09 detsember 2016

Tegelased, kes taovad vastu ust

Tegelased taovad ennast vastu ust. Sellist sisemist, mis justkui oleks olemas, mis justkui toimiks anarhistliku loomuga teatrina. Meie oleme. Jaa-jaa. Oleme alati olnud. Ütlevad nad igahommikuses rutus - naeratades, silmad pilukil. Mina ei oska midagi arvata. Mingi päev sain kokku drakadeemikuga. Ütlesin, et ei, viimasel ajal pole saanud kirjutada, või pole tahtnud, või pole leidnud põhjust. Ikka kirjutan arvustusi, mõtteid, sõnasabasid enda taha, et keegi teaks lõpuks, et ma olen olnud.
Veider on elukaaslase isaga. Ütleb, et tema eesti kirjandust ei loe. Ma tean, et loen. Sest ma tahan, et mind loetaks, et ma oleks tähtis. Mingipäev rääkisin sellest, kuidas elasin ühikatoas number 213 ja ei teadnud - niisama lihtne see lause ongi - ei teadnud, kuidas suhelda, ega minuga ka ei suheldud. Ma olin väike paljude raamatutega, ilma soengu ja värvi saamata küüntega plika. Ma ei lugenud. Minust polnud ei sõpra, liitlast, vaenlast ega konkurenti. Ma olin peaaegu nähtamatu. Mäletan seda veidrat tunnet, kuidas toakaaslane justkui üle pika aja minuga suhtlema hakkas. Tegelikult tuli minuti pärast välja, et ta rääkis telefoniga ja siis käratas ta kõvasti, et lollakas, et ega ma sinuga räägi. Niimoodi see käib. See suhtlemine või mitte suhtlemine.
Eks ma võta ka mõnikord seda südamesse, kui keegi unustab ära. Isegi sünnipäeva võib unustada, mõni inimene, aga mind ei. Tegelased - need veidrad ebamugavad lapsikud Katrinad, kes vupsavad minevikust olevikku ja tulevikku ja tulevikust olevikku ja minevikku. Need väiksed tüdrukud, kes kardavad, et neid antakse ära või võetakse ära või viiakse ära - punases Ladas võõraste inimeste juurde. Ega need olukorrad on olnud. Need punase-Lada olukorrad. Kuskil ajukihi esimese või teise all pesitsevad need hirmsad tunded, mis aktiveeruvad sünnipäeviti või siis kui mõni klient on pisut häälest ära plaadiks muutunud.
Üldiselt - ma ei usu karmasse, aga ma usun, et mõnikord on väga raske suhelda inimestega enda ümber. Lihtsalt ongi. Ühelt poolt sisemine ebakindlus, teisalt mingi teataval määral üleolek kõigest ja kõigist enda ümber. Lihtsalt tahakski korraga öelda tere-ja-minge-kõik-palun-sinna-sooja-kohta (mitte Maldaviididele, eksole). Ja eks mul ole selliseid aegu olnud. Inimesi olnud. Sõpru olnud. See selleks. Sõbrad tegelikult elavad selle ülbe-ebakindla tulehargi üle. Neile on ta sama armas - nagu päris normaalne tegelanegi. Aga mittesõbrad või inimesed, kes ei tunne, et peaks sihukest üle elama. Need lihtsalt kaovad.
Kadumine pole kohutav ega hea. Kadumine on lihtsalt midagi, mis juhtub meie kõigiga kunagi. Olgu ta surm või lihtsalt kellegi elust kadumine. Lipsamine vaikusse. Ja kõige veidram on see, et me ikkagi jääme. Kasvõi selliste kummaliste põgusmälestuste näol - nagu see toanaaber. Ega ma tast eriti ei mäleta. Paistis tark tüdruk Narvast olevat. Teadis, mida oma eluga pihta hakata. Teadis isiklikult Turovskit ja jumaldas loomi, teadis tol hetkel põhjalikult telefonis rääkida paavsti surmast. Oli selline.

29 november 2016

Proovikivi

Nii see käib. Minemine ja jäämine. Seismine keset vana tuba. Isaga pea kaks tundi telefonis rääkimine. Ootamine. Kadumine. Kaotamine. Ladumine ja laotamine. Inimene. Loom. Koer - kelle ma tagaselga nimetan pontuks. Pöff - juba tollest esimesest Tallinna-aastast - 2003. eksole, siiani tähtis kulduurasündmus. Kes oleks muidugi kolmteist aastat tagasi arvand, et ma istun õhtuti voodil ja suudlen kuldlokilist lühifilmide festivali kunstilise programmi valijat kuklasse. Elu lihtsalt on selline - pooleldi utoopiline. Asjad ei lähe alati, nii nagu ma tahan ja mina ka ei lähe alati nii nagu peab - lonkan ja puhisen, nagu vana katkiste hammastega hobune. Küsin haldjatelt nõu ja kirjutan iseendale ettekirjutusi sellest, mida peab tegema ja mida võib teha ja mis homme tuleb ja mida võiks veel mingi päev teha. Lõpptulemusena on asjad ikkagi natuke teistmoodi, kui nad varem olid ja mina olen ka muutunud nende asjade pärast või just nende samade asjade kiuste.

Minemine ja jäämine. Olemine ja olematukskulumine.

Aga jah.

Tahtsin veel kilgata, et minu lemmikfilmid siis Pöffi aegu:

1) "Põhiseaduse alusel" - Horvaatia lugu ajalooõpetajast transvestiidist, kes nutab õhtuti imeilusas kleidis oma armsat kaasat Bobot taga. Ikka Boriss ja ikka flöödimängija, kes kõrivähist katkisena ära suri. Ja siis selle õnnetu maha jättis. Kohal kogelev stsenarist, kes tahtis hirmsasti rääkida, kuidas ta queeridest filmi tahtis teha.

2) "Lahutamatud" - imeilusatest siiamikaksikutest tüdrukut, kes avastavad, et neid saab lahti lõigata, et nad polegi külahullud, kes elu lõpuni teisega kokku on seotud. Kohal imeilusad laulvad itaallannad.

3) "Caina" - laibaäraviskaja-naine, kes hoiab rannad puhtad moslemitest ja aafriklastest - seni kuni tema juurde pöördub üks seesama immigrant, kelle vastu tekib tal omast arust absurdne loomalik iha. Kohal kogu itaaliakeelne kamp otse Napolist.

4) "Idapoolne bisniss" - kui Cervantes oleks saanud tänapäeval filmi teha oma kangelasest Don Quijotest, siis täpselt selline ta olekski välja näinud, nagu Constantin Puscasu, kõhetu prillidega ja rasvaste juustega veider laulukoorisell, ja tema armas Sancha Panzo oleks välja näinud nagu Ion Sapdaru, ümmargune veidra olemisega tegelinski, kes  tahab süüa ja raha teenida võimalikult kiiresti. 

16 november 2016

Motivatsioonikirju

Minu kirjandusteaduse magister, vabatahtlik tegevus kui ka töökogemused toetavad minu kandideerimist muuseumisse. Minu magistritöö "Eestimaa kui topose konstrueerimine Gustav Suitsu luulekogus "Elu tuli" ja Ernst Enno luulekogus "Uued luuletused", kus ma uurisin luule interiorisatsioon ja eksteriorisatsioon mehhanisme kirjanduses. Ehk siis kuidas mõjutab luule luulevälist elu ja kogemust. Eks sama sa uurida ka Eduard Vilde proosas. Sain eesti vanemat ja uuemat proosat lapata ja ennast kirjanduseluga kurssi viia viis ja pool aastat Apollo raamatupoes klienditeenindajana töötades.

Minu jaoks on kirjanduslik tegevus alati seotud otsese suhtlemisega, mille käigus inimesed saavad enda kohta rohkem teada ja sedamoodi loovat uut reaalsust. Nii kirjanik kui ka lugeja avastavad lugedes-kirjutades uutmoodi olemist. Mulle meeldib teha avastusi koos teiste inimestega. Olen korraldanud luuleümarlaudu, mis kujutavad endast luuletuse teemadel rebimise-kirjutamise-joonistamise töötubasid. Niimoodi suhestuvad uuema ja vanema kirjandusega ka täiskasvanud kirjandusest kaugedki inimesed uuel tasandil. Selleks on vaja vaid head keskkonda ja julget juhendajat.


Lastega olen tegelenud vabatahtliku töö raames. Õpetasin Nigeerias kohalikele lastele kreeka müüte ja eesti kultuuri. Avasime koos kaasvabatahtlikuga näidendeid tehes, pilli mängides ja lugusid rääkides erinevatest hõimudest pärit ingliskeelsetele lastele oma euroopalikku tausta ja eesti maastikku kaks ja pool kuud järjest. Hiljem käisime ka eesti koolides Nigeeriat tutvustamas ja jagamas nigeeria laste kirju eesti lastele, et neil oleks uued kirjasõbrad. Usun, et eesti kirjandus ja kultuur ei ole ainult eestlastele, vaid seda tuleb jagada kõigile, kes kasvõi kogemata meie riiki satuvad. Muuseumitelgi on selles osas palju ära teha.

Esinemisjulgust olen kogunud ka Luulelahingus, Jüri Üdi klubis ja oma tekstide esitamisel erinevatel luuleüritustel. Samuti kaitsesin 2013. aastal oma arvamust väikeste palkade osas (artikkel Eesti Päevalehes "Mina, klienditeenindaja") Arvamusfestivalil. Sotsiaalse närvi ja paljastuslike tekstidega olen muutnud paljusid inimesi enda ümber nähtavamaks. Usun, et suudaksin ka muuseumi nähtavamaks teha.

Viimased kaks aastat mu praeguses töökohas, keeleõppematerjalide poes Allecto AS on õpetanud korrektsust ja ametlikumat suhtlemislaadi. Võtame tellimusi vastu kirjalikult ja suuliselt – mõlemal juhul tuleb olla täpne kirjutaja ja suhtleja, et klient olgu ta lapsevanem või õpetaja saaks kätte omasoovitud materjalid. Minu ametlikumast kirjalaadist ja oskusest suhelda pedagoogidega võib muuseumis kasu olla.
 

09 november 2016

Asjad, mille olemasolus, olen kindel ja asjad, mille olemasolu kadumist kardan

Asjad, mille olemasolus ma ei kahtle. Pisike peavalu. Kirjutamishimu, mis asendub mõnikord kohatise kohmakusega inimlikkuses ja surmlikkuses. Asjad toimivad kuidagi teisiti, kui me neid harjunud oleme toimetama. Kirjutamine, vaikimine. Enese suureks või väikseks surumine lihtsalt selleks, et midagi oleks vastavuses millegi muuga. Ma ei tea. Minu elu ei ole päris minu surm ega vastupidi, kõikvõimalikkustesse sattumine ei ole veel kõikvõimalikuks saamine. Ma kõnniks sust mööda, aga ma ei saa, me oleme pandud kahekesti ühte suunda kõndima. Ma kõnniks su poole, aga see aeg on juba möödas. Me kõnnime koos. Mõnikord sa ühmad kõndides, et mul on karvased jalad ja vana naise kiunuv hääl, mina, et sul on su suitsune lõhn ja see veider kõikide asjade reklaamlauseteks lausumine. Isegi mina võin tunduda sinu kõrval (eriti kui sa räägid) eriti ilus ja tark ja armastusväärne. Muidugi on võimalik, et ma ei ole seda ühti, aga kes sellest mulle räägiks. Suundume kahekesti öhe või hommikusse, nägu rõõmu ja mingit enneolematut õnne täis.


Täna oleme me need. Pikajuukselised, hullud, kõvahäälsed kirjutajad. Sina kirjutad linateost, mina kirjutan mingit väga põnevat arhailisusse mattund naeratust kuskilt Odysseuse aegadest välja, teadlane ikkagi. Homeros ei ole minu parim sõber - aga miskit tema tegelastes paneb mind ikka mõtlema. Ehkki tuleb tunnistada - mitte nii põhjalikult kui see vana hea Sophakles ja tema imeline hullumeelne Oidipus. Filosoofiat ei oska ma rääkida, aga minu jaoks on just too kuningas, too kõike õigesti teinud inimene, too filosoofiline tippteos - ilmselt küünikud saaksid tast palju rääkida või klähvida, nii nagu nad seda vanasti tegid. Nii nagu minagi. Kuskil keskkooli esimestel aastatel arvasin asju kaduvat sellesse Sophaklesesse.


Aeg põrutab mööda, aga mina sinust ei, ikka sinu poole, isegi siis kui ma sinu kõrval kõnnin. Teisiti ma ei oska. See on naljakas, kuidas töö tegemine tähendab lõpuks seda, et sinul oleks olemas töö. Arhaililsest Penelopest - saab Katrina, kes pingutab väga, et tegelda teiste asjadega, samas kui sina oled seal - lõpuks ometi, üle pika aja - kontserdil, ilma minuta. See teeb merehaigeks. Tõusen voodilt. Ajan kiiresti püksid jalga ja lähen, ise endale teadvustamata kuhu. Suul ainult üks lause: "Ma olen iseseisev naine - mul on imetore elukaaslane." Midagi sellist, mida ma endale seni korrutan, kuni kõik mu sees läheb sassi. Sa jõuad koju koos vennaga - too naerab mu paanikahoogu. Mul endalgi on piinlik, aga ma olen iseseisev naine, mul on imetore elukaaslane, kes sattus sõpradega hääle kontserdile.

29 oktoober 2016

Karistusseadustiku vääriline olukord

Mõnikord ma ehmatan ära, kui paljusid asju on võimalik teha - kurjalt, enesekeskselt, rumalalt, halvasti. Inimesed ei mõtle sellele ega endale ega oma tegudele. Nad lihtsalt sõidavad oma nõudmistega kuhugi sisse. Eks ma isegi ole seda teinud. Pärast on muidugi paha. Peaaegu alati on selliste asjade pärast pisut paha. Aga kõige selle juures on ka midagi head. On hea, kui on vähemalt mõni inimene, kes pole otseselt enesekesksuse ja rumalusega kokku puutunud. Või kui ta isegi on, siis ta teab, et sest pole hullu, et inimkond on nagunii midagi palju paremat ja enamat, kui üks õnnetu rumalusekillukesega inimene.

Miskipärast tuleb mulle viimane Elo Viidingu jutukogu ette. Seal on üks lugu ühest tüdrukust, kes pärast semestrit loomingulise kirjutamise kursust teatas Viidingule, et ta ei kirjuta tavaliselt eesti keeles, et tema publik ei asu Eestis, et ta ei loe eesti keeles. Seda oli kummaline lugeda, kuidas Viidingu tekstis oli märgata kurbust, ängistust ja solvumist. Ma tunnen ka seda mõnikord. Ma tunnen, et paha hakkab, sest inimesed tahavad midagi minult mingil täiesti muul eesmärgil, kui oleks aus eesmärk. See konkreetne tüdruk tahtis lihtsat kursust, et saada head hinnet kergesti, sest ega see eesti kirjanduse lugemine nüüd nii keeruline ka ei ole. No, ma ei tea. Egas keegi ei tea. Mõnikord on mul umbes samasugune tunne poes olles, kui inimesel on pakutud omast arust kõike kõige paremat, aga ainus, mis ta tegelikult tahtis oli veel rohkem - teha kellegi eneseväärikusele liiga, manipuleerida ja tõugelda, lihtsalt sellepärast, et nii võib, lihtsalt sellepärast, et mina ei saa minna vaimse vägivalla ühingusse või politseisse ja kaevata karjuvate klientide peale. Lihtsalt.

Mul blokib ka eestikeelne vihane klient ära. No ei ole lihtsalt sõnu, mitte midagi ei ole, seisad nagu mingi lolliks läinud kanaaju, keda stresseeritakse senikaua, kuni sa oled sõna otseses mõttes lubanud inimesele kolm tasuta audioplaati, palju raamatuid ja miljon muud asja. Lihtsalt sellepärast, et keegi teisel pool toru täiest kõrist karjub, nõuab, anub. Niimoodi ei saa ju üldse äri teha, kui inimesed sedasi nõmetsevad. Mitte midagi ei saa teha.

Ja olukord on ikkagi lõpuks karistusseadustiku vääriline:

 214. Väljapressimine

 (1) Varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda, - karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
 (2) Sama teo eest, kui see on toime pandud:
 1) isiku poolt, kes on varem toime pannud väljapressimise, varguse, röövimise või kelmuse;
 2) suures ulatuses;
 3) raske tervisekahjustuse tekitamisega;
 4) grupi või kuritegeliku ühenduse poolt,
 5) isikult vabaduse võtmisega või
 6) vara rikkumise või hävitamisega, -
karistatakse nelja- kuni kaheteistaastase vangistusega.

14 oktoober 2016

Kui puudub kontroll

Asjade haldamisega on mul noh - pehmelt öeldes mõnikord totaalne kaputt. Umbes nagu Veniamini bioloogiaõpetajaga sellises imelikus filmis, mis kindlasti meeldib mu metalit kuulavale kullale, sest seal on karjuvat ja Jeesust-pilavat-paluvat muusikat, noh nii korrast ära pole minu ilm küll mitte. Ometi - täna ta tundus. Tundumine on kahsõna. Mitte just jahsõna, aga siiski. Kui ikka pool tundi pärast poe kinnipanemisaega saab asjad kokku panna ja koju rutata, jõudes koju umbes pool tundi hiljem, siis... Jah! Siis! Ega ma muud öelda oskagi. Siis... On ikka natuke nadi tunne küll.  Ja siis tahaks nagu teistesse ilmadesse ronida, aga et sellistesse nagu (M)uchinik meile pakub. Vat sellistesse poleks julenud isegi niisama heastpeast minna. Mõnikord on niimoodi, et tõuseks ja karjuks õige kellegi peale sealt filmist põhjalikult - tema rumaluse ja ükskõiksuse pärast.

13 oktoober 2016

Sur le sofa il y a un ours de peluche et une fille avec la robe verte

Mõningatel asjaoludel on see keeleõpe nagu hüpe järjekordsesse ilma, kus kasvavad kaisukarud ja koristamatus. Pidime õppima selliseid suurepäraseid liigutavaid ja kirjeldavaid sõnu nagu sur, sous, à adroite de, à gauche de, devant, dessus, en face de, entre. Kulla on sõitnud Rootsimaale, kõrvaltoas väntab selgeltnägijate seriaalinärakas. Meeleolu on tore. Minu toas oli tüdruk kollases kleidis diivanil, sõrmes kollane nartsiss. Istus ja mõtles. Diivani all vadistas konti närida valge lambakoer (un chien de berger), aga diivanil tüdruku kõrval istus pehme must must must kiisu (une chatte noire). Uksel aga seisis un criminel avec pistolet. Dans la porte il y a un criminel avec pistolet. Pilt tekib ainuüksi kirjeldusest - eksole. Ja siis kuskilt sealt vahelt hakkab lugu välja pröökama.

11 oktoober 2016

Dans ma chambre il y a un ours en peluche

Prantsuse keel - õpin üle pika aja sõnahaaval nimetama asju enda ümber. Riiul, kapp, kummut, kaisukaru, küünlad, raamatud,

22 september 2016

Kui elu juhtub

See teatud sorti meeletu hirm, et midagi juhtub. Just nimelt juhtub. Aeg jääb seisma või inimesed moonduvad kellekski, keda ma enne ei tundnud, või elu toob katsumusi, mida ma juba ette kardan. Aga muutubki ja moonduvadki, õigemini neis tulevad esile need asjad, mis muidu ei tule esile, mis jäävad millegi varju alguses. See mingi metsik tõmme millegi või kellegi poole. Olgu see kirjandus või luule või tants või kujutav kunst selle äärmuslikus ilus.
Äärmuslik ilu ongi äärmuslik. Oma pingelisuses ja vastandlikkuses. Kunagi ei näe päris selle taha ega sisse. Midagi jääb alati lahti rääkimata, midagi teeb alati natuke rohkem haiget, kui vaja. Midagi. Alati. Kuidagi. Me kuulasime elukaaslase ema üle. Või õigemini lasime tal rääkida põnevatest lugudest, millest koosneb meie tõenäoliselt tulevaste laste iseloom ja kasvatus. Ilu. Selle kasvatamine ja selle teadvustamine - nii inimlikus kui ka mitteinimlikus tähenduses. Ma ei ole veel endale suutnud selgeks teha, mis see on, aga ma tunnetan selle õhuliikluses olemist. Isegi minu ja tema, minu ja kunsti, minu ja luule, minu ja kirjutamise vahel. Ma ei teagi. Äkki on see kõik - ma mõtlen ilu, luule, kunst, tants - minu noorusarmastus, mis põleb ja põletab mu tuhaks, et oleksin alandlikum ja vaiksem. Et ma ei nõuaks maailmalt tähelepanu. Võib-olla just sellelt maailmalt. Mäletan, et sattusin ühel hetkel vist MIMi või oli see tol hetkel Cabaret Rhizome ja rääkisin temaga. Neid võib igatemoodi nimetada - aga lõpptulemusena on nad kuskil meie alateadvuses see võrdusmärk Hea Kirjanduse või Hea Luulega. Nende tulek või puudumine - nende suhestumine või suhestumise puudumine seisnebki selles, et nad esindavad kedagi või midagi. Nad on need inimesed, kes on saanud võrdkujuks või ilmutuseks või sümboliks või kandjaks. Ja kui nad midagi ütlevad, sest räägivad nad ju minu kui väikese mutukaga harva, siis nad on kuuldud. Niimoodi pikaks ajaks - nagu tervistav mürk. Nende sõnad valguvad kuskil peas laiali ja nad ise ka. Nad ei ole päris. Vähemasti minu jaoks mitte. Ja võib-olla kirjandus kui selline polegi minu jaoks midagi reaalset, kuigi ta on. No päriselt. Ta muudab ja seletab ja õiendab ja paikab - aga ta pole päris oma ja seetõttu, pole ta ka see, kes puuksub ja peeretab ja ajab igapäevaselt närvi - ja tekitab emotsionaalse ahelreaktsiooni, et tahaks taga elu lõpuni õnnelik olla, aga kuidas. See on küsimus.
Aga mida see sümbol mulle siis ütles? Ega midagi erilist ei öelnudki - lihtsalt seda, et mõnikord ei saagi me luulega üheks või kirjandusega või kunstiga või tantsuga. Pole antud. Lihtsalt - unistame, ihaldame, leiame end ikka õnnetult aknast välja vaatamas ja lootmas, et luule tuleb ja päästab maailma. Nii nagu prints. Aga luulel on parematki teha. Printsil kah muide. Kui me selle mehega ei tegele - siis ta ei muuda maailma, siis on ta järjekordne külaline, kes naeratab kiivalt ja libiseb tagasi udusse, kust ta tuli. Luule samamoodi. Ta ei püsi meie juures, kui me ise tema juures ei püsi. Usk jumalasse samamoodi. Prantsuse keelde. Vene keelde. Ladinasse. Ja siis tuleb see imelik - asi, kas on õnne selle jumala, kirjanduse, prantsuse või vene keelega. Ja te saate üheks või ei. Ja kui kaua te see üks püsite.
Ohtlik on see üheks saamine igal juhul. Võib juhtuda, et kümne aasta pärast avastate, et te ei sobi. Nagu mina eesti filoloogiaga, mille harjutusekspert ma siin poes olen. Äkki oleks pidand ikka raamatupidamist studeerima või IT-d või majandust või sotsioloogiat. Äkki. Sellegipoolest on ta mul nüüd arvel. Kõigi neljateist käändega ja morfoloogiaga, mis mind ennast ka mõnikord jahmatab.

18 september 2016

Silmad keskturul

Astume mööda roostetanud lauda üles. Ukse peal istub - otsekui oma viimaselt ööklubi tantsult tulnud preili, kes on unustanud endale puudri ja säravad silmalaud pähe, suits käes vaatab ta meid natuke ehmunult. Polekski nagu me koht. Oleme otsinud mööda turgu mulle sukkpükse taga. Ta pilk on küllaltki ettevaatlik ja samas hindav. Ta nagu teaks. Nad kõik nagu teaks midagi, millest minul pole aimugi. Meie vaatame teda. Letimaika on tal üll tõmmatud. Või tuleks seda letivestiks nimetada. Lühikesed blondeeritud juuksed langevad kuklale ja pisut ka otsmikule, silmad on näha, silmad on eriti tugevalt välja joonistatud musta pliiatsi ja säravroosa pärlendusega ja nii mõjub ta kohatiselt nagu neljakümneaastane teismeline tüdruk suitsuga. Äkki ta ongi. Äkki on ta natuke vanem või natuke noorem, aga tüdruk. Sinise letivestiga, mida ääristavad valged ribad.
Meie lähme sisse. Sees ootab gruusia maitseaineid lõbusalt ja joviaalselt müüv venelanna - kelle läheduses ripuvad roosad vorstid, ja õhus lõhnab segu Thibilisi kirevusest. Miskipärast tuleb mul selle kõige peale üks vene skulptor meelde, Georgi Frigulyan, kes kirjeldas gruuslaste lõbusat seltskondlikku olemist, sedagi, et nii arhitektidel kui ka skulptoritel on kohustus luua seltskondliku olemise jaoks vastavat ruumi oma teostega. Tema kõige suurem saavutus oligi ühe skulptuuri puhul selline paigutus, et see tekitas Thibilisi endisaegsete tänavate ja koosistumise-olemise tunde. Tundub, et proua, kes müüs meile gruusia maitseaineid, kandis seda tunnet kaasas. Vaadates meie poole - oma imeilusas mustrilises violetses kleidis, maitsekalt säravate silmadega, millel ei olnud pistmist eelmise õhtu peoga, vaid pigemini elurõõmuga, puistas ta meid üle lõhnadega ja naeratustega. Lõpuks uudistasime kahekesti, et aga see - vorst seal laes, mis ripub, et see, et mis see on. Tuli välja, et komm, tuli välja, et tšurtšhela. Tuli välja, et gruusia sõdalaste kaloripomm, mida nad ikka vöö vahel kandsid.
Aga jah.
Silmad on teema.
Keskturu naiste silmad.

16 september 2016

Õ-tähe sünnipäeva luuletused

*
Mu venekeelsus võpatab vahel
nii nagu eestikeelsuski
kui keegi teab täpselt
mis õigusega mina,
mis õigused tal on

ja mina vahin vapralt varbaid
nagu kooliplika
tegemata kodutöödega

"Kui mina saan kurjaks!"
teatab proua.

Tean, tean!
Siis kõigil on
tegemata kodutöödega
kooliplika tunne
ja teil - kõik õigused.
Tean! Tean!


*
Sõsarsõnad
nagu vanade
matriarhaatelevantide
vaimud

kohtuvad kangekaelses leinas
luude kohal
üks tuletab teist
teine kolmandat
kolmas elu meelde

keegi pole
justkui päris
aga mõnikord
on nad rohkem
kui päris

13 september 2016

Peab - ideoloogiliselt, materiaalselt! Peab! Peab!

Mõningase absurdimängu eellaseks võib pidada inimlikku üksindust. Meid on ometi nii palju. Meil kõigil on oma nägemus ja olemus, mis sirutub välja meie kõikehaaravast inimlikkusest või siis surmlikkusest. On - saab - jääb. Sõnu, mida kasutada selleks või sellena. Võib-olla meid ongi liiga palju. Inimesi ma mõtlen ja mõtteid sellest, kuidas inimene PEAB olema, on liiga vähe. Ma ei tea. Ses mõttes inimesena ma tunnen, et elamine ei olegi nii keeruline, nagu see oli viis või kuus aastat tagasi. Süüa on, inimene, kelle kaissu pugeda, et kurbust maha võtta, on ka, ja töö on. Mitte ideaalne, aga minu oma, ja selle vastu ei saa. Vigu teen. Palju. Aga selle vastu ei saa ka, sest kui on palju teha, siis tulevad vead ka.

Ometi on tunne, et inimeseks olemine kätkeb endas alati midagi enamat, mingit ideed, materiaalset tõestust eksistentsist, mingit suuremat või siis paljusid väikesi tuumasid. Pärast näitust "Vaikus. Pimedus." - tundub see kuidagi päriselt ka nii. Phil Collins (mitte sassi ajada kuulsa lauljaga) tegi dokfilmi kolmest marksismilektorist, kes Ida-Saksamaal kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses veel õpetasid. Kristina Normann rääkis Evald Okase "Rahvaste sõpruse" pannoost oma põnevas dokfilmis. Äärmine lihtsustus on öelda, et kapitalistlikus ühiskonnas rügab inimene ainult materiaalsete hüvede nimel ja veel suurem lihtsustus on öelda, et kommunistlikus ühiskonnas on temas ilus idee, millegi kõrgema nimel tööd teha. Ilmselt tuleks siia lisada ka see Freudi asi. Kõik toimib, sest seks toimib, mitte midagi ei toimi, sest seks ei toimi.

Tegelikult toimub, toimib, inimene, asi, elu - isegi, kui mitte midagi näiliselt nähtavalt ei toimu. Pärast kuuaegset Charles Bukowski lugemisdieeti tean ma seda ka, et elus ei pea kõike üle-ala, sisse-välja loendama, et teada, et me elame. Mõnikord tuleb oodata, kuni kraanikauss lakkab tööd tegemast. Maja on paksult lendavaid linnukesi või siis termiite täis, ja siis tuleb kuskilt imeline naine. Tuleb, tuleb. Bukowskil on see alati imeline naine. Tegelikult minul ka. Minu imeline lapsepõlvesõbranna või vennanaine või vanaema. Imeline naine - Bukowski ideoloogia on naine. Naised. Ometi vahetab ta nad välja, sest nad teevad tema elu liiga korda. Ta kardab neid nende lakkamatus koristushimus. Mina ka. Mu kulla teatas mulle ühel päeval, et ta tuleb ja peseb need nõud ise ära. Tuli ja pesi need nõud ise ära, sest mina ei viitsinud.

 Aga - mis ma selle kõige mõttekamaks asjaks arvan, on, et mitte ükski idee ega materiaalne objekt ega naine - ei tee ära seda, mida inimene ise tegema peab. Ses mõttes - ideoloogilises mõttes oleme täiesti mannetud, kui me pidevalt ootame, et ainuüksi idee: raha teenimisest, kommunismi teenimisest, naise teenimisest meid ära toidaks või elus hoiaks või heade, hoolivate inimestena hoiaks. Samuti on mõttetu teenida kommunismi, islamit, natsionalismi, võõraviha, feminismi. Kõigest tasub midagi võtta ja kindlasti ka midagi jätta. Teha sest kõigest midagi inimlikku, sooja ja hella - aga samas eneseteadlikku. Olla ise teadlik oma otsustes ja käitumistes.

Mitte kunagi lähtuda SUUREST ideest - vaid ikka olukorrast - kus toda suurt ideed tuleb rakendada. See muide vist ei tähenda automaatselt seda, et me laseme/teeme ennast rumalaks teiste ees. Eelkõige tähendab see mõnikord teistmoodi lähenemist probleemidele, mis meid nagunii kummitavad inimlikult ja ühiskondlikult. Olgu see - mingisugune veider ja minu jaoks selgelt arusaamatu printsiip, et igal naisel peab laps olema. Käige põrgu, ei pea, kui iga naine ei taha last. Me võiks olla vabamad, et valida oma lemmiktegevusi ja -inimesi.  Elada - nii nagu tahame. Lihtsalt võiks. 

09 september 2016

Paanikahood

Üldiselt on mul igasugu tundeid olnud. Igasuguste inimestega. Aga sellist paanikat, nagu mul mõnega on, et see siin võiks ju jääda, olla, igavesti, natuke kauem - kaunisti. Sellist ei ole olnud. Nüüd on. Kogu aeg hirm, et kuskilt tuleb keegi minust ilusam, targem, huvitavam, võimsam. Ja siis... Ohjah. Sellist - ja see teeb minust paanikapreilna, kes ei saa aru endast ega teistest. Ja siis tahaks aina tantsida, tantsida, tantsida, et see hirm ära läeks. Või kirjutada, kirjutada. Või püsti tõusta ja ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla - lihtsalt hirmust, et keegi teine võib ära minna. Ei lähe. Ei lähe. Ei lähe. Ja kui läheb, siis on siis. Praegu on praegu. Praegu on kõik hästi. Ja seda ei tohi ära unustada. Ainult natuke ikka tekib seda tunnet, et ohissand. See ongi vist pühendumus, et tahad suurest koosolemise hirmust ära minna, sest kardad, et asjad ei pruugi sinu jaoks hästi lõppeda, aga jääd, sest mingi osa sinust ütleb, et asi võib veel paremini minna, kui oled oodanud, kui ainult annad asjadele loa olla ja areneda.

(Püsisuhetepaanikahood, milliseid ma alles nüüd tundma õpin, võib-olla kirjandust tudeerides õppisin ka tundma)

08 september 2016

Laisk Katrina läks prantsust õppima

Ma olen laisk. Päriselt ka. Tunnistan. Ma võiks kirjutada. Lugeda. Keeli õppida. Kitarri õppida. Mul kolis üksmees kitarriga sisse eksole, aga ma eriti ei viitsi. Enamasti ma magan kodus. Või siis jalutan linnas. Täna näiteks nägin mingit imelikku tüüpi Maxima juures vist täispuhutud seksnukuga, millel oli nii noh sündsuse pärast teesärk selga tõmmatud, selline hall ja imelik, mitu korda ilmselt läbi higistatud ja alt kõrvetasid välja võrksukad. Täitsa tore oli. 
Igal juhul sellel sügisel otsustasin minna natukene töökamaks. Ja läksin In Down-Towni vene keele baasil (sest kella-ajad eksole sobisid) prantsuse keelt õppima. Hirmustore kool on ja hirmuspalju noori ja ilusaid ja vähemnoori. Aga minu lemmik on minu prantsuse keele õpetajanna Tatjana - vaatab siis meie poole ja küsib, et ah, ei teagi kuidas hääldada moi? Ei teagi? Ega ma ei tea jah. Keegi eriti ei tea. Siis küsib, et aga millist häält teeb venekeelne konn? Ahh? Kuak, kuak, kuak. Sellist teebki. Moi - sellest kuakist tuleb see ua kätte saada ja välja hääldada. Ja siis ta selgitas, kuidas tuleb hääldada prantsuskeelset sõna pomme (õun) - ütles, et visake kujuteldavaid pingpongpalle suust välja või siis õunu. Nii äge on. Ainult mõnikord lähevad venekeelsed sõnad meelest. Ja siis ma susisen nagu uss, selmet öelda smeja või midagi. Nii nii äge on!

06 september 2016

Et ainult asjad oleks vanamoodi

Mul on käsil asjalik nädal. Ses mõttes, et töö juures on nii palju inimesi. Kõigile tuli korraga meelde - et mismoodi kooliga peaks tegelema, inglise või saksa keelt õpetama. Ikka niimoodi siuh ja terve ilm on neid täis. Suurte summade ja vähemsuurte summadega. Kõik kohal ja natuke õnnelikud, natuke õnnetud. Lihtsalt. Nii see käib mõnikord või siis teisiti. Hambad teevad haiget. Meel on pisut mõru. Aga samas on kuidagi imeline ka olla.

Pühapäeval olimeTartus. Sõime üsna jubedaid ja kalleid pannukaid Creppis, mille me tagaselga tasakesti kräpiks ristisime. Üldiselt käisime ASAPi konverentsil ja üle pika aja oli mul selline tunne, et ikka hea on, kui mu tuttavate hulka kuuluvad kirjandusteadlased. Vaimutoit - on parim toit, mis hinge alla saada. Käib nagu kõikide teiste toitude manu ja teeb meele heaks.

Berk Vaher rääkis kummituslikest hologrammidest, kes kujutasid endast surnud staare. Ja selle peale nagu ei tulekski, enne kui ei näe reaalselt mingeid tegelasi kuskil ees kekslemas, et nad nagu ei peaks seal olema. Miskipärast nad on. Miskipärast ihaldavad inimesed - mitte ainult raha, vaid tõenäoliselt ka mingi metsikul endale isegi mõistmatul põhjusel vanu häid aegu tagasi. Aga vanad head ajad? Mis need on? Lisaks retrokleitidele, mis võib endale selga ajada ja millest võib uskuda, et ohkuitore on, ohkuitore on, saab jällegi teha asju ja olla asju, neid vanu pärlendavaid vanaema kleite ja eluolu.
Saab. Saab. Samas tegelikult tahaks, et asjad oleks nüüd. Mina tahaks.

Põhjus, miks mulle meeldib ja meeldis raamatupoest töötada, ongi see läbi veenide ja aju ja käte ja jalgade sibav nüüdsus. Muidugi on tore Viktor Tsoid aegaajalt kuulata või hra Freddyt või hoopistükkis minu lemmikmeest Joy Divisionist, Ian Curtist. Aga see päris päris päris - mis sisse tuleb ja rahmeldab, ei ole mitte Joy Division või Tsoi - vaid ikka see nüüdne, see, mis räägib päriselt päriselt sellest, mis meie ümber toimub. Ma ei teagi, mis ma teeks, kui keegi kutsuks mind Marilyn Monroe kontserdile - kõige hullem on see, et ma ilmselt lähekski. Ikkagi maailmakuulus staar. Või Tsoi hologrammiesinemisele. Läheks ka.

Mis see on, mis meid sunnib nii tihti vaatama mingisuguse veidra, lause haleda meelega enda
minevikku ja mõtlema, et äkki nüüd saab sinna tagasi. Kuigi viimasel ajal pole ma tegelenud tagasitahtmisega. Pole kuhugi tahta. Isegi tulevikku mitte. Kuidagi tahaks mind ümbritsevaga toime tulla. Tahaks tahaks. Ja ilmselt - ka nende tegelastega toime tulemine, keda meedia produtseerib selleks, et me oskaksime oma maailmas asju lahata (kasvõi see süürialasest poisike, kelle pilti piisavalt näidati, et tunneksime end süüdi ja halvasti) või kellest/millest meedia ei räägi. (Mu isa näiteks teatas, et alati, kui meedia räägib mingitest homodest, siis ta ei räägi normaalsetest inimestest, kellel on lapsed)

Ma tahan toime tulla nii mind ümbritsevate kui ka omaenda väiklustega.

ASAPi teine põnev seletaja tuli Charlestoni linnast Lõuna-Carolinast ja rääkis Charlestoni majatüübist, mis muide oli kokku pandud aafrika, indiaani ja euroopa pärandist. Selles kõiges oli oma ilu ja mis seal salata - ka valu, kui kogu pärandit peetakse/peeti Valge Inglasest MeesGeeniuse looduks. Aga nii ei saa ju. Ega Nathaniel R. Walker ka ei saanud, sest ta ju teadis. Koduseks teebki ühe koha - mitte see, et seal on teatud tüüpi olemine, vaid see, et see sulandub endasse kõiki sealelavaid inimesi  - see on siis, et isegi mu väike armas Võru linn, mis koosneb kohatistest vene pitsidest ja juugendlikust vanast postimajast, mis praeguseks on ehitatud imekenaks Georgi hotelliks, on kokku pandud paljudest erinevatest kultuurilistest teadmistest ja inimestest, kes tulevad oma kodukogemusega linna looma. See on ilus, see on võimas, see on meeliülendav kogemus, kui kohtuda sulandatud materjalide, rütmide, mustrite, eelnevate elukogemuste, inimeste suhtlemisharjumustega. See kõik on natuke kinni urbanistikas ja kõige ilmselgemas oskuses jälgida inimesi ja ennast. Kõike seda aga ei saa teha ainult valge mees (sel poleks mõtetki) - seda tuleb jagada - sest kohakogemus seisneb selle koha jagamisoskuses, mis ilmselt tuleb mõnel paremini välja kui teisel.

*
Ahjaa - mu esimene venekeelne prantsuse keele loeng oli tore. Sain teada (seda, mida ma juba ammu teadsin), et gai tähendab lisaks lõbusale ka geid. Ja õpetajal oli sellest piinlik rääkida, teatas veel, et kui on lõbus olla, siis ei ole mõistlik seda sõna kasutada, selleks on teised. Muidu mõeldakse, et oledki - gei.

01 september 2016

Luuletused valust

*
Selga terroriseerib valu
vanaema ütles kunagi
et see ongi naistele antud
muu võetakse neilt
laenuks ja ära
igapäevaselt

aga valu on päriseks

et kui kuupuhastuse
spasmid viivad
kõrgendatud hetkedel
oksendamiseni

kuskilt kaugelt
tuleb tema
venekeelne kõne
meelde

sellest, et see ongi
mulle, naisele
antud
et leppigu ma sellega.

*
Meie keha pole pooltki
nii ilus kui ta on
kellegi käte vahel
ja kellegi sõlmilistes
kaelavagudes

pühaduseteotusena.

Meie keha on üksildane
hunt, kes kohtudes
teise kehaga
saab natuke rohkem
oma kaduvusest
või mõttest teada

aga mitte aru.

Meie keha on
tunne, et tahan kuuluda
(kõlagu see halvasti
nii mu enda
kui ka mu ema
mõttes)
sinu juurde

nii nagu riisikad
kuuse või kase juurde
spetsiifilise lõhna
ja tekstuuriga
kõik teavad
kust meid otsida

koos.

*
Mu mensiverd ja okset
katsudes
said dinosaurustega
elukarussellis kokku

alateadlik hirm
ärasöömise ja ärasuremise
ees säilis
nagu mõnikord
säilib minus
hirm luuletajate ja kirjanike ees

kes justkui teaksid
mis tähendab
elada kasimata elutoas
või heinamaal

teaksid oma
olemuslikult  küsimärgilisi
rolle ja nendest
möödamängimisi

sõnastades kirglikult
ja tasa tasa elu

nii et mul tekib
tahtmine
lausa trots
mitteteada

Surmatunnetus

Surelikkus on kogu aeg olnud minu olemises. Kuigi ma ei mäleta, millal mina omaenda surma tajusin. Ma ilmselt hingasin kodus juba üsna varakult sisse - surmahirmu. Ses mõttes, ma teadsin, et inimesed surevad või kaovad või ei kipu nad tagasi tulema pikalt või igaveseks juba tollest hetkest saadik, kui mu ema oli haige. Surmahaige. Algul oli see teadvustamatu olukord, lihtsalt midagi, mis juhtus iga päev. Ilmselt ma isegi ei mõelnud. Sellele on väga raske mõelda enne sõnade sissekeerdumist ajju ehk siis sõnastusoskust, tõenäoliselt noil esimesil aastail oli see venekeelne kõne, mis mind kasvatas. Lihtsalt ei sõnastanud vaikuses surma, suremist, surevat. Lihtsalt ühel hetkel ma teadsin, et ema ei tule enam tagasi, et vanaema on väga õnnetu, et me olemegi nüüd päriselt kahekesti jäänud. Minul ei olnud hirmus. Mul oli vägev vanaema. Palju vägevam, kui ta arvas end olevat. Mina lihtsalt leppisin paratamatusega, et ema ei ole ega tule tagasi.

Mäletan veidrat liivakastivestlust naabritüdrukuga, kes teatas, et ainult vanad inimesed surevad. Et kui tema vanaema ära sureb, siis ta kolib vanaema tuppa elama. Seda oli nii võõrastav ja ehk isegi õõvastav kuulda. Mina küsisin, aga mis siis juhtub, kui sina ise sured enne vanaema. Sõbranna arvas, et seda ei saa juhtuda, et ta on selleks liiga noor. Mina hammustasin huulde. Sai küll. Minul suri ema, kes oli ilmselgelt vanaemast noorem, enne vanaema. Miskipärast tahtsin ma sõbrannale jätta tema õiguse. Miskipärast tahtsin seda egoistlikku tean-maailmast-kõike-hoiakut toetada. Lihtsalt sellepärast, et minu olukord oli selleks liiga keeruline, et seda minust tol hetkel poolteist aastat nooremale, vist kuuesele sõbrannale selgitada. Inimesed surevad. Haigused käivad - küsimata rassi, vanuse, soo, majandusliku heaolu või milleiganes kohta ühtki sõna, ühtki küsimust. Ja surm võib vabalt neile järele tulla. 

Oma surma ei ole ma kartnud. Mis seal ikka karta. Kaod ära ja kõik. Teiste surmaga on hirmsamad lood. Nendega kaob tükike mind ennast ära. See on kuidagi hirmsam. Emaga kadus. Vanaemaga kadus. Seda on hirmus raske taasluua - seda äsjasündinud Katrinat, kellel oli kellegi silmis suurem tähendus, kui kellelgi-millelgi teisel. Seda ei saanud ma ka oma naabritüdrukule seletada - surmal on oma vabastav printsiip. Ta annab haigusele minekuvõimaluse, elule olemisvõimaluse, aga ta võtab ära potentsiaalse inimese, kes võib-olla teadis mind ja minu nõrkusi ja minu tugevusi - minu erinevaid tujusid.

Kallile räägin kogu aeg, et ega enne ei tea, kes oled, kuni oled olnud mõnes olukorras. Ega enne ei saagi teada, kuni oled seal - surmaga koos, temaga silmitsi.

31 august 2016

Bukowski maailmas

Mõnikord on tunne, nagu elakski ma Bukowski eelmainitud maailmas. Eel, mitte järel või veel kuidagi. Vaid eel. Ses mõttes - nagu oleks valus ja ei oleks ka. Eile käisime seksikomöödiat vaatamas. Seksi oli vähem kui tragöödiat-komöödiat kokku. Ja ometi on selles midagi veidralt traagilist, kui naine peab lapse saamiseks mehe nutma ajama, kui mees peab naise armastamiseks veel ühe naise juurde võtma, kui mees kallistamise saamiseks peab naise magama panema, kui armastust otsiv kuulmishäirega tüdruk tunneb, et tema iguaanist lemmikloom on põhjus, miks teda ükski mees ei ihalda.

Elu ühesõnaga.

Mitte et mina ei oleks arvanud tükk aega, et ju ma siis olen mingi igiliikur emotsioonitu ja prentsioonitu, mis puudutab isiklikke suhteid. Naljakas on see, et kui need lõpuks tekivad, siis - tundub kõik muu kuidagi mittemidagiütlev. Tegelikult ei peaks ju. Kirjutamist või lugemist või mõtlemist lõpetama, aga nii tahaks. Lihtsalt. Mugav on nii. Samas keerdub kuskilt seest välja see sabaga olend, kes kõrvutab mu üksindust enda juuresoleku ja narratiivsusega printsessidest, kes leiavad printsid. Keegi pole kirjutanud seda, kuidas printsessid koristavad ja süüa teevad. Mina teen. Mina olen. Aga mitte üksi. Ikka kaksi. Täiesti kõikvõimalikul haaraval moel.

Selgineval moel, seletaval moel.

Samas, mida rohkem ma köögis ringi jooksen, seda rohkem tuleb seletamist ja õiendamist ja vastutamist - kõvade avokaadode ja karrise salati pärast. Elu on. Ühesõnaga. Tore on ka see, et mida vanemaks ma muutun seda vähemsolvuvamaks, aga ikka mingi irrutava üksindustundega - lõhun ennast uuesti oma kunagisest minast lahti. Mõtlen, et kas tõesti see tüdruk seal raamatupoes olen mina, et kas see oligi see, mida ma tahtsin kümme aastat, viisteist aastat, kakskümmend aastat tagasi. Ja see küsimus püsib endiselt mu meeltes kinni.

Kohtusin ühe huvitava mehega, kes vaatas mu sünnikuupäeva veidra tundega, et mul on mingisugused omadused. Ma ausalt öeldes ei oska arvatagi, et mul neid on. Julgus, vaprus, otsekohesus, meeskonnatööoskus, hoolivus. Nad on kõik nagu natuke väljaarenemata oskused kohtuda millegagi, millel on suutlikkus muuta ümbritsevat. Seda ei saa bukowskilikuks maailmaks nimetada. See pole seda kohe mitte. See on julgete ja hoolivate inimeste maailm, kes sattudes selle vana ja koristamatu mehe juurde ehmatavad ära. Võib-olla ehmatan ka mina? Ehmatavad koristama, ummistustest lahti saama, nõusid pesema. Ainult, et nad unustavad ära. See on Bukowski loomulik keskkond. Ta tunneb end ebamugavalt, kui see temalt ära irrutada.

Mis on minu loomulik keskkond?

Mis on minu pügamata muru, kuhu võivad jooksma tulla sisalikud ja siilid? Kasvama hakata sellised ilueedid, kes mujal kasvada ei julge? Mis on minu metsikus, lisaks sellele muule, millest rääkida ei passi. Tjah. Olen ma siis tõesti printsess, kes leidis endale printsi, ja tegelikult muud ta ei tahtnudki. Oeh. 

28 august 2016

Hea on olla inimene, ilmselgelt, aga veel parem on olla eesmärgikindel inimene

Mõningatel asjaoludel tulevad ilmsiks iseäralikkused, millest polnud varem otsekui teadlikki, ei saanudki muide teadlik olla. Elu lahendab küsimusi ja tekitab neid juurde. Paneb olukorda ja lükkab olukordadest välja. Sügisel ootab mind venekeelne prantsuse keele õpe - natuke kardan, natuke noh, peab, mis teha, peab. Ses mõttes, et ma olen püüdnud seda keelt õppida viimased 6 aastat. Nigeeria ja Aafrika, eksole. Ma tahan sinna tagasi minna. Tahan sulaselget prantsust osata, pluss veel araabiat. Ma ei tea, kuidas ma sellega toime tulen või üldse. Peab tulema. Peab. Peab.

20 august 2016

*

"ISTU"
"Istu!" karjub noor ema juba kolmandat korda entusiastlikule sabaliputajale kollakale koerale, kes ei saa ikka veel aru. Ei ta istu. Paremal pool naist istub tütar, selline kolm kuni neli aastat vana, teab juba natuke vähem kui aasta üsna teadlikult, et kui ema ütleb, siis tuleb, muidu tuleb ema häälde teatud hüsteeriline kontrollimatus, millega laps toime ei tule. Aga koer oma entusiastlikkuses ei oska teisiti, kui et proovib veel mõnda aega mitteistuda ja kipub perenaist ohjeldamatult lakkuma.

"Miks sa nii kaugel oled?" küsib mees. Aga naine on nii lähedal, et ta tunneb, kuidas ta mehega samas rütmis hingab, et nende kopsud on saamas üheks, et need on teineteises kinni. 
"Miks sa nii lähedal oled?" küsib naine. Õhtuti räägivad nad tööst ja seksist - unistused on kuidagiviisi niimoodi nende jaoks täitunud. 


Pühapäevahommikute aeg

Ülikooli ajal oli mul lemmikaeg - pühapäeva hommik, siis ma ärkasin oma tühja ühikatuppa, istusin laua taha ja hakkasin uurima eesti keele morfoloogiat, eesti kirjandust või veel midagi. Rahulik aeg oli. Vist teine-kolmas kursus. Meel tõmbus kah rahulikuks ja keskendunuks. Töötasin mõnuga kuskil pärastlõunani välja. Jõin kohvi. Toanaabrid olid tavaliselt Narvas või Paldiskis, peikade juures. Mina olin omas elemendis. 
Hiljem tuli üha vähem ette rahulikke mõtte-kirjutamis-uurimispühapäevi. Miskipärast hakkasid mulle kuskil kahekümnendate alguses hirmsasti korda minema mingid meesisendid, kelles ma pidevalt kahtlesin, sest jah, nad võisid ju käia minuga samas koolis või mõnikord baaris, aga nad ei olnud ju omad. Tundsin äärmist rahutust ja tahtsin nendega põhjani minna, aga ainus põhi, mis tavaliselt vastu tuli, oli õlle- või veiniklaasi põhi. Nad muutsid mu rahutuks ja mõnikord rahulolevaks ka, aga siis natuke teistsugustel, natuke egostlikel põhjustel. Imelik on, et see pühapäevahommikute aeg tuleb vist tagasi. See, kus ma olen üksi, aga ei tunne, et oleks.

14 august 2016

Muru paralleelmeres

Muru - selline peaaegu maadligi ja lõikmata. Hästi trimmerdatud. Hästi ooteärevil. Isa. Hämmastavalt pühapäevahommikuvarane. Meie - jalutamas mööda linna. Linn jalutamas meis. Võru. Kass - tähelepanu vajav, aga küünistav. Kallis - soe. Uni - kell neli hommikul läinud. Meie - vaiksed.

Lagunev. Kaduv. Läinud. Kodu. Maa-ala. Kõik räägivad, et mul pole sellega enam mingit pistmist. Aga mul on. Ema - surnud. Laul - temale ja vanaemale. Nemad on surnud - ometi on mul nendega pistmist. Nagu ka 15 aastat tagasi kartulimaaks kasutatava saunamaaga. Isa saab kurjaks, kui ütlen, et aitasin muru kokku korjata koos kalliga. Seljad higised. Meeleolud ka. Sellest peab saama meie suvekodu. See on juba nagunii meie suvekodu.

Rahulikult.

Piret Bristoli "Paralleelmeri" tuletab miskisel põhjusel meelde Maia Tammjärve 2009. aasta Lätetel. Imelik, et aeg läheb nii kiiresti. Aeg - mille teiseks nimetuseks on seitse aastat. Ja mina olen ajaga kahasse pisut teiseks saanud.

Oeh.


*

12 august 2016

Nurruv kass ja rahutus

Mõningane rahutus ja rahu - võivad sulanduda üheks. Minu maailm ei ole lihtne. Keeruline ka mitte. Mõnikord on ta mõlemat korraga. Vajadused. Soovid. Nõudmised. Äraandmised. Juurdekogumised. Elu. Ma ei ole just suuremasi mõtleja või väljamõtleja. Viimased kaks aastat on läinud asjadele mõtlemisele, mille olemasolu on minu jaoks tähtis. Või siis nende väljamõtlemisele - väga kaugele pole ma jõudnud. Elukaaslus. Kodu. Inimesed, kellega on hea. Inimesed, kellega võiks hea olla. Ma ei suuda kodus istuda ja mõelda - samas iga päev liikuda ja otsida ka ei jõua. Aga liikuda tuleb ometi. Kasvõi oma peas. Ühest mõttest teise mõttesse. Ühe inimese juurest teise juurde. Aga natuke teistmoodi, kui vanasti. Problemaatiline. Vajadused. Tahtmised. Mõnikord on nad teineteisele täiesti vastandlikud. Tahad ühte, saad teist ja just seda teist ongi vaja. Mõnikord. Unenägu sellest, kuidas me neljakesti restos istume Professor, Preili, Maret ja mina, minu sülle on ennast kerra tõmmanud Poeet. Jäigad blondid juuksed kahisevad läbi mu sõrmede ja mul on tunne, et ta nurrub nagu kass, mõjudes sedasi nagu meeldetuletus, et midagi on vaja teha oma unistuste ja lootustega. Mõned inimesed on sellised. Nad meenutavad mind ennast. Meenutavad natuke minu unistusi või vähemalt minu sõnastusi unistustest. Asjad lähevad keerulisemaks - lihtsamaks, aga mina jään mõnikord millestki ilma, mis on mu teinud. See on muutumine, kehastumine, olemine, vaikimine. 

Poeet meenutab mulle järjekindlust ja julgust, mis mõnes mõttes hetkel vähemasti kirjanduslikus ja kirjandusteaduslikus mõttes minus puudub. See oli. Isegi seitse aastat tagasi oli see täiesti olemas. Nüüd on see muutunud millekski muuks. Ma ei ole veel arugi saanud täpselt milleks ja ma tahaks teada. Ma ei tahaks alla anda ega muutuda millekski muuks - aga imelik on see, et ma juba olen muutunud, lihtsalt ma ei saa veel täpselt aru kelleks. Kas ise hoopis selleks nurruvaks kassiks või? 

08 august 2016

Vang, tingimisi

Kui elule jääb ette liiga palju sõnu või lubadusi või vandeid, siis tunned ennast vangistatuna? Hoituna? Turvaliselt? Ma tegelikult ei tea. Ma olen sealsamas - selles peenikeses ja tabavas hetkes, kus maailm teeb mu natuke rohkem lahti mu enese hirmudele ja ihadele. Ta paneb mind mõtlema. Mõtlema paratamatusele ja üksindusele. Mõnikord me sünnime - ja ometi sünnime isegi kaksikutena päris üksi. Hingame esimest korda esimese või teise lapsena õhku. Aeg libiseb meisse - ja jääb. Inimesed meie ümber on nagu turmtuled. Hääd ja halvad - ühendustega ja ilma. Mõjuvad vabandustena ja vabadustena - oleneb mispidi me neid nägema õpime. Jah, ta võib vabalt olla nõme. Tal võib vabalt olla õnne. Jah, tal oli seekord õnne, see vabandab ta õnnestumisi.  Jah, aga tavaliselt ta pole nii nõme. Jah, aga ta pole tegelikult halb inimene, missiis et rassist, ikkagi mu isa, mu vanaisa, mu õnnetu või õnnelik vend.  Me õpime elama, nii nagu elatakse häädes filmides, vaikides ja ilusates kaadrites, kus õhulised roosad pilved räägivad teismelise plika hirmudest ja ahastustest vahuse mere taustal. Jah, aga me tegelikult ei tea, kust tuleb see tung olla kellegagi lõpuni või lõputult või lõpuga koos. Või kellegagi lihtsalt nii, lihtsalt natuke, lihtsalt selleks, et vaigistada oma kurbust või üksindust või metsikut iha, mis kasvab välja kord niuetst, kord mingitest veidratest olukordadest, kuhu inimesed satuvad. Koos. Olgu see mingi reis või mingi töö või veel midagi. Olgu see nüüd või olgu see homme. Olgu see nii või olgu see naa. Miks me ikkagi leiame, et meil on vaja vabadust olla kellegi/millegi vangis või kellegi oma? Teisiti lihtsalt ei saa. Rahu tuleb kellegi soojast ihust. Tal on tavaliselt silmad ja suu ja mingi pöörane oskus olla üksainus siin ilma pääl, kellega võib, kellele võib, keda võib, kellest võib, kes on. Ja ega need teised sealjuures olemata saa - nad ei muutu kivideks ega seinaks, vaid nad on seal. Neid võib ka, lihtsalt sellepärast, et nad on samasugused põnevad ja ilusad inimesed. Lihtsalt vähem minu inimesed, aga minu inimesteks saadakse ju aegamisi ja tundlemisi ja hingamisi ja käimisi ja filmi vahtimisi ja koosolemisi - me lihtsalt mõnikord ei saa aru, et kõik on äärmiselt primitiivne. Et minu inimesed või meie inimesed pole nahavärv ega ka mitte eesti keel (see perfektne), vaid tavaliselt on see koosolemisi tekkiv maailm. Ehk isegi väljaspool ekraani, ehk isegi väljaspool karjet, et mina tean inimesi.
Ei tea.
Kui pole päriselt julgenud.
Siis ausõna - ei tea.
Tingimisi ka mitte.

07 august 2016

Vikerkaar, Aet Annist ja Silvia Urgas

Mõnikord on nii hea üksi raamatuid lugeda. Inglise keeli, eesti keeli - ingli keeli, elu keeli. Viimne Vikerkaar tekitab väga mitmetahulisi mõtteid või siis vaikust. Seda piinlikku, kus inimesed vaatavad paremale ja vasemale. Ei-ei. Mina ei vaata. Põnev on. Aus on. Hirmus on. Alati on. Kui räägitakse, millestki mida ei teadvustata. Vajadust lüüa jalg maha ja öelda, mismoodi asjad peavad käima. Juba mõnda aega ei kuulu ma vallaliste või töötute hulka. Lihtsalt ei kuulu. Võin kuuluma hakata. Elus pole miski eales lõplik ega ka mitte igavene. Nii lihtsalt on. Ausalt. Kõrgharitud. Jaa. Sellesse piirkonda ma kuulun. Isegi - imestan nüüd juba päris põhjalikult, isegi elukaaslane on. On-on. Seega - mitte mingit vaikust ja vakatust vaid täiuslik püüd jõuda lõpuks ikka maale, nende inimeste juurde, kellele läheb korda, kellega tuleb koos olla. Igal juhul üks põnevamaid tekste on Aet Annisti pendelmigrantidest, mis kuidagi hirmsal-vähem-hirmsal kombel läeb kokku Andra Teede nendinguga või siis retsenseeringuga Silvia Urgase viimasest või siis tuleb öelda esimisest luulekogust "Siht/Koht". Teede väidab, et Urgas kirjeldab sisuliselt sisemigranti, kellel on kõige tähendusrikkam suhe arvuti ja telekaga. Kuu aega tagasi käisin imelise Jessie LaFleuri luulelugemisel ja temagi etteheide on, et inimesed vahtige vähem sarju. Migrandid me kõik, kes me ei suuda siduda ennast ümbritsevaga ja kes me otsime vahendeid, neid aga leidmata, tundume endale kadunud ja kaotatud ekraanidesse, Soome, ära. Meie. Selleks, et pea olema Tartu ülikooli 1990ndatel sündinud tudeng, kellele meeldivad hirmsasti hipsterimülkad-urkad. Selleks peab lihtsalt olema ennast välisega mittesiduv täiskasvanud inimene, kes tegeleb ainult enda elushoidmisega, omamata mitte ühtki kapitali - ei rahalist, etnilist, emotsionaalset - ainult iseennast. See on hirmus. Ja see on omamoodi ka ilus. Vaba. Jõhker. Üksildane. Tavaliselt - sõidetakse sellise antisotsiaalse, antirahalise, antietnilise kapitaliga Soome, Saksamaale. Ära.

Ja nii ongi.

06 august 2016

Probleemid ja Angelou

Üle pika aja libisen poodi. Ilus on libiseda. Ostan raamatud - venekeelsed Dovlatovid. Ees istuvad inimesed - räägivad vene keeles. Mind teenindab imeilus keskkooli lõpetanud tüdruk, kes valab mulle ilmselgelt liiga palju punast veini ja nimetab kirsitoskat tikritoskaks. Ah, missealsikka. Hea on ikka. Maandun Vikerkaare ja Dovlatovi sekka lihtsalt selleks, et oma elukaaslasega ligi nelikend minutit elu arutada - telefoni teel eksole - kohvikus, eksole. Muutun mõnel hetkel kirglikuks, siis rahulikuks. Nii nagu see suhtlemine meil ikka käib. Tegelikult ei räägi me telefoni teel isegi enda probleemidest. (meie probleemid: keegi suitsetab, keegi käib liigpaljalt mööda tuba ringi, keegi on natuke lohakas - st mina, st hetkel väga suuri probleeme pole). Siis räägime vihikukaantest, siis Dovlatovist. Mitte ükski neist ei ole probleem - kõik need on omandused, millest võib saada ühel hetkel probleem. Elu ühesõnaga.
Maya Angeloud loen.
Oma ülemusest näen hirmuunenägusid mõnikord.
Angeloust võiks vabalt rohkem unenägusid näha või vähemalt tajuda nonde teravust. Mõnikord loen ja imestan, kuivõrd palju on minul ühist mustade tüdrukutega 1930ndate Meerikas või isegi Martha Idibiaga Nigeerias - sest meid sõlmib kokku traditsioonidest ja usklikkusest pungil (vana)ema. Angelou kasvatas üles tema isapoolne, mind minu emapoolne vanaema - usklik ja mingis mõttes teiskeelne, teismeelne kui minu koolikaaslased või mind enamasti ümbritsev isailm. Loen ja tunnen ennast ära.

27 juuli 2016

Lugemise aeg - koosolemise aeg

Olen sellel nädalal juba teist päeva kodus raamatuid lugemas. Praegu siis venekeelne Dovlatov. Väga äge on. Ja hirmusnaljakas. Nagu neelaks pidevalt elu mitmemaigulisi pille alla. Kaugus - lähedus. Soojus - jahedus. Kõik sõnad ja nende puudumised. Kõik asjad ja nende olemised-olemused, mis õhkuvad minu poole või minusse. Lihtsalt nii on. Venekeelsus, selle läheduses ja kauguses - ühekorraga moonduvad minuks.
Töö juures on raamatute loendamine. Kodus on liiga palju und vajav mees, kes suutis hommikul pisut tööle hilineda. Nii tore oli kaua magada ja mis seal salata - kallistada. Eks ma püüa temaga kuidagi hakkama saada. Mõnikord saan aru ainult ühest asjast - vajan omaette aega. Sel aastal ehk isegi rohkem kui varem ja see on natuke arusaamatu. Ehkki mõnikord on see omaette aeg - meievaheline aeg, koosolemise aeg. Lihtsalt on ja kõik. Eile istusime kividel ja vaatasime vanemaid ja nooremaid inimesi Kalarannas perekonnaga. Koer otsis kivi taga, õetütar kiljus, õepoeg tegi kõigist imelisi ja natuke hirmsaid pilte. Minust kohe paar sellist koleda-Katrinalist, mille peale kaksikvend (mitte minu oma eksole) ütles, et ohhoo-missugune-õuduspilt-Katrinast. Oli jah. Tervelt paar tükki oli.

22 juuli 2016

Mater i aal ne

Mater - kõlab küll jah, nõnda nagu oleks paras materdamine kuskil käimas. Loen praegu Nancy Hustoni "Loomispäevikut" ja mater ehk vene keeli ametlikumalt ema, või inglise keeli mother või saksa keeli Mutter. Mama - mat, mother - mom, Mutter - Mutti. Kõik oleks nagu kuidagi seotud matteriga ehk ainesega - eks minagi ole kartnud ja karda siiani - ainest, ses mõttes on lausa hirmuäratav, kuidas olme võib pea kohale tekitada mustmiljon pilve ja ebamugavustunnet. Me siin nüüd hoidume natuke koristamast ja õiendamast. Mina olen väsinud ja õnnelik ja natuke segaduses korraga. Sinikatega põlvedel ja valutava peaga - eile olin selline. Tunne on veider ja valus korraga. Loen Bataille´i suhetest Laure´iga, kes jõi ilmselgelt liiga palju, et vastu pidada mehe tempos. Minagi joon - selg valutab - käed valutavad - pea valutab. Vana olen. Noor olen. Kogu aeg olen. Kirjutada tahan. Vaikida tahan. Minus esinev mateeria kaldub laulma - vaikust ja pühendumust korraga.

09 juuli 2016

Kirjutada, sest kirjutamine on rohi

Viimased kümme-viisteist aastat on kulunud natuke mõttetutele tegevustele. Vähemasti olen ma nad mõttetumaks teinud, kui neil esialgu plaanis oli. Minus peitub ka ambitsioone. On alati peitunud. Aga ilmselt on neil karm omadus võtta ära võimalikkuselt selle imelisuse pale. Imelised on inimesed, kes suudavad armastada armastamise enda pärast, kirjutada kirjutamise naudingu pärast (näiteks proovin praegu Dovlatovi kaitseala lugeda vene keeli ja seal ta siis räägib oma kohutavast naisest, kes vajab Serjoža raha ja normaalset töökohta, mitte aga geniaalsust, mis muide tundub esialgu kõige meelitavam mehe juures, tema "geniaalsus" või meeletu kirg millegi suhtes, mis on tuhandeid kordi suurem kui mees ise), lugeda lugemise naudingu pärast, laulda laulmise vaikse lohutuse pärast, joonistada joonistamise mõnu pärast.

Ma olen liiga asjalikuks muutnud. Liiga normaalseks ja täiskasvanuks saanud. Ja see häirib mind. Püüan nelja keelega kitarril oma laulu saata. Henryk küsib, et kas ta ei tohiks seda linti võtta. Mina teatan, et ma tahan natuke iseendale laulda ja temale ka, et maha rahuneda, et jälle ennast inimesena tunda, et maailm mu ümber muutub iga päevaga aina keerulisemaks, et ma ei saa oma koju - memme ja ema juurde (mis siis et nad on surnuaial, ikkagi!) sõita ja aias marju süüa ja Henrykuga koristada, et kõik see tuleb alles septembrisse lükata, et ma ei saa muru niita, et ma ei saa raamatuid korrastada. Mul oli sel aastal 6 puhkusenädalat, millest mõned päevad sai Võrus oldud. Aga siiski, siiski.

Hirmus hakkab. Poolteist suvekuud on nüüd praktiliselt iga päev tööd vaja teha. Või noh. Tööd! 

Ja seal ma siis laulan.

Isegi igatsusest on naljakas laulda.

Kui ma ülikooli esimesel magistriõppeaastal viibisin, siis ma teadsin, mis ma tahan. Olla äge! Nojah. Nüüd ma siis olen "äge". Kirjutan - harva, aga siiski, joonistan, harva, aga siiski, loen põnevaid lugusid teemal löömine (Viimase Vikri Kolgi [ohoh, tal on ju isegi selline perekonnanimi, et ohkuidas tahaks kolki saada] ja Soometsa lood on kolkimisest või löömisest) või vaikus, sest mul pole aega lugeda. Ma olen kaotanud nende asjade esialgse tähenduse - enda ja maailma piire tunnetada. Ja see on tegelikult hirmutav.

Sellegipoolest vallutame varsti Henrykuga Tallinna. 

Esiteks ikkagi varjudena rohu. 


03 juuli 2016

Täiesti tõsine armastusluule krooksuvale naisele, kes tahtis teada nime

Mõnikord tundub elu täiuslik. Ise ka ei tea täpselt miks või kuidas. Inimesed astuvad sellesse sisse ja nad on just need inimesed, keda oli vaja. Või kes võisid mind rõõmsaks teha. Või kes muutsid mu maailma helgemaks. Eile käisime REaDis. Maaja Hallik on loonud imelise kohvik-pood-esinemiskoha. Midagi, mis minagi looks, kui ainult teaks, et inimesed nii ilusad võivad olla.

Jessy James LaFleur - esines seal viie palaga, millest üks oli armastusluuletus minule. Seda teatud erksust, mis sellest võimsast ja ilusast naisest välja lendas, oli naljakas kogeda. Aga luuletuse tegi ta mulle koha peal ja ilmselt karistuseks minu ilmselge vaimustuse-segadusehetke pärast. Mõistatasime õnnetult Henrykuga tema nime õigekirja ise ninapidi i-phone-is.  Jessy luges samal ajal igatsusluulet vihmale.  Küllaltki segav nimesegadus lõppes minu valge veini krooksatusega. Täiesti täiesti täiesti - preili Fiona ja Shreki tunne tekkis.

Seepeale küsis Jessy minu käest, et kas mul on probleem. Ja mina vastasin, et ei ole, või tegelikult, on ikka. Kuidas Jessy kirjutatakse? Ja pärast seda tuligi armastusluuletus. Intensiivsus on vist selle nimi, kui kellelegi liigkaua silma põrnitsetakse. Aga ju ma pidin tema shou juurde käima. See oli tore. See käimine ja šou . Henryk võttis armastusluuletuse linti ka. Võib-olla eksponeerin ka oma blogis.

29 juuni 2016

Kondiklibu jõesea ja marmosetiga

On imelisi asju, mida meile ikka meeldib öelda. Oma naistele, oma kassidele, oma koertele, kõikidele-kõikidele-kõikidele. Ole paksem! Ole peenem! Ole! Ole! Nagu oleks see mõni härjavõitlus või midagi. Aga näe, ei ole! Elu on kõikide viperuste ja väiksemate viperuste saatel - saame korraga teada, et ei olee! Oled nii, nagu oled. Paks, peenike, hullumeelselt tark, totakalt ninatark, enesekeskne, teistekeskne - vahet ju tegelikult pole.
Kui woolfikad jagasid õnnetut Kate Winsleti, kelle näiteringijuht oli öelnud talle, et jah, ta võib mängida kõiki pakse tüdrukuid ja sellega ongi tema anne saavutanud oma tõelise maksimumi, siis ta ei jätnud jonni. Mõnikord on nii, et me oleme oma vanemate meelest paksud, lühikesed, inetud - aga enda meelest - noh, meil tegelikult pole probleemi, see ei huvita meid. Mina olen kõhn, veider tüdruk või siis nüüd tuleks juba öelda Naine. Ilma igasuguste keskmiste ja vähemkeskmiste sõnadeta.  Ja ma hakkan sellega alles nüüd kuidagi sina peale saama. Ainus, millega on mul natuke raske sina peale saada on minu raamatud, neid on nii palju ja kõiki tahaks korraga lugeda. Kõige sisse minna ja jääda. Samas jälle tahaks jalutada. Metsikult. Üksi ja kaksi ja igatepidi ja moodi. Näha.
Eelmisel nädalal käisime jõesigu kaemas. Nii nunnud olid, et süda jättis lööke vahele. Elukaaslasele meeldisid aga marmosettahvid, kelle nunnusus minu jaoks küll nüüd midagi sellist polnud, et tahaks omada seda looma. Ta polnud üldse nii efektne, nagu jõesiga oma oranžika selja ja kummalise sõjamaalingulise näoga, millesse on pandud teatud väärikust, mida leiab nii harva nii inimestes kui ka loomades. Nad muide kaklevad isegi leoparditega, et kaitsta jõepõrsaid. Nigeeriast pärit uhked ja väga nunnud loomad. Aga pärast seda, kui me koju tulime ja ma juutuubitasin marmosette, siis hakkas mul päriselt paha. Inimestest, ahvidest, lemmikloomandusest üldse. Efektne jõesiga ja mina keset Tallinna tänavat või siis Lagost ei kõlanud minu peas sugugi mitte enam nii ilusasti. Esiteks - ma ei oskaks tollele õnnetule efektsele loomale sellist niiskust ja liiva igal aastaajal pakkuda, nagu tal oma kodukandis Nigeri kaldal pakutakse. Teiseks aga ei saaks ma endale kunagi lubada jõepõrsaks muutumist, et tal oleks parem minuga suhelda ja suhestuda. Jah, mõned oranžid riided on mul kapis ja kui ei ole, siis tekitan, aga see päris päris jõekuldi haaremisse kuulumine või jõepõrsa tegemine jõeemisele või kasvõi jõesealik suhestumine teise jõeseaga - oleks tal vägagi olematu.
Marmosettidest oli eraldi saadegi tehtud. See, kuidas inimesed sõna otseses mõttes varastasid emalt imiku - kolmepäevase. Ja pidasid seda täiesti normaalseks tegevuseks. Nii nagu polekski midagi juhtunud. Ohjah. Mis tunne oleks lugupeetud nooremal, kui keegi tuleks ja võtaks tema äsjasündinu temalt ära. Ma saan aru, et arvatakse, et loomadel pole tundeid. Ja mida varem lahutada emast pisike, seda kindlamalt on ta kellegi teise poju/tüteri. Aga selles pole ju küsimus! Ebakindlushood seoses varase ema lahkumisega ei lakka kunagi olemast. Nad tekivad ja kaovad - tekitavad mõistlikke ja vähemmõistlikke olukordi. Neil on oma triksterlik viis - varem või hiljem väga kõvasti maksma minna.

28 juuni 2016

Asjalikust korduvkasutuseni

Ma ei olegi pikka aega endale lõplikult selgeks teha suutnud, et mida tähendab töö tegemine ja asjalik olemine. Ausalt öeldes pole viitsind. Kuigi mida vanemaks ma saan, seda kindlamalt tuleb tegelda oma hambumuse, sinikate ja raamatutega, mis ma viimastel aastatel endale koju olen suures usus ja armastuses kokku ostnud. Keegi peab ju. Inglise keel. Prantsuse keel. Vene keel. Hispaania keel. Saksa keel. Kõik tuleb ära võtta. Riiulitelt. Inimestelt. Igalt poolt. Praegu ootab lugemist Maya Angelou ja Dovlatov. Üks inglise, teine vene keeli.

Vanatädi sai muide täitsa kõhukatarri aprillikuu Plugist, küsis, et kas ma sellist asja lugedes ei karda tapetud saada või? See on ju hirmus hirmus hirmus asi, mida lugeda. Ja ma vist natuke ei teagi. Kui inimesel on kodus Solžinitsen ja ta arvab tolle "Arhipelaagi" liigkriitiliseks raamatuks olevat, mis võib lugedes lüüa paigast liiga palju erinevaid asju, siis... Nojah. Mina nii ei arva. Minu meelest peab ikka asjadest rääkima - ausalt. Ehkki miskipärast tuleb ausalt asjadest rääkimise juures mulle ikka meelde mõni manipuleeriv ja vihaselt jalgu trampiv puberteediealine Katrina või siis vanatädi, kes tahab, et talle pöörataks tähelepanu. Iseenesest pole see viimane ju kõige hullem asi maailmas - tähelepanu ma mõtlen. Aga kui ausalt rääkimine on lolluse rääkimine, et ütlen, mida tunnen ja sülg suhu toob ja olen loll nagu lauajalg ja ei tahagi areneda ega maailma enda ümber mõista, vaid puistan omaenda nõudmisi/tahtmisi peale, siis... Jah... Jõudu! Armastust! Ja mida kõike veel sellel - lolluse teel! Ja ilmselt teiste puhul - kannatust.

Meil lõppes 30Rock otsa ja natuke kurb on. Mina tahan ägedaid-töökaid-põnevaid naisi näha ja nüüd neid nagu enam ei olegi. Kuigi me vist leidsimegi Amy Poelheri mängitud Leslie Knope´i - kes oma idealismuses meenutab mulle siiski mõnikord lolle, kes rohkem puistavad oma teadmatust, kui mõtestavad oma tegevust. Eesmärk - augu pargiks tegemine on olulisem kui ilmselge auk keset linna. Auguga tuleks midagi ette võtta, mitte augu pargiks tegemisega. Ja võib-olla tuleks ka ülidemokraatiale vastu hakata ja mõelda ratsionaalselt, et mida teha auguga. Kuidas representeerida auku uuel moel? Kuidas läheneda ilmselgele probleemile õige nurga alt? Mõnikord ei näe keegi palki, auku, näljaseid lapsi, korduvkasutuses hirmu omaenda nina all. Mõnikord aga - ei olegi muud kui palgid, augud, näljased lapsed, korduvkasutuses hirmud, millega inimesed ainuüksi tegelevadki.

20 juuni 2016

Luuletusi

Alice Kask "Nimetu"


*
Millise meeletu kiirusega
võib langeda
raudtrepil katki
ja kõige soojema inimese
sülle

Millise hirmu ja rõõmuga
avastada, et käia
on veel nii palju radu

Millise tanksaapaliku
löögiga allpool vööd
võib vabariikluse
üksindust rünnata

mis ei tunnista seksuaalsust
ega surma ega
vahel ka vastutust

ainult piirid ta ees
ainult hirm
millesse mahub

üksainus veri
kartulid ja
vaikne viha
feisbuki veergudel

*
viha ei oska me
kellelegi laenutada
mõnele vaiksele viivulegi
ära anda

vahutame ja viskame kinda
teades vaid enese
väikest hinda

seda ei taha
too on ju paha

Mõnikord katel ja mõnikord pada
ajab me süda ja endal
peaks olema paha
vahutame ja viskame kinda
tundmata kellegi teise hinda

*
hommikustesse uudistesse
puistatakse
kolmelapselisi süüria perekondi

tunne on nagu
räägitaks tõuloomadest
oskab inglise keelt
inseneriharidusega
ei kanna hajibi
mõistab hukka
polügaamia
pidas Süürias poodi

minul on piinlik
miskipärast

16 juuni 2016

Täiuslik mees ja tolm

Natuke mitme otsaga värk - see inimeseks olemine. Minu meelest. Ojasoo asja ei julge kommenteerida. Natuke ehmatab ära. Täna käisime luulemasinat vaatamas. Haljak on oma intensiivsuses ja lugudes, mis lõikuvad kõige taha, mida me teame ja mida ei. Jürgen Rooste ja Sveta. Vootele Ruusmaa ja tema muusika, laulud lauludeks. Trapeež pagulastest ja austritest. Künnap oma kõmiseva häälega maamajast, mille katusel kõrgusid taeva poole kukeseened. Või nimest lihaks saav luuletus Maarja Kangrol.

*
pärast minuga kohtumist
võttis ta kiiresti
kaalust alla
nägin iga päev
aina lähemale
tungivaid
silmi
kerest
välja kasvavaid
imelisi roideid
millel võis
pilli mängida
ja nõnda me
kahekesti
mu nälginud
täiuslik mees
ja mina
mängisime
peitust ja pilli

*
kardad tolmu ja astmat?
Mu kallis
minu elu ongi
üks tolm (ja astma) 
isegi mitte kollane 
või igatsev
nagu kunagi ühes
loengus
ühe mehega
kes oli 
kõige kurvem mees
keda tean

ja tema tolm
ja tema tunnid
olid täis 
Pronkssõdurit
ja küsimust
et miks nii läks

14 juuni 2016

Selga panemata

Viimasel ajal olen püüdnud täitsa omaette olla. Kusjuures see on täiesti võimalik, kui on olemas inimene, kellega saab koos olla. Siis tekibki selline päris minu isiklik oma nurk-võrk. Natuke valus on ainult ja ma ei ole veel endale selgeks teinud, et mis täpselt ja miks. Ma lihtsalt tajun mingit tugevamat survet, kuskilt altpoolt, ülespoole. 

*
midagi selga panemata
olen unustanud kõik
oma selga

fantaasiarikkad oletused
sellest, kes ma olen
nonde teiste jaoks

fantaasiarikkad hirmud
sellest, kuidas nad
mind hävitavad
kui ma pole
see, kes ma pole

*



11 juuni 2016

Sessualne Katrina abielust

Teate küll, kuidas need asjad käivad. Lobised paar tundi natuke mõttetut juttu teemal - elu. Ja siis korraga küsib uus tuttav (tõenäoliselt kahekümnendates noor), et mis sina arvad abielust. See on põnev asi, millest rääkida suvalise naisterahvaga, kellel ei ole just palju ettekujutust abielust. Ma pole sellest kunagi midagi arvanud. Kui ma olin kolmandas klassis ja kaheksa-aastane, tahtsin ma abielluda ja kolm last sünnitada ja elada ühes majas meie kooli kõige ilusama tüdrukuga, kellel olid pikad blondid juuksed ja toredad vanemad. Ma lihtsalt pidasin seda toredaks võimaluseks, kuidas perekond ei tähendaks ainult meest ja mind ja kolme last - vaid veel kedagi väljaspool mind ja meest ja kolme last. Päriselus - see ongi tavaliselt mees ja laps ja siis kogu see ülejäänud suguvõsa, kes peaks-võiks-ilmselt-isegi-tunnevad mingit huvi maimu vastu.
Aga jah. Mina vaatasin noormeest enda vastas ja küsisin, et miks ta minult selliseid küsimusi küsib, et kas ta soovibki minuga abielluda. Loomulikult ta ei soovinud. See oli tema meelest minu provokatiivne sidumine tema kaaslastega. Aga kuna sellega viimasel ajal nii paljud tegelevad - üsna avalikult ja arvamuslikult, siis võib öelda, et noorsandi arvamine ei huvitanud mind selles osas kohe üldse mitte. See oli abielu ja lastesaamise vastu. Nojah - eks ma isegi olen selles seisus olnud, et abielu ja lapsi - eeei. Mis ei? Mis jaa? Mul ei olnud tol hetkel elukaaslastki - tõenäoliselt oli mul mingi järjekordne armumine poole peal! Abielu - ei! Keda see huvitanuks, kui ma oleks seda tervele ilmale kuulutanud. Heh? Äärmisel juhul mu õnnetut-mõnikord-isegi ontlikku isa.
Üldiselt - ja ma ütlen seda täiesti kõigutamatult - see puudutab laste saamist ja abielu ja tööl käimist ja meikimist ja mittemeikimist ja jumalteabveelmis tegelikult väga isiklikke toiminguid. Ma ei arva, et ükski maailmavaade, usulahk, ühiskondlik suhtumine jne jne kunagi üldse saab meile selgeks teha, mismoodi MEIE ise elama peame. Olgu see Ekre või olgu see mistahes muu asi. Inimesed ise otsustavad palju nad sünnitavad või kasvatavad lapsi või ei sünnita või ei kasvata oma lapsi. Inimesed ise otsustavad, kellega nad koos elavad ja kellega mitte, ja enamasti ka, kas nad abielluvad või mitte. Lihtsalt. Ilma igasuguse kriitikata. Konkreetselt. Ja naljakas on see, et mulle ei lähegi see korda, mida keegi arvab abielust. Seni kuni ta pole minu jaoks see tähtis inimene. See, kellega ma tahan olla koos kogu aeg või kujutan end olevat koos kogu aeg, pole nendel asjadel tähtsust.
Ja ainus inimene, kelle arvamus loeb, lebab praegu mu voodis kõrges palavikus ja teatab mulle iga mõne aja tagant, et hirmsasti tahaks Liz Lemonit ja 30 Rocki kaeda. Liz on minu moodi nirginäoga prillikandja, kellele meeldivad jampslikult lollakad ja täiesti saamatud mehed (või vähemasti ta satub kogu aeg nende otsa), ja kellel on hämmastavalt imearmas ja hullumeelne meesülemus, kellega ta on kogemata isegi abiellunud. Teate küll, kui teil on seljas valged tenniseriided ja peas on teil  malaariavõrk ja te hoiate tasakaalu pärast, sest laulatus toimub liivasel ilusal rannal, oma meesülemusel käest kinni ja ta on teid tegelikult kaasa kutsunud kui oma isameest (või siis isaneiut), siis võib seda teiegagi juhtuda. Teate. Teate. Ja siis muidugi lahutanud, sest see õnnetu ülemus kannatab Lizis välja ainult tolle kasvatamist ja õpetamist EDUKAKS inimeseks. Ja talle meeldivad tegelikult väga uhked ja julged ja ilusad naised.
Aga jah. Abiellumine.  Umbes nagu mingid teooriad abiellumise või mitteabiellumise, lapsesaamise või mittelapsesaamise kohta. Lõpptulemus on ikkagi see, et inimesed ise otsustavad, mismoodi neil lihtsam on. Mõnikord on lihtne üksi olla, teinekord on päris raske eemal olla inimesest, kellega oled äsja tutvunud. Ongi raske. Hoomamatult ja lollakalt. Ma isegi imestan selle üle - et kui kiiresti see käib - see mõistmine, et kellegi puudumine hommikusöögil, voodis või lihtsalt kaisutuses võib tekitada nii palju ebamugavust, hirmu, ahastust. Just nimelt hirmu ja ahastust - see kellestki ilmajäämise oht võib vahel olla nii tugev, et see sunnib haarama kinni ükskõik millest. Ja siis seisad keset oma tuba - vaatad lakke ja korrutad, et oled iseseisev naine, et tead, mida elult tahad, et kõik on korras, et ta tuleb, et ta ei ole haiglas, et ta ei ole kellegi teise juures. Ja siis - tungivad sealt seest need emotsioonid, mille olemasolust polnud sa ehk teadlikki - tungivad esile ja muutuvad aina teadvustatumaks. Jah - ma usun, et kui üheaastase tüdruku ema viiakse viieks kuuks haiglasse rinnavähiravile, siis see mõjutab teda. Või kui kolmeaastane näeb ema keha lagunemas elutoas - siis see mõjutab teda. Mõjutab teistes suhetes. Mõjutab ja hirmutab. ja ma usun, et abielu, lapsed ja kogu see muu jura, millest räägitakse pro või contra ei oma mingit tähendust, et nad hakkavad olema kuskil mujal, et nad hakkavad mõjuma kuskil mujal - nii nagu ibuprofeen mõjub mõnikord hoopis teistmoodi. Päriselt. Ja mina meenutan Lizi.


09 juuni 2016

Kukal

Ajapikku kaldus ta endast mööda vaatama. Nii nagu inimesed ikka. Ootusi täitma. Nii nagu siis, kui ollakse millegagi nii harjunud, et jube hakkab, imelik hakkab, vastik hakkab, hirmus hakkab. Ajapikku kasvatas ta endale iseloomu väikest viisi soomustatud mao, kelle keha tegi nõkse. Näiteks praegu vaatas ta oma naise kukalt ja mõtles pingsalt selle suudlemisele. Ta ei olnud seda vähemalt kümme aastat teinud. Naine oli otsustav, jõuline - selline, kelle arvamusega pidi sina peale saama. Vastasel juhul pidi naisest eemalduma.
Nad ei olnud armatsenud kolm kuud. Mees oli seksinud kellegi teisega, sest naine lükkas ta eemale, näitas kukalt, mis tekitas karjumise tunde.
"Räägi minuga," mõmises mees vaikselt, "Armasta minuga, räägi minuga, ole minuga."
Midagi oli juhtunud. Kümme aastat oli vahelt läbi jooksnud ja ta polnud rääkinud. Ta polnud isegi muianud. Ta polnud midagi. Ta oli otsekui tardunud maailma, kuhu mehel polnud asja. Oleks neil vähemalt ühine tragöödia, surnud laps või põlenud maja. Neil ei olnud seda. Neil oli mõlemal karjäär ja kaks imelist last. Ja see õõvastav võõrus, millesse mees lagunes naisele silmadesse vaadates. Ei, naine polnud kohutav. Naine oli endiselt ihaldatav, endiselt tark, endiselt ilus - pärast kahtekümmend viit aastat - ikka veel nii imeline, et seest läks soojaks ja segaseks. Aga eemal - pidevas marutaudilikus enesekesksuses eemal.
Mees püüdis temaga suhelda - suhestuda - üheks saada. Aga enam polnud võimalik. See polnud enam kellegagi võimalik. Ta tahtis karjuda, aga hääl krampus tema huulte vahele ja jäi seisma. Kukal tegeles millegagi, mis ei olnud mees. Arhitektuuri uurimine, kohalik ajalugu, luule, mille sisse olid pagendatud eestikeelsed vaiksed sõnad, mida ainult väga haritud oskasid ja tahtsid öelda. Kukal. Kuradi kukal, millest sõltus tema kodu, tema elu, tema õnn. Kukal.  
Ja niimoodi õppiski mees lööma esiteks käega, siis aga kukalt. Naine palus - naine ahastas - mees nõudis. Ja ühel hetkel ei saanud ta arugi täpselt mida. Ta teadis, et iga löök õigustas tema nõudmisi ja võttis midagi ära - hirmu, ahastuse, üksinduse, andis tagasi midagi lootusesarnast, midagi, mis võimaldas maailma paremini vaadata. Vähemasti nii ta uskus. 
Naine seevastu - lükkas veel kõrgemad müürid ette, läks veel rohkem ajalukku, luulesse, arhitektuuri. Mehest eemale. Nende lähedus koosneski naise kuklast ja mehe käest, mis oli õppinud lööma.