12 jaanuar 2021

Katja läheb kooli

Katjale lasteaed ei meeldinud - seal oli liiga palju teisi lapsi ja nad kõik rääkisid hoopis teist keelt, kui vanaema kodus. Naabripoiss meeldis talle ka rohkem. Oli selline üksik laps nagu Katjagi, ronis aia otsa ja istus seal. Vaatas Katja poole ja egas nad mängisid ka. Mõnikord rääkisid päris tähtsaid jutte ka. 

"Sa ikka tead, et Maa tiirleb ümber Päikese," ütles naabripoiss. 

Tüdruk muidugi ei uskunud seda hullu juttu. 

Ei, Katja polnud seda veel koolis õppinud. Üldse oli koolis vastik. Esimene klass, lühinägelik tüdruk karmide silmadega kaamerasse vaatamas. Vanaema Nastja otsustas, et vähemalt esimesel koolipäeval võiks tüdruk ilus olla, ehk siis ilma prillideta. Ega ta oligi ilus - ilma prillideta. Aga ta ei näinud essugi, nii et sellest ilust polnud suurt kasu. 

Ta oli kõikidest teistest lastest erinev. Vähemasti talle tundus niimoodi. Eriti teises klassis. Ja kõik oli tunnis huvitavam, kui see tüütu õpetaja, kes nõudis tähelepanu ja küsis, et miks üks või teine ülesanne tegemata on. Eriti huvitav oli Ann, kellega nad olid tuttavad juba enne kooli. Anni ema käis vanaemalt maasikaid ostmas. Ann oli eriline. Suurte siniste silmadega ja hele-hele-pruunide juustega. Hoopis teistsugune, kui tumedapäine, lühikesevõitu, prillidega Katja, kellele meeldis ronida rohkem, kui ükski teine asi ja jutustada. Lugemise, kirjutamise ja matemaatikaga oli muidugi jama. Tal ei tulnud need sugugi välja. Tunni segamine oli aga otsekui plaanitult temasse kodeeritud. 

Nii vahetati Katja pinginaaber teises klassis välja poisiga, Raidiga, kes oli vaikne ja tõsine. Ann viidi viimasesse ritta Oliveriga, kes ei olnud suutnud kah vaikne olla tundide ajal ja segas oluliste ainete õppimist koos Raidiga. Igal juhul sai Oliver selle peale tohutult pahaseks, et Rait temaga enam ei istunud. Nii algas väikest viisi Katja tagasikiusamine. Iga kord, kui Oliver klassi ette kutsuti ja ta pidi ette lugema või jutustama mingit teksti, siis möödus ta Katjast ja lõi teda kas õpiku, töövihiku või õpilaspäevikuga kõvasti vastu pead. Õpetaja lihtsalt istus ja ignoreeris. 1990ndad, mingi imelik väike tüdruk, kes kirjutas isa kohale töövihikus Andri, kuigi oleks pidanud kirjutama Andres. Mingi imelik väike tüdruk, kes teoreetiliselt pidi olema tohutult vaene, sest tal oli ainult vanaema, aga ta oli üks esimestest, kes kandis 1991. aastal teksapükse ja üks viimaseid, kellele miskipärast oli vanaema ostnud koolivormi. Ta oligi kõige imelikum ja arusaamatum laps kogu kooli peale. Lisaks veel need jõledad prillid ja kohati isegi maitsetud isekootud kampsunid. Ta ärritas, sest meenutas ühteaegu justkui rikkaid ja vaeseid inimesi korraga. 

Igal juhul Nastja andis endast alati parima. Raha muidugi ei olnud praktiliselt kunagi. Aga see-eest olid kanad, naabrimehe piimalehm, kellelt hea raha eest iga päev värsket piima saada, mõnikord isegi sooja piima. Aed oli saadusi täis, kui käed olid töised, siis polnud neil kahel häda midagi. Ja see mees käis, see lapse isa kaks korda nädalas. Keset nädalat ja laupäeval. Oi ta oli Katja lemmik. Vanaemale tundus ta võõras, kuigi oma ka. Imelik oli, kui sarnane ta lapselaps sellele võõrale mehele oli. Need kummalised ühtelangevad näojooned, millele muud seletust polnud, kui et geenid. Alguses laps võõrastas teda. Päris kõvasti. Aga lõpuks ikka onu Andri siin ja onu Andri seal. Nastja ei osanud seisukohta võtta. Ju siis nii pidigi olema. Ei jaksa ju kogu aeg öelda, et aga mina. Ta oli taustajõud, pidevalt kohal, pidevalt sööki tegemas, sööki kasvatamas, pesu pesemas köögis. Nastja ei sallinud pesumasinaid, peale selle räägiti igal pool sellest, kuidas noored naised said elektrilööke pesumasinatest! Jesver seda jama veel vaja. Ta mäletas, et kaheksakümnendatel sai ta pesumasinatalongid ja andis need kohe ära. Ta lihtsalt ei osanud seda jõledust kasutada. Võib-olla Jelena oleks osanud. 

Katjat oli raske aidata kooliasjades. Nastja ei osanud keelt, ei teadnud, kuidas on vaja last distsiplineerida justnimelt õppimise tarvis. Kuidagi olid nad kahekesti numbrite kirjutamise selgeks saanud enne esimest klassi, aga eesti keeles lugemine käis Nastjal endalgi üle jõu. No palju neid raamatuid neid kodus oligi? Kõik olid mingid veidrad sõnastikud, mis vanaisa Karla oli miskipärast endale ostnud, isegi mõni Muugi sõnastik, aga saksa-eesti ja vene-eesti ja isegi esperanto õpik, aga eestikeelseid raamatuid neil polnud. Noh muidugi see Karla onupoja Kristjani velskriks õppimise raamatud - kõik puha haiguseid täis, suured punnid punnitamas kehast välja. Rõuged. Jeesus! Ja muidugi Jelena kokku köidetud Nõukogude Eesti Naise ajakirjad. Nastja ei osanud ja olgem nüüd päris ausad, ka ei tahtnud neid lugeda. Rääkimata sellest, et need oleks teda huvitanud. Mingil imelikul põhjusel aga olid need olemas. Tükike tütrekest pidi Katjale jääma, tükike tolle ajastut ja aega. Aga kuidas laps lugema saada, kui isegi lugeda ei oska korralikult tolles teises keeles, kus kogu riik asus, see tema peaaegu, et algne sünniriik - Eestimaa. 

Nastja oli õnnetu mõnikord oma piiratuse pärast, aga samas järjekindel. Kui tema lapselapsele öeldi, et õppigu selgeks vanavene keel, siis ta turtsatas. Oskaks ta lapselaps eesti keeltki, oskaks no lugedagi. Jama värk. No ei oska. Ja ega see õpetaja ei ole kena ka, muudkui kutsub lapsevanemate koosolekule. Nii hilja õhtul! Nastja oli harjunud kell kaheksa õhtupalvet lugema ja magama heitma. Siin korraga, et tulge kooli kell kuus õhtul! Lolliks olid läinud. Ja siis nad veel räägivad kõik ainult eesti keeles. Ta ei saa mitte millestki aru ja ta ei tea isegi, miks ta sinna minema peaks. Jelenaga küll ei pidanud. Või pidi? Jeesus! 

Ja nad tahavad, et lapsel oleks liim? Eelmisel ei pidanud mingit liimi olema! Vanaema keetis tärklist ja andis selle tööõpetuse tunniks kaasa. No see on ju ka asi, mida kasutada. Onju? Sellega saab ka liimida. Saab ju? Imelikud ajad - poleks elu sees arvanud, et sellisesse imelikku maailma jõuab, kus nõutakse poest liimi. Nastja oli sündinud pärast esimest ilmasõda, Vabadussõja ajal, sündinud ilma isata, kes suri kopsupõletikku keset põldu, põhimõtteliselt pärast teist ilmasõda saanud talu pidamiseks ja kõik asjad pidi suutma ise oma kätega valmis teha, alates ujumisriietest lõpetades liimiga. Ja paberit? Kust kurat nad nii palju paberit said, et sellega igasugu asju kokku liimida? Nastja raputas pead. Imelik aeg oli kätte jõudnud. Väga imelik.

Kui tütretütre isa tõi neile Soomest esimesed banaanid, siis oli põnev. Ja kui laps sai oma esimese jope, siis oli põnev. Aga kõik oli samal ajal ka kohutavalt võõras. Maailm hakkas muutuma teiseks, hoopis teiseks. 

11 jaanuar 2021

Kuhu jätta laps, kui peab käima lõikusel

 Ega seen'd kõige hullem olnudki. Pisike maja. Päris neile kahele, tegelikult piisanuks kahest toast, aga oli kolm tuba ja kanadele kuur ja üks suur siga ka, kelle elupäevad tuli lõpetada. Aga oleks võinud halvemini minna. Katjal oli isa. Oligi. Nastja natuke imestas, et selline mees oligi see abielumees, kes kogemata sai endale tütre. Täiesti kogemata, vaevalt, et ta seda väga planeerinud oli. Jelena ka ilmselt ei planeerinud pikalt ja laialt toda pisikest. Aga lõpuks oli Katja kõik, mis alles jäi Jelenast. 

Ohkui kuri ta oma tütrega selle väikese tüdruku pärast oli. Ja nüüd polnud tal midagi alles. Isegi tema sünnikodu lükati eemale tema praegusest elust teisele poole piiri. Midagi selles riigikorras hakkas sarnanema sellele, kuhu Nastja sündinud oli oma venna ja õe juurde Pankjavitsasse 1918. aastal. Muutusega, mis tuhises läbi erinevatest inimestest. Katja käis eesti lasteaias ja aegajalt küsis ta pisike laps, et äkki saaks endale õe. Nastja ajas silmad pärani - õe? Seitsmekümneaastane vanaema pidi korraldama oma viieaastasele lapselapsele üksikvanemana õe. Põnev. Miskipärast tundsid vanamehed temasuguse vastu soojemaid tundeidki. Temasuguse - seitsmekümne kahe aastase vanamuti suhtes. Aga Nastja säras. See tuli otse tema seest. See lõputu elurõõm. Liiga kaua polnud paslik kurb olla. Sellegipoolest ta oli kurb. Ja sellegipoolest ta rõõmus ka, et elu oli andnud talle võimaluse lapsukese eest hoolitseda, et ta oli vajalik, et ta sai veel kasutada oma sisimat energiat ja jõudu - aiapidamiseks, kanapidamiseks, lapse kasvatamiseks. Isegi kui kahtlased sotsiaalametnikud vaatasid põlglikult tema kolgend-neligend aastat tagasi tikitud padjapüüre ja patju jahedas toas, kus ei Katja ega Nastja elada ei tahtnud, kus suri tema tütreke Jelena. 

Igasugust põlglikkusest tuli üle olla. Nastja vaatas, kuidas Katja võitles sisuliselt kogu aeg oma esimese klassijuhatajaga, ja ta ei osanud teda kuidagi aidata. Venekeelne memm versus eestikeelne kool - neli klassi haridust versus kõrgharitud pedagoog, kelle põlgusest võiks kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid. Üleolekust ja ülbusest ka. Nastja proovis talle kuidagi teisiti läheneda, aga lõpuks lõi lihtsalt käega. Ju siis oli Katja emasse, Jelenasse, kelle hinded polnud ka just kõige paremad Obinitsa külakoolis. 

Kui Nastjagi rinnast avastati vähkkasvaja, siis läks temagi Tartu haiglasse operatsioonile. Muud ju üle ei jäänud. Vähemasti seda väitsid arstid ja tal ei olnud kavas riskida. No kellele neid tema tisse ikka väga vaja on. Aga nüüd hakkas tõeline korraldamine. Naabrinaisele, tädi Lindale, anti laps hoida. Lindale meeldis tohutult lugu sellest, kuidas Katjake oli tulnud päris titena koos oma emaga külla ja maitsnud ilusaid sibulaid tema köögist. Muidugi nüüd oli titt kasvanud tõeliseks paharetiks, kes ei osanud korda hoida, koristada, muudkui joonistas ja ei lasknud vanainimesel inimese moodi omas kodus ollagi. Tädi Linda, kes elas oma noorperega uhkes majas, esimesel korrusel, uhkes üksinduses, kelle mees oli ilmselt suurest ahastusest ennast ühel ilusal päeval Tamulasse uputanud, oli omamoodi puhtuse ja korrafriik, keda ilmselt isegi tema enda poeg kartis. Tema oli enda juurde võtnud kaheks nädalaks väikese väljakannatamatult energilise plika, kes oli ju ometi nii nunnu, kui Nastja teda näitamas käis. Nii nunnu! Ja siis korraga ei piisanud sellele pisikesele nolgile paberitest, mille peale joonistada, kääridest, millega lõigata, värvipliiatsitest, mitte millestki. Jube vastik plika oli. Ja ainus, millest Katja mõelda suutis oli vanaema. Vanaema siin ja vanaema seal. Kui vanaema lõpuks kohale jõudis, ühe rinna lõikuselt, siis jooksis ta talle sülle. Ta oli teda oodanud. Nii nagu väikesed lapsed ikka ootavad oma emasid-isasid. Inimesi, kes neist päriselt hoolivad. 

Vanaema lubas, et ta enam Katjat Linda juurde ei jäta. Tal oli piinlik naabritädi Hellelt abi paluda, aga pidi. Pidi pöörduma inimese poole, kes teadis, kuidas laste eest hoolitseda, pidi pöörduma inimese poole, kellel endal olid lapsed või lapselapsed ja kes ei ehmunud laste ettearvamatust oskusest asjad teistmoodi kokku panna või lahku tõsta. Pidi! Nastja oli ise ka pisut ehmunud, nagu oleks ta süüdi olnud selles, et tema lapselaps ei oska käituda korralikult. Noh, ei olnud just mingi printsess see Katja, ei kandnud kogu aeg kleite, ehkki üksvahe oli Nastja Katjale ikka päris mitu kleiti kokku ostnud. Aga issand, kui õnnetu tema imearmas lapselaps nendes kleitides oli, lemmikuks kujunes tüdrukule ikka see üsna kulunud puna-mustaruuduline sarafan, Seda sai ikka rikkuda ja sellega sai korralikult joosta ja ronida ja see oligi tema lemmikriietusese. Hellel õnneks olid lapselapsed! Viis tükki! Katjal ei hakka nende seltsis igav ja kui tekitabki segaduse, siis vähemalt koos nende ülejäänutega. 


09 jaanuar 2021

Laenatud emadus

 Kõik hakkas peale. Lihtsalt nüüd küsiti Nastjalt, et kas ta on piisavalt terve ja normaalne, et kasvatada endast 66 aastat nooremat last, Katjat. Laps taheti talt ära võtta, õigemini Jelena oli korraldanud lapsele uued lapsevanemad, luteriuskliku pastori koos tolle naisega, kes olid üritanud ilmselt viimased viis-kuus aastat last saada. Senini edutult. Jelena oli nad kuskilt kuidagi leidnud, ainus palve oli, et tema tahab, et laps oleks tema kõrval surmani. Seesama Katjake. Nastja oli šokis. Oli juba siis šokis, kui tema tütre juuksed peast langesid, kui tema sale ja ilus tütar sõna otseses mõttes tohutult juurde hakkas võtma, sest mingid tabletid tegid ta suuremaks. Vanasti tähendas see ju head, see ju tervist. Ta ei saanud aru, et kolmekümnendate alguses liigub vähk mööda rakke kiiremini kui kolmkümmend-nelikümmend aastat hiljem. Jelena ka ei saanud. Jelena uskus, et Jumala poole palumisest aitab, ei aidanud. Valus oli. Iga jumala päev. Kõik ta suurimad lootused ja unistused seoses maja ja tütrega ja roosiaiaga, mida aina laiendada, kadusid valudesse, mis elektrilaengutena teda läbistasid, mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Katja kasvas. Kasvas kõigest hoolimata, kasvas sest talle oli elu antud, nii nagu tal oleks ükskõik olnud oma emast. Nastja muidugi teadis, et ei olnud. Laps oli tohutult õnnelik, kui ta Jelena haigusest ja valust hoolimata tema voodikese juurde liipas ja teda imetles. Titt sai kohe aru, lõhnast ja lähedusest tajus ta teda.

Kõige hirmsam oli see kuu, kui nad olid siiski lõpuks otsustanud Jelena rinnad ära lõigata. Laps kasvas, jooksis, naeris, tegi trikke, neidsamu, mida kõik lapsed teevad, neidsamu, mida Jelena oli teinud, kui Jelena oli kasvanud. Laps tegi oma esimesi samme. Ja nüüd, korraga tema nägi neid esimesi samme, neid liigutusi, mis olid vahvad ja julged ja üldse mitte hirmu või ebakindlust täis, nagu kõikidel inimestel tema ümber, Korraga esimest korda pärast haiglast tulekut, nägi seda ka Jelena. Neid samme, mis polnud esimesed ega teised ega kolmandad - need olid juba mitmekümnendad. Ja puhkes nutma. Ta oleks tahtnud olla osake nende sammude sirgumisest, kukkumisest. Nastja mäletas seda tunnet ja ta tundis korraga, et ta on emaduse oma tütrelt endale saanud. Ja tal oli valus. Need hirmsad sähvatused puutusid temasse ikka, kui ta kohtas oma lapselast tegemas asju, mis oleksid meeldinud ka tema tütrele.'

"Kas sa ei taha autoga sõitma tulla?" küsisid pastor ja pastoriproua. '

Katja vaatas neile otsa ja tahtis ikka, tahtis kohe kindlasti, talle meeldis nende tuliuus punane Lada, mis lõhnas hästi, isegi need kaks inimest lõhnasid hästi, aga midagi oli valesti. Ta tundis sügaval sisimas, et midagi oli väga valesti. 

"Mismoodi sõitma?" küsis ta vastuseks kahtlevalt ja vaatas vanaema poole, "Sõitma ikka, aga peab vanaema juurde tagasi tulema ikka..." '

Vestlused arenesid ja arenesid, Katja tundis end halvasti. Pastor ja pastoriproua sõitsid ära. 

Ja korraga, nii nagu ta kunagi oma elus veel polnud öelnud-olnud istus väike nelja-aastane tüdruk oma vanaema vastas ja ütles täiest südamest. 

"Ära anna mind ära." see oli tema ainuke lause, sellest lausest sai alguse kogu tänase päeva ja homse päeva tingitus, "Ma olen sinu oma. Ära anna mind palun ära." 

Olukord päädis sellega, et vanaema sarafan oli pisaratest märg. Laps lihtsalt nuttis ja nuttis ja nuttis. Ta ei jätnud. Need kirikulised olid kenad inimesed, aga vanaema oli ülekõige. Vanaema oli üksainuke, keegi, kes teadis, kuidas asjad käivad. 


Sõnastamise võimekus

Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et sõnastad aastate lugusid, et tekiks silme ette olukord, kus on olnud inimesed. See eelnev tekst rääkis ikka minu memmest, ei kellestki muust. Ma olen elanud oma elu lihtsalt, labaselt, minu kõrvalt on kadunud ainult tema ja alles on jäänud palju teisi hoolivaid, tähelepanelikke, olulisi inimesi, isikuid. Memme valu on meelest läinud. Õigemini sellest pole minule täiskasvanud peast, lapse peast, teisemelise peast mitte miskit meelde tulnud. Neid minu memmele haiget tegevaid asju oli korraga nii palju, neid ebamugavaid, vastikuid, mis kogunesid ühte kuusaastakusse. Lähedaste pereliikmete surmad (abikaasa, meheõde, tütar), rinnavähk, kolimine, tema kodumaa ehk Setumaa poolitamine - nii et ühele poole jäi Eesti Obinitsa-kodu, teisele poole Venemaa. Pankjavitsi - see küla, kuhu ta sündis ja kus ta kasvas ja kuhu jäi tema ema ja isa põrm, lõigati lahti Eestist, nii nagu oleks seal kah kasvanud vähkkasvaja. Esimesel Eesti ajal oli see ju ikkagi Eestimaa. Nii suured muutused läbi elada oma elu eelviimasel kümnendil, pluss veel kõigele lisaks saada endale kasvatada titt, noh selline kolmeaastane junts, kellest oleks saanud ju rõõmugi tunda, kui ta oleks paar korda nädalas-neli korda kuus kohale toimetatud, et olgu vanaemal kah natuke aega tite harimiseks. Imevärk! Tõesõna. Selliste sõnastamiste peale jõuab minuni aeglaselt kohale tema olukord ja tema armastus. Täna vaatasime toda uhket male-sarja, mis Netflixis näidatakse ja seal kah peategelane sai vist kõige lõpuks aru, et tema ümber on nii palju inimesi, kes on tema perekond, et ta pole kunagi olnud orb. Või õigemini ta on seda olnud vaid viivuks, kui ema lihtsalt kadus eksistentsi orbiidilt. Aga nad ju kaovadki, need õnnetud emad, kellel pole piisavalt antud. Minu isa ja vanaema on olnud suuresti hariduse usku, emal oli vist natuke teistsugune arusaam sellest, mis ei tähenda seda, et see poleks olnud tema jaoks oluline. Aga tema käed olid praktilise inimese käed, tema hing oli loodud koristama, korrastama, kasvatama. Pean nentima, et minu hing ehk siiski mitte. Võib-olla hakkab sellega tegelema minu tulevane titt või tema titt. Ei või kunagi teada. Igal juhul jah. Elu on mulle õpetanud, et kõige olulisem on üles leida endasarnased inimesed, kellega on lihtsam, aga perekond võiks küll natuke rohkem variatiivsust pakkuda. Seal võiks olla kirglikke kokkajaid, kirglikke lastekasvatajaid, insenere, kunstnikke, luuletajaid, pillimängijaid, stiliste (mu armas vennatütar, see vanem ja teismeline näiteks on kõva stilistikaplika), aga ka füüsikast hulle teadlasi, mu hea naabripoiss kuulus sellesse rubriiki, Jumalasse uskujaid, nagu mu memmeke, Belliisi suguseid kergelt hullumeelseid ja üliarmsaid boheemlasi, kes teevad trenni ja õpetavad mind ka. Ühesõnaga kõiksuguseid, sest veri ja päritolu teevad lihtsamaks eksistentsi. Nii lihtsalt on. 

08 jaanuar 2021

Minekud Obinitsast

Kui palju asju oli juhtunud! Ta alles lapseas tütar oli korraga kolmekümnendates naine, kes pooltahtlikult abielumehega endale lapse oli saanud. Oh, oleks veel, et endale! Nastja seisis keset tuba, kus tütar oli suureks kasvanud ja vaatas päikesekiiri põrandal. Kuidas ta selle Karlaga ometi oma lapsukese saanud oli? Lapsukese, kes oli see täiskasvanud, kes rohkem täis ei kasva? Kuidas nad olid siia kolinud või noh Karla oli siia kolinud 1953. aastal. Siia, maale, sest temasuguseid nad linnadesse ei tahtnud, liiga palju, liiga häid töökohti, mis olid mõeldud ainult teatud kontingendile ja Karla ei olnud see kontingent, sest teatavasti oli ta haritud eestlane, mitte Venemaalt tulnu. Kuidas Nastja ema oli sabas käinud, et kuidas küll nii ilus naine endale eestlase võtab, koleda vana eestlase. Vale jutt puha! Karla oli ilus mees, isegi viiekümnendates, isegi  kiilanevana. 

Temast õhkus mingit vaikset rahulikkust, mis oli hoopis teistsugune, kui Nastja eakaaslastest meestel, neil kes olid sündinud 1910ndate lõpus ja 1920ndate alguses, neid, kes olid kas sõjas surnud või hoopistükkis sõjast surnud. Elu. Karla oli sajandialguse mees, kes teadis, et mis ka ei juhtu, alati tuleb säilitada rahulik meel ja pidulik olemine. Neid ühendas veel kummalisel kombel ka teadmine, et nad kuuluvad mingisse aega enne Eesti vabariiki ja aega enne Nõukogude Liitu. Nad mõlemad olid kirglikud kirikus käijad. Kuigi kirikud olid erinevad. Karla oli luteriusklik, Nastja õigeusklik. Igavikuline aeg, mis oli enne neid ja pärast neid, oli omane just kirikuskäijatele. Muidugi äkki see luterlik Jumal oleks tütrekest paremini kaitsnud? Nastja seisis keset tuba, voodi juures, seisis ja ei teadnud, kuidas korraga ennast ja oma elunatukest kokku kraamida, kuidas kolida lapselapsega linna, kui suurem osa tema elust oli möödunud maal. Aga pidi. Kolima sellesse majja, kus oli elanud viimased kümme aastat tema tütar, kes suri kõigi jaoks ootamatult vähki, kolima ära majast, kus ta oli õnnelik, kus tema äiapapast taat oli viiuldanud võimsaid viise Karla ja tema esimestel abieluaastatel, kuhu kolis juurde Karla lahutatud õde, kelle eest tuli samuti hoolitseda ja kes hoolitses vastu, ohkuiilusaid linikuid ta tikkis või kauneid kleite õpetas Karla ja Nastja tütrekesele õmblema! Aga peab. Päikesekiirtest vaibal hakkab ta ka puudust tundma ja hommikusest vilust olemisest ja Karlast, kelle viimased aastad olid küll üsna jubedad, silmad ja olemine väsinud ja rabatud maailmast nende ümber. 

Peab minema. Nastja võttis sülle magava lapse ja läks ära oma kodust metsa vahel, oma lehmast, oma kartulipõllust, õunapuuaiast. Läks, sest ta ei jaksanud pidada kahte maja. Ja praegu oleks ta vahetanud välja maja, kas tütre või abikaasa vastu, lihtsalt, et oleks keegi, kellele toetuda, et tema pisike lapselaps suureks kasvaks. Et oleks. Nelja-aastane nohises mõnusalt vanaema õlal. Nukitsamehelikud juuksesalgud läksid pisikeste käte katsumisest sassi. Ohsee Karla oli selle lapsega hädas! Purgis ka ei püsinud, isegi kaheaastasena, isegi poolteise-aastasena. Ei olnud võimalik püsida sel lapsel paigal, aga siis kui magas, siis magas nagu pisike nott. Imelik! Üldse polnud nagu Jelena, üldse mitte, iseloom oli rahutust ja uudishimu täis juba algusest peale. Nastja oli sellest väiksest tirtsust võlutud. Kõik olid! Aga kõik olid ka hämmingus. Ta nägi tirtsu isa. Pisut ehmunud tähtsat väikelinna härrat, kes tundus samasugune maapoiss olevat, nagu tema Jelenagi. Nägi ega osanud midagi arvata. Ta oli oma tütrele öelnud, et see laps pole hea mõte, et see laps peaks ära kaduma. Ja nüüd kui ta nägi toda kummalist meest, kellel oli teine pere ja teised lapsed, ta ei teadnud. Teadis ainult, et suure tõenäosusega kasvab tirtsust naaskel, ja kõik see tuleb sellest samast mehest, mitte tema tütrest, kes püüdis kogu aeg kõike õigesti teha, õigesti, õigesti. Kogemata oli Nastja leidnud vana päeviku, mis Jelena oli hakanud pidama kolmeteistaastaselt. Pikad põhjalikud nimekirjad asjadest, mida pidi paremini tegema, kuidas ennast pidi täiendama, laiskusest võitu saama. Ja ikka leidis ta tütar ennast sellisest olukorrast. Samas nüüd oli Nastja õnnelik, et talle jäeti vähemalt see väike uudishimulik naaskel, kelle eest hoolitseda. 

30 detsember 2020

Kokkuvõte kõigest ja eimillestki

Sinikellukate maja 

ägeda verandaga 

otsib ennast

keset kevadet taga

sinikellukate maja

lumeräitsakate maja

vanade külmkappide 

kulunud kummide

maja 

otsekui väike prügimägi

mille sees on lugu

ühest mehest 

viiekümnendatel

kes ehitas perele

töö kõrvalt maja

igal laupäeval

nii nagu see Pirita-Kosel

või Võrusool

või Kehras Põrgupõhjal

käis

töö kõrvalt teed maja

ja ükshetk kaod ära

ja sind kaotatakse ära

ja su maja muutub

kohalike külmkappide 

kalmukiviks

ennast ei saa

kivisse raiuda

kivi raiub ennast ise


* * *

Maailmaehitajatest kraanad. 

Neid oli kokku tulnud kaheksa. 

Kui neid öösel üles äratati, 

siis hakkasid nad tantsima.


* * *

Siis kui jalgu on rohkem kui taksi, 

aga taks on ikkagi peategelane. 

Minna pissile ja katsuda 

oma peremees koju saada 

punaste kontskingade juurest.


***

Ma kasvasin suureks õigeusu kirikus. 

Iga pühapäev nagu kellavärk. 

Nii ligi 13 aastat järjest. 

Aga siis enam ei kõlvanud 

Murenesin verd iga kuu. 

Siit algas mu feministiperiood. 

Aga need luterikirikud mõjuvad teistmoodi. 

Memm ja taat ehk vanaisa Karla tuleb meelde. 

Laulatati neid ju ikkagi luterlikus traditsioonis. 

2. juuli 1952 

Oh mu pea 50aastane taat 

ja tema kolmekümnendates Nadja, mu memmeke. 

Imelik, ei olegi sellele mõelnud, 

et ise olen juba tolles vanaema abiellumiseas. 

Ema ju ei abiellunud. 

Oli uhke, iseseisev ja ilus. 

Isegi võiks öelda, et lõpuni välja. 

Jumala õnnistus oli igal juhul suur memmele ja taadile. 


Elupuu, mis kaitseb.

Aasta siis pidi olema 1996 või 1997. 

Vanaema sai kirikus tuttavaks ema ja tütrega, 

kellel ei olnud kuhugi õhtuks minna. 

Õigemini oli küll, koju vägivaldse mehe ja isa juurde. 

Memm ütles, et tulgu meie juurde, 

et meil on nagunii üks tuba vaba. 

Nõnda nad siis käisidki päris mitu korda meie juures ja kirikuski. 

Naine otsustas ühel hetkel nunnaks hakata ja Petserisse kolida. 

Enne seda tõi ta memmele abi ja hoole eest tolle elupuu, 

mis oli paarikümnesentimeetrine, 

nüüd aga kõrgub meie kodu kohal võimsalt. 

Aeg enne turvakodusid. 

Aeg enne seda kui president Kaljulaid 

julges meid mõtlema panna koduvägivalla üle. 

Just see luterliku jumala oma. 

Sündis ju sellest mu ema.


Võru Jekateriina Õigeusu kirik

Kui ma olin 8aastane, 

pidin ilmselt selles kirikus vanaema jaoks 

meenutama hüperaktiivset hullukest. 

Või siis lihtsalt last, kes huvitus kõigest ja kõigist. 

Jumalateenistuse ajal loomulikult. 

Memm oli mul aga kannatlikkus ja tähelepanelikkus ise, 

pani mind kogunisti kirikukoori laulma. 

Oli kaks kohta, mille peale ta raatsis 

suurema tingimiseta raha kulutada, 

üks nendest oli kirik, teine oli kanade jõusööt. 

Lihtsalt püüdke ka sündida Esimese ilmasõja lõpus, 

täiskasvanuks saada Teise ajal 

ja alles hoida nii palju oma vana aja kombeid, 

ajal mil ei olnud viisakas olla usklik. 

Selliselt pidid kasvama ka tema lapsed

ja lapselapsed, pidid.


Esimene väljapressimine isalt

Jaa, meil käis ka Hobby Hall postkastis. 

Iga jumala kuu, võib-olla tihemini. 

Potsatas postkasti ja tegi tookord 

pisikesele riukalikule plikakesele nagu mina selgeks: 

tuleb oma eksistentsi tähtsuse tarvis tellida 

ka üks söögikomplekt Simbaga. 

Pool vanaema pensionist ehk 150 krooni 

tol 1990ndate kangel ajal. 

Nüüd näe puhtalt plastik ja tolmune. 

Aga minu oma, minule ostetud.


Ühikaelu

Aastal 2003 kolisin siia tol korral kivikillustiku asemel asunud stalinistlikusse Peda ühikasse Pärnu mnt 59. Mu isa oli 40 aastat enne mind ka siin elanud ja ka välja visatud kuueteistaastaselt viina võtmise pärast. Pärast seda pole tal viinakuradiga asja olnud. Ehk siit järeldus: karistused teevad inimese targaks. Kollane 🏠, koos ühikatädi, teleka, õpitoa ja erinevate toanaabritega ootas mind sisuliselt 7 aastaks ees. Kõik sai otsa 2010. aastal, kui Nigeeriasse vabatahtlikuks sõitsin. Esimesest toast visati mind kohe järgmisel aastal välja, siis teisest. Kolmandas üritasin inimeseks hakata ja suhtlema õppida. Ja uskuge mind tõenäoliselt, seda võivad ilmselt keskkooli kaaslased kinnitada, polnudki minuga lihtne suhelda, arvestades mu peaaegu autistlikku olekut. Vahel tundub siiani see ühiselamu katsekord peal, et äkki keegi lööb mu jälle kuskilt välja, nii nagu muuseas komandandile kaevates, mitte otse ausalt minuga rääkides. Igal juhul on see elukool, millest ma nüüd enam kunagi ei loobuks. Selgeks on see teinud ühe asja: suureks kasvamine ja inimeseks saamine on alati raske ja valus. Selleks ei valmistata kunagi kedagi piisavalt ette. Kahju ikkagi, et maja ei ole enam. Samas äkki saavad uued ja tublid tüdrukud ja poisid endale samasugust rasket ja põnevat kooli lubada balletikoolis.


Emad ja lapsed 

Midagi ainukordset ja mitmemõõtmelist. Alati kui ma ema peale mõtlen, tahaksin teda tänada oma olemasolu eest. Öelda, et hoolimata sellest, et ta ei saanud nautida emarõõme, kindlustas ta mulle põneva ja hooliva keskkonna vanaema näol. Ema ja lapse portselankujukest mäletan oma väga varajasest lapsepõlvest, ema surmavoodi kõrval. Jah. Ta tahtis, et oleksin mina ja oleks tema. Aga sai nii, et ta on siiani mu ingliks, nüüd juba koos vanaemaga. Eelmisel suvel sai ema surmast 30 aastat, memme surmast saab 18 aastat sellel jaanuaril. Elu läheb edasi, aga kujukesed, nagu mälestusedki jäävad. Igatsen. Armastan. Austan. Ka oma Kadi, kes sai eile kolmekordseks emaks.

Mu elu ongi kino

Henryk teeb selles ja sellest kino. Ta on mõnikord nagu tujukas laps ja siis jällegi hoolitsev ja tähelepanelik partner. Ma olen alati tahtnud olla koos kirjutava inimesega, kelle peast jooksevad läbi lood ja kes tajub lugude struktuuri. Minu mees ei pidanud tulema valgel hobusel, sest olgem ausad, mida me selle hobusega tänapäeval ikka teeme? Ta pidi tulema valge kirjutuslaua tagant. Ja, jah... Ma päriselt ei teadnud, et ta hakkab kirjutama stsenaariume. Ta pidi ikka midagi tuumakat olema, luuletaja ma mõtlen. Sest luule, nagu te kõik mu bakalaureusetööd lugenud, teate, muudab maailma. Ja muudabki. Minu oma nimelt. Aga juhtus siis, et mul on nüüd samasugune elu, nagu selle ühel Cannes´i bussijaamahoone seinal kujutatakse. Mitte kunagi ei või teada, kuhu unistused või siis elukaaslane viia võivad.

Kanad on teema

Minu kirglik kanapidajast vanaema võis igal aastal kanamamma Elisabethiga saada hunnikute kaupa kanatittesid ehk tibusid. Ma ei teagi kumb neist tittedest rohkem sisse võet oli mu memm või piitspeenike lumivalge kuninglik, kui tibude-tittedega puhevil ja võimas matroon Elisabeth. Ja mul on tunne, et Armani on lasknud mu uhke Elisabethi siin Cannes surematuks plastkanakujuks teha. Et te kõik teaksite - kanapidamine on moodne ja nunnu ja roheline. Aga kas te seda teadsite, et kana,on vana germaani laen, kuhu see omakorda tuli romaani keeltest. Kana tuleb sõnast cantare ehk laulma. Ühesõnaga kana Cannes is on laulev tegelanna. 

Raamatupoed Cannes`s

Jaa. Täna sain siis enam vähem teada, mida arvati raamatupoeks! Klassikalises tähenduses pole Eestis ka enam raamatupoode, sest sorri, kui raamatutega koos müüakse kruuse, mandleid ja veel miskit, sest kuidagi tuleb ellu jääda, siis ei saa me seda kõike ometi raamatupoeks nimetada. Võib-olla Ateenat saab veel raamatupoeks nimetada, sest seal on suurem osa kaubast uued raamatud. Muidu on meie ketipoed peaaegu, et pudipoed. Igal juhul Culture on ka mõneski mõttes pudipood. Pool sellest kuulub käsitöö ja kunstitarvetele, siin on isegi pisike ateljee, kus ise meisterdada, natuke on siin videomänge, muusikat, filme ja siis see ülejäänud on ilukirjandus, eraldi hiigelsektsioon krimile, ja üldse mitte pisike sektsioon kividele. Ja me eestlased mõtlesime, et oleme ainsad totakad, kes otsivad eneseabi-, kivi- ja nõiakirjandust taga. Vahi värki,Tauno Vahter ja Krista Kaer. Muidugi parimateks müüdute seas ongi, kas krimid või ilukid. Imelik maa see Prantsusmaa. Ahjaa ühe isikliku soovituse sain ka. See on imekaunilt raamatu külge kleebitud. Pange tähele, eesti raamatupoed, on olemas ka käsitsi kirjutet tekste mõne raamatu kohta. Isiklikku puudutust hiigelsuures marketipoes.

Linn, mu linn

Müstiline on mu linn. 

Udust ja veinipudelitega tüdrukutest, 

neist täiuslikest, täis. 

Kirjanikest ja pruudipõlve minevatest

 preilidest pungil 

need keeruveerulised, 

munakivilised tänavad. 

Külm, sirelilõhnaline, 

hiliskevadine tunne täidab 

linna, mu linna.

Üks tüdruk teab hästi valida oma ringe või nende puudumisi

Ma muidugi pigem eelistan igasuguste ringide puudumisi. Just sain jutule kellegagi, kes rääkis loo oma keskkooliarmastusest. Minu jaoks on see armastamise/ armastuse värk alati jubekeeruline olnud. See ongi üks nendest ringidest, mille puudumine on olnud minu jaoks vastuoluline. Ühelt poolt on hästi äge teha seda, mida iganes ma ise teha tahan ja olla seal, kus iganes mul põnev on. Samas jällegi kõik, mis on äge, mitmekordistub just koosolemises, paarisuhtes. Lasnamäed olen avastanud üksi mõned aastad tagasi, ka koos mõne hea sõbraga. Täna siis Henrykuga. Tundub, et lasin ta oma ringi ja see muutus kohe suuremaks. Lasnamägi muutus veelgi põnevamaks just nüüd. Ja mitte ainult Christopher Nolani pärast. Laienemine toimub. Ka minu laienemine läbi teiste inimeste.

Tähtis puu

See on minu Antonovka, siia alla on maetud suurte lugupidamisavaldustega üks vares, kes meie pööningule kinni jäi. Panin endale tolleks korraks isegi kõige pidulikumad roosad riided selga, viieaastasena. Sest isegi mu elu esimestel matustel, pandi mind roosat kandma. Valge mütsi, roosa kampsuni ja roosa kleidikesega seisin tollel haual. Varese haual niisamuti. Pidasin vene peiesid ja nutsin kombekohaselt. Panin haua peale taskurätiku ja taskurätikule mustsõstraid ja karusmarju, sest mu memm tegi umbes midagi sarnast surnuaial. Antovka sattus ilusasti mu esimesse luuletusse ka. Ühesõnaga olulist, mida kaasas kanda.

Karikakrad meie kodu kraavipervel

Lapsena oli kraav praktiliselt mudaauk, sest jooksime üle kraavi hüpates kraavipervele. Ja tampisime kõik kasvavad rohulibled mulda. Rahmeldasime. Kasvasime. Meie - Janek, Jaanus ja mina. Kolmekesti! Jaanus elas vastasmajas, tema kraaviperv oli veel suurem mudaauk. Aga karikakrad kasvasid alati, vanaema ei niitnud neid kunagi sealt ära. Pervel oli palju erinevaid ilusaid püsiktaimi. Praegugi küünitavad nartsissid kevaditi päid kraaviäärsest peenrast välja. Ja peenrast väljas oli mudaauk, murutaoline vikatiga niidetav ala ja karikakrad. 

Õmblusmasin ja rätik 

Sellel õmblusmasinal olen isegi mõned kriipsud kokku õmmelnud oma heale tööõpetuse õpetajale. Esialgselt kuulus see Leontine Helsteinile, taadi õele. Rätik aga võis olla kummagi L. Helsteini tikitud, olgu see Lotta, mu vanavanaema, surnud 1939. aastal, või Leontine Helstein, kes oli mõnda aega abielus Aleksander Saaniga. Varandus, mis kaasas kanda, mis kasvatab enese tundmist, omal moel naiseks olemist. Üks viisidest, kuidas olla, oli ka Leontine olla. 

Igal juhul on selle kena Singeri varjus ühel kaunil talvel suureks kasvanud broileritüdrukud Tipsi ja Kaa-kaa. Tipsi oli küllaltki paks karlssonliku olemisega suhtlev preili, kes oli minu teine lemmikkana meie võimsas kanalas. Ma vist meeldisin talle ka. Kaa-Kaa oli kiitsakas ja küllaltki tavaline broileritibi, nii et kui ta kanakuuti pandi, ei teinud temal ja teistel kanadel eriti vahet. Igal juhul Tipsi sõime supina mu kümnendal juubelsünnipäeval ära, sest ta oli küll väga hea suhtleja ja eristuv lind, aga muneda ta eriti ei jaksanud. Niietjah. Kodu ja imeasjad selle sees.

Leib ja köögiaken

Leib. Lihtne, loogiline, igapäevane. Meie kodus saia ei ostetud ega söödud. Noh. Vanaema seda ei teinud. Sai läks tavaliselt pärast kuivatamist kotletti. Toodi seda meile küll paar korda nädalas, aga ei, see ei sobinud meile. Kirtsutasime nina ja jätkasime kotleti-asja ja toda toredat pirukate tegemise asja ka. Seenepirukad, kapsapirukad, lihapirukad, biskviidid, napoleoni koogid, keeksid - puhas valge esmasordine nisujahu kraam. Ühesõnaga tegelikult oli see praegune Paadi pagari leib ehk tol hetkel lihtsalt vormileib meie kodus igapäevane ja mõneski plaanis nii argine, et seda lihtsalt ei märgatudki. Kooliski oli see igapäevane nähtus. Vormileib maitses pisut hapukamalt, kui praegu Võru Maksimarketis müüdav Paadi Pagari leib, aga välja nägi täpselt samasugune. Puhas võimas nostalgia. Aga leiva kõrval oli sool ju midagi sama vajalikku. Soolatopsiks meie lemmiklind kana. Ahjaa. Sellel aastal olen soolaleivane koos Henrykuga omaenda sünnikodus. Köögiknast vaade tavaliselt kõige olulisemast meie elus ehk uute külalistest, kes tulid tookord üle üsna soise ala meile külla. Olgu see onu Vadim või mõni tore tädi või Bellu memme või lihtsalt naabri-Meini, kes oli ka minu ema suhtes soojemaid tundeid kandnud. Vanaema suhtes ka. Aga jah... Lapsepõlv ja köögiaken.

Kasvuraskused? 

Mis te ajate! Siuke lille löömine käib betooni ja asfaldi vahel! Just sain aru, et olen nigu linnalilled (umbrohi tegelikult), linnalaps. Ükstaskõik kui raske on, ikka elaks Tallinnas. Kõige rohkem tahan teada, missugused näevad välja lendavate rottide ehk tuvide tibud ja kuidas saadakse püsti üks kraana või kokku. Elukaaslane tahab minust veel rohkem näha tuvitittesid. Siuke värk! 

Kilpkonnakook

Lia kirjutas retsepti kilpkonnaküpsisekoogist, mida kaunistab kilbina kiivi. Ja mulle tuli memm meelde, kelle lemmik eksootiline vili oli kiivi. Ta võis lihtsalt istuda keset meie kööki ja vidutavate silmadega öelda: "See maitseb ju nagu magus tikker, keset talve, milline õndsus." Henryk teatas, et sellest koogist saab meie napoleoni kook. Aga jah tükike mälestusi pisikestes maitsetes. Aitäh, Lia! 

Memm ja tädi Nadja

Homme saab minu legendaarne memm 102, või noh oleks saanud. Täna käisime Genialistide klubis etendust vaatamas. Noh jah vanaema, kes on varsti juba 20 aastat surnud, ei tulnud meelde selle etenduse kaudu. Tädi Nadja, see 1935. aastal sündinu, tuli meelde. See spetsiifiline asjade kaasa pakkimise maania ja see ulmeline söötmise soov ja see pidev vajadus surnuaiale tema vendade ja vanemate haudade korrastamiseks kohale sõita ja... Veider! Isegi need jõledad laps-kasvab- keset-pomme-ja-küüditamist-suureks lood. Tädi Nadjal muidugi seda küüditamise muret polnud. Liiga vaesed olid nad selle jama jaoks ja mis seal salata venelased ka, Eestimaal ka. 

Minu vanaema sündis vabasse Eestisse 1918. Või ennast võideldi vabaks veel, aga siiski. Sündis noorima tütrena üsna jõukale lesele. See teatud sirgeselgsus ja mingi hullumeelsuseni väärikas ehe olemine, mis tegeles pidevalt raha hoidmise ja kokku hoidmisega, aga samal ajal sisemiselt ei lasknud kunagi kellelgi ega millelgi täielikult oma mõtteid või mõneski plaanis maainimesele omast väärikust maha tallata. Minu haridus ja jauramisoskus kasvasid aina kõvemaks ja jõledamaks. Aga tema vaatas must lihtsalt läbi. Rahulikult, enesekindlalt, mitte kunagi ennast peale surudes, nagu tädi Nadja, kes oli vahel lausa hirmuäratav.

Ja nüüd ehk pärast seda pisut kummalist etendust on see mulle kuidagi jälle selgem, mis tunne on kasvada maailmas, kus sulle tuntud külad su kodukandi ümber kord venelaste, siis sakslaste poolt maha põletatakse. Tädi ei rääkinud sellest. Aga ta rääkis minu vanaemast kui kangelannast, kes nii mõnegi küla päästis. Vanaema sellest omakorda ei rääkinud. Aga see tema tasakaalukus annab mõista, et nutika inimesena sai ta igalt poolt ennast noorena välja räägitud. Ta ei kartnud, või vähemalt ei näidanud ta seda mulle kunagi välja, et ta oleks kartnud. Ta teadis, et maailmas on häid inimesi ja need ehk aitavad ka endast 66 aastat noorema jõnglase kasvatamisel. Ka siis kui õpetaja pahandab, et ma ei oska lugeda ja mu vanaema ei osanud venekeelsena Tähekestki kioskist osta. Ja need õpetajad eksole, neil on mõnikord täiesti kama kaks, kas laps õpib lugema ja kirjutama, vanemad peavad ikka talle mingi Tähekese poest ostma. Need venekeelsed vanemad, kes isegi ei saa korralikult seda ajakirja nimetust välja hääldatud. Aga vanaema ei kartnud, et ma ei oska või ei hakkagi oskama lugeda, kirjutada, harituks saada. Ta teadis, et see on kõige tähtsam. 

Ühesõnaga tegelikult ma igatsen tädi Nadjat, tohutult ja see etendus pani eriti temale mõtlema, aga vanaema piiritut julgust ja vaprust ja ehedust igatsen veel rohkem. Neid päris kalleid hetki, kus me lihtsalt olime ja saime aru, et me vajame teineteise kõige rohkem siin ilmas. Sest noh temal polnud tütart, minul polnud ema. Aga see kõik läks veel tähtsamaks, sest mina olin ainuke lapselaps ka. Ma olin väike ime, keda kutsutigi niimoodi kogu lapsepõlve. Kui ma koolis vene keele tundi läksin, arvasin, et see sõna ehk vene keeli tšudo, oli mulle reserveeritud. Sellel ei saanud olla muud tähendust, kui mina tšudo, ime. Nii erilised on memmed. Nii vajalikud, nii kallid. Kui teil on memm, minge külla kallistage. Kuulake. Hoidke. Mul on au olnud olla Anastassia Jefimova Helsteini neiupõlvenimega Zaitsova lapselaps.

Ira Petrovale

Ilmasambaid ei ole. Ei ole. Aga mõned sambad on suuremad kui teised sambad. Mõned tähtsamad kui teised. Seda võib öelda minu kalli klassijuhataja Ira Petrova kohta. Siin ma siis olen Tallinna kongis, kust ei pääse, sest aeg on siin teistsugune kui Võrus.

Tahaks aga hüvastijätuks oma heale õpetajale siit Radisson SASi 24. korruselt öelda, et ta õpetas mind endasse uskuma ja tööd tegema akadeemiliselt. Tema oligi see kõige esimene, kes reaalselt pani mind inglise keele sõnu pähe tuupima ja kui ma sain aru, et see on nii lihtne, et... miks ma seda varem ei ole teinud. Istusime Võrusoo koolis pärast tunde kahekesi tema klassis ja tegime ühe õhtuga mu inglise keele 2 seisuselisest veerandist, 5 seisu. Lihtsalt viis või kuus sõnadetööd tuli ühe õhtuga uuesti teha.

Tema õpetas mind teietama. Õpetas ennast julgelt väljendama. Tema. Ilmselt tema pärast uskusin pärast viiendat klassi, et minust võiks saada õpetaja, kirjanik, luuletaja. Tema. Midagi niisugust polnud ma kogenud kunagi varem, südamega õpetaja, hingega õpetaja. Hiljem, ülikoolis tulid uued õppejõudude ja õpetajate kogemused, keskkooliski oli üks minu õpetaja, kes oli lihtsalt toeks, kuigi siis oli mulle raske toeks olla. Igal juhul ma muutusin pärast Iraga kokku puutumist, ma kasvasin korraga palju suuremaks palju kiiremini, kui enne teda olin olnud. Viimased aastad oli Irale rasked. Nüüd saab ta siirduda inglite juurde ja neilegi järjepidevust ja julgust olemiseks õpetada.

Raadio

Selle imemasina, raadio, kinkis mu isa oma lapse vanaemale ehk emaemale ehk mu memmele, kes mind sellega kasvatas, kui papi eemal oli ja maju Võru maakonnas hiljem ka mujal Eestis ehitas. Mu kirglikku huvi raadio kuulamise vastu kannustas ka see, et 1992.- 1993. aastatel sai Võrusoo põhikooli teises vahetuses õpitud, ehk kooli jõudsime kuskil 12 paiku, seni pidi aega parajaks tegema. Aja saigi Vikerraadiot kuulates parajaks. Jutusaadetest rohkemgi ootasin kaskede pildiga raadiomasinast laulu: "Naerata".

Põlev Bella Ahmadulina

Ahmadulina on luuletajanna, kelle annet võrreldakse Tsvetajeva ja Ahmatovaga. Võimas vene luule kuuekümnendate pärl, aga isiksusena keeruline. Ööd otsa kirjutas, luges, tõlkis. Tegi tööd nagu hull. Ja hommikuti pärast mõnetunnist und, tõusis see tatari-itaallase verega venelanna püsti, et juua. Ja mitte vett. Lisaks sellele - nägi ta alati fantastiline, lausa nõiduslik välja. Teda jumaldati, ta oskas siseneda ja lahkuda - sellise furooriga, et seest läks hulluks. Viin ja imeilusad riided. Kaks asja, mis kodus pidid olema. Kohviku- ja restoraniõhtud, mis pidid olema.

Ahmadulina viimane mees, Boriss Messerer oli ehk see, kes teda elus hoidis, oma oskusega välja kannatada kõik tolle kapriisid, joomingud. Räägitakse, kuidas teatrikunstnikust mees pidi joomahoos Ahmadulina puhul kannatama välja ka selliseid lauseid: "Raha, Borja, raha, raha, raha, see on kõik, mis teid huvitab!"

20 detsember 2020

Kuidas toime tulla iseendaga? Narkarina? Kirjanikuna? Armastajana?

Sellel nädalavahetusel olen kui katlas kaks päeva soojas-soojas korteris olnud. Paljudel põhjustel. Aju töötab-töötab-töötab. Lugenud. Mõelnud. Vaadanud asju. Olulisi ja vähem olulisi. HBO on omal moel mu lemmikkanaliks kujunenud.Suuri järeldusi teha ei saa. Ikka räägitakse nendestsamadest nn vähemustest, kellest keegi rääkida ei taha. Räägitakse lastest ja täiskasvanutest, kes ei suuda leppida millegi harjumatuga. Aga eks kõik asjad on alguses harjumatud. 

Istusime siin Henrykuga ja vaatasime pikka dialooogi Rue ja Ali vahel "Eufoorias". Selline koroona-aegne filmimine, millist sai lubada. Kaks näitlejat ja tühjus. Päris põnev ja kestlik küsimus selle kohta, mida peab tegema inimene, kes ongi narkar? Tegelikult võiks küsida ka vaimuhaige? Vaimse puudega? Minu poolest ka lihtsalt teismeline? Inimene, kes täielikult ei vastuta oma tegude eest? Mida peavad inimesed tema kõrval tegema? Tema perekond? Tema armastatud? Mida? Miks on nendel inimestel tunne, et neid pidevalt keegi reedab? Kas keegi tõepoolest reedab neid? Kui panna oma narkovabaduse kaart või pahelisuse kaart ühele ainsale inimesele, kes peaks olema meie nn väljapääs sellest olukorrast, siis ilmselt juhtub midagi kohutavat. Nii nagu ühiskondades juhtub kohutav, kui võim antakse kätte ainult kirikule, ainult valitsusele. Midagi nihkub paigast, midagi läheb katki. Kui puhastada ära oma elust eluks vajalikke pisiasju, mis võivad/peavad olema /saavad ka olla tähtsad, siis läheb midagi katki, ja seda ei saa enam korda teha. Enda valitsemine on sama keeruline kui riigi valitsemine. 

Lugesin lapsena tihti neid teismelistele mõeldud "Sul-kasvavad-karvad-uutes-kohtades" raamatuid, mille pikemaperspektiiviline harimise mõte oli seotud sõpruse ja armastuse otsimise mõttega - sotsialiseerumise, kui sellisega. Polnud just palju, kus seda õppida, kuidas kellegagi koos olla. Henrykuga on olnud see teekond palju kergem, sest on olnud igasugu teisi inimesi enne teda. Alates mai teagi kujuteldavast peikast põhikooli ja keska ajal, lõpetades pooljuhusliku suhtega rokkar-IT-kutt-Igoriga Piiterist, kes muide meenutab mulle kõige ilusamaid mehi maailmas. Tookord olid tal pikad sirged blondid juuksed, suured läbitungivad sinised, sinised, sinised silmad, laiad õlad ja eksta ise oli peaaegu kahemeetrine hullumeelselt ilus inimene, kes päriselus kandis prille ja enesekindlust, mida nii harva võib kohata. Teadmine, et ma sellisele tüübile võin kasvõi oma kohutava vene keele ja mingi totaka väikse veidra tüdruku olekuga meeldida, paneb mind siiani kuidagi asjadele uuel ja armsal moel vaatama. Ta polnud ainuke, aga see naiselik enesekindlus tekib läbi selliste veidrate juhuskokkusaamishetkede, mida kohtame harva? Tihti? Ilusad inimesed, kes süstivad seda poolkogemata meisse. Ega see sotsioloogist armas polnud ka ju muud või Murumees. Aga jah. Osa suuremast pildist läheb pusletükikestena kokku ja teeb meist nagu rohkem inimesed. Kas me seetõttu oleme ka paremad inimesed? 

Mõnikord me solvume, hakkame vihkama, muutume alatuks, sest me ei saanud seda, mida ihaldasime. Rue puhul ka. See hämmastab, kui üksi me oleme nendel intiimsetel esimestel armumis-armastamishetkedel ja kui vastikud ja haavatavad me oleme. Mäletan, kuidas Henryk ehmatas ära meie esimesel-teisel kokkusaamisel, kui ma pooltahtlikult ta käest tahtsin haarata. See jõnksatus oli nii tugev,  et tegi mulle selgeks, et enne õiget hetke pole kohane puutuda teise inimesesse, enne kui pole läbi räägitud ja luba antud. Mitte kunagi varem polnud seda keegi minult küsinud ja ega ma ka ise polnud selle küsimise osas eriti avameelne ega ka mitte aus. Ma tegin seda, mida ma teha tahtsin, ma ei küsinud seda ja mitte keegi teine polnud varem ka minult küsinud, et kas ta tohib mind suudelda, see juhtus küllaltki spontaanselt ja ilma läbi mõtlemata. Nii nagu need asjad filmides ja seriaalides juhtuvad, kus nad peavad kiirkäigul sündima, kus ei olda koos, kuni kohale jõuab korraga jahmatav teadmine, et see ongi see inimene, et temaga võib, et tema ka tahab, et me olemegi selleks loodud, et olla koos, olla õnnelikud ja rõõmsad. Olla midagi enamat. 

Hetkel tahaks rääkida "Nullid+ristid" seriaalist. Just nendest kahest Sephyst ja Callumist, kes mõistsid, et nad peavad olema midagi enamat. Olukorras, kus kogu maailm rääkis nende koos olemise vastu, teadsid nemad, et nad peavad olema koos. Seriaal on muidugi selliste jõnksude ja lõkerdustega, üles-alla voolav maailma muundumine ja muutumine, et puutub minusse nagu nuga. Kõige valusam on kohata läbivat rassismi ja patriarhaadile omast kõledust mõnes perekonnas. Naist, kes allub oma nn abielustaatusele, allub mehele, kes suudab ainult valetada, ainult vahutada, ainu haiget teha. Kes poliitiliselt pooldab täielikku segregatsiooni, aga kellel endal on mulatist poeg, muidugi sündinud väljaspool abielu, suurest kirest tõeliselt kauni teisest rassist inimesega. Midagi ekrelikku ja tagurlikku on selles kõiges. Isegi võib öelda, et midagi mu isale omast, kes on ära unustanud mu vanaema, mu ema, mu tädi Nadja, sest nad kipuvad seda tegema. Me kõik teeme seda. Isegi Kõlvart teeb seda, kui ta soodustab venekeelsete mammutkoolide rajamise Lasnamäele, et aeglaselt, aga järjepidevalt sealt välja lükata eestikeelseid elanikke. Midagi selles kõiges on. Ebameeldivat, jõhkrat. Me unustame ära.

*             *

Margaret Atwoodi "Tehingud surnutega" on põnev sellepoolest, et paneb meid üleüldiselt mõtlema laiemas plaanis loomisele, ehkki ütleme otse välja, ikka enamasti kirjutamisele, sest selle ametiga on ta tuttav. Aga kellele meist ei tule pähe esiteks juba see küsimus, kui üldse midagi luua või kirjutada, kellele meist ei tule pähe küsimus, et kes olen mina, et kirjutada ja see on jubehea küsimus. Minu meelest juba esimene küsimus, millega kõige alguses ja täpsemalt tegelda. Kas mul on piisavalt öelda, kellele meist on üldse midagi öelda, miks me arvame, et võime midagi öelda. Meie, naised? Lühikese mäluga? Pika mäluga? Asjalikud? Kiired? Millised? Mis lugu on mul üldse rääkida? Kellele ma seda räägin? Kas keegi üldse tahab mind lugeda? Minu sõnadesse sisse minna, nii et ta korraga tunnetaks maailma lähemalt? Täpsemalt? See on siis ärevushäire. Pikaaegne ja võib-olla puudutab meid kõiki, kes me eksisteerime selles maailmas ja püüame seda paremaks teha? Kas see on üldse kirjutades võimalik? Miks ma seda sedasi kujutan? Kas see nn paremaks tegemine ei muutu ühel hetkel jaburaks propagandaks? Jälle räägime naiste õigustest, aga ainult milliste naiste õigustest? Miks mitte meeste õigustest? Äkki peaks rääkima vastutustundest endast nõrkemate suhtes? Isa ütleb kommunism, ma ei usu, et see on tulemas-olemas, aga oskus ja vajadus süveneda meid ümbritsevasse maailma, kus inimesed elavad-teevad tööd, näevad vaeva, aga neile ikkagi sülitatakse näkku nende töötegemise, nende vaeva nägemise ja nii edasi eest. Nende tegevusest vaadatakse läbi ja sellesse ei süveneta, sellega ei vaevata ennast. No eks kirjutamine on osa sellest maailma loomisest. Sõna loob meid. Sõna sikutab meisse maailma teadvustamist. Aga selleks, et see oleks hea sõna, sõna otseses mõttes, tulebki ennast kurssi viia kõikidega, kelle sõna sa välja pead kandma. 

Igal juhul Atwoodi puhul osutub oluliseks Northorp Frye tsitaat: "Tegelikkuse kese asub seal, kus inimene juhtub olema, ja selle ümbermõõt on nii suur, kui kujutlusvõime seda võimaldab." Asi, mis muudkui jätkas tuksumist Atwoodi peas ja tegi talle selgeks, et hoolimata sellest, et Kanada on paras kolgas (uskuge mind, kui vaatate ära "Viimane jää" filmi, kus eskimod üritavad säilitada oma eluviisi viimase jää peal naftapuuride keskel ja surevate jääkarude keskel) tekibki tunne, et ja-jah, see see on Kanada kõikide kolgaste kolgas, kuhu ei jõua ühtki kultuuri ja kui jõuab, siis ainult see hävitav ja jõhker, mis kisub inimesed nende päriselust eemale, et kohale sikutada järjekordsed naftapumbad, nii nagu nad on lasknud indiaalaste reservaatidessse ka naftapumbad. Igal juhul toimus tema, kui kanadalanna peas korraga krõps, mis ütles, et jaa, järelikult on kogu maailm üks paras provints. Ka Pariis ja London on seda, sest ega nad rohkem ei tea, kui seda, mis nende ümbruses on .Muidugi alati on hea teada oma ümbrust, sest sealt võib tulla just too põnev ja raputav lugu, millest saab valmis provintside ülene lugu. 

Kirjanike, aga mis seal salata, ka luuletajate, näitlejate, lavastajate, režissööride, kunstnike puhul tekib küsimus, et kas nad on needsamad inimesed, keda me tunneme läbi nende raamatute, et kas nad ongi need julmurid, kes tapavad ära meile lemmikkangelased, niisama lihtsalt. Tavaliseltki. Kes nad sellised on? Jällegi välisel vaatlusel. Jube kihvt ja naljakas on vaadata hra Andrus Kivirähka koos tema meeldiva koerkaaslasega Mart Juure piltidel ja mitte ainult loomulikult. See pole üldse selline elu, kui minu meelest lausa joovastavalt kirjanduslikul Tõnu Õnnepalul, kelle elu on näha lõpuks hoopis teistsugustes oludes ja olukordades, näha tema raamatutes. Igal juhul on Atwoodi kodus külmkapi peal selline sõnum: "Soov kohtuda kirjanikuga, sest sulle meeldivad ta teosed, on nagu soov kohtuda pardiga, sest sulle meeldib pardipasteet." Mu meelest küllaltki meeldiv ja jabur ja ilus sõnum. Kui oled kohanud piisavalt kirjanikke-luuletajaid, siis enam-vähem teadki, et nad ongi sellised, armsad. Nagu Jürgen Rooste ja Peeter Sauter ja Sveta Grigorjeva ja... Lihtsad inimlikud, tavalised. Kuigi alati, nagu igasuguse armumise korral, tõstatub esile mingi kõrgem, kaugem halo, midagi, mida kätte ei saa, mis jääbki kirjutava ja pärisinimese vahele, midagi, millest ei saa lõpuni aru, ehk see ongi see õnnetu maksapasteet. Ei tea mitte. 

Muidugi paneb mind mõtlema ja küsimusi küsima ka väljavõte Atwoodi tähelepanekutest hukule määrtatud preestrinnadest, naiskunstnikest, Kunst pidi neilt ära võtma võimaluse saada lapsi, minna mehele jne, jne, jne. Lk 87 "Sellel ajal, kui mina kirjutama hakkasin, mängiti seda veel siiski küllaltki tõsiselt. See moodustas ametikirjeldustest niivõrd suure osa, et pärast seda, kui olid ilmunud mu kaks esimest küllaltki õhukest luulekogu, küsiti mult täiesti siiralt, et mitte kas, vaid millal ma plaanin end ära tappa." No, eks ta preestri asi ka ole. See roomakatoliku värk, et ükski õige luuletaja ei ole õnnelik inimene. Ei tea, eks ma ole ka sellega kokku puutunud. Sealsamas kirjutab Atwood ka teistest ohverdustest, mis suur kunstnik peab enda tegevusega tooma. Oluline on see, et ta ei teeniks raha. See on nagu eraldi müüt. Preestrid-preestrinnad elavad ju ikka õhust,süüa pole neil tarviski. Loen ja olen pehmelt öeldes segaduses, ma ei mõista. Samas, eks umbes samal põhjusel töötasin aastaid raamatupoes lihtmüüjana ja elasin peost suhu, sel olid omad labased ja omamoodi koletult lihtsad põhjused, miks mu elu selliseks kujunes. Samas olin haaratud müüti, lootsin, et sellisel kujul suudan luua kõige paremini põnevaid tekste. Ega eriti ei suutnud. Kuskil kuivas mu aju kokku. Lugeda ei suutnud ka, luua ei suutnud. Mitte, et ma viimased viis-kuus aastat oleks sellega paremini hakkama saanud. Henrykuga olid meil vahepeal kirjutamiseteisipäevad, aga need said otsa. Mõttedki said otsa. Lugemisoskus aina vähenes ja vähenes, kuni praeguse hetkeni välja, kus ma lihtsalt ei oska ega suuda luua seda, mida tahaks luua, lugu vanaemast või siis emast või endast. See on muide sajand vana, see minu vanaema lugu, mu ema lugu saab järgmisel aastal 68 aastat vanaks. Nii need lood vananevad ja kaovad, kui neid mitte kinni püüda. Lugu peaks olema olulisem, kui tingimused, kus neid lugusid kirjutatakse. Keha peaks olema olulisem, kui kõik muu. Peaks, aga kas ka on, see on eraldi küsimus.