Siis kui titega kooselu on, nagu oleks Ansipiks hakanud ja teataks pidevalt oma rahvale, et te olete kohe kohe rikkad, või noh oletegi rikkad

 Olen viimasel ajal mõelnud, et mul võiks olla sammuloendur, sest mobiiltelefoni pidevalt pepu peal kanda lihtsalt ei jaksa. Titte ja igast muud manti võiks/peaks kandma, et siis saaks teada, kas ma ikka teen 10 000 sammu päevas või mitte. Praegu teen oma mobiililoenduriga 4000-5000 sammu, kuigi hommikud algavad tantsuliste praktikatega. Kuulame Tohvriga ära kolm Grand Corps Malade´i laulu. Esimene on muide see me lemmik Pas essentiel, mis kevadel raadiost tuli ja millest Erle Loonurm mõnuga rääkis. No misse mitteoluline või mittevajalik ikka on - eluvajalik, söömisega seotu või magamisega või liikumisega. Mul on muidugi titega hullem karantiin, kui mistahes muu asjaga siin elus. Ta ju peaaegu nagu mõni haigus, raamatuid saab lugeda, tantsida saab, laulda saab, mõnikord isegi mõne mõistlikuma teksti kirjutada, aga üldiselt tegeled n-ö terveks saamisega, ehk titele iseseisvate oskuste tekitamisega. Praegu ukerdab üksi põrandal ja mõtleb, kui palju tuleks karjuda, et emps arvutist püsti tõuseks ja tema manu jookseks. Üldiselt väga palju polegi vaja teha. Igatahes täna ta magas nagu mõni musumopsti - korralikult kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, siis sai tissi, sealt edasi kella seitsmeni välja. 

Mina muidugi avastasin umbes kell pool kaksteist, et tore lugu küll, tuba on võimatult kuumaks läinud, seda pole mulle keegi rääkinud, et posttitt nii masendavalt paha lugu selle temperatuuri tajumisega on. Mul on kogu aeg palav. Jah, olen ülekaaluline. Vanal heal ajal oli mul kaalu kuuskend või alla selle , nüüd on see praktiliselt 72 või rohkem kilo. Seda on paljuvõitu ja eks see teebki hingamise ja olemise raskemaks. Kõik muidugi selleks, et mu titt tunneks ennast inimesena, kui mu rinnad temasse elunektarit eritavad. No see eritamine on ikka kiire kiire. Vaene laps peab tegelema põhimõtteliselt kolme mini-aiavoolikuga, mis kas suhu või näkku pritsivad ja eks ta ole natuke õnnetu ka nendega suhestudes, suheldes. Pirtsutab, sest pritsib. See avalikus kohas imetamine ongi sellepärast paras õudukas, kui tissist lendab piima ja titt on üsna õnnetu, sest ei saa sealt miskitki inimlikult kätte. 

Muide see hurraaga, et emme on siin kõva jalutaja, jutt on mul natuke tagasi tõmbanud. Kaks nädalat tagasi mõtlesin, et miks mind üldse selle tite emaks koordineeriti, kui ta on minuga niii õnnetu. Või õigemini minul on tunne, et ta ei saa kuidagi kohe hakkama. Ja ega ei saagi, eriti mingites olukordades üldse mitte midagi teha ja ma näen, kuidas inimestel minu ümber on piinlik või ma kujutan seda endale ette. Piinlik sellepärast, et mu poeg nutab? No tegelikult on see valesti sõnastatud, piinlik on mul ikka sellepärast, et ma ei tule titega toime, et ta hakkab nutma. Titu aga peabki ju mõnikord nutma ja ka ise hakkama saama oma eksistentsiga, magama panemisega ja olemisega kord vankris, kord hällis, kord põrandal, ka minu süles, kui tal on ebamugav ja ebameeldiv. Ja loomulikult see väljendub tema nutus, ta peab aktsepteerima, nagu ka mina pean aktsepteerima, et mõnikord on ebamugav, sest elus ongi ju mõned hetked ebamugavad. Õigemini on väga harvad hetked päris sellised, nagu mulle meeldib, nagu mulle mugav on või hea on. Ausalt! 

Näiteks räägiti eile põhjalikult Vikerraadios naiste Alzheimerist, mis on seotud unepuudusega. Viimasel on aga otsene seos haigusega. Unepuuduses oleme kahel põhjusel, sest tited sünnivad ja keegi peab nende eest hoolitsema, ja kõik eeldavad naised peavad olema need öised ärkajad, samuti eeldavad ka kõik, et naised peavad hoolitsema vanade ja väetite eest. Sest noh nad on märksa empaatiavõimelisemad. Meil peres on mu meelest Henryk see empaatiavõimelisem ja tite rahustamisega tuleb ta paremini toime mõnes olukorras, samuti laseb ta titel mõnikord üürata ka, ei rutta kohe nõudma, et naine tiss paljaks, lapsel on paha olla. Mina ise ruttan,  tegelt peaks ka sülle võtma ja lohutama või WC-s mähkusid vahetama. Praegu olen lasknud titel üürata põrandal viis minutit, ilma teda otseselt lohutama kippumata, isegi lutti pole suhu toppinud, seal ta siis on, ohkab, vaatab ringi ja hakkab ise lahendusi otsima. Sellist asja saab muidugi ainult kodus korraldada, mitte linnas või kaupluses või jumal teab veel kus. 

Igatahes - aktsepteerida ebamugavusi ja nendele reageerimist - seda on isegi ministrihärradel raske teha, palju kergem on öelda, et vaadake palun numbreid, me oleme Euroopa rikkaimate riikide hulgas varsti, kui väikesed inimesed samal ajal vaevlevad sisuliselt tehnoloogilise progressi ja suuremate muudatustega, mis neid ees ootavad. Beebidega on ka nii - ma võin ju Tohvrile öelda, et ohkuitubli ta on, suudab kahe käega mängu asju käes hoida ja pea ees ühest vaiba otsast teise ennast lükata, aga see tundub talle jube nähtamatu ja mõttetu progress, kui ta muidugi ühel hetkel taipama hakkab, et mis selle progressi taga on, siis ta ilmselt on esialgu ehmunud. Nagu suurem osa ehitajaid ja klienditeenindajaid kolib Soome suuremale palgale, selmet otsida uusi väljakutseid või tegelda edasi õppimisega, mõnel juhul on see ka võimatu, sest inimesed on lihtsalt lastega, kes vajavad süüa ja hoolt, mida ausalt öeldes 60 euroga kuus väga ei saa korraldada. Aga jah. Mina tunnen ennast nagu Ansip 2013. aastal ja Tohvrike on nagu lihtrahvas, kes küsib, et kuhu see suur progress ja majanduslik edu kaovad, kuhu see sisse söödud piimušk läheb. 

Aga kahel eelmisel nädalal näitas Tohvrike iseloomu ja jultumust kõikvõimalikel hetkedel tissi nõuda, eks ma ole talle ka seda tissinatukest andnud, et inimene tunneks ennast inimesena. Aga näiteks reedel käisime vanalinnapäevadel niimoodi, et istusin Harju tänaval pingil ja tissitan kutti umbes kolgend minutit ja edasi arvasin, et saame Šnellide äärde minna ja saimegi, aga kutt tundis ennast ikka imelikult, nii et kui me kahekesti lõpeks Telliskivvi jõudsime, siis surusin titele jälle oma tissi suhu. Helistasin Henrykule, kes teatas mulle, et võta no inimene lihtsalt sülle, mis tal su tissist kogu aeg, tõenäoliselt on gaasipoisid kõhu vallutanud ja seal ma siis olin ukerdasin mööda Telliskivi titt kukil ja tiss taskus, titt oli üsna õnnetu ja mina olin ka. Aga mingil hetkel sai kõik jälle korda. Lihtsalt titega mööda ilma jalutades tuleb kogu aeg tõdeda, temal on tema rütm ja sellega ei tohi niisama mängida ega sellesse üleolevalt suhtuda, sest see lõppeb lihtsalt kõva tüliga majas ja tundega, et midagi on valesti nii minus, kui ka tites. 

See üks musti neljapäevasid nägi mul selline välja: 

Jalutama ei julge ma enam väga minna, eriti poodi, viimased paar korda on lõppenud katastroofiga. No ausalt, kui titt ikka keset poeskäiku kõva häälega nutma pistab sest on tissitu, siis on VÄGA vastik. Eks ma siis käin tiss tite suus mööda poodi ringi ja otsin hommikuputru taga, vaatan, kuidas minuealised või minust kümmekond aastat vanemad vene paarike, ülimeigitud naine ja tolle suvepükstes mees mind suurisilmi passivad ja naine pomiseb omaette, et kuidas seda asja siin siis nimetatakse ja lükkab oma meest järgmisse riiulivahesse umbes sellise lausega, et missa kurat passid, tissi pole varem näinud või. Too vaatab oma naist ikka väga kohkunult. Titt aga nutab mis hirmus, kui tissitamine kahekümnendal minutil otsa saab ja ta kõht on endiselt tühi, aga minul puudub julgus minna kohvikusse teda mõistlikult toitma, mõtlen, et äkki pargis. Pargis ei saa titt tissi kätte ja karjub nii mis hirmus. Ja nii hargnebki kurblaul kõva viiskümmend minutit, kui ma Henrykuga telefonisidet hoides ja titat süles, vankrit toidukraamiga ees, kodu poole ronin. Muidugi olen ostnud süüa, liiga palju. Vankrit on raske lükata ja eelmisel nädalal 6,21 kilo kaaluv poisijurakas, kes on kolme kuuga visanud rohkem kui kümme sentimeetrit pikkust, ei ole ka just kerge kanda. Rääkimata tissitamisest. Pargis on kõik pingid kinni, võimalus on istuda oma peatäit välja magava joodiku kõrvale. No ja ma loodan, et tüüp saabki oma peatäie välja magatud, aga ei just siis, kui mul on titt magusalt tissi matsutab, ärkab too peatäie tüüp üles ja kukub seletama, et tal on prillid kadunud, et kõik varastatakse ära, kui aus inimene, keset tööpäeva pargipingil magab. No tore on. Magab! Lõpuks läheb ta pingi taha vett laskma, mina haaran tite, kes ei saa aru endiselt, et miks ta tühja kõhtu ei täideta ja röögib täiest kõrist, loodan muru peal kuidagi tite tissile saada, ta on juba nii endast väljas, et ta ei  jaksa enam. Ilmselt on poes söödud piim tema kõhtu ka gaasid toonud ja ta vaeseke tahab nagunii rohkem süles olla, kui vankris. Ühesõnaga endast väljas ja õnnetu jõuan koos telefon otsas rippuva Henrykuga, kes muide teeb asjalikult tööd, kuulab mind ja nutvat Tohvrikest, koju. Korraga tunnen ennast nagu täislaks idioot. Oli mul sinna poodi vaja minna kõiki neid asju ostma. Ausalt. Oli või. Sel hetkel luban, et ma enam mitte kunagi ühtegi lisalast ei saa, sest ma teen talle ju päriselt, kogu aeg haiget. Muidugi täna näiteks magas laps peaaegu 4 tundi järjest päeval, ja ma oleks selle aja jooksul saanud käia igal pool, aga ma ei käinud. Kartsin ärkamist ja karjumist ja gaase ja seda, et titel pole tissi ja üldse. Kõik see paanikavärk päädis sellega, et ma lõikasin veel paar korda küünte asemel sõrmi lühemaks. Nii et mul on viimased kaks nädalat üsna nigel olla. 

Neuroloog ütles muidugist selle peale, et see on normaalne titt läheb ühest kohast teise ja see tekitab temas stressi ja ebamugavust, vanal heal ajal titt lihtsalt magas selle ühest kohast teise minemise maha. Nüüd ta lihtsalt karjub selle maha või siis närviliselt lutti imedes, imeb maha. 

Pilt sellest, kuidas meie Pirita linnaosa käest hõbelusika kätte saime. Ikka kolmekesti ja koroonalikult ehk kroonulikult. Ukse tagant lipsas sisse noor naine teksastes, küsis kluti nime ja ulatas meile liigse tseremooniata hõbelusika koos kommipakiga, lausus lihtsalt, et olete hõbelusikale järgi tulnud ja siis, et palju õnne. No kolm kuud õnne juba. Hetkel on õnn põrandal ja magab. 

Igatahes püüan toime tulla oma kalli titaga. Ta on tegelikult väga tubli. Mina pean aktsepteerima tema hädaldamisi ja tema peab toime tulema mõttega, et kõik asjad pole alati nii nagu ta tahaks, et need oleks. Ilmselt sellepärast ta mulle antigi, et ma oleks veel parem inimene ja mis seal salata palju kannatlikum ja rahulikum ja empaatiavõimelisem, kui mul kombeks on olnud olla. 

Sarjade minutid ja...

Ma vist hakkan aru saama, miks see minu humanitaaria haridus on nüüd korraga kasulik. Või see, et ma koolis laulsin, joonistasin, kirjutasin, jutustasin, etlesin, näitlesin, tantsisin või olen viimastel aastatel kirjutanud tantsust vabatahtlikkuse alusel ja piletite eest. See paneb maailma laiemalt nägema ja titele ette laulma ja tantsima ja üldse. Titte muidugi rohkem kui viisteist minutit ühes meeleolus hoida ei saa. Magada hetkel veel suudab kauem kui mini-viisteist minutit. Praegu on ta ainult kolmekuine, aga tundub juba nagu tõeline vanamees. Umbes nagu mõni Roy Kent mõnest "Ted Lasso" seriaalist. 

Muide rääkides seriaalidest, siis avastasime Henrykuga natuke rohkem kui kuu aega tagasi sellise seriaali nagu "Hea koht" praegu jookseb TV 6 pealt, aga muidu on täiesti saadaval ka Netflixis. See on nagu filosoofide "The Big Bang Theory", lihtsalt kahjuks on peategelaseks ainult üks filosoof, üks suht vastik ravimimüüja, seltskonna eliit ja pisivaras Floridast. Igatahes paneb see laiemalt mõtlema headuse kui kontseptsiooni üle, millele on aegade algusest peale vastust otsitud. Lahendus on huvitav. Soovitan vaadata, kõige paremad hooajad on esimese hooaja lõpp, teine hooaeg, kolmanda lõpp ja neljas hooaeg. Kihvt, kuidas kord John Mill ja siis jällegi Immanuel Kant või hoopistükkis Aristoteles endale oma ruumi leiavad. Imelik, et isegi igapäevases seriaalisajus, mis tundub olevat mõeldud lihtsalt inimeste olmekasutuseks, võib leida filosoofilisemat sisu. Äge oleks, kui meil ka keegi teeks seriaali, kuhu oleks justkui kogemata, aga tegelikult väga tahtlikult mahutatud kirjandusteadlasest Madis Kõivu uurija, teoloogist Uku Masingu uurija, filosoofist Jakob von Uexkülli uurija jne jne. Võiks ju! Aitab sellest "Õnne 13"-st natuke võiks toimetada ka intellektuaalsematel teemadel, mis sunniks uudistama lugusid ja mõttelõngasid raamatuist. Igatahes jah, see nišš on meil puudu! 

Mis puudutab titte, siis mingi osa temaga koos olemisest on olnud paras peavalu. Justnimelt gaaside tõttu. Poes käimised ajavad hulluks ja hirmunuks. Tegelikult tahaks hirmsasti jõuda Baltijaama kalaletti, aga no kuidas. See on tõesti eraldi küsimus. Hoiame muidugi selliselt raha kokku ja üleüldiselt korraldatud, mida vähem poodi jõuame. Sellegipoolest. Paksuks lähen ju niimoodi! 

Alandlikkust ja teadlikkust õpib kogu elu

Oskused, mille omandamine võtab mõnikord päris pikka aega. Kui ma 18aastaselt Tallinna ülikooli tulin, see on siis nüüd juba pool elu tagasi, olin sellist ulakat entusiasmi täis, et see peegeldub minust ikka iga mõne aja tagant tagasi. Entukas elevant nagu ma olen. Väliselt väike, aga hingelt suur ja kohmakas ja mõnikord omal veidral moel ka väga totakalt käituv. Suur olla ei tähenda alati tark olla. Ehkki elevandid on targad, nii emotsionaalselt kui ka muidu. Ja nad ei unusta. Kusjuures mina võin seda teha küll. Nimed ja näod ei käi alati minu peas kokku ja ma olen päris korduvalt endale sellega häbi teinud. Meenutan vist selles osas toda Rootsi printsessi, kellel need ka kokku kleepusid ja erinevaid kooslusi meenutasid. Henryk ütleb, et ma olen sotsiaalne piraaja, et ma olen poes kõikidel inimestel ees ja igal pool mujal ka, sest ma lihtsalt ei märka mitte midagi ega kedagi muud, kui oma Tohvrikest ja Henrykut. Nii ta on. Ma olen vist selline päris algusest peale olnud. 

Mõned arvavad, et see on ülbus. Näiteks Ülemiste Apollos klienditeenindajana töötades tabasin end sellest olukorrast, kus teadsin, et jah, see vist on nõme, kui ma arvan normaalseteks inimesteks ainult kirjandusest ja kõrgkultuurist huvitujaid ja näitan seda aktiivselt ka välja. Vist. Aasta siis oli 2008. Mul läks päris pikka aega enne kui ma ka teistsuguseid inimesi aktsepteerisin. Ei pidanud ennast seetõttu paremaks, et näe, olen tänu isale ja Eesti vabariigile saanud sellise ja sellise hariduse, mul on olnud aega ja raha, et end selles osas arendada, mul on olnud isegi ringitraitamise aega, mil ma pole täpselt aru saanud, mida oma eluga pihta hakata. Vaatan oma häid kursakaaslasi eesti filli ajast. Kõik on kuskil põnevas kohas tööl ja kuhugi oma karjääriga jõudnud. Mitte et minu karjääril eriti midagi viga oleks, lihtsalt ma tunnen, et võiks enamat, aga olen selle kõik saavutamata jätnud, sest minus puudus õigel hetkel piisavalt uudishimu erinevate eluvaldkondade vastu. Nüüd on see tekkinud majanduse ja kokanduse ja loomulikult viimasel ajal eriti aktuaalse lapsekasvatuse osas. Isegi see koduökonoomika on minu jaoks tsipa keeruline värk. 

Igatahes midagi selles kõiges meenutab mulle mu elu esimest suurt pettumust, milleks oli õigeusk. Kõva kisa ja mehkeldamine ei teinudki mind kõige paremaks usklikuks, isegi palvetamine ei andnud piisavalt rahu, sest lihtsalt mõnel pühapäeval ei saanud kirikusse minna, sest naistel on teadagi päevad. Isegi päikese poole mediteerimine ei aidanud, midagi läks lõplikult katki ja on selles osas siiani rikkis plaadina mu sees katki. Luule tekitas sellise kohalolu-meditatsiooni tunde, aga seegi on hakanud aeglaselt katki minema, sest ma ei tunne, et ma selles keeles enam rääkida tahaks. Enesekesksus on selles asja nimi. Sotsiaalse piraaja kohmakus ja rabedus on selle asja teine nimi. Kusjuures Henryk peegeldab mulle seda kõige rohkem tagasi, temal on tema rabedad kohad, minul on minu omad. Kunagi ütles üks mu hea sõber, et vaata, et sa siis nii tobedalt ei käitu. Ikka käitusin. Jätsin minemata kuhugi, jätsin ette helistamata. Ma pingutan palju, et teha kõiki asju nii hästi kui jaksan. Või märgata mustust või enda lohakust, aga vahel on see ikka raske. Lohakas olen. See on selline loominguline lohakus, mis mõnikord ajab inimestel lihtsalt härja punaseks, Henrykul eriti ja minul on sellepärast piinlik, eks ma püüa ennast parandada, aga samas tekitab teatud sorti segaduses elamine-olemine minus kindlustunde, sest ma ise näen selles omaenda korrastatust. See on sarnane allpool olevatele puudele. Nad kõik kasvaksid justkui ühest juurest ja seetõttu on maaliliselt teineteises kinni - nii nagu mõtted, mis arenevad üksteise poole ja moodustavad omaenda mustri ja olemise. Nüüd oskan isegi puid teistmoodi vaadata, kui ütleme 10 aastat tagasi. Ümbrus üldse tundub selle võrra rikkam. Aga nagu ma juba kirjutasin siin, siis enamasti lähtub see alati minust endast, mitte kellestki teisest ja ehk sealt tulevadki põrked ja põrgatused, millega igapäevaselt toimetada. 

Muutunud beebi ja hunnik uusi olukordi

Viimasel ajal polegi eriti päeval jalutamas käia saanud/tahtnud. Õhtuteks on see asi jäänud. Päeval teen titega koos uinakut, sest noh hommikul kell viis tuleb püsti olla, viimasel ajal endale ja elukaaslasele toit valmis teha ja hiljem ikka kenasti kella üheni-kaheni päeval tissitada, võimelda, pisikese kõhust puuksusid välja suruda mistahes moel. Titele muidugi sobib kõige paremini olla kaisus, tugevalt kõhuga minu vastu surutult ja siis tulevad muudkui puuksupoisid mõnikord kõvemini, mõnikord vaiksemalt. Eile käisime titega jalutamas nii et Henryk sai minuga minikohtingul käia EKKMi kohvikus, muide väga ilusaks on see tehtud, titt tegi pikka und ja tundis ennast inimesena, Henryk läks Lindemanni kontserdile või noh filmkontserdile kinos, mina jalutasin titega Stromkale, hästi mõnus oli, tõesti. Kui olime jõudnud mere äärde, siis korraga mõtlesin, et issand, miks see kõik nii kaua aega on võtnud, et miks ma alles nüüd emaks sain, et ma oleks võinud seda kõike teha ka kahekümnekuueselt, kõndida Stromkale EKKMist koos oma imeilusa roosinupuga, kes imes mu tissi ja vaatas ringi. Titele meeldib viimasel ajal põhjalikult ringi vaadata. Tal on väga ilmekad silmad ja sisemine energia. Ta vaatab mind nii, nagu ma oleks tähtis. See on imeline tunne, kui mu poeg mind selliselt vaatab. Ükskõik kelle kätte ma teda ka ei annaks, ta vaatab mind ja Henrykut eriliste imetlust täis silmadega. Kui kaua nad seda teevad? Seni kuni nad jõuavad teismeikka? Kas mina vaatan selliselt oma isa? Kas ma olen teda kogu oma elu niimoodi vaadanud? Vanaema? Issand! See on nii äge pilk! Nii rõõmus ja õnnelik, et me oleme tema jaoks olemas ja ta on hoitud. See ei ole tänulikkus, see on midagi muud, sest ta ei saa ju tunda tänu selle eest, et on hoitud. 

Aga jah tänane olukord läbi titu silmade: 

Kui sul on jalutamishull emme, siis võid pool tundi koduukse ees protestida ja tissi saada ja jälle protestida ja jälle tissil käia ja jälle protestida ja ikka leiab ta viisi, kuidas sind siuh vankrisse saada ja siuh vankriga vihma alla jalutama viia. Vikerkaarega ja puha. Lutt suus ja värki. Samuti viib ta sind enne seda šoppama, et kala ja ploomid ja koogid issile koju jõuaks ja siis on muidugi mõistlik täpselt iseteeninduskassas hakata veelkord protestima, et emps nagu kõht on tühi, kuhu te mu tõite, täiskasvanute toite vaatama, aga ise te mind ju ei toida. Nii ei ole viisakas. Emps rebis tissi vabaks täpselt enne seda, kui kõige eest maksta oli jõudnud. Siis mina jõin täiega piimuškit ja emps jampsis kõikide muude asjadega. Sättis toiduaineid vankrisse ja toimetas meid Selverist välja kohvikusse. Läkski letti, mina tissi otsas ja esiteks tellis issile koogid ja endale koha peal söömiseks kah koogi ja jääkohvi, ei ütleks, et mul vihmutaval ilmal emps eriti mõistlikult käituks. Aga noh selline ta mul on. Tahtis tiiru teha. Hull vanainimene! Endal pole kodus vihmakeepigi. Teeb tiiru! Mul oli muidugi põnev ka. Vihm langes mõnusalt vankri peale ja... Hirmus oli, kui mind jälle bussi topiti. No milleks! Hakkasin karjuma, eile juba sõitsime selles jaburas asjas. Endiselt milleks. Protestisin. Ja emps lohutas seni kuni... Ei teagi, kuidas ma koju oma voodisse lõpuks jõudsin. Igatahes emps on jube rahul. Mina? No ei tea... Eks ta ole mul selline jalutaja...

Ilma igasuguse sentimentaalsuseta ema

Kurtsin siin, et viimased aastad on väheviljakad olnud nii kirjutamise kui ka lugemise vallas. Ongi, midagi ei saa selles osas vastu väita. Ja eks see kõik ole natuke seotud minu tööga, mida on olnud väga palju, kui ka elukaaslasega, kellele meeldivad filmid ja sarjad tsipa rohkem kui raamatud. Nii ta on. Igatahes jõudsin lõpuks ka ühe raamatu läbi lugeda. 

Lõpuks elukaaslase puhkuse ajal ja tite olemasolu kiuste või just tänu sellele lugesin läbi raamatu pojast, kes räägib oma surnud emast, kes ütles talle, kui poiss oli seitsmene, et ta sureb ära siis, kui teda pojal vaja pole. Põnev vastus. Selle peale tuleb muidugi The Big Bang Theory meelde, kus juudist Howardi ema suri ka just sel põhjusel ära. Ilmselt surigi siis Marcin Wicha ema ära siis, kui teda enam vaja polnud. Minu lemmiksarja ema suri muidugi seepärast ära, et näitlejanna ei elanud kurguvähki üle. Igatahes see emadevärk on põnev. Minul ka! Üldiselt - nüüd olen jõudnud faasi, kus tahaks iga mõne aja tagant öelda, et sorri, aga mul umbes sama asi vaja titele öelda. Õigemini ma armastasin talle surmast rääkida päris alguses päris põhjalikult. Noh, kui ta just sündis, ütlesin, et ma olen alati koos temaga, ka siis kui mind füüsiliselt pole. Mul endal on see tunne, et olen olnud oma esiemade-esiisadega, oma ema ja vanaemaga, selles kõiges on olnud nii palju kaitstuse tunnet, et see on lausa imelik. Hirmus on ka muidugi. Igatahes selline Marcin Wicha poolnaljakas lause paneb kohe mõtlema, kui erinevalt olen harjunud lähenema surmale ja emadele. 

Mäletan, et ülikooli ajal pidi otsima Marie Underi luulest isamaaga seotud elemente, mina jätsin kõik emadega seotud luuletused vahele ja mu  seminaritöö juhendaja Õnne Kepp arvas, et hull värk, et ma ei oska, ei taha leida emasid isamaalistes luuletustes üles. Üldiselt emad ei tähenda minu jaoks automaatselt isamaad. Emad võivad olla kõikjal, mitte ainult isamaal. Ja lapsi ei sünnitata isamaa tarvis, vaid ikka endale esialgu. Mul ka ei ole mõtet Tohvrit isamaale sünnitada, sest ta ise lõpuks otsustab oma elu ja võimaluste üle. Wicha emal ei ole ka isamaad selle tüüpilises tähenduses - ta on juut ja selle üle tohutult uhke. Põnev kaupleja tüüpi inimene, kes pingutab alati hea kauba saamisel. Kujutage ette, et on inimesi, kes naudivad kauplemist ja kauba ostmist ja otsimist, defitsiiti ja omamist. Samas, eks ma ka ju tegelikult seda tüüpi inimene. Ostan kokku raamatuid, et oleks ja see on jube kummaline, et mõnikord ehk ongi. Aega lugemiseks pole. Ime veel, et ma küsijale ei vasta, et see on hea raamat, tagakaanel on tekst, mis väidab, et see on hea raamat ja lehti on sellel raamatul ka pea 700. Hea raamat. Nii nagu peategelase isa oma pojale räägib selle kõige kohta. 

Selle peale, kui nutikalt või vihaselt või irooniliselt võib inimene kaitsta oma juudi juuri või hoopistükkis kliendi õigusi nii kaasajal kui ka õndsal sotsialismi ajal. Igatahes mõnus tunne tekkis, nagu Poola sarjugi vaadates, äratunduvalt soe. Loodan, et mul saab veel mõni raamat loetud.

Võrus käik ja abivalmid võrukad

Lõpuks Võrus. Isver, kuidas võib kodulinna igatseda - selle kõiksuslikkuses. Esiteks lihtsalt oma kodu tunnet, oma vanaema lähedalolu, oma lapsele võin ju muudkui rääkida, kui kihvt on Tallinn ja teile ka, aga kodus on ikka parem. Kodusem. Justnimelt Võrus. Eriti koos Belliisiga. Üle-eelmisel nädalal istusime neljakesti sauna juures ja sõime ja jõime ja rääkisime elust-olust-asjadest. Korraga tekkis see tunne, mis mind endasse tõmbas, kui olin teismeline. Belluga maailma asjadest rääkimine oli kõige mõnusam asi üldse. Ta on minu kõige parem sõber olnud aegade algusest peale, mis seal salata tema aegade algusest peale, sest tuli ta ju minust viis aastat ja kolm kuud hiljem ilmale. 

Tita pidas vastu nii kuumalaine Võrus kui ka filmiveeblaste kokkutuleku kui ka oma nõbu sünnipäeva kui ka natukese külmema Võru ilma, koos vennanaisega avastasime loomulikult ka sellise suurepärase asja, nagu seda on gaasid. Muidu rõõmsameelne Tohvrike tõmbub aegajalt, eriti pärast jõhkraid grilliõhtuid kägarasse ja nutab. Tal on nutuhääl, nõudlik ja pelutav. Kohe tahaks joosta ja aidata, aga me tegelikult ei oska seda eriti teha, sest noh see paganama gaasivärk on ikka hull värk, miskit ei saa kosta selle peale. Filmiveeblaste kokkutulekul käis üks rase, üks imik ja kaks väikelast, üks neist mõnuga kolm aastat vana, teine üheaastane. Ühesõnaga filmiveeblaste järelkasv on küllaltki kõva. Pole midagi põdeda siin! 

Eelmine nädal oli Filmiveebi kokkutuleku nädal, see nädal on sisuliselt Tohvrikese gaasipoiste nädal. Ikka ärkan öösiti selle peale üles, et mul on hirm. Ja ma ei oska selle hirmuga suurt midagi pihta hakata. Ajaplaneerimine endast 36 aastat ja 5 kuud noorema kutiga on suht raske, pehmelt öeldes. Püüan lugeda raamatuid, viimased paar kuud oleme püüdnud süveneda Celini raamatusse "Surm järelmaksuga", mis oma kirjeldustes on nii võimsalt jõhker, et paha hakkab. Otseses, kaudses, igas mõttes. Istume siin kahekesti või lebame voodis või teeme tiiru - lehekülgi on kuidagi pea 670-leheküljelisest raamatust loetud juba 125. Ja see on üpris suur asi, kas teate, arvestades seda, et ma mõtlesin, et õpin tite kõrvalt prantsuse keelt ja teen igasugu asju. Üldiselt ei saa tema kõrvalt suht midagi teha. Varsti jooksen kuti sabas nagu hull ja püüan teda päästa mõnest tedahukutavast koledast kartulist või söetükist, mis ta otsustab suhu toppida.

Aga Celini lood on kohati nii naljakad, et kuku pikali ja kohati nii valusad, et hakka nutma. Ferdinandi suureks kasvamine vanakraamikaupmehest ema ja vanaemaga, koos küllaltki vägivaldse ametnikust isaga, kes vihkab oma poega lihtsalt tolle eksistentsi pärast, on jõhker ja vastik. See sõnapaljusus ühelt poolt, mille täpsus muutub vastikult läbivaks igasse suunda ajab hulluks. ainuüksi algus ajab hulluks ja tekitab mitmeid mõtteid. Esmased mõtted on seotud inimeseks olemise vastikusega. Kuidas elus pettunud mees sõna otses mõttes peksab oma poega ja naist, sest... Kõike kirjeldatakse nagu midagi, mis nagunii juhtub ja millel pole tegelikult mingit tähtsust, mitte mingisugustki. Valu ja ebamugavus kuulukski justkui Ferdinandi ja tema pere juurde. Aga kui kirglikult seda tehakse, sõnad voolavad välja ja muljuvad maailma mitmelõhnaliseks ja eriskummaliseks. Vanakraamikaupleja viib oma seitsmeaastase pojaga lauda ära rikaste linnaosas ja seal avastab väike poiss komminaise, kes sõna otseses mõttes näitab lapsele oma tussi ega anna talle kommi. Ferdinandi vanaema räägib kui jõle oli Pariisi maailmanäitus 1889. aastal, selle tagajärjed morjendavad teda isegi kakskümmend aastat hiljem. Kauplejad laenavad oma eriti antikvaarse lauakese etendusele, kuhu neid ka vaatama kutsutakse, aga tõusevad üles keset etendust, et võtta lauake pokkerimängijatelt, kes oma maja on panti (näidend, eksole), sest see tundub loogiline, et sellistele pokkerimängijatele ei tohi enda kõige kallimat vara mahamängimiseks anda. 

Aga jah, väga kaugemale ei saa kuidagi mindud selle raamatuga, kohati on valus ka. Kusjuures Celine´i stiil on niivõrd ükskõikne valu suhtes, olgu see füüsilne või vaimne, et vastik on lugeda. Lugemise mõnu tahaks ikka kätte saada. Ükspäev käisin Tohvrit Kadrioru pargis tissitamas ja ligi astus väike venekeelne mutike ja nähes sedasama raamatut kilkas suurest õnnest, et ohhoo olete siin juba kolmas inimene, kes muudkui raamatut loeb, hull lugu, kui palju te neid raamatuid siin loete. Tema arvas, et keegi enam raamatuid ei loegi. 

Surnuaial ema ja vanaema haual käisime ka. Nii hea. Üle pika aja. Titt sõi tissi ka päris põhjalikult mõnda aega ja kodust tulime suhteliselt suure kiiruga välja, nii et tikud jäid maha, aga eks me laenasime siis ühelt meeldivalt proualt tikke. Saime põhjalikult räägitud Võru õhust ja keelest ja mõnusast olemisest meie väikses linnas. Tallinna Tartu maantee jõhkratest trammidest, mis igivanasti liiga vara üles äratasid. Proua rääkis sellest, kuidas ta oma ülemusega võru keelt räägib ja et ükskord oli ekskursioonil hiljavõitu aru saanud, et naine tema kõrval oli ka võru keele kõneleja. Igatahes meeldis talle mõte sellest, et me titega, kes sündinud, vanaema ja ema hauale tulime. Pani heldima. Ta polnud ainuke meeldiv võrumaa daam, kes meid kahte, verinoort, võib isegi öelda, et parajat tatti lapsevanemat aitas. 

Mõned jalutuskäigud võetakse ette liiga hilja ja samas täpselt õigel ajal oma kahekuise põnniga, kes ei teagi, kuidas olla pea kolmekümne kraadiga, temale võõras linnas. Mitte et tema vanemadki sellest midagi teaksid. Kella üheteistkümne ajal kuuma laine ajal pooletunnine jalutuskäik Võru kesklinna ja tagasi koju on ikka liiga pikk kõikide osapoolte jaoks.  Ühel hetkel on puu, teisel hetkel tundub, et pea lõhkeb, kolmandal hetkel saame nutta tihkuva pooleldi tissil tita korda teha täna kinni pandud Võrumaa muuseumis, sest seal on head inimesed. Siis padukas, äike, vihm ja ikka veel ei saa koju minna, lõpuks mõnus selgeks pestud õhk ja kolmik isa, poeg ja ema asuvad kodu poole teele. Aitäh jäi ütlemata kahjuks. 

Jäime ellu, nagu mulle endale meeldib mõelda ja ehk jäime isegi pikemaks ajaks ellu. Igasugune tite õue saamine ajal, mil ei ole kõrvetavat kuumust on olnud ka paras triangel ja hullumaja. Kusjuures tüüp kasvab, nii kuis jaksab. Ja sööb nii, nagu väiksele kutile pähe tuleb. Natuke tuleb sellega igatahes tööd tegema hakata, et see tal nüüd mugavaks ei osutuks. Rutiin oleks hea. 

Keelest kõndimiseni, tohverdusest enda mõistmiseni

Keele lugu. Ma ei tunne ennast venelasena enamasti. Isegi mu vene keele grammatika ja keeletunnetus on segasevõitu. Laused on üles ehitatud nagu eesti keeles. Mõte voolab tihti just eesti keeles kiiresti ja lonkamata, eriti siis kui mõni hea raamat on läbi loetud. Titaga koos olemine tähendab seda, et ma ei ole suuremasi raamatute inimene ja kirjutada saab harva päris nii nagu tahaks kirjutada. Väsimus, mis ei olegi hetkel väga titast olenev, vaid pigemini mingist sisemisest pingest, et mis edasi, et kuidas paremini, ilusamini, targemini, lihtsamini asju teha ei lase magada. Minu ärkvelolekutunnid on kella kolmest kuueni hommikul. Titt on kõrvaltoas ja magab ja mina olen puhta endast väljas ja ei maga. Isegi siis kui magama olen saanud alles kell üksteist õhtul või kuskil selle kandis. Prääksud öösiti ei häiri veel. Aga eks need hambakasvud ja muud toredad asjad, mis meid ees ootavad, teevad ilmselt meile Henrykuga uut ja vana. 

Sellise poolunise ja pisut endast väljas olevana avastangi seda, kuidas ma ei oska enam normaalselt olla. Eesti keel kaob kuhugi ära, asemele ilmub see mu ema keel, vene keel. Näiteks mu vene keelt mittevaldavale Henrykule tahaks öelda, et too ära see tasik ehk pesukauss, kui ta küsib, et mida ma otsin, siis vastan, et kaduma on läinud kaweljok ehk rahakott. Muidugi ei tule need sõnad eestikeelsetena meelde ja peame tükk aega koos taga otsima mu kadunud sõnu. See on kohutavalt arusaamatu ja imelik tunne. Kujutate pilti, minusugune õppis ükshetk Tallinna ülikoolis eesti filli, siis kirjandusteadust, aga nüüd ei ole võimeline isegi eesti keelt rääkima, kuigi see on olnud tema põhikeel ilmselt lasteaiast saadik. Kuskil keegi rääkis, et Kersti Merilaas rääkis enne surma ka ainult vene keelt, sest see oli tema esimene keel. Ikkagi imelik ja hirmus. Ma ise usun, et see tuleb Tohvri kantseldamise tuumakusest, et ma unustan sõnu. Midagi nii emotsionaalset ja kõikjale ulatuvat on selles tohverdamises. 

Nii kui ta sündis või õigemini, nii kui ma ta väikseid vaikseid silmi nägin, siis ma ei suutnud muud teha kui nutta. Mitte midagi nii suurt polnud minuga kunagi juhtunud. Ja mine tea, arvestades seda, kui raske on kirjutada ja lugeda ja asjadest päriselt aru saada ja sealjuures luua midagi täiesti uut ja ainulaadset, siis võib-olla rohkem ei sünnigi minust midagi niisugust mitte kunagi. Ja tõenäoliselt puudutan ma ennast sisemiselt just tollest õrnast õrnast kohast, mille nimeks on päris algus. Mul üks tuttav rääkis, et ta pole emaarmastust tunda saanud, (tema ema suri ka vähki, siis kui ta oli päris väike) ja seetõttu mõtles ta tükk aega, et mismoodi ta selle tita ilmale toob, aga tõi paar nädalat varem kui minu titt tuli. Mina ei saa seda enda kohta küll öelda, et mul poleks emaarmastust. Ja ma tahaks loota ka, et juhul, kui minuga midagi juhtuma peaks, ei saaks ka Tohver öelda, et emaarmastust pole tunda saanud. See on nii kõikehõlmav ja igal pool meid saatev nähtus, et see on lausa imelik, et me unustame ära tolle 9-kuise ooteperioodi, mille kestel ema ja laps pidevalt vestlevad. See on omamoodi intiimsuse alustalasid. Mu väike poiss suutis mind kõhust lohutada ja naerma ajada ja mitte ainult mind vaid ka mu elukaaslast. Ma tean, et ma ei oskaks oma ema taga igatseda, kui ma poleks temaga samasuguseid venekeelseid vestlusi maha pidanud läbi kõhunaha. Me olime koos, me kasvasime koos, me elasime ja hingasime koos, seega juba siis mind oodati, tunnetati, loodeti, et hakkan olema ja maailma muutma, mida ma kahjuks hetkel küll väga ei tee, sest noh Tohver ja igavene närveldushoog, mille sisse on pandud nii palju erinevaid soove, mistõttu ma jäängi jooksma korraga mitmes suunas ja ei pühenda end täielikult mitte millelegi. Aga vene keel on mu juurde tulnud läbi veresoonte ja mind kasvatanud enne toda päris väljumist ja kohtumist emaga, kes mind ootas. Seepärast olen ma armastatud ja oodatud ja nii kogu oma elu. Täpselt samamoodi peaks tundma ka Tohver. Päris nüüd juba. Muidugi tuleb seda kinnitada oma kohaloluga ja kallistusega, imetamisega ja nii edasi. Mina teen seda paratamatult eesti keeles, vahele lipsab mõni venekeelne lause stiilis moi malenkii malenkii maltšik  - mis ta muide ka on. Minu väike väike väike poiss. 

Viimane nädal palju jalutamist erinevates parkides. Poiss mingi periood muud ei teinudki, kui aina magas ja magas ja magas. Nüüd ta magab ja nutab ja nõuab tissi vähekese tihedamate vahedega, kui korralikuks jalutuskäiguks kohane. Üldiselt mind ei huvita, mida inimesed minust arvavad, kui ma imetan titte. Ometi tahan neile anda vabaduse mitte minuga samas kohas viibida, kui ma seda teen. Seega suvi on suurepärane aeg jalutuskäikudeks koos väikse rinnasöödikuga, pargis ei pea reaalselt keegi minuga samas nurgas olema, kui titt tissi imeb. Samas tekitab see rohelus turvatunde ja hea olemise, mis on minule umbes nagu vene keel, kõigest ei saa aru, aga ohkuihea, kui vahel puutub sellega kokku, sest see on nii nii minu oma. 

Nagu ma Maarja Pärtnale kirjutasin: Kusjuures sinu tekste lugedes tundub, et oled väga tähelepanelik kõndija. Mina lähen enda sisse, kaevun oma hirmudesse, valudesse ja kõnnin need lihtsalt maha. Kõige hullem oli 7päevane mittekõndimine pärast lapse sündi, ei saanud oma valusid ja hirme maha kõndida. Sina aga vaatad ringi silmad lahti ja justkui tõmbad loodusest luulet välja.