Eile käisin jälle - Pöffikat vaatamas. Tore oli. Pöffiga on sellised lood, et režissööri või näitlejatega intervjuud-küsimustevoorud seal lõpus - tähendab päris tihti loomisekogemust ennast. Eile, kui Morteza Farshbafi "Laviin" - ilusate ja mõjusate, kuid kohati siiski mittemidagiütlevate kaadritega - ühele poole sai, seisis meie ees ülientusiastlik stsenarist-režissöör ja jutustas, kuidas ta selle peale tulnud oli, et luua film naisest ja tema kriitilisest keskeast. Huvitav, huvitav - me kõik mõtlesime, et ainult meestel tekib see veider olukord kuskil viiekümnendates, kus nad tunnevad ennast ebamugavalt ja valesti, kus nad otsivad nooremate naiste seltskonda, kus nad polegi NII tähtsad, kui nad võiks olla või vastupidi, nad on nii tähtsaks saanud, et nende naine ei rahulda enam nende vajadusi. Aga ei pöördeline-murdeline iga on see ka naiste jaoks ja põnev on see iraani tõenäoliselt homoseksuaalist režissööri puhul, et ta on selle ära tabanud, selle naiseliku hapruse ja tunde, et teda polegi enam vaja - siia ruumi - isoleerituse, õhupuuduse.
Sattusime eile sõbrannaga rääkima ühest romaanist - kus naispeategelasel on projekt "Mees" - jumal tänatud mõni mees - Morteza Farshbafi ei arva, et naise projekt võiks mees olla. Ometi ja seda on filmis näha, midagi on siiski kuskil kinni kiilunud. Mees? Naine? Elu? Roll peaks nagu muutunud olema. Inimene peaks nagu teistsugune olema. Aeg on nagu teistsugune. See pilti - iseloomustab sümboolselt hundikoer - kes perepojal tolle endisest armusuhtest naabripoisiga on koju jäänud ulguma. Poeg on kuskil Ameerikas, midagi õppimas. Ema on koeraga, abikaasaga, oma hooldusõe tööga, rahutuses, isoleerituses, küsimustes, poja toas leitud fotodest segaduses. Lisaks füüsiliselt keeruline olukord - kümnepäevane lumesadu, mis isoleerib nagunii isoleeritud naist inimestest, keda ta armastab. Temast pole kasu - nagu Farshbafi hiljem selgitab. Ta on ise näinud sedasama segadust oma emas. Isal läheb kõik ülesmäge, aga ema suudab mõelda ainult sellele, et ta on kehaliselt koledaks läinud. Sellele, et ta ei suuda enam kõike enda ümber kontrollida, sellele - et ta on täiesti üksi. Sellest sündiski "Laviin".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar