20 mai 2019

Stsenarist, kes filmi maha müüb



Jalutuskäigud läbi küla, mille teiseks nimeks on Cannes? Või Mandelieu? Või veel keskit? Eile oleksin hea meelega kokku kirjutanud terve hunniku teksti, aga ei saanud. Ma Nolan´s oli paksult rahvast täis ja mina olin tsipake enda sisse läinud ja vist sinna sisse jäänudki. Huvitav ja kummaline on siin olla. Päris üksi? Päris kaksi? Päris neljakesti? Üksi olin näiteks eile ühes oma lemmikkohvikus - selliseid tekib siia väiksesse Cannes´i küll. Autour d´Un Livre on üks nendest. Teine on Ma Nolan´s. Autour d´Un Livre on tegelikult raamatupood, aga see võib muutuda lõtva kohvikuks-teemajaks, kus ühel mõnusal vihmasel õhtul sisse karata ja eks me neljakesti ja mina üksi ja üldse kargasime üsna tihti sellesse nunnusse kohta sisse. Üksõhtu kargasin niimoodi, et sain tuttavaks ühe filipiini ressiga, kellele ma tundusin ilmselt midagi emataolist teesoovitustega. Muidugi ei olnud ma kohe üldse mitte nii armastusväärne ja võimas, kui oleks oodanud. Külge löömine ja mingi romantikahõng, mis kogemata võib sisse karata mingites sellistes situatsioonides mõjub veidi imalalt ja totralt. No minu meelest vähemalt. Aga ma ise arvan, et tegelikult tuleks kokku saada inimliku tasandiga, mis meist kõigist mõnikord välja lööb. See on selline pisut lapsemeelne ja nunnu, et on külm või on kuum või on veel midagi ja siis läbi selle saad teada, kui palju oskad vinguda, kui palju elust rõõmu tunda, kui palju, lihtsalt niisama heast peast õnnelik olla. Imelik ja veider ja armas on see tunne. Aga jah. Seal ma siis olin ja omast arust lihtsalt kena, korraga kutsuti mind paadi peale peole ja siis veel mingitesse kohtadesse. Minuga koos oli üks imekaunis noor daam. Samasugune prillidega tume tütarlaps, kes kandis toitu lauale ja müüs raamatuid kui vaja. Ta oli tunnistajaks kuidagi kummalisele, aga ilusale nn kohtingule, kus minul läksid jalad nõrgaks. Mida leiavad naised väikestes koledates meestes. Noh... Ma tean küll, ma olen ju tegelikult oma isa tütar. Kole ta mul ei ole, mingi kõikehaarav sarmikus, mis libiseb tuppa koos karismaga ja haarab tavaliselt erinevad inimesed endasse ja noh minu ka, on nendes väikestes meestes, kes oskavad inimesi juhtida, neisse julgust ja tahet midagi ära teha süvendada. Ilmselt oli midagi sellist ka selles Manilast pärit tüübis, kes mu vastas istus. Midagi veidrat ja ilusat. Henryk sattus sellest sündmusest pöördesse. Filipiinlane õilmitses ja oli üldse rõõmus, sest ta oli just just teinud Netflixiga tehingu, siinsamas, Cannes´is. Imelik ja kummaline olukord. Mina ei teadnud, mida sellest arvata. Sellest midagi arvamiseks oli vaja Kratlandiat, kes vaatas samal ajal mingit täiesti teistsugust filmi, kuskil täiesti mujal. Aga jah... Cannes´i esimene seiklus, kus tundsin, et tahaks ka olla stsenarist, kes filmi maha müüb.

Kommentaare ei ole: