30 mai 2015

Magamise päev

Kurbus võib olla kasulik. Nii nagu palju muidki mittekasulikke asju võib lõpuks tähendada mingit ootamatut ja veidrat rõõmu kuskilt nurga alt. Igal juhul ühel ilusal päeval ütles üks mu sõbranna, et tal on hea meel, et keegi (ja see ei ole mina) on nii ilusti kurb. Ma ei ole kindel, et kirjanikud-luuletajad päriselt kurvad on. Kas ka minagi seda olen? Või kuidaspidi ma õnnelik olen? See kõik on natuke segane, natuke arusaamatu. Täna oli mul igal juhul mittejalutamise päev. Mingi hetk kukkusin täie tahtmisega magama.
Lebasin oma diivanil ja muudkui magasin. Ei lugenud. Ei olnud. Lõpuks nägin umbes imelikku undki sellest, kuidas suvaline vanem tädi mu läbi sõimab, astudes mulle rongiootamises ligi, et miks Oru kohvik telefoni vastu ei võta, et ta tahab seal juba pikemat aega oma juubelit pidada. Mina vaatan talle otsa ja seletan, et mis Oru kohvik, et kuidas mina sellega seotud olen, et ma ju ainult ootan rongi, et Oru kohvik on siin jalutuskäigu kaugusel, et minge parem küsige nende endi käest, et miks, nad teie juubelit pidada ei taha. Unenäotädi noogutab ja läheb küsima. Mina istun edasi. See kõik toimus muide minu unenäo-Võrus.
Ja seal lebasin ka lõpuks täpselt samamoodi voodis ja olin õnnetu. Isa tuli - ma ei teagi kust, lihtsalt tuli ja tahtis, et ma liiguks ringi ja suhtleks inimestega, et ma ei magaks päeva maha. Aga mina ei tahtnud. Umbes nagu tänagi. Lihtsalt oleks maganud rahulikult päeva maha oma väikses kodumajas. Imelik, kui sellised päevad kohale jõuavad. Imelik kui keegi loeb mu avalikku blogi ja arvab, et see on nii kurb, et seda tohiks lugeda, et see on nii isiklik, et seda ei tohiks lugeda. Ma ei tea, mis on isiklik. Mul ei ole midagi isiklikku. Mul on lihtsalt  - vahel selline tunne. Meil kõigil muide on. Et ma ei saa alati kõigest aru. Ja võib-olla teeb see mind kurvaks. Aga võib-olla on see kõigest üks paljudest erinevatest veidratest tunnetest, mis minu elu iseloomustavad.

Kommentaare ei ole: