Ma ootaks radikaalsust. Ja
mitte kenderlikku radikaalsust – vaid teistsugust. Isegi mitte
kõomägilikku. Vaid ikka veel kord teistsugust. Sellist, mida ma
veel näinud ei ole. Sellist, mis rabab inimesed lugema. Ja mitte
sellepärast, et autor paljastaks oma isiklikku elu (mis sellel
Evelin Ilvesel ikka selle elu kohta öelda on, eikeskit, tegelikult,
olgem ausad), vaid midagi üliteravat ja tähelepanelikku, midagi
meid ümbritseva ja meie sees oleva kohta, midagi, mis teeks haiget
ja paitaks korraga. Midagi – sellist tükki ootan. Ja sellist ei
ole. Sellist, mis ei teeks nalja, aga teeks ka. Ja selles mõttes –
laada kirirähka, laada vadi, kurikenderit, isegi iluriismaad,
võib-olla kirjutab mõni äge naine niimoodi? Kaldmaa? Kangro? Ma ei
tea. Niimoodi, et lugejal on kananahk ihul ja ta on vihane, et kuidas
temast nii hästi kirjutatakse. Just nimelt temast, ja siis ta saab
aru, et võib-olla mitte ainult temast. Ja veel milliseid asju! Ja
siis ta saab aru, et mitte eriti häid asju. See oleks tore. Seda
veel ei ole. Noh – vihaseks ajavat proosat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar