- - -
Minna lasta
hirmudest, et
tuleb, ei tule.
Päike teeb ikka
tule meie sees
või me naha peal.
Olgu see vähk
või päiksepiste.
Olgu see elu
või surm.
Mõlemad
libistavad lahti
igavese
ringkäigu.
Minna lasta,
et olla lasta,
tuleb mõnikord.
- - -
Kramplikult sõrmedesse
surutud
sõnade kivid.
Müüri pole
veel jõudnud
ehitada
nagu vanasti.
Nüüd ehitan
nahka,
et oleks midagi,
mis sisemust
kaitseks.
- - -
Tormide vahelisel ajal,
kui lained
on ainult
vaikimisi
randa saadetud.
Ma seisan
omaenda kujutlusvõime
najal
ja see võib viia
põrgusse või
paradiisi.
Hingan sisse
pesupulbri kaja
mustast pusast
sinu seljas.
Silmad on jälle,
erutusest ja ilust,
vett ja vilet täis.
Nii ilusat tantsu...
Nii ilusat laulu...
Nii ilusat näitust...
Nii ilusat elu...
Poleks osanud
oodata
tormide vahelisel
ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar