Falgi pargist Paldiskini

Ruumitunne. Ilmselt on see loomulik, et kohad tekitavad mõtteid ja mõtted tegusid ja teod uusi kohalugusid. Käisin ükspäev Falki pargis - sain teada, et selle rajas klaveritehase omanik Hans Heinrich Falck. Mitte ainult selle - veel palju teisigi tänavaid, teesid. Sellise suure laia haardega võttis ta enda kätte selle linna käekäigu ja muutis ta elusamaks. Oli suure visiooniga. Võimas vanamees. Isegi Philippe Karell sattus tänu temale arstitudengiks ja kaugele maale keisrit tohterdama. Just-just - keisrit tohterdama. Selline lihtne väike pargike Kassisaba asumis - Veerennist pisut rohkem Pelgulinna poole. Minu linna kõige armsam omadus ongi endast välja kerida pidevalt lugusid inimestest, kes olid.

Ahjaa - täna käisin elu esimest korda Paldiskis. Loomulikult hra Amandus Adamsoni otsimas. Aga tegelikult mitte. Kesse meist teda nüüd niiväga sinna otsima sõidaks? Aga leidsin! Nii nagu see mõnikord juhtub. Leidsin tema ja Salavat Julajevi, kes muide on baškiiride võimekas rahvuskangelane, nii suur, et isegi kuju on püsti pandud.

Aga Paldiski? Miks Paldiski? Sest siin elas üks mu kummalisemaid ja armsamaid toakaaslasi, ikka tollest legendaarsest toast number 213, kus pidasin vastu 2004-2010. Pärnu maantee 59 eksole, maja, mida enam ei ole. Anna - Anja, kõige ilusam, naiivsem, targem, romantilisem, õnnetum, õnnelikum tüdruk maailmas. Minu maailmas ka. Depressioonis, armunud - kõike kõige suuremate vintidega selles maailmas. Jumal tänatud, et mõni meist oskab elada. Tema oskas. Oskab õnneks siiani, või vähemalt ma loodan, et oskab. Ta ei olnud minu meelest kõige ilusam, aga enda meelest oli. Igal juhul oli ta lõpetanud Paldiski vene gümnaasiumi kuldmedaliga ja kobinud nagu kõik korralikud abituriendid Tallinna ülikooli (mõni teine kobib mõnda teise ülikooli, aga see ei tee teda nii korralikuks) matemaatikat tudeerima. Ja kusjuures - ta ju oskas seda, oskas paremini kui keeli ja teadis paremini kui miskit muud.

KUNI... Alati kõikides lugudes algab see sellest lausest - kuni... Ja kuni tuli tolle hetkeni, mil ta kohtus tolle mehega. Ilusa, targa, tugeva, tragi, hoolitseva, tähelepaneliku - jällegi ette võib panna sõna kõige. Kohtus kogemata, kohtus üheksateistaastaselt, kohtus selleks, et see muudaks kogu tema järgneva elu ära. Kohtus siinsamas Paldiskis, sest keegi oli nad mõlemad pimekohtamisele saatnud. Ja siis oli mu armas toanaaber kõige ilusam, kõige targem, kõige parem, kõige hoolitsevam - üldse, viimased kolm aastat mind Henrykuga näinud olete?, noh siis ta oli kõike, mida mina olen praegu kolmekümne kolme aastaselt. Paldiskis loomulikult. Mina muide tunnen ennast vahel ka kõige targemana ja siis lähen tööle või räägin mõne teise inimesega, kes tuleb tänaval vastu. Armastus teeb pimedaks, lolliks, ogaraks - ta on midagi sama hullu kui joomine, lihtsalt ta on palju põhjalikum ja jõhkram, korraga mittearmsamaga kohtudes, toimub mingi kohutav eelaimustest hulluks minev ebakindlus, kas ma ikka olen kõige targem, ilusam, parem - nagu too teine väidab. Mõnikord nad ei väida, lihtsalt jauravad! Aga ühesõnaga minu armas Anja, kes oli pärit sellest samast üsna vaesest sõjaväelaste linnakesest oli armunud ja õppis matemaatikat, mis talle meeldis kogu südamest, oli õnnelik. Ja ta rääkis sellest iga päev, kui õnnelik ta oli - juba aasta aega - juba enne minuga kohtumist - ta alustas seda juttu iga kord kui keegi uksest sisse astus. Nagu mina alustan juttu Henrykust. Natuke punastades, et näe, jälle siin temast, siin. Anja oli armunud.

KUNI... Hra seesamunegi avastas korraga, et tal on naine ja laps. Ja see totakas kirjutas minu toanaabrile telefonisõnumi, et ta ei saa enam. Aasta otsa sai ja nüüd korraga, telefonisõnum! Tohlakas! Anja oli murdunud.  Midagi selles kõiges on ilusat ja hirmsat. Tol hetkel ma veel ei taibanud, kui hirmus see oli. Narrida niimoodi üks noor tüdruk ära, kes oli nii tark, et oleks võinud ükskõik kellele silmad ette teha, aga ei saanud, sest murdus. Murdus väga põhjalikult. See kange pisikese kummalise linna tüdruk sai päriselt haiget. Ja see linn trummeldas mu peas nüüd juba vist isegi üle kümne aasta. See lugu tüdrukust, kes lootis olla armastatud. Ma päris lõppu veel ära ei räägi. Vahepeal leidis ta endale veidra naistemehest DJ, nõmeda sõbranna ja vastiku töö, sest ta lihtsalt murdus füüsiliselt nii põhjalikult, et sai eksmati. Kui ma oleks Anja vanem vend, oleks ma ilmselt tüübi vaese omaks peksnud, aga ma ei olnud. Ma olin lihtsalt suurem osa ajast oma elus kirikus käinud - ma ei teadnud, et... Inimesed võivad niimoodi armuda, sest mina kartsin seda rohkem kui midagi muud. Aga jah. Selles linnas selline tragöödia, mis tol hetkel oli minu jaoks lihtsalt üks suur tüütus, sest... Noh olete te depressioonis inimest näinud? Mina ei tule sellistega toime. Aga olete te tohlakaid näinud? Vot nendega ka ei tule toime. Aga Paldiski passis mu pähe tollest ajast saadik koos Lilleküla rongijaamaga.

SIIANI!

Ühest näitusest ja ühest mehest, kellele võib ka niimoodi läheneda...

Mõnede asjade kohta võib öelda rutiin. Noh - mul on näiteks selline asi kujunenud näituste külastamisega. Ei saa sinna midagi parata, aga iga nädal tuleb mul vähemalt korra klõps pähe, et peaks minema näiteks Vabaduse platsile Kunstihoonesse või heasse armsasse Hobusepea galeriisse või hoopistükkis Draakonisse või siis EKKMi. Peaks sisse lipsama, et välja lipsata. Vaatama ja võib-olla aru saama.

Suurem osa ajast ma ei saa aru. Selles on midagi masendavat ja kurja. Mõnikord lahvatavad mu sees aga mitmetahulised tunded. Mingisugune teadvustushetk tuleb! Nagu mõni muna oleks pähe kukkunud kuskilt õunapuult, missest et lödi ja pea on seda täis, aga natuke nagu targemaks oleks saanud. Jaa! Mõnikord. Näiteks Kris Lemsalu on selline kunstnik, ehkki mu meelest ehk liigsäbruline on ta looming, Eva Sepping on taoline tüdruk, väga meeldis meile vanaemaga ka Evald Okas, või siis tema Tuhkatriinu, mis minu silmis on printsesside printsess.

Igal juhul on tunne, et mõnikord need mõtted, mis muutuvad pärast toda vaatlust metsikuks ja kõikehaaravaks - lõhuvad mu sisse mingeid kahtlususse. Olen ma normaalne? On inimesed normaalsed? Ega vist mitte. Näiteks see Mare Mikoffi läbitungivate silmadega "J. V. J. 34-aastasena". Huvitav ja pisut veider tegelane, kelle sarnasus Churchilliga võib mõne mehe segadusse ajada. Aga eks ta oligi natuke eesti moodi Churchill. Võib isegi öelda, et meie esimene tšill - nauding kirjutatud lugudest sai alguse ju tema pisikesest ajalehest ja levis kulutulena meie kaasaega, meie kirjastustesse ja kirjanikesse, keda-mida on palju. Algus oli ikka Jannsenist ja tema tütrekesest. Imelik ja ilus ja hirmus korraga. Umbes nagu need metalsed silmad, mis meie poole kaevad kollase toomashendrikilvesliku kikilipsu pealt. Kas ta teadis, et... Või uskus temagi nagu Kreutzwald, et sellele õnnetule surevale rahvale tuleb anda natuke nodi, et ta kohe maha ei kõngeks.

 Aga jah.

Kõik kunstinäitused tekitavad hirmu, et ma ei saa aru. Kuigi juba see poolik mõistmine, mis toimub on virgutav, see lükkab mind mu rahulikust tsoonist välja. Olgu see visuaalne, hääleline või trükitud sõnum - alati on sinna sisse segatud mõistetav ja mõistatuslik. Kõik on natuke segane, natuke murtud-murtav. Nagu eelnähtud skulptuurile on omane Draakonigaleriis mingi naeruväärsus, naljakus, mingi südikas klouniks olemise sündroom. Eks see Postimehe esimene mees - olegi pisut klounaadi algataja, nagu need kirjamehed kipugi olema. See pisut on ehk isegi vähe öeldud. Ja loomulikult ei sarnane eelnähtud Jannsen tolle alumisega. Mati Karmini looduga. Ometi - on see tükike meie olemasolemise loost. Tükike triksterist, keda me taga ajame, ja kes meid naermagi võib mõnikord ajada.

Inimene ja tema vead ehk kasvamisvaevad

Niih. Imelikud värgid. Mingi kuu aega tagasi ostsime endale voodi või natuke vähem aega tagasi või kuidagi. Igal juhul praeguseks on meie voodi voodi. Kokku pandud ja magamistoas meie vana logiseva, katkise jalaga diivani asemel. Diivan oli ka muide tore voodi. Ja katkine jalg tuli pärast Enriquet. Noh. Päris palju teisi asju tuli ka pärast Enriquet. Vanaemavabad unenäod näiteks. Memme ma igal juhul igatsen taga. Perekondlikud koossaamised vanematega, nii Enrique kui minu omadega. Jah, tuleb välja, et mul on vanemad ka, isegi elusad ja ilusad ja üldse. Enne Enriquet ei olnud nad nii arvestatavad. Isa oli muidugi alati arvestatud ja kuulatud ja üldse. Aga noh... Imelik on see, et kui tuleb mingi selline asjalik meesterahvas, siis kõik asjad omandavad tähenduse, kõik inimesed, kõik majad, kõik aianurgas seisnud kanalad, kõik unistused saavad mingi lisaläike, et tahaks, et minu lapsed ka...

Ja kogu aeg käib peast läbi, et tahaks, et minu lapsed ka... Igasuguseid asju! Peaksid rohima mõnikord kurgipeenart või saaksid salatit võtta otse peenrast või kantseldada tibupoegi või laulda kirikukooris või käia vanaisaga ehitusplatsidel või süüa tatraputru, toda päris, toda meie oma, või lihtsalt vastata lihtsatele küsimustele, mida sa tahad õhtusöögiks tatart või riisi. Tahaks. Imelikud värgid nende unistustega. Kui memm lebas Võrumaa haiglas, tol mälestusväärsel 2002. aastal, siis tahtsin ma ka lapsi, kolme tükki, selliseid, keda vanaema võiks hoida. Sest minu vanaema oskas hoida lapsi, ta oskas hoida mind. Memm ütles korraga justkui otsmikule laksatades, minu otsmikule, et õpi, tüdruk, õpi, kui sulle on antud aju, siis õpi. Eks ma siis õppisin. Oli antud õppida. Õppimise ajal mõtlesin, et minust võib täiesti saada üks eraklik, veider naine. Saigi. Olingi. Tervelt kümme aastat. Mõnusalt omaenese lugudes, omaenese pette- ja ettekujutlustes. Mõnus oli mõelda, et jäängi müüjaks.

Aga siis kuskilt sügavalt mu seest hakkas välja toonima naine, kes tahtis hästi süüa, hästi riietuda, teatris käia, lugeda päris isiklikke raamatuid, rääkida päris enda lugusid, olla. Imelik - ta tekkis siis, kui ma elasin ühiselamutaolises kohas ja lugesin täiesti teisi asju. Olin isegi täiesti teine inimene kui praegu. Mäletan selgelt toda lauset, et isa ma ei saa elada suuremas majas, kui ma ise olen. Või suuremas korteris. Ma lihtsalt ei kanna seda välja. Eks see hirm on ikka veel minus, et ma ei kanna välja oma kleite, oma elu, oma ametit, oma kirjutamisambitsiooni, oma käsitööõllearmastust, oma Nigeeriat - aga elu on mind nüüdseks õpetanud, et see tuleb ajaga, see asjade välja kandmine, olgu see minu Võru kodumaja või kirjutamine või vaikmine või lugemine või töötamine.

Mõnikord tuleb muidugi välja, et ma ei kannagi toda asja välja, mis mulle anti kasutamiseks, et ma ei ole oma võimaluse kõrgune, aga on suur asi teha ka vigu, saada ka võimalusi, mis ei ole minule ületamiseks, sest need võimalused on kogemused. Olen olnud õpetaja, olen olnud ajakirjanik, olen olnud ajalehekandja. Võib-olla kõike eelöeldut natuke nihkes ja kehvasti, aga! See kõik on mind õpetanud natuke paremaks inimeseks ja natuke rohkem lugu pidama nondest, kes peavad neid ameteid. Imelik ja armas korraga on see olla olnud. Ahjaa, mida ütleksin oma surevale vanaemale või siis lihtsalt vanaemale praegu? Mulle meeldib elada. Jah, õppimine kuulub paratamatult elu juurde. Täna sain näiteks teada, et jääkaru ujub 10 kilomeetrit tunnis ja võib olla 3 meetrit ja 30 sentimeetrit pikk, või noh keskmine jääkaru on nii pikk. Nagu keskmine inimene on 1,76 meetrit pikk. Mina olen 1,64 näiteks. Aga, kallis vanaema, tahaksin elada oma täiesti tavalist elu, kus osatakse süüa teha, tikkida voodikatteid ja koristada regulaarselt.

Süüa teha me siin kahekesti Henrykuga enam-vähem oskame. Tikkida tahaks osata. Kitarri mängida tahaks ka osata. Noh, et kui on rahvast, siis oleks mõnus. Regulaarselt ja põhjalikult asju läbi lugeda ja neist kirjutada tahaks ka osata, ahjaa pidi olema mingi kirjandusteadlase-kriitiku oskus, mul on ta vist natuke hälbinud viimase 10 aasta jooksul. Palju olen pidanud ennast just inimesena tundma õppima. Võib-olla tegin seda klienditeenindajana eriti põhjalikult. Jah. Praegu õpin teisi olukordi ja teisi rolle katsuma, tunnetama. Lõpptulemusena olen ikkagi pool keskmisest jääkaru pikkusest ehk 1,64 meetrit. Kasvamisruumi enam ei ole. Kõrgemaks ei lähe, aga osata tahan siiani igasugu asju - alates kanapidamisest lõpetades prantsuse keelega.  Kõik kontekstis Enrique.

Ja vanaema ilmselt teab seda kõike juba - noh viimased kolm aastat, seepärast ta mul seal unes ei käigi. Imelik lausa. Ilma temata on täitsa imelik kohe. Jääkaru. Jääk aru! Tuleb õppida ja teha ja olla ja unistada ja taassõnastada oma unistusi - sest mida targemaks ma saan, seda rohkem ma tean, millist keskkonda, milliseid inimesi, milliseid jääkarusid või kutsikaid ma enda ümber näha tahan, seda lihtsam ja põnevam on nende poole tuhiseda. Vat.

Ahjaa...

Doris Lessing rääkis ka oma viimases raamatus vigadest ja sellest, kuidas vigu tuleb armastada, enda vigade üle tuleb koguni osata naerda, sest:

Naer on võimas, ning ainult tsiviliseeritud, emantsipeeritud ja vaba inimene suudab iseenda üle naerda.

(Doris Lessing "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame", lk 37)