Mõtteid eelmisest elust tänapäevaseni välja

 Või et sajanditagune daam mõtiskles teemal peenis ja naisekeha? Ma ise mõtisklen selle üle. Tuksun ja mõtisklen. Vaatan Kanuti gildi maratoni ja tuksun või siis luksun - kehalisuse ebamääraseks muutumine. Miskipärast on inimese ajus sordiini all kehalisuse aim. Sealjuures on ettekujutus alati magusam, kui see päris olukord, päris võimalikkus. Nagu suudlus oli/on alati just selles alguspooles - teismelisena palju huvitavam, kui see pärissuudlus. Möhhh tuleb mulle meelde see esimene suudlus Pärnu mnt 59 ühika koridoris tolle poisiga, kes justkui oleks pidanud mu poiss olema, aga ei olnud ta midagi, juba järgmisel aastal oli tal tema päristüdruk ja mina olin vist õnnetu. Kas olin? Ma siis muidugi ei saanud aru, et suudlus oli reetnud, et me ei jää kokku, et tema on kuskil tema päristüdruk. Imelik mõelda lausa, kui palju keha meile ütleb meie jaoks õigete inimeste kohta. Süljenäärmed näiteks. 

Jumalate võitlused

Kirik oli tähtis, üks tähtsamaid kohti linnas. Nastja kulutas raha kanadele ja kirikule - nii neli korda kuus kirikus ja kord kvartalis kanadele. Kommid ja šoks tuli muidugimõista poodi jätta, kui nad kahekesti Katjaga sinna sattusid. Nastjale tuli meelde, kuidas nad Karlaga erinevates kirikutes käisid. Üldiselt oli see kõik nii nii vana asi. Ta üritas meelde tuletada, miks ta oli otsustanud valida kõikide meeste seast just selle ilusa, ujeda, temast kuusteist aastat vanema eestlase. Jah, kui nad Aleksandriga kokku kolisid, siis oli see hirmus, üks hirmsamaid asju tema elus. Aleksander oli Nastja-vanune, küla kõige nägusam noor mees, keda ihaldasid nad kõik, aga tema sörkis sabas Nastjal. Ja siis ta abielluski selle mehega - abiellus kohe ja pettus kohe. Keegi ei saanud täpselt aru, miks nad lahku hakkasid elama. Igal juhul ühel päeval kolis Nastja tagasi oma vanemate juurde. Ema üritas ikka tüdrukule selgeks teha, et mismõttes, nii hea partii. 

Nastja oleks otsekui külma dušiga pihta saanud, kui nad esimest korda ühte heita püüdsid, talle meenusid need rahutud nõudlikud käed, see suur kõvastanud jube peenis, mis tegi haiget, niimoodi haiget, et ta oleks võtnud kätte ja... Miks talle keegi sellest ei rääkinud? Mis asi see oli? Milleks see vajalik oli? Aleksander oli ilus, aga tundetu, mühaklik, nagu mõni hull hobune. Nastja tundis end vägistatuna, nii nagu oleks keegi talle sisse lükanud noa. Ja talle oli räägitud põhjalikult, et tegu on patuga, millest me kõik sünnime. See oligi julm ja inetu - ta oli ju kõigest kaheksateistaastane ja ta pidi seksima, ta pidi endalegi tundmatu keha kellelegi usaldama, kes ei osanud hoolida temast veel vähem tema õrnast naisekehast. Aasta oli 1937. Ta elas väikeses külas, ta oli küllaltki tuttav piibliga, kus küll räägiti mõnes kohas naise kikkis rindadest, kui kaunitest õuntest, aga see oli ka kõik.

Ja ta nägi oma ema Jevdokiiat metsikult armununa võõrasisasse Pavlisse kogu oma lapsepõlve. Midagi seal oli - kirglik täieõiguslik endale nõutamine, millest ei sündinud mitte ühtegi last. Pavel hakkas silma tegema temale, Nastjale, niipea, kui tollel kasvasid rinnad ja tema taevassinised silmad muutusid hiigelsuurteks ja nii kauniteks, et süda lõi kiiremini, mitte ainult Pavlikul. Pavlik jõi - ta oli abiellunud Jevdokiiaga pärast seda, kui Nastja isa Jefim oli põllul kopsupõletikku surnud. Oli abiellunud endast viis aastat vanema rikka lesega, sest nii sai ta endale suure talu ja loomi ja mida kõike veel. Oli abiellunud, sest nii sai ta kindlustatud. Ja oh see hull Jevdokiia oli tema suurde punasesse habemesse ja juuksepahvakasse veelgi süvenenumalt armunud. Ta ei näinudki muud. Jevdokiial oli kolm last, kes olid kõik tema abielust setu mehe Jefimiga. Setud. Oh need setud. Mõneski mõttes hoopis teistsugused kui venelased.

Igal juhul pärast üsna jubedaid kogemusi Aleksandriga, otsustas Nastja, et ta lõpetab selle jama ära. Et ta ei taha enam kellelegi mehele minna. Aitab. Ta läheb hoopis tööle ja uurib maailma, ta sõitis nii Narva kui ka Riiga erinevatesse vabrikutesse tööle, et lihtsalt sellest sõgedast ja tema jaoks ebamugavast tundest lahti saada. Et natuke elada linnanaistega, kes ehk teadsid seda vanainimestevärki kuidagi teisiti, kui seda piiblis kirjeldatakse, just nendes karmides peatükkides. Kes ei pidanud seda millekski jõledaks ega kohutavaks. Itsitavad plikad erinevates ühikatubades koondusid tema ümber ja rääkisid erinevates keeltes kõigest, ka töölisliikumistest ja tantsuõhtutest ja natuke meestest ka. Nastjal oli piinlik, et ta oli abiellu heitnud niisama, ilma igasuguse eelneva läbi mõtlemiseta, tuisanud Aleksandri manu ja unustanud, et see kõik, mis teistele tundub uhke ja kena, et selle kõige taga on veel mingisuguseid asju, millest tal tegelikult oli aimu, kui ta vaatas itsitavaid külatüdrukuid, kes tulid kirikust koju punaste laikudega kaelal. Aga see kõik oli temale võõras, ta ei saanud sellega liiga pikalt tegelda, oli palju põnevamaid asju, kui see kehaline, piibelgi oli põnevam, kui see veri, mis tuiskas noorte meeste ja tüdrukute soontes ringi. Nastja jaoks oli see võõras, õudne, imelik. 

Alles kümmekond aastat hiljem hakkas ta sellest verest aru saama. Alles siis hakkas ta seda mõtestatult kasutama. Ja jah, see juhtus Karlaga, juhtus nii imelikult ja ootamatult, et ta ei saanud enam arugi, et kuidas see kõik üldse oli võimalik. Karl kohtus temaga täiesti juhuslikult turupäeval Obinitsas, kohtus 1951. aastal. Karli juuksed hakkasid aeglaselt hõrenema, aga pilk oli läbitungivalt kurb. Midagi sellist polnud Nastja kunagi oma elu jooksul kohanud. Ja see metsik rahu, ajal, mil kõik kartsid midagi, nii eestlased, venelased kui ka setud. Kõik olid mures. Ajal, mil paljud ähvardasid isegi teda, Nastjat Siberiga, sest ta oli sakslastega läbi käinud, et päästa külasid. Nastja seisis kanamunadega turul ja ootas, et keegi ostaks, mitte midagi erilist. Ta tuligi ostma, hästi säilinud vanem mees, kelle silmades oli midagi muud kui nendes vene meeste silmades, kes olid harjunud jooma ja peksma. Pavlik ei peksnud, aga ohkuidasta jõi! Aleksandrit ei saanud Nastja niimoodi tundma õppida. Aga nii palju, kui ta mäletas, siis nad kõik käitusid nõnda. Jõid! Ja üldse mitte vähe, vaid päris palju. Karla ei joonud. Ehkki oli põhjust, nad olid oma talust redutama aetud, ta otsis oma kohta koos vana viiuldava isa, Andrusega. Ja ta ikka veel ei joonud, kandis valget särki ja maapõhjani ulatuvat rahu. Kui nad teineteisega põhjalikumalt tutvuma hakkasid, siis mõistis Nastja, et rahu oli seotud luteriusuga, nii nagu Nastja rahu oli seotud õigeusuga. Nad mõlemad rahustasid end maha kirikus. Ükskõik, mis kole aeg neid ka ei ümbritsenud, nemad olid sellest üle tänu Jumalale. Olgu see siis luterlik või õigeusklik. 

Jumal muutis nad ka teineteise suhtes kannatlikuks. Nastja ei oodanud suuri imesid nende nende abielust ja ometi see ime sündis Jelena näol. 1950ndate algus oli kõige ilusam aeg Nastja elus. Nii abiellumine kui ka laps panid ta õitsema, nii nagu mitte ükski teine asi enne polnud teda õitsema pannud. Ta mõistis, et see tuli mehe rahust ja tema rahust. Ja ehkki need rahud asusid erinevates kirikutes, olid need loonud nendele ruumi, milles ringi liikuda koos, nii et keegi ei oleks neile haiget teha saanud. Jama oli muidugi siis kui Jelenat või siis ladinapäraselt Helenat pidi ristima. Nad läksid  tülli. Kummagi Jumal tundus neile kõikvõimsana. Nastjale tundus tema jumal nii kõikvõimas, et neli nädalat pärast sünnitust haaras ta oma imikust tütre sülle ja läks kahe-kolme kilomeetri kaugusele õigeusklikkusse kirikusse, et Helena seal ära ristida. Karl oli just-just oma autojuhi ametis teise külasse sõitnud, ta ei pannud isegi tähele, kuidas see kõik tema naisel nii kiiresti juhtuda sai. Ühel hetkel küsisid külamehed, et mis ta äsja sünnitanud naine seal tolmusel teel titt tissi otsas teeb. Karla teadis väga hästi, mis ta tegi, ja oli ehmunud. Ta teadis, et oli võtnud endale kange naise, aga sellise, kes tegelikult oleks pidanud kodus olema ja ennast koos titega hoidma, a selmet jalutas oma sünnitusest haige kehaga lihtsalt edasi-tagasi viis-kuus kilomeetrit oma pühakotta, sellist, ta poleks osanud oodata. Tema uhke Nastja, kes ei lubanud mitte kellelgi ega millelgi endale pähe istuda. Karl sõitis neile kahele kiiresti järele. Tema silmaterad. Tema kullakesed. Tema Nastja. Ja see tobe õigeusklik Jumal. 

Karl muidugi teadis abielludes, et nende peres on suurim otsustaja Nastja, alati. Nastja teadis, et mis seal ikka. Rahulikud on nad koos vaid oma Jumalat uskudes. Ja tegelikult teadis ta seda nüüd ka, pärast Jelena surma, ta teadis, et kui miski teda maha rahustab, siis on see Jumal. Seepärast pidi ta oma väikse lapselapse samuti Jumalasse uskuma panema. 

Kus paganas see võõrasema oli...

Midagi Nastja sees tihenes. Midagi muutus klombiks. Nad ütlesid küll, et lõikavad selle temast terariistadega välja ja tema rippuvad kunagi last toitnud rinnad said kriipsudeks kehal. Nii nagu Leenal. Algul oli hirmus. Isegi saunas käia oli hirmus. Piinlik oli ka. Hea, et need mehed lõpuks teda ignoreerisid. Ta oli sama ergas ja rõõmus, sest oli põhjust, tal oli laps - päriselt temast sõltuv imeline väike olend, kes tundis ennast hästi. Tal oli tütretütar. Tal polnud õigust olla nõrk, katki, kurb. Neil kellelgi polnud selleks mingit õigust. Isegi mitte sellel mehel, kes oli tema tütrest teinud ema. 

Aga tihenemine ja surematud halvaloomulised rakud kasvasid ta sees hoolimata Nastja elurõõmust. Ainus, millesse ta uskus, oli jumal. Kuigi, mis Jumal see oli, kes ta tütre viis. Milles lõppkokkuvõttes oli tema laps süüdi? 

Ja milles tema oli süüdi? 

Muld lõhnas hästi ja maasikad ja kanasitt sobitus ka sellesse idülli, kus kord nartsissid, tulbid, siis jällegi võõrasemad, astrad, hiigelgladioolid, mõned võhumõõgad, jasmiinid oma lõhnaga maailma lõid. Nastja käed põimisid ruumi pidevalt lisategevusi, millega neid kahte toita, millega ümbrust ilusamaks teha. Seda kõike oli ta maal ka teinud. Linnas oli kõik, kuidagi teistmoodi, aga samas üdini samamoodi. Ta ei saanud aru Nadjast, kes elas Lasnamäe paneelikas ja maksis üüratuid summasid keskkütte eest ja ei saanud kasvatada ühtki toitu ise ega lille. Pidi aga sööma seda, mis neile anti, mitte seda, mis oleks hea olnud. 

Katja otsustas oma sünnipäeval ette lugeda, õigemini tõlkida Tuhkatriinut ja seal nad siis olid kahekesti valge laudlina ääres, detsembris, väljas oli külm, lumine, võib isegi öelda, et natuke päiksepaisteliselt külmilus, aga sees oli soe pliita ja kõik need pärastsünnipäevased tunded, et saigi tehtud, imeline söömaaeg ja õnnelik laps, kes tundis, et ta on tähtis. Mõnus oli. Laps oli avastanud raamatud. Kuidagi kiiresti ja jahmatavalt - miskipärast olid need märksa olulisemad mõnikord, kui vanaema või kartulimardikad või umbrohu kitkumine või kanade karjatamine. Laps hakkas muutuma kellekski teiseks, kui oli Leena ja kui on Nastja. See oli hirmuäratav ja ilus korraga. Ja Tuhkatriinu lugu ajas nad mõlemad miskipärast nutma, kuigi, kus pagan see kuri võõrasema oli? Memm kehitas õlgu. Tema ei teadnud. 

Katja kasvas suureks ja korraga endalegi ehmatuseks avastas, et seda tal polegi enam kuskilt võtta vanaema, kes oli õnnelik, sest ta sai oma lapselapse õnnelikuks teha. Vanaema, kes teadis, missugune oli Katja olnud enne seda hetke, kus ta lugema õppis. Vanaema, kes oli ühtaegu rõõmus ja hirmunud, kui tema lapselaps uusi ja tema jaoks võrratult uueilmelisi asju juurde õppis, koolis, kuhu temal polnud viimased 65 aastat endal õppimiseks asja. Katja mäletas toda imelikku hetke, kus vanaema oma ühe ja neljandiku kopsuga haiglavoodis lebades teatas talle, et laps ainult õppigu, õppigu, õppigu, kui see võimalus on talle antud, tuleb seda võimalust ka kasutada. Mis lapsed? Lapsi saab ka hiljem. Mis mees? Mees võib tulla ka hiljem. Olgu lihtsalt see teadmine, et sa oled õppinud. Ja olgu õppimine, olgu või eluaeg. 

Uni läheb ära, kohe

Kell polnud palju, magada oli jäänud veel mõni tund, aga Leena ei suutnud enam magada. Mõtted lendasid ta peast sisse ja välja, nagu mõned linnud, kes toitsid oma pisikesi poegi, tema sees oli ka nii hirm, kui ka lootus, mõlemaid tuli mõtetega toita, et ellu jääda. See kõik oli toimunud liiga kiiresti. Ta oli kohanud inimest, kellega oli hea. Ta polnud enne teda mitte kedagi sellist kohanud ja ilmselt enam pole aega ka kedagi sellist kohata. Nad lubasid talle veel paar kuud. Need olid kohutavad kuud. Ta lebas lootustega haiglas, lebas teadmisega, et ehk annab veel midagi päästa. 

Ta naeris ja püüdis teisi naerma ajada, aga ta ei olnud näinud oma last mõnikord kaks-kolm nädalat. Too kasvas nagu pisike kiirekasvuline taim. Ema ikka ütles, et Jelena on kõige tähtsam, et pisike tüdruk taltub ja küünitab tema poole, kui Jelena kohale jõuab. No, nad kasvavad ju nii kiiresti, neil pole aega küünitada kellegi ega millegi poole, nad on ju lapsed, väiksed, kiired, nad ei saa paigal seista oma arengus, oodata, et millal ema saab vaatama tulla nende esimesi kahel jalal seismisi, sõnu, ronimisi mööda vanu palkpõrandaid. Isa oli öelnud enne surma, et ta ei tea, kust see laps tuli, see laps on hull laps, et Jelena polnud nii väiksena nii energiline ja jultunud kunagi olnud, aga see laps, see hull-hull laps ronis igalt poolt välja ja igale poole ja ta ei olnud veel kaheaastanegi. 

"No kust sa sellise said," küsis vanaisa Karl oma tütrelt. No kust ta sai, mõtles Jelena. Need tema vanemad, nad mõlemad, olid nii stoiliselt rahulikud ja mõistlikud inimesed, et lausa imelik oli, et ta oli leidnud endale poolkogemata mehe, kes oli võimeline tema pärast öid üleval olema, kes oli täis energiat, millega kokku puutudes läks Jelena lihtsalt põlema. Ja laps oli täpselt samasugust tuld täis, mida ei olnud võimalik vaos hoida, seda pidi lihtsalt panema õigesse kohta põlema, siis see soojendas kõiki, ka tema õnnetut vana isa Karli. 

"Tead, ta isa on täpselt samasuguse iseloomuga," kostis Jelena korraga. '

"Nurjatu mees on, nurjatu..." kordas vanaisa Karl. 

"Aga ei ole, eks ta oli õnnetu ja eks mina ka ja... Aga ta on teistmoodi, ta pole nagu Jura või Borja või Anton või... Mitte ükski nendest, ta on hoopis teistmoodi, ta on täis sellist indu ja jõudu, mis ei lase tal paigal olla. Nii kui ta liiga pikalt ühe koha peal on, siis hakkab tal halb. Eks Katja on ka selline. Pole midagi teha, isa." 

"Jah, see paganama suguvõsa ongi neil selliseid täis. Juba sinu vanaisa, minu isa rääkis, et tasa ja targu, tasa ja targu, aga näe, siin sa mul oled, igati korralik tasa ja targu tütar, aga leiad endale sellise hullu mehe. Pealegi naistemehe."

"Isa, ära nüüd niimoodi." 

"No, mis ma siin teistmoodi. Sa ikka tead, kuidas ema sul siin nuttis, kui Katja sündis. Ja siis veel see haigus... Ju see kõik tuleb sinule, sest sa ei ole olnud hea inimene. Sa oled mu tütar, aga sa ei oska mõelda mõnikord üldse nii nagu korralikud Helsteinid, metsa poole oled. Anna andeks, et ma niimoodi, aga see laps on ka parajalt metsa poole. Ei püsi ta purgikski paigal, ei hakka ilmselt kunagi püsima, sõgedaks läheb."

"No, ma ei tea, ta on minu oma, minu pisike, minu kõige kallim, temas on kõik see, mis ma ise tahtnuks olla. Natuke rohkemgi. Ja tead küll, talle on lubatud suuri tegusid teha." 

"Millest sa seda järeldad? Sellest mustlasnaise jutust? Et nüüd peab see paika? Et sinu haigus, sinu rinnavähk peab paika ja korraga peab paika ka see, et su tütar teeb suuri tegusid? Et temast saab hea inimene. Kallis laps, temast võib saada ükskõik, mis inimene, aga sina võiksid ju elama jääda? Ellu jääda?" isa võttis tütrel käest kinni, nii nagu siis kui Jelena veel päris väike oli, nii kolmkümmend aastat tagasi, kui ta ise veel oli viiekümnendates, noor mees. Ta oleks endast kõik andnud, et tütrele veel elujõudu anda. Mis kasu sellest väiksest plikast oli, kui tema tütrekeselt võeti elujõud ära, kui tema tütreke sai vähi. 

"Sa ju tead seda, et ma tahakski, et nii peakski. Ja loodame, et nii saabki, et mulle on antud. Aga ma jäin ju pika peale, ma oleks pidanud selle kohe ära lõikama. Aga kas sa tead, mis tunne on mõelda oma rindade lõikumisest kolmekümne ühe aastase naisena?" 

Vana mees seisis natuke veel oma kepi najal ja vaatas oma last, vaatas ähmaste haigete silmadega, ta teadis, et temalegi pole rohkem antud, et see võib jääda tema viimaseks aastaks. Ta teadis, et tema tütar peab selle kõigega üksi toime tulema, nagu paljude asjadega enne ja pärast tema surma. Tema tütar pidi leidma endale Võrus töö, tema tütar pidi kolima sellesse pisikesse majja tollel raudteega paralleelsel tänaval, tema pisike armas tütar pidi leidma endale mehe, aga isegi kolmekümneselt oli see liigraske ülesanne, tema tütar, tema pisike armas väike tütar. Karlal endal oli see võtnud aega pool sajandit, et lõpuks Nastja leida, aga tema oligi aeglasem, kui see setu-vene päritolu Nastja ja ega toogi kiire polnud leidma endale pärast Teist ilmasõda meest. Hea et nad leidsid teineteist.

"Ei laps, ei tea... Ei saakski teada."