Kolonialistid põlisrahvaste maal - Patti Smith

Ei olegi enam tükk aega kirjutanud siin sellest, et mis mulle ei meeldi. Negatiivsusest plahvatav daam, nagu ma siin olen. Istun kodus, õpin hommikuti prantsuse keelt, kasvatan karvjuvat titte, kellele meeldiks juba ringi jalutada kahel jalal, aga mis sa teed, kui veel päriselt ei oska ja iga nurga peal värisema kipud, kui kindlus pole veel täielikult jalgadesse voolanud. Kasvamise värk! No mul ka. Näen küll või õigemini loen küll ilusate kujunditega Patti Smithi pooleldi luuletuslikku "Pühendumust", kus peategelannaks kaunis Eesti päritolu juut-katoliiklane (kogu oma jõleduses, sest noh jah...). See hetk, kus mõistan, et Patti ei tea eestlastest (ega ukrainlastest ega valgevenelastest ega lätlastest ega jorubatest ega suahiilikõnelejaist ega uiguuridest) sittagi. Ja see tuleb sellest, et ta asub keelkonnas kolonialism. Hea ja kurb on olla eestlane, sest me peame korraga asuma keelkonnas kolonialism (inglise, vene, saksa, prantsuse, rootsi, poola keel - kõik on keskit kuskil kunagi koloniseerinud, endale omaseks kokku klohminud, ainult juudid on neist katsumata endaks jäänud ja seepärast nad ongi need veidrikud, need nn välja valitud rahvas, mis valitud, valimata, eelolijad, eikeskid. 

Nii et lugesin kiiresti läbi, vaimustusin mõningatest keelemängudest, üldiselt olin suht õnnetu, sest eesti tüdruk võiks olla ikkagi eesti tüdruk, võib-olla isegi mõni hiie austaja, kindlasti mitte katoliiklane (pigemini luterlane või hoopistükkis õigeusklik) ja isegi kui pisut juut, siis sellest kõigest hoolimata eestlane. Selline enesekeskne ja natsionalistlik tõbras olengi, et kui tuleb Eestist, siis olgu vähemalt eestlane. Aga Patti ju ei tea eestlastest sittagi, mis siis et vaatas "Risttuules" ja mõtles, et ohkuiilus film. Kaaderdades kaaderades paika oma mõttelõngasid. Need kolonialistid kõnnivad ka mõnikord nagu mõned äsjasündinud tited ringi, hoiavad tasakaaluks kõikvõimalikest diivanitest ja toolidest kinni (nende enda keel, millega maid vallutada) ja loodavad, et nad on aru saanud, millestki, mis neid ümbritseb. Ei usu. 

Väiklane kodanik ja raamatud

Unenäod - pilk sinna reaalsusse, mis on kõhu ja pealae vahel, mis annab tunda ja mõjub mõnikord, kui jahmatav äratuskell, piinates minu maailma kõikehaaravust. Või noh labasemalt väljendudes annab mõista, et olen suht sitt inimene olnud ja elanud sisuliselt mugavas surnutele mõeldud magamistoas. Mitte elusatele, mitte elule, mis on muutuses. Ja selle koha pealt peaks ikka natuke mõtlema, et mis edasi või kuidas. Lugesin Tõnis Vilu Loomingu Raamatukogu luulekogu. Tõesti keeleliselt väga täpisteaduslik - huvitav on ka see, et ära hakkab kaduma see mingi sotsiaalne rõhutuse tunne, asemele tuleb kerge melanhoolia, mis võib meid kõiki iseloomustada ja sealt, just nimelt sellelt pinnalt võib minna juba mõnda teise ruumi, minna teiste inimeste ruumi, tekib mingi üldistusvõime, mille sisse laguneda. Ehk natuke võib mul piinlikki olla, et olen teda väiklaselt mitte just ägedaks luuletajaks tembeldanud. 

Ahjaa. Seoses sellega, et kuulan mikroökonoomika loenguid courseras (kogemata suutsin isegi maksta selle eest!), tuletas see mulle kirjandusasja meelde. Kirjutamine on selline üldine tegevus, mida kõik me armastame teha. Miskipärast. Kõik me on muide tavaliselt ka lugejad, ka mõtlejad, ka mina. Kirjutamine on igati tore harjumus, millele kinnitada teisi harjumusi külge. Samas, kui kirjutavad nii paljud inimesed, ja kirjutamine on n-ö paljude jaoks teema, siis tekib ikkagi küsimus, et kas pole tegu üle pakkumisega? Kirjutama peab muidugi ja peab palju, et saaks hästi kirjutatud teksti kätte, aga enamasti ei pea ju kõike avaldama. Või peab? Olen ise aru saanud, et mõned tekstid ja tekstiloojad on minu jaoks natukeseks ajaks ammendunud. Nad on nagu moest väljas. 

Jürgen Rooste kirjeldas siin mingipäev, kui valus oli lugeda Leo Luksi arvamust tema luulest eelmise luuleaasta valguses. Rooste on tubli! Minu jaoks ta on inimesena üks inspireerivamaid ja julgemaid tegelasi, keda tean ja ma ei oska kedagi teist tema asemel ette kujutada. Ta on nagu vanem vend kõikidele noortele luuletajatele (olles sealjuures ise luuletaja ja eeskuju)! Ta on kogu oma ekspressiivsuses tohutult jõuline ja tohutult haavatav korraga. Teda tuleb armastada ja karta korraga, mingit keskmist teed ei ole. 

Aga jah, kaldusin kõrvale teemast, raamatuid tuleb välja anda, aga ennast välja andes tuleb pidevalt tsenseerida. Ses mõttes - nagu kõikide kunstidega on - kui ei pea, ära jumala eest tee. Kui ei pea luuletama, ära jumala eest luuleta, kui ei pea kirjutama, ära jumala eest kirjuta (või kirjuta kaubanduslikke tekste, kasuta oma joie de vivre, et vahendada suurepärast eesti kirjandust või hääd tantsu või kasvõi kirjelda absurdse ja kauni põhjalikkusega köögimööblit, et sellel oleks ostjaid), kui ei pea, ära tee muusikat, kui ei pea, ära laula, kui ei pea, ära tantsi. Tee kõike seda endale, sest mida rohkem sa oma tekste ja asju jagad, seda rohkem seda on, ja seda vähem tähtsaks ja vajalikuks inimesed sinu tekste ja muusikat jne jne peavad. Sa muutud igavaks, see on seotud alati inimeseks olemisega. Tujud ja tunded, nagu üks laul ütleb. Tegelikult mood. Midagi on mingi hetk moes ja siis läheb see moest välja. Kuigi näiteks Hasso Krull tundub mulle klassika. Või Stephen King või Umberto Eco või Jaan Kaplinski või Tõnu Õnnepalu (ehkki tema raamatuid müüakse ka odavamalt viimasel ajal). 

See ilge jama paberi osas, mis iseloomustab uute raamatute hindasid, võib olla justnimelt tsensuur, mis aitab meil vähendada raamatute füüsilist hulka. Ja ehk see annab täiesti uue võimaluse meil teha raamatuid. Ehk saame me nendega ka täiesti uuel moel kontakti, ehk pole neid enam vaja müüa igast nänni kõrval või restorani sees, vaid nad muutuvad taas olulisteks ja seetõttu millekski enamaks, kui nad on. 

Oblomovist õpetajakutseni ja tagasi...

 Lõpuks jõudsin Ivan Gontšarovi "Oblomovi" läbi. Ja eks see oli omaette lugu, kui see Mihhalkovi film. Väga kihvt oli hoolimata mingist kolmest-neljast kuust, mis mul sellele kõige läbitöötamiseks läks, lõpetada 414 leheküljelise raamatu lugemise. Hingasin sisse ja välja ja tundsin ennast inimesena. Nii inimesena, kui saab end tunda tegelane, kes ärkab koos titega täiesti normaalselt üles kell viis hommikul või eile kell kolm hommikul - ja kõik on vaikne ja rahulik. Mõtlen nendele väikeste laste emadele ja imikute emadele, kes ei saa liikuda välja keldritest ega ka muudest kohtadest. Mõtlen sellele palju ja valusalt. Aga ega mõtlemine aita. Aitab tegutsemine ja toetamine ja üldse. 

Mõnes mõttes käitume Henrykuga nagu kaks Oblomovit, teisalt jällegi mitte. Tahaks kogu aeg enda asjast eemale ja kaugemale minna, kuhu eemale ja kaugemale? Lisaks "Jah! Õpetajaks!" programmile lisasin oma õppeplaanidesse "Work in Tech"-i. Keeruline? Jap! Tegelikult on imelik, kuidas IT-ga kokku olen puutunud. Või noh, omast arust olen selles jube algaja, aga tuleb välja, et mingi vähemalt 6 aastat arvuti taga istumist õpetab arvutiasjandust küll. Ehkki suurem osa ajast olen nagu mõni segadusse aetud lambuke, keda mingi koeranähvits juhtima peab. Nii ta on. Igatahes. 

Eile ja üleeile käisin siis viimasel kohtumisel õpetajaks unistajatega. Tundub, et olin oma rühmas üks nooremaid ja kõik olid naised. Kas ma tegelikult tahan õpetajaks? Eriti selliste viiendike õpetajaks? Või gümnasistide karjatajaks? Noh... Jah! Või noh... Ei! Selles mõttes - see paganama õppimise õpetamine on jube keeruline protsess. Kuidas õpetada viiendikule, et mitte ainult eesti keelt, vaid ka üleüldiselt töötamisse suhtumist? Et ta naudiks õppimise protsessi? Isegi seda, kui ta midagi ei oska, isegi seda naudiks ta? Kuidas? Nii palju küsimusi tekib ja nii ebamugav on! Igatahes - istusin seal nende daamide seas, kes kõik kas on oma lastega juba vähemalt lasteaeda jõudnud. Ja tundsin korraga, et väga imelik värk. Kas mul jätkuks kannatust aastakümneid lastele selgeks teha, et pole hullu, said täna kolme, aga miks sa täna kolme said, analüüsime. Ära ole õnnetu! Proovime veel kord, küsi sõbra käest abi ja küsi minu käest abi ja... Elu, eks ole! Elu!

Igatahes! Kolmapäeval käisin üle pika aja koolis ja kohtusin vastavate isenditega, nagu seda on lapsed ja ehmatasin ära. Päriselt. Aga kui muud üle ei jää, siis lähengi kooli ja toimetan seal, nii palju nagu jaksan. Tööd tuleb teha ja töö tuleb ära teha, ka see töö, mille lõpptulemus on hunnik rahvast, kes keelduvad uskumast arstiteadusse. 

Ei miskit pole juhtunud, ainult üks suur sõda

 Näed. Saigi märts läbi, ilma et ühtegi tähelepanekut oleks tahtnud teha igast asjade kohta. Ja sõda muudkui käib. Ja poiss muudkui kasvab. Ja Henryk on närviline. Ja mina loen Igor Taro arvamisi koos Teet Kalmuse arvamistega sõjast ja mitte lihtsalt arvamisi, mõnikord ka infot, mis on vürtsitatud teatud julgustuse ja optimismiga. Igor räägiks nagu mõnele vanale kamraadile, et vat, kuidas tiblasid täristatakse. Ja täristatakse. Teet Kalmus seevastu püüab näidata, kuidas tiblad on rahahädas ja rublal pole väärtust ega asja. Mina mõtlen, et ohjumalkuiõudne on tööle tagasi minna. Kas keegi üldse tahab mind? Poiss on lihtsalt nii supernunnu, et see on ko-hu-tav ja va-lus! Allpool Noblessneri ArtCafe väljapanek.

Signe Kiisk ja Kati Tikenberg - stressist ja hirmust, konspektid ja lisakirjed minult koolituse "Jah! Õpetajaks!" raames

Signe ja Katiga puutusin kokku juba Apollo ajal. Tol mälestusväärsel 2013. aastal, kui mul oli see artikkel rahapuudusest ja üldse. Ega see kokku puutumine nägi üpris ulmeline välja, tuleb tunnistada. Ma kusjuures ei saanud isegi aru, et ma olin ühe töökaaslase varvastel tatsunud, see on siis, tema autoriteeti pidevalt õõnestanud, kuni Signe ja Kati meie juurde varjutama jõudsid. Ja siis kõik see nende koolitamise värk, kus ma teoorias ülihea olin, aga praktikas paras... Noh mitte just nii hea! Enda jälgimine ongi kõige raskem. Palju keerulisem, kui näiteks Kristi Saare või Britterneweini jälgimine Instas. 

Minu meelest mul tulebki see loengutes lobisemine ja teoretiseerimine palju paremini välja, kui praktiline elu, sest teate küll, praktikas on nii palju muutujaid, millega kohanemine on tegelikult tõeline pähkel. Ja eks ta suhtlemises ongi kõige kõige kõige keerulisem. Mõnikord ei märka isegi konflikti, sest sinu jaoks pole see konflikt, vaid lihtsalt suhtlemine teise inimesega, kes on võib-olla juba tükimat aega sinu peale pahane, sest sa oled väikest sorti paks elevant tema isiklikus portselanipoes. Minu meelest see teebki õpetajaks olemise nii keeruliseks. Või üldse igasugune suhtlemisega seotud olukord võib tekitada tohutult palju stressi. Ja kõige hullem on see, et selle teise inimese jaoks, mitte sinu jaoks. 

Igatahes seoses õpetajakoolitusega on lisandunud veel üks lisakiht teadmisi, millega enda jälgimise osas aina targemaks minna. 

• Kuidas ära tabada stressi kriitiline piir? - Unehäired on esimene indikaator, et kuskilt nurga tagant hakkab lähenema depressioon. Kui ikka korralikult välja puhata ei saa, siis ongi võimatu normaalselt jälgida oma käitumist ja teistele normaalselt reageerida. 
• Kui oskame oma käitumist piisavalt hästi reflekteerida, siis oskame ka elada stressivabamalt. 
• Peas on olemas nii toetavad mõtted kui ka piiravad mõtted. Neid ei saa panna kokku kui positiivseid või negatiivseid mõtteid, need pigem sõltuvad olukorrast, mõni mõte on mõnes olukorras toetav ja teises piirav. Tuleb aga nendest mõtetest aru saada. 
• Õpetaja hirmud peegelduvad klassiruumis. Lapsed skännivad miimikat, hääletooni, nad peegeldavad tagasi meie ootusi. Milliste mõtetega tööpäeva alustan? Selliselt vaatavad ka lapsed meile vastu. 
• Tulevikku peab planeerima, tuleviku pärast ei tasu muretseda. Planeerimisel ja muretsemisel on vahe. Planeerimise puhul asub inimene tegutsema, muretsemise puhul ta lihtsalt kogub negatiivset emotsiooni endasse. Kusjuures sellele oponeeris Jüri Kolk Kaisa Lingiga rääkides Gogolis.  Muretsemine on tegelikult mõnes situatsioonis ikkagi vajalik, sest ta laseb auru inimesest välja, mis on tore. Eks meile sellepärast meeldivadki luuletused, ilukirjandus, kunst, teater, tants jne jne. Mõnikord on vaja, et sõnastataks ära meie haavatavus, hirmud, ahastus, ängistus. Selles mõttes, et kogu aeg ei saa ju ülipositiivne olla. Ei peagi, aga kui kooliõpetaja on pidevalt ahastuses ja paanikas, siis eks see lõpeb sellega, et tema lapsed lihtsalt ei kuula tema sõna ja sõidavad tast ühte ja teist pidi üle. Ehk siis tegelikult on luuletajal, kirjandusteadlasel või kirjanikul üpris raske olla õpetaja. Samas minu meelest võib neid töid teha paralleelselt. Jakob Liiv Juhan Liivi vend oligi pedagoog mitte luuletaja, kuigi luuletusi kirjutas temagi. Mõtlema paneb see asi igatahes. Ma ausalt tahaks loota, et ka kirjanik võib n-ö normaalne inimene olla. 
• Mitte vaadata/lugeda/kuulata seda, mis mu hirme toidab. Keerata kinni oma sotsmeedia kanalid. Ei teagi, kas seegi on päris õige, aga ilmselt tuleks lihtsalt olla vähem tundlik paljude asjade suhtes, hoida oma selg sirge. Praeguses olukorras, kus Ukrainat rünnatakse, on see eriti huvitav mõte, aga eks see käib ka asja juurde, et peab olema üle oma olukorrast või vähemalt näitama, et oled üle, et see ei ole praegu see, millega me tegeleme, et oleme siin ja praegu olukorras, mitte juba võitlemas Putini sõjaväelastega. 
• Oma piiranguid ei tohi teistele pähe panna. Ehk kui sul mingi tüdrukuga deitides õnneks ei läinud, siis edasi ei räägi, et tegu on lolli inimesega. Edasi ütled seda, mis oli väga hea selle kohtamise juures. Ise olen märganud, kuidas jube mõnus on, kui inimesed ei räägi teistest inimestest halba või õigemini lasevad kogeda teist inimest ise ja teha oma otsuseid ise. Sama olukord kehtib ka klassikomplektide kohta. 
• Isetäituv ennustus on selle põhimõtte puhul kõige halvem lõpptulemus. Esiteks selekteerib su aju välja just selle, mis su tuttav sulle välja tõi. Et kui tead mingi inimese kohta midagi halba ja hakkad seda plaaniliselt ootama, siis kogu su miimika, kehahoiak, hääletoon - kõik ütleb sellele inimesele, et sa teda kardad ja tema hakkab ka kartma ja siis noh... Teiseks jõuab käitumine nii kaugele, et oled pinges ja ega sel teisel inimesel või inimrühmal polegi sinuga midagi pihta hakata, võib-olla, kui sul on natuke väiksemat sorti aju, siis võtad kätte ja teed teisele liiga ka. Selles mõttes on tõenäoliselt päris nõme, kui puutume kokku rassismi või homofoobiaga ja siis vastavalt sellele hakkame inimestega nõmedalt käituma. Lihtne on öelda, ta ju homo või ta ju must või ta ju venelane, seega ta pole inimene, ta võib isegi põlema pista, teda võib mõnitada. Mind eelmise aasta kevadel šokeerinud uudis Normunds Kindžuli surmast, mitte tavalise inimese surmast vaid 30aastase meditsiinitöötaja surmast. Mees käis politseis, kes ei kaitsnud teda.  
• Kokkulepped tuleks teha juba esimeses tunnis ja neist kinni pidada nii palju, kui võimalik. Ja neid kogu aeg meelde tuletada ja lapsedki tuletavad neid meelde. Kokkulepped võiks teha koos - lapsed peaksid osalema kokkulepe tegemises. Alati peaks nende suhtes olema toetav hoiak, mis tugineb 1) iseendasse lugupidav suhtumine 2) õpilastesse lugupidav suhtumine 3) koolisüsteemi lugupidav suhtumine. Selliselt formeerub turvaline ümbrus. 
• Tegelikult tasuks teha ka iga teema kohta, antud juhul küll õpetajaks saamise kohta eraldi tabel, kus on kirjas toetavad ja piiravad mõtted iseenda kohta, teiste kohta ja organisatsiooni kohta. Sealjuures tuleks lahti võtta kõik need mõtted ja uurida, kas tegu on faktiga (midagi, mida ei saa muuta, mis nüüd ja praegu toimub, mis on) või tegu on tõekspidamisega (subjektiivne, isiklik arvamus asja kohta). Inimene mõtleb tõekspidamistes. Kuidas vabaneda piiravatest mõtetest? (olgu nad siis faktid või tõekspidamised) 
• Fakt, mis mind piirab, tuleb lahti võtta kolme küsimusega: 1) kuidas suhtud probleemi? (mismoodi seda näed, seda olukorda, mis su ümber toimub 2) Mis võimalusi see olukord loob? 3) Mida sellest olukorrast õppida? 
• Tõekspidamine, mis mind piirab, tuleb lahti võtta kolme küsimusega: 1) Kas see tõesti on nii? või sa mõtled, et see on nii? Kust see mõte tuleb? Vaidlusta see mõte! (noh, näiteks, et see klass on raske klass) 2) Mis võimalusi see mulle loob? 3) Mida see on tulnud mulle õpetama?
• Piirava mõtte eesmärk on meid hoida ohtude eest. Mõnikord on olukord nii ohtlik, et tulebki põgeneda. See on okei. Lihtsalt kõike, ka põgenemist tuleks teha mõtestatult. 
• Negatiivne kogemus - saab alati reflektsiooniga toetavaks mõtteks teha. Mida mina oleks saanud teha teisiti? Järgmine kord teengi teisiti. 
• Me ei saa alati valida, mida me teeme, siis peab valima seda, millise tundega me seda teeme. Toetav mõte juhib meie tegevust. Tunne tuleb alati mõtlemisest. Seega ükskõik, mis me n-ö tegema peame mõtleme selle mõnusaks. 
  
  
  

Ennastjuhtiv õppija - Kriste Talvingu teine loeng

 Oluline aspekt viimasest konspektist oli minu meelest just see, et enam ei vajata tehasetöölisi, kellele ütled, et nii ja nii on vaja kätt liigutada ja siis ta liigutabki nii ja nii kätt umbes kogu aeg. Et on nii-öelda väga nutikas ja tark juht, kelle alluvuses töötavad sisuliselt tööriistad, mitte aga inimesed oma peaga. Viimased sõnad kõlavad tänapäeval päris jaburalt. Sellegipoolest on vajalik, et laps suudaks ennast ise juhtida. Miskisepärast tuleb mul meelde see viies klass Võrusoo põhikoolis, kus ma päriselt avastasin õppimise. Aga see selleks! Jätkan konspekti jagamist. 

• Motivatsioon on eraldi teema! Sisemine motivatsioon on hea, väline on tegelikult paha. Palju on neid nn viielisi õpilasi, kes tegelikult mitte millestki mitte midagi eriti ei tea. Sisemine motivatsioon on see, kui võtame automaatselt mingit tegevust mõnuga! Sellega on jumala tšill nendes ainetes, mis meile meeldivad. Kusjuures minulegi on matemaatika viiendas klassis väga meeldinud! Ma vist käisin isegi maakondlikul matemaatika olümpiaadil just põhikooli esimestel aastatel. Mismoodi motiveerida ennast tegema asju, mis ilmselgelt ei tule kohe-kohe minu juurde, vaid millega tegelemine võtab tõsiselt aega. Ja vahepeal on tunne, et vana perse, mis nüüd edasi saab... Umbes nagu mul tekkis ülikoolis kirjandusteadust õppides, päris vastik tunne, kui kompad pimeduses omaenda võimekuse piire ja seda teed sa ju kogu oma elu, kui sa just Oblomov pole! 
• Ennastjuhtiv õppija oskab enda tegevust ja käitumist juhtida - ehk ta tabab ära, kui on motivatsioonipuudus ja hakkab sellega tegelema. 
• Motivatsiooni aitab suurendada - hästi valitud eesmärk! Ehk tagasi minnes tunni struktuuri juurde, tuleks see niimoodi paika panna, et lapsed näeks, kuhu tund liigub, mis on nende tegevuse eesmärk. Samas peaks õpetaja pidevalt jälgima, kas lapsed saavad temast aru, kui palju on neil eelteadmisi, mille külge kinnitada uut infot ja õpetaja peaks olema valmis iga kell struktuuri pisut muutma. 
• My role as a teacher is to evaluate the effect I have on my students. It is to know my impact, it is to understand the impact , and it is to act on this knowing and understanding. 
• Mina ja õpilane - peab õpetama õpilast ennast ise aitama, et nad oskaks ennast kodus ise aidata. Huvitav oli see, et Kriste Talving tõi välja statistika, kus oli kirjas, et mis kõige rohkem mõjutab õpitulemusi: kodu, vanemad, kooli juhtkond, õpetaja, õpilane ise. Ja loomulikult arvasime me kambakesti, et kodu ja vanemad on ikka kõige suurema mõjuga, aga ei tegelikult on kõige suurem mõju õpilasel endal. See tähendab, et kooli kõige olulisem ülesanne on õpetada last õppima. 
• Järjepidevalt tuleb lapsele kõikides kooliastmetes õpetada, kuidas õppida. Mida on oluline, aga kuidas on kõige tähtsam! 
• See õpetada õppima käib kaasas kõikides aineõppe olukordades. 
• Aktiveerid eelteadmised!
• Raamat, mida võiks ilmselt minusugused uurida, on "Kuidas õppida õppima?"
• Enesetunne on ülioluline!
• Üle lugemine ei aita! Teksti või videoga töötamise strateegiline plaan peaks olema paigas lapsel, kui ta üritab midagi meelde jätta. 
• Kõige olulisem on ennastjuhtiv õpetaja. Iseenesest on seegi ju omaette õppimisvõimalus. 
• Ära kiida oma õpilast, vaid kirjelda tema tegevust ja temas toimunud muutusi ja protsessi, milles ta õpib. 
• Lase õpilasel, kes tegi kodutöö ära ja selle ette luges, kirjeldada, et mismoodi ta seda tegi. Kui ta on edukalt ülesande lahendanud, siis küsi, kuidas ta selleni jõudis ja  las selgitab ülejäänutele oma strateegiat. Ka siis kui asi on kehvasti tehtud, tuleks lasta lapsel selgitada, et miks nii läks ja et järgmine kord võiks äkki paremini minna. 
• Lugeda võiks ka "Õpime üheskoos õppima". 
• Õpilasele tuleb õpetada iseendasse sõbralikku suhtumist. 
• Testi puhul tuleb alati edasi minna, kui kohe ei tule vastust ühele või teisele küsimusele. 
• Koostöine õppimine soodustab motivatsiooni. 
• Kõige hullem kuritegu on see, kui sa ei tea, et teed midagi valesti. Sellepärast tuleb reflekteerida ja mõtiskleda oma tegevuse üle. Mitte ainult õpetajatel, aga neil eelkõige, sest nende tegevus mõjutab põhimõtteliselt kogu ühiskonda varem või hiljem...

Kriste Talvingu õpikorralduse muutumine ja selle muutumise vajalikkus - konspekti taoline asi

 Kuna sellel nädavahetusel viibisin taas sellisel koolitusel nagu "Jah! Õpetajaks!", siis tahaksin jagada minu jaoks huvitavaid mõtteid, mis olen saanud juba neljalt koolituspäevalt erinevatelt väga põnevatelt lektoritelt! Õpetamine ja pedagoogika on omaette maailm, mille kohta on kindlasti palju raamatuid, mida läbi lugeda! Igatahes mina meenutan endale praegu ülikooli tudengit, kes kõik õppejõu sõnad püüab üles kirjutada ja meelde jätta. 

Aga nagu ikka... 

Teate küll!

Igatahes alustan sellistest minu jaoks ahhaa-lausetest, mis on tegelikult täitsa nagu talupojatarkus, aga kui sa tegeled ainult kiirete olukordade lahendamisega ja muudkui eneseotsingutega, siis lõpptulemus võibki olla suhteliselt nutmaajav ignorantsus töökorralduse ja õpikorralduse parandamise osas. 

Kriste Talving ja tema imeline loeng õpikorraldusest ja selle muutumise vajalikkusest

• Uus teadmine hakkab eelmise teadmise külge! See ongi põhjus, miks õpetajad uusi tunde algavad küsimustega, millele me üldjuhul teame vastust. Sinna juurde saab lisada neid teisi teadmisi. Kusjuures eriti kavalad õpetajad võtavad uue teema puhul kätte ja lasevad lastel endal küsimused õpetajale teha ja siis saavad nad teada, kui palju lapsed teavad...  Igatahes õppija seisukohalt on see ju väga mõistlik käitumine! 
• Kokkulepped - alati peab alustama kokkulepetest, seda mainis ka Signe Kiisk, et nii kui ta oli kokku leppinud koos lastega ehk läbi rääkinud, mismoodi tunnis käituda, siis oli kohe mitu korda lihtsam tunnis õpetada. Võib kohe panna kirja esimesel tunnil ja kokkulepetel viidata, alati, kui kumbki kokkuleppijatest märkab rikkumist. Ja need peaksid olema mõlemapoolsed ehk need võiks tegelikult läbi arutada ja ka ise teha järelandmisi, kui õpilased omapoolsed kokkulepped või vaidlused välja toovad.
• See, mis tunnis toimuma hakkab, võiks-peaks olema etteennustatav. Ehk õpilased võiks teada, mis neid ees ootab iga kord, kui tund algab, ehk õpetaja peaks tegema korraliku sissejuhatuse tunni strukuuri, et mis õpilasi tunnis ees ootab.
• Igatahes tuleb meeles pidada et: kui õpilasel on häda ja su plaan lendab puu taha, sest me ei tea, kust tulevad õpilase teadmised, siis on see täiesti okei. 
• Motivatsioon - see on kvalitatiivne siis, kui õpilane ise tunneb, et tal on seda vaja.
• Õpetajaks olemine - on väga teadlik töö iseendaga
• See algab sellest, et kui olete rusikaga lauale löönud ja karjunud, sest tahate, et asjad saaks kiiresti tehtud, siis tegelikult laps sellises närvilises keskkonnas ei õpi. Stressiärevuses ei toimu õppimist. Rõhk on teadmistel, mitte kiirusel, millega õpilased need teadmised kätte saavad. Oluline on mittenähtav ehk see, mis toimub inimese peas.
• Peame aru saama, et kogu meie tegevus mõjutab õppija psüühikat. Meie lahendused peaksid olema pikemaajalised, vaeva tuleb rohkem näha.
• kuidas teadmised meie sisse tekivad õpib kõige paremini see, kellel on selg märg ehk ta on endast  andnud kõik. 
• lapsi hoidvalt tuleks neid tööle stimuleerida. 
• algatusvõime peab tulema lapsest, sest selliseid inimesi, mitte mutrikesi tehasesse, vaid neid, kes suudavad probleeme ise näha ja lahendada vajab meie praegune süsteem kõige rohkem
• tegeleme üldpädevustega
• Oma lapsi tuleb tundma õppida - oma ainet saab neile kõige paremini selgeks teha läbi selle, et seostad seda nende lemmiktegevusega ehk hobiga, näiteks Ott Tänak hakkas matemaatikat hoopis uue pilguga vaatama pärast seda, kui nägi selle otsest seost autoralliga! 
• Liikumine aitab keskenduda ja asju meelde jätta. (aastal 2006 tõusid mu lapsed ikka iga mõne aja tagant toolist püsti, et hiljem edasi õppida. Kusjuures toimus teatud rahunemine. 
• See lause "Ma ei ole selles eriti hea" - ei ole õige selles mõttes, et see ongi väljakutse, mis õpilane peab vastu võtma ja millega silmitsi seisma. Mina ka ei olnud kudumises hea, aga sai see tehtud ja sai palju tehtud, sest meil oli lihtsalt super tööõpetuse õpetaja Karmen Luiga! Las õpilane leiab oma motivatsiooni selles! Päriselus ei ole ju niimoodi, et ma ei ole eriti hea ajajuhtimises... Võtame selles aines lõdvemalt... 
• Samas olin väga hea (ehk viied ja neljad) geograafias ja bioloogias põhikooli ajal, aga väga vähe on sellest kõigest meeles, sest Eha Klaassen oli üsna karm ja kuri ja meil läks tema peale vaatamiseks rohkem energiat, kui nende ainete õppimiseks. Seda tõi välja ka Kriste Talving, et jah kõik viied füüsikas, praegu puudub igasugune teadmine sellest... 
• Õpetajal toimub pidev eneseanalüüs, mille käigus võib otse õpilastelt küsida, et mis teile meeldis, miks ei meeldinud, kui vastus on, et on raske ja tegin vigu, siis patsatagu õpetaja enda õlale, sest saigi selja märjaks aetud. (oluline on muidugi, et poleks liiga raske, kus ei ole motivatsiooni mitte kui midagi teha)