Miquel Barceló (1957) Hispaanias on tema ise sündinud ja seal on tema "Elevant" 2007, minu meelest ülimalt armastusväärne ja ninaga maas ja sugugi mitte diskreetne vaid väga jõuline ja kõigile nähtav ja väga konkreetne oma jõulisuses. Aga mina täna tahtsin rääkida hoopistükkis diskreetsest elevandist, keda ma tahaks oma koju.
ja diskreetne elevant
ma vist tahan endale seda skulptuuri, minge draakonisse, saate näha, tunda, maitsta, kuulda - Kirke Kangros on midagi emotsionaalselt tabavat, ongi see
aga tegelikult
on kõik korras
tegelikult
sa ei peagi
mind
mitte keegi
ei pea mind
jaa
sa võid seda
kõike siit
aga sa ei pea
sa ju tead seda
sa ei pea midagi
(lihtsalt ma tunnen ennast halvasti, sest sa ei pea)
ja Fred Kotkase näitus tundus kah kuidagi ülimalt robustne ja ilus, küsimus hirmude järele, mina kardan lähedust, lähedust, mis jõhkralt koputab seljale, lähedust ja vastutust, mida Derrida ideaalselt kirjeldab oma "Surma annis", imelik, et enamus inimesi ei suudagi kuidagi olla, ei suuda kuidagi armastada, ei suuda kuidagi, kõik need pinged, lihtsalt libisevad nende käest sinnasamasse mugavusse, et nad nagu ei peakski, aga tegelikult, me kõik peame, armastama, ihaldama, andma, anduma ja see on nii raske ja see on nii valus. mina ei ole kunagi diskreetne olnud. ma olen näidanud alati seda, mida ma tahan, minu vaene isa, minu vaene isa, minu väga vaene isa ja minu veel vaesemad vennad, keda on õpetatud isast eemale hoidma, sest ta on nende jaoks liiga tark, liiga tähtis, mees, kes ei vaata tobedaid telesarju või ei räägi tobedatel teemadel, mees, keda ei tohi segada ja ometi keda peaks kogu aeg segama, sest ainult nii saab ta endale koha, endaks, ohjumalküll.
Fred Kotkas ja tema emaüsas tehtud luuletused. või koopas tehtud luuletused. Segavad luuletused. tegelikult skulptuuri-pildisegused kohalolud. plaatoni varjudest inimeseks loodud kohad.
kas ma olen piisavalt halb inimene või hea? kas meie oleme piisavalt halvad või head?
AT seisab mu ees ja ta räägib, ta vihkab, ta armastab, ta teeb omi asju ja ta on lugenud mu elulugu, jälle on ma pisut vassinud, teinud endast väikse idiootse kangelase, Myy, nagu mu töökaaslane mind kutsub ja mul on enda pärast häbi ja vastik, aga ma ei anna alla. Mitte keegi ei peaks kunagi alla andma - kõik peaks tundma mingisugust idiootset vajadust saada rahuldatud omaenese üksindusest täiusse. Mina ei ole kangelane, sest kõik inimesed on - juba olemasolu iseenesest oma vastandlikkuselt on kangekaelsus, millest me ei pääse. Rist, mille kandmine tekitab vahel viha, solvumise, ahastuse, vajaduse karjuda.
Poliitikute soov on, et inimesed oskaksid vapralt surra; luuletajad soovivad, et inimesed oskaksid vapralt elada.
Salvatore Quasimodo 1959 kirjanduspreemia
ja äkki me oskamegi.
charityle:
absurdselt ja triviaalselt saab ja
arukalt saab tegutseda sünnist surmani
täpselt nii kaua kui sulle aega on antud
Derrida: Vastutavana olen süüdin juba enne mistahes konkreetseid süütegusid. (lk 76)
ei liigseid emotsioone
jõhkrat armastust
ma talun sinu tundeid
vahel enda tundetust
kõik tuli nõnda ruttu
ja kadus ka
ma olen olemas
sest muul moel
olla ma ei saa
ja keegi palus veel mind
kanda vastutust
et oleks kõigil süüa
et oleks armastust
ma tõesti luuletan
ja püüan
kuid iga päev
saab otsa just
tol võluvvaiksel hetkel
kui sina kallim
ootad minult armastust
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar