ulmevärk ja kurbus

Ulmevärk see ülikool ja kirjutamine, kui oleks veel, et kirjutamine, aga ei ole ju kirjutamine! ja kõik need muud asjad. Ja mees. Ja mees. Ja mees. Ma kogu hommikupooliku nutsin. Läksin uksest välja ja nutsin. 

Vennanaine saatis veel mingi veidra asja kaugest minevikust, kust on pärit mu see kahepaiksus, et olen/ ei ole sinuga. Siis justkui oled pereliige ja siis jällegi ei ole, sest nii mul paraku see sünniga kaasnev veider värk on. Ja kuuluvustunne on alati minu probleem olnud, et tahaks kuhugi kellegi juurde kuuluda, aga mõnikord lihtsalt pole võimalik, sest see sasipundarde värk on minust väljaspool, mina ei ole tegelikult kunagi nendes pundardes olnud. Kurb on ta tõesti. Praeguseks saan vanematest enam-vähem aru ka. Kaasav haridus tähendas minu peres seda, et olid nagu oma laps ja nagu ei olnud ka. Nüüdseks olen endale selgeks teinud, et enam-vähem suurem osa ajast ikkagi olen pereliige, kellega arvestatakse. Aga ilmselt see on mõjutanud minu vaateid elule ja endale. Sellele, et mind ei saa tõsiselt võtta, et minu tegevused on kõik justkui mittetõsised ja seepärast ei olegi mõtet väga pingutada, sest kokkuvõttes, kõigil on savi. Üldiselt see ei pea paika. Aga perekondlikus plaanis võib mõnikord pidada. Ja veelkord mitte sellepärast, et lapsevanemad oleksid halvad või midagi. Lihtsalt olukord on mitmetahuline ja mitmetimõistetav. 

Vist mingi esmaspäevast saadik ringi käinud lahti kammimata juustega - segadus on siin ja seal ja minu sees ka. Mõnikord tahaks ennast täiesti kiilaks ajada. Vanaemal olid elu lõpus nii õhukesed juuksed, et ainuüksi selja taha kammimisest piisas, et ta ennast inimesena tunneks. Ja viisakas välja paistaks. Minul ju praegu kõike liiga palju, juukseid, emotsioone, last, meest, tööd, ülikooli. Samas mitte millestki ei tahaks loobuda, aga kui minuga nõmedalt käitutakse, siis loobun. 

Mees veel arvab, et ma ei ole selleks suuteline, aga kui ma siin hommikotsa nutan silmad peast ja korraks tahaks olematu olla, siis see tähendab, et mulle on haiget tehtud. 

Öösel armusin ühte oma sõpra ära ja tundsin juba unes, et petan oma kallist kaasat. See oli nii imelik tunne, et veider hakkas. 

Tattnina, titt, kool, ülim kool ja tants tralliga kahasse

Tatine nina ja magamatus - esimest aastat sõimelapse ema ja isa paratamatus.  Valesti kooli taritud tööd ja hunnik veidrust, mis tekib tunnis, kui õpilased saavad aru, et sa oled natuke hajameelne olnud. Ja oledki hajameelne. Miskit pole teha! Asjad liipavad paremat ja vasemat jalga ja kolleeg sibab uksest sisse, see kolleeg, keda sa ei tea ega tunne ja küsib, et mis teha eesti keele õpetajat on tarvis, aga sinusugune - endiselt pooleldi libaintellektuaal, kes on endiselt hinges raamatumüüjanna ja eelkõige titemamma ja üliõpilane ja moodsa tantsu fänn (või on see etenduskunst, mida sa tahaksid vaatama silgata kord Sõltumatu Tantsu Lavale, siis Kanuti Gildi saali!), lugeja igast psühholoogia raamatute lugeja, kes tahaks, et tema tunnis tunneksid õpilased end eelkõige inimestena, kellel on põnev ja kes on toimekad! Igatahes tööd on palju! Tulge ka tööle head sõbrad! Natuke hirmus on ka! Eriti jaanuaris. Aga mina olen endiselt nahaal! Pingutan! Toimetan! Annan endast viimast! 

Käisime Toffikule kindaid ostmas

 Hullumeelne värk, kuidas me minu kalli elukaaslasega suudame tekitada endale väikelapse kinnaste draama! Ja me oleme selles vägagi kummaliselt üles ehitatud vanakesed. Nagu oleks võimalik tunniajase situatsiooniga läbi mängida kogu 49-aastane abielu. Ja ometi oleme Henrykuga koos olnud kõigest 8 aastat. Imelikud aastad need aastad, minu meelest päris minu omad, ma usun, et midagi on üle läinud ja kasvama hakanud, midagi, millele võiks öelda suureks kasvamise  nimi, aga võib-olla ka mitte. Võib-olla ma kõigest kujutan seda kõike ette. Ja Tohver on lihtsalt mingi lisaliige, kes kasvab ja areneb ja toimetab.