Mõningane rahutus ja rahu - võivad sulanduda üheks. Minu maailm ei ole lihtne. Keeruline ka mitte. Mõnikord on ta mõlemat korraga. Vajadused. Soovid. Nõudmised. Äraandmised. Juurdekogumised. Elu. Ma ei ole just suuremasi mõtleja või väljamõtleja. Viimased kaks aastat on läinud asjadele mõtlemisele, mille olemasolu on minu jaoks tähtis. Või siis nende väljamõtlemisele - väga kaugele pole ma jõudnud. Elukaaslus. Kodu. Inimesed, kellega on hea. Inimesed, kellega võiks hea olla. Ma ei suuda kodus istuda ja mõelda - samas iga päev liikuda ja otsida ka ei jõua. Aga liikuda tuleb ometi. Kasvõi oma peas. Ühest mõttest teise mõttesse. Ühe inimese juurest teise juurde. Aga natuke teistmoodi, kui vanasti. Problemaatiline. Vajadused. Tahtmised. Mõnikord on nad teineteisele täiesti vastandlikud. Tahad ühte, saad teist ja just seda teist ongi vaja. Mõnikord. Unenägu sellest, kuidas me neljakesti restos istume Professor, Preili, Maret ja mina, minu sülle on ennast kerra tõmmanud Poeet. Jäigad blondid juuksed kahisevad läbi mu sõrmede ja mul on tunne, et ta nurrub nagu kass, mõjudes sedasi nagu meeldetuletus, et midagi on vaja teha oma unistuste ja lootustega. Mõned inimesed on sellised. Nad meenutavad mind ennast. Meenutavad natuke minu unistusi või vähemalt minu sõnastusi unistustest. Asjad lähevad keerulisemaks - lihtsamaks, aga mina jään mõnikord millestki ilma, mis on mu teinud. See on muutumine, kehastumine, olemine, vaikimine.
Poeet meenutab mulle järjekindlust ja julgust, mis mõnes mõttes hetkel vähemasti kirjanduslikus ja kirjandusteaduslikus mõttes minus puudub. See oli. Isegi seitse aastat tagasi oli see täiesti olemas. Nüüd on see muutunud millekski muuks. Ma ei ole veel arugi saanud täpselt milleks ja ma tahaks teada. Ma ei tahaks alla anda ega muutuda millekski muuks - aga imelik on see, et ma juba olen muutunud, lihtsalt ma ei saa veel täpselt aru kelleks. Kas ise hoopis selleks nurruvaks kassiks või?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar