16 oktoober 2017

Tol korral

Kuidas määratleda oma rumalust, kaduvust, epileptilist lahkumist otsekui ajast ja kohast? Kuidas tabada end otsekui ülesärkamiselt igal jumala päeval, kui kohtud sellega, kes oled kunagi olnud? Ja kes osaliselt oled edasi. See pisike plika pikkade mustade juuste ja paksude prilliklaasidega. Otsekui Väike Preili Päiksepaiste tollest filmist, mis võib-olla ajab naerma. Tol ajal olid tal kaks rastapatsi ja pikemaks veninud juuksed ja kulunud mustad prillid, mis peaaegu, et ninalgi ei püsinud. Tol korral oli ta armunud elusse. Tol korral lubas ta saada luuletajaks, aga sai täitsa tavaliseks tüdrukuks. Tol korral kui ta sai esimest korda elus teada, mis on siis, kui kõik unistused muutuvad väljakannatamatuks reaalsuseks.

Tol korral käis ta kaksteist tundi kord kolm päeva järjest korda tööl. Tal olid imelised töökaaslased ja viis olla vajalik. Tol korral kolis ta eraldi väiksesse tuppa ja tal polnud mõnikord süüa, siis jällegi sukkpükste tarvis raha ja siis teatergi oli liigkauge meelelahutus. Ah teater. Teater. Teater. Mida kõike ei taha üks väike vastik plika teatri nimel teha. Kõike. Teha. Kuigi elu oligi üks teater. Üks kummaline  viis ennast igapäevaselt erevärviliselt riietada. Tol korral oli ta liiga üksi, et olla kellegagi koos.

Tol korral kohtus ta paljude inimestega, kes olid liiga üksi, et olla kellegagi koos. Üks neist oli muusik, teine luuletaja, kolmas lihttööline, neljas raamatukoguhoidja, viies doktorant, kuues vana väike mees raamatukogust, neid oli rohkem kui teda ja mõnikord vastupidi. Tol ajal pidi ta päevast päeva korralikult naeratama. Õigeid riideid kandma. Aga tol korral ei teinud ta seda mitte. Võib-olla ei tee tänase päevani. Ei korralikku seongut pähe ega häid riideid selga. Milleks. Ja mis see tänapäeval korralik on? See matusematja näoga elu eest kõnelev vanamees üle Atlandi? Või ta ise? See noor naine. Noor - ta teadis kui vanaks võib saada.

Ja ta teadis, et hoolimata oma suurtest kannatustest,või ohkuipisikesed need tundusid võrreldes ema või vanaema või vanavanaema või vanavanavanaema või kasuemagi omadega. Tol korral, kui ta luges igapäevaselt kriitilispiksenoolelisi luuletusi blogidest ja poognast, kui polnud veel olemas feisbukki ega sõbralaadseid ega sõpru ega kindlaid inimesi, keda kindlasti jälgima, jagama, armastama pidi.

Tol korral, kui maailm oli rohkem süütu, kui hommikuid ei saanud alustada sellest, et tõmmates üle ekraani teadvustada tolle või teise olemasolu, jõuab teadvusse, et kes käis puhkusel, sünnitas lapse, leidis armsama. Tol korral, kui olidki üksi oma pisikeses Internetita toas ja kuulasid seda, mida elu sulle kuulata andis raadiost. Tol korral, kui maailm oli liigilus, et seda ilu mõista, sest see polnud fotografeeritud.

Tol korral, kui ta ei tahtnud saada maailmakuulsaks, kui ta tahtis vastutuseta töökohal teha ära seda, mida vastutusega töökohad ei suuda teha ära. Muuta maailma lihtsamaks ja paremaks kohaks, kus keegi hoolis väiksest lapsest raamatupoes või vanatädist või onust või sellest, et Juku-Kalle Raid oleks võinud luuletajaks hakata, aga tema näed hakkas Keskusi välja andma ja poliitikuks ja millekskõigeksveel.

14 oktoober 2017

Varjud

Mõnikord tuleb otsida lahendust oma kohalolule. Mitte nii nagu selle "Keti lõpu" küsimuses. Mitte nii nagu intellektuaalses soovis eemalduda pärisprobleemidest. Me endiselt pole endale leidnud ühtki mõistetavat puidufirmat, kes meie ahjud soojaks kütaks. Me endiselt teeme aknaid. Aga sest kõigest pole hullu, sest meil on natuke puid, millega kütta ja veel pole talv, et ei saaks aknaid teha. Aga ma räägin sellest ebamugavast, emata-isata, taustaloota kohalejõudmisest.

Inimene, kas jääb paigale ja vingub, või liigub edasi. Ehk saab mugavuspagulaseks, kes seda siin näiteks 2013. aastal kõvahäälselt pasundas? Mul ei olegi see enam meeles. Muide Birgit Püvel on põnev näitus Kunstihoones, "Varjupaik" või siis lihtsalt öeldes varju paik. Kirjastus Hea Lugu on välja andnud päris palju raamatuid sellel samal teemal - varju paik. Inimesed ongi võõrsil nagu iseenda varjud - ajaloota kohas, kuhu nad saabuvad, selleks et olla varjul, varjus ja varjuks. Olgu see Rootsi või Eesti või Soome. Meil ilmus kevadel Jörn Donneri "Rootsi. Rännakud võõral maal" - võimas ja kohati ebamugav raamat, sellest, kuidas inimesed kohtuvad omaenda varjupoolega, sisserännanuga, ja mis seal salata too, kes sisse rändab, kohtub iseenda varjupoolega sisserännanuna.

Nahavärv on midagi, mida ei muuda. Ka aktsent on midagi, mis jääb kurku krampi tõmbama. Huuled on harjunud kuidagi liikuma. Lihtsalt on harjunud. Kersti Salulaid, meie Soome-raamatu autor, käis hra Reikopile ette kandmas, mismoodi nad seal elavad. Aga teate, mõistlikum on võtta ette tema raamat "Ülelahe pumpernikkel. Soome tööle". Mingisugune vastik maitse tuleb suhu - ebamugavustunne. Kunagi oli mul sõber, kes ütles, et ta ei saa oma homoseksuaalusest muidu rääkida kui pilgeni purjus olles, sest see lihtsalt ongi see midagi, mis kannad kuskilt väga väga väga kaugel põhjas kaasas. Võib-olla teed teist nägu ka vahepeal, aga üldiselt see on see kahtlane nägu.

Ilusad inimesed muutuvad kuidagi hapunägudeks, kui nad ei tea, kuidas käituda omaenda veidrustega, rääkimata teiste inimeste veidrustest. Igal juhul mõjuvad nii Donner kui ka Salulaid üsna vastikult. Seda kõike pehmelt öeldes. Vastikult just sellepärast, et nad näitavad neid kihte, millest ei räägita. Mõnikord püütakse rääkida. Noh - üürihinnad Helsingis või Turus. Mitu keskealist jagamas ühikataolist korterit. Me ju nägime sedasama Ilmar Taska "Sangarites". Kuidagi imelik on. Kuidagi vastik on. Kogu selles - vabaduspüüus ja uhkes olemises on midagi väga ebamugavat ja imelikku. Miskipärast tuleb ühel hetkel lihtsalt suureks kasvada. Ja see on raske. Raske nii varjupaigale (Vao, millest muide Birgit Püve näituski räägib) kui ka varjuotsijale. Põnev ongi vaadata - immigrantide varje piltidel või minna puude varju tuppa. Korraga end mõttelt tabades. Jah, see ongi ju varju paik.

Näiteks Salulaidi raamatus on üsna palju varju otsivaid inimesi, kes ei oska käituda ega olla ühiskondlikus mõttes targad või tublid. Nad on ebamugavad. Nad ajavad hulluks. Mida sa teed ühe teismelise plikaga, kes ei tee vahet diabeedil ja deebetil või naisega, kes väidab, et jälestab joodikutest mehi ja alkoholi, aga enda kapis hoiab likööri? Või mehega, kes ei suuda alimente maksta, ja pageb Eestist eemale, et ainult mustalt tööd teha? See on keeruline lugu. Me ei suuda ennast kunagi täielikult kellegi olukorda panna.

Üks mu sugulane suutis maha mängida kasiinos kolmetoalise korteri. Ja mina võin ju vangutada oma peenikese kaela otsas rippuvat pead. Võin-võin. See käib minu eluga kaasas. Aga ma ei tea, kuidas see tegelikult juhtus. Me keegi ei tea. Ja mu sugulane ei sõitnud selle eest Soome. Mõned sõidavad päris-sõja eest. Mõned sõidavad väiksema sõja eest - pakku. Puupakku. Maapakku. Ära.

Donneri sõnum on, et me ei ole võrdsed. Ja tal on õigus - mõned meist on lollimad kui teised. Mõned suudavad ära kasutada kõiki oma võimalusi, mõned vaid osasid. Just need mõned satuvad silmitsi elu varjupoolega, nagu klišeeliselt ja tabavalt öelda võib. Nagu ühes vanas loos oli, kus vaenelaps sai endale uhked riided Vanakuradi käest, aga Talutütar viidi otse põrgu. Nii see käib. Nii on alati olnud. Mõni kuulab hiirt, teine oma ahnust, kolmas oma surnud ema, neljas teab, kuidas toime tulla teisiti, missiis, et kõige lõpuks oleme kõik vaid kellegi mälus pesitsevad varjud.


Lotta

See kohatine keeleline üksindus, kuhu ta mõnikord täiesti alateadlikult sattus. Ta vanaema ja ema rääkisid temaga ainult vene keelt või midagi sarnast. Mida rohkem lõpu poole, mida jõuetumaks muutus vanaema, seda vähem rääkis ta temaga puhast vene keelt. Nüüd kui ta mõnikord oma vanatädile Lasnamäel külla satub, ei mõista ta seda tema jaoks jõhkrat temperamenti. Vanaema polnud selline. Temas oli püsiv tragidus, mis kulmineerus diskreetsuse ja tähelepanelikkusega, millist Lotta kuskil mujal kohanud polnud. Vähemasti mitte venekeelses keeleruumis või kui siis ehk ühe oma lapsepõlvesõbra emas, kes oli samasugune väga hoolitsev, väga tähelepanelik ja väga diskreetne. Lotta vajas seda teatud sorti suutmatust küsida valesid küsimusi, vajas ettevaatlikkust, mida ta nii tihti enam ümber kohtas.
Teda ärritas ülevoolavus, mis kaotas oma piirid, mis lõhkus tema piiridesse sisse ja vihastas teda kõige enneolematumal moel mõnikord. Kuidas sa julged? Oli sageli Lotta küsimus tollele kujuteldavale tädile Lasnamäel. Mõned küsimused ja neid tekkis mõnikord juurde ja nad ilmusid eikuskilt kohale ja ärritasid. Nagu näiteks see küsimus, et mis siis ikkagi juhtus - vanaemaga või vanatädiga või Lotta emaga.
(kõigiti hädavajalik pooldiskreetne pildike inimesest tänaval, umbes nagu Lotta) 

Keegi ei teadnud. Lottast sai tänu eestikeelsele ümbrusele eestlane. Juba lapsest saati - sest ta oli sündinud kaheksakümnendate keskpaigas ja Nõukogude liit hakkas mõranema päris kõvahäälselt ka eestikeelses lasteaias kaheksakümendate lõpus. Ta kuulis, kuidas väikesed lapsed jälestasid kõvahäälselt punast värvi ja vene keelt. Tema esindas ühte neist pingsamalt, kui teisi. Lotta oli väike tüdruk, kes tükk aega ei julgenud kellegagi lasteaias suhelda. Vanaema tõi ta kohale ja Lotta nuttis alati hirmuäratavalt kaua, sest ta ei kuulnud vanaema häält, ka tema  keelt mitte kuskil. Kõikjal räägiti eesti keeles. Lõpuks ta loobus otsimast. Lapsed vaatasid teda alati imelikult - sest tal olid kõige tumedamad juuksed kogu lasteaias ja kõige teistsugusem ema-isa (vanaema). Mõnikord mõtles Lotta, et ta ei saa täpselt aru nendest ema-isa kontseptsioonidest. Tõenäoliselt ei mõelnud ta veel päris nii keeruliselt. Nagu ta ei saa ka vene või punasefoobiast aru.
Ema oli lihtsalt ühel hetkel lakanud olemast. Sellest ta sai aru. Teismeliseeas haaras ta sellest ema mitteolemasolust nii tugevasti kinni, et Lotta tundis end kuidagi eriti palju kannatanuna. Hiljem haaras ta veel paljudest rasketest probleemidest kinni ja tundis end veel rohkem ohvrina. Tegelikult oli ta üsna heal järjel isa tütar, kes oskas põngerjast saati kahte keelt, käis vanaemaga pühapäeviti kirikus. Tal oli tõesti väga äge vanaema. Ja hiljem õppis kõrgkoolis, sest see oli ainuke asi, mis ta teadis, et tuleb teha õppida, magistrikraadini tähtsaid aineid.
Igal juhul - tema küsimishirmust - mis võis kohati areneda puhtaks lolluseks - tulid ka Lotta probleemid. Näiteks ta ei julgenud sageli inimestelt küsida, kas nad saaks talle vastu tulla. Kas nad saaks teda aidata? Kas nad saaks ühte või teist asja? Temas tekitas see alati väga mitmetahulisi ennastõhkavaid ebamugavaid tundeid. Näiteks üritas Lotta viimased pool aastat rääkida oma töökaaslasega tolle ärritavast kombest tulla tööle, nende kenasse kabinetti ja teha suurpuhastus mitte ainult enda vaid ka tema laual. Kõik need nimekirjad tegevustest, mida tuli teha, kadusid, sest need olid valgetel lipikutel mööda lauda laiali. Aga töökaaslasel oli häire, millest oli ka Lotta häiritud. Aga kuidas tulla selle lausega välja, et ärgu tõstku tema laual asju ümber. Diskreetsus lükkas Lotta tavaliselt oma kohale vaikselt istuma.

10 oktoober 2017

Igihaljas daam ja mees

Haldjad juhtusid temaga keskpäeval. Ta oli pikk, sihvakas, üdini klõbinkergeid luigeluid täis - nii et haldjate jaoks piisavalt põnev. Ta ise oli ka parajalt haljas ja parajalt parimais aastais. Peaaegu nagu see poetess, keda kõik mehed kartsid, sest ta kirjutas neist peaaegu raporteerivaid luuletusi.

A too mees mitte, sest ta oli parajalt parimais aastais daamist sisse võetud. Too oli otsustanud jahti pidama hakata haljale daamile, kes viinuks mehe haljale oksale, aga ei...

Daam jalutas kodu ja tänava vahet, sest haldjad käsutasid teda päris kõvahäälselt.

"Sa võiksid lõpuks mehe minna! Sa võiksid lõpuks mehele minna! Sa võiksid lõpuks mehele minna! Mehele minna! Mehele minna!" kajas haldjate jutt daami kõrvus.

"Tere!" ütles mees.

"Tereta vastu! Tereta vastu! Tereta vastu!" kisasid haldjad.

Daam oma suures sihvakuses kummardus, et meest vaadata. Tal oli raske mõista, miks see temast poolteist pead lühem vanamees - isegi mitte psühhiaater, kes katsub igaks juhuks naiste tisse, et selgeks teha oma seksikust - tema vastu huvi tunneb. See pisike enesekindel mees, kelle ümber tiirlesid pisikesed enesekindlad haldjad.

"Tere!" kostis daam, see igihaljas.

"Kas te ei tahaks jalutada?"

Daam vaatas teda pisut imestunult.

"Ma juba jalutan."

"Mõistan. Mõistan. Äkki soovite minuga jalutada?"

"Ettepanek on ahvatlev, aga mul on üks vajalik asi teha."

"Asi teha?"

"Tähtis asi!"

"Kas ma ei saaks teid selles asjas aidata?"

"Ma olen igihaljas daam. Mind aitab ainult vikat, kas teate? Ma olen igivana daam."

"Ei tea, ei tea... Minule paistate väga noor ja väga ilus," arvas vanamees, lühikest, peaaegu kääbuslikku kasvu.

"Ehk olete te nii lühike ja lühinägelik, et te ei näegi minu kortsusid."

Mees seisatab natuke daami ees ja pingutab, et endast poolteist pead pikema naise silmadesse vaadata. Otse silmadesse.

"Teate olen jah, lühike lühinägelik mees, aga ma kuulen ju teie tragisid samme ja kerget häält. Selle omanik ei saa olla vana."

"Aga igivana saab olla."

"Mis vahet sel on: vana? igivana?"

"Igivana tuleb kõigega toime. Tal pole kedagi vaja. Ainult fantaasiat."

"Siis on teil küll hirmus üksildane elu, igivana daam."



"On küll. Tüütu on see vahetevahel ka."

07 oktoober 2017

Madli

Mõned inimesed on lihtsalt targemad. Ja niisama jõhkralt see kõlaski. Madli kippus pahatihti kandma valesid riideid, ütlema valesid asju - see tõi alati endaga kaasa probleemid, millega kaklemine kippus küllaltki ebameeldivalt lõppema. Inimesed olid. Jah, ütleme ausalt küllaltki nõmedad. Nad kasutasid Madlit ära. Tema lolluses.
Üks tema endiseid austajaid oli tema nimel laenu teinud. Seda oli nii lihtne teha, et kohutav. Klõps ja raha tuleb. Kiirlaenu raha. Teine oli vedanud pandimajja raske raha eest (Madli töötas kontoris sekretärina) 32tollise televiisori. Ja telekat polnud Madlil isiklikult isegi vaja olnud, aga ta oli ostnud selle, sest esimene, see kes laenu oli teinud, oli hirmsasti tahtnud just nii suurt. Madli oli. Madli tegi. Kõikide meeste eest. Ja printsi ei tulnud ühegi nurga tagant. Tulid mehejurakad, kes ei teadnud, kuidas toime tulla eluga, tööga, asjadega, mida oli vaja teha. Tulid luhtunud suhetest, alimentidest hullunud ja hirmunud endised pereisad, kelle naine oli lihtsalt välja visanud. Ei olnudki enam selge mispärast. Viinahäda? Vägivalla? Rumaluse? Halvasti raha teenimise pärast? Madli leidis nad üles ja sai selle leidmise eest endale probleeme, millega silmitsi seista. Endised abikaasad, kes tõrksa ja kurja pilguga teda jälgisid, põlastava ja jõhkra tähelepanuga oma mannetuid mehi vahtisid. Lootsid, et äkki on nad sama kohutavad koos Madliga. Ja olid ka. Hea veel, et keegi talle last ei teinud. Hea veel. Madli oli selle eest tänulik. Sest siis ei oleks tema teadnud, kuidas toime tulla eluga, tööga, asjadega.
Kedagi ei huvitanud. Töö juures vaatas ülemus Maanus teda karmilt, justkui oleks tegu targa naisega, justkui. Aga tal ei olnud seda - mida mees ootas. Madlil ei olnud karismat ega ka mitte aju. Ta oli naise tööle võtnud, sest kõikide eelduste kohaselt pidi naine just siia tooma kaasa oma kõikvõimalikud anded. Annete hulka kuulusid kirjutamisoskus. Räägiti, et naisel olid ilmunud kuskil kümme aastat tagasi luuletused noortekirjandusajakirjas Turske Lohk ja siis veel, et tal olid põnevad suhted ilmtarkade ja ilmilusate meestega. Maanus ei mõiganud, et mis kuradi pärast need suhted korraga nii elututeks osutusid, kui Madli tema turundus- ja reklaamiosakonda sekretääriust mängima tuli.
Feisbukk oli paksult täis neid jõhkraid ja põnevaid mehi, kes kõik Madli ümber olid tiirelnud. Ja Maanus ei saanud aru. Keegi ei saanud aru, kuidas Madli ikkagi ei suutnud loobuda vanadest riietest, kuidas ta ikka veel elas väikeses üürikorteris ja sõi õhtusöögiks kiirnuudleid. Maanus ei saanud aru. Ja ta ei teadnud ka, milliseid pikema perspektiivi plaane ta temaga teha võis. Nüüd tuli see tööleping lõpetada. Lihtsalt. Loogiliselt. Täpselt. Nii nagu neid ikka lõpetatakse.
Alustuseks tuli öelda, et oli väga tore koostöö. Ei, ei, ei, ei, ei! Maanus kortsutas kulmu. Ta oli tahtnud seda juba pikemat aega öelda, et... Ta kortsutas ikka veel kulmu. Maanuse naine Aida oli öelnud, et seda tuleb teha, sest mis mulje see nendest jätab. Ja Maanus mõistis, et mingi mulje pidi Madli igal juhul neist jätma. Olid nad ju võimas firma. Olid nad ju isegi Kuldmuna kord saanud. Olid! Olid! Seda kõike muidugi enne Madlit. Madli oli tulnud hiljem, sest Hilda oli ära läinud. Mingi karvaeemadlusfirma oli ta endale palganud poole suurema palga eest - inimesi ripsmetetegemisele, maniküürile, pediküürile ja karvaeemaldusele registreerima. Seda oli Hildast oodata. Ei mingit truudust turundusele või reklaamile. Nendele. Aga Hilda oligi Hilda. Madli oli turundusest ja sõnadest ja üldse väga sissevõetud. Madli oli seda algusest peale. Entusiastlik kutsikas, kes mõnikord kartis trepist alla joosta, sest ta oli siiski nii väike, et hirmus.

Ja keda tal Madli asemele panna oleks? Mirandat? Toda uhket naisterahvast, kes väiksema palga eest vaevalt töötab. Miriamit? Toda veelgi uhkemat naisterahvast. Valvet? Lisbett Lottat? Pagan. Kõik nad tahavad nii palju palka, et see on hirmus. Sellega Maanus ei lepi. Juba kaks aastat oli Madli töötanud rahuga selle palga eest. Ei olnud eriti esinduslik, aga ega ta nüüd nii hull ka ei olnud. Need teised - ohjah - need teised tahavad ju nii palju saada. Oi-oi, kui palju!

30 september 2017

Kont

Loodetavasti jõuame lõpuks endasse. Nii ta lootis - istus oma plaanilises üksinduses, tõttas mööda vanu kalmistuid, ilusaid tänavaid - sees tuksumas see ideeline igatsus millegi järele, mida võiks nimetada inimeseks olemise elementaarsuseks. Lihtsalt nii oli. Keegi polnud sel teemal sõna võtnud, et teda pole, et ta on kodust pidevalt eemal, et ta on endast pidevalt eemal. Ja nüüd korraga oli kõigil selle küsimusega oma kont, mida närida. Harras - suur kont, mille olemasolu teda paiguti häiris ja tekitas temas ebamugavust.

Mängud ja mõttepausid


Mõttepaus 

Minusugusele on see lihtsalt üks veinijärgne hommik, mil kondan mööda Veerenni kvartalit ringi ja jõuan lõpuks surnuaeda. Aju on nii kange, et ehmatan end ära. Niimoodi võivad veel Poskad ja Arderid viirastuda, kahasse Severjaniniga. Isegi Peeter Süda võib vastu jalutada. Rääkimata Nikolai Tarankovist, kes muide on minuga samal päeval sündinud. Puhta jimmorrisonilik käik see 8. detsember. Muudan kurssi ja väljun, kuigi surnuaia rahu on mind alati peibutanud. Nii hea on siselinna kalmistu juures elada. Kuidagi väga kodulik. Vanaemaga käisime Võrus igal nädalal surnuaias ema kaemas. Kirik ja surnuaed - minu aamenid, minu kirikus, minu elus.

Eile rääkisime kuidagi palju Henryku õega. Jõudsime sinnasamasse surnuaiale. Kaksikuteni, kes kunagi olid. Cornelius ja Erasmus Wittowiteni, kes on Henryku vanavanaonud. Aga väga mõnusad ja bravuurikad nägid nad välja, nagu allpool näha. Flöödimängija ja tšellist. Vist. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see neil käis, aga kuidagi ikka. Pillirahvas olid nad. Aga jah. Kuidagi jõudsime oma jutus tiiruga Raadi surnuaiale - nende haudadeni, kus kaksikud lamasid. Need uhked ja võimsad Wittowid, kes käisid eelmise sajandi alguses Haapsalus suviti orkestrit tegemas. Nagu vennad Novodid nüüd Haapsalus aprilli lõpus Hõffi teevad. Kummalised geneetilised ringkäigud, mille sisse me mõnikord astume. Esivanemad tegid niimoodi, meie ka, väikeste variatsioonidega.

Miks mulle meeldivad elevandid? Sest nemad on minu esivanemad. Nendele on nende surnud sõber või kaasteeline kuskil sügavuti kaasas - nemad käivad samuti surnuaial iga mõne aja tagant toda kaemas. Kummarduvad ja teavad - et ahah, siin, siin olen mina, sinu sees minu surnud sõber. Eks meiegi lähe Henrykuga varsti kaksikuid kaema Raadile. Sinna Hugo Treffneri juurde. Et võib-olla teha sedasama, mida vanaema tegi, kui oma tütart Helenat vaatamas käis. Et vaata, siin sa oled, sina, kes sa tead, kes mina olen. 


 Kuhjad ja kirjandusteadlased

Aga jah. Raamatutekuhjad kasvavad, mina nende kõrval jään aina väiksemaks. Loen Äripäeva ja raha - mõnikord vaatan kiirkorras detektiivsarju ja näiteks müstilisi lugusid. Kuulan "Tarabellat", vahin taevast nagu napakas, sest pilved on kui maalid, sest pole tükk aega kunstisaali jõudnud. Kiire inimese värk. Ahjaa. Sattusin rahvusraamatukokku kirjandusteadlastega suhtlema. Imelik oli. Korraga sain aru, et ma olen päris kõvasti oma sidemeid enda selja taga ja ees lõhkunud. Suuremalt jaolt ei oska ma nendega isegi enam rääkida - viisakusest kaugemale minnes. Kuuled kõrval siis vestlust, mida tahaks ise rääkida, aga ei oska. Kuidagi ruum oleks nagu teistsugune. Inimesed oleks nagu mingite teiste ruumide ja suhtlemistega päris ära läinud, muutunud millekski muuks ja kaugeks.

Umbes sama tunne tekkis ka selle Värske Rõhu koondkogu sirvides. Jan Kaus justkui viitas, et mina olen ka seal sees. Aga loomulikult ei olnud. Ja ma ei osanud arvata ka, et ma peaks seal olema. Ma ei ole kirjanik ega luuletaja. Ma olen vahendaja. Piirirahvas lihtinimese ja kirjaniku-luuletaja vahel. Ja see on imelik tunne. Kas neid on üldse vaja?

Kirjandusteadlane on  kirjandusteose konteksti panija. Meid justkui ümbritseks pusle, kuhu sisse tuleb lükata üks või teine lugu. Ma ei ole tükk aega ühtegi teost ühtegi pusletükki lükanud õigesse kohta. Ja see on olnud, kuidagi vaevaline ja hirmus asi. Maia andis mulle raamatu arvustada. Vaevaline on seda isegi lugeda. Ja kummaliselt armas ja ergastav on lugeda seda, kuidas inimesed kirjutavad mõnuga - intervjuusid või arvustusi - loomulikult nende feisbukis. Imelik. Ja veider, kuidas asjad on läinud. Ma leian ennast lugemas - võib isegi öelda, et täiesti valesid asju, sest ma ei oska enam füüsilise ja kirjandusliku maailma ja kirjandusteose vahelisi seoseid kirjeldada. Sest mul pole lihtsalt selleks aega. Ja see teeb mind tegelikult kurvaks.

Ma oleks justkui mingist ringmängust välja lükatud. Või hoopistükkis ise ennast välja lükanud.