Tulime täna Henrykuga töölt koju. Ahjaa, mina käin tööl! Nii iga päev kahe-kolme-nelja tunni kaupa, sõltub sellest, kas kõik raamatud saab kätte kohe igasugustelt kulleritelt ja kas kõik asjad erinevatest varjusurmas kaubanduskeskuste poest kätte või viidud. Selline karantiinijänku olengi, et lipsan oma väiksest urust välja, et kiiresti kiiresti kesklinnas ringi joosta. Ja vahel võtan kaaskarantiinijänku ja panen teele hunnikute kaupa raamatuid või siis väiksemate hunnikute kaupa. Sõltub, eksole.
Töö käib.
Igal juhul täna jalutasin koju ja vaatasin tee peale jäävat massaaži salongi? Jaa, ju vist nimetatakse sedasi taolisi ärisid. Mina aga mõtlesin, et ohoh, et maailmas võiks olla hoopis selline koht inimeste elude mõistes, et montaaž. Lähed kohale, võetakse kõik su unistused, mälestused, solvumised, ebamugavustunded jne, ja monteeritakse välja mälust ja üldse, tehakse olematuks. Järgi mõeldes, seda teeb vist ilukirjandus, hea muusika, mõnusad filmid, võimsad kõhedust tekitavad installatsioonid, pildid, tants kuidagi rehabiliteerivadki seda sees olevat valu millekski mõistetavamaks. Annab märku, et jah, inimene, oled loll, aga lollusega tuleb toimetada korralikult ja ausameelselt. Noh, nii ausameelselt, kui see mul välja tuleb. Võib-olla see masseeribki natuke neid pingeid, mis inimeses nagunii kogu aeg kogunevad ja mõnikord monteerivad head raamatud või halvad raaamtud inimese üleüldse teistsuguseks.
Kõige hullem monteerija on vist Piibel. No milleks selliseid asju niimoodi südamesse võtta? Milleks mitte kasutada aju, kui see on inimesele antud? Miks? Kuidas? Aga jah. Raamatud ja nende viis puudutada mõnikord just seda kohta, mis teeb haiget ja see kuidagi endale selgemaks, adutavamaks ja mõistetavamaks saada. Armastan. Luule muudab maailma. Või siis lihtsalt inimest, kes korraga saab maailmast natuke paremini aru.
Aga jah.
Töö käib mu head!
Ajumassaaž ehk elu montaaž.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar