ja mitte vähe
kui ma hakkan Šiškinit hra Mitchelliga võrdlema
ütleme otse, ei ole mõtet võrrelda, ei ole üldse kohe mõtet
aga šiška meeldib mulle märksa rohkem
et Mitchell lajatab mingisuguse läbiva struktuuriga, kus puudub vene kaos, et mitchellil puudub šiška kaos, et nagu alustas kuskilt juttu ja lõpetas ma i tea kus, alustas mingitest ogaratest kohtuprotsessidest, kus mingi vanatädi oli mahalöödud, nagu mõnes korralikus dostojevskis ja jõudis sinnamaale, kus vanatädi oli justkui üles tõusnud
kõrgele taevasse
ei
loomulikult ei jõudnud sinna
loomulikult jõudis hullumeheni, kes muudku luges ette kinnipitseeritud kirjakesi teistele, et nagu läbi ümbriku või nii
jõudis mustkunstnikuni, kes oli tapnud vana naise ja luges peategelase advokaadiliku telegrammi ette
(oo kui võrratult ebadelikaatsed need sellised telegrammid on, nagu oleks keegi peksa saanud või peksta tahtnud, otsekui ähvardaks kirja kirjutaja kohe midagi teha kunstnikuga laval, aga tegelikult)
aga tegelikult jõudis ta sinna kohale oma väikse tütrega, keda kutsus imeks, raasukeseks, päikeseks
(täiesti minu vanaema, täielikult! ja see on nii kuradi nunnu, et hing jääb kinni)
hommikul tegin euroraadio lahti, äge rääkisid mingid venemaa esindajad sellest, et meerika allub see ja see ja nüüd tahab see meerika võtta veel üle usbekistani ja kasahstani (ehk teisisõnu kesk-aasia)
ja seda ta ju teeb
nagu diktaatoris tahtsid naftakompaniid üle võtta terve pisikese Waijda
ikkagist ikkagist ikkagist
kuulata sellist ülimalt venelikku vinklit, tekitab tahtmise veel kord mõelda, et kas me oleme elulõpuni klassiruumis, kus kellelgi on rohkem võimu kui teistel ja see käsitab seda võimu nii nagu talle parasjagu pähe kargab
eile võtsin Jean Cocteau ainetel teht filmi "Les Enfants Terribles" Jean-Pierre Melville´i teht teosekene.
kurat, kust ma saan selle sürrealismilaksu kätte, mis Cocteaul nii hästi filmidesse joonistet, Rivette´i psühholoogilise pinge, mis mind isiklikult täiesti endast välja viib, kust ma seda saan? vist mitte kuskilt, sellist omamoodi üksikasjalikku burlesksust leida ja tegelikult ega ei leiagi, tuleb vist ise kokku panema hakata, nagu ma olen ka sisse võet hra Josette Dayst või Maria Caracasest surma rollis või hoopistükkis selles teises rollis, võikamas rollis, kus femme fatale maksab kallimale kätte ja mitte vähe vaid väga palju
või kas maksab? äkki teeb teene, kingib mehele kõige parema naise maailmas, sest too tunneb end ikka veel kõigest litsina
litsina?
litsina?
mehed on sead ja naised on litsid
nii lihtne see ongi või?
uhh jah, ja mina olen kah šiška, sest ma ei jõua ikka veel päris poindini või puändinigi - vene ja meerika on mõlemad mõeldamatult tugevamad kui meie, aga mõlemad sama palju nõrgemad, kui meie, kui hra Salman Rushdie on õnnelik, et talle on antud Shakespeare´i keel, sis ma ütleks, et see pole mitte see
ka eestlastele on antud vana ja võimas, võib-olla isegi võimsam, kui Shakespeare ´i oma. jääda endaks, julgeda see olla, julgeda ilma hirmuta et
****
(täiskõhutunne üle pika aja)
söön ma nagu meie kanad
kört liha ja kurgi ja tomatiga segi
hea on
täiskõhutunne
kaua see kestab?
never know
*
ma ei ütle seda loomulikult
mu kallis
ma ei räägi üldse
miks ma peaksin
miks üldse inimesed nii palju räägivad
või kirjutavad
nagunii tõuseb
ida kuskilt
ja päike tema järel
poisid peksavad palli
ja plikad kannavad silmadele ruuži teadmata täpselt
miks
ongi sel tähtsust mu kallis
ongi sel midagi
mis teeb meid selgemaks?
ei
lihtsalt
vahel peab
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar