Jänesejumalamaal

Kui nüüd päris aus olla, siis meeldivad mulle väga ogarad raamatud. Väga väga väga ogarad. Inimesed meeldivad ka ogaratena, veidratena, naljakatena palju rohkem kui muidu. Karakterpildina. Mõndasid inimesi ma kardan. Nemad pole nii ogarad, nemad on normaalsed, nemad on need, kes jooksevad ilusate asjade järgi. Nemad on natuke nagu mina, kui mul pole midagi teha ja kujutlusvõime on otsas, siis istun toas, voodis ja taon kaarte. Otsin ärtu üheksat taga. Küsin, et kas ma saan rikkaks, kuulsaks, ilusaks. Sisuliselt unistan, reaalselt ei tegutse. Mis seal ikka juhtuda saab, kui saan. Aga kui ma ainult küsin, siis ei saagi. Aga mingi motivatsiooni laksu tekitan endale küll mõneks ajaks, et hirmus palju mööda maad ja ilma ringi joosta ja asju teha. Jah.

Teil on kodus naine, kes ei julge Mercedesega sõita, sest sellisega sõidab keegi Ansip. Tegelikult pole asi julguses. Asi on milleski muus. Milleski, mis tema meelest esindab lollust, nõmedust, jõhkrust, seda, mis ei lase inimestel teiste inimestega hästi käituda. Selline naine on teil kodus. Mida te teete? Korralikule naistemehele sellist pole tegelikult vaja. Minu papale näiteks. Või sis Geeniusele. Paneme talle sellise nime. Mehele, kes arvab, et ta on Geenius, on vaja ainult kõige pringimate pepude ja ilusamate autodega naist, sellist, kes iga päev hoolitseb selle eest, et ta oleks. Lõpptingimuseks on: ei vananeks, ka siis kui ta vananeb. Jah.

Sarah Winmani "Kui Jumal oli jänes" - on just üks nendest raamatutest, kus tahaks ise elada. Seal on kõik kuidagi võrdsed. Kellelgi pole vahet. See on selline Uue Maailma maailm. Aga isegi Uus Maailm pole piisavalt kannatlik, piisavalt rahulik, piisavalt ebaagressiivne, piisavalt alternatiiv enam, et saaks eksisteerida Jänese-Jumala maal.

(Kurat seda Erko Valku teab, äkki talle ei meeldi geipoisid, hoolimata naeratusest, mis ilmselt lendub varsti mõlemat pidi päiksesse, Päikesepoiss, nagu ta meil on, olgu siin blogis kaa siis)

Tolerantsus on alati mitme otsaga asi. Kui Jenny Penny ema joob ennast maani ja oksendab terve trepikoja oma mahlast mittevikerkaarelist okset täis, siis ütleb Elly ema Jennyle, rahulikult, nii nagu ainult tema oskab öelda, otsekui hädavalet, aga sellegipoolest, midagi, mis toimib vist ka Peeter Sauteri maailmas: "Kui suured inimesed on lõbusad, siis võib vahel nii juhtuda, ära muretse, kullake. Ära lihtsalt muretse."

Jah, aga karakterid, need selle täiusliku, mitmetahulise maailma karakterid lendavad paremale ja vasemale, lendavad nagu linnud. Neid on kuidagi parem ette kujutada. Nende maailmas on lihtsam viibida. Neid ei kammitse minu teadmine, et mis mina tegelikult asjast arvan. On ainult Sarah Winman (1964).