25 november 2017

Pöffi filmid 2017 pisut vaatamisi

Halastushukkaja Soome, Teemu Nikki. Perioodiliselt tasub heita pilk tänavatele ja passida pinevalt kauneid koeradaame ja koerahärrasid. Meil siin Henrykuga on see täiesti kombeks. Viimasel ajal näeb ka kauneid oravaid. Ilmselgelt on oravad paremas positsioonis. Nad liiguvad. Neil on sabad. Mis teeb koera haavatavamaks kui näiteks kassi? Või orava? See inimfaktor, kes ta juhuslikult või vähemjuhuslikult ära suutis omastada. Imelikul põhjusel: naine käskis, tundub, et kõikidel endast lugupidavatel inimestel on oma tõukoer, meil võiks ju ka koer olla. Jne. Jne. Väga omanäoline ja kohati julm musta huumoriga vürtsitatud lugu eutaneerijast, kelle sisse on raske näha. Motivatsioon on pidevalt ootel. Matti Onnismaa tolle rollis mõjub - intrigeerivalt, karmilt ja karismaatiliselt. Mida ilusat on loomade tapmises, keda keegi tegelikult enam ei vaja? Ega olegi. Lihtsalt kui sellele lisada soome ossid, kes ajavad toda tapjat nende ossilikel põhjustel taga, siis niisama lihtsalt ongi valmis - seiklusfilm, triller, must-must-must-must komöödia ja veel midagi. Halastushukkaja mõjub kainestavalt ja judinaid tekitavalt. Ahjaa lisaliiniks saab surev isa ja eutaneerijasse (Veijo, eksole) armunud medõde, kes oma veidruses mõjub sama intrigeerivalt ja nohikkarismaatiliselt kui Veijogi. Ühesõnaga paras paar. Ja loomulikult kemplemine prouade veterinaaridega, kellel pole muud tarvis kui veel kallimat autot.  9/10

Kentaur Kõrgõstan, Aktan Arym Kubat. Adidase dressid ja poksikott, hobused, noor kurttumm naine, väike poiss, hallikate juustega vene ja kirgiisi keelt kõnelev meeldiv mõnus mees, kellele meeldib vabadus. Kõike seda suuremal või vähemal määral võib Kõrgõstani loodust taustaks võttes näha "Kentauri" filmis. Igal juhul midagi selles filmis on iseseisvuspäevalikku, luuserlikku. Justkui Karl ja Marx kõmmutaks päris teadlikult maha inimlikkust - ainult, et palju peenekoelisemalt, esialgu ikka kõmmutatakse lihtsalt õhku, tekitatakse ebamugavustunne ja siis iga mõne aja pärast läheneb kuul prügikasti lähedal asuvale inimesele. Centaur on muidu täitsa korralik perepea - kasvatab oma viieaastast poega endast päris mitu aastat noorema ilusa naisega, käib korralikult ehitamas, flirdib kirgiisi rahvusjoogi müüjannaga ja on üldse üks üsna antsakas inimene. Tema sees on aga saladus, mille jälile ei saa paljud külamehed enne, kui nad ta vahele võtavad. See on lugu metsikuse taltsutamisest. Vastuoludest inimeste vahel, kelle motiivid ongi lihtsalt algusest peale väga erinevad, kes ei suuda mõelda ühes suunas. 7/10

Meremadu Filipiinid, Joseph Laban. Pahad poisid on igal pool pahad. Liikumine läbi leina ja kurnatuse, tumedate värvidega maal, tumedal aastaajal, veripunaste õunte taustal. Nii Kõrgõstani filmis kui ka Filipiinide filmis on tajuda üsna tugevat kohaliku kultuuri mõju. Mõnikord on väga raske mõista leina - sest see on ka mingil määral kultuuriselt determineeritud käitumuslike iseärasuste kokkupanek. Inimesed käituvad erinevates riikides erineval moel leina puhul. Kolm last leinavad oma kadunud isa, kes on tõenäoliselt jäänud Meremao ehk Baconaua kätte. Kõige vanem muutub muretsevaks ja emalikuks, keskmine tahab ruttu mehele saada, noorim otsib endale mehe eeskuju, sest tema vanematest õdedest pole tolku. Kaadrid on kõik ühtlaselt hallid. Tuleb välja, et see oligi eesmärk omaette. Ja ausalt öeldes kohati mõjub see süütu saar ebamugavalt. Tegelasedki sellel on natuke tüübilised omamata oma isiklikke eesmärke - ehk see kõige noorem perepoeg on kõige rohkem isiksust täis. Võimas on näha, kuidas tüdruk ujub vee alla, et kätte saada mõni kala, sest enam pole isa, kes neile kala tooks. Teatud dokumentalistlikkus kangastubki silme ette. Aeglus, tähelepanelikkus ümbruse ja inimeste elude suhtes. Samas iseloomu puudumine - karakterite laialivalguvus, teadmine, õigemini küll tundmine, et see on külaühiskond, kus on teatud viisid ja mõtted aktsepteeritud, teised aga mitte. Selles osas sarnaneb see film kahtlemata Kõrgõstani filmiga. Meie linnast rikutud multidimensionaalsed postpostmodernistid hargutame ikka aegajalt käsi mõistmata, et miks tuleb kõige vanemal teha ühte või teist asja, miks satub noor poiss teiste poistega lihtsalt punaseid (vereõunu) mitte sööma? Miks nii palju üksüheselt mõistetavaid käike. Aga nähes Joseph Labanit filmi lahti seletamas, siis tõenäoliselt oli tegu omamoodi antropoloogilise uurimusega uskumustest, mis tagaloge Filipiinidel piiravad. Ja sealt ka see ümbruse põhjalik näitamine. 6/10

Esmasündinu, Läti, Aik Karapetian. Macho-probleemides vaevlev mees, kes peab leidma endale viisi, kuidas ellu jääda omaenda paanikahoogudes. Eks iga naine on korra või kaks oma elus mõelnud, et kui tal oleks: päriselt pikad jalad, päriselt blondid juuksed, päriselt suured tissid. Mina olen seda vähemasti mingi periood oma elus väga tähtsaks pidanud. Olen kuulnud ka, et mõnele mehele on väga oluline olnud näiteks pärast "Rannavalve" filmi nägemist tema kõhu piitsepsid. Ilmselt on see probleem ka "Esmasünni" peategelasel Francisel, kes tuleb õhtuselt istumiselt oma kauni naise Katrinaga kodu poole. Francis kannab endas potentsiaalselt teadmist, et ta on prillidega nohik, kõhn kui pilbas ja äärmiselt mittemehelik. Katrina on suutnud õhtusel koosviibimisel tõde või vale mängus rääkida lugu väljamõeldud või päris armukesest. Francis on ebamugavusest ümber kukkumas. Kõigele sellele lisandub ülimaskuliinne tänavarööv, millega insenerist intellektuaal toime ei tule, ta saab kriimu näkku ja Katrinalt varastatakse suvaline kott. Politseisse minek päädib Francise jaoks veelgi hullema ebamugavustundega. Seal ta siis on - tema ees istub veelgi mehisem Gustavs, kes tundub, et teab Katrinast nii mõndagi. Pinged kerivad ennast aina üles. Et oma mehisuses ja kangelaslikkuses kindlamaks saada hakkab Francis otsima röövlit. Sellest saabki filmi põhiliin: oma mehelikkuse tagaotsimine, kus nagu muuseas vaatab läbi erinevate hetkede sisse peaaegu mõrtsuklik loom, kellest me ei tea, kas ta on tegelikult mõrtsuklik või mitte.  7/10

Metsikud poisid, Prantsusmaa, Bertnard Mandico. Selle Pöffi kõige vingem elamus on minu jaoks siiski seotud Jean Cocteauga ja Jean Marais´ga. On räägitud, et see armumine, mis mehi omavahel sidus, tegigi Jean Marais´st prantsuse filmiikooni. Cocteau püüdis pingsalt Marais´d imeilusana kaadrisse saada. Ja need, kes on näinud "Kaunitari ja Koletist" (1946) või "Orpheust" (1950), teavad, millest ma räägin. Tegelikult kui vaadata Mandico filmi metsikutest poistest, siis võib juhtuda, et tajume sedasama - cocteaulikku iluarmastust, millesse enese mässimine on peaaegu, et hävitav. Viis teismelist poissi, kes alkoholiuimas vägistavad oma lemmikõpetajanna, viiakse kummalisele saarele. Ebamugavustunne ja põnevus käsikäes, vastikus ja mingi metsik vajadus mõista, mis toimub - iseloomustab minu meelest kogu filmi kõige paremini. Pinev tunne, et äkki võiks nüüd leiduda kuskil see pahade poiste lahendus. Ja kuskil ta on. Just sellel saarel. Just selles kaptenis, kes viib viis poissi saarele, mis peaks neid justkui inimesteks kasvatama. Ahjaa. See peaks olema lemmikfilm igale inimesele, keda huvitab sugu ja selle üle mõtisklemine. 9/10

Autojuht, Iisrael, Yehonatan Indursky. Mis tunne oleks kasvada tüdrukuna piirkonnas, kus naised istuvad köögis ja mehed ainsana võivad ringi liikuda? Või mis tunne on olla sellises piirkonnas väike tüdruk, kes  oma isaga püüab ellu jääda? Igal juhul Nachman Rosumani ja tema kooliealine tütar Chani elavad vaikselt juutide ultraortodoksses piirkonnas, kus on kombeks rikastelt raha küsimine. Nachman töötab autojuhina, kelle põhitöö on oma märkmikust rikkaid inimesi ja nende aadresse otsida ja vaeseid inimesi koos nende hädaga, mis tuleb paremini lahti mõtestada ja ilusamaks looks teha, rikaste uste taha viia. Lugu on kõige alus. Kui on hea lugu, on ka hea raha. Eks ta kehti ka kirjastustes niimoodi. Lugu. Nachmani elu iseloomustab rahatus, naisetus ja talleke ehk tema armas tütar Chani. Aga kõik see, mis selle ümber jääb, on ka omamoodi ooper. Kolm kummalist sõpra ja kurbus. Eilsel seansil viibis kohal ka Chani osatäitja Manuel Elkaslassy koos oma emaga. Väike tüdruk, kes iga mõne aja tagant oma ema kaissu ronis, et mitte vastata liiga keerulistele küsimustele. Tuli välja, et Indursky on hetkel ülipopp Iisraeli režissöör, kelle filmi oleks tahtnud kõik armsad juuditüdrukud osalema saada. Tuli välja ka, et piirkond, kus oli otsustatud filmida, oligi üliortodoksne ja suurem osa filmimeeskonnast (kes olidki naised) pidid kodurahu huvides viibima filmibussis, et mitte riivata liigselt kohalike inimeste komblusnõudeid. Igal juhul huvitav sissevaade kultuuriliselt meile siiski väga kaugesse piirkonda. Ja mis seal salata isadusse.  8/10

Logistiku keelebarjäär ehk kas sa tahad raamatut kätte saada

Tekstide määratlemine võtab aega. Minu määratlemine ka. Saavutada vaikus on suur asi. Saavutada rahu on veel suurem. Selja taga on hullumeelne nädal, mille sisse on õnneks mässitud mõned Pöffi filmid. Üks reklamatsioon. Kindlasti olete olnud olukorras, kus keegi teatab teile nagu muuseas, et reklamatsiooni palun esitada läbi vastava webi-segmendi. Mina nüüd olen olnud. Ja ma ei ole vist nii kurjaks tükk aega saanud. Minu eesti filoloogsus lööb haruharva välja. See on nagu niitidega kinnitatud mu vaikuse ja ebaluse külge. Jah, ma ei ole suurem osa ajast kindel, et kõik, mis ma kirjutan - toimib. Aga igal juhul on mind ilmselt suurest bürokraatiast eemale hoitud. Ilmselt. Ja ma ei ole päris reklamatsiooni kaebuse asemele kirjutanud. Ühelt poolt sellepärast, et ma ei tunne majandustermineid nagu oma paremat kätt (anglitsism, eksole), teisalt poolt ma tean, et ka teisel pool arvutit on inimene, mitte prõmmiv mootorpaat või kassikaka.

Aga jah. Sellised emotsioonid logistiku töösfäärist, millega poleks kohe kuidagi osanud arvestada, ütleme aasta tagasi, sest eraisikud võivad olla meilis äärmiselt väheinformatiivsed, aga miskipärast eeldavad nemad ka, et mina olen inimene. Kuigi mõnikord võib see osutuda umbes selliseks inimeseks nagu oleksin endiselt Apollos klienditeenindaja ja keegi tegelikult täiesti tundmatu inimene tuleks ja ostaks minult enda valitud raamatut. Aga olukord on tsipa teine. Tavaliselt olen ma teisel pool arvutit ja saan kogu informatsiooni kätte tükikaupa. Teate, kui nõme on saada kirja Alinalt, kellel ongi üksainuke nimi, ja kes tahabki tellida raamatuid, või Piret Piretilt või Silvi Sahvrilt, kes iga mõne aja tagant teatab, et see ei ole ta pärisnimi. No ma saan aru, et ennast tuleb ikka internetiliselt kaitsta, aga ma äkki tahaks aru saada ka seda, et kellele ja kuidas ma ühe või teise raamatu saadan. Minul on kah oma kohustused täita.

09 november 2017

Põhimõtteid Agur Karukäpa ehk Maniakkide Tänava ja Tuuli Tolmovi õppetoast Tammelinnas

* Ikka Eesti oludest saab kirjutada. Ikka Marist ja Matist ja Ahtist. Kuigi minu meelest - kui ma lugesin Ülelahe pumpernikkelit, siis võis täitsa kirjutada 1990ndatel eriti veidrate ja keeruliste nimedega eesti noortest ka kirjutada. Dšonni või Ällen või veel midagi sama jubedat, mis määratleb ära, mis ajastust inimene on pärit. Näiteks Marie Ermeliine võiks täitsa vabalt olla 1910ndate väljalask ja eestlanna. Aga noh jah.
* Tegelaste motivatsioon on äärmiselt tähtis - sellepärast on mõistlik avada võimalikult vikerkaareline tegelase taust.
* Peab piisavalt konteksti teadma, et tunda oma loo kangelasele kaasa. See kaastunne ongi see, millel püsib lugu.
* Fakte ei tohi ühte tompu panna, nad tuleb mööda teksti laiali jaotada, et tekiks kude, mille seest näeks tervikut, nagu vaip. Sõnavaip.
* Värvikad detailid on hea, aga nad ei tohi põhitegelasteks muutuda. Või nad tuleb põhitegelasteks teha.
* Ära iseloomusta sõnadega hubane kool, näita, mida tehakse selle tunde tarvis, et oleks hubane.
*Olulist detaili tuleb korrata kolm korda, et inimesele jõuaks kohale, et see on oluline detail.







Tutvumine

"Teate, ma olen teid märganud. Te libisete mu majast mööda nii kiiresti ja vaikselt - nagu hiiliksite enda eest ära," ütles mulle pikkade ripsmetega, lokkis tulipunaste juustega naine sealt keldriaknast. Ta ütles seda minu vaikuses, tollel kuumast leemendava asfaldi lähedal asuvast aknast. Ma ehmatasin - nii nagu ikka, kui kuskilt jala kõrguselt hakkab miski kiiresti liikuma ja pöördub minu poole. Umbes nagu mõnes muinasjutus annab mõni hiir mõnele kenale vaeslapsele nõu.

Mis vaeslaps ma olla sain? 

Minagi olin teda märganud. Olin näinud tema õhtuseid telekavaatamisi selles kuuekümnendatel ehitatud maja keldris, kus ta istus oma erepunasel diivanil mürkrohelises kleidis, käe all paks kollane kass oranžide triipudega. 

Ehmunult. Teadmata, mida talle kosta, vaatasin üksiti oma jalgade vahele. Alustasin aeglaselt: "Jah..." Ma ei tahtnud öelda, et olen tedagi märganud. Võib-olla saab ta must valesti aru.

"Jah?" sõnas ta mulle lõbustatult. 

"Jah!"

"Ma lihtsalt otsustasin, et räägin teiega täna... On teil kiire? Äkki soovite kohvile tulla? Muudkui lähete siit mööda ja pane mind tähelegi."

Hõõrusin kohmetult oma koti sangasid, mis soonisid mu õlga, mu parem jalg tõusis õhku ja kuumale asfaldile, mis auras päevasest päikesest. Tahtsin tegelikult liikuma hakata. Ta oli mind ehmatanud oma liigse huviga. 

"Mul on kiire," ütlesin ruttu. 

"Ei-ei... Teil on ju tööpäeva lõpp."

"Me saame täna. Mina saan täna... Mind ootab ees... Meil tuleb külla... Me..." puterdasin omaette, sõnad said otsa, vaatasin naise kassilikke silmi oma jalgade ees. Ta oli ilus. 

"Te kardate mind?"

"Ei!"

"No päriselt! Te kardate mind? Või Melindat?" ta osutas kassile, kes ei pööranud meile mitte mingitki tähelepanu. 

"Ei!" ütlesin päris kõva häälega, "Ma lihtsalt ei taha praegu..." 

"Millal te tahate?"

Ohkasin. Ma ei saanud aru, mida ta minust tahtis. 

"Millal te sooviksite minuga kohvi jooma tulla?" kordas ta peaaegu, et nõudlikul toonil mulle lauset, mis kõlas otsekui ähvardus. 

"Ma ei taha," kordasin mina omakorda otsekui omaette, otsekui ninasse. Ta oli liiga ilus naine, et temaga kohvile minna. Mina olin lihtsalt üks ametnik, ühes ettevõttes, mind ei näinud keegi kunagi. Ma kandsin sama halli kleiti, kui mu vanaema, kes oli kunagi töötanud masinakirjutajana ühe kuulsa kirjaniku juures, kes viitsinud, elu lõpuni ei viitsinud kirjutama õppida, masinaga, sest see polnud see. Ja minu vanaema tippis masinal tema oode üha ümber ja ümber ja ümber. Ka siis kui tuli päris arvuti, ka siis kui kõik oli võimalik ära kustutada ainsa delete nupuga, istus ta kirjutusmasina taga ja toksis kirjaniku sõnu. Mina olin täpselt sama hädavajalik oma firmale, kui minu vanaema tollele vanale rumalale mehele, kes oli otsustanud olla gei. 

Me ei olnud sama masti. Me olime liiga erinevad. See punaste juuste ja ilusa kassiga naine ei olnud hallides kontorirõivastes, põhjaliku krunniga, mis tõmmanuks juuksed kuklasse. Ta oli lihtne, vaikne ja vahetu. Ta meeldis mulle. Aga mina ju ei pruukinud talle meeldida.

"Ma tean, et ma kõlan pealetükkivalt, aga te olete armas, kui te siit mööda lähete. Ma näen teid. Ma näen teid hommikuti, ma näen teid õhtuti," ütles ta mulle naeratades, "Te oleksite nagu õnnelik. Teid justkui kannaks kuhugi mingi suurem jõud."

"Õnnelik? Suurem jõud?" kordasin endamisi tema lauseid, teda ennast, üldse kogu olukorda. 

"Mina olen Lotta," ütles ta korraga sealt alt, "Kes teie olete?"

"Emmmm..." Tahtsin talle päris ausalt öelda, et minu meelest oma nime nimetamine ei ole õige. Et ma ei tundnud ennast hästi ennast nimetades Kiiriks, nii nagu see mu passis oli. Samuti ei tundnud ma, et see üldse minu kohta midagi oleks öelnud. Seega - tema arvas, et ma olen õnnelik ja mind justkui kannaks mingi suurem jõud. Oli see meelitus? Oli see midagi muud? Mis see oli? Mul oli hirm. Mida ta minust tahtis? Kes ta oli, et minust midagi tahta? 

"Andke andeks, ma lihtsalt ei saa. Ma lihtsalt ei tule sellega praegu toime," ütlesin talle ja läksin koju. Enam ma Lottat ei näinud. Tema kass, kes oli harjunud minu kortermaja katusel kräunumas käima, lakkas seda tegemast. 

Ka see punaste juustega naine minu magamistoas hämaruse saabumisel, mu unesegaduses ärkamises, ei tulnud enam mind minu koju kummitama. Aga see tunne jäi. See teatud sorti abituse tunne, et me ei ole alati kõiki inimesi väärt, kes meiega suhelda püüavad, et me ei suuda. Ja mina ei suutnud. Aga kuhu Lotta kadus oma kassiga? Minu suutmatusse.

03 november 2017

Hullumaja rahmeldus sellel nädalal

Nädal rahmeldab hullumajalikult. Noor poolalasti naine. Silmini raksakust täis. Otsekui surmale asetatud võimalikkus, millest me ei tea, kuidas ta lõhnab. Aga seks on selle nimi. Mul on peaaegu, et see lõhn sõõrmetes, kui ma näen, kuidas noor naine oma vaginasse küünla torkab. Ja selles on tohutult palju kitši ja hullumeelsust. Segadust. Pärast väljatõmbamist tunnen tupevedeliku lõhna, mis minustki eraldub. Ainus, mis mind mõtlema paneb on tüdruku vanus, ta on kakskümmend seitse, ja tema viis vaikida. Pärast küsitakse talt, et mida ta teeb ja ta vastab poolinglisekeelselt, see Treffneri kooli kasvandik, asju, mida ma ei hooma ega mõista. Maria Metsalu rahmeldab raksakusest õieli mööda Kanuti gildi ringi ja tekitab mõtteid. Ma ei oska oletada, kes või kuidas oli niimoodi mõeldud. Vaikselt oma tihkust ja naiselikkust näitama.

Mind on sel nädalal vist paar korda selliselt välja kutsutud. Et olgem naiselikumad. Olgem ilusamad. Olgem hoolitsetumad. Miskipärast tuleb mul alati midagi sellist kuuldes mu isa meelde. Ma armastan oma isa. Lihtsalt, labaselt nii nagu tütred ikka oma isa armastavad. Ja natuke vihkan ka. Lihtsalt, labaselt nii nagu tütred ikka. Mulle meeldib näiteks see, et ta on kirglik kirjutaja. Võrumaa Teataja arvamusteveerg on täis tema sõnumist. Samuti meeldib talle maju ehitada - ta on seda teinud vist kuueteistkümneaastasest nolgist saadik, võib-olla isegi juba varem. Teda haarab põnevus, kui ta kuuleb, et ta saab välja mõelda uue ehituskonstruktsiooni. Papi on mul ju imeline insener. Ja on asju, mis mind absoluutselt alati hulluks ajavad. Nii nagu kõikides inimestes on mõned asjad, mis hulluks ajavad.

Ja isa on üks nendest inimestest, kelle järgi ma kaldun joonduma. Muidugi on ta ka inimene, kelle vastu ma mässan. Minu jaoks tähendab suurem osa füüsilisest ilust midagi mannetut ja tobedat. Liigne puhtus ja kord - häirib mind. Ma tahaks sisulisi läbilõikavaid, mõnikord ka haigeks tegevaid sõnastusi, kuskilt sügavalt seest enda poole tulemas. Tahaks.  Tahaks. Tahaks, et midagi oleks nii valus, et selles seisnekski kogu maailm, kogu minu mõtlemise tihedus või kadumine.

Jah. Eile, kui kuulasin hra Kaintsi esinemas seal Rahva Raamatu neljandal korrusel - tajusin ma midagi veidrat ja valusat. Seda kui mage on tegelikult rääkida raamatutest. Just niimoodi, just sellises lootuses, et nad on kuidagi lõplikult hoomatavad. Et nad loovad justkui sildasid ja teevad midagi omavahel  öeldes mõistetavaks. Ma olen kasvanud üles Toomas Liivi ja Piret Viirese saatel. Ma ei usu klassikasse - ei riietumises, kirjanduses ega mitte elus. Ma usun, et mingil tasandil on kõik meie elatu, kogetu, hoomatu - alati mitteklassikaline. Alati on olemas murdepunkte, kus kohtume võõra, veidra, meie jaoks arusaamatuga. On kaks võimalust, kas me tunneme selle vastu piinlikku, lapsemeelset huvi, nagu seal filmis "Kolmanda astme lähikontakt" või me kardame, nagu me kardame immigrante, homosid.

Kardame kohtuda omaenese higihaisu või ebapuhtusega. Oma hullumeelsusega. Ja siis keset kõige ontlikumat suhet või abielu - kohtume kõige imelisema inimesega, kes toob kõik selle meis esile. Ma ei taha olla ei üks ega ka mitte teine. Pole kunagi tahtnud olla ei puhtusefriik ehk klassikaline kontoritibi. Minus puudub see - armastan lühikesi seelikuid ja olla ilus. On alati puudunud. Võib-olla siis kui olin viieteistaastane suutsin kanda pliiatsseelikut ja meenutada hajevil sekretäripreilit oma kuklasse tõmmatud pika patsiga. Elu lihtsalt oli selline. Mina olin selline. Ühel hetkel kandsin julgelt hipipatsi, mis sõbranna mulle punus, ja lootsin mitte kunagi suureks kasvada. Loodan siiani. Aga eks ma pean leidma selle kesktee - suureks kasvamise ja inimeseks olemise vahepeal. See on kindlasti olemas.

Aga mu kallis kaasa viibis Sinilinnu filmiviktoriinil, samal ajal kui mina passisin poolpaljast aga kummastavat Maria Metsalu Kanuti gildis. Teolt tabamise hetk.