Must pesu? Must pesu! Must pesu? see on vist selle nädala lemmikväljend või tuleb öelda kellegi lemmikväljend. Nojah. Eks ta ole. Me kõik oleme. Ja ma võin ollagi pisut kohutav. Aga nädalavahetus oli mul priima heade vene filmidega: "Assa", "Sa ei või seda uneski näha", "Nõel" "Vend" ja "Vend 2". Kõiki neid filme iseloomustab mingi kummaline olmetunnetus - või noh, olgem ausad, Assat, Vendi ja Nõela. See, kuidas ma näen räpast naturalismi, põhimõtteliselt dokk-kaadreid ajab mind ühteaegu õnnelikuks, kui ka segaseks.
Tegin just TV3 lahti, näidatakse "Ilusat naist", teate küll peaosas Richard Gere. Olmet pole ollagi. On lihtsalt hunnikus ilusaid asju, mida sa endale kunagi lubada ei saa. Ei ole räpasust, jõhkrust, jõledust, midagi mille eest tahaks kätte maksta. Vaapo Vaher on oma imelises raamatus "Kino on saatan, mis imeb su rinda" rääkindki sellest, kuidas tavaline kassahitt Vend muutus kultusfilmiks. See mingisugune võrratu ehedus, mis kargab esile igalt sentimeetrilt, mis ekraanil näha on, hämmastab, tekitab mingis mõttes ebamugavustunde, ajab naerma ja nutma korraga. Vana naine, kes on Danila ja Viktor Bagradovi ema, õiendab õiendab ja meenutab mulle sellega seoses - minu vanatädi. Eriti kui teinegi film algab sama jamaga, kus ema heidab oma vanemale pojale ette, kui mõttetu too on. Aga see film algas minu meelest kohutavalt ilusa kaadriga ja veel ilusama Nautilius Pompiliuse lauluga "Tiivad"
Mäletan siiamaani, mille õhinaga minu venelannast matemaatikakoduõpetaja sellest filmist rääkis. Üheksakümnendad, noorelt surnud Sergei Bodrov, Marko Mihkelsoni ülesriputatud pildid vene mafioosobosside hauaaltaritest, kus kõikidel on minu meelest puudus tukk. Kuidas sa teed lihtsalt mingi imeliku pildi hästiriietatud mehest, kui sa talle näppu ühtegi püstolilt ei pane, ega ma kurat ei tea. Aga jah, tuleb välja, et mulle meeldis kõik see, mida võiks iseloomustada osana hullumeelsest arusaamatust elust. Kõik see, mis käib kurjategijatega kaasas, see päriselt lõhnav ja kuri maailm, see päriselt hirmuäratav olemiskoht, mis samas aina kutsub ja kutsub ennast avastama. Selles mõttes, ma usun, et nii nagu hea raamat, nii ka hea film, peab mõnes mõttes olema dokumentaalfilmilik, midagi selles fiilingus peab olema sellist, mis ilmselt tabati filmis "Vend", natuke ehk ka filmis "Assa", aga siiski. "Assa" oli omamoodi fantastiline, omamoodi ilus, omamoodi kõikjalekanduv, need kummalised stseenid sellest, kuidas poiss ei tohi kanda kõrvarõngast kõrvas, see tundub nii imelik, nii veider, nii segane tänapäeval, pannaksegi kambrisse, sest miilitsale jääb ette noormehe kõrvarõngas, aga laulud jah need olid veelgi võimsamad, Eriti "Helesinise taeva all on kuldne linn", "Vanamees Kozladojev", "Imeline maa", "Seisime lõhenemise äärel", "Matšalka bluus", "Poisike Bananan" "Lähen Sinale üle" ja loomulikult see "Tahan muutusi".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar