Ülivihased inimesed ei saa sageli aru, et teisel pool on ka INIMENE koos kõikide omadustega, mis temal endalgi. Teisel pool. Mis siis et ei oska pääst tsiteerida Viidingut või Alliksaart. Mis siis, et on üldse mai tea mis asi. Lombakas. Haiseb. No, nii palju huvitavaid asju, mida üks teine inimene olla oskab. Ja ikka peab temaga toime tulema. Pissib igale poole, sest on jälle liiga palju joonud. Arvab, et see on normaalne, et ta liiga palju joob, sest ta on kas geenius või lihtsalt väga tark inimene, teist targemat pole kuskilt võtta. On selliseid.
Meie kultuuriruumis peetakse selliseid kunstnikeks. Nad arvustavad teisi inimesi, kui nood ei käitu adekvaatselt, aga ise tulevad harva toime kõigega, mis neid saadab. Ei tahaks moralist olla. Ei olegi. Aga olen ikka. Ja kogu selle kupatuse pääle tuleb naabrimees meelde, keda ma kärbsepiitsaga üheksaaastaselt mööda Raudtee tänavat taga ajasin, sest oli teine joonud. Oli teine palju joonud. Tegelikult teeksin ma sedasama tema puhul ka. Sest tema joob ka. Ja siis saaks kodus vanaema käest sellise peatäie nahutamist, et kohe oleks saadud. Tema puhul saaks ka.
"Mida sina tead, mis inimese sees on?" seda on vanaema mulle öelnud kohe mitu korda. Ega ei tea jah. Mõnel on hirmud vaka all. Mina püüan kogu aeg seda nägu teha, et mulle ei lähe korda. Tegelikult läheb. Tegelikult läheb kohe kõvasti. Ja kui ma siis välja näitan, et mulle läheb korda. Olen kas rimikana või nõid või veel keegi. Nii nagu ikka on. Eks see ole elu jah? On jah elu. See, kus võimuahelates tahetakse ise surra. Poolikult elades, otsitakse teise inimese elu sees ennast taga, teades juba kaugele ette, et võib-olla, võib-olla
noh võib-olla ei olegi seda elu ette määratud. Võib-olla on ette määratud surm? Elada ei saa poolikult. Aga kuidas siis? Kurat seda teab.
Ma armastan tihti öelda, et klienditeenindaja töö on tegelikult pidev toimetulemine teiste inimeste emotsioonide juhtimisega. Hästi tore on, kui tuleb keegi poodi, vihane, õnnetu, solvunud, haavunud - ja kõik need ülejäänud sõnad, mida sa ei taha kuulda enda kohta - ja korraga, nagu sähvatus, jõustub sinu kaudu rahu. Vahel seda siiski juhtub. Astub välja palju enesekindlamalt või siis ebakindlamalt - oma seisukohti ette ja taha lahmides.
Kunagi ei või teada.
Üldiselt tuleb paanikas inimene maha rahustada. Olgu teine või luuletaja.
Ja miskipärast ka enamasti tema joobeastet ignoreerida. Elu on selline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar