27 jaanuar 2024

ulmevärk ja kurbus

Ulmevärk see ülikool ja kirjutamine, kui oleks veel, et kirjutamine, aga ei ole ju kirjutamine! ja kõik need muud asjad. Ja mees. Ja mees. Ja mees. Ma kogu hommikupooliku nutsin. Läksin uksest välja ja nutsin. 

Vennanaine saatis veel mingi veidra asja kaugest minevikust, kust on pärit mu see kahepaiksus, et olen/ ei ole sinuga. Siis justkui oled pereliige ja siis jällegi ei ole, sest nii mul paraku see sünniga kaasnev veider värk on. Ja kuuluvustunne on alati minu probleem olnud, et tahaks kuhugi kellegi juurde kuuluda, aga mõnikord lihtsalt pole võimalik, sest see sasipundarde värk on minust väljaspool, mina ei ole tegelikult kunagi nendes pundardes olnud. Kurb on ta tõesti. Praeguseks saan vanematest enam-vähem aru ka. Kaasav haridus tähendas minu peres seda, et olid nagu oma laps ja nagu ei olnud ka. Nüüdseks olen endale selgeks teinud, et enam-vähem suurem osa ajast ikkagi olen pereliige, kellega arvestatakse. Aga ilmselt see on mõjutanud minu vaateid elule ja endale. Sellele, et mind ei saa tõsiselt võtta, et minu tegevused on kõik justkui mittetõsised ja seepärast ei olegi mõtet väga pingutada, sest kokkuvõttes, kõigil on savi. Üldiselt see ei pea paika. Aga perekondlikus plaanis võib mõnikord pidada. Ja veelkord mitte sellepärast, et lapsevanemad oleksid halvad või midagi. Lihtsalt olukord on mitmetahuline ja mitmetimõistetav. 

Vist mingi esmaspäevast saadik ringi käinud lahti kammimata juustega - segadus on siin ja seal ja minu sees ka. Mõnikord tahaks ennast täiesti kiilaks ajada. Vanaemal olid elu lõpus nii õhukesed juuksed, et ainuüksi selja taha kammimisest piisas, et ta ennast inimesena tunneks. Ja viisakas välja paistaks. Minul ju praegu kõike liiga palju, juukseid, emotsioone, last, meest, tööd, ülikooli. Samas mitte millestki ei tahaks loobuda, aga kui minuga nõmedalt käitutakse, siis loobun. 

Mees veel arvab, et ma ei ole selleks suuteline, aga kui ma siin hommikotsa nutan silmad peast ja korraks tahaks olematu olla, siis see tähendab, et mulle on haiget tehtud. 

Öösel armusin ühte oma sõpra ära ja tundsin juba unes, et petan oma kallist kaasat. See oli nii imelik tunne, et veider hakkas. 

15 jaanuar 2024

Tattnina, titt, kool, ülim kool ja tants tralliga kahasse

Tatine nina ja magamatus - esimest aastat sõimelapse ema ja isa paratamatus.  Valesti kooli taritud tööd ja hunnik veidrust, mis tekib tunnis, kui õpilased saavad aru, et sa oled natuke hajameelne olnud. Ja oledki hajameelne. Miskit pole teha! Asjad liipavad paremat ja vasemat jalga ja kolleeg sibab uksest sisse, see kolleeg, keda sa ei tea ega tunne ja küsib, et mis teha eesti keele õpetajat on tarvis, aga sinusugune - endiselt pooleldi libaintellektuaal, kes on endiselt hinges raamatumüüjanna ja eelkõige titemamma ja üliõpilane ja moodsa tantsu fänn (või on see etenduskunst, mida sa tahaksid vaatama silgata kord Sõltumatu Tantsu Lavale, siis Kanuti Gildi saali!), lugeja igast psühholoogia raamatute lugeja, kes tahaks, et tema tunnis tunneksid õpilased end eelkõige inimestena, kellel on põnev ja kes on toimekad! Igatahes tööd on palju! Tulge ka tööle head sõbrad! Natuke hirmus on ka! Eriti jaanuaris. Aga mina olen endiselt nahaal! Pingutan! Toimetan! Annan endast viimast! 

12 jaanuar 2024

Käisime Toffikule kindaid ostmas

 Hullumeelne värk, kuidas me minu kalli elukaaslasega suudame tekitada endale väikelapse kinnaste draama! Ja me oleme selles vägagi kummaliselt üles ehitatud vanakesed. Nagu oleks võimalik tunniajase situatsiooniga läbi mängida kogu 49-aastane abielu. Ja ometi oleme Henrykuga koos olnud kõigest 8 aastat. Imelikud aastad need aastad, minu meelest päris minu omad, ma usun, et midagi on üle läinud ja kasvama hakanud, midagi, millele võiks öelda suureks kasvamise  nimi, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla ma kõigest kujutan seda kõike ette. Ja Tohver on lihtsalt mingi lisaliige, kes kasvab ja areneb ja toimetab. 


24 oktoober 2023

Uus on juba päris pikka aega vana

 Aeg läheb kiiresti, ilma  et ma oleks korralikult läbi mõelnud, mis teen ja mismoodi. Lihtsalt teen. Mul ei tule see alati väga hästi välja, aga siiski midagi tuleb. Õpetamine? No empaatiavõimet ja kiirreageerimisoskust annab veel pikalt treenida. 

Täna üle pika aja sain kokku oma toredate õpetajatega eelmisest aastast. Õpetajatega, kes on otsustanud, et nad peaksid koolis olema ja nad ongi. Minagi olen nende seas oma magamata öödega, kus otsitakse tissi taga ja surutakse end issi lõua alla, sest seal on kindlustunnet rohkem kui küll. Aga ütlen ausalt, aju on sellel aastal rohkem mõtteid täis, kui eelmisel aastal, mina olen rohkem toimetamas, kui eelmisel aastal. Kogu aeg minu peas see küsimus, et millal Toffik rääkima hakkab, kuidas teha tunde, nii et õpilased ise tahaksid õppida, mitte nii et ma hüppan ees ja nad ei jaksa ükshetk kuulata, kuidas õppida ülikoolis nii, et oleks õpitud ja läbi mõeldud ja ära tehtud, aga hetkel on küll tunne, et enamus asju tegemata ja segased ja hullud omamoodi. Aga eks see kõik läheb aja jooksul paika, ka mina lähen. 

Olen aeglane õppija. Kogu aeg tuleb vanaema meelde. No loomulikult tuleb, sest tal oli just just see moment, kus ta sai teha asju täpselt siis, kui sai teha. Tegi rahulikult. 

07 juuli 2023

Septembrikuus on ilmselt kõik jälle uus...

Ma olen imelik - olen alati olnud. Jah, mõnikord ma sõna otseses mõttes haisen, näen välja, nagu oleksin tulnud tõenäoliselt keskmiselt suuremalt südaöiselt reivilt (eriti siis, kui Toff on otsustanud tissitamist magamisele eelistada, jaa, ta on mu ainuke laps) - see on siis üleni higine, veidralt riides, tundub, et varsti üldse ühiskondlikult magama kukkuv, ja mõnikord, ilma Toffikutagi otsustab mu aju mind viimased 7-8 aastat kostitada hirmumõtete ja ärevushoogudega - nii et magada ei saa - ja järgmisel päeval näen endiselt välja, nagu oleks südaööst hommikuni nagu hull kuskil tantsinud. Võimalik, et see on perimenopaus? Või kuidas nad seda asja kutsusidki. Igatahes nii on. On juunis-juulis, aga ka septembris, oktoobris, ühesõnaga kõikidel kuudel. 

Mõnikord on mu ärevushood põhjendatud, mõnikord on need lihtsalt osa sellest neuromaailmast, kuhu ma kuulun. Ma isegi ei viitsi enam uurida, miks ja kuidas. Vaata ülevalt poolt. Igatahes kõigest sellest hoolimata tahan saada õpetajaks. Seekord. Ma ei ole üleliia entusiastlik - sest kui päris aus olla, siis lihtsalt ei jaksa. 

Aga tean, et peab. Toffiku pärast, õpilaste pärast, enda pärast ja nii õõnsalt, kui see ka ei kõla, minu väikse Eesti pärast. 

Katsed Tartu ülikooli läksid nii: 79,5 punkti - sain sisse õpetaja erialale. 

Katsed Tallinna ülikooli läksid nii: 72,25 punkti - sain sisse õpetaja erialale 

Ja ma ei tea, kuidas ma selle kõik üle elan sessioonõppes. Lähen Tallinna, isegi kui see saab olema suht jube asi. 

26 veebruar 2023

ei olegi jõudnud öelda, et keeruline lugu selle sahmimisega. Võtsin täna kätte "Eesti novell 2021". imelik hakkas. ikka selle Lilli Luugi pärast. Sveta Grigorjeva räägib temast igal pool. Lugesin selle ühe teksti läbi. Ei olnud nii vaimustuses, aga sest pole hullu. Ega siis kohe ei peagi vaimustuma. Saab lihtsalt olla - nii isegi olla. Kogu see aeg, mil olen kirjutanud, mõelnud ja nii edasi, olen otsekui olnud teel kuhugi - endalegi arusaamatusse kohta. Loen nüüd raamatut "Teadlik õpetaja" - inimene, kes ma kindlasti hetkel ei ole - teadlik õpetaja. Käisin ükspäev ühte asendustundi andmas ja oh see oli hästi ette valmistatud. Tipsud toimetasid nii asjalikult, et hirmus lausa. Algul siis tunnitöö, siis paaristöö, siis töövihik ja mina koperdasin ühe õpilase juurest teise juurde. Kõige keerulisem oli see paaristöö, mõnikord ei tahtnud nad sugugi paaris olla ja said isegi pahaseks, kui pidid kirjutama, millisest ägedast jalgpallurist kogu meedia räägib. Tülli läksid. Naljakas ja nunnu. Igatahes - aju on mul küll vist see matkaja aju - sünteesida meeldib mitu korda rohkem, kui suurelt ja laialt analüüsida. Pisikestest asjadest üks suur asi kokku klapitada. Ja nüüd - olen sellest kõigest üha teadlikum. 

29 detsember 2022

Hea mees, veel parem naine

Igasugune riigi rahaline väljaminek või sissetulek sõltub niivõrd paljudest asjadest meie ümber, et see läheb juba imelikuks. Kaasaarvatud sellest, kuidas nähakse meie naisi-mehi töökohtades. 

Minu jaoks on see, et mu elukaaslane ja lapse isa saab endale lubada kodukontorit kolm päeva nädalas, taevakingitus. Ja see, et ta midagi sellist ka võtab endale kohustuseks, et aidata minul oma karjääris edasi areneda. Mul on vedanud. Päriselt on vedanud. Ma ei tea kauaks see kõik niimoodi jääb ja kas mingil hetkel tuleb ette ka tema titetalitamise paus. Avastab korraga, et kõik muu on huvitavam kui meie poeg. 


Mida tähendab minu mehe jaoks kodukontor? Seda, et ta saab tööd teha kodus, ei pea sõitma 45 minutit Laagrisse ja tagasi sama palju. Kõige selle juures on ta olemas oma pojale. Paneb ta valmis ja toidab teda, et lapsehoidja saaks poja õue jalutama viia. Mina olen samal ajal juba kella seitsmest saadik sõitnud bussiga tööle ja alustan oma esimese tunniga kell 8.30. Lõpetan viimase tunni kell 12.10. Koju jõuan 13.30 või hiljem või varem. Igatahes jõuan. 

Poiss jääb ilmselt magama kell 12 või natuke enne või natuke pärast seda. Kui ta ärkab enne minu tulekut ehk kell 13.30 üles, peab mees võtma ta üle lapsehoidjalt, kes on kella 10.00-13.00ni titte hoidnud ehk õues jalutanud. Mees on samal ajal saanud tööd teha. 

Kui minu elukaaslane arvaks, et ta ei saa hakkama lapse riietamisega, toitmisega, rahustamisega jne, sest mehed sobivad titte hoidma, siis kui too oskab juba midagi ka öelda ja on üldse kommunikeerimisvõimeline, siis ma ilmselt ei saaks tööl käia. Nii ta on. Ja ausalt öeldes mul puuduvad mõnikord sõnad, et kirjeldada, kui tänulik ma olen, et ta on just titega valmis olema mees. 

Mul on kolm vanemat venda ja isa, kes armastab rõhutada, et lapsele pole isa vaja, et ema on oluline, et alla-kolmeaastased lapsed on isade jaoks mõttetud, sest nendega ei saa asju koos teha. 

Kas ta on näinud minu elukaaslast oma pojaga mängimas? Autoga mööda tuba sõitmas, onnis hängimas, raamatut lugemas jne jne, mis siis, et laps oskab vaid ümiseda, näidata ja nutta ja naeratada. Minu emotsionaalselt minust peajagu targem mees aga oskab pojaga mitu korda paremini suhelda kui mina. 

Ja vat, kui ma sellise oma isa jutu järgi elava mehe otsa oleks koperdanud, siis oleks ma ilmselt praegu depressiooni äärel ja õnnetu, sest tehke, mis tahate, mina ei ole loodud kolm aastat järjest titte passima ja tube koristama ja triikima ja pesu pesema ja süüa tegema... Mõned meist on. 

Mõned meist valivad endale sellised mehed ka ja see on okei. Ja mõned meist on ülbed ja saavad endale sõimekohad ja mõned meist ei ole piisavalt ülbed ja peavadki vastu pidama kolm aastat või rohkemgi kodus. Nii on. 


Lihtsalt tahaks mõnikord öelda, et ka naine saab raha teenida ja tahab raha teenida - kõik naised tahavad, sest automaatselt on võimalus, et sa ei pea raha küsima oma mehe käest, et sa ei sõltu täielikult temast. Aga ka riigi rahakott tervikuna sõltub sellest, kui palju on maksumaksjaid. Ja vahet ju tegelikult pole, kas need on naised või mehed, peaasi, et saab makse maksta. 

Juba praegu ei ole meil raha, mida maksta oma ülikooli õppejõududele, oma õpetajatele, oma lasteaiakasvatajatele, pensioniteks, kultuuritöötajale jne jne. Juba praegu ägisevad haridustöötajad oma koormuse all. 

Ja me tahame suunata 150 miljonit eurot sisuliselt vanematele kätte - samas kui kogu süsteem, mis koosneb maksude maksmisest, lihtsalt toodab automaatselt juurde emasid, keda ei oodata tagasi tööturule, sest lihtsalt lapsi pole kuhugi panna. 

Minagi olen selle probleemiga silmitsi. Novembrist oleks pidanud minu tol hetkel pooleteistaastane poeg sõimerühma saama. Ja endiselt - hea on, et mul on tubli mees ja hea on, et tal on minu jaoks väga tubli tööandja - muidu ei saaks ma koolis lapsi õpetada. Ja hea on, et minul on tubli tööandja, kes on paindlikult sättinud minu õpetamisajad ära. Hea on. 

Mina tahan samamoodi maksta palka oma maksudest õpetajatele, lasteaiakasvatajatele, ülikooli õppejõududele, meedikutele ja tuletõrjetöötajatele. Tahan olla ka sedamoodi kasulik. Äkki ma ei ole valmis veel ettevõtjaks hakkama tite kõrvalt, titega. Äkki ma ei saa kodust tööd teha nii palju, kui ma sooviksin. Ehkki Smartwork on minule võimaluse andnud IT-d õppida. Äkki.

Igatahes - Isamaa soov teha naistest koduhoidjad ja meestest sisuliselt närvilised töörügajad kümnel rindel - ei ole kellelegi kasulik. Ei naistele ega meestele - liiati veel nendele lastele, kes lõpptulemusena ei pruugi saada normaalset haridust, sest suurem osa maksurahast ei lähe infrastruktuuri väljaehitamisele ehk lasteaedade väljaehitamisele ja lasteaednike normaalse palga väljamaksmisele - see tekitaks aga lisaaja potentsiaalsele maksumaksjale ehk emale, kes läheks tööle. Jaa! Ja oleks selliselt kasulik nii riigile kui ka oma lapsele.

Me kasvatame siis lihtsalt üles ühe põlvkonna tüdrukuid, kes arvavadki, et nemad tööl käima ei pea, sest nende kohus on kolm last ära sünnitada ja siis võib-olla veel kolm ja veel kolm. Ja riik on see, mis peab neid lapsi ülal pidama, ses mõttes, et kolm last ühe mehega, kolm teisega ja kolm kolmandaga. Sest kolmelapsetoetust saab lubada endale vaid ühiste laste olemasolu puhul, eksole. Muidu oled vana hoor ja ei kõlba sulle siin mingit toetust maksata. 

Igatahes muidugi on vaja toetada lasterikkaid peresid. Lihtsalt toetama peaks ka lapsevanemate tööturule tagasi jõudmist. Kes neid makse siis maksavad? Need õnnetud mehed, kes kõik ei teeni kolmekordset Eesti keskmist palka?