30 aprill 2013

Hullumaja

Mina olla on nagu hullumaja
igaühte võib solvata sellega et
sa ei tea
see käib kirjanduse ja kirjutamise juurde
alati võiks rohkem teada
millest
olukorrast riigis või Anija vallas või Aegviidus või aega viites
naljakas on lugeda kõige selle peale Jevgeni Griškovetsi "Särki"
on nagu selga pandud või sellest mööda
on nagu endaks tehtud või endast mööda
asjad selginevad oludes
mis asjastuvad
inimesed saavad endale maitse ja lõhna
mina muutun aina tarbemaks
ja tuumakamaks
sest ma saan teada
kontekstistun ja kontakteerun
ära karda kõik teeb selle maailma kõigeks
korstnad vahetuvad radikatega
ehkki viimastega on külmem kevadet vastu võtta
ja õhus
Tallinna kesklinnas hingab ikka
puu põlemise lõhn
oma keevalisi radu
Mina olla on nagu hullumaja
iga kord võib kellelegi liiga teha
mina olla on nagu eesnimi
kahasse perekonnanimega
millel on ainult viitav tähendus kellelegi teisele
kes on juba ammu
ja ei ole ka surnud
mina olla on tore ja valus
ja ehedalt lähedal
nii nagu ikka

29 aprill 2013

Jälle ma kohtun oma aastatetaguse minaga

tahaks kirjutada lugusid teistpoolsusest.
loen vanu blogi sissekandeid mailist ja tunnen, et ma oskan öelda
isegi siis kui ma ei julge alati öelda
imelik

saan ma kunagi niimoodi kirjutada, et inimestel jääb hing kinni

august 2009 all pool

Tüdrukuks olla

Tüdrukuks olla pika patsiga sellele suurele kasele ja tiigis ringiaerutavale konnale. Isale, kui kogred ei maitse veel niimoodi, nagu nad võiks, kui nad veel tiigimudas ringi suplevad. Tüdrukuks olla oma koolivennale, kui me teeme oma tiirud ümber Shnelli tiikide ja sinna uputasin ma oma avaldatud luuletuses vaesed kassipojad. Ju siis polnud kuhugi mujale uputada, arvestades Tallinnaga, mida ümbritseb merepiir. Siiamaani mäletan oma naabritädi lugu, kelle mees uputas ennast Tamulasse. Kujutlesin lapsena üsna üksikasjalikult kivi, mis mehe põhja tõmbas ja kalu, mis mehe ihu sõid. Tükkhaaval rebides ära juukseid, sõrmi ja nii edasi ja nii edasi, tekitades vaid näiliselt õõva. Olles aga mehele ja absoluudile rahustuseks, et elu läheb edasi, et see ei peatu kunagi, et kellegi ega millegi surm pole lõplik. Tüdrukuks olla sellele surnud mehele, sest mul on veel tüdruku keha ja pikk peaaegu puusadeni ulatuv pats. Tüdrukuks olla. Sinule, kes sa seda loed ja ei mõista, miks ma küll kõik need asjad kokku panen, nagu keedaksin suppi. Samahästi võin endale selga panna miniseeliku, näkku joonistada Kleopatra meigi ja hakata naiseks, aga see oleks ebahuvitav, siis oleks ma juba lõplik. Lõplikult kellegi oma. Tüdruk võib ära minna. Keerutada oma pika patsi ümber suurte kivide, suhelda kaladega, inimestega, kõigega, mis teda ümbritseb, ta on süütu ja ta kuulub kõrgematesse sfääridesse. Ta võib isegi enesetapjale andestada kui vaja. Ja ometi ei tapaks ta kiisupoegasid.

28 aprill 2013

Töö ja töö

Luban endale seda laiskust, et kui ma ei jõua kirjutada, siis lihtsalt kopipeistin kõik need toredad sissekanded eelmistest eludest. Neid on kummaline siia lükkida, samas ma tunnen korraga, et ma võin seda teha. Mulle meeldivad mu tekstid. Mis siis, et nad on nii kriitilised, et valus hakkab. Ja rõõmsad. Ja koos minuga. Ja naljakad ka. Igal juhul on mul täna hoopis teine tegu: pean kokku kirjutama kolm artiklit päeva jooksul. Hommikul sain ühega neljast, mis täna õhtuks lehte tuleb saata, valmis. See on hea.

Töö on raske. Palju raskem, kui oleksin oodanud. Aru saada, hoolida, kohal olla ja mitte kunagi poolikult, vaid täiega. Isale helistasin, et rääkida Heret Ameljušenkost ja Jekateriina Lapitševast. On naisi, kes tekitavad võimsa, sõnadesse haaramatu respekti.

"Aga siis kui ma olin viisteist, läks meie tantsuõpetaja dekreeti. Ma ei kujutanud ette, et ma ei tantsiks edasi, ma pidin tantsima. Siis kogusin väiksed kokku ja hakkasin neile tantsu õpetama."

Kuulad midagi sellist ja mõtled. Mina olen ka kirjutanud kuusteist aastat päevikuid. Olen. Midagi meis on sarnast. Mina olen püüdnud vahendada inimlikku olemist. Midagi meis kõigis on võimsat ja julget. Detailijulget.

Sama lugu korstnapühkijaga. Aastast 1989 hakkas korstnaid äiapapa kõrvalt pühkima. Kutsetunnistuse sai 2000. aastal, kui agronoomi kutse enam ei tasunud ära. Jah, inimeste lood tekitavad tahtmise olla armunud nende tegusasse ja julgesse olemisse. Muidugi pole see lihtne olla noortekogu esinaine või korstnapühkija või tantsuõpetaja, aga kesse ütles, et elus midagi lihtne on. Nõnda ütleb minu papa.

Ahjaa

Seekord pildikesi Nigeeriast:

10. aprill 2010


black heritage festival

Tjah, eile oli vist jälle see päev, kus ma tahtsin ära. Neid päevi, neid hetki, neid ma ei teagi enam tunde on päris palju juba tekkinud. Millest nad tekivad? Ootamisest. Ootamisest. Ootamisest. Hra Eefraim lubas kolmap, et meie ukse taha ilmub reede hommikul kell pool kaheksa ilus valitsuse buss, mis ikka ilmub, ja viib meid maailma lõppu - tegelikult Black Heritage´i festivalile. Tüdrukud krabasid üles tulla 6.40, nägu pähe maalida ja duši all käia, aga see, mida ei tulnud, oli buss. Ja bussi ei tulnud veel kaks tundi. Poisid teavad juba nigeerlaste laiahaardelist mitteõigeaegsust, õigemini iga aeg on õige, peaasi, et enam-vähem samal päeval.

Kui me bussi peale saime, siis ei sõitnud me otse Badagrysse, vaid bussikummi pumpama kollektiivselt. Midagi nii absurdset pole ma tükk aega tundnud, et võtaks mingi asja lööks kedagi, kogu aeg oli meeles Primary Central School, kus ma pidanuks oma plaanidest rääkima, aga seal ma siis olin kuradi meeri kostialune, ootamas kaks tundi bussi, siis ootamas bussikummi pumpamist ja siis ootamas Fasholat ja Matthew Kingi. Peale selle tilpnesime valge pauerina hra chairmani sabas, kui too võttis vastu Fasholat, Lagose kuberneri. Isegi ei kätelnud seekord. Lihtsalt tilpnesime. Kui me kohale jõudsime, siis polnud keegi mõelnud meie istumiskohtade peale seekord, nii et küünitasime pilkudega üle tähtsate obade, Fashola, Wole Soyienka ja jumal teab veel kelle vingeid aafrika tantsijaid vaatama.

Just nagu ainult need obad on olulised, mitte aga tantsijad, kellest igast ühest sõltub minu meelest festivali õnnestumine. Kusjuures igale tantsijarühmale öeldi enne obadele tantsimist, et nii nüüd lapsed viis minutit, ei rohkem. Oba on muide kohalik kuningas. Ja mina mõtlesin, kurat. Valitud killud valgetele, mida ma isegi näha ei saa, kuigi mina olin märksa paremas olukorras kui Jürks ja Kaja, kes olid istumiseks oleva kõrgendiku taga, mina vähemasti istusin sellel kõrgendikul, esialgu ühel kenal mustal naisel praktiliselt süles, sest kohta nagu ei olnuks minu jaoks.

Kolmapäev oli natuke nunnum, aga palju kära eimillestki siiski.

Kallistan kõiki!
Loodan lõpuks kasutada oma aega mõistlikult.

27 aprill 2013

Kihelused ja naermised

Midsomeri mõrvad tekitavad kiheluse olla armastatud. Ja armastatud kuidagi nii, kummaliselt, kaevus, lootes, et ma ei ole surnud, et me keegi ei ole. Olemine pelutab. Naermine võtab lahti. 

Juuksed on täissirgetena hommiku tolmuses peeglis. Eile vaatasin silma keskikka jõudvale ilusale naisele, kes on tantsitand lapsi võistlustantsus ligi kolmkümmend aastat, sama kaua kui olen minagi olnud. Imelik tunne on vaadata sellist naist.

Hea tunne ka. 

Ja 2011. aasta oktoobrist leidsin sellise sissekande: 

Tarmo Valgepea Mäetaguse koolis
jõhkralt äge mees oli
vat selline peabki olema
mõtlesin, et pedagoog
kurat temaga
puhas kuld, eesti ettevõtja
see esimene eesti
teadküll

aga mitte tavaline
aidata tahtev
sellisele annad andeks
uhked ülikonnad
vinged laused
kõik kuidagi kergitab üles
minu ja minu hirmud
ahtahabikka teha vingeid koole
miks mitte

"raha pole probleemiks, eks ole?"
kesse mulle viimati midagi sellist
rääkis?


*
Rääkisin ma sellest, et sain kokku temaga. Ja mina andsin intervjuu talle. 
Claudia Meriküla. 

25 aprill 2013

Kirjutamine ja "Nuga"

Kirjutamine on minu jaoks sama valus ja sama ahastamaajav, nagu kõik muugi, mis on tähtis. Perekond näiteks. Isa näiteks. Vanaema. Vanatädi keset  Lasnamäe metslust, keset oma nõudlikkust, kus ta eeldab, et ma tulen ja olen ja teen. Ma ei tule. Ma ei tee, kui ma ei näe vajadust. Kõige vähem näen ma vajadust siis, kui inimesed minule näkku kargavad. Minu perekonda mõttetuks nimetavad, minu kirjutamist samamoodi. Siis ma lihtsalt lähen ära. Kui nad mind süüdistavad selles, et ma ei tule, kuigi peaksin. Miks ma peaksin tulema? Nägema? Tegema, kui lõpuks olen ma mustmiljon asjas süüdi ja kui mina ei ole, siis on mu surnud ema või vanaema. Kes neid kaitseb? Mitte keegi. Surnuid ei kaitse ükski minu sõna piisavalt. 

Vahel on kirjutamine veelgi hullem kui kõik muu kokku. Inimesed. Täpsus, samas mingisugune paaniline vajadus võtta üle sõna-lause-konstruktsioon, võtta üle inimeste olemus, selliselt nagu ta räägib või kirjutab. Selliselt nagu ta hetkeks maailma mõistab. Jah, see on see, mida ma tegelikult uurima lähen - võtan fotoka selga, panen jalga kirsad ja lähen. Nii nagu minnakse jahile. Peas tuksleb komakoht, aga mina, mina panen komakoha asemel nohid, sohid, eksid, keksid, kogu maailma kõige ebareaalsema ja ilusama jutumasina. Mina olen korraga eksinud ja armastatud naine, kaitseingel ja kohtumõistja. Kuulaja, kes annab teada, et ta hoolib. See on hea tunne. Ma ei tohi seda ära unustada.

Kasvades võib mõndagi olulist, mis muidu täitsa plaanis oli, unustama hakata. Mugavustuda. 

Nuga

J ootas mind tookord bussipeatuses, tema tagataskus tõmbles vanaisalt saadud kotkapeaga puss. J oli alati õnnelik, kui ta seda katsuda sai, midagi kummalist ja hiirvaikset puges tema sisse, ilma et ta oleks viitsinud mõelda, mida teised tema kõrval pidid nägema. Poissi, kelle kullipilk oli suunatud äärmise sorakusega terariistale ja kelle paremas käes tõmbles instinktiivselt lisaks noale veel nimeta sõrm. 

Ma astusin ta juurde ja alustasin.

"Noh, kas sa nagu ei karda, et see võib jama kaasa tuua."

"Mis?"

"Nuga, sa piidled seda alati külmadel ja pimedatel õhtutel Lasnamäelt kesklinna sõites, nagu aitaks see midagi."

"Nuga?"

"Jaa..."

Poiss ohkas. Käremustad silmad pilgutasid end ja vidutusid kaunite ripsmete all, mis aina süvenesid ja süvenesid ja süvenesid - saades oma loomule juurde midagi karakteriliselt ingellikku, kui nad kõik tema ümber poleks näinud poisi jõhkraid süsimusti riideid, süsimusti juukseid ja seda jubedat noapiidlemist, vaid oleks näinud ka midagi tema silmade ja laugude vahepeal, siis, siis oleks nad ilmselt aru saanud, mida tähendab vanaisa nuga. 

"Kas sa tead, Mari, et vanaisa tappis sellega viimase sea oma farmis."

Ei, loomulikult ma ei teadnud. 

"See oli päris imelik tapmine, sest see on pagana väike nuga."

"Ja sa piidled nuga, millega tapeti viimane siga."

"Jah..."

"Miks?"

"Ma ei tea. Mida vanemaks taat jäi, seda enam rääkis ta mulle sigadest ja kanadest ja vanaemast. Ja siis ta ütles, et mul võiks kaa olla."

"Misasi? Farm või?"

Poiss tuksles pisut augulise bussipeatusepingi peal ja vaatas mulle siravate häältega otsa. 

"Misasi... Misasi... Misasi..." kohmas ta omaette, vaatas mind ja kohmas veel kord. "armastus..." ütles ta peaaegu torisedes, nagu vana mees. Ilmselt rääkis ta nagu vanaisa. 

Tädi pingil, kes äsja teda kartnud oli, vaatas natuke etteheitvalt mulle otsa. Talle hakkas J meeldima, kohe väga meeldima. Nüüd nägi ta potensiaali. Mina üritasin peaaegu paaniliselt Jst mööda vaadata. See oligi tema reliikvia. Sinna sisse oli pandud kogu armastus, mida ta teadis sellisel kujul. 

"Miks armastus?"

"Lihtsalt - vanaisa armastas vanaema, kodu ja sigu. Armastas!!!"

J pöördus minu poole. 

"Mida sina armastad? Millest sina unistad?"

Samahästi oleks ta võinud mulle sellesama kotkapeaga noa kurku torgata, aga näe, ei torganud. 

24 aprill 2013

Mart Kangro etendus - võtab alasti

Mart Kangro etendus "Samm lähemale" hämmastas mind. Kangro hämmastab mind alati või oleks õigem öelda kisub alasti. Mind. Isikut. Inimest. Olemist. Olejat. Kadumist. Kadujat.

Siiani on meeles treenitud keha, intensiivse pilguga mees, keset Kanuti Gildi saali, püüdlemas publikusse küsimustega, mis tunduvad sama jaburad, kui ka õiged. Oli see "Talk to Me" või oli see midagi muud. Ma enam ei tea, ei oska öelda. Sellised sõnad ja arvamised on, nagu nad on. Kihelust tekitavad - kui laval olev isik küsib, et kas tema liigutused on piisavalt head, siis paneb see mõtlema küll. Inimesed ei saa ju öelda. Nendel on see võimatus kaasa mängida, muul moel, kui naerdes, et jah, et ei, et ja kolm punkti. Punktid summeeruvad hullumeelsuseks.

Kangro ongi selline. Küsides, et kas see jalalüke, see jooks, see vaade, see preesenslikkus, muul moel ma seda nimetada ei oska, see praeguseshetkes olek, et kas see loeb mulle kui vaatajale. See loeb lausa kummitavalt, valusalt, niimoodi, et tahaks tõusta ja öelda, karjuda, paluda, anuda, et loeb küll. Aga loeb küll, ei ole piisavalt hea.

Etendusest No99s. Umbes sama tunde tekitavad need poisid seal laval - tuhisedes ringi isiklike nimedega, kingitustega, millele tekib suurem tähendusväli, kui tohiks, kui peaks. Mina armastan kingitusi, mulle meeldivad nad absoluutsetena, kohalolevatena, reaalsetena, koguaegsetena. Armastan rohkem, kui ma tahaks. Armastan, kui sõber kingib oma kampsuni mulle. See on suurem kingitus, kui raamat või mõni muu nii öelda suurema väärtusega asi. Riided on osa endast, mida ära anda, millega teist inimest enda kõrval märgistada. Ta läheb sinu pluusiga välja, ta on nagu sina. Hetkeks pole teil kahel mitte mingit vahet. Te kuulute kokku. See on hea tunne, et vähemasti niimoodi, riideliselt olen ma kellegi oma, kellegi moodi. Laval toimuvaga on umbes samamoodi.

Need mõtted on kõik natuke nagu minu omad. Eriti see viimane mõte. Etenduse esimeses osas, kus Markus Dvinjanov teeb kingituse, või laseb teha kingituse. Enda ellujätmise. Hirmus mõte natuke, aga eks see olegi palve. Pole ju palveta midagi siin maailmas teha. Palve valutab südant ja lõhkudes seda kildudeks teeb meie olemist nähtavamaks. Palve, et kuidas võiks maailm olla teisiti, kas ta võiks olla ilma minu olemasoluta teisiti. Võib-olla tõesti.

Samm sammult lähen ma enda poole. Hirmu poole. Alastuse poole. Segaduse poole. Samm sammult lõikavad poisid kinkides kinke lahti ebamugavustunnet, et kõik kingitused pole need, mida oleks oodanud. Ja mõned on palju enamat, kui oleks oodanud. Võib-olla tuleks teha seltskonnamäng pealkirjaks: "Mida sa mulle kingiksid? Mida ma sulle kingiksin?" Just niimoodi, nagu nemad seal seda mängisid. Kaheksakesi kehasid ja mõtteid väljendades. Oodates eelarvamustevabas maailmas olemis, seda, et ma ka mõtlema hakkaks, et mida ma kingiks. Parim kink minule on jooneline pehmekaaneline kirjutusplokk, ilma spiraalita, a5 formaadis. Milleks? No te ju teate milleks. Teine hea kink on kohalolu, seismine minuga samas ruumis ja küsimine, et kuidas sa, et kuidas me, et kas me saame üksteisest aru. Vajadustest. Mitte alati. Mitte kunagi oleks täpsem väljend. Püüame, ahastamaajavalt, kogu aeg, terve aeg, katkine aeg, nüüdne aeg, eilne aeg. Aga taevas appi, teisiti me ei või!

Noor tüdruk, võib-olla kuus aastat minust noorem, küsib minult, et miks ma kirjutasin selle artikli, et miks ma kirjutasin selle algusega artikli, kus ma kirjeldan raamatumüüja igapäevaelu. Ma oleks võinud ükskõik, mis kultuuriinimest kirjeldada. Elu on see ikka. Jaa. Minu praegunegi elu on elu. Banaalselt igapäevane ja ilus. Ehmatavalt kohalolev elu. Mina tegin ka kingituse. Ma rääkisin millestki, millest tuleb rääkida. Mitte kogu aeg, aga tuleb. Inimesed peavad suutma endast välja näha. Mina pean suutma kõvakaanelisse vihikusse kirjutada. Ruudulisse ka pealekauba. Pean. Elu on selline. Maailm on selline. Teisiti ei saa.

Tüdruk küsib minult, et kas ma kirjutasin artikli sellepärast, et see on ebaõiglane, et inimesed saavad väikest palka. On jah ebaõiglane. Kui naine vaatab mind pea ahastades ja räägib, et lisaks veele tema keldris, on ka tema palk nii väike, et vaevu hinge sees hoiab, siis tahaks ma karjuda. Aga hoiab ju sees, ütleb minus väike vaikne uss.

Ma käisin uurimistööl Kehras, Põrgupõhjas. Seal on ühise veevärgitöödega jamad. Ümber seletamiseks on minu blogi liiga kunstipõhine. See, kuidas veenaine, kellel on probleeme veega, naeris välja koostöö, ajas hirmu nahka. Isegi mu artikkel oli õudne. Vinged elanikud ongi koos. Aga kuidas me tegelikult saame koos olla. Kas tõesti ainult varanduslikust osapoolest-kaalust lähtudes.

Laur Kaunissaare juhatas etenduse sellega sisse, et teavitas, et maailmas on olemas globaalne keskklass, et tõenäosus, et Kalamaja vinge elanik teab mõne Shanghai vinge linnaosa vinget elanikku on palju suurem, kui et ta teab Koplis elavat inimest. Tõepoolest.

Aga tagasi etenduse juurde.
Kuidas me saame etenduses olla? Simeoni Sundja lennutatakse lakke, ta ise lendab, ta ise vajutab nupule, ta ise tekitab hirmu ja ahastuse grimassi minus. Kas te teate, mis tunne on näha poissi, keda kõik paremale ja vasemale tõmbavad-lükkavad, aga kellele ei tohi appi minna? Vastik tunne on. Hirmus tunne on. Õudne on. Ainus päästja on teadmine, et ta ise vajutas nupule, ta ise tahtis teada, mis temaga konksu otsas tehakse. See vist ongi elu. See vist ongi risk, see vist ongi võimalus läbi kukkuda või kukutatud olla või lennutatud olla või tantsutatud olla. Kui Simeoni ennast nupust alla vajutab, tahan ma ka oksendada. Ta vaarub tagasi oma kohale. Ja minul on hirmus. Endiselt. Praegugi.

Kõige ilusam on etenduse lõpus suits, moodustades mõtte ja küsimuse minu kohta.
Kõige kummalisem on etenduse sees tantsule palumine. Jälle tekib minus plaaniliselt lapsik tunne, et ma peaks kuhugi kellegi juurde mingil moel kuuluma. Mind tantsule ei võeta. Minu kõrval olev tool jääb ainsana tühjaks suures saalis, ka koridoris. Korraga tahtmatult viirastub mulle pilt emast kaheksakümnendate alguses, noor naine rohelises mantlis, naeratamas otse päikselisse fotoaparaati, käes sinilillekimp. Nagu mina, ainult et teistmoodi, mina olen rohkem isasse. Äkki on mul tunne, et olen endaga etendusele kaasa võtnud. Surnuid on kerge kaasa võtta. Nad on kogu aeg kaasas, vahel nad aktiveeruvad, avastavad, et näe Katrina Helstein polegi neid tükk aega külastanud või näinud või neist mõelnud.

Ei ole jah.

Vat kui alasti üks etendus võib võtta.

23 aprill 2013

kohal olla - endast parim anda -mõista lõpuni - mitte karta

olla kohal
poolikult?
emotsionaalselt mahatambitult katkiselt
tervelt pääseda
lõpuks sain raha ,et osta endale punane küünal
uputuse lugu, naine, kellega ma rääkisin, aga kellest sain kuulda ainult irooniat idealismi üle, mis on nii vaimustav vahel, tegelikult oli tal mure ka, mida ma kuulata ei osanud, kohutav

*
Ja siis tuleb välja, et ma õpin - elu, aja ja maailmaga toime tulema, aru saama, kogu aeg, alates greiderdamisest, lõpetades jutuga, mis ma tegelikult oma sõbrale rääkida tahan, seda on raske teha. Raskem, kui ma arvata oskasin. Mõista, mõista veelgi enam, aga see on omakorda kõige raskem siin maailmas. Kui ta seal teisel pool toru kortsutab kulmu, siis ma mõtlen selle peale, me kõik mõtleme, püüame probleemide ivani jõuda, aga ei jõua.

Mina püüan, aga ei jõua. Elu on üks lõputu liikumine enda poole, enda olemise ja mõistmise poole. Tegemine ja tegutsemine. Julgemine ja julgustamine. Las see kõik olla. Las me kõik olla. Pole vaja karta. Pole vaja pabistada, pole vaja olla üksi, tuleb olla mitmekesi ja liikuda selle suunas, kus on parem.  Kui mu sõber ütleb, et tal on mure, siis ma tahaks teda aidata. Mitte otse, ikka kaude, ikka natuke teistmoodi, kui ma olen harjunud teda aitama. Ikka nii, et ma saaks aru, millest see maailm meie ümber koosneb, kuidas seda luua paremini. Mitte istuda kodus ja vinguda, et kõik on kohutav. Ja ometi on kohutav. Ometi on talumatu, ometi on arusaamatu. Ometi on ebaharilikult valus, kui ma ei saa jällegi aru, mida sa mulle öelda tahad. Ma tean, mina peaksin aru saama, mina esindan neljandat võimu. Mina

Ei tohi karta. Mina pean tegutsema. Mina pean julgema, sest vastasel juhul ei julge keegi teine. Ei julge kohe mitte üks raas. Mina. Mina. Mina.

*

21 aprill 2013

Vana armas - surmateadmine

Vana naise silmad klaasistuvad, pilk peatub söögikapi juures. Seal on keegi, kes justkui ei saakski  seal olla. Oskar. Hommikuse päikese kiired puutuvad köögikapi juures seisja musti viksitud kingi ja pigmendist beeži käeselga. Nii kui vanamees on märgatud, kaob ta tühjusse. Noore tüdrukuga vastamisi istuv vana naine kihvatab: „Ma nägin vanaisa."
„See pole võimalik,“ ütleb tüdruk, siludes soengust välja kasvavaid juukseid kõrva taha.
See et vana naine nägi ja võib-olla ka haistis oma armastatu musta viksi järgi lõhnavaid kingi.
„Mis on üldse võimalik? Kas mina olen võimalik?“ ta küsib seda tüli norides, oma tütretütart seirates ja samas leebelt ka. Nad saavad täiskasvanuks ja viibivad ühel hetkel lihtsalt maagilises homme-läheb-kõige-paremaks maailmas, täna tuleb lihtsalt läbi joosta, oodata, ringi vaadata. Täna tuleb vanale inimesele näkku naerda, sest tema veidrad igatusesed minevikust ei ole arusaadavad. Vana inimese kogemusteadmised sellest, millal elu oli – kõige täiuslikum.
See oli hommikuti, kui Oskar ärkas hilja. Tuhises kööki vanaema Anna otsmikku suudlema. See oli eranditult hommikuti, kui Oskar oli selga pannud kõige valgema särgi – lükanud viimased kübemed oma pintsakult. Palunud Annal kontrollida, kas kõik on puhas, ja suudelnud, sis teda suule. See oli iga päev nii, kuni Oskari surmani.  Tüütult kindlarütmiline ja mõistatuslik elu, mida Anna ei osanud mingisuguse teistsuguse eluga lõpuni välja vahetada.
Need ööd, kui ta ärkas, et näha, kas mees on muusikariistade kõrvale keset elutuba magama jäänud, et talle mõni tekk peale panna. Ja siis, keset teki peale panemise üritust, ärkas vanamees üles ja tuli voodisse magama. Õhtud. Kõik see sulas kokku igavikuks, mis muutis Anna  kohustuste ja eesmärgiga inimeseks. Muidugi olid mõned kohustused ka Liisa, tema tütretütre ees, Diana tema tütre ees, aga seda kummastavat ühesugust rütmi, kus inimesed kahekesti maailma tajuvad, seda tal polnud. Kas ta oli selle kõik ära unustanud ja alles nüüd tuli see talle meelde, kui ta Oskarit jälle nägi. Keegi sureb varsti. Keegi. Tavaliselt tähendas Oskari nägemine seda. Surmateadmine  jäi.

20 aprill 2013

vanadest ja uutest asjadest

ma läksin endast ära. nii võtsin kolm asja ja sulgesin kõik kontod, need, mille olin kuskil internetisügavusest üles leidnud ja mis natuke meenutasid mind. ma võtsin ja kaotasin nad ära. hetkega. loobusin igasugustest kummalistest listidest - milleks mulle psühholoogiaklubi või üldse.

sõber käis poes, rääkisime. ma olen korralikuks muutunud, teen oma korraliku nõudlikkusega teiste suhtes endalegi haiget. valus on. selline ilge inimese valu, et miks ta nüüd nii teeb. Tema, kes ta nii ei tohiks teha, aga näe, teeb ikka.

oma kirjakastist leidsin vanu luuletusi.

nagu polekski enam mina, see, kes kirjutab, kirjutab keegi punaste patsidega ilus idealistlik plika - valitseda, jah, see on see, mida ma tegelikult teha tahan, valitseda selle üle, et inimestel oleks koos hea, et nad aktsepteeriks kõiki ja kõike enda ümber, teaks, oskaks, hingaks, hindaks

aga ega ma ise selles osas eeskujuks ole. pöördun ülbete inimeste poole, kes tahavad elust vaid raha välja pigistada. Milleks? noh, lugedes careerealismi tean minagi, milleks.

aga luuletused panen ikka siia üles. vaadake.

*
ta korrutas seda seni kuni kõik sõnad said teda täis
ja siis ta enam ei teadnud
ta rääkis seni kuni kõik maailm oli teda täis
ja siis ta enam ei tundnud
ja teda ei armastatud ka enam
ja ta seisis ehmunult keset tuba
vaatas lakke
kõik oli ju nii kuradi lihtne
ja keeruline
ja nii naljakas
ja ogar
ja tähelepandamatu
nii nagu ta isegi 
nii nagu kogu maailm tema ümber
kõik saab selleks
sina ka

*
ma ei taha sellest poeedist
ma ei taha sellest ogarast poisist
ma ei taha sellest poisist
ma ei taha

ja mina aina lobisen
võimekas meenutama
mittevõimekas elama
lükkama eemale
lükkama sisse
aga mitte tõmbama
jätma
kuduma võrku
ja armastust

kõik


*


organiseeritud valu ja organiseerimata tunded
jõhkrus, millele ei saa nime andamis tuleb kuskilt mu enda seest
mis tabab nagu kliimamuutus kogu maailma
'kaasklienditeenindaja pilk
ahmitukorda ma võin rääkida
inimestest, kes võib-olla hoolivad minust? 
koertest parkides, suuretest kirjudest lehtedest sügisest, sarvedest, hermesest, sellest, et nad on pagana persesagakesmeistpoleks - ütleb mulle isa

kesmeisteipeaks nutma
kõnnin munakivistatud rada pidi 
sinna, kus olin kevadel õnnelik
sinna, kus tundus hetkeks paigal olevat
ainult teda ei ole
tema on ära
nii nagu minagi olen ära
eioletööleiolekoduseiolekuskil
levikas punane vein 
peaaegu kogu pudel
jõhkralt naerev jumal
tema sõber, kelle vastu iga mõne aja tagant toksan jalga
surnud lind rannas unistused, millest võiks loobuda
aga ei või
hallid majad, jõhkrad kollased lehed
uni
naba tiirleb kõhus

tiirleb nii tugevaltet see surub mind vastu pargipinki
kabel, kalmistu, surevad, surevad, surevad
ei surnud uni
vennanaise ja minu ühine sõbranna 

ilu ma pigistan tema kätt
nii nagu ei oleks iialgi
ahmistenüüüdikka usun, et pigistan 
ta räägib üksikasjalikult jõgedest, majadest, 
aga mitte meist

ta ütleb, et igatseb taga isa 
ütleb, et ma pean selle ära lõpetam
ama ei oskama lähen samal õhtul jooma ja suudlema ja naerma 
aga tegelikult ma ei ole seal mitte kunagi

ma olen kogu aeg kuskil mujal

ja see teeb kõigileka minule endale piinavalt haiget
"kas ta oli tegeikult ka olemas?"
"jaa..."

19 aprill 2013

uputused, hingamised, kohalolekud, hoolimised - olemised, vabadus

süüdistamine.
püüdke jõuda sinna, kusse teine on
püüdke palun
püüdke

püüdmine on taevas riik maa ilm
hirm paigalpüsimine edasijõud
kinnine hirmuta liikumine

püüdke palun teid
Sanna näitas pilti

18 aprill 2013

Surmast depressantideni

Tegelikult on mul uut madratsit vaja. Elu pole just suuremasi, vana madratsiga. Tänane päev sain aru, kuidas ma paaniliselt tahan kogu aeg tööd teha, kirjutada, kirjutada, kirjutada, uurida, uurida, uurida. Tegus ja armas ja nähtav olla. Hommik pani mind üle pika aja koristama, kell kuus läks uni, kella seitsmeni ma tegin näo, et ma otsin seda taga, lumivalge elektrit kehast eemaldava tekiga, mis ei lase tegelikult päeval magada. Vahel on mul selle all jõlesoe ka. Nahk narmendab soojust välja nii kaua kuni terve ilm on seda täis.

Elu on napakas, idealistlik, aus, valus, vahe.

Inimesi tahaks mõtlema panna ikka. Tegutsema, arutlema, julgema, tahtma, liikuma selle suunas, mis õige. A misse õige on? Tegelikult tähendab see korralikku maha istumist ja asjade lahti mõtlemist. Täna Kehras. On mul tõesti mingid napakad tunded või armid või kedagi. Täna oli isegi see tunne, et mind oli oodatud kõigi mu lollustega. Ja öelda, et ma rumal ei ole, on vale. Ajakirjanik on alati pisut rumal, muidu ta ei saaks ei kirjutatud, loetud ega mõistetud kõike teda ümbritsevat.

Või noh, vahendatud. Oledki valge leht, kes astub ligi, saab teada ja ehk saab isegi haiget.

Imelik, kui tugevasti võib kõike teada saada, alates eesnimest lõpetades lähedusega iseenda surmale. Surm tuleb nagunii, tuleb teravdatud tähelepanuga tuppa, laskub otsekui vanainimene minule nii lähedale, kui saab. Ütleb rahulikult: "A su ema suri ka, kolmekümneviieselt. Missa arvad, et pääsed? Ei pääse sa keskit. Pääsemine on lootusetu."

"Noh, kui pääsen, siis pääsen, kui ei, siis ei. Elu on juba selline, kallis Surm, et nagunii ei pääse. Kogu eksistents laamendab, teeb haiget, surub vastu maad. Täna hommikul unustasin kolm kanamuna elektripliidale keema. Ise jooksin rongi peale, millest olin kümme minutit hiljem teadlik, kui ta Kehra poole lahkus. Surm, kas sina  oled vahel hilinenud?"

"Mõni arvab, et ma olen kogu tema elu kohal, ta lihtsalt lakkab ühel päeval nägemast elu. Ja, siis, olen ma kogu aeg kohal. Ehkki ta sõbrad usuvad, et olen igati hilinenud. Ta ise ehk ka."

*
Kassa tead, kui kummaline on varju vaadata, mis rehmab ennast ühest tänavalambist ja bussiliikumisest teise, sa muudkui kasvad ja kasvad ja kasvad mu vari, kuni kaod ja kaod ja kaod, mu vari. Seest kisub külma vinet välja, inimesed paanitsevad, hirm, ahastus, kõik muudkui lendab taeva poole ja sealt mööda. Mõnikord ma küsin ja mitte puhtast õelusest, mu vari, et kas sa oledki ainus, mis minule tõendab mind, mitte mu juuksed, mitte mu seebist krobeliseks läind käed, vaid sina, mu vari, sinu teravus ja sinuoidsus, päike võib mind puudutades luua uue, jõhkra, lausa valusa varju, mis ongi palju lühem ja valusam, kui mu päriskeha. Inimene olla on rabe.

Minul on olla rabe.

Mida ma tahan?

Aafrikat.

*
Väike Printsess helistab end hulluks. Ma alati ei suuda kuulda. Aga ma püüan.

*
Mis juhtub kui antideprekaid viinaga kahasse juua. Kurat seda teab. Äkki kohtume paralleelreaalsusega, kus Joy Divison mängib pilli ja lahendab inimeseks olemise mõistatust. Ian Curtis loeb aga romantikuid pingsalt ette ja õgib naabritädi tablette sõbraga, sureb kahekümneviieselt epilepsiahoogudest tüdides poomisse, endapoomisse. Loomisse, endamüüdi loomisse. Armastus kisub meid laiali igati, ja paneb jällegi kokku, kui... on, mida kokku panna.

17 aprill 2013

Kuhu sa lähed pikk blond tüdruk või brünett - kuhu sa lähed?

Sõnamänguline reaalsushimuline tüdruk koperdas keset teed, vaatas taha ja vaatas ette, nii nagu inimesed ikka, kes pole kindlad ei tee pikkuses ega ka lühiduses, ei ole kindlad, kas see koht, kus nad lähevad, asub ikka seal, mitte nende selja taga, nagu tihe õel nuga, mis teravdub läbi selgroolülide okkaliselt valusaks muutuma, kuidas sa kõnnid kumeras seljaga, milleks ja kellele see vajalik on, ei tea ju. Kuhu sa kõnnid? Kas keegi sind sellepärast rohkem ihaldab armastab? Kas see on üleüldse vajalik?

Eile käisime kolmekesti Chinatowni vaatamas. Hea oli, kurb oli, mina rääkisin ainult oma tööst, tüütu oli, kogu aeg räägib sõbranna sellest, kuidas ta peaks vanemate juurest ära kolima, minul on tunne, et kui minu kuuekümneaastane papake saaks, koliks ka mind pikema jututa enda juurde elama, et üle vaadata kõik peigmehe kandidaadid ja kindlasti mind kellelegi vähemalt kaela määrida või ka mitte. vanematega koos elamine on mõnes mõttes piin, kuigi ma ei mäleta enam seda aega, mil ma seda tegin. teisalt jällegi vajalik, enne kui ennast täitsa iseseisvaks kuulutada. Sõbranna tunneb ennast piinlikult sellepärast. Ei tea, kas peaks.

Lõppkokkuvõttes on elu ikkagi enda elada ja kui sobib elada inimestega, kes sind siia ilma hirmsasti tahtnud ja oodanud, siis peaks nad seda ju hiljem ka tahtma, kui sa just mingit erilist jama pole kokku keeranud. Ja kui sobib, siis sobib. Raha kokkuhoid on see kahtlemata. Suur raha kokkuhoid. Sellele tuleks vist eraldi tähelepanu osutada.

Aga jah.

*
Filmist. Äge oli. Eriti meeldis mulle peakangelanna Evelyn Mulwray, Faye Dunaway esituses. Ilus oli teine. Niisama ilus, kui Eda Ahi. Naljakas, et mingid kultuurilised fenomenid ronivad ekraanilt otse tänavale, kus koju jalutad. Jalad valutavad jalutamisest ja hing on kinni. Armastada on raske ja ometi nii ilus, et imelik hakkab. Hoolimine on kõige raskem, nendest pärisinimestest hoolimine. Eks ta filmis tule ka kuidagi kummaliselt välja. Ma ei tea isegi, kas selline lugu, nagu see seal on, päriselt võib olla. Inimesed on alati jänus, inimesed on alati hirmus, et see ei toimi. See, milleks on armastus.

Isa, kes armastab oma tütart nii palju, et neil sünnib tütar. Mees, kes tahab pagendada kogu Los Angelose veevarud iseenda veevarudeks, et ainult oleks raha. Milleks midagi sellist? Miks, kui võiks olla täiesti vabalt hea, hooliv inimene, aga ei, peab ikkagi saama endale kõik. Kõige toredam on muidugi Nicholsoni mängitud Gittes, hoolimatu, robustne,jõhker. Tema tööd jälgides, tuli mulle minu töö meelde. Igale poole topi oma nina ja ole lausa nahaalselt nutikas. Ons see lihtne? Jah, peale aastatepikkust rabamist ehk ongi. Nii nagu Gittes libistab ennast olematust turvakontrollist veetehase maaalale taskus härra Tähtsa visiitkaart või imestab, et kuidas ta ei tea ühistest veevarudest hooliva inseneri pärisnaist. Õigemini mina imestan, et kas tõesti vanasti ei teatud kuulsa veeinseneri naist piltide järgi. Tänapäeval vist teab kõike feisbuki ja piltide järgi. Nii et üsna raske on olla kellegi naine, kui on olemas Kroonika, mis väidab vastupidist. Just see teadmatuse koht, mis filmist välja veerub, iga nurga pealt. Me ei saa teada, juba alguses, kes on kes. Kole ja vana kärtspunaste juustega naine on pildil, et oma mehe armuelu kohta küsida. Miks? Kuidas? Kellele see vajalik on?

Võiks ju olla lihtne lahendus, aga ei ole.

Peale vanamehe kompromiteerimist piltidega armuloost temast nelikend aastat noorema tüdrukuga - tekitab Gittes segaduse, mida ei suudagi lõpuni päriselt lahendada. Just selle tema enda sees peituva uudishimu või jõhkrusega kahasse ei jõua ta ka Evelyn Mulvrayni, kes just just just võttis lahti oma kõige valusama saladuse. Selle saladuse, kus tema tütar on ühtlasi ka tema õde.

Mis on kurjus? Mis on kadedus? Mis on iha?

Ja kuidas kõigi nende eelöeldud probleemikestega toime tulla? Saada oma tahtmine ja mitte enam ahnitseda? Vist ahnitsemisest on üsna raske loobuda. Igal juhul midagi selles loos on. Midagi, mis aitab segadusse jääda ja segaduses olla. Lõpp on otsekui otsustamatu komakoht reaalsuse ja võimaluste vahel. Ema, kes kaitseb oma tütart, vanamees, kes on võib-olla maha lastud või maha kukkunud. Vanamees, kes nimetab oma tütart psüühiliste häiretega naiseks, ka siis kui tütar ei taha oma õdetütart tema juurde jätta.

Lapsed?

Järeltulevad. Järeltulijad.

Imelik, et nad on ühel hetkel meile nii tähtsad, et selle nimel võiks isegi tappa, lahkuda omaenda mugavustsoonist, osutuda korraga kellekski teiseks, kui planeeritud.

*

16 aprill 2013

poeem korralikest inimestest

korralikud inimesed
lasevad kogu külal
oma smslaenu eest
ribadeks võlastatud kodu
kinni maksta
ja mitte kunagi tööle minna
sest ajakirjanikud
va kaitseinglid
on parem kui smslaen

korralikud inimesed
helistavad kaunile naisele
öösiti kui oma naine
magab tasa tasa tasa
siis kui helin nende rinna
sees teeb kära

korralikud inimesed
ei karda ennast
targaks teha
nemad kirjutavad
kuidas kõik muudkui
virisevad

korralikud inimesed
räägivad elu lõpuni
et riigitöö
on ainus töö
mida tasub teha
riigitööl on puhkus
puhkusel on võimalik
armastada

korralikud inimesed
teevad naabri moosist
koduveini
ehkki lapsed tahtsid
pannkooki süüa
ja korralikud ajakirjanikud
ei kirjuta sellest
sest muidu jääb
korralikust inimesest
halb mulje

korralikud inimesed
teevad tööd nii palju tööd
et teised korralikud inimsed
jäävad tööst ilma
istuvad praamile
ja sõidavad Soome
teistel asjaoludel koristama

korralikud inimesed
usuvad riiki
ja söövad oma ema
ja isa rahakoti
tühjaks ja loodavad
et äkki nad saavad
paremale tööle
võtavad parema mehe

korralikud inimesed
unistavad elu aeg
Aafrikast, aga lõpetavad
Võru vanadekodus
või psühhiaatriahaiglas
isamaad ja ema südant otsides
võib-olla külmuvad surnuks

mina olen ka korralik inimene
kahel töökohal
korralikult väsinud
kogu aeg
mehele ei lähe
siis tuleb kannatada
röövida ei ole viisakas

15 aprill 2013

juhul kui seda mitteteadmist ees ei oleks

tujutsevad sõbrad
võimatu und leida
kõikjaleulatuv väsimus
hööveldamine on kruusa tasandamine
juhul kui te ei teadnud
selliseid küsimusi majandusspetsialistile
esitada ei tohi
juhul kui te ei teadnud
ta saab pahaseks
ja milleks seda rohtu tee pealt
ära niita
kui ta ei ole mitte see mets
mis igal pool ees on
juhul kui te ei teadnud
võib ta mets ka olla
juhul kui te ei kuulnud
võib ta ees ka olla
ärge mitte kartkegi jääda sõltuvusse
ja painesse endast

14 aprill 2013

toredatest

kummaline tunne
valus natuke
kõhe natuke
ootamatu natuke
tule, tule päris siia
tule minu juurde
ja ütle, mida sa sellest tegelikult arvad
kas arvad, miks arvad
mis tunne see on, olla sina

eile kell kaks öösel Kehrast Tallinna
tulemine on parem kui minemine
alati on tunne, et kuhu ma nüüd lähen
hirm on inimeste ees natuke
aga huvitav on ka
väga huvitav
Rõõm

olemisest KOHAL

kujundujumine on ka tore Kosel Daigo spordiklubis
ahjaa Olga Pallo ja Rein Pallo on esimesed Eesti kujundujumise treenerid

*
see on vanainimeste küla
vaikne ja vahe
igati õigustatud
vahel saavad nad
rahvamajas kokku
pesevad pesu
ja ennast oma
vanusest puhtaks
rõõm kerib
nende kohale
viljapõlde pole
mobiiltelefone ka mitte
ainult nemad

natuke õudne
on mõelda
et kunagi olid nad
noored

aga siin on see võimalik
olla noor-vana, eatu
siin turismirajoonis

*
ära karda ennast
lolliks teha
kui kell saab
kaks öösel

lõika oma nägu ribadeks
ja ära kunagi enam
naerata
sest see on valus
valusam kui mistahes
muu siin ilmas

*
teenindaja on teenimatult palju
olemas raha eest
mis olematu

*
ilus mees saatis ilusa lingi unistuste tööst

*
loomulikult tuleb sellest
kirjutada
kuidas nälg ja elu
on ajaluuletuules
lõikuvalt kohal
kui Rimi viskab
tonnide viisi süüa ära
ja 290 eurot miinimumpalka
kahel töökohal ehk rohkem
teeniv ema
nälgib

ja koolisööklast
kaob nädal peale
vaheaega toit
nagu tina
sest emal-isal
polnud süüa anda

loomulikult
tuleb sellest kirjutada
aga kellele ja kuidas.

13 aprill 2013

põletab mind tuhaks

ülesuhtlemine

viib

põlemiseni

11 aprill 2013

Elukohast ja transpordist - näiteks Anijal ja Raasikul

Kui Tallinnass ei saa tööle rongiaegade pärast

Anija ja Raasiku valla töötutele pakuti Tallinnas tööd, kuid nad ei saa õigel ajal rongiga Tallinna ja tagasi. 


Personaliettevõte Manpower OÜ korraldas koos ASiga Ericsson Eesti infopäeva Anija ja Raasiku valla elanikele, et tutvustada töövõimalusi Ericssoni Tallinna tehases. Osales üle paarikümne inimese. Huvitatuid oli, aga selgus, et töötud ei saa tööle minna, sest rongiajad ei sobi. Hilinetaks esimesse vahetusse, mis algab kell pool kaheksa. Praegu jõuab hommikune rong linna selleks ajaks, kuid töökohale minekuks kulub veel pool kuni kolmveerand tundi. 

Anija valla sotsiaaltööspetsialist Airi Hõrrak: „Ei saa eeldada, et inimesed, kes tahavad minna lihttöölisteks, müüjateks, laotöölisteks, pagariteks, saavad endale lubada autot.“

Töötukassa Harjumaa ja Tallinna osakonna juhataja Siim Sarapuu: „Transport ja teenindussektori töötajate vajadused on tõepoolest vastuolus. Töötukassas räägitakse vähe sellest, et tööd ei saa, kuna ühistransport ei vii kohale. Transpordiküsimus laheneb tavaliselt nii, et nelja peale on ühel inimesel auto, millega sõidetakse tööle ja tagasi. Mure tekib siis, kui see üks jääb haigeks ja nii ei jõua kolm ülejäänut tööle.“

Majandusministeeriumi raudteetalituse juhataja Indrek Laineveer: „Meieni pole jõudnud viimase aasta jooksul kaebusi rongiaegade kohta. Kui keegi soovib rongi saada kindlaks ajaks, siis käib see majandusministeeriumi kaudu. Vallavalitsus teeb taotluse ja tuleb otsida ressursse nii ministeeriumil kui ka transpordifirmal. Siiamaani on kella 11 ajal ja päevane rongide liiklus tundunud ebaotstarbekas, sama võib öelda varaste hommikutundide kohta.“

Raasiku vallavanem Aare Ets: „Me ei ole taotlenud ministeeriumilt tihedamaid rongigraafikuid ega lisaronge vähemalt kaks aastat ja pole seda plaanis ka teha. Palutud on lisabusse.“ 

Anija abivallavanem Urmo Sitsi: „Kindlasti on esitatud kirjalikke ettepanekuid ning arutatud vajaduste üle ümarlaudades. Üks probleemidest on, et rongi- ja bussitransporti ei käsitleta ühtse tervikuna. Harjumaa Ühistranspordikeskuse eestvõttel püütakse seda nüüd teha. Samas jääb selgest talupojamõistusest puudu, kui hommikul väljub 2,5 tunni sees Tallinna poole kuus koosseisu. Mõlemat vedajat doteerib riik, Milleks selline raiskamine? Lubatakse, et uute rongidega saab iga tund Kehrast Tallinna. Kas tõesti tuleb 40 protsenti kokkuhoidu, et saab 7 väljumist juurde panna?“

Elektriraudtee müügi- ja turundusjuht Norbert Kaareste lubas Raasiku valla „Ajaloo ja tuleviku“ konverentsil, et 2014. aasta jooksul tõstab Elektriraudtee idasuunal väljumiste arvu viisil, kus Raasiku ja Aruküla peatustest pääseb hommikul linna ning õhtul tagasi iga tunni aja tagant. Ta ei maininud täpsemaid kellaaegu. 

Küsimusele, kas Aegviidust võiks väljuda varahommikune rong, vastab ta: „Selliseid palveid esitatakse reeglina siis, kui on muutunud põhiplaan ehk maikuu viimasel pühapäeval. Peame sõiduplaane koostades silmas Tallinnas tööl ja koolis käivate klientide huve, ent kohati ei ole neid võimalik täita. Enamuse huvidega ei pruugi teatud klientide omad kattuda, ka on Balti jaama läbilaskevõime piiratud. Mured lahenevad või leevenevad sügisel, kui lõpevad raudtee renoveerimistööd.“

10 aprill 2013

ausalt

ma olen väga väga väga väsinud

hommikud tõmbavad jaheda skalpellnoaga väsimust välja
see niriseb ootusäreva joana
inimeseks
kui sa mul küsid, et kuidas mul läheb
siis hästi
ikka hästi
ma ei taha detailidesse laskuda
mul on kaks tööd, mõlemad on huvitavad
mu elu jookseb kiiresti mööda maailma ringi
ujedusest saab vanadus

pildid pildid pildid
rõõm
jahmatava läheduse ja kaugusega kahasse

aga väsinud olen ma ikkagi




09 aprill 2013

kirjandusest ajas

maailm tiirleb ümber
kuidas pilti teha inimestest
fakti

















appi!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!1

07 aprill 2013

Täna ma olen kirjutanud. Homme kirjutan. Ülehomme kirjutan.

Sa lased ennast jällegi ajal pügada. Hing kripeldab pisut. Maailm maalib end silme ees lahti. Vaikus teravdub. Sõbrad räägivad vaikselt juttu. Hirmud sukelduvad hingepeeglitesse, et naeratust tagasi anda. Mu väike kallis räägib lõpmatult ja pikalt juttu sellest, kuidas elus on kõik hästi, kõik kõik kõik. Ja vahel tuleb poodi põskhabemega mees elegantne, terane. Heidab salvava ja tähtsa pilgu, mitte isegi minule, vaid kogu maailmale, kõikidele inimestele, kes kunagi on armastanud, kes kunagi on hoolinud, kes kunagi on endast parima andnud, aga nüüd enam ei suuda. Iga hommik tõusen ma etteaimamatus rahutuses püsti, teades täpselt, et täna tuleb päev. Võib-olla eriline, võib-olla eriti kummaline, eriti valus, eriti ebaõiglane.

Ma tean, et ma ei oska inimestega suhelda.

Mis teha?

Mis teha?

Mina vist sellesse maailma ei sobi, mis asub seal. Samas sobin. Iga päev saan üha rohkem aru, et sobin. Nende inimeste juurde, kes unistavad, ma tean, et kui ma piisavalt hästi kirjutan, nad lakkavad unistamast, et midagi läheks paremaks, nad hakkavad tegutsema kõige kallal. Võib-olla ei hakka. Võib-olla ei ole võimalik niimoodi kirjutada, et inimene astub ukselävelt õue ja hakkab looma, iga jumala hetk, suheldes teise inimesega, pakkudes talle tükikese oma ainulaadsest olemasolust. Tükikese inimlikkusest, mis teda iseloomustab paremini, kui ei kedagi teist. Mina pean. Ma saan sellest iga hetk üha rohkem aru. Mina pean inimestele looma maailma. Muidugi pean ma teadma ka, kuidas seda teha, millistest struktuuridest lähtudes. Vat, Anija vald, Anija vald, Anija vald. See kummaline vahemoment minuks olemisest minuks olemiseni, see, kui ma mõistan korraga, kui paljust oleneb, et inimestel oleks hea, kui paljust oleneb, et me ei eeldaks automaatselt, et kõik meie ümber toimub niisama. Ei toimu. Me peame selle nimel tohutult pingutama.

Mõtlen kogu aeg Ibrusele ja tema artiklitele. Mind täidab kahepoolne tunne. Ühelt poolt jah, valitsus-omavalitsus on süüdi selles, et on nii palju peresid, kellel pole, aga teiselt poolt me ise oleme ka. Ahned ja rõvedad inimesed, kes pole harjunud muul moel rikkaks saama, kui teiste arvelt. Kui paljudel viisidel on võimalik tänapäeval suvalisel inimesel vara käest ära võtta? Varastate idkaardi, nopite selle pealt SMSlaenu, ei maksa ära allahankeehitusfirmale raha, ei maksa käibemaksu, sest ostsite endale tšekiga lauamängu, peale lasite kirjutada kontoritarbed, kahmulkontoritarbed. Kes teevad seadusi? Igasugused teevad seadusi.

06 aprill 2013

Lühikarvustus



Naisšovinistid ja põõsad

Katrina Helstein04.04.2013
Elo Viiding, Teised. Ly Lestbergi kujundus ja fotod. Tuum, 2012. 174 lk.
Kõige huvitavam on alati teha vigu – väikesi ja suuri. Mitte olla, nagu oodati, vaid nii nagu piire katsuv inimolend ikka on. Jälgida seejärel reaktsiooni. Naeratada oma täiuslikus naiselikkuses ja selle kestel luua verdtarretavalt kõikjale ulatuv tunne, et tahad olla ihaldatud. Sõlmida silmsidemeid, et nad lahti kiskuda. Umbes nagu vanas heas nümfide loos, kus tuleks kiiremas korras põõsasse joosta, et mitte jääda ilma oma naine olemise täiuslikust paanikast. Ja mees peaks tõelise koopaelanikuna järele jooksma, nõudma peaaegu teatraalselt nümfi keha endale. Vaimust on tal ükskõik.
Häda ja viletsus on selles, et kunagi saab jooksmine otsa. Ükskord pole enam põõsaid ja kui ongi, siis minu pilk ei põleta enam mehe teadvust kõrvetava joana, vaid paindub ainult tolle keha haarama – ja keha on raske haarata. Nii endal kui teistel. Keha on implitsiitselt ootel, et vaim temast võimu välja tooks. Tegelikult toob ta aga ainult võimu riismed, toob selle, mis jääb kõikide muinasjuttude ja lugude vahepeale. Mitte sisse.
Ka Elo Viidingu novellikogumikus „Teised” on vaatluse all riismed, mis jäävad alles, kui kellegi muinasjutt või ettekujutus ideaalsest elust saab teoks, teise oma aga jääb ära. Viiding ongi ette võtnud vaimu ja võimu küsimuse, et mis või kes on naine. Naine kui roll, naine kui konstruktsioon. Naine kui östrogeen, millega tuleb leppida, mis naise olemist justkui iseloomustab.
Alates esimesest loost („Oleme muutunud paikseks”), kus noor klaverimängijast või klimberdajast naine kirjeldab, mida peab tegema, kuidas peab elama, kellele peab helistama, kui veetorud kinni külmuvad näiteks. See lakkamatu lihtsate lausetega mõtlemine nõrgub lugeja teadvusse kui märge inimese tühjusest ja rumalusest. Kõige huvitavam on Viidingu viis positsioneerida loo peategelased nonde endi mõtetesse, seada fookusesse rikka naise (klaveriklimberdaja) ja asotsiaali mõtted. Tuua nad teineteisega kokku ja just selliselt luua konflikt, mida päriselus kunagi ei toimu, sest nii rikas naine kui ka asotsiaal ei vaevu kunagi teist päriselt olemasolevaks tunnistama.
See on nagu kirjeldataks naist fallose puudumise kaudu. Naistel, kes justkui on olemas, ei ole fallost. Rõhutan sõna justkui, sest isegi John Updike’i „Brasiilias” kohtume eelarvamuste sajuga. Kui must mees vallutab valge naise südame, siis ajab see valge mehe, valge naise isa marru, aga kui olukord on vastupidi, siis on olukord vastupidi. Valge mehe reeglid loevad. Ja mõlemad, nii must kui valge mees, nii rikas kui asotsiaal on oma seadustes ja valus lõksus.
Selline lõksus olek kordub Elo Viidingul loost loosse, mida esitatakse vaikse rahuga, muheldes lugeja eelarvamuste üle. Kõige kummastavam on nimilugu „Teised”. Minajutustaja eneseviitamine lõhnaõli Opium kaudu ja minajutustaja kirjeldus tema vastas istuva psühholoogi kohta mõjutab mind esialgu tollesse ettevaatuse ja teatud ebameeldivustundega suhtuma. Aga tema viis mõista oma depressiooni, mõista enda olemist naisena – see teeb tegelase mulle paeluvaks. Temas on midagi Sofi Oksaneni „Puhastuse“ Aliidest. Ohver, kes ohverdab end lõpuks ise.
Naised jaguneksid otsekui naisšovinistideks ja nendeks teisteks. Naisšovinistid teavad, mida tahavad, ja saavad selle. Nemad elavad muinasjuttu, sest seda on kerge konstrueerida. See on seotud kestmisega, edasiolemisega, jõuga, mida võib nimetada esimeseks põhjuseks, miks inimene siia ilma on sündinud. Kestmine tähendabki ka teiste olemasolu ignoreerimist, nimelt nende, kes ei ole seotud otseselt naise edasikestmisega.
Lõpuks peab nentima, et oma halbadest harjumustest hoolimata, või just nende kiuste, ei taha ma saada naisšovinistiks ega ka täielikuks kestmise eitajaks. Kestmine ongi see, mille ümber Viiding tiirleb nagu raisakotkas. Edasikestmine geenikogumikuna, inimesena, naisena. Kohati tundub, nagu oleks Viiding välja andnud aabitsa või piibli selle kohta, kuidas inimene käituma peaks, et saavutada kestmine, mille vastu ta igas loos võitleb. Kestmine ehk ongi see võim, mis surub ennast peale ja teeb sellega haiget. Kestmine ongi see üksainus viis, kuidas olla naine või inimene üldse. Übermensch. Kas peab siis alati jooksma põõsasse? Kas vahel ei võiks lihtsalt vaadata, mida ta tegelikult sulle öelda tahab? Tema, see teine.

    03 aprill 2013

    Natuke hirmus

    Kassa kunagi kahetsed, et sa mind armastada ei julend?
    Hea küsimus.
    Et sul polnud piisavalt aega, et sul polnud tahtmist, et sul polnud usku endasse.
    Kassa kunagi kahetsed?
    Valu tuleb ei kuskilt, jõuab, kõrvetab, lõikab minusse kirbet kõrbelõhna,
    nahk kuivab ja kestendab,
    kui kõrbetuul keerutab näkku aja koledat lõhet,
    selle vahel, mis on ja mis võiks olla.
    Kas mina kahetsen?
    Alati kui ma sind näen?

    Kui leekidesse  vaadata ja loota
    tead
    mina vaatan sinusse ja ootan
    et kõik läheks korda
    võib-olla

    läheb
    ka

    sõbranna tahaks siin olla
    ta teab, et teda on siia vaja
    mina tean ka
    miks teised ei tea, miks kõik vaatavad tühiselt talle silma ja ütlevad, et sa ei kuulu meie hulka, miks kõik, kes kuuluvad, ei kuulu, kuuluvad vaid meeste kaudu

    01 aprill 2013

    ullukeelne

    olla edukalt hullumeelne
    jah

    esmaspäeval
    täna