20 veebruar 2020

Kuidas kirjutatakse Kafka...

"Tere!"
"Tere!"
Pikkade peaaegu kulliküüntega, küllaltki lühikese kleidi, värvitud huulte, silmade ja juustega naine vaatab läbitungivalt vistrikulise paksude prilliklaasidega kartulikoorekarva juustega kõhna raamatumüüjanna poole ja tolle müüjanna ilmselgeks jahmatuseks teatab: "Ma otsin Marie Heibergi armastuskirju."
Müüjanna ajab silmad pärani.
"Heibergi kirju?"
"Jaa!"
"Ses mõttes, et..."
"Sellest teisest poest öeldi, et see raamat peaks siin olema."
"Oot, kuidas... Kuidas raamatu pealkiri oligi...On?" Müüjanna tunneb end ebamugavalt. No ta ju peaks teadma, et neil on poes Marie Heibergi kirjad. Ta on ju luulehuviline. Ei ole võimalik, et ta ei tea, et need on ilmunud, et need on olemas. Tüdruk peaaegu, et väriseb oma teadmatuse tunnistamishirmust. Paanikataoline noot kerkib ta pähe ja ehk ka sellesse viisi, kuidas ta silmipimestavat ehkki pisut liiga lühikeses kleidis noort naist enda vastas vaatab. Nagu mingi...
"Pealkiri...!" kostab too veelkord, "on Marie Heibergi armastuskirjad, EKSA väljaanne, teate küll. Eelmises poes ei teadnud müüja, kuidas kirjutatakse Kafka. Tundub, et teie ei tea, kes on Marie Heiberg."
"Tean küll!" ütleb tüdruk justkui oma eksistentsi õigustades, "Aga raamatu pealkiri on "Üks naine kurbade silmadega"".
"Selge! Sel juhul otsige see palun üles. Mul on seda kohe vaja, mitte nädala pärast. Muidu oleksin e-poest ostnud, teate küll!"
Müüjanna uurib arvutis raamatu pilti ja on ikka veel pisut šokis nii raamatust, ostjast kui ka kombineeritud olukorrast. Korraga tuhiseb poodi kõrgetes kontsades, kiskjalike küüntega pikk blond naine, kes astub ligi Heibergi-otsijale "Kas leidsid selle Heibergi juba üles või, Miša? Meil on siin kaubanduskeskuses pediküüri aeg! Me ei tohi hilineda! See on üks kallimaid pediküüre ja kui võimas see saab olema meie saunapeol, kui me ilmume välja imeilusate jalakestega kõikide nende inimeste keskele!"
"Rahu! Müüja otsib. Ega kõik ei saagi teada, kes on Marie Heiberg. Üks kummaline võrukesest luuletajanna, kes armus eesti ilusaimasse kirjanikku - Michelsoni, kirjanduse paavsti."
Müüjanna on arvutis kinni, kardab sealt peadki tõsta, sest ta ei tea ikka veel, kuhu see õnnetu raamat pandud on. Üks tükk kogu poe peale, üksainuke.
"No aga küüned! Saad sa ikka aru või? Peale selle Oliver eeldab, et ilmud kohale ilusana, mitte mingi Marie Heibergiga."
"Muidugi, Ella, ilmun ma kohale ilusana, see ei peaks takistama mul doktorikraadi saamast, et ma ilus olen või maniküüritud või pediküüritud. Oliver teab seda."
"Tegelikult pole sellel kraadil ju tähtsust. Päriselt! Tööle sind ju sellepärast ei võeta ei ülikooli ega tavakooli ja muuseumisse sa ju minna ei taha ega mõnda teadusasutusse. Milleks see kõik? Selle õnnetu doktorikraadiga pole sul tegelikult mitte midagi teha. Ja Marie Heiberg? Keda huvitab Marie Heiberg? Eestlasi huvitab või? Vaevalt! Kõiki aga huvitab ilus noor naine oma suguküpsuse kõige pakitsevamas eas."
Ella on provatseeriv. Miša teab seda. Ta lööb selle jutu peale käega, kuigi teab, et sõbranna küünilisuses on terake tõtt. Mitte kedagi ei huvita... Luuserid! Sellepärast tulebki küüned teravaks ja silmad säravaks ja üldse teritada.
"Mind küll huvitab Marie Heiberg," kostab hiirekesetaoline müüjanna leti tagant.
Miša vaatab teda põlglikult. Vastutustunnet pelgav, pisike irisev loomake leti taga.
"Jah, teiesuguseid huvitab ja minusuguseid huvitab. Kus see raamat siis on?"
"Ma ei tea, ilmselt biograafiate all, seal on..."
"Ilmselt tõesti."
Ella vaatab Mišat ja itsitab.
"No päriselt Miša, pediküür!"
"Jah, Ella! Pediküür on mõnele kindlasti huvitavam kui eesti kirjandus."
Müüjanna läheb raamatut taga otsima ega naase pikemat aega.
Miša aga jätkab: "Kindlasti on ka sellele luulehuvilisele müüjannale maniküür, eriti võõraste hästiriietatud naiste maniküür, palju huvitavam, kui eesti kirjandus. Ja tahab ta seda või mitte, aga ta on sama pealiskaudne ja jõle nagu sinagi, mu kallis Ella!"
"Mina ja jõle?"
"Nojah... Su isa ilmselt lööks su maha, kui ta kuuleks, et sa ei tunnegi üksikasjalikku huvi eesti kirjanduse, kultuuri ja rahva vastu, et oh kuidas sa küll võid, et mitte tunda huvi Marie Heibergi vastu, ikkagi sama kandi tüdruk, ikkagi võrukene..."
Itsitavad kahekesti.
Ella aga jätkab: "Ja peale manitsemist loeks mu kallis papa ajalehti edasi ja tunneks poliitika ja propaganda vastu rohkem huvi kui Tammsaare "Tõe ja õiguse" vastu või hoopis fs-i luule vastu või Kristel Algvere oma vastu või... Ja niimoodi nagu näha jäävadki eestlased alles... Igavesti ja totakalt oma rinnale kloppides, et ohkuiuhke on olla eestlane, lugemata klassikat, käimata teatris, näitustel... Aga päriselt! Miša! Jõle?"
"Ikka!"
Müüjanna jõuab võidurõõmsalt kohale ja ulatab Mišale raamatu. Too tõmbub pingule.
"Kus te seda hoidnud olete?"
"Riiulis."
"Näha  jah... Mis riiulis? See on ju tolmust koledaks läinud!"
"See on ainuke eksemplar."
"Jah... ainuke eksemplar. Piinlik peaks olema selliseid raamatuid müüa. Mis seals ikka! Allahindlust saate teha?"
"Kümme protsenti?"
"Asi seegi."

13 veebruar 2020

Lugemisprofessionaal ja insener



Raamatupood. Letis paksude prilliklaasidega, pisut vistrikuline kahekümnendates müüjanna. Tema vastas vanem mees.

"Tere! Mul oleks vaja lugemislauda ja lugemislampi ja lugemistooli ja kümmet kõige paremini kümneaastastele tüdrukutele sobivat raamatut."

"Tere! Lauda, lampi ega tooli meil pole, aga kümme raamatut leiame lihtsalt."

"Oot-oot-oot! Mismõttes pole? Te olete ju raamatu ja raamatutega seotud asjade müügikoht. Mismõttes teil pole lauda, lampi ja tooli? See on ju elementaarne lugemisvarustus! Mõeldud eriti algajatele lugejatele, kelleks on minu kümneaastane Mirri!"

Neiu teiselpool letti naeratab ja kostab: "Aga lugeda saab ju pargipingi peal, voodis, köögis, enne kui ema teeb valmis kõige parema koogi maailmas, õues, enne kui kõik peenrad saab umbrohtudest puhtaks kitkutud, diivani peal, sealsamas, kus telekatki vaadatakse, mõnikord on telekas isegi taustaks, poejärjekorras, hambaarsti ootetoas, vahetunnis pingi peal või seistes, bussis, kui pole veel kohale jõudnud, rongis, kaubanduskeskuses, kus on inimesed, keda jälgida ja pingid, millel istuda, põhimõtteliselt igal pool saab lugeda! Poosi saab ise valida! Lamades võib lugeda! Istudes! Kõndideski! Seistes!"

"Vaadake teie olete professionaal! Minu lapselaps on algaja! Ta vaatab köögis ema, aias lilli, diivanil telekat, voodis und, arvutilaual arvutit, poes järjekorda, koolis teisi lapsi, kaubanduskeskuses riideid, rongis telefoni ja telefonis videosid. Pingi peal ka videosid. Talle on vaja lugemiseks lugemislauda! Muud midagi! Siis ta loeks lugemislaua juures! Nii et kus on lugemislaud siin teie juures!"

Tüdruk võpatab pisut.

"Me oleme raamatupood. Me ei müü mööblit."

"Mismõttes ei müü? Vaadake Amazon, kui ma sinna sisse toksiks, et mul on tarvis kümme raamatut kümneaastasele tüdrukule ja lugemisvarutus, siis ma saaksin kõik kohe kätte! Ja mina vana rumal inimene tulin täiesti tavalisse poodi, täiesti tavalist lugemisvarutust ostma! Nagu päriselt! Niimoodi jääte te oma tulevastest klientidestki ilma!"

Tüdruk ohkab.

"Kuidas teie loete raamatuid?"

"Mina? Miks mina peaks raamatuid lugema! Ma olen seitsekümmend viis aastat vana, viimased nelikümmend viis neist töötanud insenerina, enne seda ma muidugi lugesin, lugesin palju, lugesin klassikat! Balzac ja Shakespeare ja loomulikult Charles Dickens ja teate ikka toda vana vana "Maailm ja mõnda" sarja! Aga rohkem pole selleks aega! Ma teen praegu ehitusobjektidele hindasid!  Peale selle! Ma loen ajalehti!"

"Väga hea! Ajalehed on väga hea! Kus te neid loete?"

"Enne tööle hakkamist kabinetis, diivanil enne Aktuaalset Kaamerat, ikka väga põhjalikult loen!"

"No, siis te teate, et lugeda saab ka diivanil enne Aktuaalset Kaamerat. Järelikult saab ka Mirri niimoodi loetud."

"Ei-ei-ei-ei! Te saite nüüd minust täiesti valesti aru, ei saa loetud! Ta ei ole lugemisprofessionaal, tal puudub igasugune suutlikkus lihtsalt istuda ja mitte midagi teha, ta peab olema teadlik sellest, et ta loeb või teeb midagi. No mõelge ise! Lugemislaud on distsipliin! Diivan on mingi multifunktsionaalne ollus! Päriselt!"

"Olen teiega natuke nõus ja natuke mitte. Kui lugemist nautida..."

"Nautida? Mismoodi see käib? See väike tirts ei naudi sellist asja ja ei hakka kunagi nautima, see on töö, ta peab ühel hetkel ülikooli minema ja inseneriks saama, nagu mina. Ja mina ei ole kunagi nautinud ühtegi kirjandusteost, sest mida seal nautida. Kasu peab sellest saama, inimene peab arenema keeleliselt. Ma olen mõtisklenud raamatute üle, aga see on jube tüütu tegevus ja ei vii kuhugi ja selle eest ei maksta! Ainus, kuhu selline tegevus viib on raamatupoe leti taha ja see teeb veel noore ilusa naise koledaks ka, millised jõledad paksud prillid teil on!"

"No mina olen nendega sündinud. Ma päris Marina Tsvetajeva nüüd küll ei ole, et käiks miinus kaheksaste silmadega ringi ja ei näeks asju ega inimesi enda ümber, et lihtsalt ilus olla... Aga selge! Selge! Mõistan teie muret! Mööblit te meie juurest kahjuks ei saa. Lihtsalt raamatupoe ülesehitus pole veel sinnamaale jõudnud, et te mööblit meilt osta saaksite, aga need kümme raamatut otsime küll algajale lugejale riiulist üles! Kümneaastane? Tüdruk?"

25 jaanuar 2020

Mõtisklusi raamatuist ja Mart Juurest

Mõte sellest, et eesti keel või kirjandus või rahvaluule ei ole riiklikult olulised või tähtsad, et inimesed, kes töötavad nendel aladel võib lihtsalt kokku lükata, ühte patta panna ja teha neist n-ö projektipõhised humanitaarid, kes on alati pisut söömata, pisut ilma, tekitab minus mitmeid assotsiatsioone. Jah, mina olengi see humanitaari taustaga tegelane. Projektipõhiselt pole ma kunagi töötanud, muuseumis või teadusasutuses ka mitte. Olen olnud viimased kümme aastat sõna otseses mõttes raamatute müüja. Alates ketipoemüüjast lõpetades logistiku ja turundusinimese rolliga kirjastuses praegu, mille sisse mahub ka raamatute müük. Sisuliselt ma raamatutega ei tegele, seda tegin ma enam kui kümme aastat tagasi ülikoolis. Sest need väiksed arvutused, mis ilmusid mõnes Sirbis, ei loe.

Aga! Oluline asi meie äris, ei ole tegelikult suured poeketid, vaid see, mis nendes kettides ära müüakse, mida inimesed näevad, mida mitte. Ja see, mida inimesed näevad või mitte, sõltub mitte ainult turunduseelarvest, see sõltub eelkõige laiemast pildist inimeste ümber. Jah, laiem pilt tuleb tavaliselt Eesti Rahvusringhäälingust! Tuleb ka sellistest suurepärastest fraasidest lugupeetud Helmede hõlmast, et kae hobusevargaid. Laiem pilt tuleb ka sellest, et keegi lihtsalt ütleb, et rahvaluule pole oluline, et Tuglase-Underi keskus pole oluline, et Tallinna ülikoolis ei pea sisuliselt enam õpetama eesti kirjandust, sest see pole oluline. Mis teeb olulise? Ikkagi raha! Oma last saad sa armastada küll, aga kui sa ei kuluta ta peale raha ja tal pole riideid selga panna või süüa, siis sa teda tegelikult ei armasta. See on sinu vanemlik kohus. Sõnades esineb meie praegune valitsus kui kultuuri ja traditsiooni väärtustaja. Päriselus näeb see kõik palju nukram välja,

Raamatute eest tuleb seista. Sellega tegelevad teadlased ja ajakirjanikud. Raamatutele tuleb meie seas ruumi anda. Loomulikult olen nõus, et noored ei pea lugema raamatuid, kui samal ajal on väljas mõned väga head filmid või seriaalid, millele on palju lihtsam oma aega pühendada. Tean ise, kui raske on näiteks detsembris, kui suurem osa tööpäevadest kulub justnimelt logistikale või müügile, raamatut lugeda. Ükskõik, mis raamat see ka poleks. Kui see harjumus on tekkinud, siis tekib vajadus neid koju osta ja läbi töötada, lihtsalt sellepärast, et lugusid ja keelt olen ma mingil kummalisel põhjusel juba ammu armastanud. Keegi päriselt seda põhjust ära arvata ei oska. Ristand insenerist ja kokast-teenindajast ei pidanud ju looma sellist humanitaarhullu, kes raamatuid müüb, aga võib-olla siiski. Igal juhul ülikoolis tähendas raamatute lugemine hoopis midagi muud kui praegu. Ja nende mõtestamine osutus millekski enamaks ja võimsamaks, kui nende müük. Seal võis endale lubada eliidiks olemist. Päriselus seda paraku lubada ei saa. Siiani mõtlen sellele õnnetule kirjandusteadustudengist müüjannale, kes esimest korda ühes ketipoes avastas, et inimesed ei loegi igapäevaselt luulet remondivad, kokkavad, abistavad ennast mingite veidrate raamatutega. Kusjuures mina loen igapäevaselt luulet!

Eliit ja pärisinimesed ei saa ega tohi olla teineteisest liiga kaugel. Aga see kaugus algab juba sellest, kui Mart Juur ei ole enam kirjandusminister, vaid tema raamatutest rääkimisi tuleb vaadata "Prillitoosist"! See on kõigest üks väike näide vastikust olukorrast, mis tõmbub raamatute ümber nagu poomisnöör. Samuti kui Peeter Helme vahetab kirjandussaatejuhi ameti Vikerraadios Postimehe peatoimetaja vastu. Loomulikult on kõik kolinud internetti ja Instagramm ja Facebook võib-olla isegi mõni veelgi uuem ja parem kanal annab meile kiiremini infot meid ümbritseva kirjanduselu ja raamatute kohta, aga siiski! Kui isegi ülikoolisiseselt otsustatakse, et see eesti kirjandus ei vääri lektoreid, ootab ka mind ees tugevalt teistsugune kirjandusmaailm, kui näiteks seitseteist aastat tagasi tookordsesse Tallinna Pedagoogikaülikooli astudes. Siiani on meeles, kui meeldivalt üllatunud minu essee üle oli Tiina Kirss, kui proovisin ka Tartu ülikooli kirjandusteadust magistris edasi õppima minna. Ma olin teistmoodi! Ja see kõik oli Toomas Liivi ja Anneli Kõvamehe ja Marju Kõivupuu ja veel paljude teiste põnevate eesti kirjanduse ja rahvaluule õppejõudude pärast, kes andsid mulle laiapõhjalise ja põneva hariduse just siit praegusest Tallinna ülikoolist! Seda haridust kasutan ma küll pisut teistmoodi, kui ma seda 2003. aastal ette kujutasin. Aga ma kasutan seda siiski! Ja see on andnud mulle võimaluse süveneda raamatutesse teistmoodi, kui ma seda muidu teha oskaksin. Aga kaotades ära inimesed, kes oskavad hoolitseda meie vaimu eest just eesti keeles, ei imesta ma ka selle üle, et enamus minust kümme-viisteist-kakskümmend aastat nooremad räägivad sega-inglise keelt ja ei loe, sest need, kes neile lugemist peaks õpetama on hobusevargad ja need, kes peaksid tegelema otseselt nende rahvaluule uurimisega ei vääri granti.

Mind ennast huvitab, et kas minu hobiks taandunud kirjandusteadus ja kirjutamisvajadus ja lugemisoskus, lõpuks muutubki tavapraktikaks? Et õpid ülikoolis kuus aastat ja pärast otsid võimalust, et mõtestada loetut ja kirjutada kuhugi millestki, näiteks tantsuetendustest pilet vastutasuks. Ja süveneda ei saa ühtegi raamatusse kauem, kui seda lugedes. Ma loodan, et mitte, sest iga kord kui ma Musta Lakke sattun või mõnda põnevat Urmas Vadi juhatatud kirjanduse saadet kuulama, olen ma väga õnnelik, et on inimesi, kellel on aega süvenemiseks ja meid ümbritseva ilma mõtestamiseks. Müügiinimesena oleksin aga veelgi rõõmsam, kui oleks ka neid nägusid, kes saaksid avalikult jagada neid mõtestajaid ja süvenejaid, ma oleksin väga õnnelik kui Mart Juur teeks oma kirjandussaadet ETV-s. Õigel kellaajal! Kell 20.00!

11 jaanuar 2020

Uskuge oma kultuuri järjepidevusse ja jõusse, mu kallid, armastage iseennast

Hetkel loen Chimamanda Ngozi Adichie romaaniga "Pool kollast päikest". Imelik. Ilus. Veider. Hea. Hirmus. Miski selles meenutab mulle Karl Ristikivi romaani-dialoogiat "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". See ennesõjaaegne seis. See peaaegu, et vastik igapäevaelu, äri, armumised, lapsed, mehed-naised omavahel, väikesed kummalised teenerlapsed, kes pole oma kodukülas iga päev liha süüa saanud, kes õpivad tundma alles rikka õppejõu juures hambapastat, seesama õppejõud on aga pärit samasugusest väiksest külast vaese ema juurest, kes usub nõidadesse ja kardab haritud naisi hullemini, kui...Oh toda imelikku aega, mida võib nimetada ühe pisikese või ka metsikult suure riigi algusaastateks. Ettevalmistuseks, millekski enamaks, paremaks, ilusamaks. Olgu see siis Eesti või Nigeeria. Ega mu venekeelsed sugulased on mulle ikka rääkinud, mis tunne oli sündida maal ja kasvada maal, hobuste ja lammaste ja lehmade keskel ja olla vaene. Seda tähendas Setumaal venelasena sündimine 1930ndatel. Ei olnud me pooltki siin nii rikkad ja toredad - kasuahned ja vastikud. Nii nagu see ikka on, kui inimesed saavad endale võimu ja väe teisi juhtida. Ise otsustada, esimene, kes kasu saab on ikka see uus võimul olija. Me võime mõelda küll, et ehk on temas natuke rohkem õiglustunnet ja suuremeelsust - aga olgem ausad, ei ole. Väiklust ja nõmedust on. Ja mõned inimesed on selles väikluses ja nõmeduses hullemad ja vastikumad, kui teised inimesed. See käib lihtsalt inimeseks olemise juurde. Selles mõttes on nigeeria igbo hõimust autori Adichie raamatut väga huvitav jälgida, ja just seetõttu ta meenutab oma rafineeritud inimlikkuses Eestit ja Eesti ajalugu. Ja võib-olla saab Aafrika koloniaalajaloole mõeldes mõista ka meie eneste koloniaalajalugu ja ka seda, miks kõik nad tulevad siia, need majandusmigrandid, nagu neid nimetatakse. Vahet tegelikult ei ole, kas majandus- või poliitiline migrant. Tavalist on igasugune migratsioon seotud võimuga, mis ei toimi migreerujale meelepärasel moel. Olgu see või eestlane Soomes. Poliitikud tegelikult on osaliselt süüdi meie heas või halvas palgas, meie heas või halvas elukäigus. Nad annavad meile võimalusi elada heas või halvas riigis. Ja eelkõige mõjutavad nad oma otsustega ja avalike väljaütlemistega tegelikult meid ümbritsevad igapäevast reaalsust. Annavad loa teha liiga, kas siis igbodele, naistele, loomadele, juutidele jne, jne. Igasugune jõhker liigne lihvimata jultumus võib varem või hiljem viia olukorrani, kus kellelegi tehakse liiga sellepärast, et ta on naine, mustanahaline, venelane, kokutaja, lesbi, gei. Loomulikult võib öelda, et avalikult karta teistsuguseid, immigrante, naisi (seda küll ei nimetata kartmiseks, pigemini otsekoheseks jutuks ja millekski, mis peaks olema aus, ausus on ju hea!) ja seda hirmu väljendada sisuliselt sõimuga (mis tähendab endiselt eemaldumist poliitkorrektsusest ja viisakusest), on okei, on õiglane ja normaalne, sest kuskil on meie asjad ja seal kuskil on teiste inimeste asjad ehk probleemid ehk sõjad ja vägivald ja valu. Seda valu ei pea meie mitte kandma. Aga me kanname oma hirmu sees peituvat valu. Mina eelistaks seda valu analüüsida, seda hirmu, mis tuleneb teiste inimeste eest põgenemises, teistsugususe eiramises, mis tegelikult ei lase arendada ka iseendal ja oma kogukonnal, vaid lõikab läbi inimeseks olemise prioriteedi ja samas ka rahvuseks olemise võimaluse. Igasuguse kultuuri tarbimine: lugemine, kunstinäitused, keeleõpe, muusika, tants, teater, kino - kõik õpetab meid minema lahti, minema enda kui inimese ja mis seal salata alati ka enda kui eestlase või lätlase või eurooplase poole. Iga kord, kui keegi meist tegeleb natukegi eesti kultuuriga - on ta rohkem eestlane, rohkem enda nägu ja enda tegu. Nii nagu need igbodki 1960ndate Nigeerias. Oma keelt tuleb praktiseerida, oma kombeid tuleb tunda, aga mitte hirmuga, et ehk tuleb keegi ja oma kommetega lämmatab meie kombed, vaid pigem teadmisega, et oskame piisavalt hästi oma hapukapsast süüa, verivorsti teha, kama juua, et meis on piisavalt eestlast, et mõista kasvõi Asko Künnapi luulet, Triin Soometsa, mõista eesti keele habrast, aga võimast ilu, mida isegi udmurdid, itaallased, inglased jne on õppinud austama-armastama! Isegi rääkima, isegi mõistma! See on natuke raske ja selleni jõudmine tõotab palju tööd ja palju tegemist justnimelt meie kultuuriga, mõistmist, et see on meie oma, aga me võime seda jagada nendega, kes siia mõnikord peavad tulema, mõnikord tahavad tulla. See eeldab tegelikult väga suurt enesekindlust, just sellist enesekindlust, mida ei ole Adichie romaanis jorubatel ja hausadel. See eeldab, et me ei karda, see eeldab, et me oleme uhkusega eestlased, et me laseme neil tulla ja meilt õppida ja me õpime neilt ise juurde ja täiendame oma kombeid ja maailma mingisuguste teiste kogemustega,. Aga jah, see eeldab tegelikult väga suurt julgust, lausa jaburalt suurt ja mõistan,  kui meil ei ole seda julgust. Ma mõistan, kui me kardame mitte ainult võõrast, vaid ka uut, sest ma ise inimesena kardans samamoodi nii võõrast kui ka uut, samuti kardan ma öelda, et ma lähen katki, kui keegi minult töö tegemist nõuab, ka sellise töö tegemist, mis mu keha katki teeb. Ma kardan konflikti, ma kardan, et inimesed suruvad mind nurka, teevad mind katki ja viskavad mind ära. Ja ilmselt need inimesed, kes minu üle võimutsevad võivadki seda teha. Ja see teeb mulle tegelikult haiget. Aga midagi - tõesti mitte midagi pole teha.

Valus on.

Ja ongi.

Tuleb lihtsalt julgeda öelda, et valus on, aga hirmus on ka. Ja ilmselt hausadel on ka valus, sest neile tundub, et igbod ei oska nende vajadusi kuulata. Vajadused aga on alati, igal inimesel ühesugused, olgu neil võim, olgu neil raha. Aga kas sellest tegelikult kunagi päriselt piisab?

28 detsember 2019

Narva, narva, narva, narva, narva

Ruum. Aeg. Liikumine. Vanad, lõputud tööstusrajoonid, millesse on pandud kogu maailma võimalikkus ja võimalused. Asume Ludwig Knoopi tööstusrajoonist viiesaja meetri kaugusel, või kaugemal või lähemal, igal juhul umbes nii kaugel on meist sellesama Knoopi rahadega ehitatud Narva Aleksandri kirik. Hunnikus punastest tellistest hooneid, hunnikus stalinstlikku arhitektuuri, hunnikus hruštšovkasid, bastioneid, veehoidlat, mis on kole, kui must öö, Bublik kohvikut, Paul Kerese kaunist kuju, Puškini büsti (ja too pole siin ju kunagi oma elu ajal käinudki, see on lihtsalt asjaarmastajatest, riimihimulistest kohalikest luulehuvilistest kantud büstike). Aga jah.

Täna, eile, üleeile ja homme oleme Narvas. Nuusutame toda Ivangorodi lõhna teispool piiri ja mõtleme selle peale mitu kirikut, mitu imeilusat maja oleks olemas, kui poleks Teist maailmasõda või vabastajaid. Meie - Henryk ja mina. Kusjuures mingi võimas, lausa ulmeline uudishimu kandis mind siia linna 2014. aastal. Seekord olen vist mitu korda targem, tublim, antsakam, tunnetan  kuidagi terviklikkust paremini. Tegime tiiru. Tegime koguni kolm tiiru. Esiteks jõudsime oma poolvalmis hotelli, siis käisime üsna veidras pisikeses kohvikus nimega Bublik Puškini uulitsal ja vaatasime toda pisut hipsterlikku nunnundust ja mõtlesime, et ohoh Carbanora ja talvemenüü pearoog, siit need tulevad. Noh... Jah... Need jäidki tulema-olema. Ses mõttes, et mõlemad olid suhteliselt jahedad ja makaronidel oli mingi imelik makaroni-viga, ei olnud need pooltki mõnusad, head, vapustavad vapianolikud või isegi mõne täitsa tavalise Tallinna kohviku omad, vaid mingi poolullike oli kogemata kööki sattunud. Henryk tegeles umbes samasuguse veidrusega, mis kujutas endast mingit kalkuniasja, urrr... Külm supiliha, mille kõrvale oli tõstetud kolm külma kartulit ja seal me siis olime, kaks lolli gurmaani, kes olid kogemata sattunud küllaltki armsa kujundusega nunnusse kohvikusse, kus söögikõlbulikuks osutus seenepirukas, tõsijutt! See omakorda meenutas neid überpõnevaid pirukaid, mida saab Nikolai-kohvikust Tallinnast nagu kolm korda kallimana. Hmm... Ühesõnaga, sööge ainult seenepirukat ja jooge peale Kellukest, siis ei ole te millestki ilma jäänud .

Linn on muidugi kummaliselt pime. Imetore Olafitaoline moodustis ilmselt peaväljaku kõrval ja Paul Kerese nummi-kuju läheduses läheb täistuledesse ikka no väga hilja. Kerese lähedal on muide lilleputka ka, mis on minu meelest lahti kakskend neli seitse, ka jõulude ajal. Igal juhul on see üks kummaline asi, kuidas inimesed armastavad lausa plaaniliselt ja südamlikult palju lilli kinkida, eriti meesinimesed naisinimestele, eriti kui ollakse tülis. Mõnikord kingitakse ka imetoredaid autosid ja siis mõnikord ei võta naised ikka ei lilli, autosid ega mehi tagasi. Peavad endast lugu ja otsivad kellegi parema, võib-olla isegi lillede,autode ja nii edasita.



Igal juhul esimene õhtu möödus lõpeks ikkagi Netflixi saatel! Järgmisel hommikul tuiskasime nagu kaks meest Narva linnusesse ja seal oli väga väga nummi! Ses mõttes, et seal oli puusepp ja päris sepp ja nahakunstnik (Henryk sai endale übernummi märkmiku!!! nagu jaa!) ja väike apteegipidaja ehk tegelikult kõrtsmik ja puuhobune ja vene piir ja rusuv torni tippu viiv trepp ja Saaremaa lugu, millest me kumbki Henrykuga, mandri-eestlastena kunagi miskit lugenud polnud. Ahjaa! Räägin siis teile ka! Esimese maailmasõja ajal vallutasid sakslased Saare- ja Muhumaa - nii korralikult et sisuliselt said saarlastest uued pärisorjad, teopäevadega ja rendinõudmistega, nagu vanal heal keskajal, võib isegi öelda, et veel hullemini. Nii keelati meestel metsadest (omaenda metsadest!!!!) ulukeid jahtida, merest (omaenda merest) kala püüda, mandril lisaraha tarvis tööl käia, suurem osa põllust tulevast tuli totakatele sakslastele anda. Samal ajal kui mandril valmistuti Vene keisririigi vastu sõtta minema ja omariiklikusega pihta hakkama, said saarlastest orjad, kes ei saanudki teada, mida mandrieestlased plaanisid-kavatsesid. Nii et kui lõpuks toimus Saaremaal mobilisatsioon, siis mitte keegi ei tahtnud kuhugi sõdima minna. Täpselt enne seda sõdimise asja hakati oma lollidele sakslastele vastu ja pärast nälgimist ja üldse õudust ei tulnud kellelgi pähe tegelda mingi vabadussõjaga. Uputati oma orjapidajaid. Muidugi jõudsid karistussalklased üsna varsti Saaremaale ja nii pidi Poska tegema üsna ebameeldiva otsuse, pidi mõningad vastuhakkajad vangi panema ja mõningad siiski mobiliseerima. Päeva lõpuks sai Eesti vabaks ja päris paljud said seetõttu endale pärast Vabadussõda päris oma kodu. Igal juhul jah - üks küllaltki verine ja õudukas näitus torni tipus, kust avaneb vaade Venemaale ja meie sugugi mitte üksüheselt mõistetavale Eesti ajaloole. Mina seistes valge aluspluusi ees, mida on läbinud kolm kuuli, mis kandja suure tõenäosusega surmasid, suutsin miskipärast mõelda selgeltnägijatele, et nad vist ei saa üldse muuseumides käia, sest lolliks minemise võimalus ja inimeste valu ja õuduse tajumise võimalus on ikka päris võimekas sellistes kohtades.

Aga!

Päev jätkus Astri keskuses, kus investeerisin raha venekeelsetesse raamatutesse, mida võiks lisaks omamisele ka läbi lugeda. (umbes sama probleem on mul ka ülihea eesti kirjanduse ja teoreetiliste tekstidega, võiks jõuda lisaks omamisele, ka omandamiseni). Astri ja Fama kaubanduskeskused asuvad põhimõtteliselt kaubandustänaval, muide Fama kaubanduskeskus asub ilmselt Fama bastioni kohal, mida muidugi ei eksisteeri enam, sest Põhjasõda ja muud toredad asjad, Võib ilmselt lisada, et ka needsamad vabastajad ja Teine maailmasõda. Kogu see tänav on palistatud koledate ja vähemkoledate kortermajadega, mille küljes asuvad erinevad poekesed, ja nii kohe kenasti erinevate keskusteni välja. Enamasti on seal riietebutiigid, aga on ka lillepoekesi, saapaparandajaid, kellapoekesi, lastepoode ja nii edasi ja  nii edasi. Ma ei mäleta seda oma viieaastatagusest Narvast. Aga selles on midagi nunnut ja armsat. Inimesed kasutavad omaenda korteri ruumi, selleks, et müüa-müüa-müüa, seda mis nad ise on otsustanud tuua kuskilt müügiks. See on ettevõtlik!

Tänane hommik algas Narva Aleksandri kirikus ja tegi minu elu mõnes mõttes pööraseks! No kust leiad sellise toreda eestluse eest seisva proua? Räägi mulle. Aleksandri kirik ei seisa õnneks-kahjuks ainult eestluse eest, vaid ka pidevjoone eest, mida nimetatakse ajalooks, mis ei peaks katkema, nende elanike arvelt, kes siin kunagi elasid. Selles mõttes on Narva ju ikkagi mitte ainult bastionite ja endiste vene sõjaväelaste linn, vaid eestlaste, võimsa tekstiilitehase, Ludwig Knoopi linn, kus põhimõtteliselt rajati esimest korda 1857. aastal toimiv linnak tehasetöölistele! Kus esimest korda tegid töölised streigi 1872. aastal, et esitada tehase omanikele nõudmisi ja kus tööliste nõudmisi ka arvesse võeti! Võimas tööstuse ajalugu! Loomulikult tuli neile eestlastest ja sakslastest luteriusulistele oma kirik ka teha! Ja siia tulid ka ju ingerisoomlased, kes olid harjunud käima oma kirikutes! Praeguseks peetakse Aleksandri kirikus kolmes keeles teenistusi! Eesti, soome ja vene keeles. Eesti ajal ja vene ajal pidi oskama siin linnas kolme keelt: eesti, vene ja saksa keelt. See oli igati loomulik ja õige. Viis aastat tagasi nad ehitasid seda imeilusat minu meelest puhtalt paekivist hoonet või betoonist, igal juhul halli, nii seest, kui väljast uuesti üles! Ja nüüd peetakse seal palvusi, on seal imetore muuseum, mis on küll minu jaoks kurbuse keskpaik, sest sellist kapitaalset kadumist, nagu Aleksandri kirikus on võimalik näha Narva kirikute osas, ei tea ma küll kuskil mujal. Kuigi noh, mis see Vilnius muu ole, kui kirikute kadumise-kaotamise koht. Ja sünagoogide kadumise-kaotamise koht. Kurb hakkab. Vastik hakkab. Proua leti taga oli omamoodi naljakas, veider, liiga palju jutustav, sõbralik, üksildane. Sõitke palun siia, rääkige temaga eesti keelt, ta on teie tuleku üle rõõmus, ärge kartke, tellige temalt installatsioon, sest see on lihtsalt vägev, kuidas Eesti ajalugu mööda võlve edasi-tagasi jookseb, kuidas Jeesuse lugu ja püha Franciscuse lugu uue tähenduse saab. Ta on tore! Ta on armas!

Eelmisel päeval olime kogemata sattunud ühte käsitööasutusse, kus meile müüdi maha väike magnet. Teravsiniste silmadega, väga sümpaatne mees, kes suhtles ainult vene keeles andis meile põhjaliku ülevaate ühest minu ja Henryku meelest üsna koledast hoonest, mida peetakse Narva uhkuseks. Tuleb välja, et see veepaagiga kaheteistkorruseline hoone ehitati Narvasse 1957. Veepaaki oli vaja, sest keegi ei teadnud täpselt, kuidas see veevärk siin toimib pärast kogu linna hävitamist, alles jäid vaid bastionid, Kreenholmi linnak, mõned sõjaga seotud hooned, püssirohuhoone näiteks, kus on praegu Narva kunstigalerii. Aga veevärk toimis, ilma veepaagita, ja nii saigi selleset ilmselt selle linna üks koledamaid (minu meelest!), aga mälestusväärsemaid monumente veevärgile! Igal juhul lisaks tolle Tallinna maantee ja Puškini uulitsa ristis asuva majast ma nüüd nii palju küll ei arva, kui käsitööasutuse mehe soovitusest minna Victoria kasemattide bastionisse. See oli hää soovitus! Esiteks tuli need kasematid (mis ei ole kasematid, vaid on sisuliselt viide itaaliakeelsetele sõnadele kaetud maja ehk casa matte ehk varjatud hoone, varjend) muidugi üles otsida! Ehk kena jalutuskäik mööda Narva promenaadi kalamehed silme ees ja hunnikus narvakaid ja vähemnarvakaid kah silme ees ja siis jõudsimegi Pimevärava 3 kohale, joviaalse piletimüüjani, kes teatas, et ega me kahe tunni pärast ekskursioonile ei taha minna, ei tahtnud, ronisime aga Rootsiaegsetesse kaevikutesse ja kohtusime iga mõne aja tagant üsna hirmsate inimkujudega, kelle juurde räägiti kena ajaloojuttu audiogiidist ja seal me siis olime Henrykuga. Minul oli ausalt öeldes natuke isegi hirmus, sest kokku puutuda selliste ajalugudega ja lihtsalt lugudega ja mannekeenidega, kes päriselt olid täpselt sellistes poosides, nagu sõja ajal, väljaspool sõda, see tekitas väga palju erinevaid emotsioone, muidugi oleks vähem hirmus olnud suure kambaga, aga üksi ma sinna minna küll poleks julgenud, see on umbes nagu see selgeltnägija särk, kitsas niiske ruum, mille olemasolu on vajalik tegelikult olgem ausad ainult sõja ajal ja siis ka kahel põhjusel, et ennast kaitsta ehk joosta varjendisse või vaenlast rünnata pisikestest aukudest. Muidu on see lihtsalt koobas, kuhu lendavad talveuneks terved nahkhiirtekolooniad. Kõige hirmsam oli ilmselt see Teise maailmasõja aegne olukord, kus inimesed pidid kolossidega ronima unele just siia perede viisi, sest teate küll vabastajad tulid ja vabastasid linna barokiajast nagu niuhti. 
Igal juhul üks raputavamaid ja hirmsamaid elamusi, mis mina siin reisil läbi olen teinud.

Ahjaa. Narva linnuse restoran, on muidu nunnu, aga kui tellida südamlik borš, siis tuleb arvestada, et see on jahtunud, nelgi maitsega ja maksab tegelikult palju rohkem, kui ühe borši eest oleks sobilik küsida. Muidugi võib borši südamlikkus tulla sellest, et see on tehtud kanasüdametest, ja hind ka. Ehk kuus eurot. Peab tunnistama, et jah! See-eest on see raskete toolidega tore restoran käsitööõlledega restoran, nii et kui söögis võib pettuda, aga ei pea, siis käsitööõlus kindlasti mitte! Mis puudutab, aga tõeliselt toredat ja armsat söögikohta, siis absoluutselt armas ja kujunduselt jabur, selline vene täielik uusrikaste ülepakutus, mida võib kohata nii mõneski toredas muusikavideos, iluskoledate sahisevate kaskedega õlimaale, mida ääristavad kuldsed ornamentidega raamid, täis Maius Grill. Kujundus on täis nuumatud klišeedest nagu see hani, kelle maksast saab foie gras´d, aga söögid! Keele viivad alla! Tõeliselt head! Mina sõin parti chutney kastmega, Henryk armeenia šašlõkki, issand kui hea! Nagu nii nii nii nii hea! Kohale minna ja järele proovida, kohe! Teenindus on muidugi ainult vene keeles ja me juhtusime pealt nägema täna ka ühte õnnetut tragöödiat pisiplikaga, kes polnud pooltki nii pisi-pisi! Lapsuke oli ennast tualetti lukustanud, nii nagu täiskasvanud, et lähed pissile ja paned ukse kinni, aga välja ta sealt pääseda ei osanud, sattus hüsteeriasse, karjus, nuttis, ei saanud aru, kuidas sealt välja tulla. Natukese aja pärast keeras ennast ikka sealt välja. Ema tahtis last veel natuke õpetada, et lähme proovime veel lahti teha, aga ei... Nii see jäi.

01 detsember 2019

Pöff koerafilm ja superkangelasefilm

Mõningatel juhtudel tekib tohutult ebamugavustundeid, kui keegi suure suuga lubab Uruguay Kaurismäkit või Ari Asteri "Jaanipäeva" või ulmekat, aga lõpptulemus on ikka midagi muud, midagi palju vastikumat või paremat või hirmsamat, kui meile lubati. Selle postituse eesmärk on ilmselt rääkida filmidest, mis mulle Pöffil  natuke närvidele käisid, ei saa öelda, et nad kunstiliselt mõjuvad poleks olnud, vähemalt mõned neist, aga ilmselgelt minu filmikeele oskused on piiratud, nagu meil kõigil kultuuri ja inimestega suhtlemise osas. Ikka oleme pärit Euroopast, vaadanud viimased kakskümmend viis aastat ameerika filme ja seetõttu on need meile lihtsamad vastu võtta ja mõista.

Koera surm - vastikud vastikud vastikud väikekodanlikud enesekesksed jobud

Selle filmi sissejuhatus oli natuke naljakas. Kusjuures seda ju eriti tihti ei juhtu, et keegi kutsub filmirahva lavale ja teatab hästi rahulikult, et ärge meid siis tomatitega loopige, lugu on ikkagi kurb, lugu on ikkagi surnud koerast, lugu on kindlasti mitte Aki Kaurismäki lugu, nagu uruguailased ise loodavad, et see on. Matias Ganz on minu jaoks meile näidanud tõenäoliselt Uruguay keskklassi jobusid, kes peavad väikest veterinaarfirmat, kellel on väike oma kodu, küllaltki rikas ja hoitud tütar, kelle teenijanna käib nende maja koristamas ja mingi kõikjaleulatuv rahulolu sellest, et nad on endaga hakkama saanud, neil on kõik olemas. Ja ega ei saagi öelda, et neil poleks midagi millega rahul olla. Ainus, mis neid veel iseloomustab, on lollus, enesekesksus, rahulolu, suutmatus tunnistada oma vigu. Loomakirurg tapab oma hooletuse tõttu kogemata operatsioonil õnnetu koera, kelle omanikud ei saa teda küll kohtusse kaevata, aga suudab korraldada päris korraliku Kolgata läbi feisbuki ja nõnda ilmub loomakliiniku ette hunnik rahvast, kes protesteerivad lolli ja ükskõikse arsti vastu. Et see pole ainuke, mis väikekodanlastega juhtub nende enesearmastuses. Lisaks sellele röövitakse nende kodu tühjaks ja nad, loomakirurg ja tema kaasa, peavad kolima tütre juurde keldrisse, põhimõtteliselt sellesama teenijanna kõrvale, kes nende kodu käis vahepeal koristamas. Loomakirurgi abikaasa kahtlustab teenijat oma kodu röövimises ja ei saa seda kahtlust kuidagi endale hoitud, nii et tema tütar märkab oma keskealise ema paanikahoogusid. See omakorda lõpeb sellega, et vanem daam varastab teenijanna telefoni ja see kaob ära kogu õhtuks, mis omakorda paneb muretsema teenijanna armastatu... Ja siit algab järgkordne põrguring, mida abielupaar läbi peab tegema. Kõik algas, veelkord tuletan meelde, koera surmast. Ja lõpeb inimese tapmisega. Väga vastik film, mis ilmselt ütleb nii mõndagi Ladina-Ameerika klassiühiskonna kohta, mis on tugevalt mõjutanud inimeste üksteise tajumist ja käitumist endast nõrgematega, olgu tegu kodu leidnud kodutu koeraga või hoopistükkis teenijanna armastatuga, kõik vajaksid justkui tähelepanu ja hoolt, aga alati on inimesi, kes seda pakkuda ei oska. Vastik film inimloomuse varjupoolest.

Supernaine või supermees! 

Kiilakas, võib öelda, et isegi kole mehelik naine Suparna päästab kohalikke noori tüdrukuid jõhkrate vanameeste käest, hoolitseb oma haige ema eest ja tšillib ringi kahe suht koleda Sri Lanka kutiga India ookeani ääres. Natuke meenutab mind vanuses 8 kuni 12 aastat, natuke hiljem ka, aga siis natuke teistmoodi! Poistega onniehitusel! Igal juhul ühel päeval avastab üks Suparna sõpradest, et tema töökohas on kokku pandud viirus, mis suure tõenäosusega ähvardab maailma hävitada. Mis põhjusel? Kuidas? Ahjaa! Režissöör ja peaosatäitja tulid ka kaugelt maalt kohale ja enne filmi vaatamist seisis daam, kellel tegelikult on pikad ilusad juuksed ekraani ees ja teatas, et loodust tuleb kaitsta, et see on väga oluline! Nii resoluutne ja nii läbi ja lõhki ühte maailma ja selle koosolemist esindav daam ajas mind isiklikult itsitama! No päriselt! Samahästi võiks propagandafilme tegema hakata, et loodus on tähtis, suurte loosungitega. Ma ei taha öelda, et see poleks tähtis, aga seda polnud näha filmis, et miks ja kuidas loodus on tähtis. See maailmapäästmise hurraafilm, milliseid me oleme hollywoodlikus kastmes kõikvõimalikul kujul saanud, olgu see Supermani või mõne muu kangelasega seotud, ei rääkinud meile asjast, millest tegijad arvasid, et see peaks rääkima. Iga mõne aja tagant puud justkui sosistasid ja Suparna rääkis, kui oluline on loodus ja et seda on talle õpetatud, aga sellel sõnamulinal polnud mitte midagi pistmist korrastamise, puhastamise, uurimise, loodusega tutvumisega.

See kõik oli mingisugune mögin, millele vahepeal jooksid vahele kaadrid poolpaljast mustanahalisest mehest, kellel olid püksid rebadel ja laul huultel. See nägi välja nagu väga halb üheksakümnendate muusikavideo. No selline video, kus tegijatel polnud tõesti üldse raha, ainult natuke ja käsikaamera tarvis. Mehe eesmärk on mulle siiani müstika, millest ei saa üle ega ümbert. Ta oli kole ja justkui suhtles puudega enda ümber ja jõega ja taimedega maas. Ja tantsis ja kandis veel koledamaid pükse. Mõtlesin, et äkki on ta mõni triksteri laadne tegelane, kes varem või hiljem satub Suparna loosse, aga ta ei sattunud, ta oli sealt eraldi ja ühel hetkel ta veel tapeti isegi ära. Miks? See on jällegi kultuurliselt minule nii erinev asi, tundub nagu oleks tegu vana-kreeka koorilauljatega, aga ma ei usu, et see on sellega seotud. Kui kõik mu tekstis tundub loogiline, siis filmis see kõik ei olnud loogiline ega orgaaniline ega üksteisega seotud.

Üks Suparna sõpradest on seotud imeilusa noore näitsikuga, kellega ta tahab abielluda. Meesnäitleja on tõenäoliselt kolmekümnendates, endiselt kole ja paljastab iga mõne aja tagant oma suure lihava kõhu kaamerale, ja ta peab ette kandma oma keskealistele küllaltki heal järjel vanematele, et kus ta öösel oli. See paneb jällegi silmad siruli filmi passima. Isegi minu täiskasvanud sõbrad, kes vanemate juures elavad, ei peaks nagu rääkima, et mida nad öösel tegid, aga jah. Eurooplane minus, ameeriklane minus... Seda nad räägivad, kui ma neid asju vaatan.

7 inimest tõenäoliselt kahekümne viiest- kolmekümnest lahkuvad seansilt. Ei jaksa. Ei jaksagi! Ja mina lasen ka jalga, sest ma ei julge oma segaste küsimustega läheneda filmitegijatele. Ka usuritaalid ajavad mind segadusse, tuletades Aafrikat meelde. Sujeewa Priyalal on teinud meie jaoks kahtlemata ühe võõrastava ja kohati igava ja arusaamatu filmi "Suparna - naine teiselt planeedilt". 

Aga jah! Superkangelased Sri Lanka moodi!

30 november 2019

4 filmi Pöffilt! Lastekas, tiinekate värk, rahvuskonservatiividele, erootika

Aga jah. Kopp-kopp harjutus, kus kohtud oma kalli kalli kalli vanaemaga teispoolsusest. See on vist selle nädala kõikjaleulatuv emotsioon, millega tegelda. Aga! Pöff jätkus ka. Ilma selliste raputavate tundmusteta, nagu mu isiklik elu mulle mõnikord pakkuda võib. Jätkan filmidest kirjutamist paari sõnaga, et edasi anda head, ebamugavat, naljakat, jaburat. Mis puudutab vestlusi pärast filmi või enne filmi, siis absoluutselt alati on need vestlused seotud minu jaoks filmi headuse, igavuse, paljuütlevuse või mittemidagi ütlevusega. Kui filmitegijad peavad rääkima filmi sisu ümber või filmi eesmärki ümber, siis on see ikka päris naljakas olukord. Filmi mõistes kurb ja ebamugav ja lausa halvav, aga siiani on meeles, kuidas me ühe tuttavaga olime filmi ära vaadanud ja mina jäin vestlust kuulama ja siis see tuttav küsiski, et mis selle filmi mõte oli, et mida nad seal öelda tahtsid või mida tegid. Ja siis mina muidugi räägin pikalt ja põhjalikult, et mida nad kõike arvasid filmi näitavat. On kaks äärmust, kas oma kunstiteost alahinnatakse ja arvatakse olevat pedagoogiline epistel või siis oma kunstiteost ülehinnatakse ja arvatakse näitavat laiemat tendentsi ja inimlikku tunnetust, mõistmata, et tegelikult ei jõuta kaugemale tollest konkreetsest situatsioonist, sest asjatundmatule oli arusaamatu, mida ikkagi öelda taheti/tahetakse, ja isegi asjatundlik kehitab õlgu. Lugusid saab rääkida väga erinevat struktuuri kasutades ja väga erinevalt inimestele ja probleemidele lähenedes. Igal juhul paneb Pöff sügavalt mõtlema lugude jutustamise kunstile nii pildis kui ka sõnas kui ka lihas, mis ekraanidel liigub, kas režissöör on ikka suutnud panna toda hullu vaimu inimese sisse või mitte ja on näha, et õnnetu näitleja on oma rolli mängides üksi, tal pole ei kaamera näol ega ka mitte tausta näol, mõtestatut vaimu sees. Ta on tühi kest.

Hullumeelsed üheksakümnendad 
Minu armastus või õigemini lojaalsus Balti riikide suhtes on igal juhul oluline olnud praktiliselt igal Pöffil, nii ka seekord! Kindlasti pidi jõudma vähemalt ühele leedu või läti filmile. Eelmistest aastatest on mul sügavalt meeles see hirmus-ilus film õest-vennast, kelle vanaema üles kasvatab kuskil kolkakülas, nende emast, kes nad sisuliselt on maja jätnud mingi inglise tüübi pärast Londonis. Suurekskasvamise lugu, mis häirib mingil tasandil siiamaani, kus õde ei taha ilma jääda oma vennast ja valetab tükk aega koolile ja kõigile oma vanaema surma kohta. Aga lugu looks! Jelgava 94 on midagi palju jaburamat ja palju vähem traagilist ja meenutab oma stilistikalt kui ka laadilt toredat filmi "Mid90-s". Ehkki peaosatäitjaks on neljateistaastane Janis, kelle põhilisteks kaaslasteks on maruslised pesemata juustega nahktagides pikajuukselised poisid ja varem või hiljem hakkab ta välja elama oma alla surutud iha marulise muusika järele. Tüdrukud ei kuulu teemasse, sest Janisel tekib alati ninaverejooks, kui mõni meeldivam naisisend teda suudelda üritab või kallistada tahab. Igatahes tore ja armas lugu sellest, mida minagi olen kuulnud ajast enne youtube´i ja spotify´id, kus inimesed hangeldasid suurte rahade ja väikeste rahade eest endale mustal turul plaate ja kassette, et oleks hea ja mõnus. Janis on andekas, seda teavad kõik tema klassiõed ja tema õpetajad ja ta ise, aga tal ilmselt hakkab igav tolles totras ajas, kus Jelgava on täis venelasi ja 89 plehku pannud vangi. Imelik aasta see 1994. Eestis läks põhja laev Estonia, Lätis lasi Jelgavas, Pärnu-suuruses linnakeses, vanglast jalga 89 mõrtsukat, varast, röövlit, vägistajat. Seegi tükike reaalsust tuleb filmi kaasa ja Janis sõidabki tõenäoliselt narkodiilerite-röövlitega natuke aega mööda linna oma murtud jalaga ringi. Ja kõik elasid selle üle, meie elasime selle ka üle, meie väike Võru linn. Ahiküttega koledaks kulunud väikesed korterid, mille tapeedid tõmbuvad seintelt maha, mille koridorid haisevad kuse järele ja on veelgi jõhkramad. Need väikesed koledad puust majad on Võrus küll maha võetud kahjuks või õnneks, mul on siiani meeles oma klassiõe kodu. Natuke on ka meie "Päevad, mis ajasid segadusse" meeleolu. Natuke on musta metalit. Mitte midagi liiga palju või ülepakutult. Lihtsalt suureks tuli kasvada, hoolimata sellest, et vanemad arvasid, et teavad paremini, kuidas üks väike veider Janis peaks oma elu elama. Ja muide, vanemad teavad alati paremini, kuidas nende maimukesed peaksid elama. Ehk tuummõte, on sama, kui teil on kodus teismeline, minge vaadake filmi, hingake sisse ja välja ja mõistke, et see faas tuleb kindlasti üle elada. Kui te olete teismeline, siis see faas tuleb kindlasti läbi elada. 

Kriitiline tantsuline film Euroopast 
Kuna eelmisel aastal olime supervaimustuses Jessica Woodworthi ja Peter Broseni filmist "Belgia kuningas", siis lootused, et "Paljasjalgne keiser" meid vaimustab ja kaasa tõmbab, olid ikka väga väga suured. Nojah. Hea, et me Henrykuga aegajalt käime vaatamas Sõltumatu Tantsu Lava toredaid ja vahel igavaid liikumislavastusi, kus tuleb rohkem mõelda ja mõistada, kui tavaliselt balleti vaadates või sõnalavastusi kaedes. See Tito saar, kus omal ajal puhkasid kõikvõimalikud kuulsused alates Brežnevist lõpetades Elizabeth Tayloriga, see pani kohe mõtlema, et miks on seekordne tegevus just sellel saarel ja miks me seekord ei kohtu naljakate Balkani poolsaare põliselanikega, nende elutruuduses, vaid kopitame steriilses hoitud muuseumlikus keskkonnas. Ja võib-olla oligi tegu natuke liiga mitmetasandilise veiderdamisega seekord, ei saanud loota naerutamisele, vaid pidi mõtlema pidevalt allhoovustele, mis on seotud Euroopa Liidu kui sellisega. Sellega kaasneb väga palju ebamugavaid ja võib isegi öelda, et vastikuid omadusi. Üks nendest võib vabalt olla pealetungiv rassism ja lollus, mida ümmardatakse/kummardatakse igal pool, noh Eestis on vähemalt 20 protsenti elanikkonnast EKRE poolt, kes kardab homosid, immigrante, seda, et kliimasoojenemine on päris. Ja siia filmi on küllaktki teatraalselt, aga vägagi mõjusalt need 20 protsenti eurooplasi/eestlasi jne sisse pandud, need saavad siin filmis võimule. Neil on muide palju lihtsam võimule saada, kui kõhetul, poliitiliselt korrektsel, hallil, intelligentsel, aga ilma igasuguse karisma ja julguseta tegelasel, kes tahaks kaitsta täiesti tavalist inimest, kes mis seal salata võib osutuda homoks, mitteeuropiidseks, veganiks, keskkonnakaitsjaks, loomakaitsjaks jne. Filmis on muidugi see Nicolas III, see kohalik keiserlike juurtega tähtis mees, kellel puudub karisma, aga on vastav päritolu, mis sobib rahvuskonservatiividele. Kes võiks vaadata? Rahvuskonservatiivid, hra peaminister Ratas, kes nagunii peab tegema hetkeseisuga ringtantsu erinevate huvikonfliktidega seoses. 


Kui subtiitreid ette loetakse! Ja pisarad tulevad ka! 
Justfilmil käisime ka! Jaa! Jubeäge oli! Ses mõttes, et igal aastal üritan vaadata vähemalt ühte-kahte serbia-horvaatia filmi, mingi hingeline sugulus on mul nende rahvastega. Slaavlane minus ikka pulbitseb selle maailma järele, mida õnneks on natuke siiski kaitsta püütud. Seal vähemalt, alles on jäänud mingi ürgne olemine. Kuna seekord sai kuulata horvaatia keelt sellises armsas lastekas nagu "Minu vanaisa on tulnukas", siis kobisime Henrykuga juba kell kaks päeval kinno, ja me polnud ainukesed, kohale tulid ka pisikesed ja vähempisikesed enamasti vanematega filmihoolikud. Kohal oli ka selgehäälne Inga Lunge, kes luges subtiitreid ette kogu saalile ja mõjus selliselt kuidagi väga armsalt. Henrykul hakkas igav. Minul oli põnev, sest lugu oli kaotusest ja sellest, kuidas sellest kaotusest välja tulla võimalikult hästi. Samuti sõprusest vanaisaga! Öelge mulle nüüd, et see ei olnud minu film. Mul oli ka ju sõprus vanaemaga! Ikka jubekihvt on, kui üks väike metallist robotike õpib koos toreda teismelise tüdrukuga sõprust tundma ja teismeea rõõme ja valusid. Kusjuures raske on seda filmi kuidagi teisiti kirjeldada. Väike, tundub, et veidi veider ja saamatu tüdruk, kellel pole koolis sõbrannasid, avastab ühel hommikul, et vanaisa ei ole, vanaisa on tüdrukule tohutult tähtis, aga teda pole! Ta leiab oma geniaalse vanaisa keldritoas tulnuka, kellega koos hakkab ta vanaisa otsima, ja mis seal salata, leiab! See on seiklus üle jõe ja seiklus üle mägede ja ilusasse lossi jõudmine. Kellele? Tegelikult alla kümneaastastele! Kuigi minagi istusin filmi vaadates pisarad silmis, sest nii kurb oli, ja oli ka! 

Seks ja muusad
Noja siis tulevad need teised filmid, mida tasub vaadata hilja õhtul, väga hooliva kaaslasega, kellele meeldib kirjutada ja lugeda, sest see film on temast ja võib-olla ei ole ka. Ses mõttes "Tezuka Barbara" on lugu kirjanikust (meeskirjanikust!!!), kes kohtub poolkogemata imeilusa Barbaraga, keda vaadates silm puhkab ja aju hakkab lakkamatult töötama. Sellised naistegelased hämmastavad mind alati, sest nad on targad, andekad, joovad nagu mehed, nad on palju ilusamad, kui enamus mehi, ja ometi nad ei kirjuta ega loo midagi. Nad elavad mingit kummalist heidiku elu, ehkki mehed nimetavad neid muusadeks ja tahavad endale naiseks saada, ei saa nad endale tegelikult selliseid naisi lubada, sest selliste naiste eest tuleb hoolitseda, neile tuleb tähelepanu pöörata, neile tuleb anduda täiesti teistsugusel moel, kui tavalistele naistele, sest nad on muusad. Mälu tütred. Barbarast õhkub erootikat, jultumust, barbaarsust, tumedust, tänavaelajalikkust. Ta ongi kõike seda, mida me tahaksime olla, aga ei ole kunagi. Mina vähemalt mitte. Kirjanik avastab, kuidas ta aeglaselt eemaldub lugupeetud kirjaniku rollist rentslikirjaniku rolli. Õigemini ta ise avasta seda, vaid tema agent ja tema sõbrad näevad, kuidas ta aeglaselt langeb põhja, sinna tänavanurka, kus Barbara täie õnnega konjakit trimpab, nagu hull, pakitükk tagumiku all ja meel täis mõtteid, mida ei saa pidama. Barbara suudab tsiteerida rahuga Paul Verlaine´i ja kogu kohtumine tundub kui kohtumine Arthur Rimbaud ja Paul Verlaine´i vahel, kes muide olidki armukesed. Enfant terrible Rimbaud, kes suutis luua ainsa, aga kirjandusajalugu igaveseks muutva luulekogu "Hooaeg Põrgus. Illuminatsioonid". Verlaine, kes vaimustus oma muusast, võttis kätte püstoli ja püüdis poissi tappa, sai selle eest 18kuuse karistuse. Igal juhul ka kirjanik püüab Barbarat tappa, kes sarnaneb väga oma loomult Arthur Rimbaud´ga. Erootiliselt pinev ja mõtlemapanev lugu, mis viib meid vist meeste kõige veidramatesse fantaasiatesse, võib-olla ka naiste. See hetke, kus kirjanik avastab, et ilus naine, keda ta plaaniliselt suudleb, on tegelikult mannekeen või koer, on jabur ja vastik korraga. Igal juhul põnev vaatamine, mitte ainult kirjandusgurmaanidele, vaid ka erootikafännidele. Kuhu võib aga muusa oma ülevuses ja jultumuses inimese viia? Kirjaniku? No seda tasub kindlasti uurida filmist!