12 jaanuar 2021

Katja läheb kooli

Katjale lasteaed ei meeldinud - seal oli liiga palju teisi lapsi ja nad kõik rääkisid hoopis teist keelt, kui vanaema kodus. Naabripoiss meeldis talle ka rohkem. Oli selline üksik laps nagu Katjagi, ronis aia otsa ja istus seal. Vaatas Katja poole ja egas nad mängisid ka. Mõnikord rääkisid päris tähtsaid jutte ka. 

"Sa ikka tead, et Maa tiirleb ümber Päikese," ütles naabripoiss. 

Tüdruk muidugi ei uskunud seda hullu juttu. 

Ei, Katja polnud seda veel koolis õppinud. Üldse oli koolis vastik. Esimene klass, lühinägelik tüdruk karmide silmadega kaamerasse vaatamas. Vanaema Nastja otsustas, et vähemalt esimesel koolipäeval võiks tüdruk ilus olla, ehk siis ilma prillideta. Ega ta oligi ilus - ilma prillideta. Aga ta ei näinud essugi, nii et sellest ilust polnud suurt kasu. 

Ta oli kõikidest teistest lastest erinev. Vähemasti talle tundus niimoodi. Eriti teises klassis. Ja kõik oli tunnis huvitavam, kui see tüütu õpetaja, kes nõudis tähelepanu ja küsis, et miks üks või teine ülesanne tegemata on. Eriti huvitav oli Ann, kellega nad olid tuttavad juba enne kooli. Anni ema käis vanaemalt maasikaid ostmas. Ann oli eriline. Suurte siniste silmadega ja hele-hele-pruunide juustega. Hoopis teistsugune, kui tumedapäine, lühikesevõitu, prillidega Katja, kellele meeldis ronida rohkem, kui ükski teine asi ja jutustada. Lugemise, kirjutamise ja matemaatikaga oli muidugi jama. Tal ei tulnud need sugugi välja. Tunni segamine oli aga otsekui plaanitult temasse kodeeritud. 

Nii vahetati Katja pinginaaber teises klassis välja poisiga, Raidiga, kes oli vaikne ja tõsine. Ann viidi viimasesse ritta Oliveriga, kes ei olnud suutnud kah vaikne olla tundide ajal ja segas oluliste ainete õppimist koos Raidiga. Igal juhul sai Oliver selle peale tohutult pahaseks, et Rait temaga enam ei istunud. Nii algas väikest viisi Katja tagasikiusamine. Iga kord, kui Oliver klassi ette kutsuti ja ta pidi ette lugema või jutustama mingit teksti, siis möödus ta Katjast ja lõi teda kas õpiku, töövihiku või õpilaspäevikuga kõvasti vastu pead. Õpetaja lihtsalt istus ja ignoreeris. 1990ndad, mingi imelik väike tüdruk, kes kirjutas isa kohale töövihikus Andri, kuigi oleks pidanud kirjutama Andres. Mingi imelik väike tüdruk, kes teoreetiliselt pidi olema tohutult vaene, sest tal oli ainult vanaema, aga ta oli üks esimestest, kes kandis 1991. aastal teksapükse ja üks viimaseid, kellele miskipärast oli vanaema ostnud koolivormi. Ta oligi kõige imelikum ja arusaamatum laps kogu kooli peale. Lisaks veel need jõledad prillid ja kohati isegi maitsetud isekootud kampsunid. Ta ärritas, sest meenutas ühteaegu justkui rikkaid ja vaeseid inimesi korraga. 

Igal juhul Nastja andis endast alati parima. Raha muidugi ei olnud praktiliselt kunagi. Aga see-eest olid kanad, naabrimehe piimalehm, kellelt hea raha eest iga päev värsket piima saada, mõnikord isegi sooja piima. Aed oli saadusi täis, kui käed olid töised, siis polnud neil kahel häda midagi. Ja see mees käis, see lapse isa kaks korda nädalas. Keset nädalat ja laupäeval. Oi ta oli Katja lemmik. Vanaemale tundus ta võõras, kuigi oma ka. Imelik oli, kui sarnane ta lapselaps sellele võõrale mehele oli. Need kummalised ühtelangevad näojooned, millele muud seletust polnud, kui et geenid. Alguses laps võõrastas teda. Päris kõvasti. Aga lõpuks ikka onu Andri siin ja onu Andri seal. Nastja ei osanud seisukohta võtta. Ju siis nii pidigi olema. Ei jaksa ju kogu aeg öelda, et aga mina. Ta oli taustajõud, pidevalt kohal, pidevalt sööki tegemas, sööki kasvatamas, pesu pesemas köögis. Nastja ei sallinud pesumasinaid, peale selle räägiti igal pool sellest, kuidas noored naised said elektrilööke pesumasinatest! Jesver seda jama veel vaja. Ta mäletas, et kaheksakümnendatel sai ta pesumasinatalongid ja andis need kohe ära. Ta lihtsalt ei osanud seda jõledust kasutada. Võib-olla Jelena oleks osanud. 

Katjat oli raske aidata kooliasjades. Nastja ei osanud keelt, ei teadnud, kuidas on vaja last distsiplineerida justnimelt õppimise tarvis. Kuidagi olid nad kahekesti numbrite kirjutamise selgeks saanud enne esimest klassi, aga eesti keeles lugemine käis Nastjal endalgi üle jõu. No palju neid raamatuid neid kodus oligi? Kõik olid mingid veidrad sõnastikud, mis vanaisa Karla oli miskipärast endale ostnud, isegi mõni Muugi sõnastik, aga saksa-eesti ja vene-eesti ja isegi esperanto õpik, aga eestikeelseid raamatuid neil polnud. Noh muidugi see Karla onupoja Kristjani velskriks õppimise raamatud - kõik puha haiguseid täis, suured punnid punnitamas kehast välja. Rõuged. Jeesus! Ja muidugi Jelena kokku köidetud Nõukogude Eesti Naise ajakirjad. Nastja ei osanud ja olgem nüüd päris ausad, ka ei tahtnud neid lugeda. Rääkimata sellest, et need oleks teda huvitanud. Mingil imelikul põhjusel aga olid need olemas. Tükike tütrekest pidi Katjale jääma, tükike tolle ajastut ja aega. Aga kuidas laps lugema saada, kui isegi lugeda ei oska korralikult tolles teises keeles, kus kogu riik asus, see tema peaaegu, et algne sünniriik - Eestimaa. 

Nastja oli õnnetu mõnikord oma piiratuse pärast, aga samas järjekindel. Kui tema lapselapsele öeldi, et õppigu selgeks vanavene keel, siis ta turtsatas. Oskaks ta lapselaps eesti keeltki, oskaks no lugedagi. Jama värk. No ei oska. Ja ega see õpetaja ei ole kena ka, muudkui kutsub lapsevanemate koosolekule. Nii hilja õhtul! Nastja oli harjunud kell kaheksa õhtupalvet lugema ja magama heitma. Siin korraga, et tulge kooli kell kuus õhtul! Lolliks olid läinud. Ja siis nad veel räägivad kõik ainult eesti keeles. Ta ei saa mitte millestki aru ja ta ei tea isegi, miks ta sinna minema peaks. Jelenaga küll ei pidanud. Või pidi? Jeesus! 

Ja nad tahavad, et lapsel oleks liim? Eelmisel ei pidanud mingit liimi olema! Vanaema keetis tärklist ja andis selle tööõpetuse tunniks kaasa. No see on ju ka asi, mida kasutada. Onju? Sellega saab ka liimida. Saab ju? Imelikud ajad - poleks elu sees arvanud, et sellisesse imelikku maailma jõuab, kus nõutakse poest liimi. Nastja oli sündinud pärast esimest ilmasõda, Vabadussõja ajal, sündinud ilma isata, kes suri kopsupõletikku keset põldu, põhimõtteliselt pärast teist ilmasõda saanud talu pidamiseks ja kõik asjad pidi suutma ise oma kätega valmis teha, alates ujumisriietest lõpetades liimiga. Ja paberit? Kust kurat nad nii palju paberit said, et sellega igasugu asju kokku liimida? Nastja raputas pead. Imelik aeg oli kätte jõudnud. Väga imelik.

Kui tütretütre isa tõi neile Soomest esimesed banaanid, siis oli põnev. Ja kui laps sai oma esimese jope, siis oli põnev. Aga kõik oli samal ajal ka kohutavalt võõras. Maailm hakkas muutuma teiseks, hoopis teiseks. 

11 jaanuar 2021

Kuhu jätta laps, kui peab käima lõikusel

 Ega seen'd kõige hullem olnudki. Pisike maja. Päris neile kahele, tegelikult piisanuks kahest toast, aga oli kolm tuba ja kanadele kuur ja üks suur siga ka, kelle elupäevad tuli lõpetada. Aga oleks võinud halvemini minna. Katjal oli isa. Oligi. Nastja natuke imestas, et selline mees oligi see abielumees, kes kogemata sai endale tütre. Täiesti kogemata, vaevalt, et ta seda väga planeerinud oli. Jelena ka ilmselt ei planeerinud pikalt ja laialt toda pisikest. Aga lõpuks oli Katja kõik, mis alles jäi Jelenast. 

Ohkui kuri ta oma tütrega selle väikese tüdruku pärast oli. Ja nüüd polnud tal midagi alles. Isegi tema sünnikodu lükati eemale tema praegusest elust teisele poole piiri. Midagi selles riigikorras hakkas sarnanema sellele, kuhu Nastja sündinud oli oma venna ja õe juurde Pankjavitsasse 1918. aastal. Muutusega, mis tuhises läbi erinevatest inimestest. Katja käis eesti lasteaias ja aegajalt küsis ta pisike laps, et äkki saaks endale õe. Nastja ajas silmad pärani - õe? Seitsmekümneaastane vanaema pidi korraldama oma viieaastasele lapselapsele üksikvanemana õe. Põnev. Miskipärast tundsid vanamehed temasuguse vastu soojemaid tundeidki. Temasuguse - seitsmekümne kahe aastase vanamuti suhtes. Aga Nastja säras. See tuli otse tema seest. See lõputu elurõõm. Liiga kaua polnud paslik kurb olla. Sellegipoolest ta oli kurb. Ja sellegipoolest ta rõõmus ka, et elu oli andnud talle võimaluse lapsukese eest hoolitseda, et ta oli vajalik, et ta sai veel kasutada oma sisimat energiat ja jõudu - aiapidamiseks, kanapidamiseks, lapse kasvatamiseks. Isegi kui kahtlased sotsiaalametnikud vaatasid põlglikult tema kolgend-neligend aastat tagasi tikitud padjapüüre ja patju jahedas toas, kus ei Katja ega Nastja elada ei tahtnud, kus suri tema tütreke Jelena. 

Igasugust põlglikkusest tuli üle olla. Nastja vaatas, kuidas Katja võitles sisuliselt kogu aeg oma esimese klassijuhatajaga, ja ta ei osanud teda kuidagi aidata. Venekeelne memm versus eestikeelne kool - neli klassi haridust versus kõrgharitud pedagoog, kelle põlgusest võiks kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid. Üleolekust ja ülbusest ka. Nastja proovis talle kuidagi teisiti läheneda, aga lõpuks lõi lihtsalt käega. Ju siis oli Katja emasse, Jelenasse, kelle hinded polnud ka just kõige paremad Obinitsa külakoolis. 

Kui Nastjagi rinnast avastati vähkkasvaja, siis läks temagi Tartu haiglasse operatsioonile. Muud ju üle ei jäänud. Vähemasti seda väitsid arstid ja tal ei olnud kavas riskida. No kellele neid tema tisse ikka väga vaja on. Aga nüüd hakkas tõeline korraldamine. Naabrinaisele, tädi Lindale, anti laps hoida. Lindale meeldis tohutult lugu sellest, kuidas Katjake oli tulnud päris titena koos oma emaga külla ja maitsnud ilusaid sibulaid tema köögist. Muidugi nüüd oli titt kasvanud tõeliseks paharetiks, kes ei osanud korda hoida, koristada, muudkui joonistas ja ei lasknud vanainimesel inimese moodi omas kodus ollagi. Tädi Linda, kes elas oma noorperega uhkes majas, esimesel korrusel, uhkes üksinduses, kelle mees oli ilmselt suurest ahastusest ennast ühel ilusal päeval Tamulasse uputanud, oli omamoodi puhtuse ja korrafriik, keda ilmselt isegi tema enda poeg kartis. Tema oli enda juurde võtnud kaheks nädalaks väikese väljakannatamatult energilise plika, kes oli ju ometi nii nunnu, kui Nastja teda näitamas käis. Nii nunnu! Ja siis korraga ei piisanud sellele pisikesele nolgile paberitest, mille peale joonistada, kääridest, millega lõigata, värvipliiatsitest, mitte millestki. Jube vastik plika oli. Ja ainus, millest Katja mõelda suutis oli vanaema. Vanaema siin ja vanaema seal. Kui vanaema lõpuks kohale jõudis, ühe rinna lõikuselt, siis jooksis ta talle sülle. Ta oli teda oodanud. Nii nagu väikesed lapsed ikka ootavad oma emasid-isasid. Inimesi, kes neist päriselt hoolivad. 

Vanaema lubas, et ta enam Katjat Linda juurde ei jäta. Tal oli piinlik naabritädi Hellelt abi paluda, aga pidi. Pidi pöörduma inimese poole, kes teadis, kuidas laste eest hoolitseda, pidi pöörduma inimese poole, kellel endal olid lapsed või lapselapsed ja kes ei ehmunud laste ettearvamatust oskusest asjad teistmoodi kokku panna või lahku tõsta. Pidi! Nastja oli ise ka pisut ehmunud, nagu oleks ta süüdi olnud selles, et tema lapselaps ei oska käituda korralikult. Noh, ei olnud just mingi printsess see Katja, ei kandnud kogu aeg kleite, ehkki üksvahe oli Nastja Katjale ikka päris mitu kleiti kokku ostnud. Aga issand, kui õnnetu tema imearmas lapselaps nendes kleitides oli, lemmikuks kujunes tüdrukule ikka see üsna kulunud puna-mustaruuduline sarafan, Seda sai ikka rikkuda ja sellega sai korralikult joosta ja ronida ja see oligi tema lemmikriietusese. Hellel õnneks olid lapselapsed! Viis tükki! Katjal ei hakka nende seltsis igav ja kui tekitabki segaduse, siis vähemalt koos nende ülejäänutega. 


09 jaanuar 2021

Laenatud emadus

 Kõik hakkas peale. Lihtsalt nüüd küsiti Nastjalt, et kas ta on piisavalt terve ja normaalne, et kasvatada endast 66 aastat nooremat last, Katjat. Laps taheti talt ära võtta, õigemini Jelena oli korraldanud lapsele uued lapsevanemad, luteriuskliku pastori koos tolle naisega, kes olid üritanud ilmselt viimased viis-kuus aastat last saada. Senini edutult. Jelena oli nad kuskilt kuidagi leidnud, ainus palve oli, et tema tahab, et laps oleks tema kõrval surmani. Seesama Katjake. Nastja oli šokis. Oli juba siis šokis, kui tema tütre juuksed peast langesid, kui tema sale ja ilus tütar sõna otseses mõttes tohutult juurde hakkas võtma, sest mingid tabletid tegid ta suuremaks. Vanasti tähendas see ju head, see ju tervist. Ta ei saanud aru, et kolmekümnendate alguses liigub vähk mööda rakke kiiremini kui kolmkümmend-nelikümmend aastat hiljem. Jelena ka ei saanud. Jelena uskus, et Jumala poole palumisest aitab, ei aidanud. Valus oli. Iga jumala päev. Kõik ta suurimad lootused ja unistused seoses maja ja tütrega ja roosiaiaga, mida aina laiendada, kadusid valudesse, mis elektrilaengutena teda läbistasid, mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Katja kasvas. Kasvas kõigest hoolimata, kasvas sest talle oli elu antud, nii nagu tal oleks ükskõik olnud oma emast. Nastja muidugi teadis, et ei olnud. Laps oli tohutult õnnelik, kui ta Jelena haigusest ja valust hoolimata tema voodikese juurde liipas ja teda imetles. Titt sai kohe aru, lõhnast ja lähedusest tajus ta teda.

Kõige hirmsam oli see kuu, kui nad olid siiski lõpuks otsustanud Jelena rinnad ära lõigata. Laps kasvas, jooksis, naeris, tegi trikke, neidsamu, mida kõik lapsed teevad, neidsamu, mida Jelena oli teinud, kui Jelena oli kasvanud. Laps tegi oma esimesi samme. Ja nüüd, korraga tema nägi neid esimesi samme, neid liigutusi, mis olid vahvad ja julged ja üldse mitte hirmu või ebakindlust täis, nagu kõikidel inimestel tema ümber, Korraga esimest korda pärast haiglast tulekut, nägi seda ka Jelena. Neid samme, mis polnud esimesed ega teised ega kolmandad - need olid juba mitmekümnendad. Ja puhkes nutma. Ta oleks tahtnud olla osake nende sammude sirgumisest, kukkumisest. Nastja mäletas seda tunnet ja ta tundis korraga, et ta on emaduse oma tütrelt endale saanud. Ja tal oli valus. Need hirmsad sähvatused puutusid temasse ikka, kui ta kohtas oma lapselast tegemas asju, mis oleksid meeldinud ka tema tütrele.'

"Kas sa ei taha autoga sõitma tulla?" küsisid pastor ja pastoriproua. '

Katja vaatas neile otsa ja tahtis ikka, tahtis kohe kindlasti, talle meeldis nende tuliuus punane Lada, mis lõhnas hästi, isegi need kaks inimest lõhnasid hästi, aga midagi oli valesti. Ta tundis sügaval sisimas, et midagi oli väga valesti. 

"Mismoodi sõitma?" küsis ta vastuseks kahtlevalt ja vaatas vanaema poole, "Sõitma ikka, aga peab vanaema juurde tagasi tulema ikka..." '

Vestlused arenesid ja arenesid, Katja tundis end halvasti. Pastor ja pastoriproua sõitsid ära. 

Ja korraga, nii nagu ta kunagi oma elus veel polnud öelnud-olnud istus väike nelja-aastane tüdruk oma vanaema vastas ja ütles täiest südamest. 

"Ära anna mind ära." see oli tema ainuke lause, sellest lausest sai alguse kogu tänase päeva ja homse päeva tingitus, "Ma olen sinu oma. Ära anna mind palun ära." 

Olukord päädis sellega, et vanaema sarafan oli pisaratest märg. Laps lihtsalt nuttis ja nuttis ja nuttis. Ta ei jätnud. Need kirikulised olid kenad inimesed, aga vanaema oli ülekõige. Vanaema oli üksainuke, keegi, kes teadis, kuidas asjad käivad. 


Sõnastamise võimekus

Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et sõnastad aastate lugusid, et tekiks silme ette olukord, kus on olnud inimesed. See eelnev tekst rääkis ikka minu memmest, ei kellestki muust. Ma olen elanud oma elu lihtsalt, labaselt, minu kõrvalt on kadunud ainult tema ja alles on jäänud palju teisi hoolivaid, tähelepanelikke, olulisi inimesi, isikuid. Memme valu on meelest läinud. Õigemini sellest pole minule täiskasvanud peast, lapse peast, teisemelise peast mitte miskit meelde tulnud. Neid minu memmele haiget tegevaid asju oli korraga nii palju, neid ebamugavaid, vastikuid, mis kogunesid ühte kuusaastakusse. Lähedaste pereliikmete surmad (abikaasa, meheõde, tütar), rinnavähk, kolimine, tema kodumaa ehk Setumaa poolitamine - nii et ühele poole jäi Eesti Obinitsa-kodu, teisele poole Venemaa. Pankjavitsi - see küla, kuhu ta sündis ja kus ta kasvas ja kuhu jäi tema ema ja isa põrm, lõigati lahti Eestist, nii nagu oleks seal kah kasvanud vähkkasvaja. Esimesel Eesti ajal oli see ju ikkagi Eestimaa. Nii suured muutused läbi elada oma elu eelviimasel kümnendil, pluss veel kõigele lisaks saada endale kasvatada titt, noh selline kolmeaastane junts, kellest oleks saanud ju rõõmugi tunda, kui ta oleks paar korda nädalas-neli korda kuus kohale toimetatud, et olgu vanaemal kah natuke aega tite harimiseks. Imevärk! Tõesõna. Selliste sõnastamiste peale jõuab minuni aeglaselt kohale tema olukord ja tema armastus. Täna vaatasime toda uhket male-sarja, mis Netflixis näidatakse ja seal kah peategelane sai vist kõige lõpuks aru, et tema ümber on nii palju inimesi, kes on tema perekond, et ta pole kunagi olnud orb. Või õigemini ta on seda olnud vaid viivuks, kui ema lihtsalt kadus eksistentsi orbiidilt. Aga nad ju kaovadki, need õnnetud emad, kellel pole piisavalt antud. Minu isa ja vanaema on olnud suuresti hariduse usku, emal oli vist natuke teistsugune arusaam sellest, mis ei tähenda seda, et see poleks olnud tema jaoks oluline. Aga tema käed olid praktilise inimese käed, tema hing oli loodud koristama, korrastama, kasvatama. Pean nentima, et minu hing ehk siiski mitte. Võib-olla hakkab sellega tegelema minu tulevane titt või tema titt. Ei või kunagi teada. Igal juhul jah. Elu on mulle õpetanud, et kõige olulisem on üles leida endasarnased inimesed, kellega on lihtsam, aga perekond võiks küll natuke rohkem variatiivsust pakkuda. Seal võiks olla kirglikke kokkajaid, kirglikke lastekasvatajaid, insenere, kunstnikke, luuletajaid, pillimängijaid, stiliste (mu armas vennatütar, see vanem ja teismeline näiteks on kõva stilistikaplika), aga ka füüsikast hulle teadlasi, mu hea naabripoiss kuulus sellesse rubriiki, Jumalasse uskujaid, nagu mu memmeke, Belliisi suguseid kergelt hullumeelseid ja üliarmsaid boheemlasi, kes teevad trenni ja õpetavad mind ka. Ühesõnaga kõiksuguseid, sest veri ja päritolu teevad lihtsamaks eksistentsi. Nii lihtsalt on. 

08 jaanuar 2021

Minekud Obinitsast

Kui palju asju oli juhtunud! Ta alles lapseas tütar oli korraga kolmekümnendates naine, kes pooltahtlikult abielumehega endale lapse oli saanud. Oh, oleks veel, et endale! Nastja seisis keset tuba, kus tütar oli suureks kasvanud ja vaatas päikesekiiri põrandal. Kuidas ta selle Karlaga ometi oma lapsukese saanud oli? Lapsukese, kes oli see täiskasvanud, kes rohkem täis ei kasva? Kuidas nad olid siia kolinud või noh Karla oli siia kolinud 1953. aastal. Siia, maale, sest temasuguseid nad linnadesse ei tahtnud, liiga palju, liiga häid töökohti, mis olid mõeldud ainult teatud kontingendile ja Karla ei olnud see kontingent, sest teatavasti oli ta haritud eestlane, mitte Venemaalt tulnu. Kuidas Nastja ema oli sabas käinud, et kuidas küll nii ilus naine endale eestlase võtab, koleda vana eestlase. Vale jutt puha! Karla oli ilus mees, isegi viiekümnendates, isegi  kiilanevana. 

Temast õhkus mingit vaikset rahulikkust, mis oli hoopis teistsugune, kui Nastja eakaaslastest meestel, neil kes olid sündinud 1910ndate lõpus ja 1920ndate alguses, neid, kes olid kas sõjas surnud või hoopistükkis sõjast surnud. Elu. Karla oli sajandialguse mees, kes teadis, et mis ka ei juhtu, alati tuleb säilitada rahulik meel ja pidulik olemine. Neid ühendas veel kummalisel kombel ka teadmine, et nad kuuluvad mingisse aega enne Eesti vabariiki ja aega enne Nõukogude Liitu. Nad mõlemad olid kirglikud kirikus käijad. Kuigi kirikud olid erinevad. Karla oli luteriusklik, Nastja õigeusklik. Igavikuline aeg, mis oli enne neid ja pärast neid, oli omane just kirikuskäijatele. Muidugi äkki see luterlik Jumal oleks tütrekest paremini kaitsnud? Nastja seisis keset tuba, voodi juures, seisis ja ei teadnud, kuidas korraga ennast ja oma elunatukest kokku kraamida, kuidas kolida lapselapsega linna, kui suurem osa tema elust oli möödunud maal. Aga pidi. Kolima sellesse majja, kus oli elanud viimased kümme aastat tema tütar, kes suri kõigi jaoks ootamatult vähki, kolima ära majast, kus ta oli õnnelik, kus tema äiapapast taat oli viiuldanud võimsaid viise Karla ja tema esimestel abieluaastatel, kuhu kolis juurde Karla lahutatud õde, kelle eest tuli samuti hoolitseda ja kes hoolitses vastu, ohkuiilusaid linikuid ta tikkis või kauneid kleite õpetas Karla ja Nastja tütrekesele õmblema! Aga peab. Päikesekiirtest vaibal hakkab ta ka puudust tundma ja hommikusest vilust olemisest ja Karlast, kelle viimased aastad olid küll üsna jubedad, silmad ja olemine väsinud ja rabatud maailmast nende ümber. 

Peab minema. Nastja võttis sülle magava lapse ja läks ära oma kodust metsa vahel, oma lehmast, oma kartulipõllust, õunapuuaiast. Läks, sest ta ei jaksanud pidada kahte maja. Ja praegu oleks ta vahetanud välja maja, kas tütre või abikaasa vastu, lihtsalt, et oleks keegi, kellele toetuda, et tema pisike lapselaps suureks kasvaks. Et oleks. Nelja-aastane nohises mõnusalt vanaema õlal. Nukitsamehelikud juuksesalgud läksid pisikeste käte katsumisest sassi. Ohsee Karla oli selle lapsega hädas! Purgis ka ei püsinud, isegi kaheaastasena, isegi poolteise-aastasena. Ei olnud võimalik püsida sel lapsel paigal, aga siis kui magas, siis magas nagu pisike nott. Imelik! Üldse polnud nagu Jelena, üldse mitte, iseloom oli rahutust ja uudishimu täis juba algusest peale. Nastja oli sellest väiksest tirtsust võlutud. Kõik olid! Aga kõik olid ka hämmingus. Ta nägi tirtsu isa. Pisut ehmunud tähtsat väikelinna härrat, kes tundus samasugune maapoiss olevat, nagu tema Jelenagi. Nägi ega osanud midagi arvata. Ta oli oma tütrele öelnud, et see laps pole hea mõte, et see laps peaks ära kaduma. Ja nüüd kui ta nägi toda kummalist meest, kellel oli teine pere ja teised lapsed, ta ei teadnud. Teadis ainult, et suure tõenäosusega kasvab tirtsust naaskel, ja kõik see tuleb sellest samast mehest, mitte tema tütrest, kes püüdis kogu aeg kõike õigesti teha, õigesti, õigesti. Kogemata oli Nastja leidnud vana päeviku, mis Jelena oli hakanud pidama kolmeteistaastaselt. Pikad põhjalikud nimekirjad asjadest, mida pidi paremini tegema, kuidas ennast pidi täiendama, laiskusest võitu saama. Ja ikka leidis ta tütar ennast sellisest olukorrast. Samas nüüd oli Nastja õnnelik, et talle jäeti vähemalt see väike uudishimulik naaskel, kelle eest hoolitseda.