Kakleja ja ema - Pöffi filmides

"Kakleja" - Kuidas vaadata inimesele silma, kes ei ole samast kastist kus mina? Mõnikord ma kohtun selliste inimestega ka ise. Näiteks kohtusin ühe küllaltki vastiku tüübiga. Mõnikord inimesed teevad seda, mis nad teevad - mõnikord hästi, mõnikord halvasti. Nende lähedus tekitab ebamugavustunnet. Mingit steriilset vastikust. Ainult, et niipea, kui tunnetad vastikust, tunnetad ka omaenda piiratust. Lõhkusin peaaegu selles tunnetuses oma kaardimasina ära. Oli olukord, kus sai lõhkuda kaardimasinat. Seest keeras vastikult, sest inimesed suudavad öelda ebameeldivaid asju nii antsakalt, et jalad ja käed ja kere hakkab värisema. Siiani on meeles üks proua, kes oli loodud otsekui minu ebamugavustunde kasvatamiseks kui Apollos töötasin. Pärast temaga suhtlemist tahtsin ennast puhtaks pesta või kuhugi kaugele ära sõita või töökohta vahetada. Üldiselt see käibki niimoodi - on teatud inimesed, kellel võib-olla on isegi teatud psüühilised võimed, kellega tuleb toime tulla, kes närivad hinge seest, sest nende kasvav õiglustunne on mõnikord lihtsalt absurdne. Midagi sellist on ka Anuryak Kashyaki filmis "Kakleja". Seal on täpselt samasugune õigluse tagaajajast kõrgemast kastist tohlakas, kellele tahaks kogu filmi vältel selga joosta ja karjuda, et niimoodi ei ole ilus või hea või õige. Aga sellised inimesed pööravad ümber - vaatavad sulle ebamugavust tekitavalt silma ja sa tajud, kuidas pind jalge alt kaob. Siis nad kordavad vähemalt kümme korda oma mõttes, aga üks kord ja tungivalt kõva häälega, et sa oled ei keegi. Et sa võid nende kust juua. Et tal on rohkem õigust, kui sinul kunagi olema saab. Kui Shravan Kumar unistab saada poksijaks, siis juhtub ta soovidele vastu seisma just selline kusepakkuja. Äärmiselt lihtne süžee on väga kaasahaarav ja üldse mitte magus. Isegi india filmi süžeesse lükatud laulu ja tantsunumbrid mõjuvad autentsena.

"Kord tuleb meie aeg" - Fang Lan on tavaline õpetajanna, täiesti tavalises Hongkongi koolis. Ta on ilus, väike, nii nagu need ilusad ja väiksed naised on. Ta elab emaga Hongkongis ja neil on jänes, keda Fang Lan süüa ei taha. Fang Lanil on kaaslane, kes tahab teda naiseks võtta. Fang ei saa aru miks - on sõda ja mingisugune kõikehaarav julmus, mida ei ole kohe kuulda, sest režissöör Ann Hui on loonud filmi naistest ja meestest, kes otseselt ei sõdi, aga kaude seisavad vastu Jaapanile ja tolle terrorile. Pauku, nagu väidetakse, on vähe, kuigi on ikka. Mind isiklikult võlub selles filmis mingi kergus, mis tuleneb ilmselt režissööri suutlikkusest tekitada inimestes, kellega ta koos töötab kergust. Teema on raske, aga ekraanilt sirab vastu mingi inimlik soojus ja mänglev lihtsus, mis läbistab nii mõndagi tegelast. Hea on ka see, et filmis puudub seks kui selline. Ei mingit lääget heroismi ja lihtsustatud - need inimesed on jubetoredad ja jubevõimsad, nemad seisavad oma hiina kultuuri ja keele eest. Oh ei! Ei midagi niisugust. Fang Lan satub mingis mõttes täiesti juhuslikult ja just tänu oma lemmikkirjaniku kaitsmisoperatsioonil vastupanuliikumisse. Just nende sekka, kelle suult langeb lause: "Kord tuleb meie aeg". Selles on ütlemises endas on mingi krõõdalik (mina tahaks öelda ka, et minu vanaemalik) visadus. See kõlab nagu see lause, et ma siis hiljem küsin veel kord, et kas ma tohin abielluda tolle külapoisiga, kel jalg haige, aga süda hell. See Maret seal oma isa Andrese juures, seisab ja seletab ja siis korraga ütleb isa, et oh sa oled nagu Krõõt. Järjekindel. Midagi on Fang Lanis kah krõõdalikku ja meridalikku. Kõige ilusam suhe selles filmis ongi ema-tütre suhe, mis on nii õrn ja hell, et jahmatab. Ema, kes saab alatihti oma tütrekese peale kurjaks, on kogu filmis üks ilusamaid karaktereid, mis loodud.

"Neurootiliselt meelerahu otsides"

"Salajane koostisosa"

"Teejuhised" 

"Halastamatu"

"Armastuseta"