29 detsember 2014

Luuletusi tänavu

Terve eilse päeva vaatasin telekat nii et silmad grillis. Täna ei suutnud purgiski paigal istuda, aga nina on otsas nagu veetilkla. Külm on igal pool olla. Õhk haarab oma kummalisse mittesooja sülle ja tekitab tunde, et elada tahaks. Ise ka ei saa aru, mismoodi või kuidas või mis, aga tahaks. Eile tuupisin Usa osariike ja Aafrika riike pähe. Lihtsalt kuidagi tekkis tunne, et on vaja geograafiliselt maailma tunnetada, kirjutada, lugeda ja tunnetada. Natuke raske on see tunne. Nagu tõmbaks kohe maapinna sisse. Aga kui minna, siis minna täiega, nagu üks kelner Mustas Puudlis iga asja peale, mis ma tellisin ütles, et täiega hea burks. Siis ma vist seisin viivu ja mõtlesin, et kas see nüüd täiega sakib või täiega skoorib, et mu vastas on tõenäoliselt minust kaksteist kuni kümme aastat noorem kutt, kes kasutab liigselt sõna täiega. Ja siis tuli mulle meelde minu isiklik klient, kes avastas, et minu lause head olemist ei ole üldse nii tore nagu head aega või nägemist või veel midagi. See on ju ka täiega minu lause. Aga jah. Kohe näha, et ma ei söö silmadega, vaid ikka kõrvadega. Ütleme nii et seda hoolitsust ja tähelepanu, et keegi mulle igal pool tooks prillide puhastamiseks lapi, noh, seda võib ainult unistada, et tuuakse. Jah. Nii palju siis minu vingumisest.


Sinusse armuda, minu elu

nii nagu sa oled
õhtutundidel, kevadel,
öösel ja nendel hapukatel hetkedel
kui minus pole enam seda
armastusväärsust
kui mu ilu ei lõika enam
kellelgi silmi peast
ja mina ei ole enam see,
kelle pärast mehed
ja mõned naisedki ehk
südame rinnust ja
kõik võtaks ja annaks et

sinusse armuda, minu elu
kui võõrad inimesed ja omad
tähendavad kokku puutudes
kümme korda rohkem kui enne

sinusse armuda, minu elu
kui mõistan, et minul on
toetuspunkte ka siis
kui mul pole
traditsioonilist meest, last
suurt  maja, suurt autot

sinusse armuda, minu elu
läbi vennatütre õnne
kui talle meeldibki
lilla pärlikee Jõuluvanalt

sinusse armuda, minu elu
kui minu vana isa
surnuaial seistes
mõistab hetkeks
oma elupusle kokku panna

sinusse armuda, minu elu
kui minu süda murdub
nähes maailma kõige
tavalisemat meest
kes ei oska muul
moel olla kui kirjutades

sinusse armuda, minu elu.

Võimalusi on liiga palju
et see viib valikuhüsteeriasse
kuhu kõikjale
kelleks kõigeks
mismoodi kõike
ja lõpuks ikkagi
taandub kõik
ühele kummalisele
vastavastatud vanatädile
Ühendriikides
kes sündis nüüd juba
108 aastat tagasi
Võrumaal
viiuldajast vaarisale
esimeseks tütreks
ja siis korraga on
ehmatavalt selgelt näha
mu kauguseigatsuste
taustsüsteemi
millega igapäevaselt
toime tulla
(võimalusi ongi liiga palju
alati, kõikidel)

*
võpatad enesekindlusest
hulluks

tormad laua taha
ja kirjutad

lahti maailma
vaikuse
vaikuseks

John Cage
pöörab hauas
esimese külje

et näidata
oma
vaikusenaeratust

või siis lihtsalt
koljut

24 detsember 2014

Võrus olemine

Uned on mõnusad, eriti need, mida kodus magatakse, päriskodus. Ja vanaemad on ka mõnusad. Geenid on ikka täitsa tore värk. Ja papa - minu vana vana papa on kõige toredam üldse. Ohjah, nüüd tuleb vennanaine vennalastega üles otsida ja üle vaadata.

23 detsember 2014

Iga päev olgu seiklus

Mis ma Väikesest Printsist kaasa võtsin? Tunde, et iga järgmine päev võib olla seiklus, aga kõige esimene päev, mis on seikluslik, olgu tänane. Alati ei jõua. Eile olid järjekorrad jõudnud mulle kergelt kõrini, seisin letis ja teatasin rahulikult kliendile, et jah, hullumaja. Tema teatas, et mis hullumaja, väga rahulik ju... Noh, ju ta siis igapäevaselt raamatupoode ei väisa, siis ta teaks, mida tähendab rahulik. Igal juhul jah. Mudlum läheb aina paremaks ja ma mõtlen, et mu järgmise aasta kahele tegevusele vene sovetiklassika filmidele ja Smuulile. Mõlemad on väga kasulikud asjad, mida vaadata. Ja Vaapo Vaher on fantastiline ülespuhutud, hullumeelne ja väga hea - režissööride, näitlejate, näitlejannade tutvustaja. Kohe kohe tekib tunne, et oleks nagu mõne ogara ja imeilusa elu läbi teinud koos temaga. Kafavis - nojah... Carolina teda tõlkis ja võib-olla ma tõesti ei viitsi enam surmaga tegelda. Aga eile pärast Vanga-seriaali kolmandat osa jäin magama ja tundsin, et keegi on veel toas. Nüüd lähen oma sünnikoju Võrru ja mul on tunne, et ka seal on keegi. Mitte elav, surnu, aga täiesti täiesti olemas. Ohjah. Iga päev olgu seiklus.

20 detsember 2014

Tuhkatriinu (läheb jah pisut isiklikuks kätte, aga...)

"Ma olen vist sinusse endiselt armunud," mõtles ta, mõtles juba vist seitsmendat kuud ja oli endiselt tulivihane, kõmmutas selja taga uksi, tundis võõrahirmu. Istus Nukuteatris ja nuttis nagu napakas, kui prints ja Tuhkatriinu laulsid ja prints laulis, et ta teagi, mida Tuhkatriinuga ette võtta, sest ta pole kunagi nii õnnelik olnud. Nuttis ja siis võttis ta tema taskuräti ja kuivatas pisaraid, et keegi ei näeks, et ta on haledat ja naljakat igatsust täis, vaatas väikseid plikasid, kellele teatri puhul kõige kenamad kleidid olid selga ostetud, lokid pähe tehtud, kes teda miskipärast tänaval tervitasid, ehkki ta ei mäletanud neid, võib-olla, raamatupoest, äkki keegi neist mäletas. Aga tema muudkui istus ja oli natuke kurb. Sest Tuhkatriinut lugedes olid nad vanaemaga koos nutnud - nagu kaks segast väikest last valge laudlinaga laua ääres, kus eelmine päev koos kahe venna ja isaga sünnipäeva napoleoni tordi saatel peetud oli. Nuttis nagu hull.

17 detsember 2014

Bukowski ja luuletused

Jaa, ma saingi endale tänu Maretile imelise Charles Bukowski luulekogu ja ma sain selle Rahvaraamatust. See on muidugi see lause, mida MINA ei tohiks kirjutada ja teie ei tohiks lugeda. Aga kirjutagem ikka, nii igaks juhuks. Sain. Ja olen hirmusõnnelik, nagu ka ingliskeelse euroopa novellide kogumiku üle. Äge!  Hirmusäge oli ka Jurga Tumasonyté lugusid Juhan Raua tõlkes Värskes Rõhus lugeda. Oli mida lugeda. Tegelikult elame väga vinges kultuuriruumis - lihtsalt elame - me oleme nii väike rahvas, et viitsime igasugustesse rahvastesse süveneda. Või vähemalt mõned meie tõlkijad viitsivad. Selles on midagi uhket. Mina tunnen, et on, ja ilusat. Ja kui tolle euroopa novellide sissejuhatusse kirjutab kokkupanija, et üle terve Euroopa on lugusid, millesse süveneda, mida lugeda, siis on mul natuke naljakas. Ma ju tean seda, see on loomulik osa Loomingu Raamatukogu tõlgetest või Hendrik Lindepuust või Anu Saluäärest või Jan Kausist. Loomulik on, et meie keelde tõlgitakse, meie keeles loetakse, mis siis, et me alkojoomisega toetame oma kultuurkapitali ja sellekaudu Loomingu Raamatukogu.

*
Kui ma ilusaid 1920ndate riideid vaatamas käisin, oli seal video sellest, kuidas läti näitlejanna sai 70aastaseks 1928. aastal. Kõik olid moekalt riides - kõikides nendes KUMUkleitides, mida võib vaatama rutata, juba täna, juba praegu, jaanuarini välja. Võib. Võib. Aga jutus oli juurde räägitud, kuidas elu lihtsalt muutus pärast Esimest ilmasõda millekski muuks. Isegi riiete kandmine muutus millekski muuks. Juubilar oli läti rahvariietes, kõik teised aga üleeuroopaliselt riietes. Nii nagu praegugi ei tee eriti vahet norrakal hiinlasel sakslasel eestlasel riietuse järgi. Ja seal ma siis olen. Kadri Pettai küsib, et kas selliseid mittepidurahvariideid ka on? Mina küsin ka. Minkimine muide tuli ka moodi pärast Esimest ilmasõda ja see ei olnud enam ainult kõrgemast soost inimeste eripära või võimalus välja paista. Ja kogu selle teadmiste pagasiga jõuan ma kenasti kenasti vene filmi juurde "Revolutsiooni inglid". Selle juurde, kuidas naispeaosaline Polina Schneider toppis vaestele hantidele huulepulka näkku, lõikas imeilusal neiul juuksed ära ja oli üldse - tsiviliseeriv. Ehk siis,et kõik näeksid täpselt sellised välja, nagu see alumine pilt meile näitab. Mitte et nad varem ei oleks teineteise nägu olnud, aga siiski.

Minu eelarvamuslikku suhtumist riietessse ja sellesse, et kõik peaksid ühtemoodi moodsalt ringiaelema, te teate. Eks ma armasta jah või olen armastanud mehi ülikondades, kuigi nad võivad ka täiesti mitteolla ülikondades. Ja ma tean, et naine võib olla täpselt samamoodi tõsiselt võetav teatud riietes ja teatud moel meikides, aga sellegipoolest vahel, seda juhtub, eksole tahaks öelda, et naiselik saab olla ja ollaksegi väga erineval moel. Ja mina isiklikult olen õnnelik, et ollakse. 

Mõned küsimused
kiiluvad õhku kinni
ja rabelevad seal
nagu linnupojad
oksaraagudes
kasvamata
suuremaks
ja kriipides
teadvust
oma olemasoluga

mõned inimesed
kiiluvad õhku kinni
ja rabelevad seal
kuni kaotavad
oma olemise
ja minul
peaks kahju olema
ei ole

*
võib-olla oma järgmises elus
elan vanema vennaga
nagu praegugi
tolle vanaema korteris
ainult et see asub
ülitehislikus linnas
munana muna sees
ja järgmises elus
räägin talle
nagu praeguseski
naisõiguslastest
ja järgmises elus
naeran ja olen õnnetu
kui kellelgi
on hirm mõelda
naiselikult
võib-olla
ma ei tea
igal juhul unes
elasime vennaga
hiigelsuures munas
kus oli palju ruumi
nii naiste kui ka meeste
õigustele

*
muidugi on vaja harida
nii maad kui rahvast

mida see sisuliselt tähendab
topid kellelegi
huulepulga näkku
naine ju
muidu ei ole ju

muidugi on vaja harida
nii maad kui rahvast

mida see sisuliselt tähendab
topid kellegi ette
mõne ebatraditsioonilise
mõne homo
inimene ju
muidu ei ole ju


16 detsember 2014

Vanatädide aegu

Vanatädideahastus eksole. See hakkas mul tegelikult Pöffist pihta. Siis ma sain aru, et tegelikult on meil raamatupoes veel väga väga väga toredad ja armsad ja nii edasi kliendid. Ainult jõulude ajal pole nad eriti toredad, nad ei pane tähele seda, et klienditeenindaja räägib kellegi teisega, kes ei ole klienditeenindaja, vaid vastupidi, kes on teine klient. Nad tuiskavad sisse ja nõuavad tähelepanu, olles ebaviisakad. Ja siis tekib selline plaaniline ebamugavustunne, millega ei oska midagi peale hakata, mille peale tahaks öelda, et kas te ei näe, et ma siin tegelen inimesega, et mul on mure, et mul probleem, et ma pean sellega toime tulema, et muidu juhtub midagi, et kas te ei saaks oodata, järjekorras. Ja nii ongi. Ja siis tekib see eriline vanatädideahastus. Täna tekkis ka. Vaatasin kahele tädile otsa ja mõlemad purskasid nagu ühest suust, et neil on midagi vaja, üks oli minu letis, teine ei olnud. Pärast otsisin tema ja tema raamatu üles ja enne seda viibutasin ühte kindlasse suunda, et kus see raamat olla võib ja siis ta läkski. Kui ma ta üles leidsin, siis teatasin nagu muuseas, et ei ole kena vahele segada/rääkida, kui klienditeenindaja pole veel teise inimesega ära lõpetanud. Ja nii ütlesingi ja tegelikult ta ei võtnud seda vist isegi isiklikult. Oli kuidagi rahuliku loomuga. Mõnus võiks isegi öelda. Teatas, et on oma lapselapse raamatuvaliku üle uhkegi. Kuulasin ta ära. Tundsin ennast õpetajana. Ja nii oligi.

(ahjaa üks tädi teatas eile, et me oleme halb kauplus, sest me ei müü saksakeelseid ajalehti ja mina isiklikult ei tea, kus Eestis saada Zeitungit või kedagi, kui ma ütlesin, et rahvusraamatukogus, siis sai ta mu peale vihaseks, See, kuidas ta lihtsalt ronis minu ja teise kliendi vahele, aru saamata elementaarsest viisakusest ajas minul isiklikult küll harja punaseks, aga proovi sa, proovi sa öelda, et teate, lubage mul inimesega lõpuni tegelda, oodake natuke, vaadake ise ringi. Täna ilmus ta jälle poodi ja kui mina avastasin, et ta ei ole püsiklient, siis sai ta mu peale lihtsalt vihaseks ja teatas, et me oleme endiselt halb kauplus, millele mina ei osanud muul moel reageerida, et jah, te juba eile ütlesite seda. Ei solvunud. Lihtsalt kobis minema ja mina mõtlesin, et ohjeesus.

Mind isiklikult häirib, kui kliendid lihtsalt kukuvad suvaliselt  ronima minu juurde siis, kui ma teisele inimesele raamatut pakun ja too asub otse mu kõrval. Aga see selleks, vahel ma tean kiiret vastust ja hullu ei juhtu midagi, aga vahel - nohjah, vahel... Aga jah, täna tekkis mul tõepoolest vanatädide ahastus, jube eelarvamuslik ja üldiselt ebamugav.)

Pöffil käis üks tädi, kes teatas iga mu filmisoovituse peale, et ahsoo, nii et te arvate, et peaksin nägema filmi lapsepilastajatest? (kui Etioopias 14aastane plika laseb maha oma isehakanud peigmehe pruudiröövi käigus) Debiilikutest? (märksõnaks on film albiinodest) võimatutest olukordadest tsiviliseeritud maailmas, kus naine saab kogemata lapse? (ja püüab sellega oma isiklikus komöödiashous toime tulla, minu meelest päris äge)

Igal juhul pärast sellist tädi kadus ära igasugune tahtmine kellelegi üldsegi midagi soovitada. No milleks. Aga samas kui palju elujaatavaid ja julgeid tegelasi oli ja on - nii Pöffil kui ka raamatupoes. Inimesi, kes ei karda käia Etioopias. Küsimus muidugi jääb - kuidas teatud emotsioonidega toime tulla. Mina küll ei tea. Mul on neid ka natuke liiast. Natuke hirmuspalju liiast.

(reedel käisime Triinuga Kumus, väga tsill oli, tõesti oli, ja siis kui ma poodi tagasi sõitsin, istus bussis selline vanatädi, keda ma armastan, kellest ma olen kirjutanud ka, naeratas sellise kavala kavala kavala näoga, nagu ta teaks mind ja siis mulle tuligi meelde, et tema soovitas kõigil pensionäriks hakata kunagi, kui ta minult Kurt Vonneguti ostmas käis. See oli hästi ilus nägemine! tema moodi tahaks vananeda, kavalalt kavalalt kavalalt)

Mis kuradi teine sugupool - mõnitate või?

Tõenäoliselt löövad feministid ja soouurijad mind selle jutu peale lihtsalt maha. Ja ma endiselt armastan Simone de Beauvoiri, aga ma ei usu, et naised kunagi on olnud teine või nõrgem või kuratteabveelmis asi - lihtsalt ei usu.

Mõnikord tunnen ma seda imelikku tunnet - näiteks siis kui ma üle pika aja lugesin katkendeid Simone de Beauvoiri "Teisest sugupoolest", siis miski minus jõnksatas. Kui ühel ilusal hetkel oled kasvanud kolmekümneseks ja ainus asi, millest suudad permanentselt mõelda on jaitso v smjatku ja teine asi, millest mõtled on kodus tehtud napoleoni kook ja kolmas asi on lihtsalt see tunne, et sind armastatakse, armastatakse, armastatakse ja see kodusus, kui isegi külmas ja kõledas toas on tunne, et kohe kohe astub uksest sisse vanaema, kes käsib riided selga panna ja kirikusse minna, kohe kohe - siis tundub, et kogu see kuradi ülikooliharidus, kogu see isa nõudmine, et kandku ma ometigi natuke meiki, värvigu küüsi, olgu funktsionaalselt elitaarne, unustagu omad menstruatsioonid ja muud hädad, et tegelikult pole oluline, kas kodu on korras või mitte, et mõistus on tähtsam. Aga süüa tahaks ja hästi, sooje riideid tahaks ja kalli tahaks ja seda tunnet, et hoolitakse tahaks ka. Ohjumalküll. Lihtsalt tahaks. Ja tavaliselt oskavad seda soojust kõige paremini edasi anda vanaemad ja emad ja vennanaised. Lihtsalt oskavad. Eks minagi pea õppima. Lisaks elitaarsele tarkusele, ka midagi ehedat, käegakatsutavat ja sooja - olema, tegema, mõtlema. Lihtsalt peab. Ja siis kui Kristina Viin teatab rahulikult, et Tavaliselt kui keegi ütleb, et oled väga naiselik, on tunne, nagu oleks midagi küljest ära lõigatud hoopis.

Ma ei saa sellest aru. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Bioloogiliselt - saame me lapsi sünnitada ja enda ümber mõistmist ja suhtlemisoskust kasvatada. Mehed ka, mehed ka, aga teistmoodi. Naise vägi on suur. Sellest saan ma aru, siis kui ma oma vanaema peale mõtlen või ema peale või isa naise peale või vennanaise peale. Lihtsalt ilma nendeta pole kodu ja kui kodu ongi ilma nendeta, siis nad on seal olemas, hingavad, soojad, isegi kui nad on surnud, isegi kui neid pole seal olnud viimased kümme aastat. Vanaema lubas, et ma hakkan teda igatsema, tal oli õigus. Enamus inimesi ei tea, mis tunne on igatseda ema, sest ta on neil terve elu olnud, enamus inimesi ei tea, mis tunne on igatseda vanaema, sest ta polnud NII tähtis, kui minule oli minu vanaema. Aga eelkõige - nad mõlemad sümboliseerivad minu jaoks kodutunnet. Isa on hoopis teist masti tegelane. Ma jumaldan teda. Piirituseni, mis võib hulluks ajada, aga ema ja vanaema. Nad lihtsalt on. Nad võivad olla surnud, aga nad on. Ja nad tulevad alati minuga rääkima, unes, kui midagi hakkab juhtuma. Ma igatsen neid, igatsen meeletult. Aga kui nad olemas oleks, siis ma ilmselt kardaks neid samamoodi, nagu ma vahel kardan vennanaist või vanatädi, kardan teravust, arvamust, täpsust, lööke allapoole vööd, seda, et ma olen petnud nende lootusi. Ja siis jällegi, et äkki ei ole.

15 detsember 2014

Helistamishirm

Tegelikult peaks lihtsalt tõstma toru ja helistama. Ma ei tea ikka veel, miks ma oma vanatädi nii jubedalt kardan. Ilmselt olen ühel ilusal või siis hirmsal või siis vähemilusal või siis vähemhirmsal päeval täpselt samasugune nagu tema. Lihtsalt olen ja kõik. Ja siis oleks päris nõme, kui ma ei teagi, kes minu suhtes samasugune oleks nagu mina tädi suhtes. Ohjah. Aga hirm on. Totaalne. Juba viimased kolm aastat on. Ehkki ei peaks olema. Lihtsalt ei peaks. Andestamine on nõrkade suurim suutmatus, ainult tugevad võivad endale midagi sellist lubada. Aga jah. Helistamishirm. Helistamishirm. Helistamishirm. Helistamishirm.

14 detsember 2014

sellised lood

sünnipäevad
ma tean küll, et varsti saab nädal täis
aga siiski
imetore on olla kolmkümmend
(ja jah, ma pean endale leidma lõpuks inimese, kes mind armastaks, vaba, ilusa, andeka, targa, seemendamisvõimelise, tööka, tubli, hoolitseva, hooliva, ohjah)

09 detsember 2014

vestlused


ja siis ma saan sulle kassi ka näidata
kassi?
einoh, tähendab, ta ei ole mul kaasas, ta on mul fotikas

05 detsember 2014

Letiarmumised

Hetked, kus lihtsalt tahaks öelda mõnele, teil on nii ilusad suured pruunid silmad (misis,et te olete minust seitse aastat noorem) te lihtsalt peate saama meie poe püsikliendiks. Õnneks pole veel selleni jõudnud. Mehed. Jah, mehed. Kindlasti, mehed.

04 detsember 2014

Atmosfäär ja lähedus

Atmosfäär. Selle kõige nimi, mis keedab kokku elu kõige ilusamad inimesed ja vahel ka kõige inetumad - selle taustvalguseks on atmosfäär, keskkond, kuhu pannakse midagi. Päriselt ka režissööri suurim ja jõhkraim filmi loomise viis on luua see kontekst, kus näitlejad tunnevad, et kõik, mis nad teevad, käibki asja juurde või ei käi. Oleneb, millisest filmist me räägime. Mind kummitab kõige rohkem Bertolucci "Viimane tango Pariisis". Kummitab, sest see on Tina Fey väga vinge sarja Alec Baldwini lemmikfilm või vähemasti arvas ta seda olevat lemmikuks. Väike Pasolini assistent tegi filmi teemal tüdruk (kes pidi originaalkäsikirjas olema poiss) ja keskealine mees (kes pidi originaalkäsikirjas ikkagi mees olema) - ja nende kummaline paeluv seksuaalsuhe, kus keegi ei saa aru ja kus kellestki ei saada aru.

Midagi selles meenutab Pöffil linastunud iraani filmi "Punane roos" - ja samas ei meenuta. Mehe soov allutada, mehe soov käskida, nõuda. Ja nende omavaheline kokkulepe, et see kõik on ainult seks ja nad ei tohi ühtki sõna vahetada oma elu kohta väljaspool korterit, mille nad on endale kahekesti kogemata valinud. Üks mu sõber ütles, et ilmselt selle filmi pärast ongi ta nii ebanormaalne, nagu ta on. Bertolucci ei öelnud kummalegi näitlejale, ei Maria Schneiderile ega ka mitte Marlon Brandole, et nüüd tuleb see stseen, kus mees põhimõtteliselt vägistab tüdruku, lööb oma türa tolle pepuprigusse. Schneider hakkas Bertoluccit pärast seda filmi vihkama, Brando ei rääkinud režissööriga vähemasti viis aastat. Bertolucci helistas tollele ja seal ta seisis, kangestunult teisel pool telefoni, teadmata, et mis nüüd saab, et kas ta on valmis selle jubeda mehega rääkima. Film aga on hea. Kõrvetavalt, allutavalt, valusalt, nutmaajavalt hea. Pinge kerib ennast niisugustesse kõrgustesse, et jah. Peategelased ei tea, mida teineteisega pihta hakata.

Umbes nagu mina, praegu. Raamid. Raamitus. Öeldakse, et saan kolgend. Ma ei usu seda. Mu vanem vend räägib minuga. Räägib traditsioonlisest perekonnast. Millest kõigest veel. Temal on. Naine rabab ennast tööl ja kodu rindel hulluks. Mees mitte nii väga, kodus on üks asi, tööl teine asi. Aga siiski. Enamasti eeldavad inimesed teineteisest hoolimist. Eeldavad. Mäletan seda imelikku ja hirmuäratavat tunnet, kui Kaur minu kõrval lamas, eelmisel aastal 30. septembril, tal oli hirm, ma ei saa siiani aru, mille ees täpselt. Seks? Jah, seda ta kartis kõigerohkem - seks selles triviaalses, hullumeelses tähenduses. Penetreerimine. Seda ei juhtunudki. Aga see valveseisang, see valvelause, et ainult puhast armastust palun. See midagi, mis laotub kogu suhtele laiali, see midagi, mis häirib iga kord, kui inimene sulle vähegi lähemale tahab pugeda või kui sina teda puutuda tahad. See midagi, mis tekitab tunde, et lähedus on võimatu. See lähedus. On mingi vormitu, kohatu, ajatu, raamitu - oleskelemine, aga mitte lä-he-dus. See, mida üheksa kuud hiljem meie ühine sõber, nagu nataki meie vahele nimetab. Lahedus on, aga lähedust mitte. Elu, eksole. Karm, eksole. 

Ja see kõik on lõpuks atmosfäär. Mitte midagi muud. Pärast pole midagi peale hakata, kui sa tegelikult ei tahtnud nii lähedale minna või nii kaugel olla. 

03 detsember 2014

Luuleõhtul nägin inimesi

Mul läks Ivari-Rooste-Kauri luuleõhtu hästi. Ivarit nägin.Ma ei tea, mis mul nende homomeestega on. Minu meelest on nad kõige armsamad tegelased üldse! Svetat nägin ka. Seda ma ei teadnudki, et too vahepeal kirjandusteadust üritas tudeerida koos Jürgeniga. Vägev värk. Või tuleks öelda vägev vähk ja Piret Viires. Adam Cullenit nägin. Tuleb välja, et too tegeleb põhjalikult eesti kirjanduse inglise keelde tõlkimisega. Juba päeval, kui ma Allectos käisin, ma muide vahetan töökohta järgmisel aastal, nägin Adami tõlgitud "Raadiot" - ta käis seda minu poes minu käest küsimas. Ei olnud. Aga see pole ainuke, mis ta tõlkis ja nüüd edaspidi ka tõlgib. Jürgen Rooste, Riismaa luuletused ja nii edasi. Mihkel Muti "Kooparahvas" ilmub ka nüüd mingi hetk. Võimas. Ja hullumeelne ja napakas. Ja loomulikult nägin ka Marko Mägi. Sellest viimasest ka mõni sissekanne feisbukki.

*
Mõnikord juhtub hetki, kus ma mõtlen, et mis ma nüüd jälle tegin. Ega vist midagi. Ütlesin ühele luuletajale tere ja tahtsin küsida, et kust tuleb ja kuhu läheb ja... Ilmselt püstitasin küsimuse natuke valesti. Reageering oli selline: "Koju lähen, aga kui ei lähe, siis tuleks sinu juurde seksima."
(Peaaegu Pulleritsu mees, eksole)

Oma murtud südamed lükiks põõsaks, kui saaks

Miks ma alati nii vihaseks saan? Miks see mulle alati nii kuradi moodi haiget teeb? Miks? Ja mul on tunne, et asjaosalisel on asjaosatus. Mina võin vihast idioodiks keeda, aga tema ei tee teist nägugi, temale ei lähe see korda ka, et... Napakas elu. Ja muidugi ma kujutan endale ette kõike seda. Ka seda asjaosalisust. Närviajav värk. Miks ei võiks nii olla, et kui on mingi kuradi murtud süda, siis lapid ära ja jalutad edasi. Ei. mingi kuradi murtud süda on. Lükiks selle kohe põõsaks, kui saaks. Armumistega on, kuidas on, aga kurat... Ah kurat.

Sünnipäevaootus, eksole

Täpselt eksole
Täpselt täpselt täpselt
Ma väga ootan juba oma kolmekümneseks saamist, tõesti ootan, tavaliselt hakkavad Helsteini-naistel, siis mingid eraelu kogemused ka tulema, okeei, minu empsil läks natuke, noh need tulid tal ka, aga noh, nagu läks, aga vanaema sünnitas kolmekümnekuueselt oma esimese lapse ja muidugi kuskil enne seda ikka abiellus selle va vanaisaga, kes muide oli kergelt viiekümnendates, kui memm ta leidis, nii et jah, see on see hetk, kus ma mõtlen, et oh küll on hea, et ma veel meessoost Helstein ei ole, aga siiski.
Ja tundub, et mina pole ainuke, kes ootab minu kolmekümnendat sünnipäeva, tuleb välja, et Andrei Ivanov esitleb sama päeva õhtul, ehk siis 8. detsembril kell 18.00 Solarises oma viimast raamatut "Bizarre", kuhu ma ei jõua, sest tõenäoliselt peavad mõned minu sündimisega seotud inimesed minuga kuskil Võrus sünnipäeva, aga need, kes minu Võrusünnipäevale ei jõua, peaksid kindlasti Ivanovi raamatuesitlusele jõudma.

01 detsember 2014

Kohtumised

Seal ma siis olen. Pöffi vabatahtlik Vapianos. Korraga kohtub mu pilk ema ja ligi kümneaastase poisi pilguga. Ütlen automaatselt tere. Ema ja poiss kah, et tere ja siis nagu ei saa arugi, et kust me teame, et kuskilt kindlasti teame. Ja korraga, tõmban oma mütsi peast ja vaatan neid natuke veel ja korraga laksatab meelde, nemad käisid ju minult raamatut ostmas.
"Aa, see olete ju teie, kes te minu käest raamatut käisite ostmas."
Ema vaatab mind ka niisuguse äratundva näoga: "Ja teie olite see, kes ütles, et mu poeg tegi teile lattet. Ma olen seda lugu kõigile rääkinud, et Kristiine Apollos ja seal oli müüja, kes mäletas minu poega minu kohvikus lattet tegemas."
Oligi niimoodi olnud, et vaatan ja vaatan poissi ja teatasingi, et ta ju tegi mulle kohvi.

*

30 november 2014

Filmid, mida Pöffil nägin

"Koerte põld"
"Emme"
"Vaprus"
"Revolutsiooni inglid"
"Kodanik"
"Ainult üle sinu laiba"
"Brooklyn"
"Elu läheb edasi"
"Põrgu"
"Punane amneesia"
"Miraaž"
"Õnnelikkuse kunst"
"Kivid minu taskutes"
"Babüloonia liivas"
"Lucifer"
"Suluseis"
"Võlutüdruk"
"Mereudu"
"Jää jumalaga, keel"
"Mussoonvihmad"
"Punane roos"
"Lindinimesed"

26 november 2014

Rõõm, kurbus, Lucifer

Mõnikord tunnen ma ennast rumalana. Lihtsalt loogiliselt hullumeelselt kidakeelselt kõikselt. "Ostan siin kaupu punaste siltidega, sest rohkemaks pole mul raha." Kuulan, ehmun, tõmbun endasse. Kurbus ja vähem kurbust. Rõõm ja vähem rõõmu. 

Vanemaks saamise rõõm on. Ma ei teagi miks see paganama kolgend tekitab hea tunde. Et nagu inimese tunne on kohe sees. Miks? Kuidas? Ma ei teagi. Lihtsalt. Nii on. Isa ütleb, et mingem üles mägedele. Et tehkem üks korralik pidu - aga eks näis. Võib-olla teemegi ühe korraliku peo. Vanaks saamise peo. 

Gust van den Berghe "Lucifer"

Et kui mõnel on plaanis kinno minna - ikka Pöffist räägin, onju, siis "Lucifer"is, mis on üles võetud ringikujulise kaameraga, et meenutada tsipake Hieronymus Bosch, siis ma lihtsalt leidsin sellest filmist Johann Köleri ema ja isa. Ehkki noh jah, seal olid nad õde-venda. Vend oli paras joodik ja mängur, kes viis lõpuks terve pere hukatusse. Sellised vanad olid nad mõlemad. Lucifer tuli, tegi santi teeskleva vennakese terveks ja võrgutas õe lapselapse, ja kadus. Filmilindilt kumab midagi, ma isegi ei oska praegu selgitada, mis see täpselt oli. Igal juhul, kuidagi väga naljaka seosena ja äärmise sarnasusena, tuli korraga, järsult hoopistükkis Köler meelde ja kõik need imeilusad ikoonid, mida olen lapsest saadik kirikus käies näinud. 

22 november 2014

Asjad, mida keha lubab teha ja mille puhul protestib

12 ja pool filmi ära vaadatud.

Täna läbisin siis oma elu esimese 3d kino. Poolpimedale on see päris huvitav kogemus. Noh, ütleme nii, et kui üks mu silm teeb nagunii enamuse tööst ära, ja teine tekitab vahetevahel selle va päriselu 3d-efekti, siis nüüd Godardi filmi "Jää jumalaga, keel" vaadates - oli kõik kuskil kolgend minutit hästi hästi põnev. Poleks iialgi uskunud, et nii inimeste kehad, kui ka lambid, lilleõied, koer muutuvad käegakatsutavateks sõna otseses mõttes. Hästi hästi kummaline ja mõnus tunne oli. Aga kui ma siis välja jalutama läksin ja tagasi üritasin saali saada, siis ei saanud ma enam aru, et kus ja mis ja kuidas ja sellest tegin ma järelduse, et mu vasak ülinägev silm, ei tunne ennast kolmdees eriti kodus, et pigem olgu päriselu kolmdee. Aga need, kellel kõik funktsioneerib, kolmdeetage, sest see on tõesti väga äge.

Filmid, mis meenutavad teisi filme ja tunded

Mõnikord taban ennast hirmudelt, mõnikord mingitelt kummalistelt hetkedelt, kus ma näen, et kaadrisse on saadud see Nikita Mihhalkovi "Oblomov" (see oli natuke olemas "Revolutsiooni inglites") või too Michelangelo Antonioni "Zabriskie Point". Mõnikord tekitab see emotsionaalselt vaba inimese tunde. Eile käis kena blond tütarlaps meestuttavaga pärimas, et miks Pimedate Ööde filmifestival, et kas ainult öösel näidataksegi filme või. Noh, mitte päris. Aga igal juhul oli see armas, et ta käis. Ja igal juhul on vahel hästi tore, kui inimesed käivad ja lihtsalt küsivad. Sel aastal on mul nii palju aega, et ma olen endale selgeks teinud enamus filmide sisututvuse ja suudan kõik ette vurada, nii nagu korralik inimene kunagi. Nagu mul poleks sõpru ega omaenda elu see viimane nädal aega olnudki. Kuidagi kurb on. Isale tahaks kõige selle peale helistada, samas - mis kuradi pärast ma peaks seda tegema. Kolm päeva tagasi juba helistasin.

Kurb on. Lihtsalt. Nahaalselt ja valusalt. Täpisteaduslikult. Kurb.

Täna hommikul olin piiksutaja pressiseanssidele. Päris kummastav kogemus näha elusast peast imeilusaid eesti näitlejaid, kes ka muide osalevad žüriis.

Imeline ja ilus film "Elu läheb edasi" - seal jooksevaad nad ka düünidel, õnnelikud, vabad, ilusad. Muud viidet Antonionile polegi, aga sellest täiesti piisab. Selgus, puhtus, rõõm. Kõik üheskoos. Kõik võimsad. Ehkki esialgu on suur segadus, suur hirm. Sest aktivisti tulistatakse ja kaks tema last on ohus sel ajal, kui ta haiglas ennast ravib. Ajakirjanik Martha, kes leinab oma poega, tunneb poisile-tüdrukule kaasa ja nonde ema arst lihtsalt suunab ajakirjanikule nood kaks last hoolitsemiseks, seni kuni olukord stabiliseerub. Palju vaikust, palju ilusaid kaadreid, ja siis see  imeline Martha transvestiidist armastatu, kes teatab pärast pikka lahusoleku aega oma naisele, et kui too kadus, ei suutnud ta tükk aega oma Dietrichit teha, see tundus nii labane. Imeline Mehhiko loodus. Ja düünid. 


Emotsioonid murravad peale ega lase lahti

Vinko Möderndorfer film "Põrgu"

Ma ei ole ilmselt tükk aega mõelnud, mis juhtuks siis, kui ma ei töötaks. Või siis, kui mul ei oleks vanemaid, või siis, kui mul oleks lapsed ja mees ja korter ja ma ei töötaks. Seda filmi vaadates - jõuan kuhugi kõige viimasesse põrguringi, kus pole mitte midagi muud teha kui nälgida, keppida ja oma isiklik neer maha müüa, oma lapsed ära anda. Ja see muudkui süveneb ja süveneb ja süveneb ja läheb aina hirmsamaks ja hirmsamaks ja hirmsamaks. Ja siis nagu ei oskagi kuidagi olla, aga ära minna ka ei saa. Lihtsalt - tahaks nagu lõpuks teada, et mis juhtub, et milleni see kõik viib. Endiste idabloki maade tõenäoliselt 2010. aasta töölt lahtilaskmised tulevad meelde. Ja raevukas kapitalism, mis surub lihtsalt inimesi nende kohtadest välja, minema, ära. See on jõhker ja valus film. Siin ei anta järele inimese võimalikele halastussoovidele, et ärge nüüd niimoodi ka meie peategelasega tehke. Lõpuks ei suuda alluda sellele valuemotsioonile, hakkab juba kergelt naljakas. Ennast tuleb kaitsta. Ise ka ei tea, mille eest täpselt. Aga, mis seal salata - emotsioon kestab ega kuhtu. Hirm mutrikese rolli ees kestab ega kuhtu.

20 november 2014

Püüan ikkagi

Mõned olukorrad, kus tunned, et inimene on elus väga palju haiget saanud. Ja saad aru, et sa ei saa öelda, et lõpetage ära. Lihtsalt ei saa. Ja ei ütle ka. Sest ükskord oled öelnud ja ega see head tunnet küll endaga ei toonud. Inimesed pole alati valmis võtma vastu teistsugust enda kõrval. Nad on nii kramplikult kinni milleski lausa kummalises. Aga jah. Las see olla nii. Las kõik olla nii, nagu nad on.

*
Natuke veel inglitest.

Alexey Fedorchenko film "Revolutsiooni inglid"

See, mis toimub Ukrainas saab selle filmiga selgeks. See, mis toimub Lasnamäe vene lütseumi ajaloo tunnis Maarjamäel, saab selle filmiga selgeks. Aga see saab ka selgeks, et kui 1920ndatel teevad vene avangardistid omast arust uut ja huvitavat kunsti, muudavad maailma, lõhuvad kõik selle, mis enne neid oli, kui nad kõige vihasemal bolševike-valgekaartlaste võitlemise perioodil suvalise mehe külatänavalt endale poseerima kutsuvad sõduripajuki eest ja tollest kuju välja raiuvad. selle viimase suskavad nad kiriku taha niimoodi, et rahvas tuleb kokku ja kaeb ja kaeb ja kaeb. Silmad jõllis ja härra Zahhar see va skulptor teatab, et see on Juudas, esimene avangardist, esimene antikristlane, esimene, kes võitles selle metsluse vastu. Vaene modell puuakse sellesama kuju külge ja kuju, noh te ise võite kujutada ette, mida kujuga tehti. Umbes samamoodi käitusid handid nendesamade kunstnikega, kes kobisid kohale, et noid venestada. Film iseenesest on natuke pikk, natuke lonkav, aga praeguses olukorras küllaltki põnev vaatamine. Põnevad on ka need va loomastseenid, kus koertele seotakse selga tiivad. Selle peale tuleb kohe kuidagi kaasaegne juutuub ja hunnik loomafännidest sõpru meelde. Ja filmikeelde on põimitud ka imeline Venemaa loodus. Aga jah... Minu seansi ajal oli kuulda ka mõnda norskamist.

Revolutsiooni inglid

Pöff on tore. Kiire. Napakas. Hullumeelne ja tore. Selles rütmis ärkamine ja elamine on tore. Uued inimesed. Uus tuhin. Uus elu. Kõike on korraga liiga palju. Liiga sügavalt, liiga kohal.

Eile - see vene film "Revolutsiooni inglid" - vastikult ebamugavalt postmodernistlik, kõned põletusmatuse teemal, Juuda monument, handid, venekeelselt laulev handi mammi jalutusraamiga, tiibadega taevasse lennutatud koerad tsepeliiniga, (no mida te tänapäeva feisbukis ringi tantsides ikka otsite, loomi, vabandust, mina otsin loomi) siil, rahvariietes handid, kassiküünarnukimaa pisikene lugu, mis on venemeelselt kokku räägitud, aga samas sellist üleüldist efekti, nagu poola Jerzy Stuhri film "Kodanik" see ei saavuta. Mõned asjad on naljakad, imelikud, hirmuäratavad, kokkuvõttes tekib ikkagi küsimus, mis juhtus 1934. aastal Handimaal. Selles mõttes on see huvitav film. Aga venestusaktsioon, millega tuleb ilmselt ka ukrainlastel praegu toime tulla, toimib ka selles filmis. Toimub sel hetkel kui Polina Schneider õpetab hantlannadel endale ruuži näkku panna, lõikab maha noore tüdruku pika patsi, surub pisikesele beebile näkku punase huulepulga. Ja on haige, sest Kasu-Mi - see hantide jumalanna, teeb ta haigeks.

Ohjah. Jõudsin noormehele peaaegu sõna otseses mõttes külge lüüa. Ja kommenteerisin mittekülgelöömist nõnda: "Mõnel paremal ajal ma oleks sind praegu löönud."

Minu lõpmatu flirtimis- ja jutustamisjanu ei hoia end kunagi vaka all. Selle pärast on vahel ehk piinlikki.

"Nii et siis praegu on halvem aeg?" küsis noormees vastu.

"Ei, no, ma ei tea. Igal juhul ma ei löö sind. Ennast löön. Mitte füüsiliselt muidugi."


16 november 2014

Mitte minust, aga siiski, kui ma kunagi leian kellegi, kes...


Ilusate ja andekate otsingul

Mõnikord piisab selleks, et tunda hoolitsust ja tähelepanu, lihtsalt pisi-pisikestest asjadest, mille peale esialgu ise nagu ei tulegi. Käisin täna jalutamas. Minu paksuklaasilistele silmadele on tegelikult vaja iga päev natuke ringijalutamist ja kaugelevaatamist. See on selline asi, millega olen sisuliselt terve oma elu tegelenud. Mitte ainult lugemine ja kirjutamine, mitte ainult inimestega suhtlemine. Vaid lihtsalt jalutamine ühest linnaotsast teise, ühest kohvikust teise. Ja selle käigus kaugele vaatamine. 
Täna juhtus aga midagi imelist. Olin jõudnud Kalaranda ja astusin Klaus kohvikusse. Mulle ulatati uksest sisse tulles salvrätikud. Esialgu ei saanud ma isegi aru mis ma nendega tegema pean. Otsisin oma lemmikkohta - diivanit, liikusin kiiresti selle suunas ja istusin maha. Silmad või noh prilliklaasid täitusid uduga ja korraga sain ma aru, miks teenindaja mulle salvrätti pakkus. Selles ainsas liigutuses oli minu jaoks midagi väga erilist. Ja ma ei usu, et see oli isiklik liigutus, see oli professionaalne hoolivus, mida on imeline enda nahal tunda. Kui noormees minult hiljem tellimust võttis, vaatasin kohmetult maha ja teatasin, et minuga ja minu silmadega on see esimene kord, kui keegi pakub salvrätti, et ma ikka näeksin, mis maailmas toimub. 
Aga jah - mingem pühapäeva ilusaid ja andekaid inimesi otsima. Nad on seda väärt.

15 november 2014

Lech Majewski paneb surnute peale mõtlema Pöffil

Ma ei tea, kuhu ma sellel aastal Pöffile jõuan. Täna jõudsin ainult ühele filmile. Natuke hirmus on. Natuke õudne. Natuke arusaamatu. Natuke saamatu ka. Igal juhul see film oli kuidagi selline, et tahaks minna kiiresti kiiresti raamatukogusse. Teha lahti mõni Hendrik Lindepuu tõlgitud Miloszi tekst. Nõndapalju katoliiklust ajab segadusse. Täna öösel nägin unes meeletult palju maju ja losse - olin Igorile Peterburgi külla sõitnud, aga see ei saanud olla Venemaa, seal oli liiga palju ilusaid maju (mitte, et Venemaal neid poleks). See lihtsalt ei saanud see olla. Hirmus hakkas, kui ma seal ringi seiklesin. Ja põnev. Mul on tunne, et ma varsti sõidan ära. Ma ei ole ikka veel selgeks saanud, et kuhu, aga kuhugi kindlasti.

Täna käisin "Koerte põuda" vaatamas. Selles oli oma täiuslik, segiajav, hullumeelne - natuke isegi ehk mõistatuslik tukslemine. Imelik oli, et mõned vaatajad tõusid püsti ja läksid poole pealt minema. Koerte põud oli immanentne - ta jõudis igale poole kohale, olles samal ajal põhjani arusaamatu. Ma olin õnnelik, et tegu oli endise sümbolismi lektoriga, kes töötas supermarketi kassapidajana, temas oli midagi üliminulikku. Käisin ükspäev istumas Kristiine keskuses lõuna ajal viisteist minutit ja jälgisin, kuidas LHVpanga esindaja määris inimestele pensione kaela. Ilus tüdruk, pikkade juustega, valis ka lõpuks mehi ja nood põrkasid tagasi, eemaldusid ja nii edasi ja nii edasi. Mõistsin, et see viisteist minutit või õigemini pool tundi olen ka mina vaikne ja rahulik, keeldun ahmimast sisse seda perioodilist ülinõudlikku töölolemist, lähenemist kliendile, kaugenemist kliendist, et tol oleks oma õhk mida hingata. Too viisteist minutit, kui ma saan lihtsalt jälgida seda lõputut askeldamist, liikumist kellegi poole, kellestki mööda, kellessegi, kellenagi. Mask näole surutud ja teadmine surematusest ja igavikulisusest tagataskus varuks hoitud. Seda müüa ei saa, osta ka mitte. See lihtsalt on. Ja sellele taandub lõpuks kõik. Tehku need suured firmajuhid midatahes. Mona Lisa jääb.

Mind külastavad aegajalt unedes ikka need, kes küsivad, et kas kõik on korras, et kas minu elus läheb kõik nii nagu peab. Eks ikka perekond. Kuigi nende külastamine hirmutab mind põhjalikult. Vahel ei saa ma pärast nende olemist - tükk aega korralikult öösiti magada, ma tunnen, kuidas nad hingavad (olla ise juba ammu hingetud) minuga ühes toas, kuidas nad võivad iga hetk uksest sisse libiseda. Igasugune katastroof. Igasugune tragöödia. Igasugune äraminek, muutumine millekski, mis elavad ei ole, on seotud inimlikkusega. See on omakorda meie jaoks harva vastuvõetav. Selle vastu võideldakse, sellest püütakse mööda vaadata. Kristlased mõtlevad, et nad lähevad kas põrgusse või taevasse, budistid usuvad, et nad sünnivad, kas putuka, puu või kuningana, kui nad just ei kirgastu. Ometi - kõikides nendes uskumustes on veel midagi. Midagi miloszlikku ja monumentaalselt. Missest, et kogu filmi vältel tsiteeritakse Dantet. Missest. 

See väike blondide lokkide ja valge kleidiga lumivalge liilia käes tüdruk, see vana mees keset andywarhollikult üliasju täis supermarketit [seda kõike ei olnud 30 või 35 aastat tagasi sovetimaades, see kõik oli vaid unistus valikutest, mis ajavad meid tänapäeval täiesti endast välja], see vanamees adraga ja kahe hiigelsuure härjaga keset popmaailma imet, keset uinutavat reaalsust, kus kõik valivad endale mänguasju ja potte. See peaaegu, et paaniline mõistmine, mis minus toimub, kui tunnen, et saan aru, miks poolakad vihkavad nii palju venelasi. 2010. aasta lennukatastroof, kus sureb 85 poola eliiti kuuluvat inimest, teel Venemaale olevas lennukis, kes nad kõik selles hirmsas ja nõiduslikus filmis kaasa mängivad, dokumentaalkaadrites, vaikselt, vähemdokumentaalkaadrites meenub "Armastajate igavene elu", sest ka siin on peaosatäitjad täiuslikud intellektuaalid, keda kohates haarab hirm. Pildid. Pildid. Pildid, mis lõikuvad silmamunadesse. Surnud, kes paluvad ellujäänul kirjutada luuletusi.



14 november 2014

Luuletaja vend

Kõik räägivad itndusest, viimati ka Viiking, lebas siin ja rääkis, naised on naeruväärsed, kui nad seda asja ajavad. (Ja ma muudkui mõtlen, et kuidas ta niimoodi julgeb rääkida, aga noh, ma ei pea selliste asjade peale mõtlema) Igal juhul mina räägin ka it-vennast ja hra Johnny B vennast.

Musta laega saalis on hästi tore käia. Eriti siis, kui saab korraga teada, et Johnny B Isotamme vend Ain Isotamm on programmeerimisguru. Ehkki järgmisel päeval ja informaatika leti ees, sest saalis mainitakse toda vaid ühes ettekandes (võib-olla mõnes teises ka, aga siiski) Ja tal on isegi raamat ilmunud.


11 november 2014

Furoor

Furoori tekitamine ja furoori jäämine. Igal juhul on mul see vahel raske. Pilk praegusesse graafikusse ja mu sees tõmbub kuidagi kokku - imelik on. Iga päev töö. Niimoodi 7 päeva järjest. 4 raamatupoes, 3 pöffikassas. Ma muidugi ootan seda mõnes mõttes kannatamatult - seda võimalust kirjutada-lugeda-inimestega suhelda-suhestuda. Alati ei jõua. Füüsiliselt. Vaimselt ja nii edasi. Seisime oma töökaaslasega täna ja rääkisime. Ta on lihtsalt väga väga hea inimene. Mitte nagu Iluskolleeg või Poeet või Väike Prints või Viiking - ma mõtlen füüsiliselt, mitte just ilus, mitte just ligitõmbav. Aga kuidagi omamoodi hell ja soe. Kuidagi selline, et paneb natuke ümber hindama minu tavalisi väärtusi - et olgu ilus, tark ja andekas, et olgu murdja. No mis ma nende murdjatega ikka pihta hakkan - otsivad endale uued naised ja nii ongi, nii jääbki. Aga mõned inimesed püsivad - nagu mingid ilmapuud või kaevud või midagi, mis sa leiad ka aastaid hiljem oma elus tukslevat, vaatad silma ja mõistad korraga enda ilmeksimatut normaalsust, sest nad kuidagi oma olemasoluga annavad mõista, et nad hoolivad. Ja nendega ei saa kunagi ülbelt käituda, sest nende sõprusest ilma jäämine võrdub valuga, mida ei ela üle. Nendele saab kindel olla, ka siis kui muidu ei olda mitte milleski kindel.

Minu kolleeg ja minu kursusvend - mõlemad on sellised, nähtamatult kohal ja hädavajalikud. Nagu selles Doris Kareva luuletuses. Mõtlen küll kogu aeg, et mismoodi, et kuidas, et ärge nüüd rääkige mulle, et see ei ole võimalik, et inimese olemasolu peab olema tugevalt tajutav, aga tegelikult ega ta ei pea ikka küll.

Kasvan. Ja ometi olen kohutavalt õnnelik, et olen vähemasti püüdnud Poeediga puuvõrasid silmitsi ja südametsi haarata, Väikse Printsiga karaktereid välja mõelnud keset Nigeeria kuumust, Viikingiga uskunud hetke ilusse. Ma olen tänulik oma jultumusele ja rumalusele, sest nad panevad mind otsima igas inimeses ehedust, headust, soojust, võimsust. Ja seda kõike neis ka on. Nagu minuski.

Klient: "Ma ei taha ebaviisakas olla, aga ma tõesti tahaks üksi raamatut otsida."

Mina oma peas: "Te ei olegi, te väljendate oma vajadusi, Lõppude lõpuks on see kõige tähtsam minu poes, et te väljendaksite oma vajadusi. Aitäh."

09 november 2014

Palju eesti kirjandust ja segiminemiseni armastusväärne vampiirlik olemine

Ma olen praegu sassi läinud. Tüüpiline. Absoluutselt tüüpiline ja tüütu.

Sellest ma muide tänases õhtus rääkisingi.

Mõnedel päevadel on see naljakas tunne, kus kasvad. Sõbrad, punane vein, morbiidne ja vähemmorbiidne olemine enne või pärast. Hommikul ärkad külmas ja õhtul keerad saba õrrele kuumas. Ja muudkui unistad, käed tipivad sõnu ja sõnad tipivad käsi. Ma ju siin teatan kõigile, et maailm ongi üks pisut keeruline ja tegelikult üliilus koht. Hercule Poirot rõõmustab oma julguses tappa oma viimane mõrvar, viimane vaikne vampiir. Grossmann kirjutab oma romaanis "Maailma otsa" - kahest inimesest, kes ilmselt ei tea, kas nad elavad, või kuidas nad elavad. Küsimus jääb, kas keegi üldse kunagi teab, kuidas ta elab. Nende kahe puhul tekib muidugi see probleem, et nad on sõjas, Palestiina ja Iisraeli vahelises sõjas ja nad on leidnud teineteist või nad pole veel leidnud, tegelikult on palju huvitavam nendega, kes teiste meelest on leidnud teineteist, aga ise pole veel sellest arugi saanud, et nad on kedagi leidnud. Aga jah, ma pole veel nii kaugele jõudnud, et teada, mis nad on teinud. Aga jah, punane vein Maret ja Ivo ja mingisugune vaikne sisemine vampiir.

Ja mõni teine päev käis minu poes üks väga äge tegelane. 


Käivad siin poes. Küsivad ainult Vadi uut raamatut ("Kuidas me kõik niimoodi läheme"), mismõttes, tõin kohe Jan Kausi uue romaani "Mina olen elus", Andrus Kasemaa raamatu "Minu viimane raamat", Mudlumi jutukogu "Tõsine inimene" (Zaumi peale raputati üheselt mõistetavalt pead, et ei, see neile ei sobi), Ly Seppeli luulekogu "Kunas kodu saab valmis?", Janar Ala "Ekraanirituaalid". Ja see on ainult kahe nädala jooksul ilmunud. Seda tuleb kindlasti veel ja veel ja veel - nii et tulge aga kiiruga poodi ja võtke lugemisvaim kaasa ja ostke, ostke.
Aga kokkuvõttes - sisuliselt, tulge poodi, sest kõik kohad on eesti kirjandust täis!



Ja üks hirmusvinge DVD ka! 

08 november 2014

Ilusam koht

Mul käisid aafrika inimesed. Nüüd on jälle maailm ilusam koht. Tähendab eestlased, kes on Aafrikas käinud.

07 november 2014

Tülid ja värgid

Mõnikord tuleb lihtsalt oodata. Ja ma ei oska isegi täpselt selgitada mida. Elu? Armastust? Inimesi enda poole tulema oodata. Vennad läksid minu kolimise pärast tülli. Kohutav. Ja mina ainult ringutan käsi. Aru ei saa, et kuidas see üldse võimalik on, et nendega on niimoodi.

06 november 2014

Hommikud ja päevad

Täna oli hästi kummaline hommik. Mul sees kogu aeg tiheneb, muheleb. Laulab. Tantsib ja teeb igasugu muid trikke. Kogu aeg. Ja ma täpselt ei teagi millest see nii on. Juuksuris käisin, läks 15 eurot maksma. Päris naljakas oli. Kolm aastat pole käinud. Sõitsin poolteist tundi ennem kohale, et teada saada täpsemalt, et kus mind lõigatakse. Siret oli oma juuksuri numbri andnud. Noh, saingi endale praktiliselt Sireti soengu. Ainult sisse tahaks kollaseid juukseid, et toredam välja näha. Aga see tuleb järgmine kord.

Sõõrikukohvikus käisin istumas. Seal oli poiss, kes meenutas mulle hirmsasti Kauri. Seest tõmbas õõnsaks. Ainult paksem ja mingisuguse asiaatliku tüdrukuga, jõid kohvi. Imelik. Mul oli korraga tunne, et ma ei taha sinna enam tagasi minna. Ja ma ei oskagi praegu täpselt öelda, miks see tunne oli. Lihtsalt ühel hetkel jõudis korraga kohale, et aitab. Vahel ju aitabki. Pärast seda ootasin Nõmme bussi Vineeri peatuses. Seal oli omakorda poiss, kes meenutas Väikest Printsi. Ja nii see oli. Korraga ma tundsin, et nad on vaja ära lõigata. Et kogu seda jama on vaja kuidagi õgvendada, lõpetada, muuta ja nii edasi. Jah ja seal ta siis oli - see juuksuriproua. Lihtsalt oli. Ja lõikaski mu juuksed maha. Äkki lõikas just need otsad, mida oli vaja lõigata, et enam ei oleks kahetsust ega muud jama. Jama on igal juhul palju. Isegi rohkem kui oleks endalt oodanud.

Meeskonnamängija. Päris tihti küsin endalt, et kas ma olen meeskonnamängija. Ja ega ma ei tea vastust. Ma lihtsalt ei tea. Aga selleks, et suhe kellegagi oleks, on vaja olla meeskonnamängija. Lihtsalt. Muidu pole võimalik. Vähemasti on vaja toime tulla tolle teisega enda kõrval ja enda vihastamishoogude ja muude ebamugavate asjadega, mis meist teevad inimesed. Ohjah. Selle ära tabamine või tunnetamine ajab vahel ikka täiesti endast välja.




01 november 2014

Vihastamise oskus

Inimese enesest välja minemise oskus on alati pisut tugevam, kui ta olema peaks. Ma ei ole sellest täpselt aru saanud, kuidas see toimib, aga see toimib. Toimib väljaspool teisi toimimisi. Toimib, muutudes ebamugavuseks, hullumeelsuseks, hajameelsuseks ja nii edasi. Kuidas säilitada suhteid ka peale seda, kui sa ei ole mingite asjadega nõus, mis teisel öelda on? Kuidas uskuda, et neid inimesi, kes sulle tähtsad on, peaks rohkem olema kui üks? Keeruline. Tahaks vähegi rohkem hoolida.

30 oktoober 2014

Põhimõttelistest veidrustest ja rassismist

Identiteedikriisis vohamine on tore. Või noh, juhtub. Kõike kõigeks kõigena igatepidi haprana tundun ma ise selles veidras maailmas. Täna ärkasin üles ebamugavuste tõttu. Lebasin voodis. Tööle ei pidandki jooksma. Valus oli. Selg tõmbus kummuli ja tõmbas aeglaselt ja peaaegu täiuslikult menstruatsiooniverd välja ja kõht ka. Seal ma siis olen - viljakas naine. Minu keha teadvustab mind ja mina teadvustan teda.

Eile lugesime töökaaslasega ühte maruostetavat raamatut. Mul hakkas paha. Psühholoog (NAINE) kirjutas, kuidas intsestiprobleemiga tema juurde tulnud inimesed on ise süüdi, et nad ei saanud kolmeaastaselt aru, et nad võrgutavad täiskasvanut. Et nad ei kuulanud oma keha sensuaalsust. Kurat. Sellest raamatust on tehtud kordustrükk, Inimesed ostavad selliseid asju. Inimesed loevad selliseid asju. Mitte, et meile peakski olema normaalne - inimlikult see, kui mõned suhted kaotavad oma piirid ära. Aga no kurat, vahel see kõik lihtsalt ajab närvi. Kui sa oled kolmeaastane ja su isa otsustab sind ära kasutada või ema, et seksuaalselt ennast rahuldada, või mingi lähisugulane, siis no kurat küll. Olles nüüd päriselt seksinud, teades palju see tegelikult eeldab usaldust teise inimese vastu, enda keha vastu, palju see eeldab julgust ja samal ajal tunnet, et see on vajalik, see on hea, see on see, mis meie suhtele annab mingi lisamõõtme ja igale suhtele seda juurde teha ei saa, sest see on võimatu suhtes olevate inimeste rolle muutmata.

Ohjah.

See selleks. Niipalju siis kirjandusest, mida ostetakse ja loetakse. Ma loodan, et mitte täieliku tõsikindlusega. Aga vahel on tunne, et me siiski elame mingis veidras mullimaailmas, klikimaailmas, rääkimise maailmas. Kas tõepoolest on Ossinovski selles süüdi, et mingisugusel inimesel ei olnud võimalik oma konflikti teist inimest tapmata lahendada?

Kivisildniku mull:
( : ) mis on hea ja mis on halb eesti vabariigis
HALB on see kui minister feispukis suud pruugib, ta peab vabandama ja astub tagasi, minister on solvav jätis
HEA on see kui ministri haldusalas toimub mõrv, inimene tapetakse, minister ei vabanda ega astu tagasi, seda teemat isegi ei arutada, ehkki meil astuvad tagasi ministrid, kelle haldusalas toimuvad kergekaalulised bordelliintriigid ja muud tühiasjad - mõrv on ok - minister on seksuaalkangelane

Lollust ei peaks sallima. Vähemasti mina ei salli. Mismoodi on koolitulistamine seotud haridusega? Demokraatiaga? Vahel, ja see ajab mind praegu väga närvi, arvatakse, et kõiki asju saab süsteem ennetada, kõigega tegelda, kõigiga kuidagi olla niimoodi, et see toimiks. Tegelikult ei saa. Alati juhtub olema ebanormaalseid inimesi, võimatuid olukordi. Sellega tuleb toime tulla. Aga eesti minister ei tohi öelda avalikult välja, et venelastel ja muidu sisserännanutel pole õigust midagi arvata ega kuidagi elada Eesti vabariigis. Selles mõttes niimoodi ei saa. Jürgen Ligi astus oma ütlemisega üle piiride.

Kui 300 000 inimest, kes on Eestis elavad venelased-ukrainlased-juudid ükskõik, mis sisserännanud tegelased, hiinlased-indialased it-tehnoloogidena - on teie kõigi meelest mitteinimesed, siis on tõesti sääsest tehtud elevant. ja ma saan aru, et hra kivisildnik on meeldivalt otsekohene oma avaldustes, aga kurat - tema võib, aga ministri suud võiks selle koha pealt küll avalikus ruumis vaka all olla. omavahel võib niimoodi kakelda, sest siis on see jutt suunatud konkreetselt ossinovskile - mitte kõikidele võimalikele Eestis elavatele sisserännanutele.

25 oktoober 2014

Maskid

Tegelikult pani mind natuke mõtlema see "Igatsus" - tulin tööle ja sain isegi omamoodi solvatud. Lugesin Nirti blogi ja noh teate küll. Hirmus oli natuke. Lugesin seda, kuidas ta teatas hästi rahulikult, et ei suuda lugeda "Mahtra sõda", et nii palju toredaid uusi sõnu, mida ei saa isegi guugeldada. Noh, jah. Rääkisin sellest töökaaslasele, vene-ukraina tüdrukule, kes ütles, et mis filoloog see siuhke on. Noh, ja mis kirjandusteadlane, noh, et see on lihtsalt võimatu, kui inimesed ei oska omaenda keelt. Mina jällegi hakkasingi mõtlema selle peale, et päris paljud eestlased ei loe muid raamatuid peale ingliskeelsete ja siis eeldavad, et nende keeleoskus on enam-vähem okei. Noh, umbes nagu minul praegu, kes ma üritan Charles Dickinsoni "Great Expectations"it inglise keeli lugeda.

Üritan. Tunnistan ausalt üles. Viimasel ajal on mul enda pärast pisut piinlik. Mitte väga palju loomulikult, sest siis ma peaks olema kohutav inimene. Aga ma omast arust ei ole. Ja see on natuke kummaline ja natuke hirmuäratav tunne, et ma ei ole. Ei ole kohutav, ei ole tore, ei ole kedagi. Lihtsalt eksisteerin poes ja isegi seal poole hoobaga. Ebamugav on. Tahaks midagi ära teha. Ega ma nüüd täpselt ka ei tea, mis see oleks, mida ma ära teha tahaks. Igal juhul rohkem, kui ma praegu teen. Loen praegu Susan Weinschenki raamatut "Kuidas panna inimesi tegutsema?". See on väga huvitav tekst. Sest mind paneb eelkõige mõtlema see, et kuidas panna ennast tegutsema selle suunas, miks ma Tallinnasse olen jäänud ja miks ma kirjutan ja miks ma loen ja miks ma teen kõike seda, mida ma teen. Võib-olla pooltki mitte nii hästi, kui võiks. Jah, Igatsus, Mahtra sõda, Weinschenk - kõik tegelevad ühe teemaga, inimese uskumisega, mis ta on, mismoodi ta tegutsema peab. Õigemini küll, Mahtra sõda on midagi muud, on mäss selle sunnituse vastu, mis paneb inimest kuidagi käituma, aga see Mahtra sõja lugu Nirti blogis õigemini see keele kadumise või kaotamise asi, mis kummitab mindki, kui ma päevade viisi kasutan ainult teatud väljendeid, et inimesteni enda ümber jõuda. See on midagi fantastilist ja samal ajal hirmuäratavat.

Fantastiline on see, et olen siiani uskunud, et olen kirjutaja/kirjanik/luuletaja - kirjutamata, luuletamata. Sõna otseses mõttes. Müüja - olles kohati pelgalt kassapidaja. Ja kui Külli-Riin palus minult järjekordset artiklit teemal hammaste olukord, siis ma lihtsalt keeldusin, sest ma tean, et ma ei saa enam kirjutada sellest, kui ebakompetentne ma olen oma hammaste korrashoidmises või odava korteri otsimises või parema töökoha otsimises. Ilma naljata. Mul on palju auke, aga mul on ka oskamatus neid hambaid korras hoida.

Seni kuni ma pidevalt tegelen sellega, et ma ei saa endaga hakkama, siis ma toidangi oma saamatust. Ja ma ei ole selleks valmis. Ma ei taha seda, samas - ega ma ei ole väga paljudeks asjadeks valmis. Ja ma olen tahtnud väga paljusid asju, mille nimel ma ei ole üldse vaeva näinud. Seega on väga väike tõenäosus, et ma neid endale üldse lubada saan. Sellegipoolest - ma muudkui loodan, et lõpuks ma saan endale ka neid asju lubada. Lihtsalt tuleb ennast kokku võtta. Ja mitte karta.

Seal näidendis on üks stseen, kus oma naise raha ja mõisa maha mänginud, joonud ja hooranud Sergei Sergejevitš teatab Koljale, keda on oodatud suurte lootustega Moskvast külasse, et äkki tema teab, kuidas päästa olukorda. Seal see Sergejevits seisab, purupurjus ja hullumeelne ja mida kõike veel ja räägib, et ta on idealist. Mees kisub endale maski ette, aga ta ei suuda sellega midagi muud teha, kui lihtsalt sealsamas totakalt seista-olla. Ja ega ma ka ei oska. Lihtsalt ei oska ja kõik. Aga ma tundun endale viimasel ajal see Sergejevitš, kes ei suuda käituda niimoodi nagu idealist ehkki usub end olevat idealist. Ja selles kõiges on midagi hirmsat, midagi, mis viib mind kokku reaalsusega, oma võimetega või võimetusega, mis kisub nähtavale Madis Kõivu koolikaaslase, kellest sai lihtlabane giid tähetornis, kellest sai lihtsalt mingi õpetajanatuke, sest ta ei osanud oma võimeid suure tööga realiseerida, sest õpetaja patsutas talle liigselt õlale, ütles, et ta on andekas ja ta jäi uskuma, ta jäi oma unistustesse võnkuma ja võnkus terve elu. Umbes nagu mina - selle enda kujutatava maski all. See mask on ülikooli lõpetamise diplom, mille taha muudkui ronid, kuni ühel hetkel taipad, et sul ei ole midagi näiteks Eda Ahiga rääkida või veel kellegagi, kes on see, kelle moodi sa tahaksid olla. Ja siis imestad, et mis nüüd saab, et kuidas sa siia sattusid, et...

Ja siis see algabki.

Ma OLIN kuradi loll idealist, kes arvas end andekas kirjanik olevat. Ei ole. Kirjandusteadlane ka mitte. Aga rahu. Sellest pole midagi. Tööd tuleb teha. Ja küll siis saan selleks, kelleks tahan saada.

22 oktoober 2014

Igatsus

Käisin Kaido kingitud piletiga Linnateatris "Igatsust" vaatamas. Istusin seal ja tundsingi seda kummalist igatsust. Vaatasin oma nn edupäevikut ja muudkui lugesin. Midagi ei ole. Edukat, sellel aastal. Jaanuaris oli Jüri Küdi klubi, veebruaris oli tegelikult väga tore sõbrapäev või selle õhtu ja öö. Märtsis oli lõhkeminevõi lahkumine, millestki, millega olin harjunud. Aprillis olid Midsomeri mõrvad. Mais oli maailma kõige ilusam Viiking. Juunis oli Nüpli. Juulis oli Juhan Liivi muuseum. Augustis Narva. Septembris Lasnamägi. Oktoobris kolimine ja igatsus.

Imelik on, kui inimesed jäävad hetkeks vakka. See oligi muide "Igatsuse" mõte - vakka jääda. Varja seisatab, Kolja seisatab, Nataša seisatab, Missail seisatab. Selles kõiges on midagi kõnetavat. Vaikset. Juba näidendi alguses hakatakse rääkima sellest, kuidas tuleb vaadata inimesi ilma maskideta. Kas see on üldse võimalik? Ma ei tea. Millistest maskidest või nende puudumisest me üldse saame rääkida? Kas inimene olles üksigi ei kanna juba maski, mingit fiktsiooni oma peas, et kuidas ta olema peab või missugune? Mismoodi käituma, mismoodi hingama, mismoodi laskuma paremale või vasemale põlvele. Rain Simmuli Kolja oli minu jaoks loomulikult Kaur. Muudmidagi. Miisail olin mina. Ainult, et kes on minu Nataša. Seal ma siis seisan. Libisen hetkeks oma maski taha. Tüdruk, kes kirjutab. Tüdruk, kellel on suured prillid. Tüdruk, kes unistab. Tüdruk. Ehkki tegelikult olen ma juba ammu naine. Teoreetiliselt. Täna vaatasin terve hommik "The Nannyt" - ahjaa, oktoober on "The Nanny" kuu ka. Ja ma ei teinud midagi. Mitte kui midagi. Suppi tegin. Selles korteris on palju parem suppi teha. Palju parem hingata. Palju parem riieteta olla. Palju parem lihtsalt olla. Selles korteris kannan ma riideid ja ennast. Selles korteris kannan ma endast välja mõtteid ja endast sisse ettevõtteid. Ja kogu selle kupatuse peale tuleb mulle Sergei Sergejevits meelde. Ja selle tema joomise peale tuleb mul mu enda suutmatus liiga palju juua. Ahjaa. Kolme õlu peale on mul järgmine päev paha olla. Neerud tõmblevad tuules või siis lihtsalt kehas. 

 
Kuidas tagada kõigile väljatulek sellega, mis neil on?

(ei tagagi)

Igal juhul sain täna etenduselt briljantse lause: miks talupoeg ei taha minult saada 10 rubla vaid pudel viina? kui ta saaks 10 rubla eest kolm pudelit viina? ohjah...

21 oktoober 2014

Emotsioonid

Kui hambaarst osutub teraapiaks - lohutab, et veel kuus auku, veel kuus auku. Ja see üks auk osutub noh ütleme nii üheks neljandikuks minu palgast, siis ei kõla see vist eriti teraapiliselt. Aga tegelikult puhas teraapia. Ja hommikul tuli kolm tundi järjest vana head The Nannyt vaadata. Mul on kahtlane tunne, et mul on depressioon peal. Ilmselt tuleb kuskilt vitamiine hankida.

Personalugusid

Venemaa lood ja USA lood. 


17 oktoober 2014

Mõnikord on täpselt selline tunne


Hirmus olemise kunst, lahkun teist ja teie ka - tulge lossidesse jalutama

Sa tuled minusse läbi nende losside seal kaugetes maades, kuhu ma pole veel jõudnud lennata ega jalutada ega jalgrattaga sõita, sest ma pole veel jõudnud. Mu jalad ja mu tiivad ja mu käed ja mu silmad on mu koljusse tõmbudes lakmuspaberile tõmmanud kõik need lossid nendes Prahades-Pariisides-Viinides ja teevad mind aina nähtavamaks ja kuuldavamaks ja ma tunnen, et ma elan. Sa tuled minusse joovastava hulluna ja mina ei tea, kuidas maailma võtta või ennast. Sa nendid, et ma ei oska armastada, nendid, et ma keeldun kellelegi kuulumast, nendid, et ma ei suuda usaldada. Ja mul on hirmus. Mul on hirmus olla.

16 oktoober 2014

Wilde ütles nii

Genius is born—not paid.

14 oktoober 2014

kooseluseadusest

Kui minu aju juba päris algusest peale ehk siis, kui ma olin 4aastane ja lasteaias ja mind kasvatas ainult vanaema ja isa käis paar korda nädalas külas, kui minu aju juba siis küsis, et huvitav, kas kaks issit või kaks emmet ka lapsi saavad ja kuidas teistel lastel on ja nii edasi, siis tean ma juba algusest saati, et see EI ole laste probleem, vaid see on täiskasvanute paanikahoog. Ebamugavustunne ja mida kõike veel. Muidugi ei ole ka mina eriti õnnelik, kui lesbid-homod näiteks multika "Lumekuninganna ja igavene talv" kätte võtavad ja seda geiliseks interpreteerivad. Kehitan selliste asjade peale õlgu, aga ma tean, et nad suudavad sama hästi või veel pareminigi lapsi kasvatada, kui näiteks joodikutest/narkomaanidest erisoost vanemad. Ja kõige hullem on see, et paljud neist juba kasvatavadki, aga mõlemal pole lapse üle samasugust õigust. Traditsioonilist perekonda pole vaja kaitsta, sest kes ütleb bioloogilisele emale-isale, et sinul pole õigust selle lapse eest seista. Enamasti mitte keegi, isegi siis kui ta on täielik jobu.

13 oktoober 2014

silmanägemine porgandisöömisest

Luteiin luteiin luteiin
täna homme olen siin

09 oktoober 2014

Mitteisiklikke juhtumisi

*
Küllap ma kahtlen
su hammastes
oma kaelas
või oma vitus

küllap ma kahtlen
kas ma armastan
või milleks või keda

küllap ma tunnen
et meiegi vist
oleme maailma
kandmisel rist.

*
Täna Kanuti Gildi SAALis imeline ja natuke hirmuäratav maastikuarhitekti SueAnne Ware´i loeng memoriaalidest. Üks huvitavamaid loenguid, mida olen kuulnud loomisest. Maastikuarhitektuur, mis ütleb poliitikutele, kui nad on jobud, sest nad ei hooli, on vinge. Moonideklumbid tänaval koos heroiinihoiatustega ja lugudega inimestest, kes on surnud üledoosi, koos piltide ja isiklike esemetega. Afganistani põgenike laste joonistustega tehtud valged sambad, et rõhutada surma, sest poliitikutel oli ükskõik, kuhu paadid tõid või jätsid toomata noodsamad lapsed ja nonde emad. See kõik on midagi fantastilist, aga veelgi fantastilisem on kokkuvõte: memoriaal võiks olla nagu maastikki, nagu mälugi, kaduv, muutuv. Selle mõte peaks olema tekitada diskussioone. Selle kaduvus ei peaks olema probleem. Ilus oli.

*
Ma olen Baudelaire´ga nõus: 
"Mina ütlen: armastuse ainus ja ülim nauding on veendumus, et tehakse kurja." (9)
"Intelligentsete naiste armastamine on pederasti nauding."
(11)
"Elul on vaid üks tõeline võlu - Mängu võlu!"
(12)

Tahan siin igasugu imelikke asju

Hetked, kus ma tahaks talle kirjutada, et kooseluseadus võeti vastu, et ma igatsen teda, et ilmselt kolin ma oma 8ruudulisest välja, et ma tahan teda näha, et oleks tore lõpuks kedagi kindlat näha tahta, et 12 aastat pole osanud tahta näha, et 12 aastat on hirm olnud, et 7 aastat on olnud veidraid, ilusaid, fantastilisi suhteid, millesse saabumine ja millest lahkumine on olnud omamoodi enesekskasvamine, endast välja kasvamine, millekski muuks saamine, millestki loobumine, millekski olemine, mida ma tahan olla. Aga tema. Mul võiks ju temaga teisiti olla. Meil võiks temaga päriselt olla. Me võiks olla päriselt koos. Mitte niimoodi. Mul ei tule see välja. Pole kunagi eriti tulnud, et kuidas öelda inimestele, et... Ma jätaks selle kõik ütlemata. Ma ei ütleks teistele ka. Ma tahaks lihtsalt, et ta hooliks minust ja et ma saaks sellest aru ja vastupidi. Ja et see poleks nii hirmuäratav, nii paaniline, nii jumalteab, mis ja kust tulev.

Eile ootasin seda okupidi-poissi Nopkohvikus suul õlu. Hea õlu oli. Leheõlu. Ja uurisin oma blogisissekandeid aastast 2010. Oli mida uurida, oli millest lahti öelda, oli millesse kinni jääda. Oli natuke õudne. Oli. Täna hommikul sain poisiga kokku. Eile ta lihtsalt ei jõudnud minuga kokkusaamisele. Ta on selline ülieraklik ja hästi tore. Ja natuke kurb on olla, kui ma temaga koos olen. Natuke teistmoodi kurb. Minu ülesuhtlemisoskus. Minu püüdlikkus kõikjal korraga olla. Minu lakkamatus rääkida lugusid inimestest, kellest hoolin vähe või palju, kõik haaras mind temaga kuidagi ühte paati ja siiski sõudsime me natuke erinevas suunas või erineva tempoga. Aga tore oli sellegipoolest. Ma olen liiga paljudega suhelnud. Ma olen liiga paljudele asjadest rääkinud, elust rääkinud, aga ma ei suuda olla kellegagi, ma nagu igatseks teda ja nagu mitte, nagu loodaks, et ta tuleb ja nagu mitte.


Naljakas on seda kirjagi lugeda. Temale? Temale.

I have never felt like this. Like literary never. With anyone. Like I feel when you are around. Which is weird. Like you went away and I was in trance for another three days. Without understanding what the hell I am going to do. But Narva. Yes Narva - it helped me a lot. I enjoy being alone, going to places,where I have never been to, seeing things I have never seen before. And most of time figuring out - what is going on around me. In new places you have to do that. 


07 oktoober 2014

Võib-olla polegi see minu jaoks võimalik, võib-olla on see kõik lihtsalt hunnik asju, mida mina ei saa

Kokkuvõtvalt - käisime Lasnamäel ja jutu käigus selgus, et ma olen vist natuke napakas. Esiteks ei tea ma, et loh on vene keeles jobu. Mu vanaema ausalt ei kasutanud minu juuresolekul ühtki koledat sõna. Pohhui sain ma ka teada puberteedieas ja isa käest. Teiseks - ma ei tea, miks Viiking ikka veel tolle hilise kirja pärast vabandust palub, sest varsti saab sellest juba kuu aega, kui see mingi saaga algas. Ma ei tea, kas ma teda niiväga nähagi enam tahan. Tähendab, mingi osa, selline loomalik ja hullumeelne tahab, aga kui ta nagunii ei pruugi tahta minuga läbini ja üdini koos olla ja ma ei teagi enam, kas mina temaga tahan, siis... Potentsiaali on. Nagu öeldakse, potentsiaali on. Viimasel ajal on ka mõte, et äkki peaks lihtsalt ära lõpetama selle va armastuse tagaajamise. Nagunii pole minul pikemaplaanilisemat mõtlemist selles osas. Pole kunagi olnudki. Ma olen kas siin ja praegu ja hirmusõnnelik (mida ma muide olen enamasti meestega, kuni mul igav hakkab) või seal ja kunagi ja hirmusõnnelik (mida ma veel kunagi pole olnud, sest mul peaks lisaks mehele siis vähemalt üks laps olema, lõppkokkuvõttes kolm), aga kuidas selleni jõuda - selle sealeni ja kunagini - mitte ei tea. Võib-olla tuleb vahepeal hoopis naine võtta või laps sünnitada ja üksi tollega õnnelik olla. Mitte ei saa aru. Vahel on tunne, et Viikingile läheb korda. Aga ei tea, ei tea, ei tea. Homme Warhol ja mingi tüüp okcupidis. Ujun kohale ja vaatan. Filmi ja tüüpi. Ja ennast kogu selles vaatamismängus.

05 oktoober 2014

01 oktoober 2014

Sellised lood

Ettevõtluspäeval seletan kahele väga asjalikule kontoritöötajale, et ega see teenindajate juhtimine lihtne olegi. Mõlemapoolselt. 


Nemad arvavad jällegi, et see on teenindajate endi süü, sest nendel ju pead otsas ei ole ja nemad ju mõelda ei oska. Noh, ütleme nii, et kellel on lihtsam läheneda, kas juhil töötajale või töötajal juhile. Kellel on lihtsam poes läheneda inimesele, kes tema vastas on. Kas kliendil poemüüjale või poemüüjal kliendile? Reeglina on nii, et peaks olema ikka poemüüjal kliendile lihtsam läheneda. Nagu ka juhil oma töötajatele lihtsam juurde astuda. Reeglina. Sest, kes teeb ostureeglid, oma aja müümisreeglid. Juht. 


28 september 2014

Lugusid minevikust - rahvusraamatukogu



Neid kohti, mida võiks nimetada minu Tallinna kohtadeks, ei ole palju, aga neid siiski on. Rahvusraaamatukogu on koht, kus ma sisuliselt kasvasin suureks. Eriti esimesed kuus Tallinna-aastat. Siia sigisin kõikvõimalikel kummastavatel ja vähemkummastavatel hetkedel, kui jalad hakkavad värisema ja hing sees enam eriti ei kipu olema. Noh, Rimbaud -  ta tuli mulle teemaks tol ilusal aastal või koledal kui sain tuttavaks Kga, aga enne teda oli mul Enno, Suits, ja kõik need teised. Tegelikult on mul rahvusraamatukoguga kummalised suhted. Või mul on endal selline väljakutsuv käitumine, mida tuleks ennetavalt kõikidel plikadel ära keelata. Minu toanaabrid aastal 2006. - 2007. aasta toanaabrid ei saanud aru, et kuidas mul ometi peikat pole, ma olen ju nii ilus ja meeldiv, okei, päris lapsik ja lollakas ka, aga meeldiv üldkokkuvõttes. Ja siis käis läbi Karina lause: "Aga raamatukogu, see on ideaalne koht, kus sinu jaoks ideaalse mehega tuttavaks saada!" 

Naljakas lause. Jabur lause. Selline lause, mis määrast 2006. kuni vist siiani minu käitumise rahvusraamatukogus. Mõni aeg hiljem leidsin endale permanentse teretaja, kes käitus küllaltki flirtivalt ja luges iga päev Balzaci. Mina lugesin tol hetkel igapäevaselt narrilaeva. Aga jah. Kuna ma enamuse ülikooli ajast ei näinud meesinimesi või noh ma ei osanud neid näha ja nemad nägid mind veelgi vähem, või nägid, aga ma ei pannud tähele, see on nüüd ka päris kõvasti lahti ja kokku ja igatepidi räägitav. Igal juhul - siis korraga nägin ma Balzacipoissi, kes oli täpselt samasuguste omadustega nagu minu papi, kes on muide totaalne Balzacifänn. Noh - aga sellel poisil käis külas imeliste näojoonte ja suure kõhuga tüdruk. Ohjah. Ja kogu seda draamat. Ma ei vahetanud temaga rohkem, kui kümme sõna, aga need kümme sõna olid minu meelest (vähemasti tol hetkel!) ülimalt tähtsad, ilusad, romantilised, sellised, millega võis maailma muuta ja mind ja seda kõike, milleks inimene on. 

Tegelikult tuli ta pärast Steni. Tuli ja kadus. Nii nagu paljud pärast Balzacipoissi, aga kui ma teda sel kevadel nägin, siis sain ma aru, et mu seistmeaastak on läbi ja hakkab uus. Võiks ju lõpuks alata, ka mittekartmisaastak.Aga see selleks - vat, kui hea kuulamisega ma olen. 

Muidugi passisin ma ka Danielle Monticellit nagu loll lammas muru, mida süüa. Õnneks - lõi ta mulle käega Dantet lehitsedes. Järgmine, kes minu leidis, oli keegi herr, kes oli kuidagi mu mobiiltelefoninumbri kätte saanud kuskilt ja saatis mulle sõnumi, mis ehmatas mind valgeks näost. Et tahab minuga tuttavaks saada. Vahi nüüd, kellele ma naeratan ja kuidas. Mina väga temaga tuttavaks saada ei tahtnud. Hakkasin ainult mõtlema, et ilmselt tuleks põrandat passida, et keegi mulle külge lööma ei hakkaks, kui ma rahvusraamatukogus olen. Ja vanaonu - ohjumal see komme, lilli ja musi andev vanaonu. 

*
Madis Kõivu lugedes tekib kohe tunne, et hea on unustada. Unustamises tekib see keelelõimumine inimlikuks. Igor Jakovenko rääkis tsivilisatsioonidest Den Za Dnjomis - väga huvitav oli. 

27 september 2014

Siis kui sõber võtab sõna ja sina võtad kuulda

Jutuajamised jumalaga?
Jutuajamised jumalata?

Kirjutasime sõbraga üle pika aja. Või noh tsättisime. Tema seal, mina siin. Mis seal ikka niiväga rääkida või millest vaikida või üldse, tema seal, mina siin. Ta siis küsis, et mismoodi mul läheb. Ta on põhjalik sõber. Küsib igasugu küsimusi ja mina vastan kõikidele küsimustele ja enda imestuseks - olen mõnikord täiesti segaduses, et mismoodi ma olen, kui nad päriselt küsida viitsivad. Enamasti nad ei viitsi või ei julge või ühel hetkel lihtsalt loobuvad minult küsimast küsimusi. Ja siis nad lihtsalt võtavadki mind sellise jobuna, nagu ma olen. Ja ma ise võtan ka. Sõber küsis, et kas ma olen kunagi tihanud kellelegi öelda, et ma armastan teda. Ei ole. Kõik muutub nii kiiresti ja mis siis kui too teine ei ütle mulle kunagi seda sama lauset vastu. Ja mis siis kui me loodame mõlemad liiga palju.

Sõitsime töölt koju. Töökaaslane rääkis, et ta on lapsik, mina ütlesin, et ta on seksikas. Ma ei ole vist midagi sellist kunagi ühelegi naisele öelnud. Natuke imelik oli. Jahp. Ma loodan, et ta mind kohtusse ei kaeva külge löömise pärast. Aga mine teda kuradit tea. Naistega on teistmoodi, ausalt. Ja minuga on ka teistmoodi, sest ma ei saa endast aru. Ma ei saa aru, mida kuradit ma tahan. Ja mul on kõikide oma tahtmiste ees vahel meeletu hirm. Ja siis ütleb mu sõber korraga, et ma peaks naistega proovima. Noh, jah,  tal on seda lihtne öelda. Miskipärast ta eeldab, et naistel on minuga lihtsam. Halloo, ega naised ka mingid mõtetelugejad pole, nagu ma enamasti meestelt eeldan. Igal juhul - seda tuleb tunnistada, et nad on ka kohati ilusad, targad, andekad, ihaldatavad. Ja võib-olla seda tuleks võtta osana - minu suureks kasvamisest. Mulle vist meeldivad naised ka. Jah.

*
Igal juhul täna leidsin väga vinge raamatu Siberist. Tegin kiiruga suvalise lehekülje lahti ja, keda ma näen, Vassiljevit, lokkis juuste ja suurte silmadega ja parkunud nahaga hirmsasti minu poole kaemas mustvalgel pildil eelmise sajandi alguses. Oli jah hirmus ja oli jah ebamugav ja oli jah nii nagu ta kunagi olema ei peaks, oli jah. Isegi see lugu, mis sinna alla oli kirjutatud, oli hirmus. Lasi vangilaagrist jalga niimoodi, et meelitas nappide toiduvarudega ühe vangi kaasa, ja hiljem, kui nälg tuli, sõi tolle ära.

*
Mart Hoor.

26 september 2014

25 september 2014

Poliitiliselt mittekorrektne emakas

Okei. Maailmas on kindlasti hullemaid asju ka juhtunud, kui see, et mulle meeldib mingi tüüp, kellele meeldib Putin või vabandust, kes arvab, et Putin on tark. Ja see ka, et ta peab homodest rääkimist propagandaks, et inimesed on nii lambad, et homostuvad siis isegi ära. Noh - õnneks asuvad sellised inimesed piisavalt kaugel kõikide oma Putinitega, aga ikkagi - miks mu hormoonid nii poliitilispimedad ja homovaenlikud on. Ma ei saa aru? (vaatab nõutult ekraani ja on õnnetusehunnik mõneks ajaks, aga nagu alati ainult mõneks ajaks, Amburi needus on see, et ta kogu aeg kukub, lööb ennast ära ja tõuseb püsti ja läheb püstipäi edasi, jahp)

*
Täna nägin filmi "Uus algus" - ja seal oli üks hästi nunnu paks poiss (okei, mul pole praegu üldse silme ees missugune ta välja peaks nägema, jumala eest pikk-lühike-paks-kõhn, peaasi, et on midagi, mis tekitab kindlustunde), mõtlesin, et selline peaks olema minu kallike ka. Selline, kes viitsib mind maa peale tuua kõikides mu kurbustes. Mitte pikk blond Putinist, vaid ikka reaalne, hea, kahe jalaga maa peal, soe, kisuks mind minu kurbusest välja, kui mul midagi halvasti läheb, ja viitsiks süveneda minu asjadesse, kui ma ta endaga kaasa võtan Kumussegi, kutsuks mind endaga oma asjadesse kaasa, mingitele huvitavatele muusikaõhtutele, no muidugi ma oleks hirmus õnnelik, kui ta mind muusikast surnuks ei räägiks, aga ma kannatan selle välja, pole hullu, et ta oleks minuga lihtsalt õnnelik, teate küll, kui te olete selle inimesega, kelle lõhn, naeratus, veider komme olla teeb lihtsalt niisama tavaliselt õnnelikuks, et mul oleks temaga samamoodi, et lihtsalt tema lähedusest läheks kõik selgeks ja lihtsaks, kuigi säilitaks oma teatud salapära, ja et ta oleks ihaldusväärne, kaksipidiselt, et mina oleks temale ka ihaldusväärne, et me tahaks teineteisega teha kõikvõimalikke asju nii voodis kui ka väljaspool voodit, et ta tahaks minuga kolme last saada, et ta tahaks, et ma kirjutaks/pildistaks/teeks oma tööd - et tal endal oleks piisavalt palju asju, mida teha, et ta armastaks minu tehtud sööki ja minu hullumeelseid lugusid, et ta oskaks eesti keelt. Jahp. 

Jahp. 


Rubriigist käisin Musta laega saalis kirikut tegemas ja kirjutasin luuletuse.
*
jälle olen armunud
tüütu tunne
liiga ligi tõmbasin
ta oma unes

Pärast seda kui olin tšätis ennast välja vihastanud järjekordselt Viikingi peale, nägin ma unes suuri neljameetriseid vene pikkades kleitides nukulikke naisi Võru Jekateriina kiriku juures. Koos venesärkidega pikki mehi, seisid kõik seal oma imeväikeste lastega, meestel kirsad jalas ja mõtlesid, et kuidas kirikust sisse astuda ja mina mõtlesin, et mida ma nendega nüüd ette võtan, ega ma suurt midagi ei võtnudki, aga jah. See oli absurd kuubis. 

*
Ma olen kogu aeg armunud - see on nii tüütu, murtud-südamega poeeti, paduhilinejasthiinastunistajasse, no kogu aeg, rootsi-pilli-mängivasse-naervasse-jumalasse, no kogu aeg, küsi Ivo käest, ta teab. Ta tunneb mind juba 11 aastat. Ta on näinud. Amburite värk. Tüüpiline ja neetult tüütu ja alati täiesti mööda.