Kuidas kirjutatakse Kafka...

"Tere!"
"Tere!"
Pikkade peaaegu kulliküüntega, küllaltki lühikese kleidi, värvitud huulte, silmade ja juustega naine vaatab läbitungivalt vistrikulise paksude prilliklaasidega kartulikoorekarva juustega kõhna raamatumüüjanna poole ja tolle müüjanna ilmselgeks jahmatuseks teatab: "Ma otsin Marie Heibergi armastuskirju."
Müüjanna ajab silmad pärani.
"Heibergi kirju?"
"Jaa!"
"Ses mõttes, et..."
"Sellest teisest poest öeldi, et see raamat peaks siin olema."
"Oot, kuidas... Kuidas raamatu pealkiri oligi...On?" Müüjanna tunneb end ebamugavalt. No ta ju peaks teadma, et neil on poes Marie Heibergi kirjad. Ta on ju luulehuviline. Ei ole võimalik, et ta ei tea, et need on ilmunud, et need on olemas. Tüdruk peaaegu, et väriseb oma teadmatuse tunnistamishirmust. Paanikataoline noot kerkib ta pähe ja ehk ka sellesse viisi, kuidas ta silmipimestavat ehkki pisut liiga lühikeses kleidis noort naist enda vastas vaatab. Nagu mingi...
"Pealkiri...!" kostab too veelkord, "on Marie Heibergi armastuskirjad, EKSA väljaanne, teate küll. Eelmises poes ei teadnud müüja, kuidas kirjutatakse Kafka. Tundub, et teie ei tea, kes on Marie Heiberg."
"Tean küll!" ütleb tüdruk justkui oma eksistentsi õigustades, "Aga raamatu pealkiri on "Üks naine kurbade silmadega"".
"Selge! Sel juhul otsige see palun üles. Mul on seda kohe vaja, mitte nädala pärast. Muidu oleksin e-poest ostnud, teate küll!"
Müüjanna uurib arvutis raamatu pilti ja on ikka veel pisut šokis nii raamatust, ostjast kui ka kombineeritud olukorrast. Korraga tuhiseb poodi kõrgetes kontsades, kiskjalike küüntega pikk blond naine, kes astub ligi Heibergi-otsijale "Kas leidsid selle Heibergi juba üles või, Miša? Meil on siin kaubanduskeskuses pediküüri aeg! Me ei tohi hilineda! See on üks kallimaid pediküüre ja kui võimas see saab olema meie saunapeol, kui me ilmume välja imeilusate jalakestega kõikide nende inimeste keskele!"
"Rahu! Müüja otsib. Ega kõik ei saagi teada, kes on Marie Heiberg. Üks kummaline võrukesest luuletajanna, kes armus eesti ilusaimasse kirjanikku - Michelsoni, kirjanduse paavsti."
Müüjanna on arvutis kinni, kardab sealt peadki tõsta, sest ta ei tea ikka veel, kuhu see õnnetu raamat pandud on. Üks tükk kogu poe peale, üksainuke.
"No aga küüned! Saad sa ikka aru või? Peale selle Oliver eeldab, et ilmud kohale ilusana, mitte mingi Marie Heibergiga."
"Muidugi, Ella, ilmun ma kohale ilusana, see ei peaks takistama mul doktorikraadi saamast, et ma ilus olen või maniküüritud või pediküüritud. Oliver teab seda."
"Tegelikult pole sellel kraadil ju tähtsust. Päriselt! Tööle sind ju sellepärast ei võeta ei ülikooli ega tavakooli ja muuseumisse sa ju minna ei taha ega mõnda teadusasutusse. Milleks see kõik? Selle õnnetu doktorikraadiga pole sul tegelikult mitte midagi teha. Ja Marie Heiberg? Keda huvitab Marie Heiberg? Eestlasi huvitab või? Vaevalt! Kõiki aga huvitab ilus noor naine oma suguküpsuse kõige pakitsevamas eas."
Ella on provatseeriv. Miša teab seda. Ta lööb selle jutu peale käega, kuigi teab, et sõbranna küünilisuses on terake tõtt. Mitte kedagi ei huvita... Luuserid! Sellepärast tulebki küüned teravaks ja silmad säravaks ja üldse teritada.
"Mind küll huvitab Marie Heiberg," kostab hiirekesetaoline müüjanna leti tagant.
Miša vaatab teda põlglikult. Vastutustunnet pelgav, pisike irisev loomake leti taga.
"Jah, teiesuguseid huvitab ja minusuguseid huvitab. Kus see raamat siis on?"
"Ma ei tea, ilmselt biograafiate all, seal on..."
"Ilmselt tõesti."
Ella vaatab Mišat ja itsitab.
"No päriselt Miša, pediküür!"
"Jah, Ella! Pediküür on mõnele kindlasti huvitavam kui eesti kirjandus."
Müüjanna läheb raamatut taga otsima ega naase pikemat aega.
Miša aga jätkab: "Kindlasti on ka sellele luulehuvilisele müüjannale maniküür, eriti võõraste hästiriietatud naiste maniküür, palju huvitavam, kui eesti kirjandus. Ja tahab ta seda või mitte, aga ta on sama pealiskaudne ja jõle nagu sinagi, mu kallis Ella!"
"Mina ja jõle?"
"Nojah... Su isa ilmselt lööks su maha, kui ta kuuleks, et sa ei tunnegi üksikasjalikku huvi eesti kirjanduse, kultuuri ja rahva vastu, et oh kuidas sa küll võid, et mitte tunda huvi Marie Heibergi vastu, ikkagi sama kandi tüdruk, ikkagi võrukene..."
Itsitavad kahekesti.
Ella aga jätkab: "Ja peale manitsemist loeks mu kallis papa ajalehti edasi ja tunneks poliitika ja propaganda vastu rohkem huvi kui Tammsaare "Tõe ja õiguse" vastu või hoopis fs-i luule vastu või Kristel Algvere oma vastu või... Ja niimoodi nagu näha jäävadki eestlased alles... Igavesti ja totakalt oma rinnale kloppides, et ohkuiuhke on olla eestlane, lugemata klassikat, käimata teatris, näitustel... Aga päriselt! Miša! Jõle?"
"Ikka!"
Müüjanna jõuab võidurõõmsalt kohale ja ulatab Mišale raamatu. Too tõmbub pingule.
"Kus te seda hoidnud olete?"
"Riiulis."
"Näha  jah... Mis riiulis? See on ju tolmust koledaks läinud!"
"See on ainuke eksemplar."
"Jah... ainuke eksemplar. Piinlik peaks olema selliseid raamatuid müüa. Mis seals ikka! Allahindlust saate teha?"
"Kümme protsenti?"
"Asi seegi."