23 märts 2016

Plahvatav naine ja vanaonu Vasja


PlahvAdressaat: Katrina Helstein

Tema istus toolil ja korraga ma hakkasin rääkima - vanaonust. Ma ei rääkinud talle kõik ära. Sest on asju, mis on piinlikud või jätavad minust mingi mulje. Sellise, mille eest tahaks ära joosta. Nagu ma täna jooksin ilmselt viieteist minutiga koju ja tagasi tööle, et teada saada, kas mu gaasipliidil piima-sibula-küüslauguga praadiv hakkliha on juba üle ajanud ja avanud tee gaasinirele või mitte. Ei olnud.
Ja see et ma sellest siin räägin - näitab minust nii mõndagi. Esiteks on mul inimestest kahju, kes minuga korterelamut jagavad. Teiseks on mul endast kahju, kui ma pean kahjukulusid katma. Kolmandaks - on mul oma raamatutest kahju. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. See muide ongi elu. Pidev hirm, et sured ära. Pidev hirm, et kuskil seisab mingi plahvatav element. Ja muide kogu aeg seisab ja ootab.
Aga mis puudutab plahvatavaid elemente, siis igaks juhuks tellisin Inglismaalt araabia keele õpiku. Läheb ilmselt samasse kollektsiooni, kus on ladina, hispaania, prantsuse, itaalia ja soome keele õpik. Läheb. Läheb. Egas muidu ei saa. Plahvatavate elementidega tuleb antiplahvatuslikult toime tulla. Integreerida need Euroopasse, kui oled sisse lasknud, siis õpi ka suhtlema. Kui minusugusele muidugi üldse antakse järgnevatel hetkedel suhelda plahvatavate ja vähemplahvatavate elementidega. Ses mõttes - ma olen ju ikkagi naine.
Aga jah - kuhu me jäime vanaonu Vassili. Ma leidsin üles kodus vähemalt kolm albumit, mille sees on päris palju Katrina-sugulaste-pilte. Mu kulla istus alumisel korral pildistas fotod sisse. Isegi vanatädi Leontine leidsin, rääkimata kahekümneviieaastasest vanaisa Karlast - uhkelt poseerimas kahe sama ilusa ja sama noore mehe vahel. Selgete hallide silmadega. 
Aga vanaonu Vassilist pole mul hetkel pilte ollagi. Sest ta puutus ka elus vähemalt korra ühe plahvatava naisega kokku. Ma ka ju vahel plahvatan. Aga tema esimene plahvatav naine ei olnud enesetaputerrorist, oli lihtsalt reetur. Marija, Manja - elukaaslane, kes ei tahtnud enda juurde võtta Vassili ema, minu vaarema Jevdokiiat, kes kolis lõpeks ikka vanaema juurde Obinitsasse. Sinnsamma tallu, mida papi mulle aegajalt näitab, kui me Obinitsa kandis ringi sõidame. Ja nii nad siis elasid Vasja ja Manja, kuni ühel hetkel oli onu nõnda haige, et otsustas kirjutada oma talu oma naise nimele. Kirjutaski. 
Ega see tegelikult tema talu olnudki, mida kirjutada või mida nimetada, see oli vanaema Jevdokiia oma. Aga see selleks - vanaonu jäi haigeks, tema kaasa aga sahkerdas talu suvalistele maha, lootuses, et nood ta enda juurde võtavad, kui ta piisavalt vanaks jääb. Ja ega nood võtsid ka. Sinnasamma tallu. Vanaonu oli haiglas, aga haiglast polnud tal enam võimalik kuhugi tagasi tulla. Koduuksed olid lõplikult kinni lükatud, sest kodu ei olnud enam tema oma. Ja tema naise oma ka mitte.
Vasja toodi meile - seekord Võrru, Raudtee tänavale, sinnasamma, kus mina lapsena magasin, lahtikäivasse diivanisse. Vanaema pidi ikka oma venna eest hoolitsema. Ta lihtsalt oli selline. Omadele (mis seal salata päris tihti ka võõrastele) selga keerata ei tohi, mine tea, millal sul nende abi võib vaja minna. Ja abi võib alati vaja minna. Vasja surigi seal - diivanil. Matusedki peeti minu sünnikodus. Mõne aasta pärast - kui ma olin juba piisavalt suur, et vanaema voodist diivanisse kolida. Läksin Vasja asemele.
Ja veel mõne aja pärast - läks vist viis või kuus aastat. Manja oli tegelikult Vasjast üsna mitu aastat noorem. Kutsuti meid Manja matustele. Ta oli ennast sealsamas - nende mahaparseldatud talu kapis üles poonud. Nii see käib - nende plahvatavate naistega. Varem või hiljem plahvatavad nad lõplikult. 

Kommentaare ei ole: