreldes pehmelt öeldes natuke teistmoodi. Lihtsalt. Loogiliselt. Minu vennapoeg on väga tark, aga mitte minu moodi tark. Kui keegi tema põlvkonna kohta ütleb lumehelbekeste põlvkond, siis ta lihtsalt pole temaga kokku puutunud või tema sõpradega. Kui keegi ütleb, et kaheksa-aastane peab oskama selliseid sõnu nagu "vananaistesuvi", "läki-läki"ja sellest järeldusi tehes peab arvama, et kas laps on loll või tark või üldse generatsioon on loll või tark, siis ma alati imestan. Imestan inimeste üle, kes usuvad, et kõik lapsed peavad nelja-aastaselt lugema õppima ja et kõikidel peab see võimalus olema otsekui taevast kätte kukkunud. Imestan, sest mind kasvatas nelja klassi haridusega venekeelne vanaema, kes oli minust 66 aastat vanem ja õigeusklik, imestan, sest kõigil ei ole ema või lugevaid vanemaid eeskujuga kuskilt võtta, kõigil ei ole võimalik. Imestan inimeste üle, kes arvavad, et see on normaalne, et kõik teavad seda, mida nemad teavad. Mina pole kunagi teadnud. Mõnikord on tunne, et siiani ei tea. See teeb kuradi kurvaks. Isegi siis, kui ma arvasin end kõike teadvat, ei teadnud ma sittagi, lihtsalt olin täispuhutud vuhva Tallinna ülikooli eesti filli esimesel, teisel ja kolmandal kursusel. Ilgelt tark omast arust. Kõik mu kursusõed on viis-kümme korda rohkem saavutanud karjääri mõttes ja ka isiklikus elus kui mina. Ma ei ole kade, mingis mõttes olen isegi uhke nende üle, aga mind ärritab see viieteist aasta tagune plikake. Lihtsalt ärritab mõte, et  loeb ainult kõige rohkem edvistav, seletav jne tšikk klassis. Alati! See, kes tegeliku töö ära teeb, sellega on keerulisem. Ta nimelt ei jaksa edvistada ega seletada ega teoretiseerida. Ta teeb. Ta jookseb. Ta toob. Ta viib. Ja, jah, ta sageli ei loe raamatuid nii palju (kui see just tema töö ei ole) ega tee paljusid asju, mida arvatakse tegevat eliit, sest ta ei ole eliit. Ta teeb kõik ära, et eliit saaks tegutseda. Teda ei märgata. Ta isegi muutub märkamatuks endale. Ma usun, et me kõik oleme need sipelgad olnud. Isegi need, kes on hetkel eliiti jõudnud, on olnud märkamatud ja omal moel ärakaduvad tegelased, kuni lõpuks miski on neid nad kas nähtavaks teinud või nad ongi leppinud oma nähtamatusega ja näevad selles oma eksistentsi võimalikku häädust. Sest hea on olla see, kellele loodetakse, aga kelle puhul ei eeldata tegelikult mitte mingit vastutust. See on lausa minimaalne vastutus. Kuigi, kui neid sebijaid pole, siis ilmselt märgatakse sebimise puudumist, mitte sebijate puudumist. Sebija vahetatakse samasuguse sebija vastu välja. Nii see käib. Kõikehaarav kurbus. Väljun ebamugavustundega iseendast. Seisatan nagu mõni totakas filmikangelane oma kurbusega üksi kuhugi kaugusse vaadates. 

03 juuli 2020

Peatub aeg

Siis kui aeg peatub
ja liigub
õhu ja lõhnadega
minust läbi
tollel soojal ja külmal
poolkevadpäeval

olen otsekui endaks
siiani jäänud
selles ajas kus kiirus
on tõde 
ja infotehnoloogia
on Jumal

aeg peatub
ja mind
polegi vaja
ainult mu
lihasjõudu
ja elu mis 
muutub ses ajas

läbitungiva pilguga
vanas kõduvas
minuks saavas
kodumajas
elab vaime ja valu

kui mina 
oma tõukekaga
ajan iseend
taga ses
Tallinna ajas

ootab Antovka
tolles 
kaheksa-aastase ajas

tule tagasi
tule kirjuta
tule loe 
tule laula
tule unusta

tule koju
memmeke kasvatab suureks

tule tagasi
tule koju
tule jää


02 juuli 2020

Selvehalli tüdrukud

Selvehalli tüdrukud
külmkapis
või kuumaletis

pisikesed ja suured
tohutu haardega
daamid

18 000 sammuga
ja ilma

ootavad meid 
ostma
kuumi kotlette
rohelisi herneid
seasilmi ja -kõrvu
kanamune
pesumasinat
raamatuid
ajakirju

selvehalli tüdrukute
naeratusi kohmetust
ja selvehalli tüdrukute
kadumist

sest kõike võib teha
robotiga

selvehalli tüdrukud
ja nüüd ka poisid
muutuvad ebavajalikuks
kui popiks saab
endale ise
piima lüpsmine
marjade korjamine
pesu pesemine
sigade tapmine
vorstide täitmine

sest pole lubatud
muud me riiki
kui eestlased 

selvehalli tüdrukud 
on esimesed
kes kaotavad
viimased
kelle peale mõeldakse

ehkki väidetakse nad olevat
kõige tähtsamad
koroona ajal

nii nagu õpetajad
medöed ja arstid

inimene inimesega
tööd tegemas
pole väärt 
punast krossigi
sest ta ei tooda
lisaväärtust

ainult elukõlbulikke
kodanikke
kedagi, kes ei karda

aga neid ju 
pole tegelikult 
vaja

liiga palju elu
liigpalju arukust
ehmatab arutuid

neid kes julgevad
tirida katki
võimust hullununa 
inimesi, kogukond

selvehalli tüdrukud
või õpetajad
või medõed
või ämmaemandad

asendatakse robotitega

sest pole vaja

INIMEST

01 juuli 2020

Natuke hajameelne värk

Hajameelselt palju juhtub. Sees hakkab imelik, mõnikord isegi valus. Sellest tuleb üle olla. Aga ei tea kunagi kui kauaks. Vaatame argipäeviti "Kutsuge ämmaemand". Saame kahekesti teada, et mis on preklampsia, vesipea, emakook ja jumal teab veel, misasi. Täna nutsin, sest vanaisa nägi esimest korda oma lapselast ja pidi samal hetkel ära surema. Niisama lihtsalt see käibki. Sureb ära. Ja mina tönnin nagu viimane naga. Igal juhul soovitan kõigil võtta ette Jupiter ja ämmaemandad. Saate targemaks, ilusamaks, paremaks inimeseks. Näiteks eile saime teada, miks on kasulikud kondoomid ja pillid ja abordid - eriti vaesemates piirkondades. Ma arvan, et kui ma suudaks isale selgeks teha, et vaadaku toda sarja, siis võib juhtuda, et äkki hakkab ta ka aru saama, mida tähendab naiste õigused sisuliselt. 

Käisime see pühapäev Männikul. Imelik pühapäev, imelik Männiku. Korraga kogu selle prügi sees  musta liiva sees normaalset rannikuäärt otsides avastasime, et see ongi ju see kuhu toodi üheksakümnendatel mehi liivale ja midagi muutis selle niigi ebameeldiva veel hirmsamaks, vastikumaks. Tööstuspraht ja mõrvad. Eesti Ekspress võimendas seda asja veel natuke oma aseri maffia looga. Aserite värk on muidugi huvitav, tundsin üht tüüpi, keda kutsusin vist Murumeheks. Murumehele meeldis mind kutsuda aseri toidukohtadesse sööma näiteks hartšod või veel miskit põnevat. Nüüd tundub mu sõber mulle kuidagi kahtlaselt aserlik. Aga jah, kõik see on seotud kuidagi Tarankoviga ja mingi kummitava kuritegelikkusega, mis mind veel rohkem mõtlema paneb. Lugudele, mis on minu jaoks põnevad, kuigi jah, kuidagi olen oluliseks pidanud oma identiteeti, oma ema, oma vanaema - just neid, kes mind kõige rohkem on kasvatanud. Aga seda on vist raskem põnevana ette kujutada. Identiteeti ma mõtlen. 

Tööd palju. Trenni püüame ka teha natuke. .  

Sa oled naine, sa peadki kannatama

"Taevas hoidku" teatas naine minimaalse emotsiooniga, otsekui midagi poleks juhtunud, külmalt, vaadates oma mehe terashalle silmi, mis segunesid ebakindluse ja palvega, nõudlikuks. See oli juba nagu lapsepõlves, kui selg roostetas koos jalgadega ja kõhuga valutada täiest jõust menstruatsiooni ajal ja vanaema 1918. aastal sündinud kristlane teatas täie rahuga, et ta on naine, ta peabki kannatama, ta on patune, ta on juba naiseks sündides Jumalat teotanud. 

Ja nüüd käitus mees ka niimoodi Linda istus maha ja ei saanud aru. Ta polnud aru saanud, kuidas tema elu nii kaugele oli jõudnud selle mehega, kes ta vastas istus ja teda niimoodi poolteotavalt vaatas. Kuidas oli võimalik, et ta on selles olukorras? Ema oli öelnud jah, ema ütles kõiki asju ja vanaema ja vanaisa ja isa... Aga neil polnud tegelikult mitte mingit õigust öelda, et see mees on jobu ja ei kõlba kuhugi. See mees, Janno, see mees, kes tema vastas teatas, et ta jätab ta sekretäri pärast maha, sest... Ja Janno sõnad sulasid kurku kinni. Sekretäri? Karla pärast või? No ainuke sekretär, kes Janno firmas töötas oli Karla. 

"Aga mitte päriselt," kordas Janno veelkord. Mitte päriselt? Mis mõttes mitte päriselt, Linda tundis, kuidas ta tahaks tõusta ja lüüa vaba käega meest näkku, kiiresti, soravalt, nii nagu ta oli teismeeas oma nooremat õde löönud, kui see jälle tema toas tema kleitides ringi oli sobranud. See pisike, totakas viieaastane, kellele pöörati rohkem tähelepanu kui Lindale. Ainukesele seni... 

"Mis mõttes?" küsimus kõlas ebalevalt. 

"Sa ju mõistad mind. See on võimatu, et ma temaga päriselt koos olen. Kui keegi sellest teada saab, keegi, kes pole nagu sina, vaid keegi... Ma kuulun ju konservatiivide hulka, ma olen ju... Sa tead küll, nad võtavad mult naha ja... Kõik võtavad, nad teevad mu puhta paljaks, nad tapavad mu ära, nad... Sa mõistad ju..."

Linda vaatas põrandale. Kümme aastat kooselu. Kümme aastat kooselu. Viis aastat abielu. Kaks last. Ja ta kuradi mees avastab, et ta on gei, lisaks sellele, et ta on jäigalt konservatiivse maailmavaatega, on ta gei. Hea veel, et mõned reproduktiivorganid ei tööta Lindal nii hästi, kui teistel naistel, sest muidu oleks neil neli-viis last, võib-olla rohkemgi, ja see totakas tööta olemine, sest ta on naine ja see viis, kuidas tal ei tohi olla liiga palju sõbrannasid. See kõik, see. Linda oli kogu aeg uskunud, et see on nende kahe pärast. Suhte pärast. Armastuse pärast. Et ta tuli oma lemmiktöölt lemmikloomapoes ära, sest ta lõpuks leidis enda kõrvale täiusliku mehe, kes armastab puhtust ja korda ja teda kõige kõige rohkem siin maailams. Ja siis tuleb välja, et ta on kattevari. 

"Ei, ei mõista... Ja ei hakkagi mõistma. Ei ole kunagi mõistnud." 

"Linda ma ju armastan sind." 

"See pole armastus. See pole kunagi olnud armastus. See on sotsiaalse hierarhia kinnitamiseks vajalik tegu - sul oli enda ülimuse kinnitamiseks vaja oma naist, vastassoost partnerit ja lapsi. See pole armastus. Kohustus? Jaa, ma ei ole kunagi mõelnud, et miks see tundus mulle, et sul on raske, kui ma sind suudlesin huultele, sest see ju ei olnud minule raske." 

Tore on. 10 aastat tühjust. Kuidas ta lapsed üksi üles kasvatab? Kus ta elama hakkab? Kus tööl käima? Miks ta varem sellele ei mõelnud?

"Sul on mind vaja. Sa pole kümme aastat tööd teinud. Sa isegi ei tea, kuidas see käib. Sa oled lihtne küülikute ja hamstrite müüja, mitte kunagi midagi enamat. Sa ju saad aru, et neile ei maksta raha palju, sest neid ei ole vaja, pole kunagi vaja olnud. Mind - suurfirma juhti ja paljude väikste firmade omanikku - seevastu on kõigil vaja, eriti minu lastel. Aga nad ei tohi teada saada, et Karla..."

"Jaa, sind on vaja, hoolimata sellest, kas Karla või mina... Nad ei saa sulle liiga teha. Sa mõistad ju seda?"

Linda hningab sisse ja välja. Tõuseb diivanilt ja läheb raamatukokku, sellesse tuppa, kus ta on ennast elu aeg turvaliselt tundnud.


25 mai 2020

Ajalugu ja aja lugu

Koroonaga oleme siis nüüd praegusesse järku jõudnud, kus võib Võrus käia. Jeei! Minu isa vist ikka igatses mind parajalt palju, nii nagu üks Karlsson parimais aastais julgeb igatseda. Meie puutusime elus esimest korda kokku majaühistuga ja hunniku jamadega ja töötamine-toimetamine kodus ehk Võrus on nüüd ka läbi proovitud. Natuke  on hirmus ja natuke ei ole ka. Imelik ikka. Pingutame, jookseme, kargame, teeme erinevaid asju ja üldse. Hea on see, et tänavu võtsin kaasa kõik oma diplomid kodust! Koolilõputunnistused ja diplomid. Tuleb välja, et keskas oli mu üksainuke kolm bioloogia, kõik ülejäänud olid neljad-viied, isegi kõige ebameeldivamate omadustega ajalooõpetaja  oli suutnud mulle tekitada kokkuvõtteks 4. See on siis loen sirgelt maha kõik ja dikteerin lauseid viis korda ja kirjutage paljun nüüd oma nn ajaloovihikusse, ilgus kuubis ikka, kui inimesed ei oska jutustada oma erialaseid teadmisi ümber, emotsioonita jauravad enda ette mingit hirmsat tühjust, millega ausalt öeldes minul mingit seost ei ole. Bioloogia õps oli hoopis teistsugune, igas mõttes palju meeldivam ja omal moel teravam ja tublim, kui enamus inimesi, kellega ma erialateadmisi kätte saades kokku  puutunud olen. Aga bioloogia ei hakanud mulle ikkagi niimoodi külge, nagu ajalugu. Mitte et see hirmsasti mu külge hakanud oleks. Aga igal juhul praegu, kui on võimalik vaadata põnevaid sarju Lucy Worsley juhatusel nii juutuubist kui ka ETV pealt, siis on kuidagi kummaline ja kuidagi hea, et vähemalt ühes riigis oskab keegi rääkida oma riigi ajaloost nii meeldivalt ja põnevalt, et pea hakkab ringi käima kõikidest Henry-dest, George-dest, Edwarditest. Arhitektuur, kunst, kirjandus - seotakse ilusaks kimbuks ajastute sisse ja siis tekib mingi väga vastik ebamugavustunne, et mismõttes! Eestis on ka ju ajalugu ja inimesed, kes seda läbi ja lõhkini tunnevad. Vähemasti mulle meeldib mõelda, et on, kuigi ma võin eksida, sest teatavasti on meil humanitaarteadlastega ikka kuidagi valusasti, see projektipõhine ja õhinapõhine toimetamine. Asjad jäävad kuhugi seisma ja pooleli, keegi ei püüa mõtestada oma käitumist ja selle iseärasusi, mis muide tulenevad ikkagi meie ajaloolisest teadvusest. Oma hirmude sõnastamine ja mõtestamine võiks käia inimeseks olemise juurde. Sest hirmud ongi need deemonid, millest algavad kõiksugu kurjategemised minu meelest. Ja omakorda hirme kasvatatakse meie sees juba päris algusest peale. Kasvatatakse, sest me oleme osakesed suuremast ja valusamast maailmast, kui see, mis meid praegu ümbritseb. Aga jah.