26 oktoober 2015

Mida ma eesti kirjandusest ootan?

Ma ootaks radikaalsust. Ja mitte kenderlikku radikaalsust – vaid teistsugust. Isegi mitte kõomägilikku. Vaid ikka veel kord teistsugust. Sellist, mida ma veel näinud ei ole. Sellist, mis rabab inimesed lugema. Ja mitte sellepärast, et autor paljastaks oma isiklikku elu (mis sellel Evelin Ilvesel ikka selle elu kohta öelda on, eikeskit, tegelikult, olgem ausad), vaid midagi üliteravat ja tähelepanelikku, midagi meid ümbritseva ja meie sees oleva kohta, midagi, mis teeks haiget ja paitaks korraga. Midagi – sellist tükki ootan. Ja sellist ei ole. Sellist, mis ei teeks nalja, aga teeks ka. Ja selles mõttes – laada kirirähka, laada vadi, kurikenderit, isegi iluriismaad, võib-olla kirjutab mõni äge naine niimoodi? Kaldmaa? Kangro? Ma ei tea. Niimoodi, et lugejal on kananahk ihul ja ta on vihane, et kuidas temast nii hästi kirjutatakse. Just nimelt temast, ja siis ta saab aru, et võib-olla mitte ainult temast. Ja veel milliseid asju! Ja siis ta saab aru, et mitte eriti häid asju. See oleks tore. Seda veel ei ole. Noh – vihaseks ajavat proosat.  

Kommentaare ei ole: